Pullerits: Kas ratas võib lennureisil kaduma minna?

Miks peaks inimesed Euroopa südamest lendama Soolajärve linna? Ega neljapäeval väga paljud lennanudki. Silma järgi hinnates tundus, et üle poole umbes 400-kohalisest lennukist, mis startis keskpäeval Frankfurdist Salt Lake Citysse, oli tühi. Nii sain 30. reas keskel kõik neli istet endale (fotol paremal), mis tähendas, et sain turistiklassi piletihinna eest kehaliselt palju soodsama reisi, kui need, kes istusid äriklassis.

Suurem jagu ligi 11-tunnisest lennust õnnestus veeta horisontaalasendis, neli patja pea all ja pehme tekk jalgele seatud. Ülejäänud kolm pehmet tekki toetasid küljealust. Istukile ajasin end söömise ajaks ja siis, kui otsustasin lõpuks ära vaadata Quentin Tarantino 161-minutilise filmi «Once Upon a Time...in Hollywood», kus eriti meeldis, kuidas Brad Piti mängitud tegelane, endine kehadublant, talle kallale tunginud hipidele korraliku veresauna korraldas. Aga isegi näiteks The New York Timesist lugesin poole läbi lamades.

Salt Lake Citysse (fotol vasakul) on hea lennata seepärast, et sinna läheb võrdlemisi vähe rahvusvahelisi lende. See tähendab, et tõenäoliselt pole pikki piiriületuse järjekordi. Nii oligi. Frankfurdist saabunud lend oli Utah’ aja järgi neljapäeval kella kolme ajal pärastlõunal ainus. Ometi tabas mind pagasi ootesaalis ebameeldiv üllatus. 

Kõik teised reisijad olid oma kohvrid kätte saanud, aga mida ei olnud – see oli minu jalgratta kast. Olin ratta hoolikalt ära pakkinud, tundlikesse kohtadesse kaitseks pehmendused pannud, rehvidest enamiku õhu välja lasknud, nagu reeglid ette näevad – ehkki väidetavalt polevat sel tegelikult suurt otstarvet –, ka osa muud varustust, nagu spordijalatsid, kiivri, meditsiinipauna jms lisaks pannud. Ja siis ostnud õhukese kile, et kast ära kiletada, sest kui see lennuväljal vihma peaks saama, ei saa olla kindel, mis lõpuks sihtpunkti pärale jõuab. Rattakasti lennutamise eest Salt Lake Citysse tuli Tallinna lennujaamas maksta 250 eurot. Teist sama palju läheb see maksma tagasiteel. Aga ikkagi palju-palju odavam, kui hakata Ameerikas ratast rentima. 

Kui kõik teised olid pagasisaalist lahkunud ja eemal piirikontrolligi läbinud ning minu ratast ülemõõdulise pagasi lindile ikka saabunud polnud, ei jäänud üle muud, kui pöörduda ülekaalulise, punases turvavestis hawaiilase välimusega noormehe poole, kes oli seni kogu aja istunud tüdinult ühe pagasikarusselli serval. Küsisin, et mis ma siis nüüd teen. Ta ei kõlanud sugugi julgustavalt. Ütles, et Discover (mis kuulub Lufthansale) on varemgi pagasit maha jätnud, näiteks hiljuti ligi 20 kohvrit. Ja lisas, et järgmine lend tuleb kahe päeva pärast, laupäeval. Mis ma seni teen?

Kogukas, villase mütsi all tagant patsi sõlmitud lopsakate tumedate juustega noormees võttis telefoni ja hakkas helistama. Küsis, kas keegi kuskil rattakasti on näinud. Lõpuks kuulis, et kuskil mingi kast pidi liikuma ja et on küll rattakasti moodi. Küsisin talt, kui kaua läheb, kuni kast kohale jõuab. Ta ütles, et 15–20 minutit. Ja soovitas, et mingu ma piirikontrollist läbi, ta toob mulle rattakasti järele, kui see saabub.

Ütlesin, et ei taha minna, sest kui olen piirkontrollist läbi, ei saa ma enam pagasialale tagasi ja sealpool võivad kõik hakata mu mure peale nõutult küsi laiutama. Niisiis, otsustasin koos selle noormehega ootama jääda. 

Viimaks hakkaski ülemõõdulise pagasi lint liikuma. Liikus ja liikus, aga midagi sellel ei tulnud. Lõpuks siiski tuli. Ja kae üllatust – oligi minu rattakast. Lähemal inspekteerimisel selgus, et täitsa ühes tükis ja ilma muljumismärkideta.

Piirkontrollis palus piirivalvur vaadata ainult kaamerasse, misjärel küsis, kui kauaks ma Ameerikasse jään, ja siis hakkas passi templit lööma. Märkasin, et ta lõi selle küljele, kus on mu ajakirjanikuviisa ajast, mil käisin Silicon Valley’s. Laususin seepeale, et reisin ESTAga. Siis lõi ta templi teisele küljele ja küsis, mis ajakirjanik ma olen ja millest kirjutan. Seletasin kahe lausega, kuid ega see teda tegelikult paistnud huvitavat. Miks peakski!

Dollari rendifirmast sain täpselt samasuguse auto, nagu ostsin talvel, Toyota RAV4 (fotol all vasakul), ainult et minu tumepunase asemel musta. Ses mõttes pettumus, et polnud Ameerika masin, kuid teisalt ei olnud ka vaja hakata nuputama, kust ja kuidas nupud ja kangid töötavad.

Asju rendiautosse tõstes olin targu ühte asja proovinud: kas suudan tühjaks lastud rehvid väikse käsipumbaga täis lüüa. Olin seda proovinud juba kodus pakkides ning avastanud, et tagumist rehvi ei suudagi – sest seal tekkis serva pilu, kust õhk vilises välja. Suure pumbaga sain kodus hakkama, kuid ega ma ometi hakanud seda kaasa vedama. Otsustasin siis pakkides lasta rehvid ainult pooltühjaks, kuid rendiauto kõrval kasti avades avastasin, et tagumine rehv oli millegipärast vajunud ikkagi täiesti lössi. Ja täis ma seda lüüa ei jaksanud.

Ent olin sellegi peale mõelnud. Olin juba kodus valinud Salt Lake Citys välja mõned rattapoed, kust abi saada. Ühe sellise, Cranky’s Bike Shop (fotol vasakul), lõingi mobiili ning ekraan kuvas juhised, kuidas sinna sõita. Ega see mugav olnud, kui pead sõidu ajal mobiiliekraanilt vaatama, mis moodi kohale jõuda. Sinna oli veerand tundi sõitu. Aga kohale ma jõudsin ja sain seal ka mõlemad rehvid täis lüüa. Üks mure taas vähem.

Kuidagi oskasin I-15 kiirteele (fotol paremal ja enamikul teistel fotodel) minnes märke valesti lugeda ning nii avastasin end sõitmas põhja-, mitte lõunasuunas. Selle vea korrigeerimiseks läks umbes veerand tundi, sest oli tipptunni aeg. Seda oli näha ja tunda ka I-15 enamasti viierealisel (ühes suunas) kiirteel, kus vahel sai sõita rohkem kui 70 miili tunnis, aga siis, kui tulid ristumised teiste suurte teedega, tekkisid ummikud ning liikumine kohati peaaegu seiskus. Igatahes läks umbes tund aega, kuni jõudsin läbi Salt Lake City ja selle eeslinnade Spanist Forki, kus keerasin kagusse, 6. maanteele.

Aegsasti olin valmis vaadanud ka selle, et Spanish Forkis (fotol vasakul) lähen Panda Expressi, mis müüb hiina kiirtoitu. Seda sai suure karbi täie – chow mein, orange chicken ja sesame chicken – kõigest 10 dollari eest. Kolmandiku sõin sealsamas ära, kaks kolmanikku jätsin õhtusöögiks.

Kõiki selliseid käike ja liikumisi tuleb planeerida, et mitte aega kaotada, sest nagu näha – ajakadu tekib nagunii, olgu rattakasti hilinemisest, liiklusummikutest või orienteerumisel eksides. Üleüldse nõuavad sellised kauged reisid tohutut logistikat. Planeerimine peab algama vähemalt viis kuud varem. Et leida parim lennulahendus, saada viies eri kohas ööbimise broneeringud klappima, broneerida auto, varuda kas või pakkekilet ja teipi ratta pakkimiseks – ja olla valmis, et sealgi toimuvad muutused, nagu mul tagasilennu ajaga: lihtsalt teatati, et varem broneeritud lend on tühistatud ning kui ma uue lennuplaaniga nõus ei ole, saan kogu reisi tühistada. Hea variant, kas pole... Ja siis muretse, kas rattakast, mis sai algselt lendudele broneeritud, kandub ikka üle ka uutele lennubroneeringutele – sel teemal tuli Discoveri esindajatega Poolas palju e-kirju vahetada.

Üks, mida veel ette ei osanud näha, oli ilm (vt fotodel!). Salt Lake City külje all kõrguvad Wasatchi mäed (fotol ülal paremal ja ka teistel fotodel) olid tumesiniste pilvede all. Nii tumesinised pilvi pole vist varem näinudki. Lennuk pidi maandumiseks minema koguni teisele katsele. Kapten seletas, et asi oli õhutiheduses.

Loodetud päikest ei paistnud kuskilt. Vähemasti ei sadanud, v.a mõned üksikud lühikesed episoodid. Aga kui 6. maanteed pidi mägedesse hakkasin tõusma (fotol ülal vasakul) ja õhtul sünktumedate pilvede all lisaks pimenes, oli tunne, nagu sõidaks kotis.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits