laupäev, oktoober 07, 2023

Pullerits: Kuidas Moabi kuulsaim maasturitee rattaga sõites üllatada suutis

Mõned asjad paistavad tagantjärele veidi teistsugused. See ei tähenda, et halvemad.

Shafer Road (fotol paremal), mis viib Moabi lähedalt Colorado jõe äärest Potashist, mis, nagu nimigi reedab, on potasetehas, üles kõrgele mesale, Island in the Sky’le, Canyonlandsi rahvuspargi keskuse juurde, on Ameerika kuulsamaid maasturiteid. Eriti kuulsad on tee viis viimast kilomeetrit – või viis esimest kilomeetrit, oleneb, kummast otsast alsuatada –, mis tõusevad serpentiinina justkui kaljuseina mööda. Shafer Road on Moabi maasturiteedest tõenäoliselt populaarseim, nonde paljusid hirmutavate serpentiinide tõttu ka kurikuulsamaid, mistõttu paelus see mind juba üle 20 aasta tagasi.

Tol korral, viienädalasel perepuhkusel, rentisin Las Vegasest punase Jeep Grand Cherokee ja sõitsin sellega Shaferi tee serpentiinist nii üles kui alla ning läbisin takkaotsa ka umbes sajamiilise White Rim Roadi, milleks kulus peaaegu poolteist päeva. Mäletan, et Shaferi tee oli kohati kivine, aga ei mäletanud, et see oli päris niisugune, nagu nägin täna. 2002. aasta maasturiretk paigutus tänase rattaretkega Shaferi teel (fotol ülal vasakul) hoopis teise valgusse. Nüüd, tunnistan, seda naise ja kahe lapsega üksi ette võtta ei julgeks. Eriti veel tapvas suvekuumuses.

Selleks, et Shafer Roadile jõuda, tuleb mööduda mitmest tähelepanuväärsest kohast. Esiteks jääb Moabi põhjaservas tee äärde vana uraanijäätmete ladustuspaik (fotol paremal), mis hakkas aastaid tagasi lekkima ning seetõttu tuli asuda jäätmeid mujale viima. Nüüd on jäätmemäe asemel süvis, kuid suured veoautod sõidavad seal endiselt ringi ja veavad jäätmeid raudteevagunitesse, mis viivad need põhja poole Crescent Junctionisse.

Siis möödub tee piki Colorado jõe kallast punaste kõrgete liivakiviseinte alt (fotol vasakul), kus käib vilgas kaljuronimine. Kuskil seal üleval kulgeb Moabi ohtlikem rattarada, Portal Trail, kust nii mõnigi mees on alla maanteele surnuks kukkunud. Edasi sõites jäävad tee äärde mitme huvitava matkaraja algused, sh Corona Archi juurde, kust varem armastasid adrenaliinikütid köie otsas alla hüpata, aga kui üks sai surma, keelati see ekstreemharrastus ära.

Umbes 25 miili minu ööbimiskohast Moabi lõunaservas asub Colorado-äärse tee lõpus potasetehas. Enne selleni jõudmist on kaks mälestuskivi. Üks kolmele töötajale, kes hukkusid tööõnnetuses viis aastat tagasi (fotol paremal), ja teine 18 töötajale, kes said surma kaevanduses juhtunud plahvatuses 60 aastat tagasi.

Mäletan, et 2002. aastal esimest korda ja 2008. aastal ka teist korda maasturiga Shafer Roadile sõitma minnes lõppes asfalt otse potasetehase kõrval. Nüüd on asfaltkatet umbes miili jagu pikendatud paatide vette laskmise kohani. Kui sealsest parklast rattaga teele asusin, nägingi, et üks lõbusõidulaev tõi paarkümmend inimest kaldale (fotol vasakul).

Shafer Roadi esimesed kaks kilomeetrit on pidev tõus kaunikesti treppis kruusateel. Seda küll ei mäletanud – kui sõidad maasturiga, ega siis panegi ilmselt tõuse suurt tähele, sest pingutama ju ei pea. Järgnes poolteist kilomeetrit peaasjalikult laskumist ning siis ristmik (fotol paremal), mille kõrval on keset kõrbe väike veehoidla. Seda küll varem ei olnud. Siit edasi läks teekond palju huvitavamaks.

Mäletasin, et pärast ristmikku tuleb vastik kivine tõus. Tuligi (fotol vasakul). Seal oli veidi tegu, et maasturiga üles saada, nii et rattaga ei hakanud punnimagi. Plaanis oli sõita Canyonlandsi rahvuspargi piirini, kust edasi liikumiseks peab maksma sisenemistasu. Asja iroonia on selles, et tasu saab maksta tee lõpus pargi keskuses. Nii et enne sõida maanteed pidi ringiga pargi keskusse, siis tule Moabi tagasi ja alusta sõitu Shafer Roadil, kui tahad ka serpentiinist üles minna?

Rahvuspargi piirini näitas silt 11 miili ehk 18 kilomeetrit. Seda ei tundunud palju. Ent päeva peale nägin, et tunne pettis.

Umbes kaks kilomeetrit ristmikust tõusnud, muutus vaatepilt sürreaalseks. Mitte nende võimsate tumepunaste liivakivimägede tõttu, mis ümberringi kõrguvad. Vaid selle tõttu, et tee äärde tekkis traataed (fotol ülal paremal) ning aia taga laius justkui helesinine laguun. Tegelikult on need hiiglaslikud helesinised väljad osa potasetööstusest.

Lühidalt on lugu nii, et potase kristalliseerumiseks ja kättesaamiseks tuleb see segada Colorado jõest pumbatud veega (fotol vasakul). Vesi on siniseks tehtud seepärast, et nii neelab see paremini kuumust ja aurustub kiiremini. Potase kättesaamise protsess pidi võtma 300 päeva. Potashi kaevandus pidi tootma 700–1000 tonni potast päevas.

Kaugemal jäi silma justkui valge soolajärv. Küllap see oligi kristalliseerunud potas. Üks hiigelsuurte ratastega kollane masin kihutas seal muudkui ühest otsast teise (fotol paremal). Ju vedas toodangut, oletan. Igatahes oli väga kummaline näha üksildases kauges karmi ja kauni loodusega paigas täisjõus tootmist. Shafer Roadi ääres olid igal pool, kus kellelgi võinuks tekkida mõte teelt kõrvale keerata, väljas hoiatavad sildid, et tegemist on eravaldusega ning sinna minek on keelatud.

Shafer Road kulgeb läbi potase kaevanduse alade umbes viis kilomeetrit. Kui tee sealt väljub (fotol vasakul), tuleb suur lage roheline väli, mille kohal võis näha kahte väikelennukit trikke tegemas. Seal väljal tee tasapisi langeb, mis mulle ei meeldinud, sest see tähendas, et tagasi sõites ootab ees tõus. Kuni languse lõpus tabas mind üllatus.

Seal vaatas vastu justnagu lõputu, nagu hiljem selgus, siis 1,3 kilomeetri pikkune kivine, s-kurviga algav (fotol paremal) peaaegu noolsirge tõus. Sellist ma küll oma kahelt varasemalt sõidult Shafer Roadil ei mäletanud – ilmselt veelkordne kinnitus, et auto roolis paistavad asjad teisiti kui ratta sadulas. Ega muud üle jäänud, kui tuli panna kerge käik peale ning hakata kivide vahel ja üle nende üles kerima. Higi leemendas. Isegi paljad käsivarred läikisid higist, sest õhk sel tõusul ei liikunud.

Preemiaks jõudsin üles Thelma and Louise Pointi (fotol vasakul ja all paremal). See on kergelt vildakas lage kivine väli, kus 1991. aasta filmi «Thelma and Louise» finaalis peategelased autoga kaljult alla sõidavad. Ridley Scotti ekraaniloos on seda kohta esitletud Grand Canyonina. Aga Suur kanjon oleks liiga kõrge sellise stseeni filmimiseks ja seal pole ka eriti neid kohti, kus allalendav auto maanduks vette.

Pasliku koha enesetapustseeni filmiseks leidis Scotti meeskond just Shafer Roadil. Selleks ehitati sinna isegi asfaltrada, mis pärast võtte lõppu üles võeti ja minema viidi. Praegu ei meenuta seda, et seal vändati eelmise sajandi lõpu üks kuulsamaid ja dramaatilisemaid filmistseene, mitte miski. Isegi ühtki silti pole. Aga kõik, keda huvitab ja kellele korda läheb, teavad seda.

Selle kinnituseks saabusid mõni minut pärast minu saabumist sinna neli maasturit, mille juhid näitasid ja seletasid oma reisijaile, kuidas siin «Thelma and Louise’i» filmi tehti. Kui pärale jõudsin, oli seal ees vaid erksinine Jeep (fotol vasakul), milles ameerikalikult ülekaalus naine väljendas mulle muret, et ta mees läks üles eemale nõlva servale ning ta pole teda enam näinud. Ütles otse, et ei tea, kas kukkus alla. Selline võimalus on seal täiesti olemas, sest mingeid piirdeid ei ole. Üks liigne või vale samm ja oledki surmalaps.

Ütlesin mures naisele, et lähen nagunii ülespoole (fotol paremal) ja kui ta meest näen, siis lehvitan talle kahe käega.  Aga ei pidanud lehvitama. Märkasin ta meest, kui olin autost mõnikümmend meetrit kaugemale ülespoole läinud, ja hüüdsin, et olgu rahulik, ta abikaasa on täitsa elus. Kui mees mulle varsti vastu astus, ütlesin talle, et naine oli juba kartnud, et ta on surma saanud. 

Thelma ja Louise’i väljal nägin eemal mulle vastassuunas liikumas ka seitsmeliikmelist jalgratturite punti. Nad pidasid vaid hetkeks kaljuserval kinni, siis sõitsid edasi. Erinevalt minust, kes ma võtsin aja korralikult maha, et kohta uurida, sest ega ma siia kilomeetreid koguma tulnud. Kõik teised, sh maasturitega seltskonnad, olid juba ammu lahkunud, kui ma taas sadulasse istusin ja teekonda jätkasin (fotol ülal vasakul).

Umbes kahe kilomeetri pärast, mäletasin, tuleb karm koht, kus laskuv kivine tee pöördub paremale ümber kaljunuki (fotol paremal) ning kohe vasakul on suur ja mustades toonides järsak Colorado jõe poole. See, mäletan, oli varem kogu tee üks raskemaid ja ebameeldivamaid kohti – ja oli ka nüüd. Ausalt öeldes tõrkus mõistus isegi mõistmast, kuidas ma siit autoga omal ajal läbi ja alla sain. Ratta seljaski oli tegu, et püsti püsida.

Veel kilomeetri jagu kivist teed ning jõudsin järgmisele, sedapuhku Shafer Roadi viimasele kohale, kust avaneb vaade Colorado jõele. Nüüd oli otse vastaskaldal Goose Neck ehk Hanekael, mis on nime saanud sellest, et jõgi teeb nagu painduv hanekael justkui sõlme ümber ühe kõrgendiku (fotol vasakul).

Sealt paistis kätte ka Canyonlandsi rahvuspargi piir (fotol paremal, all nähtava tee lõpus). Vaagisin mõnda aega, kas sõidan sinnani või mitte. Sinna sõitmine poleks andnud rohkem, kui saaks öelda, et käisin ikka piirini ära. Aga mis vahet seal on? Ega selle eest medalit anta. Liiati oli tee rahvuspargi piirini allamäge. Kuid tagasiteel ootas niigi ridamisi pikki tõuse. Otsustasin, et aeg on ots ringi keerata. Seda enam, et kell oli juba kolm. Olin väljas olnud kaks ja kolmveerand tundi. 

Tagasiteel (fotol vasakul) enam loodusvaatlusteks ja pildistamiseks nii palju aega ei võtnud, nagu seni. Kuid kihutama ka ei hakanud, sest tee oli ikkagi raskem, kui mäletasin, ja teiseks ka kivine, ohtlik nii rattale kui iseendale. Huvi pärast lugesin, kui palju autosid kohtan. Tagasipöördekohani sõites tuli neid vastu 26 (neist kaks mootorratast) ja läks mööda 11, mis teeb enam-vähem kaks masinat ühe läbitud kilomeetri kohta. See on seal ikka väga tihe liiklus. Tagasiteel, pärastlõunal, jäi sõitmist vähemaks (seda olin ka mujal varem täheldanud): vastu tuli 11 ja mööda läks 8 masinat (neist üks mootorratas).

Ühtekokku kestis rattaekspeditsioon (fotol paremal) Shafer Roadil 4:34, millest sõiduaega näitas Strava 3:35. Kilomeetreid läbisin 37,9, mis teeb keskmiseks kiiruseks 10,6 km/h. Tõusumeetreid luges Strava kokku igati muljetavaldava arvu – 645.

Kell lähenes viiele, kui hakkasin autoga tagasi Moabi sõitma. Olin küll väsinud, ent tundus liiga vara, et päevale joon alla tõmmata. Üks võimalus olnuks sõita mööda Long Canyonit, mis algab potase tehase (fotol vasakul) lähedalt, kuid see tähendaks esmalt peaaegu lakkamatut tõusu, enne kui tagasiteel laskuma saab hakata – aga tõustud oli sel päeval juba piisavalt. Jätkasin autosõitu Moabi suunas.

Ületanud enne linna sisenemist Colorado jõe, turgatas pähe, et teeks õhtuse kerge edasi-tagasi sõidu piki Colorado jõe kallast (fotol paremal). Mõeldud – tehtud. Seal on tasane kergliiklustee, saab ümbrust imetleda. Tagasiteel proovisin veidi ka tempot arendada, kuid puhus kerge vastutuul (selleks oligi sõit algul hämmastavalt kerge olnud...), mis ei võimaldanud keskmiseks kiiruseks enamat kui 26,6 km/h. Strava maailma edetabelis ei ole selle tulemusega midagi pihta hakata. Seal on sel lõigul aja kirja saanud pea 33 000 ratturit – vaat, kui suur on konkurents! –, kellest kõige kõvem, keegi Hunter Adams, on kätte saanud keskmise 43,7 km/h.

Söögist ka. Hommikukohvi saab telklinnaku administratsioonihoonest tasuta. Sinna juurde sõin poest ostetud makaroni- ja kartulisalatit ning ka ühe glasuuriga saia. Varasel lõunal sõin rattaga teel olles ühe banaani ning tagasiteel Thelma and Louise Pointis (fotol vasakul) teise banaani. Õhtuks ostsin Mehhiko restoranist Giliberto’s kuuedollarilise burrito, lisaks poest ostetud mustikabageli ning jõin Minute Maidi 1,75-liitrisest pakist vähese viljalihasisaldusega apelsinimahla. Kõht püsib ilusti täis.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

11 Kommentaarid:

At 12:03, Anonymous Anonüümne said...

No vot jälle targem, juba 1949 aasrast kuulsate tšehhide botaste tehas Moabis. Uhje värk. Ja isegi tolmutossuse tee nimi nende jooksutossude järgi pandud. Hästi läheb. Pane edasi!

 
At 15:08, Anonymous Anonüümne said...

Kas mõnel õhtul lubad burrito kõrvale ka ühe kosutava külma õlu hinge vahele või puhas treeninglaager.

 
At 15:53, Anonymous Anonüümne said...

Sellise mahvi juures õlut küll panna ei jaksaks. Järgmine päev tuleks vabaks võtta.

 
At 16:11, Anonymous Anonüümne said...

Jeruusalim põleb Pullerits tule ruttu koju

 
At 16:37, Anonymous Anonüümne said...

Siin on maru ja jahe. Nädalavahetuse puhkus on nii nadi. Paras aeg kõrbeliiva kaljudel lõgismadudega koos liigeste soojendamiseks.

 
At 18:54, Anonymous Anonüümne said...

Harrastajate soojades rattalaagrites on õlu ja vein näidustatud - tehakse trenni ja tehakse ka pulli. Diskauterist ostetud rest dieetkoolat igal õhtul ootamas on masendav. Mingi positiivne pööre võiks toimuda. Kas saab sarmika adminniga jutule, ja saab teada, kus toimub küla parim pidu või midagi?

 
At 19:32, Anonymous Anonüümne said...

Ei noh, pubis on pidu. Seal tuleb aga tippi anda.

 
At 21:01, Anonymous Anonüümne said...

Õlu ei huvita. Ega vaja seda. Õhtupoolikud kuluvad kõik kirjatööks.

 
At 21:55, Anonymous Anonüümne said...

Tippi jäi Tartus täna teiseks.

 
At 03:40, Anonymous Anonüümne said...

Samal ajal maailmas.. Kiptum jooksis uue maailmarekordi, ulme! https://sport.err.ee/1609126061/noor-keenia-jooksja-pustitas-ootamatult-maratoni-maailmarekordi

 
At 09:09, Anonymous Anonüümne said...

Ja kui keegi arvab, et jalanõudel pole tähtsust, siis https://twitter.com/CitiusMag/status/1650146559659474944 viimased maratoni rekordid on tulnud just Vaporflydega.

 

Postita kommentaar

<< Esileht