esmaspäev, november 27, 2023

Pullerits: Kas Eesti talisportlased tegelevad suuremat sorti enesepettusega?

LISATUD KÕNEKAD ANDMED!

Vara veel eufooriasse tõusta. Susan Külm (parempoolsel fotol vasakul) võis küll eile laskesuusatamise MK-etapil Östersundis saada 18. koha, mis on tema karjääri parim koht MK-sarjas, aga esiteks pole see esikümnekoht ja teiseks kaotas ta võitjale ikkagi tervelt 2.39. Jah, võib küll arvutada, et kui ta suutnuks ka viimases tiirus kõik märgid alla lasta, oleks ta saanud koha esikümnes. Aga kui hakkame oleksitest rääkima, peame arvestama ka teisi olekseid, näiteks seda, et Külm oleks võinud kolmes esimeses tiirus mõne märgi ka tabamata jätta ja paljud tema lähematest konkurentidest oleks võinud samuti ühe märgi rohkem tabada.

Oleksite kõrval vaatame pigem muid fakte, nagu seda, et Tuuli Tomingas sai 33. koha (2; +3.58) ja Regina Ermits 58. koha (3; +5.28). Ja et Eestis meestest parim, Rene Zahkna, sai 36. koha (1; +3.21). Olgem ausad: tavapärased tulemused, nii nagu me neid aastast aastasse oleme näinud.

Ja kui lisame siia murdmaasuusatajate kohad nende MK-hooaja avaetapilt Soomes Rukal – sprindis Martin Himma (vasakpoolsel fotol) 18. ja Marko Kilp 31., vabatehnikasõidus Alvar Johannes Alev samuti 31., klassikasõidus kaks paremat meest kuuendas kümnes –, siis võrreldes eelmise hooaja algusega pole siingi näha kohtade põhjal erilist edasiminekut, kui üldse.

Seda enam paneb imestama optimism, mis Eesti koondislaste leerist kõlab. Seda optimismi tunnistas näiteks laupäevase Postimehe pikas intervjuus laskesuusakoondise peatreener Stefan Lindinger. Ja seda on tunda olnud ka paljudest teistest usutlustest, kus sportlased on rääkinud tehtud tööst ja nähtud vaevast, mis nüüd tuleb tulemuseks vormida. Kas tasub seda loota?

Hmm... Mida sportlased ära kipuvad unustama, on see, et ega ka konkurendid maga. Nemad teevad samuti tööd ja näevad vaeva. Ei ole ainult nii, et üksnes Eesti sportlased lähevad paremaks, kuid teised tammuvad paigal või hoiavad lihtsalt taset. Seepärast ei õnnestugi vahet esimestega vähendada. Jah, heal päeval, kui kõik klapib, võib tulla koht teises kümnes – või lausa esikuuikus, nagu suutis Tomingas veebruarikuisel MMil, mis on kahtlemata tubli saavutus –, aga üksik sähvatus ei näita tegelikku taset ega anna põhjust loota, et ka järgmisel ja ülejärgmisel võistlusel õnnestub seda korrata.

Kuratlikult õigus on Erki Noolel, kes on öelnud, et sinu tegelikku taset näitab sinu kümne parima tulemuse keskmine. Nii et kui hinnata suusataja või laskesuusataja taset, tuleb võtta mulluse MK-hooaja kümme parimat kohta ning arvutada nende keskmine. Ja võrrelda seda tunamulluse hooaja kümne parema keskmisega. Ja kui on soov näha, milline on tänavune areng, tuleb veidi oodata, et teha käesoleva hooaja tulemuste põhjal samasugune arvutus.

Suur enesepettus, samuti poolehoidjate petmine on hakata üksikut tulemust ületähtsustama. Ka spordiajakirjanikel peaks olema nii palju oidu ja kriitilist meelt, eriti ERRi laskesuusafanaatikuil, et nad kellegi üksikust heast sõidust pilvedesse ei tõuseks ega hakkaks tekitama ootusi, et midagi samasugust võiks juhtuda veel ja veel. Andmetepõhises spordis soovitan neil pigem opereerida sellega, et nad võrdlevad nüüdse ja mulluse hooaja näiteks viit/seitset/üheksat esimest tulemust ning siis vaatavad, milline graafik nende põhjal joonistub. Ainult siis on, mida päriselt võrrelda.

Vaatame algatuseks naiste pühapäevase laskesuusavõistluse arvandmeid; need võttis välja väga kogenud suusatreener:

Naiste 26.11.23 biatloni 15 km sõidukiiruste/kaotuste analüüs

1. sektor: stardist 1. lasketiiru
(sportlane, kaotus sekundites, koht, kaotuse %)

1. H.Öberg 7.49 - 469“

S.Külm +41“, 50., 8,7%
T.Tomingas +50“, 67., 10,7%
R.Ermits +43“, 53., 9,2%
H.-B. Kaasik +51“, 73., 10,9%
 
Viimane sektor: lasketiirust finišini

1. H.Öberg 7.26 – 446“

S.Külm +36“, 29., 8,1%
T.Tomingas +43“, 43., 9,6%
R.Ermits +59“, 61., 13,2%
H.-B.Kaasik +63“, 70., 14,1%

Kogu distantsi puhas sõiduaeg

Parim H.Öberg 38.54 - 2334“

S.Külm, 3.18 - 198“, 40., 8,5%
T.Tomingas, 3.21 - 201“, 41., 8,5%
R.Ermits 4.11 - 251“, 61., 10,8%
H.-B.Kaasik 4.48 – 288“, 72., 12,3%

Eesti koondise peatreeneri kokkuvõte: „Eesti neidudelt väga hea esitus.“
Mark Twain: „Inimesed kipuvad faktidest tegema valesid järeldusi.“
Kogenud suusatreeneri hinnang: normaalne ehk Eesti laskesuusatajate tavapärased sõiduajad.

Vaadates suurt pilti, paneb mind aastast aastasse imestama, millele küll meie suusatajad ja laskesuusatajad loodavad. Hüva, võib-olla ongi nende eesmärk tiirelda MK-karussellil ja saada seal heal päeval paar kohta kolmandas kümnes, väga heal päeval teises kümnes. Sel juhul võiks ju isegi imetleda nende tahtekindlust nn surnud seisus jätkata ja jätkata. Ent siiski peab olema mingi lootus, usk millessegi, mis paneb edasi treenima, et «äkki ühel päeval ikka tuleb». Aga kui oled paremal juhul 20. koha kanti sõitja – rõhutan: paremal juhul –, siis on kaine pilguga kõrvaltvaatajana küll raske aru saada, millele need lootus ja usk tuginevad.

Niisiis: enne hooaja algust kuuleme, nagu see juba aastaid tavaks, optimismihõngulisi jutte, et tööd on tehtud kõvasti ja innuga ning aeg on töö tulemuseks vormida, aga kui vormimiseks läheb, siis selgub, et ega ka teised ole lulli löönud ning see vahe, mis oli parematega eelnevatel aastatel, on sisuliselt samaks jäänud.

Küsimus: kes siin keda lollitab? Või ongi tegemist suuremat sorti enesepettusega?

Foto 1: Tuuli Tomingase pressihommik 5. septembril Tallinnas. Vasakult: Susan Külm,  Hanna-Brita Kaasik ja Tuuli Tomingas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2: Martin Himma 21. märtsil Tallinna lauluväljakul murdmaasuusatamise MK-etapil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tuuli Tomingase tiimi uus auto pressihommikul 5. septembril Tallinnas. Vasakult: Susan Külm,  Hanna-Brita Kaasik ja Tuuli Tomingas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 4: Alvar Johannes Alev Pekingi olümpial 15 km klassikavõistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rene Zahkna tänavu jaanuaris Ruhpoldingis laskesuusatamise MK-etapil 4x7,5 km teatesõidus, tema järel David Zobel Saksamaalt ja Maksim Makarov Moldovast. Foto autor: IMAGO / Oliver Vogler / Scanpix

neljapäev, november 23, 2023

Pullerits: Miks ma ei hakanud spordiajakirjanikuks ehk tõsist mõtteainet spordikommentaatoritele

Kuidagi tuli mõni nädal tagasi Tartu Ülikoolis reporteritöö tudengitega, kelle õpetamiseks kulus mul sügissemestril auditoorset aega 15:52 ning kirjutatud uudiste parandamiseks, kommenteerimiseks ja hindamiseks 17:44 (mis kokku teeb pisut rohkem kui neli täispikka tööpäeva; aga ma olin kolmel reedel, õppetöö päeval ka Ameerikas), juhuslikult jutuks spordiajakirjandus, mis toob alatasa meelde omaaegse nimeka spordiajakirjaniku Tiit Karuksi (ülal vasakpoolsel fotol vasakul) ütlemise mulle Spordilehe omaaegses toimetuses Tallinna vanalinnas Rataskaevu tänavas ja mis on mulle siiani meelde jäänud. Ta ütles mulle, tollal veel Tartu Ülikooli ajakirjandustudengile, spordiajakirjaniku töö sisulise perspektiivituse kohta – igatahes nii ma seda tõlgendasin – sedasi: «Kui kaua sa ikka nendes sekundites ja sentimeetrites kaevad.»

Ei, see lause ei mõjutanud minu otsust spordiajakirjanduse teelt peagi kõrvale keerata. Sealt keeras mind kõrvale ennekõike õppejõud Marju Lauristin, kes hankis mulle pärast TÜ lõpetamist aastal 1990 õppekoha New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis (fotol paremal), mille on rajanud Joseph Pulitzer. Ent sellegipoolest peitub Karuksi pillatud lauses suur ja sügav sisu, mille üle tasub järele mõelda igaühel, kes unistab saada spordiajakirjanikuks. Ega Karuks ju olnud ka üksnes ja pelgalt spordiajakirjanik. Ta tegi muu seas näiteks muusikasaateid, nii et sattus koguni Propelleri kurikuulsa laulu «Helinälg» peategelaseks («Karuks istus vangitornis...»).

Eks tudengite seas leidu ikka neid, kelle paleus on elu ja töö spordiajakirjanikuna. Teleekraanilt tuttavaist on näiteks Helar Osila, Aet Süvari (vasakpoolsel fotol paremal), Debora Saarnak (all parempoolsel fotol paremal) olnud mu tudengid. Mitte et mu roll nende saamisel spordiajakirjanikuks oleks kuidagi mõõdetav. Ilmselt pole see isegi kuigi suur, kui seda üldse on. Vaevalt muidugi. Küllap nemad ja teised spordiajakirjanikud naudivad oma tööd, ega nad muidu sellele alale pidama poleks jäänud. Mis on ju parim variant, kui keegi saab teha tööna seda, mis on tema kirg ja hobi. Ent teisalt – ja nüüd tuleb karm küsimus –, kas nad on vahel ka n-ö seisatanud, et endalt ausalt pärida: ega ma ole sporti liiga kauaks kinni jäänud? Sest selge on see, et mida rohkem inimene ühes vallas tegutseb, seda vähem ta sealt välja, kaugemale ja mujale näha suudab ja soovib. 

Kui tudengid on mult pärinud, miks ma spordiajakirjanikuks ei hakanud, olen öelnud, et õnneks sain varakult aru, et elus on ka palju muud huvitavat peale spordi, ja lisanud, et ükskord ometi peab ju täiskasvanuks saama. See viimane, täiskasvanuks saamine, kehtib laiemalt kõigi kohta, kes endiselt, keskeas, spordile entusiastlikult kaasa elavad, nagu oleksid nad jätkuvalt 15.

Seda pehmelt öeldes kentsakam on telerist taas näha-kuulda ülevoolavat entusiasmi, millega TV spordireporterid-kommentaatorid algavaks talihooajaks end ja loodetavat publikut üles kütavad. Mõned neist on laskesuusatamist ja suusatamist kommenteerinud juba kümnendi ja palju enamgi. Võib ju imetleda, et neid endiselt see paelub, aga võib ka imestada, et neid ikka veel see paelub. Sest mis tähtsus sel on, kes võidab, jääb neljandaks või kahekümnendaks?! Peaegu iga nädala lõpus on kaks või lausa kolmgi starti, kord võidab üks, siis teine, seejärel kolmas. Sellel, kui ausalt kõrvalt vaadata, pole meist mitte kellegi jaoks mitte mingit sisulist väärtust. Nimed ja numbrid vahetuvad nad lotos. See, mis oli eile, on tänaseks unustatud, ja see, mis juhtub täna, kaotab tähtsuse homseks. Sellele kõigele kaasa elamine – ja nüüd tuleb taas karm koht – pole muud, kui võõrale murele raisatud isiklik taastumatu aeg ja kordumatu elu.

Vähemalt saavad spordikommentaatorid selle kõige vahendamise eest raha – aga teie, kes te nädalavahetusel teleri ees aega kulutate?

Rahaga saab nüüdisajal muidugi kõike põhjendada ja õigustada. (V.a Moabis käiku, kus raha lihtsalt ei loeta – maksku, palju maksab, sel pole mingit kaalu ega tähtsust.) Jajah, meelelahutust on ka rahvale vaja – selleks on ju sport avalikult ja häbenematult taandatud –, aga kas ükskord ei oleks aeg mikrofon kõrvale panna ja sportlaste küsitlemise asemel küsida endalt: kui kaua ma ikkagi tahan sporti kommenteerides meelelahutajat mängida, ausalt? Mõelge kas või sellele, et sportlased lõpetavad ükskord karjääri ning enamik neist leiab seejärel muu, sisukama ja kasulikuma tegevuse, aga teie jääte, mikrofon käes ja kõrvaklapid peas, ikka edasi meelelahutuse kommenteerijaks.

Olete näinud seda Eurospordi vaheklippi, kus naisratturid punnivad vastumäge finiši poole ning kaadri vasakus servas näidatakse keskealist naiskommentaatorit, kes on tõusnud laua tagant püsti ning rusikas käed üled tõstetud, neile kaasa elab? See on parim klipp, mis toob esile meelelahutuse vahendaja naeruväärsuse. Kisab ja elab kaasa nagu laps. Olen mõelnud, kas programmi koostaja ei ole toda vaheklippi teinud mitte seepärast, et selle raugev lõpuosa, antikliimaks, on selgelt seksuaalse alatooniga. Nii et lisaks naeruvääristamisele ka alandamine ja mõnitamine?

Muidugi, eks keegi peab sportigi kommenteerima, ja kui seda ei teeks praegused kommentaatorid, teeks seda nende asemel keegi teine. Ei saa olla kindel, et nood teised teeksid seda paremini. Mida ma siin kokkuvõttes öelda soovin – ja olgu see selgesõnaliselt välja öeldud –, on see, et nüüdsed spordikommentaatorid vaataks endale peeglis otsa, kuni pole hilja, ja küsiks endalt ausalt, kas see on see, mille peale nad tahavad kulutada oma elu parimad, aktiivseimad aastad; millele tahavad anda oma hinge ja südame (näiteks, kas on ka kaasa ja lapsed või on ainult sport?); ja millele neil pole aastate pärast kahetsev tagasi vaadata, et põrgu päralt ja pagana pihta, kas see meelelahutuse vahendamine oligi kõik, mida ma oma eluga tegin, ja ei midagi muud, mida elul veel pakkuda on.

Foto 1: Kuku Raadio ajakirjanik Tiit Karuks intervjueerimas jaanuaris 1999 Otepääl Kristina Šmiguni. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskooli ees Thomas Jeffersoni kuju kõrval 2015. aasta suvel. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 3: ETV sporditoimetuse toimetaja-saatejuht Aet Süvari intervjueerimas 2017. aastal Eesti käsipallikoondise peatreenerit Rein Suvi. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Debora Saarnak (nr 25) augustis 2022 meelelahutuslikul jalgpallimängul, kus läksid vastamisi spordiajakirjanikud ja erinevate elualade tuntud esindajad. Foto autor: Kermo Benrot, Postimees/Scanpix
Foto 5: Alvar Tiisler mullu märtsi keskel Otepääl teleülekandeks valmistumas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: ERRi spordireporter Anu Säärits jaanuaris 2014. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 7: Endisele laskesuusatajale Margus Aderile on spordi kommenteerimine lihtsalt üks tegevus paljude muude seas. Pildil usutlemas eelmisel kuul Viljandi 68. linnajooksu võitnud Olavi Allaset. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 8: ERRi töötaja Rene Kundla vahendas oma töömehetee algul enamasti sporti, kuid nüüd on tegevuspõldu laiendanud. Pildil 2018 mais Rakveres, kus Eesti võrkpallikoondis mängis Rootsiga. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

esmaspäev, november 20, 2023

Pullerits: Mis saab siis, kui rattasõidul puumahirm peale tuleb?

LISATUD VIDEO

Kas veel mäletate kolme aasta tagusest ajast, kuidas üle maailma tekitas furoori Ameerika kanjonimaal inimkaugesse kohta ootamatult tekkinud hõbedane sammas? Küll levis teooriaid, millega on tegu! Paljud, kes vähegi said, otsustasid seda oma silmaga otsima ja vaatama sõita. Võtsin ka hiljuti sama teekonna ette. Jalgrattaga. (Leia parempoolsel pildil tee sinna!)

Kahte asja pidin tõdema. Esiteks, kaardil võib marsruut paista lihtne, sest kaardil tähistab teed lihtsalt üks kurviline joon. Selles mõttes on kaardid väga petlikud, eriti Ameerika metsikus looduses. (Kas näed, kuhu keerab tee vasakpoolsel pildil?) Jah, sa võid näha, kus on ümbritsevad kõrgendikud või sügavad kanjonid, võid näha isegi, kuidas kõrguste vahe suures plaanis muutub, aga mida sa ei näe – see on tee tegelik olukord ning teel olevad igasugused takistused. Liiati on kanjonimaa teede eripära selles, et nende seisund ei muutu mitte iga aastaga, vaid iga suurema sajuga.

Teiseks, kaardil paistavad vahemaad nii väikesed (vt videos näidatud sõidu marsruut paremal Strava kuvatõmmisel). Isegi kaks-kolm miili on justkui kiviga visata. Nii on kerge teha valearvestust, et punktide vahel on näiteks 11 miili, mis teeb ligi 18 kilomeetrit – järelikult on see läbitav vähem kui tunniga. Aga hakkad sõitma – ja läheb ligi kaks tundi. Sellepärast, et teeolud ei võimalda kohati liikuda kiiremini kui 7–8 km/h, lisaks tahad ju teha peatusi, et ümbrust vaadelda ja jäädvustada; ega eesmärk saa olla ainult vahemaad läbida, pilk eesootavale teele kinnistatud. Kui oleks nii, poleks ju mõtet nõnda kaugele rattaga üldse sõitma minnagi.

Ja on veel üks tegur, mis sealkandis liikumist tugevalt piirama hakkab. Kes oskab ära arvata, mis? Selle avaldan videos seal, kus müstilise samba poole viinud teel ümber pöörasin. 

Päeva lõpus tegin veel ühe sõidu sinna, kus vist keegi pole rattaga käinud. Vähemasti Strava seda ei näita, et oleks. Sellepärast, et tee, mis muutub edasi liikudes järjest rohkem rohtunuks, viib nelja ja poole kilomeetri järel kolmest küljest kivikõrgendikuga ümbritsetud corrali ehk loodusliku kopli keskele. Sinna on hea karja ajada, sest sealt on keeruline plehku panna. Aga mis siis, kui selle koha on avastanud ka puumad, kes teavad seal saaki luurata? (Kas näed, mis on kirjutatud hoiatavale tulbale vasakpoolsel pildil?) Seepärast, nagu näetegi, panin sealt tagasiteel hirmsa hooga plehku. Oli see alles sõit!

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

reede, november 17, 2023

Pullerits: Kuidas ma USA supermeeskonna peatreeneri usalduse võitsin

1988. aasta suve teises pooles, umbes kuu enne Souli olümpia algust, sõitsin varahommikul Tartust Riiga. Kas bussiga või rongiga, seda enam ei mäleta, kuid see on küll meeles, et kui kohale jõudsin, oli nii paha olla, et pidin kesklinnas hotellis mitmeks tunniks voodisse siruli viskama. See ehmatas üksjagu ära Spordilehe ajakirjaniku Valeri Maksimovi, kelle palvel ma Riiga üldse sõitsingi.

Nimelt toimus Riias Souli olümpia (fotol ülal vasakul) eelne peaproov, Savvini mälestusturniir võrkpallis, kus endastmõistetavalt pidid finaali jõudma – ja jõudsidki – NSV Liit ja USA. Aasta varem oli sama turniir toimunud Tallinnas ning lõppes USA 3:2 võidu ja suure skandaaliga. Juba siis, kui meeskonnad Kalevi spordihalli tulid, hakkas publik maruliselt skandeerima USA poolt. Spordilehes kirjutas tollane peatoimetaja Jüri Paalma sel puhul isegi pikema loo, kus pidi mõistagi rahva poolehoiuavalduse ameeriklastele hukka mõistma.

Riiga sõitsin sellepärast, et Maksimov (fotol all paremal), kelle lemmikala oli võrkpall - ta andis kooperatiivide tekke ajal välja isegi numbri või paar võrkpalliajakirja -, oli päevaks enne finaali leppinud kokku intervjuu USA meeskonna peatreeneri Marv Dunphyga, maailma kõigi aegade ühe väljapaistvaima ja edukama võrkpallitreeneriga. Võrkpallist ei teadnud ma suurt midagi, aga see-eest oskasin inglise keelt. Maksimov inglise keelt ei osanud. Nii palus ta mind, ülikoolis kolm õppeaastat ehk kursust ajakirjandusõpetust läbinud tudengi tõlgiks.

Pärastlõunaks oli mu enesetunne nii palju kosunud, et sain ilusti minna Riia spordihoonesse. Võtsime Maksimoviga istet otsatribüüni keskel. Dunphy seisis rida või kaks meist allapoole, seljaga väljaku poole. Ameeriklaste peatreeneri usutlus oli tollal suur asi, ja sugugi mitte ainult mulle. Nii kogunes meie lähedusse teisigi uudistajaid. Kui mälu ei peta, oli nende seas ka Jaanus Lillepuu, tollal Liidu koondise piiril pendeldanud võrkpallur.

Ma ei mäleta midagi, mida Maksimov küsis, sest tegelesin usinalt tõlkimisega. Korra jäin mingi termini tõlkimisega jänni, aga keegi kõrvalt, võib-olla isegi Lillepuu, tuli appi. Küll aga mäletan seda, et intervjuu kestis umbes kolmveerand tundi, mis oli kolossaalne aeg, ja Dunphy oli ääretult kannatlik ja sõbralik.

Järgmisel, finaalmängu päeval, olin Dunphyle peaaegu nagu oma poiss. Ju sellepärast, et olin ainus kohalik, kes mõistis talutaval tasemel inglise keelt, ja küllap ka sellepärast, et olin nii füsionoomialt kui olemiselt nii mittevenelane, kui olla saab. Mäletan, et mingite geimide vahepeal vahetasime isegi paar sõna, sest hoidsin mängu ajal NSV Liiduga USA võistkonna lähedusse. Mul oli nimelt tekkinud idee, et miks peaks ma olema ainult nimetu tõlk – ma võiks sellest kõigest, mida näen ja kuulen, samuti loo kirjutada. Küll mitte Spordilehele, aga Edasile. Nii hakkasin kõike, mida märkasin, usinalt märkmikusse talletama.

Ameeriklased kaotasid tolle mängu. Kuskilt mälusopist tuleb meelde, et ütlesin Dunphyle, et loodan, et olümpial läheb paremini. (Ja läkski: NSV Liit võitis Souli olümpiafinaalis küll esimese geimi 15:13, kuid kaotas kindlalt kolm järgmist, saades punkte vaid 10, 4 ja 8. Lühidalt: ameeriklased tagusid nad Soulis läbi põranda.)

Pärast mängu oli mul tükk aega, et jõuda Tartusse suunduvale rongile. Nii läksimegi õhtupimedas USA võistkonna peatreeneriga suvise Riia tänavatele kõndima. Rääkisime igasugu asju. Meelde on jäänud, et ta oli minust umbes kolmandik pead pikem. Ei olnud tal kuskile kiiret, ei olnud ka mul. Ma ei tea, kas nüüdisajal oleks selline asi üldse võimalik, et Ameerika pallimängumeeskonna peatreener – ja USA oli tollal ikkagi maailmas number üks, nende superstaar oli Karch Kiraly (fotol ülal vasakul aastal 2023) – võtab aega, et põhimõtteliselt vaenuliku riigi noore esindajaga nagu vana sõbraga aega veedab. Tagantjärele mõtlen, et võib-olla oli asi lihtsalt selles, et käitusin kui normaalne tavaline inimene.

Loo tollest Riias käigust, Savvini turniirist ja vestlustest Dunphyga tegin ka. Kes digiarhiivides oskab tuhlata, leiab selle kindlasti üles. Pealkiri oli «Kaks kanget kahel pool võrku» (ei tea, kas Teet Margna ja Kristjan Jõekalda said oma reisisaadeteks peakirja siit?). Toivo Kivimets sai selle loo eest Edasis veel nädalapreemia. Neil oli toona toimetuses komme, et premeeriti selle osakonna juhti, kelle materjali hindas toimetus nädala parimaks. Mis siis, et Kivimetsal polnud absoluutselt mingeid teeneid selles, et lugu üldse Edasisse jõudis.

Teene selles oli Maksimovil ja Dunphyl.

Foto 1: Souli olümpia meeste võrkpalliturniiri alagrupimäng NSV Liit – Bulgaaria. Foto autor: imago sportfotodienst / Scanpix
Foto 2: Valeri Maksimov 1992. aastal. Foto autor: Meelis Lokk / Postimees / Scanpix
Foto 3: USA võrkpallinaiskonna peatreener Karch Kiraly septembris Poolas Pariisi olümpiaturniiri kvalifikatsioonimängus Lõuna-Koera vastu. Foto autor: EPA/Scanpix

neljapäev, november 16, 2023

Pullerits: Jätke Eesti lootustandva ratturi kallal võimu näitamine ükskord juba järele!

Jalgrattur Madis Mihkelsi Hiina tuuri eel aset leidnud juhtumi menetlemine ja ajakirjanduses kajastamine on läinud üle võlli. Sellest kirjutatakse nii palju ja on tehtud nii suur number, nagu oleks ta vähemasti kellegi vigaseks, kui mitte poolsurnuks pussitanud.

No kuulge, kutid tegid ju nalja! Kui palju on Eestis neid, kes pole kunagi teinud ühtegi nn rassistlikku või nn diskrimineerivat nalja? Sh juudinalja, neegrinalja, armeenia nalja, läti nalja, blondiininalja? Kes ütleb, et ei ole, see valetab.

Oleks teine asi ja teine jutt, kui Mihkels olekski rassist, pilluks vastavasisulisi loosungeid, käiks KKK riietuses ringi jne, aga mitte keegi pole mitte kusagil esitanud mitte ühtegi tõendit, et ta oleks päriselt ka rassist. Tuleb ikkagi osata teha vahet naljal, olgugi kellegi arvates kohatul, ja paadunud rassistil. UCI «kõvatamine» teda trahvides on eriti naeru- ja haletsusväärne.

Madis Mihkels, pea püsti ja selg sirgeks! Ei maksa lasta end sellest kõigutada, mida rattaspordi ja meedia ajatollad ehk isehakanud komblus- ja moraalivalvurid kisavad. See pole muud kui väikeste ja tühiste inimeste soov teha end tugevaid maha tampides tähtsaks ja mõjukaks.

Foto: Madis Mihkels 13. septembril Belgias Grand Prix de Wallonie stardi eel. Foto autor: IMAGO / Photo News / Scanpix

kolmapäev, november 15, 2023

Pullerits: Miks Eesti rattaajakiri ilmumise lõpetab?

Agnes Kukk (fotol vasakul), perefirmana tegutseva Spordipartneri rattapoe üks kahest omanikust, on vahetevahel näinud võistlustel inimesi, kellel jõudu ja jaksu jagub, aga tehnilistest oskustest jääb vajaka; või valivad nad riskantses kohas liiga suure kiiruse; või sõidavad hulljulgelt.

Sellistest püüab ta eemale hoida.

Ühel maastikurattavõistlusel, kus rada oli enamasti liiva-savi-kruusane, sõitisid vahetult Kuke ees mees ja naine. Rada pööras täisnurkse kurviga asfaldile. Kukk aimas ette, et midagi seal juhtub, ja jättis nondega väikse vahe sisse.

Juhtuski. Mees ja naine valisid ilmselgelt vale kiiruse ja trajektoori ning kukkusid kruusa-liivakihiga kaetud kurvis külili. Oleks Kukk neile tihedalt tuulde hoidnud ja eesolevat rada oma pilguga mitte hinnanud, juhtunuks temaga tõenäoliselt sama.

Õppetund: ära jälgi ainult eessõitja rehvi, vaid vaata ette ka rada ja võimalikke takistusi, et ei juhtuks ootamatusi. «Alati ei vii ainult kiirus finišisse,» sõnab Kukk.

See on kõige viimane õppetund minu kõige viimasest loost omanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde» kaheksa aastat ilmunud ajakirja Ma Olen Jalgrattur kõige viimases numbris. Kokku kirjutasin 40 numbrit ilmunud rattaajakirjas harrastajatest 36 lugu. Minust rohkem lugusid avaldas väljaandes ainult selle peatoimetaja Vahur Kalmre.

Millest siis ajakirja viimane number (kaanepilt paremal) veel kirjutab?

Rein Taaramäe abikaasa Hanna Taaramäe (fotol all vasakul) kutsus naised rattaga sõitma. Ja naised tulid! Lisaks annab Hanna Taaramäe algajaile nõu, kuidas valida esimene ratas.

Alo Lõhmus proovib rattakulleri tööd ja näeb linna uudse nurga alt.

Tartu2024 Cycling Teami aasta kokkuvõte: keerulisel aastal saadi UCI võit ikkagi kätte. Järgmise aasta koosseis on ka kirjas.

Kaks Eesti meest väntasid ligi seitse päeva kiviste teedega Balkanil: nad osalesid Trans Balkan Race’il.

Rattavõistluste korraldajate sarjas räägib seekord Enno Eilo.

Bolti kaasasutaja Martin Villig kirjutab endast ja jalgrattast – Tallinnas ei ole kehva rattailma!

Intervjuud trikiratturite ameeriklase Reed Starki ja eestlase Liis Lokiga. Stark ütleb, et sihile viib kirg, pühendumine ja iga päev 13 tundi skate-pargis.

Paula Palmiste naudib BMX-krossis adrenaliini.

Hirmul on suured... rattad. Lugu linnas jalgrattaga sõitmisest ning kuidas rattureid ja linna püütakse hirmutada.

Miks siis rattaajakiri, unikaalne ühele spordialale ja harrastusele pühendatud väljaanne Eestis, ühtäkki ilmumise lõpetas? Kalmre (vasakpoolsel fotol vasakul) saatis oktoobri lõpus kaastöötajaile sellise kirja:

«Saatsin just trükikotta 40. numbri, mis ilmub 3. novembril. Toimetaja avaloole panin seekord pealkirjaks «Oli äge aeg», et natuke vaadata tagasi. Oli tõesti äge aeg, ajakirja tegijatele kohe kindlasti – Eesti jalgrattaseltskonna eriilmelisus sai igatahes selgemaks. Teie kõigi abiga.

Paraku jääb see novembrinumber viimaseks ning järgmisel aastal rattaajakiri enam sellisena ei ilmu. Majanduskeskkond on läinud järjest keerulisemaks – ja paistab, et läheb veelgi –, nii on sellise ajakirja väljaandmise kulud muudkui tõusnud, tulud seevastu on aga järjest kahanenud. Kriitiline piir tuli kätte ja nii tuli teha otsus. Väiksemaid märke lõpetamiseks oli teisigi, mis viisid sellise vältimatu otsuseni.»

Minu poolt aitäh kõigile harrastajatele, kes usaldasid minu vahendusel ajakirjas oma kogemusi jagada. Ainult üks harrastaja, väga tugev ja spordiringkondades tuntud harrastaja, ütles mu ettepanekule lugu teha ära. Kõik teised olid nõus, paljud isegi üllatunult nõus, et kas nad ikka oma tulemuste ja taseme poolest n-ö kvalifitseeruvad. Kvalifitseerusid küll! Veel kord – aitäh teile!

Foto 1: Agnes Kukk cyclocrossi võistlusel. Foto: Agnes Kuke erakogu
Foto 2: Maastikurattur läbimas vett. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeima ja ühtlasi viimase numbri esikaas. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 4: Rein Taaramäe abikaasa Hanna Taaramäe Rein Taaramäe pressikonverentsil Autospiriti keskuses juunis 2016. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Vahur Kalmre (vasakul) ja Jaan Kirsipuu 2021. aasta mai lõpus Tartu Grand Prix' finišialal Kuradisilla all. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Jüri Ratase rattavõistluse stardi ootel Pirital 27. augustil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

pühapäev, november 12, 2023

Pullerits: Aus ja ehe reportaaž sealt, kust keegi maailmas veel reportaaži pole teinud

LISATUD EKSKLUSIIVNE VIDEO

Mõnes asjas õnnestub mul isegi maailmas olla kõige esimene. Näiteks ei ole Youtube'is ühtegi videot rattasõidust Tusheri kanjoni slickrocki serval (fotol paremal). Pole ka ime: kui küsisin Moabi parimas, Chile Pepperi rattapoes, kuidas sellele imetabasele slickrocki servale saada, polnud keegi seal sellest kuulnudki. Mis siis, et taskuteatmikus, mida olin uurinud, ja samuti Utah rattaradade veebiküljel on see rada märgitud. Aga kui loete tol veebiküljel juhiseid, kuidas sinna pääseda, siis selguse asemel külvavad need küll pigem segadust.

Ometi õnnestus mul seal slickrockil rattaga ära käia (fotol vasakul marsruudi vasakus sisemises servas) ja sellest ka reportaaž teha. Minu üllatuseks on see osutunud Youtube'is üksjagu menukaks, vähemasti võrreldes mu paljude teiste videotega, mis näitab, et ju see on tõesti paljudele tundmatu kant, mida nüüd minu videos saab uurida. Loodetavasti saab too eriline slickrocki kõrgendik edaspidi tänu mu tutvustustööle tuntumaks.

Tusheri kanjoni slickrocki kõrgendikul käik (fotol paremal) oli mu viimatise Moabi ekspeditsiooni põnevamaid ettevõtmisi. Videos näete, kuidas:

algul tuleb sõita mööda võrdlemisi laia kruusateed, kus nii vasakul, paremal kui ees jooksevad kitsed;

seejärel tuleb keerata liivasesse vadisse (fotol all paremal), mis mõne aja pärast muutub hoopistükkis vesiseks;

algul proovin õiget rada otsida valest slickrocki nõlvast üles sõites;

lõpuks leian õige pealesõidu, kus tuleb aga peagi näha kurja vaeva, et ratast kivide vahel üles vinnata;

satun slickrocki astanguil tupikusse ehk olukorda, kus ees haigutab kuristik;

leian viimaks õige teekonna slickrock playgroundile (fotol paremal), mis on imelisem - vaadake värve, vaadake pinnase kontuure, vaadake kiviformatsioone (halfpipe!), imetlege vaateid -, mida Moabi kandis üldse näinud olen;

tuleb ettevaatlikult alla sõita, et ennast ohtu ei seaks ja endale viga ei teeks;

valin tee kanjonisse, kus oli karta juttude järgi sügavat liiva, ent kus üllatuseks osutus liivast läbisõitmine täiesti jõukohaseks;

jõuan läbi kaljudevahelise avause tasandikult kerkivate kõrgete liivakivisammaste Determination Towersite juurde (fotol paremal);

lõpus saan kihutada alla mööda pehme liivaga noolsirget rada.

