Pullerits: Kas traumatoloog suudab teha imet?

Tartu rattamaratoni stardi järel tekkis olukord, mis tekitas raskeid küsimusi. Minu järel alustas sõitu Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloog-ortopeed Leho Rips, kes juba saja-kahesaja meetri järel mind õla tagant utsitas, et "mine-mine mööda". Ma ei saanud aru, kuhu mul minna oli. Kõik kohad olid tihedalt sõitjaid täis, kellest nagunii mitmed otsisid teiste vahel palavikuliselt parimat trajektoori.

Selline ergutus doktor Ripsi suust tuli seda ootamatumalt, et kogenud kirurgina on ta oma elus näinud rohkem sporditraumasid ja nende valusaid tagajärgi, kui meie siin kõigi peale ilmselt kokku. Ja selline visuaalne kogemus, nagu ta mulle ühel Tartu Velo klubi rattatreeningul tunnistas, kui utsitasin teda omakorda finišiheitlusse sekkuma, on põhjus, miks ta ise ratta seljas liiga uljaks ei taha minna, vaid pigem ettevaatlikkusest tahapoole hoiab. Tartu rattamaratonil, paistis mulle, et ta surus oma ettevaatlikkuse maha. Või on tema ettevaatlikkuse tase selline, mis võrdub minu standardi järgi hullumeelsuse tasemega.

Nüüd on lugu nii, et meie teed doktor Ripsiga on ristunud taas. Olen juba kolm päeva veetnud Tartu Ülikoolis kliinikumis traumatoloogia osakonnas, ja asjalood on ausalt öeldes karmid. Kohe väga karmid. Muidugi on hea, kui on tuttav tohter, kes kõiki probleeme üksipulgi jagab, ja tundub, et igast olukorrast, ka kõige trööstitumast, mingigi rahuldava väljapääsu leiab. See annab lootust, et kõik polegi kõige hullem. Aga ei eales tea, mis homne päev tuua võib. Kaks päeva on jäänud mul veel traumatoloogia osakonnas vastu pidada. Ega siin midagi rõõmustavat ole. Aga reede lõpust, on doktor Rips lubanud, saan minema. Näis siis, millises seisus.

Igatahes soovitan kõigil sügavalt järele mõelda, kui hulljulgeks tasub sportimisega minna ja kui uisapäisa tasub trenni teha. Traumad, ja päris jõhkrad, nagu selgub, on kerged tulema: üks vale liigutus, üks vale otsus, üks ebaõnnestnud manööver - ja oletegi haiglas. Ning siis jääb loota vaid arsti suutlikkusele. Ja ilmselt ka imele, et äkki suudab ta siiski aidata. Sest kui tema ka ei suuda, kes siis veel?
******Scenic Bajada Loop Drive, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloog-ortopeed Leho Rips otsib raskele olukorrale lahendust. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Doktor Leho Rips on asunud tegutsema. Operatsioon käib. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks minust kunagi sportlast ei saanud?

Nüüd lõpuks tean, miks minust sportlasena asja ei saanud. Ja et te siin enneaegu parastavalt naerma ei purtsataks, siis teatan, et tean ka seda, miks teist kellestki, kes te siin lugemas ja arutlemas käite, õiget sportlast ei tulnud.

Yannis Pitsiladis, Glasgow ülikooli spordifüsioloogia professor, kes siin ennist pakkust kõneainet Andrus Veerpalu dopingukaasuse käsitlusega, rääkis samas usutluses mulle, miks valged mehed on teatud aladel muutunud neegritega võrreldes lödipüksiks (minu kokkuvõtlikult iseloomustav sõna, mitte Pitsiladise oma). Selleks, et oleksite targem ja minuga samal lainel, lugege siin seda minu artiklit.

Ja nüüd meenutame kõik oma lapsepõlve. Ja küsime: kui kõvasti me siis, nooruses, ikka trenni tegime? kui siiralt uskusime, et meist võiks tulla kõva spordimees? isegi kui mõni uskus, siis kui kõvasti oli ta valmis selle nimel trenni tegema ja ennast ohverdama?

Ütlen ausalt: ma ei uskunud iialgi, et minust võiks mingi kõva jooksumees saada. Ehk 1.52 oleks see piir olnud, milleni oleksin 800 meetri jooksus küündinud, edasi sealt mitte mingil juhul. Sest alustasin regulaarse sportimisega alles Tartu Ülikooli esimesel kursusel. Seejärel veetsin kaks aastat sõjaväes ja kui tagasi tulin, polnud vormi ollagi, küll aga oli tosin lisakilo. Aga siis olin ma juba piisavalt vana, 21, ja sealt polnud enam võimalik midagi püüda. Trenni küll tegin, sain kahe aastaga kätte aja 1.55,9, aga ma oleks pidanud olema püsti lihtsameelne, kui uskunuks, et võiksin kunagi jõuda Eesti meistrivõistlustel pjedestaalile. Sellest endale kainelt aru andes panustasin pigem õppimisele ning tänu headele õpitulemustele läkitas professor Marju Lauristin mind oma kontakte kasutades (kõrvaline abi! diskvalifitseerida!) 1990. aasta sügissemestriks New Yorki Columbia ülikooli ajakirjanduskooli, omasuguste seas maailma vaieldamatult parimasse. Spordiga tegin lõpparve juba rohkem kui pool aastat enne seda.

Need tõsiasjad räägivad kõik sellest, millest rääkis mulle Pitsiladis: et puudus eluliselt vajalik spordinälg, saavutusjanu, ning selle asemel oli mõistlik ja võimalik teostada end hoopis muul viisil, õppides. Kogu lugu. Rohkem pole siin midagi seletada.

Ja Pitsiladise kirjeldatud teooria käib, muide, ju ka teie kohta. Või ei?
******
Saguaro kaktus, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Etioopia rahvuskoondise treeningdressis Yannis Pitsiladis, Glasgow ülikooli spordifüsioloogia professor, Tartu kesklinnas jooksmas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Thomas Jeffersoni monument New Yorgi Columbia ülikooli ajakirjanduskooli ees. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix

Pullerits: Kuidas kõrvaline abi valusalt kätte maksab?

Avage Tartu rattamaratoni tulemuste protokoll ja te näete kõige kõrgemal, et kolm võistlejat on diskvalifitseeritud, nende seas nr 10007 Signe Parm kõrvalise abi kasutamise ja nr 145 Olavi Israel kõrvalise abi osutamise eest. Parm lõpetas naiste arvestuses rattamaratoni viiendana. Mis juhtus?

Sportinfo.ee kommentaariumis kirjutab 391. koha saanud Margus Kivirüüt juhtunust järgmist: "Jõudsin metsavahe lõpus Signe Parmile järele ühel tõusul, vaatasin, et nr 145 lükkas teda. Mõtlesin, et näe, džentelmen, aga kui see kordus iga paarisaja meetri tagant, siis vaatasin, et see küll õige asi ei ole. Kui pärast ETV ülekande kordust internetist jälgisin lõpetamist, siis on ka näha, kuidas nr 145 veel korra enne finišit lükkab, võib siis arvata, et see käis kogu rajal. Tekkis paha maik, aga otsustasin selle jätta enda teada. Nüüd, kui ametlik disklaff ära tuli, saab suu puhtaks rääkida. Võistlus olgu ikka aus, võistled sa siis esimese või viiesajanda koha pärast."

Uurisin ka Klubi Tartu Maraton esindajalt nende otsuse tagamaade kohta ja sain teada, et kohtunike otsus Parm ja Israel diskvalifitseerida oli üksmeelne ning mingeid vastuväiteid sellele kellelgi polnud. Telepilti uurides ilmnes, et näiteks viimasel 500 meetril oli Israel lükanud Parmi kolm korda, ja mitte korraks, vaid ikka nii, et ta hoo üles saaks, ja viimane kord oli lükanud umbes 150 meetrit enne lõpujoont.

Küsimus on kõrvalise abi kasutamises, ja seda enam, et kaalul olid korraga kolme arvestuse tulemused - Tartu rattamaraton, neliküritus ja Eesti meistrivõistlused -, ning seda veelgi enam, et meesvõistleja lükkas naisvõistlejat.

"Kus tegijaid, seal nägijaid," kommenteeris juhtunut üks naisvõistleja.

Kuidas kommenteetrite teie?
******Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Signe Parm 2009. aasta jaanuaris. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Olavi Israel (paremal) mullu juunis lennuakadeemia uue hoone ehituse nurgakivi panekul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu rattamaratoni võitja Tanel Kangert. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas Postimehe otsus kirjutab ümber Eesti spordi ajaloo?

