pühapäev, november 12, 2023

Pullerits: Aus ja ehe reportaaž sealt, kust keegi maailmas veel reportaaži pole teinud

LISATUD EKSKLUSIIVNE VIDEO

Mõnes asjas õnnestub mul isegi maailmas olla kõige esimene. Näiteks ei ole Youtube'is ühtegi videot rattasõidust Tusheri kanjoni slickrocki serval (fotol paremal). Pole ka ime: kui küsisin Moabi parimas, Chile Pepperi rattapoes, kuidas sellele imetabasele slickrocki servale saada, polnud keegi seal sellest kuulnudki. Mis siis, et taskuteatmikus, mida olin uurinud, ja samuti Utah rattaradade veebiküljel on see rada märgitud. Aga kui loete tol veebiküljel juhiseid, kuidas sinna pääseda, siis selguse asemel külvavad need küll pigem segadust.

Ometi õnnestus mul seal slickrockil rattaga ära käia (fotol vasakul marsruudi vasakus sisemises servas) ja sellest ka reportaaž teha. Minu üllatuseks on see osutunud Youtube'is üksjagu menukaks, vähemasti võrreldes mu paljude teiste videotega, mis näitab, et ju see on tõesti paljudele tundmatu kant, mida nüüd minu videos saab uurida. Loodetavasti saab too eriline slickrocki kõrgendik edaspidi tänu mu tutvustustööle tuntumaks.

Tusheri kanjoni slickrocki kõrgendikul käik (fotol paremal) oli mu viimatise Moabi ekspeditsiooni põnevamaid ettevõtmisi. Videos näete, kuidas:

algul tuleb sõita mööda võrdlemisi laia kruusateed, kus nii vasakul, paremal kui ees jooksevad kitsed;

seejärel tuleb keerata liivasesse vadisse (fotol all paremal), mis mõne aja pärast muutub hoopistükkis vesiseks;

algul proovin õiget rada otsida valest slickrocki nõlvast üles sõites;

lõpuks leian õige pealesõidu, kus tuleb aga peagi näha kurja vaeva, et ratast kivide vahel üles vinnata;

satun slickrocki astanguil tupikusse ehk olukorda, kus ees haigutab kuristik;

leian viimaks õige teekonna slickrock playgroundile (fotol paremal), mis on imelisem - vaadake värve, vaadake pinnase kontuure, vaadake kiviformatsioone (halfpipe!), imetlege vaateid -, mida Moabi kandis üldse näinud olen;

tuleb ettevaatlikult alla sõita, et ennast ohtu ei seaks ja endale viga ei teeks;

valin tee kanjonisse, kus oli karta juttude järgi sügavat liiva, ent kus üllatuseks osutus liivast läbisõitmine täiesti jõukohaseks;

jõuan läbi kaljudevahelise avause tasandikult kerkivate kõrgete liivakivisammaste Determination Towersite juurde (fotol paremal);

lõpus saan kihutada alla mööda pehme liivaga noolsirget rada.

Ühte asja tuleb tõe nimel siiski täpsustada. Ekspeditsiooniks valmistudes leidsin Vimeo platvormil siiski ühe 13 aastat tagasi tehtud video Tusheri kanjoni slickrockist (fotol vasakul), ent nagu sealt näete, on too video palju vähem informatiivne, kui minu oma. Küsisin video postitajalt kaks kuud tagasi: "Unfortunately I couldn't make sense how did you get up there. There seem to be no trail marks?" Mingit vastust ma temalt saanud ei ole.

Minu videost on igatahes igal huvilisel palju parem sotti saada, kas pole nii?

10 Kommentaarid:

At 18:25, Anonymous Anonüümne said...

Ausalt see video on eilne päev, nii metsikult hea. Homme tahaks siiski uut, meie jaoks teed tundmatusse näha.

 
At 22:00, Anonymous Anonüümne said...

PP kirjutab postituses, et vadi muub ootamatult vesiseks.
Kuidas siis on? Küsiks selle piirkonna eksperdilt, kas Utah kõrb oma veevarudelt kõlbab Eesti põlevkivi käitlejatelt õlitehase rajamiseks või mitte? Potase ebamaised nõrutusjärved on ju olemas, Green River on Padrel osalusvaatlejana fikseeritud, endine suusaliidu president ja majandusminister ei usu, et õli tootmiseks vajalikku vett pole, kuid värske kohtuotsus kõneleb teist keelt. Maksumaksjad on vee uskumisse juba 65 miljonit hakkama pannud!

 
At 23:06, Anonymous Anonüümne said...

Mina siiralt usun, et alati on vaja katust. Isegi kui see on ainult vihmavari ja seegi kokkupandaval kujul väiksena kuskil nagis rippumas, et kui maru väljas möllab siis on abiks ikka. Tegelikult on mugav kuu ei pea seda ise avama vaid keegi teine teeb seda. Selle eest tuleb aga maksta ja nendele abikätele maksta. Nii on meie vastu kui rikaste vastu materiaalne huvi ja abikäed muudkui otsivad, et millise usu eest võiks raha kasseerida. Priit seal ka kiibitses mingi templi ukse taga. 65 milli on selline ilus number uskumise eest. Las tema olla, aeg on sellele punkt panna.

 
At 21:45, Anonymous Anonüümne said...

Kuulge, aitab ratastest. Haanjas lumi maas, miinus kraadid juba pauguvad, millal suusajuttu saab. Kas ovaalis kahurid valmis.

 
At 22:03, Anonymous Anonüümne said...

Tali tuleb alles jõuluks, hea haanjamiis. Võtame suusaga veel rahulikult. Liivadüünid ja muud pehmed teemad aitavad meid kaamoses õiges vaimses konditsioonis hoida. Kui tali tegelt ka käes, siis möllame nii kuis saab - lumi lendab, lumi keeb, lumi keerleb suusateel...

 
At 22:27, Anonymous Anonüümne said...

Kas botase tiikidele ka külma tehes uisujää peale tekib nagu siin? Usinamatel on siin juba talihooaeg uisusammuga alanud väliuisuplatsidel. Tartus vist seda lõbu ei pakuta enne kui looduslik pakane kaanetama hakkab.

 
At 10:35, Blogger Priit Pullerits said...

Ei usu, 22:27. Kuigi need tiigid asuvad ligi 1300 meetri kõrgusel, on tegemist siiski piirkonnaga, kus pikki külmaperioode ei ole. Väike lumekiht võib vahel küll maha tulla, aga sulab üpris kiiresti. St püsivaid miinuskraade seal väga ei ole. Ja kui oleks, siis ei usu, et Moabis, mis on lähim ja ainus linn, kellelgi üldse uiske oleks.

 
At 16:49, Anonymous Anonüümne said...

Härra Pullerits, aga kas teil on uisud olemas?

 
At 17:09, Anonymous Anonüümne said...

Uisud on naistele, hr Pulleritsul on puumatapu püss. Liivimaal kus puumasid pole võib sellega karu lasta. Suure augu teeb sisse.

 
At 11:31, Anonymous Anonüümne said...

https://vimeo.com/kodiakak too video autor on üldse vana ja karm jahimees. Huvitav, kas see on ka Priidu tulevik, ratta asemel püss kätte ja Moabi asemel kuhugi arhipelaagile karude seltsi jahti pidama?

 

Postita kommentaar

<< Esileht