Pullerits: Kuidas ma pääsesin tundmatu kutina maailma suurimate jooksustaaride jutule?

Kolleeg Ville Arikesega vesteldes sattusime paar päeva tagasi teemale, kuidas vanasti spordiajakirjandust tehti. Kuidas siis oli intervjueeritavatele ilmselt palju vabam juurdepääs kui nüüdisajal.

Sellega seoses meenus mulle sügis 1990, mil õppisin New Yorgis (fotol vasakul detsembris 1990) Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis. Ilmselt lugesin seda New York Timesist, et septembrikuu eelviimasel laupäeval toimub Viiendal avenüül väga tugeva koosseisuga miilijooks. Minu lemmikud Sebastian Coe ja Steve Ovett olid selleks ajaks tippspordist taandunud, aga noorema põlvkonna mehed Steve Cram ja  Peter Elliott olid endiselt rivis. Starti tulid ka karastunud kõvad tegijad Said Aouita ja Steve Scott. Tõelised jooksusõbrad teavad neid nimesid ja meeste nägusid une pealt. Loomulikult ei saanud seda võistlust vaatamata jätta.

Sellest tõotas tulla kõva jooks, sest võitjale oli auhinnaks tuliuus sõiduauto Mercedes – seda juhul, kui ta purustab ameeriklase Sydney Maree rajarekordi 3.47,52 või kordab varasemat võitu. Üks võit Viienda avenüü miilijooksul oli juba kirjas Elliottil, Scottil ja hispaanlasel Jose Luis Gonzalesil. Kokku tuli starti 18 meest.

Aga mul polnud kavatsus seda võistlust ainult vaadata, vaid oli soov sellest ka kirjutada. (Fotol paremal 1990 novembris külaskäigul Washingtoni.)

Niisiis seadsin vihmasel laupäeval sammud 123. tänaval asunud vendade Rockefellerite rajatud ühiselamust nimega International House (kõige ülemisel fotol) jooksu finišiala suunas, Viienda avenüü ristumiskohta 60. tänavaga. Start oli Viienda avenüü ja 82. tänava ristumiskohas. Jooks kulges seega põhjast lõunasse. 

Finišialas selgus, et ega igaüks ikka «nina vastu lina» ehk pressitribüünile pääse. Mul oli kaasas Columbia ülikooli üliõpilaspilet. Esitasin siis selle. Ma ei mäleta, kas prillidega naine, kes piletit vaatas, oli lihtsalt vastutulelik ja kaastundlik või avaldas talle muljet sõna Columbia (suure telekompanii CBS nimetus on ju Columbia Broadcasting System), igatahes lubas ta mind piirde taha tribüünile.

Ega ma sellest võistlusest rohkem näinud, kui umbes viimased sada meetrit. Ei saanud isegi pihta, kes võitis – nii kiirelt jooksid mehed lõpumeetreil mu silme eest kümmekonna meetri kaugusel mööda (fotol ülal vasakul).

Veidi hiljem sain teada, et võitis Elliott 3.47,83ga. Aga tema huvitas mind vähem kui mees, kes jäi teiseks – Cram (fotol paremal pärast miilijooksu lõpetamist). Cram tuli ikkagi 1983. aastal 1500 meetri jooksu esimeseks maailmameistriks ning püstitas mitu maailmarekordit. Ta oli Coe’le igati vääriline vastane. Niisiis oli mu eesmärk saada Cramilt intervjuu.

See ei osutunudki üleliia raskeks. Vaatasin, kui Crami (fotol vasakul; tema kõrval ilmselt treener Jimmy Hedley) ümber tekkis vabam hetk ning astusin ligi ja tutvustasin end. Ma ei mäleta, mida temalt küsisin, aga ta vastas viisakalt, kuigi mitte eriti pikalt. Ilmselt oleks ta vastanud rohkematelegi küsimustele, aga mingi sisetunne ütles, et üle nelja-viie küsimuse n-ö eksprompt pole viisakas küsida, sest olin ikkagi suvaline tüüp, kes ligi astus.

Kuna Cramiga vestlus läks kenasti, astusin ligi ka Elliottile (parempoolsel fotol paremal; keskel naiste jooksu võitja PattiSue Plumer). Lõppeks oli ta võitnud ju Mercedese. Igatahes ei saanud ma tema murraku tõttu tema vastustest peaaegu midagi aru. Pärast mängisin linti tema jutuga kaastudengitele ning palusin neilt tõlget. Nemadki pidid mitu korda kuulama, enne kui pihta said, mida Elliott ütles. 

Kolmandana intervjueerisin ameeriklannat PattiSue Plumerit (fotol vasakul), kes võitis naiste jooksu 4.16,68ga. See oli naiste jooksu rekord, mille eest teenis ta Mercedese, ja mis püsis naiste rajarekordina üle veerand sajandi. Alles aastal 2017 suutis ameeriklanna Jennifer Simpson joosta sama kiiresti.

Võtsin kõigelt kolmelt ka autogrammi (fotol paremal; kas tunnete ära, milline autogramm on kelle oma?), mis on mul siiamaani Crami biograafia (vasakpoolsel alumisel fotol vasakul) vahel. Selle ja Ovetti biograafia (vasakpoolsel alumisel fotol keskel) tellisin Columbia õpingute ajal. Ei tea, kui palju need kolm autogrammi ühel lehel võiks nüüd väärt olla? 

Viienda avenüü miilijooksust kirjutasin loo Spordilehele, mis selle ligi kuu aega hiljem, 19. oktoobril ka avaldas. (Vend saatis mulle sellest lehenumbrist pdf-faili, aga siinne keskkond ei lase seda üles laadida. Ettepanekuid, kuidas seda teha?) Saatsin loo teele tavalise postiga. Ega tollal polnud oluline, et sündmusest oli möödunud juba nii palju aega; oluline oli, et leht sai sündmuskohalt eksklusiivse reportaaži. Tollal ilmusid selliste võistluste tulemused heal juhul tagaküljel lihtsalt lause-kahega.

Siiani imestan selle üle, kuidas lihtne kutt, no name from Soviet Union, pääses ilma eriliste raskusteta maailma tollaste suurimate jooksustaaride jutule. Arvata võib, et nüüdisajal ei tuleks see niimoodi, lihtsalt ligi astudes, kõne allagi – turva- ja PR-inimesed kaitseks neid minusuguste eest täie pühendumusega.

Foto 1 autor Jenik Radon
Foto 2 Priit Pulleritsu erakogu
Fotode 3-9 autor Priit Pullerits