Pullerits: Avastart tehtud - matsu ja pauguga
Pauk tuli ootamatult ja kõvasti. Eilsel hooaja avavõistlustel, Tartu Suusatalve sarja esimesel etapil (4x1,2 km ringi ehk 4,8 km klassikas), käisin teise tiiru kõige kiirema laskumise järgses kurvis, kus oluline on tiheda pöördetehnikaga kiirust hoida, ühtäkki kõmaki! külili. Esimese matsuga ei saanud ise ka aru, kuidas see juhtus - kõik käis nii äkitsi. Pärast taipasin, et olin kurvis välimise suusaga töötades selle nina sisemise suusa peale tõstnud. Kujutate küllap isegi, mis see kaasa toob.Ometi olin just enne starti naljatamisi omaette mõelnud, et kõige tähtsam on mitte kukkuda. Aga nüüd, enne kui püsti sain ja mingisugusegi hoo üles võtsin ning rütmi taastada suutsin, oli kümmekond sekundit tuulde lennanud. Alla 5 km distantsil, kus kõik kihutavad täiega, seda nii kergesti juba tagasi ei võta.
Koju jõudes uurisin kipitavat küünarnukki. See oli täiesti äestatud, nahk maas ja üleni verine.
Peavalu oli juba niigi küllaga olnud. Otseses ja kaudses mõttes. Pingelise tööpäeva järel - sest Postimehe uuendatud nädalalõpuleht on nõudnud mult ekstrapingutust, eks te laupäeval saate tulemusi näha ja hinnata - olid silmad nii sügelevad, et pea hakkas huugama ja tekkisid koguni külmavapped. Pidin naise autoga tööle järele tellima, et ta mind koju transpordiks. Seal lisandus kohe teine, kaudne peavalu - ja see oli eile kõigi ühine peavalu.
Nimelt: kuidas valmistada suusad ette märjal lumel kiireks klassikasõiduks sellisel rajal, kus on 24 lühikest tõusu? Kas minna võistlema uisusuusaga ja üritada tõusunukkidest paaristõugetega üles lükata? Või panna ka pidamist, et tõusudest kiiremini üles joosta? Ja millist pidamist, et see a) ka peaks ja b) libisemist päris ei nulliks?
Helistasin treener Margus Aderile. Ta soovitas minna uisusuusaga. Ütlesin, et kahtlen, kas jõuan distantsi lõpuni paaristõugetega ikka hoogsalt üles lükata. Ta imestas selle peale: mida sa seal trennis siis teinud oled?! (Kohtunik Allar Kivil nentis hiljem, et isegi noortel suusatrenni meestel tikkus paaristõugetega lükates viimasel kahel ringil järsemate tõusude peal hoog hirmsasti raugema.)
Silja Spordi määrdemeestel polnud ka ühest kindlat retsepti. Lõpuks sündis selline otsus: lasen klassikasuuskadele kliistrisegu alla panna ja selle tahkema määrdega katta ning võtan võistlustele kaasa ka määrimata uisusuusad, et siis koha peal otsustada, kummaga starti minna.
Proovisin enne starti ovaalil, kuidas määritud Fischeri-klassikud määrimata Atomicu-"uiskudega" tunduvad. Ei saanud aru, et libisemises suurt erinevust olnuks. Ehk oli asi ka selles, et hooldetiim oli pidamist veidi lühemalt alla pannud. Aga tõusudel pidasid Fischer
id täitsa normaalselt. Atomicud jäid kohtunike soojaku seina najale.Ader oli andnud kaasa sellised juhised: algul ei maksa kohe täiega stardist välja minna, vaid tuleb sõita tõusvas joones, nii et lõpuks ei saaks ma öelda, et miskit jäi veel sisse, vaid pean endast ikka maksimumi välja saama.
Aga oskad sa siis arvestada, mis on täiega ja mis mittetäiega minek, kui võistluskogemus tänavu puudub. Ega treeningul sõidetud lõigud anna sama tunnet, mille saab siis, kui number seljas. Igatahes vajutasin stardist paaristõugetega minema ja oleksin nendega vist ka esimesest mäest üles lennanud, kui poleks otsustanud jäljes joostes pidamist katsetada.
Juhtus nii, et esimene ring sai vist pisut kiire, 3.44ga, aga protokolle vaadates näeb, et peaaegu kõik vajutasid avaringi oluliselt nobedamini kui järgmised. Igatahes tundsin ringi lõpuks, et juurde küll kuskilt pole võtta, seda enam, et veremaitse hakkas ka juba kurku kogunema.
Teisel ringil sain külje valusalt lumiseks. Vähemasti mulle tundus, et libisemine on palju parem jälje kõrval kui jäljes - aga sellest lood
etud ajavõit saigi saatuslikuks. Kuid riskima peab, turvaliselt ja kindla peale sõites jääb alati kripeldama, et oleks võinud juurde võita siit või sealt. Aga väljaspool jälge oli kord lahtine lumepuder, kord jäine pinnas. See nõudis ekstratähelepanu - ja selle hajumine panigi paugu.Pluss oli vähemalt see, et äravajumist ei tulnud. Tõusud jõudsin ilusasti üles silgata, ehkki sirgetel oleks võinud tiheda õmblusmasinatöö asemel pigem pikemat ja jõulisemat tõuget kasutada. Ka aju suutis enam-vähem kogu aeg kaasa töötada ehk juhtida liigutusi, milline trajektoor valida ja kus mis tehnikat pruukida. Lõpetades tundsin, et vähemalt see osa Aderi ülesandest, et finišeerimise järel ei jääks tunnet, et osa jõudu jäi rakendamata, sai täidetud.
Tulemused minu vanuseklassis M35 (1974-1965), kus olin kõige vanem, tulid sellised:
1. Janek Truu 15.54 (3.42-4.02-4.07-4.03)
2. Priit Pullerits 16.18 (3.44-4.16-4.11-4.07) - näete, mida teise ringi mats tähendas
3. Rein Kullamaa 16.21 (3.44-4.13-4.13-4.11)
4. Teet Lill 17.01
5. Kalev Vunk 17.12
6. Urmet Külaots 17.15
7. Taavo Tenno 18.14
8. Roman Kattai 19.27
9. Aare Pilvet 19.29
10. Raigo Saar 21.38
Lisame ässade võrdlused ka. Meeste põhiklassi (1990-1975) võitis Karel Tammjärv 12.54ga (3.13-3.20-3.16-3.05) Kristjan Oolo ja Jaak Teppani ees (resp. 13.00 ja 13.34). Siinse
blogi kommentaarides aeg-ajalt asjalikult sõna võttev Priit Rooden, kellega end tegelikult eilsel võistlusel salahilju võrdlesin, sai 13. koha 16.03ga (3.42-4.10-4.13-3.58) - pole hullu, sest ega ma ole teda ju kunagi võitnud, ja tema on Tartu maratoni kindel esisaja mees.Igatahes pole minusugusel 43-aastasel, kes valmistub maratonideks, mingit mõtet võrrelda end endast poole või isegi veerandi jagu noorematega, kes peavadki nobedamad olema, sest nemad panustavad ju sprintidele ja maksimaalselt 15 km sõitudele.
Kahe nädala pärast on uus võistlus, loodetavasti. Juhendi järgi 10 km vabastiilis.
******
Mather Point, Grand Canyon National Park, Arizona. 6. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Finišikukkumine mullusel Otepää MK-etapil 15 km klassikasõidu lõpujoonel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Tähtvere spordipargi kunstlumeraja ettevalmistamine aasta tagasi. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 3: Noorsuusatajad mullu veebruari lõpus Tartu suusasprindi võistlusel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Tähtvere spordipargi sprindiringi katmine kunstlumega selle aasta algul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Suusataja mullu märtsis Tähtvere spordiparki ootamatult maha sadanud lumel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:05
kommentaare: 15
15 Kommentaarid:
Tervitus,
Pole küll õige post, kus küsida, kuid loodan, et antud posti kommentaare loeb härra Pullerits kindlasti. Vaatan sinu (loodan, et tohib sinatada) treeningnädalate kokkuvõtteid ja pani mõtlema need jooksu lõigud peale korralikku suusatrenni. Kas on mingi teatud põhjus, miks peale suuska jooksed - treeneri ette antud või mis? Kas annab see midagi juurde või leevendab?
Vastust ootama jäädes.
p.p
Mina otsustasin proovida START pidamisteibiga. Käisin Valgehobusemäel eelmine nv ja peab ütlema, et positiivne kogemus selle päeva kohta. Oluline on selle materjali peale kandmine ja eelnev suusapõhja pidamisala töötlemine. Jätkan testimist.
16:06-le - jooks on suusatamisele lisaks seepärast, et suusarajalt tuleb koju jõuda ja miks mitte teha seda joostes. Teiseks on ka treener jooksu alati suusatamisele juurde pannud, nii Margus Ader nüüd kui Kalmer Tramm mullu - mis põhjusel, seda täpselt küsinud ei ole, aga oletan, et kuna kergel jooksul on alati üldlõdvestav funktsioon, siis on tal seda ka pärast suusatrenni.
Just, jooks peale suusatamist ja ka talvel vahepeal nt. täiesti eraldi kergema treeninguna, mõnel päeva, on täiesti vajalik lihaste lõdvestamise ja toonuse hoidmise vahendiks.Kõik tippsuuskajad teevad jooksu lisaks raskele erialasele trennile.Vaadake nt. Otepääl Mk-l norrakaid(elavad tavaliselt Pühajärve hotellis) ,kõik tegijad jooksevad peale võistlust hotelli ,mitte ei sõida bussiga.
ReinVW
priit, kas nüüd, kui viru maraton ära jääb, tuleb pikem kontrolltreening ka nagu eelmisel aastal otepääl?
Sull, Otepääle küll ei hakka sõitma, sest nagu siin mind süüdistati - ASJATULT, ALUSETULT JA VALESTI! -, et ma loon mulje, et suusatamine on kallis ala. Ei ole kallis - saab jätta Otepääle sõitmata ja väga hästi teha selle pikema trenni kodulähedasel ringil. 1,2 km peale kuus tõusupõntsu, kogu aeg tuleb teha tööd - piisav koormus. Mina ei aja suusatamise hinda üles, vaid näitan oma eeskujuga, kuidas seda saab tuua alla. Ma ei lähe isegi trenni autoga, sest lisaks kulule (kulub auto, kulub tee (naelad!), kulub kütus, kõik kulub...) saastub sellest ka keskkond. Lähen trenni jooksuga ja tulen ka sealt jooksuga. Vaadake, mida Rein Valdmaa norrakate kohta ütles siin eespool, ja võtke eeskuju. Norralastest - või minust.
sa Priit oled ikka tõeline öko-säästu-mees, sina oledki Eesti Nokia, kui kõik oleksid sellised siis me sammuksime kiiresti majanduskriisist välja (järgmise blogiartikli pealkiri "Kuidas ma avastasin Eesti Nokia" :))
Ega see asi nii ühene ka pole, et jooksmine on odavam ja ökoloogilisem kui autoga sõit. Selleks lisajooksuotsaks vajad lisaenergiat, järelikult pead rohkem sööma. Lisatoidu kasvatamiseks, tootmiseks, poodi veoks, koju toomiseks on jälle vaja lisaenergiat. Suurenenud söömise tõttu eraldald sa keskkonda rohkem metaani, see ju kõige hullem kasvuhoonegaas. Jooksmise ajal aktiviseerub sinu ainevahetus, mille üheks ilminguks on hüperventilatsioon ja suurenenud CO2 emissioon. Edasi arvutage juba ise, kas jooksmine on ökoloogilisem ja vähema energiatarbega kui sama otsa autoga sõitmine.
Ain
On ökonoomsem, Ain, on küll. Sest arendades su mõtet edasi: vaata, kui palju maavarasid ja materjale ja energiat kulub auto tootmiseks ja käigus hoidmiseks!
Lisaks, ma võin ennast segaseks süüa ja iga ringi ajal kolm peeru lasta, aga võrreldes kütusekulu ja CO2ga summutist on see köömes. Pealegi, kes ütles, et ma söön!? Kuulge, kui lõuna eest kasseeritakse julgelt üle poolesaja krooni (aasta peale teeb see USA lennupileti), aga kodus jääb alailma toitu üle, siis on mõttetu kodune toidujääk lasta raisku minna ja kulutada raha väljas lõuna söömisele. Saate aru, milles on nõks?
Tegelikult on probleem laiem, kui suusatamine ja trenni minek. Asi on selles, et inimesed on hädas mitte ainult seetõttu, et nad on end lõhki laenanud, vaid seetõttu, et neil puudub oskus kulusid kontrollida, puudub finantsdistsipliin ja säästlik elulaad. Seepärast me majanduslikult-rahaliselt seal olemegi, kus me oleme, et mõned mehed käivad autoga mööda Eestit trennis (kui harjutada saaks ka kodu lähedal), ostavad kalli katuseboksi (ehkki suusad saaks ka salongi panna), kallavad endale sisse kallist ja kahjulikku keemiat (ehkki asja ajaks ära ka kodune õunamahl) - ja siis hädaldavad, kui ma nendin tõsiasja, et korralik suusapaar maksab letihinnaga 5000 krooni (aga endal on selliseid kolm-neli paari kodus, igaks stiiliks ja ilmaks). Koomusk missugune!
krt, tundub et teised siin armastavad suusatamist, aga pp ei armasta. ta lihtsalt vihub ühel ringil trenni teha ja tahab ära panna. ja arvab, et see on parim lahendus.
Võistlus oli tore ja mõnus vaheldus!
Kuid kiirused olid masendavad!
2007 Tartu maratoni võitja võiduaeg oli ca 23km/h(2:42).
Tähtvere võistluse parima(12.54) kiirus oli samuti ca 23km/h vahe vaid distantsis, profiilis ja oludes. 16 minutiga 4 ringi sõtajte kiirus oli ca 18km/h see teeb maratoni ajaks 3:30.
Kas sa oleksid suutnud sama tempot säilitada veel 58 km?
Mina küll mitte, veel 44 ring paaristõugetega ilmselt mitte.
Ma järeldan vaid üht: EI OLE SEE SPRINDI RING KERGE MIDAGI,
kuid normaalseks treeninguks see ei sobi.
Priit, Su kokkuhoid on väga koonerdamise nägu.
j.
Jah, nimekaim, sprindiring ei ole kerge sugugi, seda nentis mulle paar aastat tagasi juba Jaanus Teppan, nüüdne Türgi koondise juhendaja. Kogu aeg peab vehklema. Ega seda õieti seal ole, et paned kepid kaenlasse ja kümme sekundit tõmbad hinge.
Ei, Priit, mina küll rohkem poleks suutnud seda tempot hoida. Mul oli ülesanne end tühjaks sõita ja seda ma peaaegu et ka tegin.
Äkki on selles kodu lähedal treenimise saladus selles, et Priidul pole autojuhulube?
Labane küsimus, kuid kuidas see peale suusatrenni koju jooksmine tehniliselt välja näeb? Ega suusasaabastega ju ei jookse, kuigi suusad-kepid võivad vabalt käeotsas kaasa kõlkuda. Jooksujalatsiga jalutad trenni (no veidi tempokamalt, pooleldi joostes et külm ei hakkaks, sest suusatamise ajal pole nii palju riideid vaja, kui kõndides ning riideid pole ka kuhugi vist jätta). Ning suusasaapad on seniks suuskade küljes? Nii. Suusatamise ajal suusasaapad jalga ning jooksusussid jäävad hange ootama? Peale trenni jooksusussid taas jalga ning sörk kodu poole. Kas nii? Kui klassika trennist tulla ning sulaga oled kliistri alla määrinud, siis pole ju suuski kuigi mugav käes hoida - kindad saavad kliistriga kokku. OK, kinda saab ju hiljem puhtaks. Ehh.. Kas poleks lihtsam autoga trennis käia ning peale trenni suusad autosse ning enne, kui koju sõidad, jooksed sealsamas 2 km? Võib-olla polegi see logistika (riided, jooksusussid, suusasaapad) ja kõik muu (kinnas kliistriga koos) nii keeruline ja seep. küsingi, kuidas see tehniliselt välja näeb?
Postita kommentaar
<< Esileht