Pullerits: Kuidas maandada rattaseiklusel ohte ja riske?

Ega ma sellest juustuga quesadillast, mille ostsin hommikul teisel pool Green Riveri viie sõidurea ja kahe rattarajaga peateed La Pasadita söögikohast (fotol paremal) pisut rohkem kui kaheksa dollari eest, kõhtu väga täis saanud. Aga söömine on oluline, et energiat jaguks, kui päevad lähevad pikale. Siin seda võimalust ei ole, et kui lõunaajal kõht pilli lööma hakkab, astud söögikohta lihtsalt sisse. Lähim söögikoht võib olla poolesaja miili kaugusel. Green Riveri linnast välja lääne poole sõites on näiteks tee ääres hoiatav silt, et järgmise kohani, kust saab süüa või kütust või abi, on 108 miili. 

Niisiis tuli kaasa võtta kolm banaani, üks Snickers ja üks šokolaadiglasuuriga sai, mis veel aastaid tagasi maksis umbes 60 senti, aga nüüd on hind kerkinud dollari ja 29 sendini. Võtsin autol ka paagi bensiini täis, gallon maksab 4 dollarit ja 30 senti. Peast arvutades tuleb liitri hinnaks umbes euro ja 13 senti – ega ma palju eksi?

Veel hommikul mõtlesin, et lähen taas Green Riveri jõe äärde, sedapuhku Dead Cow ehk Surnud lehma rajale. Aga eelmise päeva ärevad üleelamised sundisid plaane korrigeerima. Dead Cow rada asub sisuliselt n-ö maailma lõpus ja teist päeva järjest kuskil kaugel seigelda ei olnud soovi. Liiati olevat seal üks kanjon alatasa põlvini veega täidetud, mis tähendab, et pärast tuleb asuda ratast kapitaalselt küürima. Niikuinii teen igal hommikul ketile puhastuse ja panen spetsiaalset, siinsetele tingimustele paslikku valget värvi õli, mille ostsin Salt Lake City rattapoest. Aga ratast läbi liivaküllase kanjonivee talutades olevat tulemus see, et pärast ratas kriuksub ja krigiseb.

Niisiis valisin teise variandi, ligi 50 miili kaugusel asuva Goblin Valley State Parki (kahel ülemisel fotol), kuhu sissepääs autoga maksab 20 dollarit. Ratturid, kes jätavad auto sissepääsu taha, saavad poole odavamalt. Muidugi polnud umbes kilomeetri eest, mis on pääslast rattaraja alguseni, mõtet maksta kümme dollarit rohkem. Goblin Valley looduspargis oli 2015. aastal avatud seitsme miili pikkune rattaradade võrgustik nimega Wild Horse Mountain Biking Trail System (fotol vasakul).

See on väga äge ja lahe rada, kui poleks juhtunud ühte jama.

Kõigepealt tuleb pressida rattaga üles järsust kruusateest Curtis Benchile. Sellest, nagu ilmnes, saigi kurja juur.

Üleval kõrgendikul (fotol paremal) kulgeb peamiselt punaste looduslike formatsioonide vahel klassikaline singlirada: palju kurve, teravaid lühikesi laskumisi, kogutud hooga võetavaid väikesi tõuse. Lisaks viib rada mitut puhku kõrgendiku servale, kust avanevad vaated nii osale Goblini orust kui San Rafael Swellile ning ümberkaudsetele üüratuile tasandikele (mis ainult ülevalt vaadates paistavad tasandikud). Need sundisid pause tegema (neljal järgmisel fotol): peatu, vaata, naudi, talleta.

Aga häda, nagu selgus, on selles, et pinnas on hästi pehme. Jah, ratturid on raja küll enamasti tugevaks kokku pressinud, aga rada on kitsas. Kui veidigi rajalt kõrvale kaldud või kurvi välja ei võta, riskid sellega, et ratas jookseb pehmesse pinnasesse, kaotab juhitavuse, kisub leistangi viltu ja siis on oht käega katsuda. 

Just nii ühel pikal slaalomit tegeval laskumisel juhtuski. Pöörded polnud sugugi teravad, pigem ääretult lauged, kuid mingil põhjusel jooksis esiratas pehmesse pinnasesse, tõmbas hoo kohe kinni ja kallutas mind külili. Maandusin paremale õlale ja küljele. 

Õnneks, nagu öeldud, oli pinnas pehme. Kohe tegin kindlaks, et midagi hullu ei ole, kuid põrutada sai õlg sellegipoolest. Hiljem vaatasin, et abaluule tekkisid ka verised kriimud. Samuti sai parem puus paar väikest punast jälge. Õppetund selge: ei tohi liiga enesekindlaks muutuda, tuleb säilitada ettevaatus. Hea oli ka see, et rattasõitu mats õlale ei sega, pigem saab käsi kenasti leistangil puhata. 

Ühtekokku veetsin Goblin Valley rattaradadel kaks ja veerand tundi, millest sõiduaega oli 1:41. Ainsat teist ratturit nägin siis, kui olin oma sõitu lõpetamas ja vastutulja alustamas. Kilomeetreid kogunes 16,7, mis teeb keskmiseks kiiruseks kõigest 9,9 km/h. Eks see näita, et kihutajaile nood rajad pole; kes kihutama hakkab, seab end ohtu. 34 minutit, mil ma Strava järgi ei liikunud, kulus loodusvaatlusteks ja pildistamisteks. Tõusumeetreid tuli 219 ning suurim kõrgus merepinnast oli 1594 meetrit. Kui oleksin sportlane, saaksin selle sõidu keskmäestikutreeninguks kirjutada.

Seejärel sõitsin autoga seitse miili tuldud teed tagasi ning parkisin masina ristmikule infotahvlite kõrvale. Üle San Rafael Swelli poolviltuste üüratute kiviplaatide – paremini ei oska neid nimetada ja kirjeldada – kõrgusid Temple Mountaini ehk Templimäe hambulised harjad. Plaan oli sõita ümber Templimäe. Üksikasjalikku kaarti mul polnud, ent olin telefonis kaasa võtnud foto Michael R. Kelsey San Rafael Swelli matkaraamatus avaldatud joonisest (fotol vasakul). Liiga täpne see mõistagi polnud, kuid abiks seegi.

Plaan muutus juba pooleteise kilomeetri järel. Kelsey skeem näitas, et ümber mäe läheb maasturitee, mida mööda kavatsesin sõita, kuid siis märkasin, et kõrvaltee laskub San Rafael Swelli enamasti läbitungimatuks peetava «müüri» sisse. Otsustasin vaadata, kuhu see viib ja mis seal on – ikkagi põnevam ju sõita kõrgete kanjoniseinte vahel, mitte lihtsalt mööda tüüpilist kruusakattega teed, nagu seni.

Temple Wash ehk Templivadi (fotol ülal paremal) oli äraütlemata hea valik. Vadi põhi oli kaetud peenikese kruusaga ja kuigi väntasin selles n-ö vastuvoolu, polnud edasiliikumine sugugi raske. Kelsey skeemilt olin aru saanud, et lõpuks takistab edasiliikumise dryfall ehk veeta, kuiv kosk, kuid tegelikkuses seda polnud. Viimaks, pärast mitut pöörakut, ümbritsevad kõrged heledad kaljuseinad lahknesid (fotol vasakul) ning avastasin, et olen San Rafaeli «müürist» läbi pääsenud. Ei salga, et see oli väike eduelamus ja andis indu edasiseks.

Kuid see ind hakkas tasapisi taanduma.

Jah, algul polnud seiklusel vigagi. Templimägi (fotol vasakul), mis ulatub ümbritsevast maastikust 370 meetrit kõrgemale, seisis vadist väljudes otse ees. Mäe külgedel oli aimata vana kaevandusteid. Siit otsiti ja ka leiti juba eelmise sajandi teisel kümnendil raadiumi, vanaadiumi ja uraani. Eriti aktiivseks läks uraani kaevandamine 1940.-1950. aastatel. Siit leitud raadiumi saadeti koguni Prantsusmaale, et Marie Curie saaks sellega eksperimente teha. Kaevandusbuumi ajal tekkis Templimäe külje alla isegi väike linnake, millest nüüd pole enam jälgegi.

Või on nood jäljed üks lääbakile vajunud ja lagunenud puitmajake (fotol ülal paremal) ning kolm sõiduauto karkassi (kahel alumisel fotol), mis kõik on kuuliaukudest kohati sõelapõhjaks lastud? 

Tee, mida seni võis nautida, just ümbritseva looduse võimsuse, värvikirevuse ja omapärase ilu tõttu, muutus aga Templimäe tagakülje all järjest vaenulikumaks. Tõus, tõus, tõus. Paar tõusu olid nii järsud ja nii kivised, et otstarbekam oli ratast käe kõrval lükata. Ei maksa unustada, et õhutemperatuur oli vähemasti 25 kraadi, varju kuskil ei ole, nii et enda kurnamine on tark ära jätta.

Iseenesest oli lugu lihtne: Templimägi (fotol all paremal) jäi pidevalt mu vasakule käele ning sedasi võis oletada, et eksimisohtu pole. Kuid kus sa sellega – loomulikult on!

On sellepärast, et teed hargnevad. Mõned lähevad üles mäkke, mõned eemalduvad ümbritsevate vadide vahele. Ja ega sa näe, mis tee kuhu viib, sest need kaovad kurvi taha või laskumise põhja. Nende eest, mis ülespoole viivad, oli Kelsey hoiatanud, et need võivad sind mäenõlval siia-sinna siksakitada. Ja kui ühes kohas, kus valisin loogiliselt kulgeva maasturiraja, sattusin mõnesaja meetri pärast vastu Templimäe järsku kaljuseina tupikusse, hakkas taas ärevus hinge pugema.

Mitte ei tahtnud Templimäe (fotol vasakul) ümbruses ära eksida, nagu oli juhtunud eile. Kell lähenes neljale. Ja pilk mobiiliekraanile, kus Strava olid tõmmanud joone läbitud marsruudist väga-väga udusel taustapidil, näitas, et pea sama palju on edasi minna, kui olin siiamaani tulnud. Ainult et mis ees ootab ja kust edasi minna – see oli suur küsimärk. Tagasimineku variant tundus äärmiselt demotiveeriv.

Varsti, järjekordse autovraki juures, sattusin taas tupikharule. Õnneks sain sellest kiiresti aru. Nägin allpool vadis käänulist maasturirada ning leidsin järsu kivise laskumise, mida mööda sellele sain. Lootsin, et ehk on see õige tee (fotol paremal). Vähemasti suund oli loogiline ja Templimägi püsis kindlalt mu vasakul käel.

Ega muud teha jäänud, kui leitud teel jätkata (fotol vasakul). See viis allamäge ning mõistagi kasutasin hoogu ära, kuigi tee oli äärmiselt kurviline (Kelsey raamatu skeem on absoluutselt eksitav, sest seal on see tee näidatud sama hästi kui sirgena) ja paljude lohkudega, kuhu hooga sisse põrutades võib rattale ja endale haiget teha, või kui lohk on sujuvem, siis võib see sind maast lahti visata. Sõrmed mõlemal piduril ja pilk seiramas keskendunult 20-25 meetrit ettepoole, lasin rattal oma tööd teha. Ausalt öeldes olid need päeva kõige adrenaliinirohkemad kaks-kolm kilomeetrit. 

Kui nägin eemal allpool laia kruusateed, kuhu pidin välja jõudma, tundsin hinges rõõmu ja südames kergendust. Taas olin pääsenud. Jääb vaid lisada, et ka seekord ei kohanud ma kogu teekonna vältel ainsatki teist inimest.

Nüüd oli järsku aega ülegi, nii et keerasin Templimäe telkimislinnaku juures Chute Canyon Roadile (fotol vasakul). See kulgeb San Rafael Swelli «müüri» taga ning sealt hargneb mitu imelist kanjonit läbi Swelli. Et ma siin nende iseloomustamisega ei liialda, võib kinnitada Jaanus Laidvee, kellega tegime 2012. aasta kevadel Eesti esimese rattaekspeditsiooni Moabi ning ühel hommikupoolikul matkasime ka läbi Little Wild Horse’i ja Belli kanjoni. Too oli umbes 13-kilomeetrine ring.

Algatuseks ootas mind pooleteise kilomeetri pikkune tõus kruusateel. Sain juba enne üles jõudmist aru, et seda mööda ma kuigi kaugele ei sõida ega ka jõua. Pealegi ei pakkunud see emotsionaalselt midagi ligilähedastki võrreldes Goblin Valley ja Temple Mountaini sõitudega. Jah, Kelsey skeem näitab, et tõusu tipust 1752 meetri kõrguselt (fotol paremal) jääb veel poolteist kilomeetrit sõita – ja see oli valdavalt allamäge, nagu nägin –, misjärel saab keerata «müüri» sisse, kust kulgeb Wild Horse Creek ehk Metsiku hobuse oja. Kuid mul polnud aimugi, millised on seal tingimused rattasõiduks. Ei olnud mõttekas vastu õhtut uusi riske võtta, eriti, kui ühest murettekitavast olukorrast oli just õnnestunud kadudeta välja tulla.

Templimäe (fotol vasakul) seiklus kestis kokku kaks tundi ja 20 minutit, millest sõiduaega oli Strava andmeil tund ja 50 minutit. Läbisin 20,7 kilomeetrit, keskmine kiirus 11,3 km/h. Tõusumeetreid kogunes 379, kõige kõrgemas punktis jõudsin 1830 meetri peale.

Õhtul jõudsin juba varakult, kella kuueks tagasi oma ööbimiskohta Budget Inni Green Riveri peatänava ääres. Maksin seal nelja ööpäeva eest 250 dollarit. Kohvi võin võtta nii palju, kui tahan. Mänedžer, kellel on juuksed nagu Jeesusel ning kelle inglise keelest on mul üksjagu raske aru saada, rääkis, et varem pakkus ta ka hommikusööki, aga hiinlased ja jaapanlased sundisid selle ära jätma. Nad olid nimelt hommikusöögilt rahumeeli pätside kaupa leiba kaasa võtnud. 

Õhtul tegin rattaga tosina kilomeetri pikkuse tutvumissõidu mööda Green Riveri tänavaid. Klišeekirjanikud ütleksid, et Green River on dusty and sleepy small town in the middle of nowhere. Ometi on siin oma golfirada, tilluke raamatukogu, pensionäride keskus; nägin vähemalt kahte koolihoonet, ei puudu ka mormoonide kirik, ehkki see on tagasihoidlik – algul arvasin, et see on koolimaja, kuna selle kõrval on suur murukattega spordiväljak ning samuti muruga ja suvel palavuse eest varju pakkuvate suurte puudega park.

On kenasid ja hoolitsetud majasid, aga sealsamas nende kõrval või vastas võib olla mahajäetud ja lagunenud maju (fotol paremal ja kahel ülemisel fotol). Mitte ainult eramuid, vaid ka äriettevõtteid. Isegi peatee ääres on paar mahajäetud motelli ning söögikohta. Räämas maju, ütleks, et on siin sama palju, nagu neid, kus võiks ise elada. Linnakese äärtes on odavamat sorti vagunelamud. Ent ka nonde ees võis õhtul näha mitmeid autosid, ning sugugi mitte vanu ja odavaid. 

Linna põhiline toodang on melonid, mida praegu müüakse siin igal pool, ent teine vähemalt samavõrd oluline sissetulekuallikas on tõenäoliselt turistid ja suured kaubaveoautod. Linnas on peatee ääres ridamisi motelle (fotol vasakul), bensiinijaamu ja söögikohti. Ja külastajaid jätkub. Nii mitugi motelli on päevase sildi «Vacancy» («Vabad toad») asendanud õhtul sildiga «No vacancy» («Vabu tubasid pole»).

Kõigi fotode autor Priit Pullerits