Täpselt kaks nädalat tagasi kohtusin Londoni hotellis, mille hoone ja krunt kuuluvad minu teada osalt endisele profiratturile Jaan Kirsipuule (keda Eesti praegune esirattur Rein Taaramäe on kiitnud dopingust puhta sportlasena), Glasgow ülikooli spordifüsioloogia õppejõu Yannis Pitsiladisega, Maailma Antidopingu Agentuuri WADA eksperdiga. Meil arenes vestlus, mis lähitulevikust tagasi vaadates võis kujuneda Eesti spordi ajalugu muutvaks usutluseks. Selleks jälgime sündmuste kronoloogiat.

Esialgu oli õhus variant, et intervjuu Pitsiladisega ilmub 10. septembri Postimehe vahel ilmuvas arvamus- ja kultuurilisas AK. See variant siiski töösse ei läinud, sest tolles AKs vaba trükipinda ei leidunud (ja ka materjali vormistamisega oleks ülepeakaela kiireks läinud - aga see ei olnud põhipõhjus). Tollel avaldamisaja edasilükkamisel võibki olla tulevikuks maadraputav tagajärg.

Innukamad uudistejälgijad panid ehk tähele, et eelmisel nädalal läks Rahvusvahelisele Spordiarbitraažikohtule teele Andrus Veerpalu positiivse dopinguproovi ja Rahvusvaheliselt Suusaliidult saadud kolmeaastase võistluskeele vastane apellatsiooniteade, mille eest tuli tasuda 1000 Šveitsi franki, nagu teatab tänane Eesti Päevaleht. Nüüd on küsimus selles, kas apellatsiooniteade oleks läinud teele ka siis, kui selle läkitajail olnuks võimalik lugeda eelnevalt seda, mida rääkis mulle Pitsiladis ja millega Postimehe AK lugejad said tutvuda eelmisel laupäeval, 17. septembril.

Või on Eesti suusajuhtide käitumine, mis näib absoluutselt eiravat suurt pilti ja asjakäikude võimalikke arenguid, tingitud ikkagi peamiselt sellest, et antud olukorras tuleb igal juhul, vahendeid valimata, säilitada Eesti suusakoondise peatreeneri töökoht Veerpalu kauasele treenerile Mati Alaverile, nagu viitas eile sportlaste ja sponsorite vastavale soovile Eesti Suusaliidu president Sandor Liive? Ja selle mängu taustal ei ole palju ohverdada rahvusvahelise õigusemõistmise altarile ka Veerpalu? Mida aga keegi ei räägi, kuid millest kandis mulle eile ette üks Eesti suusaspordi juhtfiguure, kes helistas ja ütles, et tema sellele Alaveri-mängule oma kätt küll alla ei pane, ja oli väga nördinud ning ei jõudnud ära imestada, et Eesti Olümpiakomitee jätkab endiselt positiivse dopinguproovi andnud sportlase treenerile kuus 1200 euro suuruse toetuse maksmist alaliidu juhatuse ettepanekul. Tema arvates ei ole selles sammus mingit õigust ega loogikat ega põhjendatust.

Aga mida oli minust kaks aastat nooremal Pitsiladisel Postimehe AK vahendusel öelda sellist, mis võinuks Eesti suusajuhte veidi mõtlema panna, enne kui nad oma emotsionaalselt tormakaid samme astuvad? Pitsiladis, kelle täispikkuses intervjuud saate lugeda siit (ja aitäh Postimehe toimetuse koosolekule, kelle otsusel see usutlus pälvis nädala parima loo preemia!) rääkis peatsest revolutsioonist dopingutestimises - omicsi meetodist. Üks motiveeritud mahus avaldatud lõik tema usutlusest teeb asja must valgel selgeks:

"Seniajani, kui sportlane on võtnud ainet X, on WADA püüdnud tuvastada seda ainet kas veres või uriinis. Nüüd on hakatud üha edukamalt tuvastama markereid selle kohta, mida aine X on organismis teinud. Olen oma laboris tegelenud palju epoga [erütropoetiin, veredoping]. Kui sa võtad epot, siis see, nagu ka manustatud kasvuhormoon, kaob organismist 48 tunni jooksul. Aga epo mõju jääb kestma punaste vereliblede terveks elueaks, mis on 120 päeva. Nüüd vaatame manustatud ainete geneetilist väljundit: nende sadade ja tuhandete geenidega, mille aine tööle ja mille välja lülitab, ei ole võimalik manipuleerida; samuti kaasnevad muutused valkude tootmises. Seda lähenemist, mis arvestab kõike alates genoomikast ja lõpetades metabolisimiga, nimetataksegi omicsi meetodiks."

Mõistate, mis nüüd toimuma hakkab? Igaks juhuks kordan: enam ei otsita organismist keelatud aineid, vaid tehakse kindlaks need muutused, mille aine manustamine on esile kutsunud; enam ei õnnestu ainete kasutamist peita ja varjata; enam ei mängi rolli ajafaktor, et teatud ainetega, nagu epo või kasvuhormooniga patustajaile peab jaole saama 24-36 tunni jooksul pärast seda, kui on sohki tehtud.

Aga see ei ole kaugeltki kõik. Lugege veel ühte lõiku, mis oli Pitsiladisel öelda:

"Lähtudes oma kogemustest võin öelda, et WADA testimisprotsessid muutuvad iga aastaga nii palju paremaks, nii et iga sportlast, kes kasutab keelatud aineid, ei oota lõbus elu, vaid ootavad ees väga ebamugavad ööd, sest vereproove säilitatakse kaheksa aastat ja omicsi-meetod tuleb kaheksa aasta jooksul peaaegu kindlalt kasutusele. Minu arvates peaks need, kes dopingut võtavad, olema väga-väga närvilised."

Selles eelnevas lõigus on info, mis võinuks panna mõtlema, kas tasub ikka apellatsiooniteatega rutata. Sest siin ütleb Pitsiladis väga selgelt, et proove säilitatakse kaheksa aastat ja uus omicsi meetod hakkab peagi võimaldama palju perfektsemalt, vastuvaidlematult kindlaks tegema, kes on millega pattu teinud. Ehk teisisõnu: arvestades, et kohtu veskid jahvatavad väga aeglaselt, on täiesti võimalik, et pärast omicsi meetodi väljatöötamist - mis võib toimuda juba lähikuudel, aga võib-olla alles lähiaastatel, ei me täpselt ette tea - võetakse tõe selgitamiseks lahti ka kõik vanad proovid ja siis, nagu ma juba korra siin blogis varem viitasin, ei või olla enam keegi kindel, mis sealt avastatakse. Pitsiladis ütles ju väga selgelt, et iga patustajat ähvardab närviline elu ja ootavad ebamugavad ööd.
******
View Trail trailhead, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Külli Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (paremal) ammutab uut dopingualast teavet WADA eksperdilt spordifüsioloogia professorilt Yannis Pitsiladiselt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hotell London Tartu kesklinnas Rüütli tänaval, Priit Pulleritsu ja Yannis Pitsiladise konspiratiivkohtumise paik. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Glasgow ülikooli spordifüsioloogia professor Yannis Pitsiladis Tartus tervisejooksu tegemas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma tegin rattamaratonil kaks isiklikku rekordit?

Mitte kunagi varem ei olnud ma Tartu rattamaratonil saavutanud veel nii head tulemust nagu eile, oma kaheksandal osaluskorral. Siin on faktid.

Esiteks, koht - 635. Eelmine aasta olin 712., tunamullu 725. Parim koht pärineb aastast 2007 - 671.

Teiseks, aeg 3:23.25. See on peaaegu tunni (sic!) jagu kiirem kui mullu (4:23.07). Senine parim 89 km sõidu aeg pärines aastast 2009 - 3:30.02. Nüüd lõin oma parimat tulemust kuue ja poole minutiga. Seda ei saa panna ilmastiku ega muude kõrvaliste tegurite arvele, sest eilne võitja Tanel Kangert oli Allan Orase 2009. aasta võiduajast kiirem neli minutit. Aga Kangert on maailma tippude hulka kuuluva Astana klubi proff, mees, kes on läbi sõitnud Vuelta velotuuri, nii et ainuüksi nende näitajate järgi on ta kõvem rattur kui Oras.

Kolmandaks, koht vanuseklassis M45 - 40. Kaasblogija Art Soonets sai küll absoluutarvestuses 358. koha ajaga 3:10.38, aga tema koht oma vanuseklassis M40 oli alles 69. Ja olid ajad, kui Soonets võitis mind rattamaratonil umbes 50 minutiga; nüüd võitis ainult 13ga. Või võrdleme traumatoloog-ortopeed Leho Ripsiga, kes mullu koos Soonetsiga mind viimasel 35 kilomeetril turgutas. Rips sai 322. koha ajaga 3:09.29, aga koht oma vanuseklassis M35 oli kõigest 81. Nii et võtke kust otsast tahate, omavanuste seas tegin ma korraliku sõidu.

Ja neljandaks, nagu teada, on iga väikse võistluse sees igaühe jaoks oma suur võistlus. Ma ei imesta, kui ma võitnuks eilse Tartu rattamaratoni selles arvestuses, kes on pärast 2010. aasta Tartu rattamaratoni kõige vähem maastikurattaga sõitnud. Olen sõitnud ainult üheainsa korra - eelmisel pühapäeval ühistreeningul. Ei kordagi rohkem. Siin on nüüd võimalus igaühel, kes oli mullusest Tartu rattamaratonist saadik kuni eilseni teinud vaid ühe maastikurattasõidu (või mitte ühtegi; ja ma ei räägi võistlusest, vaid lihtsalt sõidukorrast) ja mind edestas, endast teada anda. Siis annan selles arvestuses võidu temale. Aga seni hoian endale.

Mõni kindlasti üritab nüüd väita, et ma olen ju maanteerattaga trenni teinud. Esiteks, seda on trenniks nimetada küll palju, kui tavalised sõidukorrad jäävad tunni kanti ja iga sõit kujutab endast temposõitu, v.a mõned uimerdav-mugavad ühistreeningud Tartu Velo klubiga. Ja teiseks, maanteesõit on sootuks midagi muud kui maastikusõit - nii palju, usun, siinsed lugejad ikka asja jagavad. Rips väitis veel aasta tagasi, et ma ei hakka kunagi maastikul sõitma, sest see on minusugusele ala, mida ma ei oska ega valda ega tunne. Aga eile polnud ta tunnustusega kitsi, kui mul tema pakutud ajast 3:15-3:20 vaid mõni minut puudu jäi. "Ega ma ka täppisteadlane ole," lisas ta pisikese eksimuse õigustamiseks. Pärast eelmise pühapäeva aega 3:47.30, mis oli saavutatud võrdlemisi maksimumilähedase pingutusega, ei näinud küll reservi, kust 20-25 minutit veel vähemaks kärpida.

Milles peitub edu võti, et mul õnnestus vastu igasugust loogikat tulemust oluliselt parandada ja miks nii paljud-paljud ja minust kõvasti nooremad mehed, kes maastikusõitu tõsiselt võtavad, mulle alla jäid?

Esiteks, rattamaratoni nädalal tegin vaid ühe rattasõidu, neljapäeval maanteerattaga 21 km rahuliku keskmise kiirusega 30,4 km/h. See tähendab, et kehaliselt puhkasin, kuigi vaimselt oli nädal ääretult pingeline. Tõsi, Kuku Raadio peatoimetajalt Hindrek Riikojalt saadud MTBga sõitsin ka reedel umbes 15 km, aga seda linnas ja selleks, et lasta Tartu A&T Spordis väike hooldus teha ning seejärel Velospetsi poes kompuutri juhe välja vahetada, sest see oli katki läinud. Laupäeval tegin muidugi vea, et käisin maal pool päeva õunu võtmas, mis jalgade seisundile muidugi kasuks ei tulnud - aga enne töö, alles siis sport.

Teiseks, võtsin oma stardikoridoris 501-700 koha esimeses reas. Tahapoole on võimalik alati kukkuda, aga proovi sa ettepoole tõusta - pole ju kerge? Sellegipoolest kaotasin esimeses vaheajapunktis 2009. aasta ajale ligi minutiga (28:20 versus 27.37). Põhjus oli ilmselt selles, et umbes 9. kilomeetril, metsaäärsel põllul, viskas kallakul libedaga ratta viltu ja äärepealt oleksin külili kukkunud. Õnnekombel sain jala pedaali küljest lahti ja maha. Kui nina jälle õiges suunas keerasin, avastasin, et kett on maha tulnud. Sinna see minut kaduski. Aga õnneks oli see eile ainus äpardus.

Kolmandaks, püüdsin sõita targalt, mitte lolli tööd rabada. Alguses püsisin ilusasti endale jõukohastes gruppides ning hoidsin korralikult tuulde. Alati kalkuleerisin: kui nägin heinamaalõigu lõpu eel, et minu ees sõitjad lasid vahe sisse, siis sööstsin mööda ja kruusale välja tulles andsin jalgadele valu, et grupist taas kinni saada; Meegaste mäe tõusu hakkasin võtma oma grupis ühe viimasena, ja kui nägin, et mõnel mehel hakkas enne tippu jaks raugema, vajutasin neist mööda - peaasi, et saaks laskumiseks grupi tuulde; kui umbes 30 km enne lõppu metsaalused mudalõigud lõppesid, nägin enda ees sinises-punases vormis tugeva kehaehitusega sõitjat kiirust kogumas, spurtisin talle järele ja sain mitu kilomeetrit tema taga kerget sõitu, kui meist möödus üks tumehallis võistlusvormis mees, joogikott seljas, ja siis lasime juba temal tempot edasi kruttida ning saime ühele paraja suurusega grupile järele (ma ei unustanud kumbagi meest hõigates abi eest tänamast); 25. kilomeetri vastiku kruusapinnasega tõusu eel jäin tollest grupist maha, aga ei lasknud pead norgu, vaid uskusin, et tõusul saan grupi kätte - ja saingi; ja kuigi järgneval kergelt käänulisel liivasel lõigul sai grupp taas eest - sest tõusul oli mul liiga palju energiat kulunud -, siis Palu toitlustuspunkti eelsele pikale kruusatee laskumisele keerates andsin jalgadele kõigest väest valu, et umbes 30-meetrine vahe kinni võtta ja tuulde saada - saingi.

Neljandaks, püüdsin hoida positiivset meeleolu. Vanasti, niipea kui kruusaralli lõppes, sai mul sõiduisu otsa ja tempo kukkus kolinal. Aga sedapuhku avastasin, et ma polegi tehnilistel lõikudel kõige viletsam mees. Omasugustega võrreldes sõitsin täitsa konkurentsivõimeliselt, ja endalegi üllatuseks tõdesin, et ma ei vihka enam neid märgi ja soiseid ja sopaseid ja mätaste ja juurikatega kohti. Sest sedapuhku tundsin, et loodus ja rada ei valitse minu üle, vaid mina valitsen raja ja looduse üle. Eks kindlasti aitas kaasa seegi, et korraldajad olid kõige mudasema koha kollase saepuruga katnud, mistõttu sealt muretult läbi sain. Vaid kahel korral pidin sadulast maha ronima: kõige esimesel, lasketiiru tagusel tõusul, kus siledad rehvid hakkasid lootusetult koha peal ringi käima, ja tol teadagi raja keskosa tõusul, kust vist mitte keegi üles ei sõitnud.

Viiendaks, söandasin riskida. Kuigi Otepää ja Harimäe vahel tundus rada maastikulõikudel neetult libe ja 9. kilomeetri peaaegu-kukkumine sundis ettevaatlikkusele, siis raja keskosa hämmastas kuivusega, mis andis julgust juurde. Vähemalt kolmel korral tegin selliseid käänakuid, et peaaegu oleksin külili lennanud: üks kord metsa vahel negatiivse kallakuga pöördel ähvardas ratas alt ära sõita, teine kord libedate lompide vahel täiskiirusega laveerides viskas ratast nii, et isegi parema jalalaba luudest käis krõksakas läbi, ja umbes 7 km enne lõppu kruusal täisnurkset vasakpööret tehes liugles ratas lahtisel pinnasel ragisedes nii palju paremale, et isegi ei saanud aru, kuidas püsti jäin. Kuid hirmu tunda polnud kummalisel kombel aegagi. 5 km enne lõppu kruusateelt teravnurkselt paremale metsa alla keerates andsin juba nii jultunult hoogu, et sõitsin kitsal musta mullaga ja juurikatega lõigul kolmest konkurendist hooga mööda - kusjuures üks neist oli naiste eliitnumbriga sõitja.

Kuuendaks, korrapärane joomine ja tankimine. Jaotasin oma kolm Dexali geeli distantsi peale ühtlaselt, jõin tühjaks oma liitrise pudeli (teine jäi puutumata) ja haarasin alates kolmandast TPst iga kord PowerBari jooki lisaks. Igatahes janusse ja nälga ei jäänud. Poolteist energiabatooni, mis kaasa võtsin, jäid puutumata.

