Pullerits: Kas kaine mõistus ja enesekriitika aitasid kõige hullema ära hoida?

Juba siis, kui olin Cube’i maastikuratta Toyota RAV4 salongist tagaluugi kaudu välja tõstnud, tundsin, et asi pole kõige parem.

Otsustasin siiski ette võtta Dead Cow Loopi (fotol vasakul tee sinna), mille eelmisel päeval olin esialgsetest plaanidest maha tõmmanud. Lugesin Utah’ maastikurattasõitjate küljel Bruce Argyle’i kirjeldust Surnud lehma rajast ja see ei mõjunud julgustavalt. Ma ei suutnud kuidagi tema kirjeldustega sammu pidada ega aru saada, mis kohast ta parajasti räägib, sest vaadates kaarti, millel püüdsin järge hoida, ei langenud Bruce’i jutt kokku sellega, kuidas ma asju ette kujutasin. Ilmselgelt oli viga minus.

Liiati asub Surnud lehma rada ikkagi neetult kauges paigas. Esmalt tuli sõita 70. kiirteelt lõunasse White Washi liivadüünide juurde. Sinna on Green Riveri linnakesest ainult 25 miili, kuid veidi rohkem kui pool sellest maast tuleb sõita mööda Ruby Ranchi kruusateed (fotol paremal). See on nii raputav, et veidi rohkem kui 20 kilomeetri peale kulus tervelt 50 minutit. Kell oli juba 12 ligi, kui pärale jõudsin. 

Tagatipuks valitses väljas palavus. Auto termomeeter näitas väliteperatuuriks Ameerika mõõtsüsteemis 88 kraadi, mis teeb meie mõõtkavas 31 kraadi. Taevas oli absoluutselt pilvitu (vt fotod). Tuul oli nõrk. Ja nagu juba tavaks, ümbruskonnas polnud näha mitte kedagi (fotol all paremal).

Bruce kirjutab, et kuigi Surnud lehma rada on pikk vaid 16 miili, tekib seal tunne, nagu oleks rada pikk vähemalt 25 miili. Lühidalt: juba siis, kui end valmis seadsin – puhastasin ja õlitasin rattaketi, määrisin end päiksekaitsekreemiga, panin rattaraamile kaks ja seljakotti kaks joogipudelit, lisaks kaks banaani –, kahtlesin, kas see, mida tegema hakkan, on ikka õige ja mõistlik tegu. Aga lõppeks oli nii kaugele tuldud ja nii palju aega kulutatud, et narr olnuks kohe ümber mõelda. Profiratturid on ka ju rääkinud, et kui stardis ei pruugi enesetunne tingimata parim olla, siis sõidu jooksul võivad asjad paremuse poole minna.

Sõitnud vaevalt kilomeetri mäest alla (ülemisel vasakpoolsel fotol), jõudsin valgele liivale (fotol vasakul). Neli aastat tagasi, kui seal samuti liivast läbi pidin minema, imestasin, et kevadine liiv on rattaga enam-vähem sõidetav. Nüüd, sügisel, ei tulnud väntamine kõne allagi. Liiv oli paks ja pehme, nii et astuminegi oli seal vaevaline. Ja päike – see küttis muudkui lagipähe.

Järgnes raja igavaim osa, Red Wash Road: umbes kolm kilomeetrit kergelt vastumäge piki karjaaedikut. Karja polnud küll kusagil näha. Siis jõudsin Red Washi ehk Punase vadi servale (fotol paremal), kus tuli paaris kohas ratas käe kõrval alla vadi põhja talutada. Rumal olnuks riskida, sest kui kivipinnasele kukkunuks, poleks abi olnud kusagilt loota. Surnud lehma rada asub ju pärapõrgus.

Edasi tuli nn purustatud värvikirev maa. Loodus on seal kõvasti mässanud (fotol vasakul). Ümbrus on põnev, aga paraku ka ärevaks tegev. Alati ei saa olla sada protsenti kindel, kust rada läheb. Ja isegi kui oma arust rajal oled, ei pruugi see tähendada, et oled õigel rajal. Kas laskuda vadisse, kus on samuti jäljed (fotol all paremal)? Või tõusta eemal astangule, kuhu on samuti millalgi minevikus masinatega ronitud? Alatihti kontrollisin mobiiliekraanil, kas liigun sama trajektoori mööda, nagu näitab joon Strava kaardil.

Kui mööda lainetavat ja kiviklibuga Red Wash Roadi sõites võis veel hellitada lootust, et äkki jõuan Surnud lehma raja päeva jooksul läbi sõita, siis Punases vadis sai kiiresti selgeks, et see lootus on asjatu. Edasiliikumine oli sel looduse poolt segipööratud maastikul (fotol paremal) aeglane ja vaevaline. Nägin, et käevarred on kaetud higiga. Tundsin, et kiivrialune ka. Varju polnud kusagilt leida. Andsin endale aru, et kui hakkan hambad ristis eesmärgi poole punnima, võin viia end väga täbarasse olukorda. Langetasin otsuse: see pole parim päev Surnud lehma raja sõitmiseks.

Lohutuseks sattusin poolkogemata laia, sileda ja tugeva põhjaga vadisse (fotol vasakul ja samuti all vasakul). See nägi kohati välja nagu lennuväli. Sõitsin sellel kergelt ligi kilomeetri, kuni tumepunased liivakiviseinad taandusid ning enam vaatepilt nii vaimustav polnud.

Siis pöörasin otsa ringi, et minna tuldud teed tagasi. Aga kas see ikka tahab päris sama rada sõita? Nii keerasin ühte kruusase põhjaga vadisse (parempoolsel fotol keskel), et mitte ülevalpool taas kivide vahel ukerdada. Kuid sain petta. Vadi oli huvitav, aga lõppes tupikuga. Jälle ots ringi, et tuldud teed mööda jõuda tagasi tuldud teele. 

See pooleli jäänud, kuid ilmselt elu säästnud seiklus kestis tund ja kolmveerand, mille jooksul läbisin kõigest 13,2 km. Puhast sõiduaega oli 1:28, mis teeb keskmiseks kiiruseks kõigest 9 km/h. Tõusumeetreid näitas Strava 168.

Sõitsin autoga mööda Ruby Ranchi teed tagasi ja parkisin Salt Wash Roadi algusse. Üritasin rattaga sõita piki kruusast Soolavadi (fotol paremal) loodesse, kuid sellest ei tulnud peaaegu midagi välja. Pehme kruus imes rehvid endasse. Kolmesaja meetri järel jõudsin järeldusele, et ega seal midagi muutu, ning keerasin Salt Wash Roadile (fotol all vasakul), mis on lai ja võrdlemisi sile tee, et sõita seda mööda proovima Guy’s Traili.

Guy’s Trail on siinne mootorratturite rada. Ma polegi täpselt uurinud, kust kuhu see läheb, sest tolle kandi kaartidel leiab Guy’s Traili lõike vaat et igal pool, nagu ka Enduro Loopi lõike. Lühidalt: tundub, et need kaks rada on igal pool läbisegi. Väga suurt ringi ei julgenud pärastlõunal ette võtta, sest auto termomeeter näitas korra, et väljas on Fahrenheiti järgi 100 kraadi. See teeb 37 kraadi Celsiuse järgi. Siiski arvan, et termomeetrit tabas päikesepiste tõttu tehniline rike.

Et nalja ei maksa siinkandi looduses teha, seda tuletas meelde Salt Wash Roadi ääres põõsa varjus mingi looma valge skelett (fotol paremal). Pakun, et see võis olla lehm. Aga kas kolju ja kondid olid alles jäänud seepärast, et muu olid likvideerinud teised loomad-linnud või aeg, seda ei oska oletada.

Guy’s Trail (fotol vasakul ja all paremal) oli alguses väga lahe. Mootorrattarajad on siin nagu roller coasterid, mis tähendab, et kui kasutad «pumpamist», siis võid ka jalgrattaga saada peaaegu ilma väntamata väga pika ja meeldiva sõidu. Ent meeled tuleb hoida pidevalt erksad, et mõni «laine» sind õhku ei viskaks või mõni «lainepõhi» liiga terav poleks, nii et sinna mürtsuga sisse põrutad. Siis on oht, et lendad üle leistangi.

Küll tegid ärevaks kohad, kus rada läks üle kivise pinnase. Seal ju jälgi näha pole. Tuli taimestiku järgi aimata, kuhu rada võiks viia, et mitte eksida. Kõige keerulisem koht ootas aga Guy’s Traili valitud rajalõigu lõpu eel.

Esmalt tuli tõusta kivisele ahelikule (fotol vasakul). Tõusmine tähendas loomulikult ratta üles lükkamist. Teiselt poolt tuli alla saada. Aga kust – vaat seda ei suutnud silm leida. Igal pool olid nõlval suured kivid hunnikus. Üle selliste ei hakka ju keegi oma kaela murdma.

Jälle võtsin rattasärgi tagataskust mobiili ning vaatasin ekraanile, kus olen. Olin laskumiskohast mööda sõitnud. Tuli mobiilipildi järgi tagasi minna, kuni jõudsin kohta, kus pidanuks olema laskumisrada – aga kõikjal olid vaid kivimürakad. Otsustasin, et võtan ratta käe otsa ja hakkan kividel ettevaatlikult allapool turnima.

Kui alla jõudsin, vaatasin üles – ja mis ma nägin! Olin tulnud alla suurte kivide vahele peitunud laskumisraja kõrvalt.

Mõne aja pärast järgnes veel üks järsk, liivane ja kivine laskumine (fotol ülal paremal), ja siis veel üks, kust teosammul, ratas käe kõrval ja pidurid peal, alla tulin, ning mõtlesin – ja ei suutnud välja mõelda –, kuidas mootorratturid sellistest mõrvarlikest nõlvadest üles ja alla sõidavad. Tõsi, ega mingeid värskeid jälgi valitud rajalõigul polnud, mis näitab, et ju siis ka mootorratturid päris igale poole oma eluga riskima ei kipu.

See pärastlõunane rattaring (fotol paremal ja ülal vasakul) kestis veidi üle pooleteise tunni, ehkki tunde järgi pakkunuks kaks ja pool tundi. Puhast sõiduaega tuli 1:09 ja läbitud kilomeetreid 14,9, mis teeb keskmiseks kiiruseks 11,9 km/h. Tõusumeetreid näitas Strava 103.

Pidin autoga ära sõites endale ausalt tunnistama, et seekordne päev polnud just läinud nii, nagu tahtnuks ja lootnuks. Mõtlesin tagasi kiirtee poole liikudes – sellest teisel pool kõrgumas Utah’le eriomased kõrgendikud, mesad ja butte’id (fotol vasakul) –, kas saan veel midagi ette võtta, sest kell oli alles veidi üle nelja. Kui tuligi ühtäkki meelde, et kiirteel oli viit näidanud mingisse Floy’sse kolm miili. Otsustasin uurida, mis see Floy on.

See oli üks õige otsus. Mitte sellepärast, et Floy oleks midagi erilist. See, nagu välja tuli, pole isegi mingi kummituslinn. Kuid tee, mis sinna viib, oli võrreldes palju olulisema Ruby Ranchi teega kõvasti parem. Kuid veelgi erilisemaks tegid selle teekonna needsamad mesad ja butte’id (fotol paremal ja kahel järgmisel fotol), mis tee vahetus läheduses ja samuti silmapiiril kõrgusid. 

Floy, nagu aru sain, on lihtsalt mingi vadi, kus nüüd saab matkata. Hämmastav, et see kiirtee-äärse viidaga nii tähtsaks on tehtud, samas polnud aga Green Riveri poolt tulles mingit viita, mis öelnuks, kust tuleb keerata White Wash Sand Dunesi piirkonda, mis on palju erilisem ja populaarsem, eriti ATV-dega sõitjate ja mootorratturite hulgas. Sel puhul öeldakse: prioriteedid on paigast ära.

Floy tee headust tõestab see, et tagasi sõites, mil päike oli küljelt vastu ning pildistamised juba soodsama päikesega Floysse sõites tehtud, sain kuue kilomeetri jooksul arendada peaaegu pidevalt kiirust 30 km/h. Tekkis lausa Eesti kruusarallide tunne. Õnneks mitte kauaks.

Päeva jooksul rattasõitude ajal kohatud teiste inimeste arv? Null.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits