Pullerits: Vastus kõigile, kes kahtlevad, kas tasub rattaga kaugele Ameerikasse sõita

Neile, kes on küsinud, mis mõte on lennata nii kaugele, teisele poole maakera rattaga sõitma, ja ikka taas Moabi, on mul üks lühike vastus: Kane Creek Canyon (fotol paremal ja järgnevatel fotodel).

Ega see ratturite seas populaarne ole. Esiteks sellepärast, et palju on liiva, ja teiseks sellepärast, on sageli tuleb sõita läbi vee. Kolmandaks on see edasi-tagasi marsruut, ja kui kogu rada täies pikkuses läbida, teeb see 2x22 kilomeetrit. Mida ei ole arvuliselt palju, kuid peab arvestama, et liikumiskiirus ei ole suur. Need ratturid, kes selle teekonna ette võtnud, ütlevad, et tuleks varuda julgelt terve päev. Ja mõni on isegi hoiatanud, et ühe päevaga ei pruugi asi olla tehtav – vähemasti mitte nii, et sõidust mõnu tunda.

Ega Kane’i oja kanjoni raja algus hästi tähistatud ole. Pead teadma, et vähem kui kilomeeter pärast Hole N’ The Rocki (fotol vasakul), 191. maantee ääres punasesse liivakivikaljusse rajatud... ma ei teagi, kuidas seda ekstravagantsust nimetada..., tuleb tabada, kui liikuda Monticello poole, tee ääres tähistamata liivane plats. Seal pead omakorda teadma, milline kolmest teest ratta seljas valida. (Vihje: valida kõige ebaloogilisemana tunduv.)

Veidi rohkem kui poole kilomeetri pärast laskub rada algul mööda paksu liivaga järsku nõlva ja seejärel üle suurte kivide ning kividevaheliste aukude Kane’i oja põhja (fotol paremal). Kes nii kaugele on jõudnud, võib end õnnitleda, sest üks osa suurest ja raskest tööst on tehtud. Seejärel alles huvitavaks läheb.

Sõit kulgeb oja servas liivasel lainetaval rajal, mis vahetab korduvalt kallast. See tähendab siis sõitu läbi vee (fotol vasakul). Sügisel on veetase kõige madalam, mis on rattureile säästev, kuid ikkagi sain ühes kohas parema jala märjaks. Algul oli see häiriv, aga siis meenus, et tänasekski lubas ilmaprognoos umbes 30 kraadi, mis viis mõttele, et äkki peaks ka teise jala märjaks kastma. Siiski loobusin, sest tundus, et Salomoni parem märg jalats korjab edukalt liiva endasse. 

Mõned lõigud sai sõita isegi piki oja (fotol paremal). Õnneks on oja põhi väikeste, mitte suurte kruusakividega, nii et millegi otsa põrkamise või libastumise ohtu pole. Pigem oligi ojas parem sõita kui kaldapealseil, mis olid kohati rattasõitu segavalt pehme liivaga.

Umbes kahe kilomeetri järel, kui vasakult liitub Kane’i kanjoniga Muleshoe ehk Muulakabja kanjon, tõuseb rada oja äärest üles kanjoni seinal olevale karniisile. Iseenesest oli see hea, sest esiteks saab sealt palju avaramaid vaateid (fotol vasakul), kui kanjoni põhjast, teiseks on sealne tee, olgugi kohati väga kivine, paremini sõidetav kui all, ja kolmandaks pakkus kanjoni sein kaitset üha kuumemaks muutuva päikese eest.

Karniisil kulgeb tee umbes kilomeetri, siis tuleb laskumine. Väga rõve laskumine (fotol paremal). Jälle järsk ja jälle hästi suured kivid. Ratta seljas sõitmine polnuks üksnes arulage, vaid oli ka ilmvõimatu. Isegi ratta alla talutamine nõudis iga sammu hoolikat sättimist. Mõtlesin koguni korra, et äkki keeran ümber, sest tervet kanjonit niikuinii polnud plaanis läbida, aga siis nägin, et all oja vastaskaldalt ühineb maasturiteega mootorratturite rada, mis on väidetavalt tehniliselt raskem kui ülemine, maasturite rada, ent millel pole suuri tõuse. Kui valin tagasiteeks mootorratturite raja, arutlesin endamisi, siis pääsen maasturiteel ratta järsust nõlvast ülestassimisest.

Sõitsin veel edasi umbes kilomeetri (fotol vasakul). Raja algusest olin tulnud 5,5 km. Alateadlikult tuli otsida põhjus, millal ja miks tagasi keerata. Iga hea ja ilus asi tuleb lõpetada enne, kui see vastikuks ja ohtlikuks muutub. Lõppeks olin teel olnud juba poolteist tundi. Ja taas ihuüksinda, kedagi kohtamata. Mingil hetkel hakkab see paratamatult kõhedust tekitama.

Mida rohkem allavoolu, seda laiemaks oja muutus. Kuni jõudsin sinna, kus ees ootas pikem sõit läbi vee (fotol paremal). Leidsin, et see ongi hea põhjus ots ringi keerata. Ettekujutus Kane’i kanjonist ja elamus oli ju kätte saadud. Vaevalt seal midagi täiesti uut lisada olnuks. Ja nagunii pidi teine pool kogu teekonnast olema vähem huvitav ja veel rohkem liivane – seetõttu, et kanjon avardub.

Mootorratturite rada andis tagasiteel tuntava kokkuhoiu, kuigi mõned kohad olid tõesti sellised, kus tuli kõndida. Ühes kohas, kus oli koguni väike sild, sisenes oja pilukanjonisse (fotol vasakul), mis oli silmaga hinnates sügav umbes kümme meetrit. Seal põhjas nägin ülalt korraks ka ühte inimest.

Tagasitee (fotol paremal) läks märgatavalt kergemini ja kiiremini, sest rada oli juba tuttav ning kogemust, kuidas keerukamaid kohti läbida, ka piisavalt talletatud. Samuti ei olnud vaja kõrge taimestiku sees õiget rada otsida, nagu allavoolu sõites. Siis sattusin maasturimeeste tekitatud lisaradadel paaril korral sinna, kust originaalrada ei läinud. Aga oligi selle võrra huvitavam!

Kokku kestis seiklus Kane’i oja kanjonisse (fotol vasakul) kaheksa minutit alla kolme tunni, millest sõiduaega luges Strava 2:06. See teeb läbitud 10,8 km keskmiseks kiiruseks 5,2 km/h. Tõusumeetreid loendas Strava kokku 192.

Tugev pool päeva oli veel varuks. Kuigi tuleb tunnistada, et pidevad pikad päevad, kuhu mahub tavaliselt kaks füüsiliselt pingutavat rattasõitu, annavad kehas juba tunda. Liigesed ja lihased on kanged. Eks rataski (fotol paremal) on vatti saanud: kuigi igal hommikul saab kett värsket õli, siis pidurid ei ole enam nii erksad ning Kane’i oja kanjonis hakkas mootorratturite rajal tagajooks ühtäkki logisema. Tuli välja, et selle kinnitus oli valla pääsenud.

Kuna edasi Monticello poole sõites jääb 191. maantee äärde Wilsoni kaar (fotol vasakul), tegin selle juures peatuse. 28 meetri laiune ja 14 meetri kõrgune liivakivikaar asub järsu nõlva otsas. Kui juba kinni sai peetud, otsustasin, et ronin üles kaare alla. Ja mis ma sealt nägin: kaare taha on rajatud liivakiviseintest ümbritsetud madala rohelise taimestiku vahele eramute rajoon. Kinnisvaraarendus ei tunne Ameerikas piire.

Ikka jäi päevast aega kolm tundi üle. Mul oli juba varem valmis vaadatud, et millalgi peaks käima Cameo kaljude (Cameo Cliffs, fotol paremal) piirkonnas. Seal on terve hulka ATV-de radu. Teadsin, et pikemaid noist ei jõua ega ilmselt jaksagi täna ette võtta, aga ühe väikse seikluse kaljude all jõuan enne õhtu saabumist küllap ikka ära teha.

Algus ei olnud julgustav – liiv! Ja paks liiv. Kui seal ratas veidigi viltu jookseb, on seisak möödapääsmatu. Ja uuesti sõitma saada sama hästi kui võimatu. Niisiis tuli keskenduda sellele, et hoida otsest trajektoori. See aitas. Aga mitte alati.

Roninud veidi liivakivil, jõudsin karjamaale, üle mille viis noolsirge ATV-rada (fotol ülal vasakul). Taevale tänu, et see polnud kuigi liivane. Aga kui jõudsin kaljude juurde ja keerasin pearajalt ära vasakule, läksid lood täbaraks.

Sain kohe aru, et ees ootab üks raske ja keeruline sõit. Rada kulges kaljude all, aga need kaljud olid nn soppidega (fotol ülal paremal). Sopid polnud iseenesest pikad, võib-olla kilomeetrit poolteist, halvemal juhul kaks, aga tee, mis ATV-dele võib olla põnev kui Ameerika mäed, on seal jalgratturile paras piin.

Lühidalt öeldes kulges kurviline rada soppidesse sisse ja sealt välja pidevalt üles ja alla (fotol ülal vasakul). Ja mis kõige hullem: rada oli valdavalt liivane (fotol paremal). Ega alla sõites hoogu koguda saanud, sest laskumised olid kurvilised ja alati oli laskumise lõpus, seal, kus rada keeras üles tõusule, vete uuristatud lohk, nii et kui sinna täie hooga sisse sõitnuks, lennanuks suure tõenäosusega üle leistangi.

Pakun, et vähemalt pooltel tõusudel tuli ratast üles lükata. Mõned tõusud olid nii järsud ja liivased, et isegi astuda oli vaevaline. Pealekauba oli hommikust saadik puhunud tugev tuul, mis muutus päeva peale veelgi valjemaks, nii et iilid kogusid mõnel pool nõlvadele paksud liivahunnikud (fotol ülal vasakul). Hinge näris kahtlus, kas poleks mõistlikum ringi keerata, sest ei või ju teada, kui hulluks asjad edaspidi võivad minna. Tagasitee olnuks vähemalt olude poolest tuttav.

Surusin kahtluse jõuga maha. Ehkki see aeg-ajalt end muudkui meelde tuletas. Aga kuna kell oli alles poole viie paiku, oli mul vähemalt kaks ja pool tundi päevavalgust reservis.

Vaatepildid olid ümberringi küll võimsad ja värviküllased (fotol ülal paremal ja kõige viimasel fotol), ent kui päevast päeva tõded, et oled valitud radadel ihuüksinda, hakkab see tasapisi vaimu närima ja muremõtteid tekitama. Neil mõtteil ei tohi lasta väga sügavale pähe istuda, kuid päris lahti neist ka ei saa. Lõppeks pead ju nentima, et saad loota ainult iseendale.

Kui Cameo kaljude eest nende taha 191. maantee poole viivale karjamaateele jõudsin (fotol vasakul), oli kergendustunne suur. Ja tunne muutus vaid paremaks, kui nägin, et see tee ei ole paksu liivaga kaetud. Vähem kui kümne minutiga jõudsin peaaegu maanteeni – siis oli rauast suur kahemeetrise kõrgusega karjavärav ees. Isegi kui see lukus on, küll ma kuidagi ikka üle värava saan, trööstisin ennast.

Ei olnud lukus, oli ainult haagis. Kui värava enda järel sulgesin, nägin selle kõrval silti, et see oli eravaldus ja läbikäik keelatud (fotol paremal). Absurdne, sest kusagil teisel pool polnud kindlasti mingit silti. Oletatavasti oli see silt pandud selleks, et igasugu seiklejad siitkaudu Cameo kaljudeni endale otseteed ei hakkaks kujundama.

Cameo kaljude esine 16,3-kolimeetrine ring võttis aega kümme minutit alla kahe tunni, sellest sõiduaega 1:37. Keskmine kiirus 10,1 km/h. Seda tõstis oluliselt umbes 5 km sõitu maanteel, millest  peaaegu pool läks allamäge (fotol vasakul), aga nii tugeva vastutuulega, et edasi liikumiseks tuli hoogu juurde vändata. Tõusumeetreid luges Strava rajal kokku 175 – aga millised tõusud need selle-eest olid!

Monticellos olin broneerinud kolmeks ööks toa peatänava ääres Canyonlands Motor Innis. Ühe öö hind on pisut alla 90 dollari. See oli broneerimise ajal Monticello ööbiskohtadest soodsaim. Õhtul premeerisin end 14-tollise pepperoni ja juustu pitsaga, mis maksis 15 dollarit. Ligi pool sellest jäi järele, et hommikusöögiks soojendada. Kohalik toidukauplus on homme, pühapäeval suletud.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits