Pullerits: Emotsioonide hukatuslik tagajärg
Selle nädala keskel, kujutage ette, tuli Postimehe sporditoimetuse pealik Peep Pahv mulle väitma, et spordis on emotsioon kõige tähtsam. Andke andeks, aga milline naiselik jutt nii karuselt mehelt! Paraku tuli välja, et leidub teisigi, kes feminiinsesse lõksu on langenud.Tol samal päeval kutsus "Pealtnägija" toimetaja Rasmus Kagge mind koos Postimehe ajakirjaniku Risto Berendsoniga raadiosaatesse "Vahetund Postimehega" reastama aasta spordisündmusi. Ja seal tuli välja, et nii Kagge kui Berendson hindavad spordisündmusi samuti emotsiooni pealt. Sedasi, nagu ilmnes, jõuab päris absurdsete tulemusteni, nagu Jüri Jaansoni olümpiahõbeda eelistamine Gerd Kanteri olümpiakullale.
Aga nüüd ütlen mina siin nii, nagu ütlesin Pahvile ja Kaggele ja Berendsonile: emotsioonidega ei jõua spordis kuhugi. Hullem veel: emotsioonid on spordis lausa takistuseks. Sport - see on mehine-ratsionaalne tahtejõud, visadus, eesmärgikindlus, pühendumine, karm töö. Emotsioonidega ei ole sel mitte midagi pistmist.
Võtame alustuseks klassikalise juhtumi suusatamisest. Paar aastat tagasi, kui Erkki Jallai võitles oma haiguste ja hädadega ega olnud saanud suurt treenida, tundis ta tema tundjate sõnul enne hooaja
MK-sarja sprindi avaetappi emotsiooni, et õudsalt tahaks panna, kui vaid saaks. Pani siis või? Muidugi mitte. Sest raske, visa, karm, eesmärgipärane töö oli tegemata. Emotsioonid ei viinud teda mitte kusagile.Küllap olete isegi tundnud, et kui emotsioonidest tiivustatuna suusasõidul stardist minema tuiskate, tuleb selle emotsionaalse laengu ülepruukimise eest peagi valusat lõivu maksta.
Või vaadake jooksjaid. Kus on seal emotsioon? Seal on hoopis ülitõsise näoga keskendumine - ja ma ei hakka rääkima, kui emotsioonitu, isegi tuim, aga igal juhul karm, ratsionaalselt läbimõeldud töö sellele eelneb, et üldse kuskile starti jõuda. See, kui sprinterid enne lähet puhivad ja endale vastu põski peksavad, on väga kaalutletud käitumine, et toonust ülal hoida. Kui nad läheks emotsiooni pealt jooksma, oleks tulemuseks valelähe ja diskvalifitseerimine. Keha tuleb hoida ratsionaalse kontrolli all, on ju nii?
Või vaid remargi korras: kus on emotsioon sõudmises?
Hüva, nüüd väidetakse vastu, et räägin individuaalsetest vastupidavusaladest, kus tõesti on vähe emotsiooni - et räägime pigem sportmängudest. No räägime siis.
Seal on emotsioonid, kui pisutki mõelda, samuti kontraproduktiivsed. Jah, mõnikord saavutab meeskond emotsiooni pealt hea rütmi - nagu Tartu Rock mulluse meistrisarja finaali viimase mängu
viimasel veerandil -, aga erandeid tuleb ikka ette. Vaadakem seda asja teise kandi pealt: emotsioon võib olla ju ka negatiivne. Kui meeskonnal visked ei lähe ja kaitse on auguline nagu šveitsi juust, tabab meeskonda masendus ja lootusetus ning tuleb käega löömine. Ehk teisisõnu: emotsioonid osutavad karuteene. Neis olukordades on palju mõistlikum säilitada kaine pea ja eneseusk ja püüda oma mäng ratsionaalselt tegutsedes käima saada.Vaatame remargi korras emotsioone näiteks jalgpallis: lähme hurraaga rünnakule! Teadagi, mis on tulemus: vastased nõelavad hõredaks jäänud kaitsest läbi ja maksavad liigsete emotsioonide eest kohe kätte.
Jah, loomulikult esineb spordis mõnikord siiski ka emotsioone. Aga alles siis, kui tulemus käes. Kui oled jõudnud pika distantsi finišisse - olen isegi õnnelikult kätega vehkinud - või löönud värava ja võitnud mängu. Aga selleks võistluseks valmistudes ja võistlusel ise ei ole emotsioonidele suurt kohta. Sport on karm ja ratsionaalne ja tõsine töö, kui me räägime ikka tulemusspordist (tulemus ei pea olema olümpiavõit, see võib olla ka maratonis seatud eesmärgi, 1000. koha saavutamine), mitte pühapäeva- või rahvaspordist.
Ja lõpuks, kui tahate, siis võib isegi väita, et küllap seepärast ongi mehed spordis naistest edukamad ja paremad ja võimelisemad - ja seepärast on mehi spordis rohkem kui naisi! -, et spordis maksab mehelik ratsionaalsus, mitte naiselik emotsionaalsus.
******
Moki Dugway, Utah. 3. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Foto 1: Ei mingit emotsiooni, vaid karm nõupidamine: New Jersey Devilsi peatreener Brent Sutter andmas oma mängijatele nõu kohtumises Pittsburgh Penguinsi vastu. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Ameerika jalgpall ainult paistab emotsionaalne, kuid tegelikult on mängu aluseks väga ratsionaalne ja läbimõeldud taktikaline tegutsemine. Chicago Bears (tumedates särkides) kohtub New Orleans Saintsiga. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Haruldane emotsioonihetk spordis: AS Fiorentina mängijad on löönud Meistrite liigas võiduvärava Bukaresti meeskonna vastu. Foto: AFP / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 10:29
kommentaare: 13
13 Kommentaarid:
Vat mulle see postitus meeldib.
Emotsioon on see mis jääb meelde. Kui nüüd võrrelda Jaansoni hõbedat vs Kanteri kuld, siis mina pean tähtsamaks Jaansoni medalivõitu, arvestades tema vanust ning seda mitmendal olümpial ta osales.
Enda kogemustest võin öelda, et näiteks soovin seda positiivset emotsiooni, mis oli Helsingi maratoni ajal ja lõpus, uuesti kogeda. Selleks et seda uuesti kogeda, on vaja tahtejõudu ja tugevat trenni. Seega võib mõttega edasi minna, et üks kannustab teist.
Eriti asjalik jutt. Mu meelest võiks ka spordist emotsiooni kõrvale jätta. Koheselt lõppeks profisport, sest kes see ikka toetab tegevust, mis publikule midagi ei paku. Mille järgi puudub vajadus ja huvi.
Raha jääks targemaks tegevuseks kui mingite sportlaste ülalpidamiseks. Atraktiivseid pallimängualasid tuleks lausa kohustuslikult pidada tühjadele tribüünidele ja pärast mängu lõppu öeldakse lihtsalt tulemus.
Igaüks teeb ise, omaette ja aasta olulisimad spordisündmused on rahvajooksud. Tegelikult võiks isegi neid hakata korraldama viitstartidega, sest siis poleks ka seda emotsiooni, et publik näeb, kes on mitmes. Ja sportlastel ei tekitaks see lisaemotsioone, et kas saan sõbrast mööda.
Ja Peep Pahv jääks tööst ilma, sest mingeid spordikülgi poleks vaja enam teha. Äärmisel juhul avaldada protokolle (aga et andmekaitse neid enam ei luba, siis pole ka tulemusi vaja rahva ette tuua).
Priit, sa võid kas või pea peal seista, aga Lauristini väidet, et sport on meelelahutus, ei õnnestu sul kunagi ümber lükata. Ja meelelahutuse hindamise kriteerium on selles, kes suutis seda rohkem ja paremini teha.
Sport püsib emotsioonil. Nii tulemus- kui harrastussport.
Teeme siin asja selgelt kaheks. Jah, vaataja jaoks püsib sport emotsioonil - selles pole kahtlust. Aga neile, kes vaatajate jaoks seda sporti ehk etendust ehk meelelahutust teevad - ja ilma kelleta seda meelelahutust poleks -, on see ettevõtmine, kus emotsioonidest lähtumine viib enamasti viletsa etenduseni. On ju nii?
Sina sõidad PP viletsalt suuska ,see on fakt! Ja mõttetu mögaajana tundud ka,nii et targem oleks sul spordist vähem kirjutada -rääkida! Oleks kergem sulle ja tõelistele spordimeestele kah.
Tule taevas appi! Milleks sa Priit trenni teed? Lähed kivinäoga alati trenni või?
Teen piisavalt trenni ning trenni lähen ainult sellepärast, et sealt saada see hea emotsioon kätte. Olen ka vahetanud ala, sest üksluisus tapab. Arvan, et ei valeIlma emotsioonita teevad trenni ainult robotid. ta, kui ka Loskutov jookseb sellepärast, et talle meeldib. Arvad, et jookseb niisama nende võidetud susside pärast? Ei tahaks hästi uskuda...
Priidu puhul võib andeks selle anda, sest ta pole ilmselt kunagi teinud tõsisemalt ühtegi meeskonna mängu vaid pidevalt üksikalad (ei Treener + jooksja ei ole võrdne emotsionaalsel tasemel ntx kossu või jalka tiimiga). Seega ka puudub arusaam emotsioonist sellel tasemel.
Usun kindlalt, et anne + emotsioon annavad parema tulemuse kui näiteks vähem annet + rohkem tööd (aga erand kinnitab reeglit ;) ).
Kui sul ikka töö ja hobi on sama, siis tuleb ka tulemus ;)
Palun blogipidajal tõlkida.
Väljavõte siitsamast blogist
Eilses Eesti Päevalehes, kas panite tähele, ütles Anatoli Šmigun ajakirjanik Andrus Nilgile, et tema tütart võiks taas kõvasti rügama innustada vägev olümpiakulla-preemia. Ta rääkis: "Nõukogude aja lõpul kingiti Eesti olümpiavõitjatele maja. Mis nüüd on olümpiakulla preemia? Vist veidi üle miljoni krooni. Kas selle eest saab maja ehitada? Kui olümpiavõitu püüdma innustataks suure materiaalse stiimuliga, miks mitte kulda püüda!"
/.../
Teiseks ei saa mitte unustada Eesti naiste koondise juhendaja Kalmer Trammi möödunud hooajal mulle lausutud sõnu, et õiget sportlast ei saa võidule innustada välised stiimulid - raha, auto, maja -, sest need ammendavad end peagi, vaid ainuõige stiimul peab tulema sportlase sisemusest. Seal peab pulbitsema tahtmine tulla esimeseks, saada võitjaks. Ehk teisisõnu: vaja on võiduiha, mitte materiaalse hüve iha.
Mis see siis sportlase sisemusest tuleb, kui see emotsioon ei ole?
nõrk sportlane ei võida, tugev sportlane ei võida, kui ta ei ole postiivsel kõrgel laineharjal.
Olen seda ise kogenud, emotsioon võib imet teha, kui ta ei tee imet nõrkadega.
Aga miksmitte küsida seda sportlaste enda käest või kutsuda appi spordipsühholoog. Usun, et Erki Nool annaks väga värvika ja emotsionaalse vastuse :)
Austet Priit. Sa pole kahjuks senini mõista spordi olemust. Ilma emotsioonideta pole võimalik tipptasemel sporti teha.
Esmalt emotsiooni mõistest: tegu on mitmetahulise, kogu keha haarava protsessiga, millega kaasnevad muutused füsioloogias.
Toogem siinkohal näiteks vormelisõitja. Valmistudes võistluseks, viib organism end erilisse tundeseisundisse. Veresooned laienevad, adrenaliini hulk veres tõuseb, mistõttu aju saab rohkem verd ja mõttetegevus kiireneb. Kiirenevad ka närviimpulsid, mis lubavad kihutades 300 km/h, kiiremini reageerida kui tavaelus. Lisaks paraneb näiteks võidusõitja nägemisteravus. Need on vaid paar näidet stardiks valmistuva piloodi organismis toimunud muutustest, mis saavad alguse stardieelsest emotsionaalsest seisundist.
Füsioloogilised muutused toimuvad ka kõigi teiste alade tippsportlastega enne starti.
Selgita, Priit, miks heidavad-tõukavad-hüppavad-jooksevad kergejõustiklased võistlustel paremioni kui treeningul? Vahe on mitu-mitu protsenti. Nad ise ütlevad, et emotsiooni pealt. Kui poleks emotsioone, poleks ka organismi füsioloogilisi muutusi ega paremat tulemust.
Õiget ajakirjanikku ei saa võidule innustada välised stiimulid - raha, auto, maja -, sest need ammendavad end peagi, vaid ainuõige stiimul peab tulema sportlase sisemusest. Seal peab pulbitsema tahtmine tulla esimeseks, saada võitjaks. Ehk teisisõnu: vaja on võiduiha, mitte materiaalse hüve iha.
Priit, palun tee meile selgeks, mida sa mõtled emotsiooni all. Ilmselt on see midagi muud kui see, mis selle teadusliku termini all kirjas on?
Need asjad , millest siin kirjutad ongi emotsioonid ja mida väidad seda mitte olema. Kuulsin ka sinu nimetatud raadiosaadet. Sealsed osalejad (peale sinu) panidki spordisündmusi ritta selle emotsiooni alusel, mida see neis tekitas. See ongi see, milleks on pealtvaatajale sporti vaja (see on emotsioonide tekitamiseks). Mis sa arvad, miks me eelistame toetada ja oleme oma sportlase poolt, kas ratsionaalsusest?
On olemas termin EQ (emotsionaalne inteligentsus) Õnneks on see erinevalt IQ arendatav. Soovitan soojalt sul sellega tegeleda.
Kindlasti saab sinust siis parem inimene ja parem ajakirjanik (kes kirjutab ka vähem sellist ebapädevat juttu).
See on palju kasulikum tegevus kui ebaratsionaalne ja tuim (tundetu) suusatamine.
Edu sulle selles!
Mike
edu sulle selles
On puhas rõõm lugeda, et seekord pole Priit oma suhteliselt lambist võetud näidetega inimeste pead sassi ajanud.
Emotsioonidel oli, on ja jääb spordis väga soor roll. Sa Priit jäta see endale meelde ja proovi oma suusanühkimise juures rakendada - emotsiooni pealt on palju kergem finišini rühkida.
Peep Pahv
Kui kettaheide tekitaks ka maailmas samasuguse emotsiooni nagu odavise, siis oleks Kuldliigas ka kettaheide.
Postita kommentaar
<< Esileht