Ühte asja tuleb tõe nimel siiski täpsustada. Ekspeditsiooniks valmistudes leidsin Vimeo platvormil siiski ühe 13 aastat tagasi tehtud video Tusheri kanjoni slickrockist (fotol vasakul), ent nagu sealt näete, on too video palju vähem informatiivne, kui minu oma. Küsisin video postitajalt kaks kuud tagasi: "Unfortunately I couldn't make sense how did you get up there. There seem to be no trail marks?" Mingit vastust ma temalt saanud ei ole.

Minu videost on igatahes igal huvilisel palju parem sotti saada, kas pole nii?

teisipäev, november 07, 2023

Pullerits: Milline imeline tublidus!

Kui tähtis on ikkagi sisemine sitkus! Et nii paljudest madalseisudest välja tulla. Kriitilistest madalseisudest.

Juulikuu algas sellega, et pidin meie pere kääbusšnautseri Candy (fotodel; täisnimega Morgensilber Eye Candy), kel siis oli vanust 14 ja pool aastat, sõidutama Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku emosse. Kõõksus ja oksendas. Arstid jätsid ta ööseks jälgimisele. Ma ei salga, et meil oli hirm, mis saab. Järgmisel päeval ütles arst, et maksanäitajad on 20 korda üle normi ja määras antibiootikumid. Too visiit maksis üle kaheksasaja euro, aga ma ei kurda – saime vastuse ja saime hakata ravima.

Antibiootikumide kõrvaltoime oli oksendamine, mida tuli teiste ravimitega pidurdada. Kord Kagu-Eesti nurgas viibides pidin Võrru loomaarsti vastuvõtule sõitma, et oksendamist pidurdav süst lasta teha.

Antibiootikumid võimendasid väidetavalt probleeme hammaste ja igemetega. Nende puhastamine oli riskantne, sest nõudis üldnarkoosi. Ühest narkoosist aastaid tagasi, kui oli vaja eemaldada kaks sapikivi, oli väljatulek juba niigi raske ja muret tekitav.

Umbes kuu aega hiljem, kui maksanäitajad juba paranesid – selle kindlaks tegemiseks tuli teha mitu vereproovi –, kadus töönädala lõpus Candy ühest tagumisest jalast järsku jõud. Nii kui keeras, kukkus tagaots maha. See oli väga hirmutav, tundus fataalne. Tartus spetsialisti vastuvõtule niipea ei saanud – järjekord oli väga pikk. Saanuks Tallinna uue nädala algul. Seal soovitati telefonitsi kindlasti ja ruttu tulla, sest sellised hädad pidavat kiiresti progresseeruma.

Kuid juba järgmisel päeval näitas Candy, et tahab ja saab käimisega ikkagi hakkama. Vedas nõrgenenud jalga küll pisut järel, nii et küüned kraapisid mööda maad, aga oli täis tahtmist käia. Iga päevaga läks jalg iseenesest paremaks. Aga asemele tuli üldisem nõrkus, nii et kui viimaks mitme nädala pärast ortopeedi-neuroloogi vastuvõtule saime, olime taas valmis halvimaks.

Ortopeed-neuroloog vaatas Candy üle ja ütles, et liigeste ja närvide probleemi küll ei ole, et arvatavasti oli jala probleem põhjustatud trombist vms-st. Ta oli konsulteerinud südamearstiga ning soovitus oli, et tuleb anda valuvaigistit Gababentini ning alustada ka Sildenafiliga (kuuajaline kuur 173 eurot), mis on meestel teatavat funktsiooni võimendav ravim, ent mille kõrvaltoimena olla avastatud ka positiivne mõju südamele.

Pööre paremuse poole oli augusti lõpus taas kiire. Candy muutus jälle aktiivsemaks ja innukamaks. Saime aja ka Eesti väidetavalt parima väikeloomade südamearsti juurde, kes vaatas ravimi mõju üle ja seletas selle toimet ning reguleeris doose. Jah, ta ütles ka otse, et Sildenafili kõrvalmõju on see, et vesi hakkab kogunema tasapisi kopsudesse.

Mu lisamure oli see, et septembri teises pooles pidin ju sõitma kaheks ja pooleks nädalaks Ameerikasse. Pole kerge pidevat ravi ja hoolt vajava koeraga üksinda kodus hakkama saada. Seda enam, et Candy oli hakanud juba kevadest saadik kella viie ja poole kuue ajal üles tõusma, et välja minna ja süüa saada. 

Minu Ameerikas oleku ajal tõstsid arstid Candy kaalu (7 kilo ja pisut peale) arvestades mõlema ravimi doosi maksimumini. Tulemus oli see, et Candy sai tugeva noorenduskuuri. Hakkas koguni taas jooksma. Aga arstid ütlesid ka, et see efekt kestab umbes kaks kuud.

Ligi kaks nädalat tagasi pidime taas emosse minema – olime seal varemgi korduvalt käinud –, sest toit ei tahtnud sees püsida. Olime küll toitmist päeva peale hajutanud, aga see ei aidanud. Saime kahed uued ravimid, mis aitasid kõhu viie päevaga korda. 

Aga ühel hommikul oli Candy ikkagi loid, ei tahtnud üles tulla. Ei tahtnud süüa ega välja minna. Taas kõne kliinikusse, nüüd juba küsimusega, millal saab teha viimase visiidi. Järgmisel päeval ei saanud, sest soovisime, et seda kõike teeks Candy peamine raviarst. Saime aja ülehomseks. Aga juba sama päeva õhtul tuli Candy endasse ning oli järgmisel päeval veel parem ja ülejärgmisel samuti. Tühistasime viimase visiidi.

Kuidas ma hindasin, et tal oli parem? Välise oleku järgi mõistagi, aga ka selle järgi, kui pikalt ja palju ta õues jalutab. Olin nimelt jaanuari lõpust, kui hakkasid ilmnema esimesed selgemad vananemise märgid, temaga õue minnes alati pannud tööle ka Strava, mis fikseeris, kui palju ta liigub. Päevas käisin väljas temaga tavaliselt viis korda (mõnikord ka kuus), pikematel päevadel küündis kõikide jalutamiste aeg pooleteise tunnini, väga headel päevadel üle selle. Palju sõltus ka ilmast: vesine ja tuuline ilm Candyle ei meeldinud. Pikemal ajajoonel neid andmeid vaadates sai seisundit ja võimekust vägagi hästi ja objektiivselt hinnata.

Maaülikooli väikeloomakliiniku veterinaararstide kohta ütlen ainult parimaid ja tunnustavamaid sõnu. Emos käies oli iga kord uus arst, kes parajasti viibis valves, ent iga arst, kes Candyt vaatama tuli, oli eelnevalt lugenud läbi tema haigusloo ning oli kõigega kursis, nii et kordagi ei pidanud seletama, mis varem on olnud ja mida varem on tehtud. Teiseks, kõigi veterinaararstide suhtumine oli äärmiselt hooliv, põhjalik. Nad tegid oma tööd tõepoolest südame ja pühendumisega, isegi armastusega, nad tõesti püüdsid aidata – ja aitasid ka!

Üleeile, pühapäeval, oli Candy väga tubli. Ta jalutas väljas kokku lausa kaks tundi ja 20 minutit, kõndis selle ajaga maha ligi kolm kilomeetrit, mida oli viimaste aegadega võrdluses väga palju. Söögiisu oli hea, õhtul ei jõudnud teda ära toita. Tahtis muudkui veel ja veel.

Eile hommikul, kui õue läks, ütles Candy, et ta rohkem ei taha. Ütles ja näitas seda väga selgelt. Olin alati mõelnud ja olime kodus kokku leppinud, et meie ülesanne on ära tabada see õige hetk – et see ei oleks liiga vara, aga et me ei jääks ka liiga hiljaks. Nüüd saime aru, et see kardetud päev on suure tõenäosusega käes.

Emo arst, kes konsulteeris eile õhutpoolikul veel Candy raviarstiga, ütles, et rohkem ei ole meditsiinil võimalik aidata. Mida me tegelikult niigi teadsime. Aga sellistel hetkedel tahad, et keegi pädev seda kinnitaks.

Hoidsime armsat Candyt süles, kui ta rahulikult läks. Ta sai minna vaikselt ja väärikalt.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

laupäev, november 04, 2023

Pullerits: Kuidas ma rattasõiduga nimekale kirjanikule muljet avaldasin?

LISATUD VÄRSKE VIDEO

Kui soome päritolu Eesti kirjanik Mika Keränen, kes on muu seas avaldanud teosed «Kuldne Lurich» ja «Fantoomrattur», mu seikluse väikse kokkuvõtte läbi oli vaadanud, ütles ta: «Võimas, võimsad vaated!»

Just! Nende võimsate vaadete pärast ma sinna rajale, Shafer Trailile (fotol ülal vasakul) rattaga sõitma läksingi. Maasturiga olin seda läbinud kaks korda. Üks kord, üle 20 aasta tagasi punase Jeep Grand Cherokeega ja teine kord, umbes poolteist kümnendit tagasi halli Jeep Commanderiga. Aga rattaga on ikka hoopis teine tera. (Paremal minu marsruut Stravas: algus ülal paremal, allpool sinised on potase aurustamise tiigid, Dead Horse Pointist lõunas jõe käänaku juures põhiteelt kõrvale liikumine on Thelma & Louise Pointis käik.)

Shafer Trail, millest väikse video kokku panin – ja mis Keränenile muljet avaldas –, on Utah’s üks populaarsemaid maasturiteid (kui mitut autot näete fotol vasakul?). Sellepärast, et see pole niisugune, kus on suur risk auto ära lõhkuda. Ja sellepärast, et see pakub seda, mille üle imestas ja mida kiitis Keränen.

Ilmselt kuulsaim koht sel teel on Thelma & Louise Point (fotol paremal ja all vasakul). Sinna viib Moabi poolt sõitu alustades 1,3 km pikkune kivine tõus. Kui kohale jõuad, oled justkui suurel platool, millelt avaneb avar vaade all kanjonis voolavale Colorado jõele. Koht on nime saanud selle järgi, et seal filmis režissöör Ridley Scott oma samanimelise adventure road drama kulminatsiooni.

Mäletate, kuidas Susan Sarandoni ja Geena Davise tegelaskujud seal filmis lahtise autoga alla kuristikku sõidavad? Filmis on too koht esitatud Suure kanjonina, kuhu Colorado ka allavoolu liikudes ükskord jõuab, aga tegelikult võeti too maailmakuulus stseen üles Moabi lähedal. Olen lugenud, et selleks ehitati sinna kõrgendikule autole hoovõtuks isegi asfalttee, mis pärast filmivõtteid likvideeriti. Igatahes praegu ei meenuta enam ükski detail, et seal üldse kunagi mingid filmivõtted oleksid toimunud. Selles saate veenduda videot vaadates. Vaadake, kas tunnete ära mõned tuttavad kohad ka filmis!

Kui kunagi Moabi kanti satute, minge Shafer Trailile kindlasti rattaga sõitma. Seal on muudki ootamatut, näiteks helesiniseid laguune meenutavad potase aurustamise hiiglaslikud tiigid – need on täiesti sürreaalsed keset punast metsikut loodust. Ja muidugi Dead Horse Pointi ehk Surnud hobuse punkti kaitseala kõrgendik (fotol paremal), mis prominentselt tee ääres troonib.

Videos võib rada tunduda küll kerge, ent kinnitan teile, et video petab. Nii et olete hoiatatud!

Fotode autor Priit Pullerits