Pullerits: Kas oma võistlusratast tasub teistele laenata?

Reiko Rosenthal, kliima- ja kütteseadmete firma Kliimamees OÜ omanik ja juht, rääkis mulle ajakirja Ma Olen Jalgrattur rubriigi «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» tarbeks sellise juhtumi, mis ruumipuudusel paraku ajakirja ei mahtunud.

Poisipõlves rattatrennis käies sai tal Tartus Raadi pargis mängitud rattal sõites kulli. See arendas ratta valitsemise oskust. Aga, nagu meenutab Rosenthal, oli temast viis aastat vanem Allan Oras, kes hiljem pääses Prantsuse ja Itaalia amatöörklubidesse, ühel hetkel otsustanud, et nalja peab ka saama.

Nali seisnes selles, et lükata kellegi ratas läbi põõsaste teisi taga ajajale ette. Selleks sobis pundi noorima, Rosenthali kuldset värvi Start-Šossee.

Kõik läks, nagu plaanitud: tagaajaja kukkus pikali ja nalja sai palju.

Rosenthali naljatuju lõppes siis, kui ta nägi, mis tema rattaga juhtus. Selle üks raamitoru oli murdunud keevitusest lahti. «Mul oli nutt kurgus, mis ma treenerile ütlen,» mäletab Rosenthal.

«Teeme sellest viineri kompunnimismasina,» pakkus Oras, nägu naerul.

Pahandust tuli üksjagu. Lõpuks tunnistas Oras treener Rein Pruulile üles, et süüdi oli tema: tema agiteeris ja tema oli ratta ettelükkaja.

Rosenthal sai endale uue ratta – tänu sellele, et Oras oli otsustanud visata vimka. Mis siis, et tegelikult oli too Janek Ermeli vana ratas. Orasega sama vana Ermel hukkus 1997. aastal Itaalias treeningul.

Õppetund, mille Rosenthal sõnastas nii: ära anna oma ratast kergekäeliselt teistele, vaid hoia seda kui isiklikku kallist vara.

Siin ei saa jätta ütlemata, et kolm meest on mulle ratast laenanud. Esmalt endine kolleeg Postimehes, hilisem Kuku raadio ja nüüdne Maalehe peatoimetaja Hindrek Riikoja, kes korraldas, et sain Tallinnast vist lausa kaheks Tartu rattaralliks võidusõiduratta, mida mul tol ajal polnud. Riikoja tahtis kaasa aidata, et suudaksin võita maanteesõidus Art Soonetsit. Teiseks Riho Järveläinen, kes laenas mulle Tartu rattamaratoniks oma maastikuratta, sest muidu pidanuksin sõitma naise Optimaga. (Seda meenutades tuleb meelde, ega äkki Riikoja laenas mulle ka Tartu rattamaratoniks oma maastikuratast; igatahes tuleb meelde, kuidas pesin pärast rattamaratoni tema rattakingi.) Ja kolmandaks Haanja rattaklubi esindaja Baruto, kes laenas mulle 2015. aastal Tartu rattamaratoniks oma imekerge ja jäikade kahvlitega maastikuratta, et saaksin kord ometi teha võimetele vastava tulemuse. Tegingi: läbisin raja alla kolme tunni, 2:59.31-ga ja sain täpselt 300. koha. Sellest kiiremini pole seal enam suutnud.

Aga olen samuti oma varustust välja laenanud. Enam kui kümnend tagasi andsin oma maanteeratta hiljutisele Postimehe kolleegile Kaido Lindele, kes sõitis sellega Tartus triatloni. Nii et olen rikkunud Rosenthali õppetunnist tulenevat soovitust.

Aga teie suhtumine ja kogemused?

Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske, järjekorras juba 39. number (all paremal) räägib järgmisest.

*Teeme Tartu asjad selgeks: kas ja kui palju on Tartu tegelikult rattasõbralik linn.
*Esimesed eestlased tegid kaasa ultravõistluse Transcontinental Race: 13 päevaga läbi Euroopa
*Keelatud maa Noarootsi: Alo Lõhmuse rattaringid
*Ka elektrirattad saavad omavahel Eestis võistelda
*Belgia tiimis sõitev Gleb Karpenko ja tema ristteed jalgrattaspordis
*Rattavõistluste korraldajate sarjas räägib seekord Kristjan Kivistik
*Viis Eesti ratturit läbisid kuulsa brevet'i Pariisist Bresti ja tagasi
*Riina Toomis on sõitnud kõik Tartu rattamaratonid ühe ja sama rattaga
*Kahe sõitja muljeid selle aasta l'Etape du Tourilt
*Eesti esimene gravelimeister Markus Pajur

Fotod 1, 3 ja 5: Tartu rattamaratoni liidergrupp lähenemas Puka toitlustuspunktile.
Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Fotod 2, 4 ja 6: Pühapäevane Tartu rattamaraton. Sõitjad kohas, kust põhidistantsi lõpuni jääb veidi rohkem kui kolmandik võistlusmaast. Fotode autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 7: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur 39. numbri esikaas. Kaanepildi edastas ajakirja toimetaja vahur Kalmre