Ainus, mille pärast endale kriitikat teha, on viimased kolm kilomeetrit. Ütlesin küll eespool, et kasutasin enamiku distantsist tasuta vedamisteenust, ent mõnel korral näitasin ka ise initsiatiivi. Pärast Puka TPd, kus rada tasahilju tõuseb, hoidsin ühe tugeva väljanägemisega sõitja tuulde, aga kui nägin, et ta enam ei jõua ja grupile lähemale ei tõmba, läksin ise vedama ja saingi vahe kinni. Ja viimasel 15-20 kilomeetril jäin ka üksjagu üksi. Mingit arvestatavat gruppi käeulatuses ei olnud, paistis, et enamik võitles iseenda eest. Paaril korral sain küll teiste taha haakida, aga tavaliselt mitte kauaks, sest kõik hakkasid hirmsalt pressima. Teise poole võistlusmaast olin läbinud koos endise Eesti jalgpallkoondislase Marek Lemsaluga, kes enamiku ajast hoidis mulle tagapool ligi. Umbes 14 km enne lõppu otsustas ta tempot tõsta, aga kuna nägi, et ma järele ei tule, siis lasi kiiruse alla ja ootas mind järele. Ja siis võttis jälle minu sappa. Nii me kulgesime koos ka läbi Elva jõe mudase ületuskoha ja viimasest liivasest nõlvast üles. Seal aga juhtuski sedasi, et kedagi ees püüda polnud, ja nii jäin ise ette rassima. Ent peagi hakkas tagantpoolt tulema kolme-nelja kaupa sõitjaid, kes ühistööna muudkui mööda vurasid. Kuidagi ei õnnestunud nii palju kiirust üles saada, et neile sappa haakida. Kõige neetum olukord juhtus poolteist kilomeetrit enne finišit viimases mudases kohas, kus veel kuus-seitse meest minu mööda said. Mitte ei saanud aru, kust ja kuidas nad nii suure hooga sealt läbi pääsesid. Viimase kolme kilomeetriga kaotasin vist ligi 20 kohta.

Aga Lemsalu - tema oli džentelmen. Ma ei kahtle, et oleks ta tahtnud, oleks temagi võinud koos teistega minust mööda sõita, aga aumehena, kes enamiku viimasest 40 kilomeetrit mul kannul läbinud, sõitis ta võitluse minu sabas lõpuni ega teinud katsetki mööduda. Seda nimetatakse fair playks ja heaks kasvatuseks. Ja seetõttu pean ma Lemsalust sada korda rohkem lugu kui neist minust noorematest meestest, kes leidsid, olles enamiku rajast minu taga passinud, on viimastel kilomeetritel õige aeg oma lühiajalist kõvadust näidata. Ju oli see nende suur võit eilses väikses võistluses.

Aga nii palju isiklikke rekordeid teha, nagu õnnestus eile mul, ei läinud vist siiski enamikul korda.
******Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1. Priit Pullerits eilsel Tartu rattamaratonil. Käevarsi katavad Art Soonetsi antud "soojendajad". Foto autor: Tiia Luht
Foto 2: Hanerida Tartu rattamaratoni kruusalõigul, eest viies traumatoloog-ortopeed Leho Rips. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 3: Peip Reedi, self-proclaimed suitsetaja, Tartu rattamaratonil, nägu pingutusest oi kui viltu. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Hanerida Tartu rattamaratoni kruusalõigul. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 5: Isegi Tanel Kangert (nr 1), mulluse ja tänavuse Tartu rattamaratoni võitja, ei pea vajalikuks kogu aeg grupi ees tööd rabada, vaid käib selle sabas puhkamas. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 6: Aeg on fotograafile lehvitada - nii saab hoida positiivset meeleolu. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 7: Näited kurvitehnikast Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 8: Näide joomistehnikast Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 9: Sander Maasing võidab kolme mehe heitluse Tartu rattamaratoni kolmanda koha nimel Allan Orase ja Martin Loo ees. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

Pullerits: Mida on mulle õpetanud Rein Taaramäe?

Oi, see nädal on olnud töiselt raske ja pingeline. Ärkasin ööl vastu esmaspäeva üles ja mõtlesin hirmuga, kuidas küll kõik uuel nädalal tehtud saab. Uni läks koguni ära.

Aga kõik sai tehtud. Ja õigel ajal. Mis näitab, et miski pole võimatu. Kes tahab sama tubli olla, sel tasub võtta õppust sellest, mida ma Rein Taaramäe blogist tema sportlikest tähelepanekutest olen eluliste tõdemustena välja noppinud. See, et Taaramäe võisteldes tehtud järeldused ja õpetused võivad ka lihtsurelikele marjaks ära kuluda, ainult tõstab tema kui spordimehe väärtust minu silmis.

Niisiis, õppetunde iseseisvaks eluks 24-aastaselt Taaramäelt:

1. Oska oma võimeid õigesti hinnata! Taaramäe: «Homme on tõeline mäelõpuga päev, pean korralikult kalkuleerima, mida sõidu ajal teha, sest kui vea teen, kaotan ilmselt võimaluse [hea üldkoha] peale sõita. Arvan, et lõpumägi tuleb JULM, lisaks 40-50 kraadi sooja – just sellepärast on asi hull. Tuleb väga korrektselt oma seisukorda hinnata ja vajadusel võtta oma tempo.» Seda ta tegigi: kui ta viimasel tõusul grupist maha jäi, proovis ta veel 3 km hoida oma tempot, aga siis sai selgeks, et õiget minekut pole, ja sõitis rahulikult lõpuni, et energiat järgnevateks päevadeks hoida.

2. Näita julgelt oma iseloomu! Taaramäe: «Belglasest [tiimikaaslasest] Nico Sijmensist ootaksin rohkem. Tal on kogemusi, ta on 33-aastane, aga pudelite vedamisest ta väga rohkem midagi ei tee. Meeskond ootas temalt tuuril kaptenirolli, aga nüüd olen kapteniks mina, sest mul on selleks rohkem iseloomu. Ei loe ainult kogemused ja vanus, loeb ka see, mis iseloom on kellelegi antud.» Ta ei pea paljuks kaitsta tuule eest ja innustada rasketel hetkedel ka endast tosin aastat vanemat tiimikaaslast.

3. Võitle oma koha eest päikese all! Taaramäe: «Pool tõusu oli punt väga suur ja see tekitas stressi. Otsustasin litri panna, et pooled mehed elimineerida. Järgnevad kilomeetrid kannatasin ja sisendasin endale, et 500 meetrit [enne lõppu] panen niukse sprindi, et keegi tuulest välja ei tule. Ühtäkki nägin enda ees, et Nicolas Roche oli omadega täiesti läbi. Hakkasin tast mööduma, üritasin end tema ette suruda, aga vastuseks sain kõva obaduse tema kiivrilt. Võlgu ma ei jäänud ja vastasin samaga.» Pärast finišit tuli Roche Taaramäega veel õiendama. Taaramäe «tänas» teda otsesõnu oma võiduvõimaluse nullimise eest.

4. Õpi nautima raskuste ületamist! Taaramäe: «Sõit oli raske kõigi jaoks, kõikidel meestel olid näod viltu. Et aimu saada, kui raske, siis esimesel tõusul jäi 40-50 meest maha ja järgi ei saanud nad kunagi. Vaatamata sellele, et täna oli sigaraske – ainult üles-alla, kuum ja kõva tempo –, on see võidusõit sõitmist väärt, naudin iga oma liigutust.» Ja ta suudab sõitu nautida isegi siis, kui enesetunne on kehvapoolne.

5. Usu iseendasse! Taaramäe: «Täna ei tundnud ma end veel päris heas hoos, aga lõpus oli asi juba tahtmisjõus. Kunagi ei tohi käsi alla lasta suurtuuril, sest kolme nädala jooksul võid elada läbi uskumatult raskeid hetki, aga kui peas on kõik korras ja suudad säilitada moraali, siis on ka võiduvõimalus olemas.» Nii tuligi lõpuks kauaoodatud etapivõit.

6. Ära anna alla poolel teel! Taaramäe: «Kui mõned päevad tagasi olin kõige s***m mees võidusõidul ja peast käis läbi, kas on mõtet jätkata, siis ütles [meeskonna spordidirektor]: «Ei! Rein, ma tean su võimeid, sa tuled sellest välja ja võidad etapi!» ja lisas sama päeva õhtul, et sa veel tänad mind! Täna ma seda tegingi. Siit moraal: ärge lööge kunagi vedelaks ja laske käsi alla enne kui joon paistab, alati on olemas mingi lootus.» Järgmisel päeval pani ta koos jooksikutega juba algul grupist plehku ja võitiski.

7. Sa ei tea, mida suudad, enne kui maksimaalselt pingutad! Taaramäe: «Hommikul köhisin kollast tatti, aga etapi käigus said torud puhtaks sõidetud. Eesmärk oli [grupil] eest saada. Alguses ka üritasin, kuid tunne polnud väga super. Aga mida rohkem väsisid teised, seda paremaks muutusin mina. Tunne oli tegelikult siuke, et kui keskmise tempoga sõideti, oli väga vastik ja isegi raske, aga kui punni pandi, siis olid jalad head.» Vaid konkurendi nurjatu manööver röövis talt käeulatuses paistnud etapivõidu.

8. Pea täna vastu, küll homme on parem! Taaramäe: «Tundsin, et kõht on punnis, söök ja jook enam kõhust läbi ei käi. Mulksusin ja toitu ajas üles. Pärast hakkasin vähem jooma ja sööma, sest kõht hakkas valutama. Sain aru, et lõputõusul pean end kõvasti piitsutama. Olin umbes 20. kohal, surusin hambad risti, tundsin, et õhku pole ja jõudu samuti. Lisaks oli väga kuum – nagu oleksin spinningutrennis, mida peetakse saunas! Pealegi hakkas etapi keskel ninast verd tilkuma. Kõik s*** ühel päeval. Kannatasin, kannatasin ja korrutasin endale, et homme on parem ja täna tuleb kannatada ainult tõusu lõpuni.» Kannataski. Järgmisel päeval olid kõhuprobleemid kadunud ning sõit ei tundunudki enam tapvalt raske.

9. Lahenda lahkhelid kindla häälega! Taaramäe: «Mehega, kellega eile karvupidi koos olin, kulges koostöö täna kui parima mehega tiimis. Vahepeal on kasulik häält tõsta ja asjad selgeks teha.» Taaramäe viitab tiimikaaslasele, kes ei soostunud eelmisel võistluspäeval talle ratturite saateautost veepudeleid tooma, sest kurtis, et tal on liiga raske.

10. Seisa oma kollektiivi eest! Taaramäe: «Olen nii kõva meeskonnahing, nagu kapteni eest: [etapi] alguses, kui täiega paugutatakse, räägin palju raadiosse ja ütlen, mida keegi teha võiks. Täna oli start raske ja tekkis hetk, kus kedagi [minu tiimist grupi] ees polnud. Meeskonnahing käskis mul minna ning meeskonda ees esindada.» Mis siis, et vastumäge kulgenud lõigul tundis ta, et 50 km möödudes on ta sellise alguse järel n-ö süsi, omadega küpse.
******Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rein Taaramäe laseb Vueltal pärast 14. etapi võitu kallil šampusel maha voolata. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe lähenemas Vuelta 14. etapil võitjana finišile. Foto autor: EFE/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe Vuelta 14. etapi võitjana poodiumil. Foto autor: EFE/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe Vuelta 14. etapi võitjana. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kes tuleb seada võistlustel põlu alla?

Enne kui põhikired lõkkele löön, üks väike tähelepanek soojenduseks, mis saabus eile usaldusväärseid kanaleid pidi. Nimelt: kuidas püstitada rahvaspordis müstilisi osavõturekordeid? Aga nii:

"Inimesed on inimesed. Kui annab midagi reeglitest erinevalt välja mõelda, siis seda kindlasti ka tehakse. Näiteks tekitas tänavusel Tallinna maratonil Tallinki kinkekaart korraliku osalejate buumi. Vembutajad sidusid enda jooksususside paeltesse kaks-kolm ajavõtukiipi. Nii pole küll ilus teha, aga tehti ikka. Kaardi said kätte... ja DSQ samuti."

Kas selline ongi tallinlaste mentaliteet? Et kus midagi veidigi tasuta saab, siis selle nimel lendavad eetika ja ausus pea ees aknast välja? Selliste tegelastega ühes kambas küll joosta ei taha. Ja mul on tagantjärele topeltheameel, et ma sel pealinna eetiliselt devalveeruda lastud üritusel juba kaks või lausa kolm aastat kaasa pole teinud.
***
Aga see ei tähenda, et ka Klubi Tartu Maraton üritustel poleks arenguruumi. On küll. Vaat, milline stseen jäi mul silma eelmisel pühapäeval rattamaratoni ühistreeningu finišialas Elvas ja millise ettepaneku tegemisele ma sealt jõudsin.

Ühistreeningu mitmed lõpetanud - eriti arvukalt olid esindatud Haanja rattaklubi mehed, nii et kindlasti võivad nemad juhtunu autentsust kinnitada - istusid asfalteeritud finišiala ääristavatel puupinkidel ja puhusid juttu. Seal istus teiste seas ka üks sportliku väljanägemisega täiesti professionaalses rattaspordiriietuses lühikese heleda patsiga neiu, vanuses umbes 20-25 - aga tema ei ajanud juttu. Tema kasutas oma suud muuks otstarbeks. Mis te arvate, milleks? Te ei oska seda eluilmaski pakkuda? Siis ütlen teile: ta kiskus suitsu.

See vaatepilt, uskuge mind, oli uskumatult ebardlik. Ma võin aru saada inimestest, kes alkoholi tarvitavad - kui neil on iseenda ja teistega nii tüütu, halb ja igav, et muidu end paremini tunda ei sa, kui kilk peas - no mis siis ikka. Aga suitsetamine - see on ju täiesti mõttetu tegevus. Ja spordivõistlusel, ja liiati noore naisterahva "esituses", on see eriti kohatu.

Siit minu ettepanek, ja olgu lisatud, et Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk toetab seda igati: Klubi Tartu Maraton üritused on edaspidi stardi- ja finišialas ning kogu võistlusraja pikkuses suitsuvabad! Ehk suitsetamine Klubi Tartu Maraton üritustel on taunitud ja keelatud. (Jah, te saate õigesti aru: Indrek Kelk toetab seda.) Seda pole ju palju palutud? Normaalsetes riikides on suitsetajad välja löödud pea igalt poolt, nii töö- kui söögikohtadest, seega pole siin mingitki diskrimineerimist, kui tõrjuda neid ka spordivõistlustelt. Sest sport ja suitsetamine ei käi kokku - kogu lugu.

Head konkurendid ja kaasvõistlejad, näidakem kodanikujulgust! Kui näete pühapäeval Tartu rattamaratonil kedagi suitsu kiskumas, siis tehke talle viisakalt märkus - nii nagu küsija suu peale, pole viisakas ka keelaja suu peale lüüa -, et suitsetamine spordiüritusel on kohatu ning muudab puhta õhu, mida teised on tulnud vabasse loodusesse nautima, saastatuks. Liiati, nagu olen kuulnud, pole sekundaarne suitsetamine ehk teiste suitsuhaisu sissehingamine sugugi vähem kahjulik kui otsene suitsetamine. Lühidalt, et jälle ei tuleks süüdistused, et pealkirjas püstitatud küsimus on vastuseta: suitsetajad põlu alla!
***
Aga see pole veel kõik. Mul on veel üks ettepanek. Teeme rattamaratonil nii, et keegi tühjaks imetud geelipakke ja batoonide ümbriseid rajale ei loobi, v.a toitlustusalas. Proovisin pühapäevasel sõidul järele: kui oled geelipakist oma energiaannuse kätte saanud, ei ole sugugi raske pakk tagasi taskusse toppida. Läksin rajale nelja Dexali geeliga, tarbisin ära kaks ja finišialas näitasin Peip Reedile need kaks tühja pakki ette. Reedi kinnitas, et ka tema oli oma tühjad pakid finišisse toonud ja seal prügikasti visanud. Kindlasti võib ta kinnitada ka seda, et see ei olnud raske.
***
Ja kellele poleemikat ikka veel väheks jääb, võib lugeda minu laupäevast kirjutist, kus lahkan Evelin Ilvese esimest viit viltukiskunud aastat ja jagan talle soovitusi, mida võiks ette võtta, et järgmised viis tuleksid rahvale vastuvõetavamad. Sellest sai viimasel ajal üks enim vastukaja tekitanud kirjutisi mitte ainult minult, vaid ilmselt kogu Postimehes. Toimetusse tuli kõnesid, kus inimesed ei pidanud paljuks mulle selle eest südamest tänu väljendada. Ja ma ütlen teile täiesti rahulikult, et olles rääkinud viimastel päevadel inimestega, kes Evelin Ilvest kaua ja lähedalt teavad, siis võin oma kirjutatu pärast olla absoluutselt rahulik: ma ei ole kellelegi liiga ega ülekohut teinud, pigem olen olnud liiga vaoshoitud ja siidikinnastes. Ütlen vaid üht: meil on Kadriorus tõsine probleem.
******
Saguaro kaktus, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kes veel arvab, et sport ja suits käivad kokku? Kui enamik Tartu rattamaratonil osalejad enne starti suitsu teeksid, mattuksid soojenduseks palgatud tantsutüdrukud samasuguse suitsu sisse, nagu see Calgary Stampedersi jalgpallimeeskonna cheerleader. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Noor suitsetaja. Foto autor: Meelis Tomson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kuidas teile meeldivad suitsetavad naised? Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas rattamaratoni katsesõidul lajatas karm reaalsus?

Veel kunagi varem polnud ma alustanud võidusõitu kõige viimasest reast, ja pealegi siis, kui teised juba minuti eest teele asunud. Pühapäeval see juhtus. Ebaprofessionaalsus? Kahtlemata.

