esmaspäev, veebruar 02, 2009

Pullerits: Mis õudus juhtus Tamsalu-Neeruti maratonil?

Halbu märke tuli ridamisi. Õhtupoolikul enne Tamsalu-Neeruti maratoni helistas treener Margus Ader ja küsis, mis määret ma suuskadele alla panna lasin. Kõrgfloori, ütlesin kõhklemata. Ja sama kõhklemata kostis Ader, et olen teinud vale ja halva valiku. Kui halb see ikka olla saab, uurisin umbusklikult. Nii halb, nagu järgnenud keerulisest monoloogist määrdeteemal aru sain, et mäest üles ma küll ei saa, sest suusk seal lihtsalt ei libise.

Ja milline suusk, päris Ader. Ütlesin, et Atomicu sooja ilma pehme suusk. (Edasise kohta võiks öelda nii: järgnes ropp sõim serbo-horvaadi keeles.) Sellise suusa struktuur on külmaks ilmaks lootusetu, seletas Ader (mees, kes alati on süstinud kiitusega optimismi). Kui lootusetu, üritasin uurida. Kümme minutit kuni veerand tundi, kostis ta.

Aga see polnud veel kõik. Oi, see polnud üldse kõik. Õhtul kell üksteist otsustas tütar korraldada sõpradega väikse kokkusaamise. Vanasti, enneteismelises eas, kutsuti neid slambikateks (slumber party?). Kuigi ütlesin, et nüüd võtate tasemaks kui hiired, käis voorimine mööda elamist… uhh jesver, kui kella vaatasin, oli see peaaegu neli. Ja ma polnud saanud veel magama jääda. Ega jäänudki, sest närv noorte hektilisest elustiilist oli must. Naine koguni arvas, et äkki ma ei peaks sellises seisus maratonile üldse minema. (Aga katsugu ta seda pärast minu asemel kogu Eestile seletada…)

Ja siis paigutasid korraldajad mind numbri all 47 eliitstardigruppi, 1-50. Hoidsin seal madalat profiili, heaga kõige tagaotsa. Vaatasin teisi: enamikul mingid rätid peas, vestidki üll, Aivar Rehemaal koguni mask ees. Ader oli mind hoiatanud, et ma mingil juhul ennast paksult sisse ei pakiks, sest võisteldes läheb nagunii veri kohe keema. Panin kõige alla Odlo keskmise ilma särgi, siis õhukese t-särgi, selle peale kerge pulloveri, allaotsa pikad pesupüksid, mille alla omakorda reisi katvad pikkade säärtega põlvpüksid. Pähe õhukese, mitte paksu mütsi, sest pea saab alati märjaks. Selgus, et Aderil oli õigus: sellises riietuses ei hakanud palav ega ka külm (v.a paar lõiku distantsi keskel, kui pilvede ilmudes tõusis kerge tuul – see näpistas pisut hargivahet).

Traditsioonilise Eesti koondise endise hõbesinise kombinesooni asemel otsustasin sõita Ameerika koondise endises valges kombes, et targu rohkem tundmatuks ja märkamatuks jääda. Sel pole selja peal nähmatut, ehkki konkurentidele selgelt nähtavat kirja nagu Eesti kombel: catch me if you can!

Stardist läks kohe mahtraks. Vaevalt poolsada meetrit sõidetud, kui minu ees lendas üks mees külili ja murdis kepi prõksti pooleks. Mõnisada meetrit hiljem kukkus järgmine. Hei, mehed, kui võtaks algul asja pisut rahulikumalt ja oleks hoolivamad nii enda kui eriti teiste suhtes! Ise küll vajutada ei julgenud, et äkki viskab magamatusest pildi eest. Nii liugleski teiste seas varsti mööda ka Indrek Kelk, Tartu maratoni pealik, ja hüüdis, et kui ma sellise tempoga jätkan, jätavad isegi naised mind selja taha.

Aga nende starditormlejate hoogu pole tavaliselt kauaks. 2-3 km järel kippusid nad omakorda jalgu jääma. See sundis hüppama klassikarajale ja seal paaristõugetega mööda sõtkuma. Nüüd hüüdis Kelk: «Kohe näha, mida on treenitud!»

Las ma annan siin suuremeelselt tasuta õppetunni, kuidas tuleb maratoni sõita. Mullu suvel matkasime perega Utah’ kanjonites. Seal on kõrgust kuni 2000 meetrit, lisaks meeletu kuumus, ligi 40 kraadi. Tütrel oli kohati väga raske. Aeg-ajalt puhkas ja siis pani kiirema sammuga edasi, et vaid kaugemale jõuda. Ütlesin, et ärgu kiirendagu, vaid astugu ühtlaselt, nii et pulss ei hüppaks. Jätke meelde võtmesõna: ühtlaselt! See kehtib maratonidel ka suurema osa harrastajate kohta. Suurim lollus on teha kiirendusi, mis pulsi lakke viivad. Korraks-paariks võib nii saavutada küll edumaa, aga lõpuks kulutab selline spurtimine lihtsurelikud lihtsalt läbi. Seda oli Tamsalu maratonil enam kui piisavalt näha.

Tamsalu raja profiil mulle meeldis. Välja oli jäetud kaks tunamullust ohtlikku laskumist, üks kurviga ja teine langemisega kaussi. Lauge reljeef kergete tõusupõntsudega oli just selline, mida olen harjutanud – kogu aeg tuleb tööd teha, uhada. Ent häda oli selles, et kitsamad metsateed olid üksjagu lainelised ja servad olid pehmed, nii et need, kes minu taga juhtusid sõitma, said aeg-ajalt näha amatöörlikku suusaballetti.

Lemmiklõigud olid esiteks need, kus sai Mogrenit sõita. Suur aitäh Aderile mulle seda õpetamast! Vaatasin, et enamik minu tasemel mehi kasutas valdavalt Wassbergi. Kuid Mogrenile lülitumine andis kohe tuntavalt hingetõmbeaega ja aitas tõsta kiirust. Teiseks lemmiklõiguks olid pikad laugjad tõusud, kus teised läksid tavaliselt peagi üle tihedale tööle. Kuid hoidsin nii kaua, kui vähegi suutsin, tempovarianti – sest tõsi see oli, tõusuvarianti sõites ei tahtnud suusad üldse libiseda, nagu Ader oli hoiatanud – ja sain sedasi säilitada palju suuremat hoogu.

Tosina kilomeetri järel loeti mulle 68. koht. See sisendas lootust, et hoolimata magamatusest vast saja hulgast välja ei kuku. Isegi need mehed, kes hakkasid peagi eestpoolt sirgema selja ja jalaga vastu tulema, ei tekitanud kahtlusi. Ju nad olid algusega üle pingutanud, oletasin. Alles pärast sain teada, et neist enamik sai harjumatult külmas ilmas lihtsalt haamri. Vaat siis, kui oluline on ühtlase tempo valik.

Minu taha moodustus ligi kümnemeheline rivi, mida vedasin mitu kilomeetrit. Siis tegi Eino Karvak, kes on sõitnud Tartu maratoni läbi sllalomisuusakdega, ettepaneku, et las ta vaeb ka, ja sõitis mööda. Kuigi vahepeal tekkis tunne, et tahaks temast mööda tuisata, sundisin mõistust koju jääma. Ja siin on minu saadud õppetund: taga on kergem sõita, ja kuna on kergem, siis nõnda tekibki (petlik?) tunne, et võiks juurde panna.

Pariisi tõusudel, kus suusk tõesti üldse ei töötanud ja kus laskumistel kukkus süda aeg-ajalt saapasäärde – mul on see häda, et tuulega tuleb vesi paksult silma (isegi prillidest pole selle vastu abi) ning piirab oluliselt nähtavust –, sai minust ridamisi mehi mööda. Teiste seas Indrek Kelkki. (Vabandused selle mehe ees, kes enne kolmandat TPd minust kitsas kohas laskumisel mööda üritas trügida, takerdus ja kukkus – aga see polnud minu arust küll minu süü, ma ei blokkinud tema trajektoori.)

Pärast Pariisi joogipunkti üritasin Maxima geelituubist geeli kätte saada, kuid see oli vist ära külmunud, nii et poolteist kilomeetrit sõitsin, tuub nagu sigar suus, ja hingasin seda soojaks, kuni sealt midagi immitsema hakkas. (Igipõline rivaal Art Soonets, kes oli nädala eest saabunud perepuhkuselt Ameerikasse ja enda sõnul seetõttu veel suuskadel hästi ei püsi – ja kes lisaks läheb varsti vist Edgar Savisaare vastu kohtusse, sest Savisaar oli tema juhitavast Scanpixi pildiarhiivist luba küsimata ühe foto oma blogisse võtnud –, jättis Tamsallu tulemata ja kahjuks polnud tal ka enam Dexali geele varuks, mis on kõige kergemini tarbitavad.)

Pärast Pariisi mägesid, umbes 15 km enne lõppu, loeti mulle kohaks 73. Aga tundsin üllatusega, et organism kestab küll, ja hakkasin tasapisi kiirust juurde panema. Siis tuli ka järjest Mogreniga sõidetavaid sirgeid ja tempovariandiga võetavaid laugjaid tõuse. Mehed, kes distantsi esimeses pooles, aga ka keskosas, olid mööda tuhisenud, hakkasid jalgu jääma (näiteks nr 110, Talis Nurk). Kuid see annab teadupoolest ainult hoogu juurde.

Teiste seas sai haamri ehk moodsamas keeles öeldes paneeli Erkki Jallai (22. koht). Sama saatus tabas minu seekordset autojuhti, Tartu maratonil esimese poolsaja sisse sõitnud Priit Roodenit, kes sedapuhku tuli rajale klassikasuuskadega, et teha paaristõuketrenni (189. koht). Kelk võttis poolel maal targu vaiksemaks, sest polnud kolm nädalat vahepeal trenni teinud (109. koht).

Surnud punkti imekombel ei tulnudki. Lõputõusudel oli küsimus selles, et tuli vaid suuta võimalikult palju tempovarianti kasutada, ja kui see ei aidanud, siis üritada kergelt hüppetehnikat rakendada. Võitluses Eino Karvakuga, kellega olime kogu distantsi enam-vähem koos sõitnud, kord ees üks, siis teine, see paraku ei aidanud. Ta libises eest ära. Kuid vähemasti suutsin raja lõpuosa sõita tõusvas joones – nagu Ader on alati rõhutanud, kuidas tuleb sõita – ning sain kokkuvõttes 2:26.54,8ga 65. koha. Ei midagi hiilgavat, aga ka vähemasti mitte fiasko. Kaotust esikolmikule Algo Kärp-Jaak Mae-Aivar Rehemaa kogunes üle 28 minuti. Paljuvõitu, jah. Kuid unetute võistlusklassis olin arvatavasti küll esimene. Või on mul rivaale?
******Grand Canyon, Arizona. 7. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tamsalu-Neeruti maratoni start. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Tamsalu-Neeruti maratoni start, all paremal nr 47 Priit Pullerits. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 3 ja 4: Tamsalu-Neeruti maratoni esimesed kilomeetrid. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Indrek Kelk (nr 93) Tamsalu-Neeruti maratonil. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Treener Anatoli Šmigun jootmas maskiga sõitnud Aivar Rehemaad, tema tuules joob Jaak Mae, vasakul Mati Alaver. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 7: Algo Kärp võidab Tamsalu-Neeruti maratoni Jaak Mae ja Aivar Rehemaa ees. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix

25 Kommentaarid:

At 12:26, Anonymous Anonüümne said...

Äkki tõlgiks nüüd selle hektilise sõna tähenduse maarahvakeelde.

Minu arusaamist mööda on su laps väga haige ja vajab ilmselt psühiaatrilist ravi sinu sõnade tõlgenduse alusel.

Või oled sa miski oma definitsiooni sõnale hektiline leiutanud kui jah siis olen üks suur kõrv! :D

hectic

Dictionary:
hectic
(hĕk'tĭk) pronunciation
Sponsored Links
Streetwear from Berlin
Stussy-LRG-Ucon-Jeepney-GoorinBros Obey-Xlarge-Tokidoki--TheHundrets
www.zebraclub.de
Home > Library > Literature & Language > Dictionary
adj.

1. Characterized by intense activity, confusion, or haste: “There was nothing feverish or hectic about his vigor” (Erik Erikson).
2. Medicine. Of, relating to, or being a fever that fluctuates during the day, as in tuberculosis or septicemia.
3. Consumptive; feverish.
4. Flushed.

[Middle English etik, recurring, consumptive, from Old French etique, from Late Latin hecticus, from Greek hektikos, from hexis, habit, from ekhein, to be in a certain condition.]

WORD HISTORY The Usage Panel survey done for the first edition of the American Heritage Dictionary (1969) found that 92 percent of the Panel approved of the use of hectic in its most familiar sense, “characterized by feverish activity, confusion, or haste.” The question was posed because earlier that sense had sometimes been deprecated as a loose extension of the term's meaning in medicine, “relating to an undulating fever, such as those accompanying tuberculosis.” Without some acquaintance with Middle English one would not recognize the first recorded instance of the word, etik, in a text written before 1398. The Middle English term comes from the Old French development of the Late Latin word hecticus, whose form helped reshape our word in the 16th century. Hecticus comes from Greek hektikos, “formed by habit or forming habit” and “consumptive.” The last sense developed because of the chronic nature of tuberculous fevers. Thus a word that once meant “habitual” eventually had an English descendant used to refer to conditions that most would want to be rare.

 
At 12:49, Anonymous Anonüümne said...

Korralik tulemus, kaotus oleks võinud ju olla ca 5-6 minutit väiksem aga vähemalt jääb nüüd parandamisruumi.

Tervitades,
Eero

 
At 13:00, Blogger Priit Pullerits said...

Hektiline tähendab "Võõrsõnade kelsikoni" järgi tõesti kestvat ja kroonilist, nii et selle sõna valik pole adekvaatne. Tahtsin öelda, et elustiil on nooruslikult hoogne, spontaanne ja üksjagu kaootiline, vähemalt minusuguse Baby Bustersite põlvkonna esindaja arvates.

 
At 13:08, Anonymous Anonüümne said...

PP, Sa oled tegija..! Oleks valinud õige suusa ja oleks korralikult maganud.. Sa oleks võitnud..

 
At 13:32, Anonymous Anonüümne said...

Huvitav, kas kellelgi on kunagi sellist olukorda ka olnud, et absoluutselt KÕIK on ideaalne - süüa on saanud õigesti, juua on saanud õigesti, suusk on just see kõige parem, tuju ja innukus on viimase peal, uni oli kosutav, stardinumber ja koht sobiv, tervisega kõik igati korras, töö juures lõdva aeg jne...Ma arvan, et sellist asja ei eksisteeri, igal rahvasportlasel on alati midagi nihu. Ja ikkagi võidab parim, see, kes on olenemata ükskõik, mis jamast teistest üle, igaühel omad jamad. Nii et neid parimaid oma "takistuse" kategoorias on "must-tuhat". Ma nt olen täiesti kindel, et ma olen parim mitteosalenu.

Maris:)

 
At 13:38, Anonymous Anonüümne said...

Üldiselt pole paha! Kui protokolle vaadata ja muid faktoreid arvestada, siis võib Priit Tartu maratonil ka oma kuulsat "õpilast" Raudsepa Paavot võita, juhul kui viimane üldse võistleb. :)

 
At 14:23, Blogger Kaur said...

Kuipalju unepuudus sellist pikka füüsilist pingutust mõjutab?

Ma ise käisin pühapäeval talvisel xdreami etapil - 6.5 tundi lumes jookmist ja sumpamist. Olin enne maganud neli tundi (võistluseelne ärevus õhtul + varajane äratus hommikul). Ei tundnud, et unepuudus oleks seganud... aga kindlasti ta tegelikult segas, mitte-tundmine pole ju mitte-mõjumine.

 
At 14:25, Blogger Kaur said...

"Atomicu sooja ilma pehme suusk." -millest selline imelik valik? Naabruses Kurtnal oli hommikul stardis -18, vähem sooja ilma näeb Eestis üsna harva.

 
At 14:27, Anonymous Anonüümne said...

pole paha, aga loodetavasti saadad tütre enne tartu maratoni kodunt ära ja magad rahulikult. või on ikka tegemist juba vanainimesega, ei saa rahus enne tähtsaid asju magada?? sa pead sagedamini võistlema, siis kaob see närvitsemine ära, tean omast käest. aastaid-aastaid tagasi kui rattavõistlusi hakati tihedamalt korraldama, siis oli ka uni vilets ja närv sees, aga kuna iga pühapäev oli võstlus, siis kadus see närv ära, magan nagu kott. kui sa aastas pisikese arvu starte teed, siis ongi enne võistlust närv see. unerikast 14. veebruari ööd soovides.
raul

 
At 14:42, Blogger Priit Pullerits said...

Et miks Atomicu soft ja warm suusk? Vaadake, ma ei ole proff, kellel on igaks ilmaoluks ja rajareljeefiks oma suusk. Ma ei ole Atomicu tehasesõitja, kellele lumelauad tasuta kätte tuuakse. Kuna Eestis on nüüd talved valdavalt pehmepoolsed ehk sulad, siis saigi võistlussuusk uisutehnika tarbeks ostetud warm ja soft.

 
At 14:49, Anonymous Anonüümne said...

Laupäevases (31.01.2009) Võrumaa Teatajas jäi selline kuulutus silma:


Võru suusaklubi avab
TÄISKASVANUTE HARRASTUS-
TREENINGU GRUPI.
Kutsume liituma kõiki suusahuvilisi.
Tule küsima ja asjast osa saama
9. veebruaril kell 10 Võru Kubja Spordibaasi.
Juhendavad Asko Saarepuu ja Jaan Alvela.
Info tel 5662 3724
E-postil asko.saarepuu@mail.ee


äkki pakub huvi :)

meelisp

 
At 15:03, Anonymous Anonüümne said...

Igasuguste jamade vastu aitab planeerimine. Kunagi ei jõudnud ma ennast samuti ära kiruda, sest kogu aeg miskit ununes ja jäi tegemata. Ajab ju närvi, kui oled tasunud osavõtumaksu, kulutanud bensiini, ostnud spets. sp. tarbeid-sööke-jooke(eelarve ca. 1000.- raha) ja siis mingi pisiasja pärast kogu üritus ebaõnnestub. Milleks siis üldse kogu see ettevõtmine?

Diagnoos; "Ma jätsin kõik alati viimasele hetkele(loe hommikule)."

Ravi.
* Nüüd panen kogu sp.koti sisu ja varustuse eelmise päeva õhtul elutoas suurele diivanile nähtavale. Pange tähele NÄHTAVALE, mitte kotti!!!
* Elu on näidanud, et hommikul kohvi juues, lisan üht-teist, või viskan välja, kui olen pilgu aknast õue ja termomeetrile heitnud. Ja õnnestumine on 99%!
* Peale võistlust, kirjutan lühiülevaate toimunust paberile ja tr. päeviku vahele.

Viimast korda olid sarnased tingimused 2006a. Viru maratonil. Stardis kl.11 oli samuti -19 külma. Seal ebaõnnestusin totaalselt - kõik mis külmuda sai külmus:) Nüüd L. õhtul lugesin 2006a. Viru märkmeid ja otsisin õige varustuse 15 minutiga kokku ja magasin 8 tundi õndsalt rahus, nagu vaja.

Tulemus.
Nautisin pühapäeval maratoni 100%.

 
At 16:01, Anonymous Anonüümne said...

Mis temperatuurialaks on härra Pulleritsul klassika suusk Tartu Maratoniks?

 
At 16:18, Blogger Priit Pullerits said...

Eelmisele: ma ei tea täpselt, pole huvi tundnud, aga vist mingi kerge miinuskraadi suusk. Igatahes õige kehakaaluga - ja ma ei ole alates suusa ostmise ajast juurde võtnud. Ikka 70 kg ringis, halval päeval 71-72.

 
At 17:13, Blogger Madis said...

14. veebruar - järjekordne pidu? Valentinipäev ju...
Tunnen kaasa Priidule :-)

 
At 17:59, Anonymous Anonüümne said...

Pealkirjale vastates juhtus see, et Priit kaotas võitjale 24 %, mis on tema treenitust arvestades pisut küll ´alakanti´, kuid üsna loogiline. Väga heal päeval võiks see kaotus olla alla 20 % (Estoloppetil vastab sellele tavaliselt koht 50+), halval päeval ka üle 25 %. Kust ma seda võtan ? Ikka omast kogemusest, sest tase on umbes sama, lisaks pilguheit ajaloolistele faktidele ning ei pea olema Einstein, et juba enne starti ette kujutada, kuha suusad viivad. Sama toimub ju ka tippude hulgas, seal on vaid küsimus mitte täisprotsentides, vaid kümnendikes. Arvestades Priidule osaks saanud kvaliteetset nõustamist panustan mina küll sellele, et Tartus peab koht 100 hulgas tulema (seal piisab ka pisut suuremast kaotusest kui 20 %, kuid distants ja tase on ka teised). Muidu oleksin küll Priidu asemel väga rahulolematu. Ja see jutt, et ´annan endast parima ja siis vaatan, mis saab´, ei ole kindlasti kohane nii pühendunud (harrastus)sportlasele. Edu!

 
At 18:30, Anonymous Anonüümne said...

varem või hiljem pidi see pisikeses korteris elutsemine tulemusele oma pitseri vajutama. osta enne TM endale maja või koli mõne lahedama häärberiga sõbra juurde viimaseks stadieelseks ööks, saad vähemalt 7+ tundi und.

 
At 23:56, Anonymous Anonüümne said...

müts maha Priidu ees, kui ta juba uisus on nii kõva, siis mis saab klassikas, seda näeme vist 5 päeva pärast, julgen pakkuda kohta 45.

 
At 23:56, Anonymous Anonüümne said...

müts maha Priidu ees, kui ta juba uisus on nii kõva, siis mis saab klassikas, seda näeme vist 5 päeva pärast, julgen pakkuda kohta 45.

 
At 12:03, Anonymous Anonüümne said...

Tere Priit!
Natuke teemavälist juttu. Mõned blogikanded tagasi oli juttu spordivarustuse hinnast.
Annan väikese vihje säästmiseks. Nimelt tasub vaadata ka kaasaegsetesse tööriietust müüvatesse kauplustesse. Nt. Sportimiseks täiesti sobilikud prillid saab 100-150 kr. (ka heleda klaasiga, millega on hämaras hea sõita). Spordipesuks sobilik pesukomplekt (soojustatud põlve ja seljaosaga) ca 350 kr. Osad töökindad (sõrmikud) olid windstopperiga. jne. Aga eks igaüks peab ise proovima, kas on mugav ja kas tuntud kaubamärgi puudumine on oluline. Internetist leiab neid müüjaid piisavalt, reklaami kellelegi eraldi tegema ei hakkaks. Tavaliselt on neil ka küllaltki head tootekirjeldused kodulehel olemas.
Tervitades,
Jüri

 
At 15:17, Anonymous Anonüümne said...

PP ostab ja määrib ainult Siljas (mitte, et ta reklaami teeks)! :)

 
At 13:05, Anonymous Anonüümne said...

Ei ole see vähe magamine enne võistlust mingi probleem.
Kui magada vähe üleelmine öö, siis annab see võistlustel tunda. Vahetu öö ei tekita segavaid nähte.
Kas MA ei tea seda?

Mike

 
At 05:11, Blogger Unknown said...

nike air max
kobe shoes
authentic jordans
nike air max 2017
true religion jeans
links of london outlet store
air jordans
http://www.jordanretro.uk
kobe bryant shoes
kyrie irving shoes
320

 
At 04:03, Blogger raybanoutlet001 said...

true religion outlet store
pandora outlet
browns jerseys
chargers jerseys
nike trainers
michael kors outlet
gucci shoes
rolex replica watches
ray ban sunglasses outlet
chiefs jersey

 
At 04:44, Blogger Unknown said...

yeezy boost 350
air jordan shoes
burberry scarf
jordan shoes
yeezy boost
adidas online shop
lebron 14
lebron 14 shoes
jordan shoes
fitflops clearance

 

Postita kommentaar

<< Esileht