Pullerits: Kust tuli Elva rattamaratoniks ootamatu enesekindlus?

«Atrõõõõv!!!»

Laguja TPni 15 km enne Elva rattamaratoni lõppu jäi kilomeeter, kui leidsin, et nii, mehed, läheb sõit igavaks. Initsiatiiv oli kollektiivselt minetatud. Enamik, kes just koomas polnud, lasi selgelt luuslangi.

Tegelikult olin ise ka häälestanud end sõitu vahelduseks kergemini võtma. Kui pärast metsaaluseid lõike, kus olin tegelenud ühe eespool liikunud pikema rivi püüdmisega, asfalteeritud teele keerasime, ütlesin endale – ja videosse – kolm korda: «Ei tee lolli tööd. Ei tee lolli tööd. Ei tee lolli tööd.» (Kuulake videos üle, see on seal selgelt fikseeritud.) Sest tark mitte ainult ei torma (asjatult!), vaid sõidab ka peaga.

Peaga sõitu olin näidanud konkurentidele juba 20. kilomeetri paiku, kui Elva rattamaratoni rada keeras Tartu rattamaratoni rajalt paremale laiale, kergelt laskuvale kruusateele. Olin sinna pöördesse läinud ligi kümnese rivi liidrina. Võtsin kurvi ettevaatlikult, mistõttu langesin rivis teiseks. Aga sajakonna meetri järel otsustasin, et taandun ka sealt. Nihkusin rivist välja paremale ja näitasin enda taga sõitjaile käega, et mingu mööda.

«Kas ei jõua?» küsis üks naissõitja.

«Jõuan küll,» vastasin, «aga tahan lihtsalt kõrvalt vaadata, kuidas teised sõidavad.»

«Et pärast ikka oleks, millest kirjutada,» kommenteeris rivis kolmes-neljas meessõitja.

Tegelikult oli selle manöövri põhjus palju proosalisem. Asi on nimelt selles, et laugetel ja kiiretel lõikudel jõuab enamik sõita ning grupp liigub nagunii kiiresti, seetõttu ei olnud mõtet ees tööd rabada. Seal ainult kaotad jõudu ja raiskad energiat. Võtsin sisse koha rivi kõige lõpus. Seal sai rahulikult järgmisteks manöövriteks valmistuda.

Ja läkski nii, et minu rivi püüdis enne vasakule kruusasele metsateele keeramist eespool umbes kuueliikmelise rivi kinni – nii, et ma ei pidanud selle nimel vaeva nägema. Ehkki tegelikult, jah, nägin vaeva varem, kui enne laiale kruusateele keeramist tõmbasin tempo üles ning aitasin sedasi eesmistega vahet vähendada.

Kergelt tõusval metsateel oli aeg taas aktiivsust näidata. Sain vasakul vaba jälje ning väntasin kogu rivist mööda. Ja tegin rivi eest minekut. Et asuda püüdma järgmist rivi.

Nii mu sõit seni oligi valdavalt kulgenud. Alustasin ju kõige viimasest, kuuendast stardigrupist, mis tähendas paratamatult, et tuleb üksinda tööd teha ja gruppidest mööduda. Ent Tartu ratta- ja suusamaratoni rajal, selle viimasel neljal kilomeetril, polnud möödumiseks võimalust, sest mõlemas jäljes liikus pikk-pikk ratturite rivi (vaata taas videot!). Kõrvalt heina seest mööda pressimine olnuks ebaefektiivne: saad küll kahest-kolmest-neljast mööda, aga raiskad asjatult palju energiat, liiati ei nihku sa oluliselt ettepoole, sest ligi sadakond meetrit sõitjaterivi jääb nagunii sinust veel ette.

Alles pärast Elva jõe ületamist, seal, kus asub Tartu suursõitude aegu kohvipunkt, tuli laiem ja pikem tõus, kus võtsin paremale ning sain enam-vähem kogu suurest grupist mööda (vt taas kord video!).

Tundsin end võrdlemisi enesekindlalt. Ainus, mis veidi ärevust tekitas – ilmselt ka enamikule teistele –, oli rohkem kui 30-kraadine palavus, ent samas teadsin varasemast, et kuum ilm ei mõju mulle ilmselt nii laastavalt nagu paljudele teistele. Eks Moabis ju kogetud tunduvalt hullematki, üle 40-kraadist lõõska. Enesekindlust süstis kahtlemata nädalataguse treeningsõidu võitmine, kui isegi Caspar Austa jäi selja taha, ent veelgi rohkem see, et tänu tollele kogemusele teadsin-tundsin rada, mistõttu tundsin end metsa all julgemalt ning oskasin planeerida, millal rünnata ja millal taastuda ning millal rivis ettepoole nihkuda.

Ent põnevust on ju ka vaja. Ja seda tuleb ise tekitada. Üks võimalus selle tekitamiseks ongi konkurente õrritada. Ning õrritamiseks pole midagi paremat, kui ootamatult spurtida ehk korraldada atrõõv. Mitte et ma oleks mõelnud ja lootnud, et mind eest lastakse, nagu lasti treeningsõidul, vaid tegin seda endale lõbu pakkumise kõrval ennekõike ka selleks, et vastaseid kurnata. Spurtisin 200-300 meetrit (vt video!), siis vaatasin muigega üle õla, mida konkurendid teevad. Loomulikult lasid nad ka kohe jala sirgu, kui mina lasin. Polnud neist ürituse jätkajaid.

Aga kui nad arvasid, et sellega on mäng läbi, siis nad eksisid. Mul oli teinegi rünnak varuks – pärast TPd, kus on ju teada, et tempo lastakse alla ning hakatakse jooma.

Aumehena ei rünnanud ma siiski vahetult pärast TPd, vaid umbes pool kilomeetrit hiljem. Lasin konkurentidel pudelid enne taas raami külge kinnitada. Väljusin mulle atrõõvi ajal kõige aktiivsemalt järele tulnud musta habemega sõitja tuulest, tõmbasin vasakule, ütlesin talle, et lähme nüüd, ja vajutasin gaasi peaaegu põhja (vt video!). Tegin 300-400-meetrise kiirenduse, siis võtsid need, kes kaasa tulid, järje üle. Ja nii saimegi osadest lahti. Rivi pikkus kahanes kaheksale mehele.

Kui olime minu algatusel vahe sisse saanud, läksin taha, seitsmendale kohale puhkama. Las teised ka rabavad vahelduseks. Ent taga ilmnes see häda, et pööretest, mis sageli olid täis- ja vahel koguni teravnurksed, said eesmised kiiremini välja ja minema ning pidin pahatihti sadulast püsti kiirendama, et vahe kinni nõeluda. Kuid polnud häda midagi – see tegigi sõidu põnevamaks ja hoidis adrenaliini ülal.

Orus pärast Elva jõe silla ületamist, enne raja kõige järsemat tõusu mändide alla, venis me rivi pikaks. Eesmised said minema. Aga nii see ei jäänud. Nii nagu olin avastanud, et sain üllatavalt hästi hakkama metsasinglitel, mis varem oli mu ahhilleuse kand, märkasin nüüd, et saan rahuldavalt toime ka pehmel saepururajal ja juurikatel. Ei tea, kas siin oli oma osa ka Kodanik Männiku (Hawaii Express) mehaanikuosavusel, sest ta oli kaks päeva varem mu Cube’i esiamorti palju pehmemaks seadistanud?

Igatahes püüdsin ükshaaval oma endised grupikaaslased kinni ja läksin neist mööda (vt taas video!). Raudtee äärde jõudes juhendasin juba kaaslasi, et ärgu nad püüdkugi selle alusest käigust läbi sõita (seegi on videos kuulda-näha), sest isegi Austa ei olnud treeningsõidu ajal seda üritanud. Aga tänu treeningsõidule olin raudteeäärsel ebamugaval niidetud ja hüpitaval lõigul taas enesekindel, sest teadsin, mis ees ootab ja kui kaua see kestab.

Sealt edasi jäi ümber Arbi järve vaid vormistamise küsimus. Lõpusirgel jäi õige napilt puudu, et püüda kinni kaks rivaali, kes ümber järve olid ligi poolsada meetrit eespool sõitnud, ent see-eest suutsin edukalt tõrjuda seljataguse rünnaku mehelt, kes oli terve Arbi järve ringi mu tuules sõitnud.

Endalegi üllatuseks sain 55. koha. Aeg 1:48.00 tähendas, et keskmine kiirus oli 27,8 km/h.

Pärast finišit kohtusime Allan Orase ja Austaga. Oras, nagu ta tunnistas, tegi pärast kolmeaastast vaheaega taas maastikuratta seljas võistluse, et valmistuda Tartu rattamaratoniks. Austa küsis mult otse, kuidas meeldis. «Parim võistlus!» ütlesin pikalt mõtlemata. Ja ei luisanud.

Sest koht tuli korralik, enesekindlust jagus küllaga, kuskil eriti hätta ei jäänud (v.a paar kurvist väljasõitu, millest mõned on ka videosse jäänud), tõusudel olin enamikust tugevam, singlitel sain ilusti hakkama, suutsin üksinda pikkadel rividel eest sõita ning kiiretel lõikudel rünnakuid korraldada. Mida veel tahta?

Ma tean, mida te tahate! Te tahate näha Elva rattamaratoni lõpuheitlust ja finišisirget, mis eelmisesse videosse ei mahtunud. Aga palun väga, siin see on! Kaitsesin edukalt oma kohta, oleksin peaaegu eessõitjadki kätte saanud.

Foto 1 ja 3-11: Elva rattamaratoni osalejad kihutamas ümbes Arbi järve finiši poole ja pärast lõpetamist janu kustutamas. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kruusane lõik Elva rattamaratonil. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Lühike videoreportaaž Elva rattamaratoni hooaja parimast sõidust

Pühapäeval rohkem kui 30-kraadises palavuses Hawaii Expressi Estonian Cupi sarja Elva rattamaratoni kõige osavõturohkemal, 50 km maratonisõidul 310 lõpetanu seas 55. koht ehk esimest korda nii suurel maastikusõidul saja sees. Aeg 1:48.00 oli ligi üheksa minutit kiirem kui nädal tagasi Caspar Austa korraldatud treeningsõidul. Keskmine kiirus oli sedapuhku 27,8 km/h. Kuna polnud varem selles sarjas osalenud, pidin startima kõige viimasest, kuuendast stardigrupist. Eks sinna läks tükk aega (25. kohast jäi lahutama vähem kui neli minutit), enne kui oma võimete kohaselt sõitma sain - vaadake videot, mille teile täna pärast võistlust õhtupoolikul, enne homset sünnipäeva kokku lõikasin! See sõit oli ikka hoopis midagi muud kui kaks nädalat tagasi Rakkes, kus keskmine kiirus ei küündinud isegi 20 km/h-ni. Mulle kiired sõidud meeldivad.

Foto: Pühapäevase Elva rattamaratoni metsaalune lõik. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Appi! Mida teha nädalavahetuse võistlustel hullu kuumusega?

Mis siin keerutada: laupäevaseks Otepää ja pühapäevaseks Elva rattamaratoniks lubab ilmaprognoos põrgukuumust, üle 30 plusskraadi. See sõna «põrgu-» on muidugi ajakirjanike hinnang ning nagu ikka, tuleb igasse hinnangusse suhtuda kriitiliselt. Sellegipoolest on +30+ kraadi meie rattavõistlusteks harvaesinev temperatuur, mida tuleb tõsiselt võtta.

Siin ei ole teie kevadlaagritest Hispaanias ja Itaalias mingit kasu. Nood teid sellisteks oludeks ette ei valmista. Vaat milleks on vaja käia kuumade oludega harjumas American Southwestis (fotol ülal paremal), sh Moabis, kus suvel on pidevalt üle 40 kraadi. Tõsi, sealmail aitab palavust taluda fantastiline loodus, mis korvab kuumust esteetilise elamusega ja mida mujal maailmas ei kohta – näiteks vaadake seda mu väikest sõitu mööda Capitol Reefi rahvuspargi Scenic Drive’i (fotol vasakul), kas pole imeline?

Siiski, hoolimata aastatepikkusest kuumaga kohanemisest Utah’s ja Arizonas, tegin eile pärastlõunal testsõidu. Ennekõike tahtsin proovida ja veenduda, kuidas mõjuvad abistavad kreemid (fotol paremal), mille Rakke rattamaratoni järel ostsin. Üks kreem on see, mida reklaamib kolmekordne grupisõidu maailmameister Peter Sagan ja mida tuleb määrida enne starti istmiku alla ning kubemepiirkonda, et seal ei tekiks palavusega hõõrdumisi ja haudumisi. Teine kreem on see, mida tuleb määrida näiteks kätele, jalgadele ja kaelale, et neid jahutada.

Hõõrdumisvastase kreemi tõhususes olin juba varem veendunud, nüüd tahtsin tunda, kuidas mõjub jahutav kreem. See tuli kõige paremini välja siis, kui pead pedaalides ettepoole kallutasin. Siis tundsin, kuidas kaelal, kus nahk läheb sadulas istudes volti, läks kohemaid jahedaks, kui voldid sirutuse järel kadusid.

Sõitsin eile 32,7 km pikkuse ringi ajaga 1:00.46, mis teeb keskmiseks kiiruseks 32,2 km/h. Selline mõõdukalt mõnus tempo. Ja tajusin, et palav küll ei hakanud, kuumatundest rääkimata. Ju siis kreem ikkagi mõjus. Kuid ilmnes ka see, mida müüja oli rääkinud, et kreem toimib tund aega. Tõepoolest, sõidu lõpus hakkas jahutav mõju vähenema. Kuid ligi kahetunnisel Elva sõidul on ilmselgelt ka sellest kasu, kui esimese poole võistlusmaast saab läbida veidi jahedamalt kui ilma kreemita. Ehk nagu öeldakse: abiks seegi.

Mis abivahendid teie laupäeval ja pühapäeval kasutusele kavatsete võtta?

Foto 1: Priit Pullerits palaval Poison Spideri rajal Moabist loodes mäest üles pressimas. Foto autor: Jaanus Laidvee.
Foto 2: Priit Pullerits Utah's Capitol Reefi rahvuspargis Scenic Drive'i ääres. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 3: Jalgratturitele mõeldud jahutav kreem (vasakul) ja hõõrdumisvastane kreem. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits Utah's Canyonlandsi rahvuspargis Needlesi piirkonnas Elephant Hilli rajal. Foto autor: Jaanus Laidvee

Pullerits: Milles ma olen Indrek Kelguga täiesti ühte meelt?

Tänases Postimehe Tartu väljaandes on mu mullune uudisekursuse tudeng Siim Kams lasknud kõlada nende tartlaste häälel, mille ta võtab pealkirjas kokku nii: «Triatloni puudulik teavitustöö ajas tartlased marru». Ta on lasknud oma pahameelt välja elada neil, kes hädaldavad, et seoses eelmise nädala teises pooles peetud triatloni EMiga – mille ujumispaiga, Emajõe vee olukord tekitas (asjatult!) eelmise sissekande järel palju tulisemat vastukaja kui minu edu maastikurattarajal Eesti selle ala viimaste aastate valitseja Caspar Austa ees – ei saanud paljud linnas normaalselt liikuda ja mis veelgi hullem: nad ei teadnud, et liiklus pannakse mitmel pool seisma.

Aga paras teile, kui ei teadnud! Süüdistage iseennast. Ja miks just iseennast, selleks annab otsa kätte loo ülapealkiri: «Facebook kihab triatloni liiklusteavitust kiruvatest tartlastest.»

Las ma ütlen seda plain and simple: Fuck Facebook! See on vastik Ameerika kompanii, mis arvab, et maailm kuulub talle; vastik Ameerika kompanii, mis viib Eestist raha ära – reklaamiraha! – ja ei maksa siin tegutsemise eest makse ka mitte. Ma olen oma tudengitel keelanud loengus Facebooki mainimise ja samuti sealt info ammutamise (sest seal tegelikult ei ole seda). Ainsad korrad, kui nad tohivad Facebooki sõna kasutada, on siis, kui olen andnud neile lugeda kriitilisi kirjutisi Facebooki kohta.

Aga kui te tahate elada Facebookis, siis elage seal edasi ja arvake pealegi, et kogu elu on seal. Ei ole, s***gi ei ole – selle tõestuseks on see, et te isegi ei teadnud seal elades, et Tartus on liiklus mõnes kohas suletud.

Ja siin olengi ma Klubi Tartu Maraton juhi Indrek Kelguga ühel nõul. Kelk rääkis viimases ajakirja Ma Olen Jalgrattur numbris, et temagi on saanud tagasisidet neilt hädaldajatelt, kes kurdavad kevadise Tour of Estonia ja Tartu rattaralli aegu, et nemad ei teadnud, et liiklus on kinni. Ja Kelk ütleb seal loos väga konkreetselt, miks need lollid võivad ainult iseennast selles süüdistada: sest kui inimene ikka ajalehti ei loe (elab selle asemel Facebookis?) ja on keelanud oma postkasti reklaami ja teavitusi panna, siis on ta selles ainult ise süüdi, et elab teadmatuses.

Kelk on alati saatnud aegsasti enne oma võistlusi postikastidesse lehe, kus on liiklusskeemid nii pildil kui sõnadega lahti seletatud, samuti on liikluskorralduse muudatustest tema võistluse aegu kirjutanud Tartu Postimees. Ja samuti saatis enne äsjast triatloni laiali korraliku infolehe liikluskorralduse kohta triatloni korraldaja Ain-Alar Juhanson ning sellest kirjutas ka Tartu Postimees.

Niisiis ütlen hädaldajaile üht: pistke oma nina välja sealt neetud Facebookist! Kui vaatate elu laiema pilguga, mitte kapseldununa mingisse lolli võrgustikku, siis ei tule see teile üllatusena, et liiklus on vahel muudetud. Aga kui tahate elada edasi oma idiootses virtuaalses maailmas, siis ärge imestage, et pärismaailmal on teile sageli üllatusi varuks. Ja kui te sellest korrast selle asja kohta ei õpi, siis olge loll ja kitsarinnaline edasi – aga ärge tulge sellega teiste aega raiskama ja sellest teistele pasundama. Meie, kes me elame pärismaailmas, vaid naerame teie lapsiku virtuaalmaailma virina üle.

Foto 1: Naiste triatloni finiš Tartu kesklinnas. Istub Kaidi Kivioja. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ukraina triatleet Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Laste triatloni ujumise start Emajõel. Foto autor: Artur Laugamets, Postimees/Scanpix
Foto 4: Naistriatleedid ujuvad Emajões. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Uskumatu! Kuidas ma võitsin Elva rattamaratoni treeningsõidu (ja Caspar Austat ka!)?

Caspar Austa (fotol vasakul), Eesti viimaste aastate edukaim maastikurattur, ei hakanud teistele valikut pakkumagi. Ta võttis Elva rattamaratoni 50-kilomeetrisel treeningsõidul kõige kiirema grupi vedamise enda ülesandeks. Aga kui rohkem kui poolsada starti kogunenut juba enne teele asumist gruppidesse jaotatakse, siis oli kindel, et mingit rahulikku ühisloksumist ei tule. Vaid tuleb end valmis panna arvestatavaks pingutuseks.

Algus oli siiski sõbralik – sõit kulges läbi linna ja seal ei saanud kihutada. Isegi Pulga oja läbiti raudteetammi all nii, et enamik ei hakanud selle keskelt vett agressiivselt kahte lehte pritsima, vaid hoidis oja serva, kust sai kindlamini kuivade jalgadega edasi. Esimesed 5 km möödusid keskmise kiirusega 24,9 km/h.

Rada oli algul mulle igati sobilik, kulgedes pärast linnateede asfalti kas kruusal või tugevasti sissesõidetud metsateedel. Kilomeetrite pikkuses tuli tuttavaid kohti ette sügisese Tartu rattamaratoni trassilt, viimased neli kilomeetrit tollest küll sedapuhku vastupidises suunas. Kui sõidetud sai 37 minutit, nihkus Austa grupi peast veidi tagasi ja küsis, kuidas on. «Normaljok,» vastasin. «Ainult tolmu on jõle palju, suu ja silmad kõik täis.» Sõitsin umbes 16.-19. positsioonil. «Mine siis ette, seal tolmab vähem,» soovitas Austa. Kui ta vaid teadnuks, kui prohvetlikult ta ütles... Aga vara veel!

Alles 40 minuti järel tuli esimene metsaalune lõik, kus jalad said taimedelt ja okstelt vitsa ning kohati tuli olla ettevaatlik, sest roopad olid sügavad. Tõsi, enne seda oli olnud üks metsateelõik, kus tuli olla väga ettevaatlik ning hoida eessõitjaga pisut distantsi, et madalale raja kohale langevate okstega mitte vastu silmi ja vahtimist saada.

Seni oli sõit kulgenud tõusvas joones. Teine 5 km möödus keskmise kiirusega 26,5 ja kolmas 5 km keskmisega 28,75 km/h. Ent metsalõigud ei ole mu tugevaim külg. Kindlasti jääb söakusest, osavusest ja riskivalmidusest vajaka. Sedasi tekkis eesmistega paarikümnemeetrine vahe. Neljanda 5 km keskmine kiirus langes 25,1 km/h-ni. Kuid pärast metsast väljumist tõmbasin tõusudel liidritele järele, mis nõudis siiski nii palju pingutamist, et võttis hingeldama. Aga peagi järgnes lai kruusatee, kus sai taastuda. Viies 5 km lõik kulges taas suuremas grupis keskmise kiirusega 29,1 km/h.

Aga siis, alates sõidu 57. minutist, tuli taas metsa ja päris pikalt. Selleks ajaks olid mitmed mehed, kes kiirema, Austa grupiga teele läksid, tagant juba ära pudenenud. Metsa all märkasin, et kahel mehel tekkis tehnilisi probleeme. Oma ratast olin lasknud eelmise päeva õhtul Lõunakeskuse Hawaii Expressis Kodanik Männikul veidi timmida, et esimene ketaspidur enam nii palju vastu klotse ei hõõruks, nagu Rakke rattamaratonil (panite ikka videote helitaustal seda tähele?). Aga ta ütles, et esiamort vajab samuti reguleerimist ning mingi kõri ka tuleb välja vahetada, et käiguvahetaja paremini toimiks. No ei tea, kas nii profiks on ikka vaja minna?...

Metsa all venis rivi taas pikaks. Pole siis imestada, kui järgmise 5 km lõigu keskmine langes 25,5 km/h-ni. Aga niipea, kui metsast pääsesin, panin kiirust juurde ning sain üksinda rassides liidritel taas sabast kinni. Peagrupp oli kahanenud 13-14 meheni. Paraku järgnes uus metsavahelõik, kus Tartu Velo sõitja eespool kukkus – kui temast möödusin, küsisin kaks korda, kas ta jäi ikka terveks, ning saanud jaatava vastuse, läksin oma teed –, nii et taas tuli tunnistada, kuidas vahe grupi peaga kärises. Ent nii palju nihkusin üldiselt siiski ettepoole, et kui asfaltteele keerasin, loendasin, et olen 10. positsioonil. Paraku olin jäänud üksinda. Ja asfaldil on üksinda mitmeliikmelist juhtgruppi keeruline, pigem lausa võimatu püüda.

Aga ühtäkki nägin selja tagant lähenemas väikest rongi, mida vedas Austa. Ju ta oli kedagi tehniliste probleemidega maadelnut ootama jäänud. Loomulikult hüppasin ka rongi peale. Tempo kasvas tuntavalt. 30.-35. km said läbitud keskmise kiirusega 28,85 km/h. Kui jõudsime 35. km-l Lagujale, kus oli ainus joogipunkt, nägin, et eesmised olid läinud sinna tankima. Austa, olles oma rongi liidritele järele vedanud, tähistas kordaminekut sõidu ajal selfi tegemisega. Niisiis viitasid kõik märgid, et sõidul osalejad on tähelepanu ja keskendumise minetanud.

Sellised hetked ongi need, kus tuleb julgelt massist irduda ning tegutseda oma parema äranägemise järgi. Samas tegin kõike ausalt ja läbipaistvalt: teatasin meestele selgel häälel, et mina joogipausi ei tee – lõppeks oli mul kaks joogipudelit kaasas ning kummastki oli selleks ajaks kõvasti rohkem kui pool alles –, vaid sõidan edasi. Esimese hooga ei olnud mul isegi mõtet, et võiksin eest ära sõita, mistõttu ei pannud kiirustki juurde, vaid jätkasin pigem rahulikus tempos.

Aga tee oli hea, tugev kruus ja sirge, ning see lausa kutsus veidi kiiremini väntama. 35.-40. km läbisin üksinda sõites keskmise kiirusega 29,35 km/h. Ja kui Elva männimetsade alla jõudes, kus tuli mitmes kohas teha täis-, paaris kohas isegi teravnurkseid pöördeid, tagasi vaadates kedagi ei paistnud, tekkis juba pisuke hasart, et kes teab, äkki jäängi ette. Sellele vaatamata jõudsin suhelda tee ääres marjulistega ning anda neile tungiva soovituse, et nad oma kääbusšnautseri, kes peesitas keset teed, enda juurde kutsuks, sest tagantpoolt on suur punt tulemas.

Ja too punt, nagu seal osalejad hiljem kinnitasid, oli tulnud ikka hea lauluga. Mehed pühisid hiljem lausa pihuga näo pealt higi.

Kuid Elva rada sobis mulle. Seal on vaid üks tõus, pärast tagasiteel esimese silla ületust – tollele sillale peale sõites tuleb esiratast tõsta, et mitte vastu puitäärt põrutada –, kus tuleb kett eest väiksele hammasrattale vahetada. Metsavahelised teed lubavad uljalt pedaalida ning puude vahel slaalomi harrastamist, nagu tuli teha Rakkes, seal pole. Ja ainult ühes kohas tuleb ratta pealt maha tulla – seal, kus rada poeb kitsa ja terava, vastunõlva parempöörde järel rautee alt läbi. Seal ronis sadulast isegi Austa, ja seepärast, seletas ta hiljem, et tuli sõitma cyclocrossi rattaga. Too on, muide, koht, kus tuleb tingimata olla oma grupis ees, sest seal tekib kindlasti järjekord, kus seistes kaotab oluliselt aega (ja üle raudteetammi minek on keelatud!). Seal tekkivat kaotust on raske tasa teha, nagu rääkis mulle Austa, sest järgneb vähemalt kilomeetri pikkune raudtee-äärne lõik niidetud ja hüplikul pinnasel, kus on raske hoogu üles saada.

Arvestades raja vähest tehnilist keerukust on arusaadav, miks peagrupp mulle sugugi järele ei tahtnud jõuda. Mu ainus probleem oli siltide ja lintide jälgimine, sest rada oli mulle tundmatu ning kuigi Austa oli kulutanud eelmisel päeval seitse tundi, et rada tähistada, ei saanud ta mõistagi anda garantiid, et kõik tähistused sõidupäevaks ka alles on.

Jõudnud Elvasse tagasi, tegin ettenähtud tiiru ümber Arbi järve ning keerasin siis eelmisel suvel valminud kultuurimaja ette. «Pikalt distantsilt juba tagasi?» küsisid kaks lühema distantsi läbinut. «Jah, mis seal ikka,» vastasin neile. «Loodetavasti tulevad teised ka peagi.» Kaks viimast 5 km lõiku läbisin keskmise kiirusega vastavalt 24,95 ja 21,3 km/h. Endomondo järgi kujunes kogu sõidu pikkuseks 50,6 km ning aega kulus selleks 1:56.45, mis teeb sõidu keskmiseks kiiruseks õige napilt alla 26 km/h (Rakke rattamaratonil oli mu keskmine kiirus 18,5 km/h).

Jõudsin ka kultuurimajas näolt, kätelt ja kaelalt paksu musta tolmukihi maha pesta, kui nägin taas välja tulnuna peagrupi lõpetamist. Esimesed korraldasid korraliku heitluse selle nimel, kes esimesena jõuab. Aga kui nad kohale jõudsid, siis teatasin neile: «Kas te ikka teadsite, et võitlus käis teil teise koha pärast?» Ei mäleta, mis nad vastasid – kui üldse midagi vastasid –, igatahes rõõmu nende pilkudest ei paistnud.

Ärge nüüd arvake, nagu arvaksin, et oleksin mingi suure võistluse võitnud. Mis siis, et läbisin viimased 15 km ees ihuüksinda, soolosõiduna, ilma igasuguse grupi toetuse ja abita. Loomulikult oli see treeningsõit, kus kohti ei jagata ja autasustamisele ei kutsuta. Sellegipoolest ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et see oli sõit, kus õnnestus kõige esimesena kohale jõuda – mis siis, et see kuhugi spordiannaalidesse kirja ei lähe (v.a siia blogisse). Ja mõistagi ei maksa sellest sõidust midagi suurt ja põhjapanevat järeldada, sest kui ikka võistluseks ka starti tulen, siis saan stardikoha taas tagumises grupis nagu Rakkeski ning sealt, läbi paksu tolmu ja metsaradadel, kus sõidetakse tihedalt kahes reas, pole kerge ettepoole pääseda. Ehk teisisõnu: siis tuleb hoopis teine sõit, kus teevad ilma hoopis teised mehed.

Kui Austa, kes on järgmisel pühapäeval Elva sõidul kahtlemata üks võidupretendente, ka kohale ilmus, küsis ta mult: «Priit, kuidas oli?» Vastasin: «Täitsa hea. See oli juba sõidu moodi. Kui nood paar metsaalust singlit ka veel välja võtta saaks...» Kõigil meestel, kes ümberringi hinge tõmbasid ja palavusest higi pühkisid, läks nägu naerule.

Fotod 1-6: Caspar Austa sõitmas 2012. aastal Tartus Raadi karjääris. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits väntamas naeruse näoga üles Rakke rattamaratoni pikast tõusust 6-7 km enne finišit. Foto autor: Riho Lüüs

Pullerits: Mis juhtus rattavõistlusel peaministri ihukaitsjaga ja mis võtta sihiks järgmises rattalaagris?

Panen teie loogika ja mõtlemisvõime nüüd proovile. Mis on alltoodud pildi seos ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskelt ilmunud numbriga?

Elu ja ilma näinud mehed tunnevad sel Jaanus Laidvee tehtud pildil, taustal La Sali mäed, lisaks minule ja Treki rattale loomulikult ära kuulsa Amasa Backi raja, mis on paljude Moabi enda rattameeste lemmikrada. (Moabis on elanikke umbes viis tuhat, aga rattapoode tõenäoliselt sama palju, kui mitte rohkemgi kui elanike arvult 20 korda suuremas Tartus – millest see teie arvates räägib, ah?) See on pilt, mille rattaajakirja toimetaja Vahur Kalmre pani mu järjekordse loo juurde mu endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid».

Seekordne lugu peaministri kaitsemeeskonna juhist Ivar Zeisigist (fotol vasakul) algab verdtarretava juhtumiga nelja aasta taguselt Kõrvemaa rattamaratonilt. Lugu on nii karm, et kui seda loete, tõusevad ihukarvad püsti. Ja paraku pole too lugu, nagu mu kirjutisest välja koorub, ainus hull ja jube, kuhu Zeisig on oma harrastusratturi karjääri jooksul sattunud.

Ent too pole ka ainus kord ajakirjas (fotol paremal), kus minu nimi läbi jookseb. Ajakirjas on järelkaja Tartu rattarallile, kus üheks teemaks tõusid tempogrupid. Tempogruppide kogemusest räägib rattaralli peakorraldaja Indrek Kelk, kes muu seas ütleb, kui räägib neist, kes võistluse ajal tempogruppi sattusid ning «kellele selline korrahoidmine grupis ei meeldinud»: «Kedagi teist tempogrupid ei ohusta, kellegi võidusõitmise võimalusi nad ära ei võta.» Mina loen siit selgelt välja, et kui satud tempogruppi, nagu sattusin näiteks mina, siis mul on endiselt õigus võidu sõita ning tempogrupi juhi korraldustele ma alluma ei pea. Seda peakorraldaja öeldut tasub kõigil tulevastel tempogruppide juhtidel silmas pidada. Ahjaa, et kus siis minu nimi tolles kontekstis läbi jooksis? Kelgu jutust ei jooksnudki, aga toimetaja on loo lõppu lisanud: «Sel teemal loe ka sissekannet Priit Pulleritsu blogist suusk.blogspot.com.» (See pole väike asi, kui erialaajakirjas su blogile viidatakse. No ja mõistagi leiab mu nime ka ajakirja impressumist autorite loetelust.)

Millest veel ajakirjas Ma Olen Jalgrattur juttu on:

*intervjuu Eesti grupisõidu meistri Mihkel Räimega (fotol paremal);
*lugu Jaan Kirsipuu omaaegsest abimehest Ludovic Capelle’st;
*eriti kõvad tegijad sõidavad päevas koguni kaks sõitu;
*kuidas lahutada kergliiklusteel rattureid ja jalakäijaid;
*öötuurid tulevad augustis kümnes linnas kümnel järjestikusel päeval ning kolm korraldajat räägivad, mis ideed nende meelest Tour d’ÖÖd kannavad;
*Kevadklassik – hullust ideest alguse saanud kolmepäevane rattasõit mööda Eestit;
*missuguseid etapikohti on Tour de France'il saanud Eesti ratturid;
*pararattur Mari-Liis Juul ei karda takistusi, mis tee peal ette tulevad;
*Kerly Ilves ajab rattaga sõitmise asja niimoodi, et pildistab rattasõitjaid ja paneb need oma blogisse.

Ent nüüd, kui Rein Taaramäe on Tour de France’ilt maha võetud ning Eesti spordiajakirjanikud pole temalt otsesõnu juhtunu kohta selgitust saanud, peame meie seadma silmad samuti kodutanumalt kaugemale. Jah, pühapäeval on kavas teha Caspar Austa juhendamisel kaasa Elva rattamaratoni treeningsõit, aga see, mööngem, on ikkagi vanadel radadel veeremine, ilmselt reljeefilt ja profiililt midagi Rakke ja Tartu rattamaratoni vahepealset. Ehk nii või naa tuttav. Aga kaugemad kandid – need on palju ahvatlevamad.

Panin teile kokku video ühest Ameerika ilusamast maanteest (fotol vasakul), kus oleks super-super sõita maanteerattaga – midagi sellist Eestis ega Euroopas ei kohta: kuidas algul kulgeb tee madalate butte’ide kõrvalt, seejärel siseneb tuhandevärviliste savikuplite vahele ning seejärel siseneb Fremonti jõe kanjonisse Capitol Reefi rahvuspargis, mis, nagu näete, on üks hõredama liiklusega rahvusparke – seetõttu eriti soodne maanteesõiduks. Kahju vaid, et päikest tikkusid mitut puhku varjama ähvardavad äiksepilved, mis võtsid värvide mängu palju vähemaks – olen toda teed sõitnud varem paaril korral päiksega ja siis on pilt küll selline, et värvide pillerkaar lööb hinge kinni –, aga see-eest lisasin temaatilise soundtracki.

Äkki peaks järgmiseks tegema American Southwestis maastikusõidulaagri asemel hoopis maanteesõidulaagri?

Foto 1: Priit Pullerits Amasa Backi rajal Moabi lähedal Utah's. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 2: Ivar Zeisig tänavu aprillis Hispaanias 123 km pikkusel Cambrils Grand Fondol. Foto Zeigisi erakogust
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske, juulikuu number. Foto edastas Vahur Kalmre
Foto 4: Mihkel Räim võidab Eesti grupisõidu meistrivõistlused. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits võtmas naeruse näoga pikka tõusu Rakke rattamaratonil 6-7 km enne lõppu. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 6: Maaliline maantee läbi Capitol Reefi rahvuspargi Utah's. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas ma püstitasin absoluutse ja ületamatu rekordi?

Tõukasin esmaspäeva varasel pärastlõunal Postimehe sporditoimetuse klaasukse kindlakäeliselt eest ja astusin sisse. Kõik, kellele Postimehes spordi vahendamise eest tasu makstakse, nokitsesid andunult oma arvuti ees, v.a üks nooremaid, keda polnud laua taga. Nad üritasid teha nägu, nagu ei märkaks mind, mis on muidugi lootusetu ettevõtmine, sest ma tean väga hästi, mis nuppudele vajutades nende meeste tähelepanu köita. Ajal, mil jalgpallihullunud spordiajakirjanduse janu iga jalgpalliteemalise iitsatuse järele on nii suur, nii meeleheitlik, et tänane Õhtuleht on parima puudusel sunnitud alustama jalgpallilugu koguni lausega, et «Ronaldo näpujäljed saabusid Eestisse!» (mis järgmiseks? Eestlanna endise elukaaslase parima sõbra tädipoeg tundis Torinos viie kilomeetri kaugusel Ronaldo lõhna?), oli lihtne end kehtestada.

«Vaadake, mehed,» ütlesin formaalselt justkui ainsat naisspordiajakirjanikku eirates (mis nii ei olnud üldse mõeldud), «teil on spordikülgede veerul see rubriik, kus toote ühe arvu suurelt välja. Mul on teile sinna üks uudis.» Pidasin pausi, kandva ja paljutähendusliku. Oli tunda, kuidas spordiajakirjanike ajud raalivad ja ragistavad, mis see uudis võiks olla.

«Ma pidasin sõna,» ütlesin lühidalt, teades suurepäraselt, et nad saavad kohe aru, millest räägin ja mida mõtlen. «Ma ei vaadanud mitte ainsatki minutit jalgpalli MMi. See on Eesti absoluutne rekord. Sellest paremat tulemust keegi teha ei saa.»

Muidugi ei olnud ma nii naiivne, et arvata, nagu nad selle uudise tegelikust suurusest ja tähendusest aru võiks saada. Kus sa sellega! Kui elu on kuu aega keerelnud jalgpalli MMi ümber, siis kõik, mis sellega ei haaku, mis sellele koguni väljakutse esitab, mõjub mõistetamatuna.

Üks jalgpallifanaatikust spordiajakirjanik üritas mind vastu rünnata Tour de France’i vaatamise teemal, aga... sellega lõikas ta endale pahaaimamatult väga valusalt näppu. Ja seda kõigi kolleegide ees.

Sest vaevalt rohkem kui ööpäev hiljem näitas Rein Taaramäe (fotol paremal) Tour de France’il, et ilmaaegu ilguvad Eesti spordiajakirjanikud Tour de France’i üle ja ilmaaegu alavääristavad, võiks isegi öelda, et ignoreerivad seda. Taaramäe andis neile kõigile, jätkuvalt jalgpallipohmellis vaevlejaile kui mitte korraliku maksahaagi, siis valusa ninanipsu kindlasti. Taaramäe kolmas koht eilsel etapil, mis vahepeal, kõigest 30 km enne lõppu, tundus veel vägagi võidupotentsiaalne, oli spordisündmus, millele võinuks tõepoolest oodata Eesti spordiajakirjanike pühendumist ja kaasaelamist ning loomulikult selle põhjalikku vahendamist. Paraku saime teisipäeval näiteks Postimehes lugeda pikka lugu kolmest Prantsusmaa koondise neegrist, kelle kokkupuude meiega on ainult see – ja selle kokkupuute esiletoomiseks pean ma ikka väga-väga kõvasti kujutlusvõimet venitama –, et nad esindavad riiki, millenimelisel velotuuril Taaramäe samal päeval mehetegusid tegi.

Samas, ega saa Eurospordi spordikommentaatoreile ja ülekande tegijaile samuti jätta verbaalset keretäit andmata. Just sellal, kui Taaramäe (fotol vasakul) jooksikute grupist ette rebis, otsustasid nemad näidata graafilist lõiku meeskonna tegutsemisest mägisel sõidul. See oli nii kohutav ajastus, et ahastus tuli peale! Aga see polnud veel kõik, polnud veel kogu fopaa. Sest sellal, kui Taaramäe vahet teiste jooksikute ees kasvatas, püsis temaga samavõrd pildis keegi Warren Barguil, kes ei teinud mitte midagi muud, kui üritas – ainult üritas! – Taaramäest ja jooksikutest kuue minuti kaugusele maha jäänud peagrupist lahti rebida. Leidsid ka, kellele tähelepanu osutada!

Mis see meile kokkuvõttes näitab? Selle nägemiseks, nagu olen korduvalt rõhutanud, tuleb näha suurt pilti, mitte nikerdada. Ja see näitab seda, et spordiajakirjanikud, olgu meil või mujal, on erapoolikud. Seda esiteks. Ja teiseks, et pahatihti on neil isiklikest huvidest lähtudes fookus paigast ära. Aga ajakirjanikud ei peaks ajama isiklikku asja, vaid – ja seda ütlen kauase ajakirjandusõppejõuna – püsima oma valikute ja käsitlustega ikka rahva tõeliste huvide teenistuses, ja – pange nüüd eriti tähele! – kui rahvas oma huvidega sohu põrutab (saate aru küll, mida ma mõtlen!), siis ilmutama sel määral professionaalsust ja meisterlikkust ja vastutustunnet, et rahvas soost jälle kindlamale ja kodumaisemale (!) pinnasele juhatada.

Öelge, mehed, kas seda on tõesti palju soovida?
*
Ja lõpetuseks siis kokkuvõtlik ülevaade Rakke rattamaratoni esimesest poolest ja samuti teisest poolest.

Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits Rakke rattamaratonil 6 km enne lõppu pikal põldude vahel kulgeval tõusul. Fotode autor: Riho Lüüs
Foto 3: Rein Taaramäe nägemas üksinda vaeva Tour de France'i 10. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe Tartu viimasel rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rein Taaramäe lõpetamas Tour de France'i 10. etappi. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix

Pullerits: Kuidas lõppes Rakke rattamaraton?

NÜÜD RAKKE SÕIT NÄHTAV TÄIELIKULT - VT LINGID!
Eile õhtul pakkusin teile vaatamiseks pühapäevase Rakke maratoni esimest osa kuni tõusuni Emumäele. Täna käisin Tallinnas ühte sündmuste ja protsesside keerisesse sattunud kuulsat inimest - kes on aktiivne ja nähtav ka spordis - intervjueerimas (kuid me ei rääkinud spordist, sest see pole praegu tema puhul üldse aktuaalne), ent sellest hoolimata jõudsin tegutseda õhtul tagasi Tartusse jõudnuna ka oma blogi lugejate huve silmas pidades ning panin kokku väikse video Rakke rattamaratoni teisest poolest, alates laskumisest Emumäelt. Sellelt näete väga hästi, et võtsin sõitu rahulikult ja mõnuga, nagu eelmises sissekandes rääkisin, mitte võistlusena. See, et lõpus pisut spurtisin, oli lihtsalt meelelahutuseks, sest need mehed, kellele järele tõmbasin, ei sõitnud ju minuga sama, pikka, vaid sõitsid hoopis lühikest maad.

Foto: Rakvere rattamaraton 17. juunil. Foto autor: Kasper Mäe, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Värske videoreportaaž Rakke rattamaratonilt

Täna, pühapäeval käisin suure palavusega Rakke rattamaratonil. Stardinumber 475 oli rivi lõpus ja rivis lõpust ma ka startisin. Et näis, kui kaugele jõuan. Jõudsin 243. kohale. Ise algul arvasin, et vaevalt 300. kohast kõrgemale jõuan. Üldiselt oli kerge sõit, Moabi radadega võrreldes oli see nagu jalutuskäik metsas. Panin kokku raja esimesest poolest, kuni Emumäe tipuni, ka väikse video. Oleks rohkemgi, video lõpuni valmis teinud, aga arvuti teatas, et tal ei ole piisavalt ruumi selle kõige töötlemiseks ja salvestamiseks. Eks siis tule raja teisest poolest, Emumäest finišini Rakke staadionil teha teine osa. Aga raja esimest poolt saate meenutada siit videost - ja otsige üles ka koht, kus näete, kuidas üle võistleja üle rajapiirdelindi lendab. (Kellele kiirustest väheks jäi, sel soovitan vaadata videot rattasõidust rattureile keelatud rajal - Tehvandi rullirajal.)

Foto: Rakvere rattamaraton 17. juunil. Foto autor: Kasper Mäe, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Kuidas ma sõitsin keelatud rajal (ja teised ka!)?

Nädalavahetuseks teile võrdlus- ja mõtteainet. Esiteks panin kokku video Eesti rajast, kus rattaga sõita ei tohi - märgid keelavad. Aga tol päeval võis. Tegemist on Eesti ühe käänulisima ja kiireima asfaltrajaga. Video algus näitab sinna kümnemehelises pundis kohale sõitmist, nii seda, kuidas tempot teen, kui seda, kuidas vahetuse üle annan - vaadake, kas tunnete kedagi tollest pundist ära!

Sellele võrdluseks ja intrigeerimiseks panen üles ka ühe teise video, mis on tehtud Surnud Hobuse neemel. Nüüd on teie asi võrrelda, kumb kant on sõitmiseks huvitavam, kas Eesti asfalteeritud käänuline rada või kauge kandi kerge raskusastmega maastikurada. Ja kes arvab, et ägedam on Eesti rada, siis noile karmiks võrdluseks ikka hoopis teisest puust käänuline rada.

Seekord siis vähem sõnu ja rohkem liikuvaid pilte - olgu nädalavahetusel vahelduseks nii, sest suvi ju! Hääletage, kumb rada pakuks teile elamusrohkemat sõitu!

Foto: Astana meeskond treenimas Tanel Kangerti (ees keskel) juhtimisel 6. juulil enne Tour de France'i algust. Foto autor: imago / Claus Bonnerup / Scanpix

Pullerits: Valus tõde - ratturid on näljarotid!

LUGEJATE SOOVIL LISATUD UUS NYUSHA PILT - VT FOTO PAREMAL!
Ma ei tea, kust tulevad need jutud, et jalgrattasõit on edukate eliitmeeste ala? Kas tõesti sellest piisab, et Erkki Raasuke ja Tanel Padar väntavad pedaale? (Kuigi Padar tänavu pärast liiklusõnnetust enam mitte, nagu ta avaldas mu noorele kolleegile.) Jah, olen ise ka kirjutanud ajakirjas Ma Olen Jalgrattur omanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» kümmekond lugu Eesti harrastusratturitest, kes on tegijad ka muudel aladel, aga mööngem, et see ei anna siiski veel põhjust pidada jalgrattasõitu edukate meeste alaks.

Jalgrattasõidust justkui edukate meeste alaks saamisele on kõvasti kaasa aidanud tõsiasi, et jalgrattasport nõuab arvestatavaid investeeringuid, mida saavad endale lubada ainult need, kellel raha ka lõbuks ja lustiks jääb. Sest rattad maksavad palju, alates pooleteisest tuhandest kuni mitme tuhande euroni, lisaks on rattaid vaja mitu (mulgi on neid kolm), takkaotsa veel muu varustus, kasvõi elektrooniline käiguvahetaja või Zippi jooksud. Ja liiati, ärgem unustagem, võimaldab rattasõit oma uhket varustust ja seekaudu ka head elujärge teistelegi demonstreerida, mida ei saa teha enamikul muudel aladel, mis toimuvad spordisaalis või spordiareenil, kuhu enamik eales ei satu. Aga kui sõita rattaga näiteks läbi linna, näevad sind sajad ja tuhanded (vähemalt nii võib loota, ja tähtis on see, mis tunde too lootus lootjas tekitab, mitte see, mis päriselt toimub).

Eelnevast lähtudes on arusaadav, miks ei ole edukate meeste ala kuvandiga jooksmine ega ole ka suusatamine (ehkki sealgi on vaja mitu paari suuski – aga kes neid ikka tähele paneb). Edukate meeste ala on hoopis... purjetamine.

Purjetajatega võrreldes on jooksjad, suusatajad ja ka ratturid sisuliselt ikkagi näljarotid. Selle kinnituseks võrdleme nende rahakotte.

Rääkisin hiljaaegu äsjasel Muhu väina regatil osaleva 36 jala pikkuse purjeka Minni kapteni Andres Aavikuga (32), iseõppinud purjetajaga, ning ta ei olnud kitsi avaldama, mida tema spordiala harrastamine maksab. (Lugege sellest lööva pealkirjaga loost "Kavalad suslikud krapsaka neiu kallal" - hämmastav, et feministid ei ole selle pealkirja vastu veel protestinud; randa läksid või?) Alustame varustusest. Ta ostis kasutatud Minni koos seitsme kaasosanikuga Inglismaalt 80 000 euro eest. Mis iseenesest ei teegi teab mis palju, 10 000 eurot nina peale, aga... ega purjeka pidamine ole sama, mis ratta või suuskade pidamine. Nii tuleb aastas maksta 5000–6000 eurot kaikohtade, hoolduse ja kindlustuse eest. Loomulikult tuleb ka võistlustel osalemise eest maksta – ja mitte vähe. Minni meeskond tahab tuleval aastal minna Rootsi EM-võistlustele ning selleks tuleb neil leida 26 000 eurot. Aga kui palju peavad ratturid välja käima, kui tahavad ratta joone taha veeretada? Pühapäevasele Rakke rattamaratonile panin end eile õhtul kirja kõigest 35 euro eest ja sellestki maksab tööandja SportID vahendusel rohkem kui poole, 20 eurot tagasi.

Kuid tegelikult on Minni meeskond – loodan, et ei tee neile liiga – samasugune säästuprojekt nagu enamiku meist osalemine rattaspordis. Aavik osutas Pirital kai ääres seisvale kahele väliselt samasugusele jahile, millest ühe omanikud kulutasid hiljuti aluse võimekuse parandamiseks umbes 100 000 eurot ehk rohkem, kui oli Minni ostuhind: soetasid uue masti, kiilu ja purjed ning elektroonika. Veidi kaugemal seisis teine ORC klassi jaht, küljel kiri Amserv, mille peremehed investeerisid konkurentsivõime suurendamisse 60 000 eurot.

Niisiis peab konkurentsis püsimiseks jahi varustust pidevalt uuendama. Minni meeskonnal on lähiajal plaanis vahetada välja kiil, sest vana kiil on Aaviku sõnul kujult vanamoodne, mistõttu kannatab tõstejõud ja püstuvus. Uus 1700-kilone kiil maksab 8000–12 000 eurot. Samuti on kavas välja vahetada vastutuulepurjed, mis on liiga välja veninud. Nende hind jääb 12 ja 22 tuhande euro vahele.

Ometi on need väljaminekud väiksed võrreldes Eesti kõige moodsamate, 200–300 tuhat eurot maksvate võistlusjahtidega. Ainuüksi ülalpidamise kulud küünivad noil aastas vähemalt 30 000 euroni.

Ja teie arvasite, et harrastades rattasporti kuulute Eesti edukate, jõukate ja rikaste hulka... Metštatj ne vredno, nagu ütleb Art Soonets. Mida eesti keelde võiks tõlkida, et unistage aga edasi. 

Foto 1: Lugejate lemmik Nyusha. Küsimus: mis alal on Njuša õde olümpiavõitja? Foto edastas Reno Hekkonens
Foto 2: Valgehobusemäe rattamaratoni stardi ootel juuni alguses. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / ScanpixFoto 3: Jalgratturid imetlevad Pirital tõeliselt edukate inimeste lemmikala varustust. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Fotod 4-5: Rikaste inimeste spordivahendid Pirital. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rakvere rattamaratoni start juunikuus. Foto autor: Kasper Mäe, Virumaa teataja / Scanpix

Pullerits: Kas jalgpall heidutab minu julgeolekut?

Jah, heidutab küll. Vihje sellele oli laupäevane Venemaa-Horvaatia jalgpalli avalik vaatamine Eesti Vabariigi pealinnas Tallinnas Vabaduse väljakul, kus lehvisid Venemaa lipud ja kõlasid ergutushüüded «Ros-si-ja! Ros-si-ja!». Kujutate ette: Eesti Vabariigi pealinna kesksel väljakul lehvis ja laiutas vene vaim. (Mõelge: minge Moskvas kambaga Punasele väljakule, rullige sinimustvalged lahti ja hakake karjuma «Es-to-ni-ja! Es-to-ni-ja!». Juba paari minuti pärast leiate end... teate küll, kust; ja kui ei tea, küll siis teada saate.) Jääb vaid heameelt tunda, et see ülesköetud rahvahulk sai külma ja jahutava duši, kui mõni aasta tagasi Eestile kuivalt 0:3 kaotanud Horvaatia Venemaad lõpuks läbi häda ikkagi võitis. Aga võib-olla seda valusam venelastele kaotus oli, et see tuli nii napilt ja pikkamisi, kui nende võidulootus oli mitut puhku õhus?

Mida me siin siis näeme? Mõtlen siis, kui vaatame ikka laiemat pilti, mitte ei tegele nikerdamisega. Me näeme taas kord poliitilist lühinägelikkust. Poliitiline lühinägelikkus on aga Eesti ja Euroopa poliitikutele saanud nii iseloomulikuks ja igiomaseks – sellest räägib ka minu tänane järjekordne karm ja otseütlev kolumn Postimehe teisel küljel.

Antud juhul seisneb poliitiline lühinägelikkus suure, jalgpalli näitava ekraani toomises ja paigaldamises Vabaduse väljakule. See oli ju algusest peale teada, et Venemaa osaleb jalgpalli MMil ja et Tallinnas elab palju venelasi, kes näitasid oma meelsust ja ähvardavat jõudu veidi rohkem kui kümnend tagasi dramaatilisel Pronksiööl. Lisagem siia valemisse revanšistlikud meeleolud, mida Putini Venemaa üles kütab ja õhutab. Algusest peale oli selge, et neid tegureid arvestades ei maksa meie Vabaduse väljakule jalgpalliekraani üles seada.

Liiati, ärgem unustagem, olen ma algusest peale rääkinud, et jalgpalli MM on meile võõras asi ja võõras mure, et ei maksa selle ažiotaažiga kaasa minna. Ometi mindi, tassiti meile võõras MM otse meie Eesti pealinna südamesse, ja lasti laupäeval endale avalikult öelda, et näete, estontsõ, kui palju meid on, kuidas me suudame koonduda otse teie pealinna südamesse, kuidas me paneme silmagi pilgutamata oma lipud lehvima ja karjume Venemaa toetuseks ja näete, estontsõ, teil ei ole mitte midagi muud teha, kui vaid tuimalt kõrvalt vaadata. Teadlik või alateadlik sõnum: me oleme siin kohal. (Ja kui mõni arvab, et venelaste kogunemine oli hea, sest nad said auru välja lasta, siis kas samavõrd pole võimalik, et tegelikult said nad ühiselt salamisi kuraasi juurde?)

See kõik, mis venelastele eneseusku ja enesekindlust juurde andis - ning seda Putini ja Trumpi kohtumise eelõhtul, mil keegi ei tea, millest nood kahekesi omavahel rääkida võiks, nii et levivad kartused Jalta 2-st -, mis lubas neil tunda end Eesti pealinna südames, vaid paarsada meetrit eemal hirmutava Pronksiöö epitsentrist arvestatava jõuna, oleks võinud olemata olla, kui poliitikud või kes iganes selle ekraaniotsuse tegid, oleksid ilmutanud suuremat läbi- ja ettenägelikkust ning oleksid, nagu ma juba algusest peale rääkisin, selle meisse absoluutselt mittepuutuva jalgpalli MMi jätnud meie Eesti keskväljakule toomata.

Ent see ei ole veel kõik. Hull on see, et osa tallinlasi, nagu näitas mu eilne töine käik pealinna, võtavad seda, et Eesti pealinnas võimutsevad alatihti venelased, justkui iseenesestmõistetavusena, mille suhtes ei ole mõtet isegi kulmu kergitada. Kas see pole midagi samasugust, mis on juhtunud Euroopas, kus suurtes linnades on inimesed juba sedavõrd resigneerunud ja leppinud, et nad ei hakka isegi häält tegema, kui nende kõrval võtavad üha rohkem ruumi enda alla kümned tuhanded aafriklased, araablased ja moslemid?

Aga mäletate, mida ütleb rahva iidne tarkus: karta tuleb ükskõikseid. Ehk teisisõnu: meid ei ohusta ainult võõraste lippude alla koonduvad ja võõrast, meile avalikult vaenulikku riiki ergutavad ning toetavad inimesed, vaid ohustavad ka need meie rahvuskaaslased meie endi seast, kes ei taha, suuda või oska selles mingitki ohtu ega probleemi näha.

Ja kõik see, mis meie välise, suhteliselt rahuliku pealispinna all podiseb, ärgem unustagem, sai võimendust tänu jalgpallile, mis, nagu ma olen korduvalt, lausa väsimuseni rääkinud, ei puutu absoluutselt meisse. Hea, et seekord tänu Horvaatiale nii läks, aga mis siis, kui mängu oleks võitnud Venemaa? Toda jalgpallivaatamist on juba võrreldud venelaste öise laulupeoga. Meie, eestlaste laulupidu, nagu ajaloost mäletate, oli meie rahvusliku eneseteadvuse ja eneseuhkuse oluline ärataja, mis, muide, aitas sillutada teed Eesti riigi tekkimiseni mitu kümnendit hiljem.
*
PS: Tänase, teisipäevase Postimehe 25. lk-l ilmub leheküljene reklaam "Eestlased jalgpalli MM-il Horvaatia poolt!". Huvitav, see kõlab nagu siinsetele venelastele nonde lemmikute äsjase kaotuse nina peale hõõrumine: näete, teie meeskond kaotas, aga meie, eestlased, oleme tagatipuks selle meeskonna poolt, kes teid kodusel MMil mängust välja lõi!

Fotod 1-5: Venemaa poolehoidjad laupäeval Tallinnas Vabaduse väljakul. Fotode autor: Joakim Klementi, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rally Estonia peaesineja Nyusha esineb Tartu laululaval 14. juulil. Kui palju tuuakse sinnaVenemaa lippe? Foto edastas Reno Hekkonens. Pressiteates on kirjas: Venemaa supertäht Nyushat tohib Eestis sõidutada vaid luksklassi autoga - eelistatud on Mercedes S-klass, BMW 7 seeria või Audi A8. Auto peab olema tumendatud akendega ja mitte vanem kui kolm aastat. Staari ja autojuhtide, nagu ka turvameeskonnaga suhtlemine toimub Nyushaga kaasas oleva saatjaskonna vahendusel. Nyusha esindajad andsid ka juba teada, et lauljanna ja saatemeeskonna majutuseks kõlbab vaid viietärnihotell.