Mis siis, et abimehi on mul varsti sama palju nagu vist Rein Taaramäel, igatahes rohkem kui Allan Orasel. Maastikurattasponsor on Hindrek Riikoja, Kuku Raadio peatoimetaja. Temalt, nagu mõistate, sain sõiduvahendi. Kaasblogija Art Soonets toimetas selle Tartu rattamaratoni avatud raja sõidu starti, pistis mulle Dexali geelidki pihku. Stardi eel selgus, et sadul on liiga madalal ja rehvid tühjad – ja mis moodi sel sõiduvahendil üldse käike vahetatakse? Ja millal tuleb amordid sisse ja välja lülitada? Kõik on uus septembrikuus.

Õnneks ilmus mulle koheselt ka mehaanik, Taavi Kannimäe (mulluse Tartu rattamaratoni 318.), kellele kõik need mehed, kes stardikoridori lähistel juba adrenaliinist pulbitsesid, hakkasid üksteise võidu õpetussõnu jagama, kui palju sponsorratta rehvidesse õhku sisse suruda. Mulle tundus, et vähemalt pooled neist tahtsid mulle kui mitte käru keerata, siis tünga teha küll.

Kui ma lõpuks pärast maastikurattasõidu kiirtasanduskursust stardikoridorist minema sain – kusjuures Soonets jäi veel omakorda minust maha midagi kohmitsema –, kadusid eessõitjad juba esimese võsanurga taha.

Aga ma ei hakanud ka hellitama. Trügisin juba avatõusul tagant äärtest viisakalt mööda ja jätkasin ettepoole liikumist seni, kuni enam kellestki ette ei saanud. Ei, mitte et ma esimeseks tõusin – ärge ehmatage, sellest oli asi kaugel! –, vaid olin saanud kätte grupi, kus tundusid jõukohased kaaslased.

Mulle ei ole Tartu rattamaraton kunagi meeldinud. Tüütu. Peksab randmed valusaks ja istmiku samuti. Kiirust enamasti pole, nikerda poris ja üle juurikate. Tüütu, väga tüütu. Ei teagi, miks ma pühapäeval sõitma läksin. Äkki sellepärast, et lubati ilusat ilma. Sest rada tunnen ma ju niigi – tüütu.

Soonetsiga oli kokkulepe, et kiiresti ei sõida.

«Kas äkki kiire ei ole?» küsisin Soonetsilt, kui asfaltlõik lõppema hakkas.

«Ise sa ju kihutad,» vastas ta. Ja mulle tundus, et ta polnud eriti rõõmus. Näkku, paistis, et oli kirjutatud: kuradi mees, kuhu sa pressid, kas sa ei tea, et mul on alguses raske, kui sooja pole üldse teinud.

Tõus Harimäele. Soonets jäi lätlaste või leedukatega telefonitsi ärivestlusi pidama ja lasi minuga vahe sisse. Ma ei näinud, mida ta nägu nüüd ütles, kuid tunne oli, et ta mõtles: kuhu siin, pagana päralt, niiviisi kihutatakse? See oli isegi Harimäe tippu tunda – ja ta ise hiljem kinnitas seda –, et ta pulss oli täiesti punases. Aga mis ta siis läheb sõidu ajal äriasju ajama!

Ometi juhtus Harimäe tõusul ja sealt laskudes, et umbes 8-liikmeline punt sai väikse vahe sisse. Kui asusin neid omakorda viie-kuuese pundi ees püüdma, nägin, et eespool keeras teele veoauto. Just see, mida vaja oligi. Kiirendasin veoautole tuulde ja sain selle varjus kätte ligi 60 km/h. (Vaat, milleks oli vaja suvel Chrysler Pacifica taga temposõitu treenida.) Sedasi olin üpris kindel, et püüan eessõitjad kinni. Aga veoautojuht pidurdas enne ristmikku ja jäi seisma, mis tähendas paratamatult, et pidin pidurdama tema taga ning mõnekümnemeetriseks kahanenud vahe kärises uuesti sajale meetrile. Eessõitjaid ma enam kätte ei saanudki. Aga ka kõik minu taga sõitnud olid maha pudenenud.

Lasin tempo alla ja ootasin taganttulijad järele. Mõnda aega sõitsimegi jälle koos, kuni meie ette ilmus must Ford. Tegin jälle mõned kiiremad vändapöörded ning olingi Fordil tuules. Ja jälle pudenesid ülejäänud maha. Lõbusõit kestis seni, kuni saabus aeg kruusateelt paremale metsateele pöörata.

Need metsarajad ei meeldi mulle kohe üldse. Traumatoloog-ortopeed Leho Rips, kelle juhendamisel ma varsti arstikutset hakkan proovima – jah, mul on mitmekesine elu; eile, esmaspäeval, vestlesin üle kahe tunni Eesti ühe parima finantsanalüütikuga, aga sellest lõppeva nädala lõpus –, on öelnud, et võin küll maanteel korralikult «imeda» (mis iganes see tähendab, ma ei tea), aga maastikul ei hakka ma mitte kunagi sõitma. Mitte kunagi. Vaat nii, selline karm diagnoos! Ja miks ei hakka: sest samavõrd, kui mul on puudu oskusi, on mul vajaka ka julgust.

Aga ma mäletan küll Ripsi õpetussõnu viimaselt Tartu rattamaratonilt, kus ta koos Soonetsiga mind viimased 35 km aitas ja turgutas. Kas ma pean neid õpetusi siin jagama? Ei kuule, et nende järele oleks valjuhäälset nõudlust. Igatahes pidasin neid õpetusi hoolega silmas ja tundsin, et ma pole enam päris see, kes olin mullu. Mõnevõrra teine tera! Muidugi tegin ka lollusi, nagu seda on kõige ees sõitmine (Soonets väitis, et see on lollus), aga vähemasti ei pritsinud siis ükski mees mulle liiva ega pori näkku.

Ainult ühe korra tulin ratta seljast maha. Siis, kui tuli raja uuel osal järsk tõus, millest ma ei näinud, et keegi oleks üles sõitnud. Arvan, et kui pühapäeval peaks sadama, oleks enamikul raskusi seal isegi ratast käe kõrval üles lükata. Ainult kahel korral võtsin jala julgestuseks pedaali küljest lahti. Kordagi ei kukkunud (ehkki paar korda ähvardasin kurvist välja sõita). Võrdluseks: mullusel Tartu rattamaratonil kukkusin kolm korda ja vähemalt 15, kui mitte 20 korda ronisin sadulast. Ja umbes 30 km enne lõppu ühel metsalõigutõusul, millest ma ei olnud veel kunagi varem üles pedaalinud, väntasin sedapuhku ilusasti üles, isegi ühest mehest mööda. Soonets tunnistas, et tallegi ei jäänud need edusammud, mis baseeruvad maastikuratta olematul treeningul, märkamata.

Poolel maal ütlesin Soonestile, et järsku sõidaks nüüd rahulikumalt. Vaatasin improviseeritud toitlustuspunktis, kus kolm-neli meest, kes meiega samas pundis olid liikunud, samuti toidu- ja joogipausi tegid, et kõik on näost higised ja punased. Küsisin, et kuhu te, mehed, niiviisi kihutate. Ei osanud nad mulle midagi mõistlikku kosta. Jõid oma topsid tilgatumaks ja kihutasid edasi.

Aga 20 km enne lõppu, ainsas ametlikus toitlustuspunktis, kogunes meil kokku uus seltskond, kelle seas olid näiteks Haanja rattaklubi mehed Kermo Tsäro (2008 Tartu rattamaratoni 150.) ja Raul Soome alias Baruto (2009 Tartu rattamaratoni 338.) Klubi Tartu Maraton juhi Indrek Kelgu vend Margus (mulluse Tartu rattamaratoni 230.). Mõtlesin, et sõidame rahulikult lõpuni, aga Kelk hakkas järsku mäefinišeid korraldama. Ta oli cyclocrossi rattaga ja kui küsisin, mis ta siin paugutab, vastas ta, et ei saa muidu mäest üles, kui täiskiirusel ei põruta. Minu arust tahtis ta meil lihtsalt elu ebamugavaks teha.

Siis päris üks Haanja-meestest, kas mul jalad kangeks ei jää. Uurisin, et miks peaks jääma. Aga sadul paistab madalal, vastas ta. Ahsoo! Ja mina juba arvasin, et kui 70. km kandis hakkasid reied tuimaks jääma, on see minu süü. Peame kinni ja sätime sadula kõrgemaks, tuli mulle ettepanek. Aga ei saa ju, kostsin vastu, Kelk muudkui paugutab – paneme aga lõpuni, ei ole siin mingit hädaldamist!

Kuid lõpuks sai teistel vist ka Kelgu ässatsemisest villand. Igatahes saabus 7 km enne lõppu korraldus, et nüüd on pissipeatus. Mul polnud küll mingit häda, kuigi joodud oli mehiselt – üksvahe lausa tundus, nagu organism ei taha enam vedelikku vastugi võtta. Sellal kui teised põit kergendasid, sättis Soonets mul sadulat veelgi kõrgemale. Ega vist, jah, päris ettevalmistamata maksa rattavõistlusele ikka tulla, järeldasin endamisi.

Aga üldiselt olid kaaslased sõbralikud. Isegi siis, kui 1,5 km enne lõppu raja viimasel pehmel lõigul mõned ühtäkki finišeerima otsustasid hakata, ei teinud nad seda nii jõuliselt, et poleks mind järele oodanud. Ja Soonets oli ikkagi kõige seltsimehelikum: tema mind järele vedaski.

Viimasel 400 meetril otsustasin proovida oma finišeerimistaktikat. Kihutasin kõigist mööda, teistele hüüdes, et «ai, ma nüüd panen!», ja sisenesin s-kurvi esimesena. Aga kui sealt välja keerasin ning tõusule läksin, tulid teised tagant nagu lingust visatud ja hüüdsid, et «vaat, alles nüüd tuleb panna!». Ja nad panid, oi kuidas panid. Ma olin nii löödud mees, et pärast mind ei tulnudki vist enam ühtki sõitjat üle lõpujoone. Niisiis päris viimane koht vist.

Aega kulus 3:47.30. Isegi kui sellest lahutada kaks joogi- ja üks pissipaus, kokku mitte üle viie-kuue minuti, tuleks puhast sõiduaega 3:42. Vaatasin, et kaks aastat tagasi kulus rattamaratonil raja läbimiseks 3:30. Kuhu jäi kaksteist minutit? Kaksteist minutit!

3:30ga sõitis Peip Reedi, endine kõva suusamees, siinse blogi väheseid julgeid, kes oma nime all sõna võtab. Ta ütles, et on 16 kilo maha võtnud – 90-lt 74-le – ja 7000 km trenni teinud, stabiilselt 10-12 tundi nädalas. Aga see ei saa olla õigustus! Kaalun ju temast veelgi vähem, ja trenni olen rattaga (jah, kuigi ainult maanteel) teinud temast 4000 km vähem – seega peaksin olema värskem.

Ja ma ei räägi siin Haaja rattaklubi tõelistest sõidumeestest, kes läbisid raja 3:20ga, kergelt.

Helistasin doktor Ripsile, et küsida: mis toimub? Miks tulemust ei tule? Mis ma valesti teen?

Doktor Rips ütles: «Ole rahulik, kui võistluse ajal on samasugune ilm, sõidad 3:15-3:20ga.»

«Kust sa seda võtad?» imestasin. «See oli mul niigi maksimumilähedane sõit.»

Rips ainult muigas. «Mäletad,» küsis ta, «kuidas ma ennustasin, et saad Tartu suusamaratonil Soonetsilt sisse, ja sa veel ei uskunud?»

«Mäletan,» vastasin talle.

Rohkemat ei pidanud Rips vajalikuks midagi öelda.

Aga õhtul pärast sõitu tundus, nagu tekiks mul tagumiku peale furunkel. Vähemalt niigi palju Taaramäega ühist. Aga suuruses näib siiski suur vahe. Minu oma tundub palju väiksem.
******Tucsoni äärelinn, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Leho Rips (vasakul) ja Art Soonets harjutamas maastikurattasõitu Vooremäel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Mihkel Ronimois Mulgi rattamaratonil. Fotode autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: Art Soonets Vooremäel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mulgi rattamaraton. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix

Pullerits: Milline kaval päästerõngas on Veerpalu kaitsetiimil veel varuks?

Mul on hea meel teatada, et leidsin Eesti Suusaliidule veel ühe päästerõnga, millest võiks Andrus Veerpalu dopingujuhtumis selguse majja toomisel tõhusat abi olla. Ja nagu eelmiselgi korral, mil tegin ettepaneku, et Mati Alaver ja Andrus Veerpalu võiks mulle või Peep Pahvile või Jaan Martinsonile anda ausa ja põhjaliku intervjuu, kuidas on nende vaatevinklist kogu dopingujuhtum hargnenud, ning ei küsinud selle eest sentigi - ehkki tegelikult võinuks too nõuanne, kui turuhindu arvestada, maksta tuhat eurot küll -, nii ei küsi ma ka seekord väärt nõu eest pennigi. Kui Eesti oma ala nimekad teadlased töötavad Veerpalu heaks täiesti tasuta, ei kõlba ju kellelgi teiselgi hakata raha kasseerima (v.a jurist Aivar Pilv ja ESLi nõustavad kaadritagused PR-tegelased?).

Taas, nagu ikka kriitilistes olukordades, on lahendus imelihtne. Aga lihtsad lahendused, nagu teate, ongi ju tegelikult geniaalsed.

Lahendus on järgmine: ESL peaks seisma igati selle eest, et Veerpalu juhtumi asjus algataks siinsed sõltumatud riiklikud uurimisorganid ametliku uurimise, minu pärast kas või kriminaalse. Võimalikule paragrahvile Eesti karistusseadustikus on siinse blogi taibukad kommentaatorid juba korduvalt viidanud.

Nüüd, kujutan ette, käis selle ettepaneku peale nii mõnelgi külm või tuline (kuidas kellelgi) jutt südame alt läbi. Et milleks asi nii karmiks ja hulluks ajada? Aga mõelge pisut: tegelikult oleks selline uurimine ESLile igati kasulik ja vajalik.

Esiteks, pidage silmas: ega uurimist alustata selleks, et mõista keegi tingimata süüdi, ega ka selleks, et pesta keegi tingimata süüst puhtaks. Uurimine korraldatakse ikka selleks, et selgitada välja tegelikud asjaolud. Ja pole ju kellelgi kahtlust, et segadust on Veerpalu dopingujuhtumi ümber kohutavalt palju.

Teiseks, kui Veerpalu on andnud teadlastele kirjaliku kinnituse, nagu väitis mulle professor Sulev Kõks (ma ei ole seda paberit oma silmaga näinud ega tea, kas see omaks ka mingit juriidilist jõudu), et ta ei ole keelatud aineid pruukinud, siis uskudes, et nii see ka oli, ei oleks tal ju absoluutselt mitte midagi karta. Sedasi aitaks uurimine maha võtta igasugused kahtlused tema suhtes - ja neid on palju. Nagu tunnistas mulle Glasgow ülikooli spordifüsioloogia professor kreeklane Yannis Pitsiladis, WADA ekspertrühma liige, kes on andnud oma panuse ka dopingutestide väljatöötamisse, oli ta kolmapäeval Tartu Ülikoolis sporditemaatikast süvitsi huvitatud tudengeile peetud loengul küsinud, mida arvavad nemad Veerpalu juhtumist, ja tema hinnangul oli 90 protsenti väljendanud arvamust, et asi ei ole puhas ega õige. Mõttekoht, kas pole?

Kolmandaks, uurijate puhul ei peaks kellelgi tekkima kahtlust, et nad teevad erapooletut tööd, mistõttu nende leitud tulemused võiks olla sellised, mis võiks rahuldada kõige suuremat osa Eesti elanikkonnast. Muidu võibki jääda lõpmatuseni kemplema ja vaidlema. Ainus nõrk koht: kui Rahvusvaheline Spordiarbitraažikohus leiab, et Veerpalu ei saa dopingu kasutamises õigeks mõista. Siis on meil tõepoolest kaks vastukäivat otsust.

Kokkuvõttes annaks uurimisorganite uurimistöö Veerpalule ja ESLile sisemaises vaidluses - ja vaadakem tõele näkku: see on ainus, mis korda läheb, sest välismaal Veerpalu dopingukasutamise ja Eesti dopingusõbralikkuse kohta avalikku arvamust muuta pole meist kellegi võimuses - kõige veenvama trumbi: näete, siin on see, mida ütlesid meie parimad ja sõltumatud uurijad, kui olid iga kivi alla vaadanud, ja nii see nüüd on ja meil ei ole siia midagi lisada.

Usun, et Eesti suusaringkondades ei tohiks kellelgi ametliku uurimise vastu midagi olla. Mul oli täna õhtupoolikul, kui peale minu oli tööle jäänud veel vaid üks kolleeg, Postimehe toimetuses konspiratiivkohtumine Eesti ühe endise suusakoondislasega, kellega vestlesime usalduslikult ja avameelselt ja äärmiselt sõbralikult umbes tunni, kus mainisin ka talle ametliku uurimise võimalust ning lisasin, et sel juhul tuleks temalgi vande all tunnistusi anda, ja sain selgelt aru, et ta oleks valmis seda tegema. Liiati tuletas ta ise meelde, et USA sprinter Marion Jones läks valetunnistuste andmise eest vangi. Nii et algus ametliku uurimise avamiseks on sisuldasa tehtud.

Kui Eesti Suusaliit ka sellest ideest kinni ei võta, nagu ta on lasknud vett vedama minna minu eelmisel ettepanekul, mis oleks andnud suurepärase võimaluse rahvast oma õiguses ja aususes veenda, siis, tunnistan otsekoheselt, on minu mõistus küll otsas, kuidas ESL võiks end nadist olukorrast (kus igast kümnest spordiga seotud taibukast ja edasipüüdlikust tudengist tervelt üheksa ei usu Veerpalu dopingujuhtumi valepositiivseid jm sääraseid kontraargumente, vaid kahtlustab räpast mängu) sirge selja ja siira silmavaatega välja tulla.
******Red Hills Visitor Center, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sulev Kõks, Aivar Pilv, Andrus Veerpalu, Mati Alaver ja Ilmar-Erik Aavakivi 23. augustil Tallinnas pressikonverentsil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jurist Aivar Pilv 23. augustil Tallinnas pressikonverentsil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mati Alaver ja Andrus Veerpalu 7. aprillil Tallinnas pressikonverentsil. Foto autor: Raigo Pajula / AFP /Scanpix
Foto 4: Jurist Aivar Pilv tutvustab 23. augustil Tallinnas pressikonverentsil kogutud tõendusmaterjali. Foto autor: Karli Saul, Scanpix Baltics

Pullerits: Kas WADA usub Eesti teadlasi?

Ei saa ega taha Andrus Veerpalu dopingujuhtum vaibuda. Kus ta saabki, kui nii palju vastamata küsimusi on õhus. Aga Eesti teadlaste vasturünnaku järel tuleb ära kuulata ka teine pool.

Täna hommikul kell kaheksa toimus mul Taaralinna kesklinnas, aga ikkagi kõrvaliste pilkude eest peegeldavate akendega hästi kaitstud kohas, kuhu eesti inimestel igapäevaselt asja pole, kohtumine rahvusvahelise mehega, kes on nii WADA kui maailma tippsportlastega dopingu küsimustes pikka aega koostööd teinud (mitte selles mõtes, et ta oleks andnud nõu, kuidas dopingut tarvitada ja mitte vahele jääda). Rääkisime tund ja veerand. Ta oli hästi avameelne, aus, selgitas, kuidas WADAs asjad käivad ja mida sealtpoolt vaadatuna Eesti teadlaste protestist arvata võib. Konspiratsiooni mõttes riietas ta end ühe Aafrika riigi jooksudressi, nii et vaevalt keegi teda ära võis tunda. Aga mulle oli suur au, et ta soostus minuga kohtuma ja vestlema, seda enam, et ta ütles, et ega ta päris iga suvalise ajakirjanikuga küll räägiks, sest tal on piisavalt kogemusi, kuidas meedias võidakse sõnu käänata ja väänata. Tal oli selle kohta pajatada ka üks ekstravagantne, lausa uskumatu lugu, aga kui ma sellest teile siin räägiks, siis oleks teil kogu pilt selge, kellega tegu.

Ent kokkuvõttes ei ole sel intervjueeritu varjamisel siin sügavat mõtet (olgu-olgu, teen seda peamiselt huvi üleskütmiseks), sest loodetavasti saab meie vestlust peagi lugeda ka ajakirjandusest. Kinnitan, et jutt oli äärmiselt põnev ja huvitav. Seniks näidake mehisust kannatuse varumisel!
******Saguaro kaktus, Nature Trail, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mati Alaver ja Andrus Veerpalu 7. aprillil Tallinnas pressikonverentsil. Foto autor: Raigo Pajula / AFP / Scanpix

Pullerits: Kuidas Veerpalu oma seisu saaks parandada?

Huvitav, kust on tulnud küll kõik need rumalad ja totrad sammud, mida Eesti Suusaliit alates talve lõpust on astunud? Kui need on suusaliidu tegeliku juhi, koondise peatreeneri Mati Alaveri looming, on ta näidanud end ebapädevana ning oma ettenägemisvõimet olematuna. Kui need on mõne PR-firmaga läbi arutatud ja kooskõlastatud, siis on suusaliit saanud maakeeli öeldes tünga. Ainus õige otsus oleks seesugused nõuandjad päevapealt lahti lasta.

Aga mis tähtsust sel kõigel enam on? Need vead on tehtud ning suusaliit oma vitsad saanud. Nüüd on küsimus selles, et kui suusaliit soovib veel vähegi oma mainet ja usaldusväärsust lappida, siis mida peaks ta ette võtma.

Ma tean.

Mida ma siis tean? Alaver ütleks sellise teabe kohta, et see on miljoni dollari info. Aga ma ei ole kitsi; olen suuremeelne ja avatud. Annan selle nõuande suusaliidule siin täiesti tasuta – ja see, mis ma järgnevalt kirjutan, on minu täiesti tõsine pakkumine Alaverile ja Veerpalule.

Enamikule keerulistele ja pealtnäha lootusetutele olukordadele on tegelikult hirmlihtsad lahendused. Ja antud juhul on lahendus järgmine: minu ettepanek on, et Alaver ja Veerpalu annaksid mulle ausa, otsekohese, PR-massaažita, advokaatidest kohitsemata ja ajaliselt limiteerimata intervjuu.

Põhjendan.

Esiteks, Veerpalu ja Alaver on põhjalikust ja üksikasjalisest intervjuust seni keeldunud. See on suur viga kas või seetõttu, et sedasi pole nende tervikversioon juhtunust rahva ette pääsenud. Liiati, kui hoida n-ö madalat profiili, nagu nad seni on teinud, ei aita see ebameeldivaid küsimusi eemale hoida, vaid külvab üksnes kahtlusi ja spekulatsioone.

Teiseks, intervjuu peab olema teemakohane. Mitte nagu kevadine kaheleheküljeline usutlus Postimehes, kus juttu oli kõigest, aga mitte asjast, mis oli teravaimalt päevakorral. Mart Kadastik, Postimehe nõukogu esimees, sai küll igati paljuloetud exclusive’i ja näitas teistele meediakanalitele, et hoolimata sellest, et Postimees oli Veerpalu dopingujuhtumi paljastamisel esirinnas, saab just Postimees temalt pika intervjuu, mitte keegi teine. Aga Veerpalu ei aidanud too usutlus mitte üks gramm. Kui sa kõige olulisemast küsimusest rääkima ei nõustu, siis järelikult on sul midagi varjata – ei maksa lugejaid süüdistada, kui nad sellise järelduse teevad.

Kolmandaks, intervjuu olgu igasuguste eeltingimusteta. Ehk küsida võib kõike – ma räägin siin ikkagi dopingujuhtumi teemal kõige küsimisest – ja vastused olgu ka maksimaalselt pingutatud ja ausad, mitte stiilis, et ahh, kes seda enam nii täpselt mäletab, sinna on tükk aega tagasi. Ja intervjuuks olgu aega – ma räägin siin vähemalt kahest-kolmest tunnist –, mitte et teeme kähku, poole tunni pärast on suusaliidu juhatuse koosolek vms.

Neljandaks, imestab mõni, miks peaks Veerpalu ja Alaver andma intervjuu just mulle. Olgu, minu asemel võiks kõne alla tulla veel kaks ajakirjanikku: Peep Pahv ja Jaan Martinson (aga las nemad tulevad ise oma pakkumisega välja, mina ei pea neile miskit kandikul kätte organiseerima). Peamine on siin see, et Veerpalu ja Alaver julgeks silmitsi astuda küsijaga, kes on antud teemaga pikka aega ja põhjalikult tegelenud, kes teab küsida ka ebameeldivaid ja valusaid küsimusi. Mõelge, milline nõrkuse märk see oleks, kui Veerpalu või Alaver ütleks, et olgu, oleme intervjuuga Postimehele päri, kuid ainult tingimusel, et küsijaks pole Pahv ega Pullerits, vaid saatke pigem mõni noor ja kena tütarlaps.

Ainult sellisel juhul, kui Veerpalu ja Alaver poevad urust välja ja võtavad maskid maha, kui nad on valmis põhjalikult seletama kriitilise hoiakuga küsija vahendusel rahvale kõike, mille kohta on rahval põhjendatud huvi ja kahtlused – ainult sel juhul on neil lootust, et Veerpalu süütus, millesse nad mõlemad on näidanud oma usku, saaks ausalt ja põiklemata argumenteeritud, ning üksnes sedasi langeks päevakorrast veidigi maha kümned küsimused, mis ajapikku on vähegi mõtlemisvõimelistel inimestel tekkinud, kuid millele siiamaani tõsiseltvõetavad vastused puuduvad. Ja mis sedasi külvavad paratamatult usku, et «asi on tegelikult ikkagi mäda».

Pealegi, kui Veerpalu on süütu, siis mida tal ja Alaveril karta oleks?

See sissekanne siin on mõeldud minu otsese pakkumisena Alaverile ja Veerpalule.

Mis te arvate, kas Alaver ja Veerpalu julgeksid pakkumise vastu võtta?
******Nature Trail, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Andrus Veerpalu ja Mati Alaver 23. augustil Tallinnas pressikonverentsil. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix