Pullerits: Üks rada hullem ja raskem kui teine - vaimult nõrkadele pole siin kohta

Unustage L’Étape du Tour. Proovige La Sal Pass Roadi (fotol paremal) pidi üles sõita. 15 kilomeetrit lakkamatut tõusu, ja seda mitte asfaldil, vaid paksu peenikese tolmukihiga kaetud loodusliku pinnasega teel, lisaks ohtralt lahtisi ja turritavaid kive, liivaseid lõike, ebatasasusi. Tõusumeetreid koguneb selle ajaga 1220. Et lisada asjakohast konteksti, olgu märgitud, et Strava maailma edetabelis on vaid kaks meest suutnud La Pass Roadi kolm esimest kilomeetrit läbida keskmise kiirusega üle 10 km/h. Kümnenda mehe keskmine on juba ainult 7,6 km/h.

Miks ma siis sinna läksin, kui teadsin, et ega La Sal Pass Road pole kerge? Sellepärast, et pääseda Moabi palavusest, mis on küündinud seni päevast päeva keskpäeval ja pärastlõunal üle 30 kraadi. Ja sellepärast, et näha vahelduseks kanjonitele, vadidele ja liivakivikõrgenikele ka teistsugust, mägist loodust (fotol vasakul).

Sõitsin oma ööbimiskohast (fotol paremal) Moabi lõunapoolses servas kümmekond kilomeetrit kagusse Pack Creeki piknikukohta La Sali mägede jalamil. Kohe seal, kus oja äärest algab tõus, on hoiatav silt: «Väga karm tee. Vajalik on neljarattavedu ja suur kliirens» (fotol all vasakul). Ilma mingi soojendava hoovõtuta hakkab tõus pihta.

Esimesed poolteist kilomeetrit on täitsa sõidetavad. Panin kerge käigu peale ja muudkui kerisin. Muidugi pidi hoolega valima trajektoori, et mitte kivide otsa ega pehme pinnase sisse takerduda. Aga siis, kui paremale mäkke keeras tõkkepuuga blokeeritud eratee ning La Sal Pass Road kaardus vasakule, läks lahti põrgu.

Enam ei olnud tõus sõidetav (fotol paremal taamal). See oli liiga järsk. Ei tasunud üritadagi. Tulin sadulast ja hakkasin ratast käe kõrval lükkama, ikka lootes, et tõusunuki taga või pöörde järel läheb kergemaks. Ei läinud. Kergendus oli ainult tugev jahutav tuul. Lõppeks olin merepinnast juba rohkem kui 2000 meetri kõrgusel.

Ja taimestik õnneks tuult ei takistanud. Juba allpool, Pack Creeki asulas, oli näha, et mõni aasta tagasi oli tulekahju peaaegu kõik puud hävitanud (fotol vasakul ja all paremal). Need olid üleni mustad, lehtedeta. Ent alustaimestik oli siiski ellu ärganud. Kollased ja sinised taimed lisasid muidu hallidele üldtoonidele värvi.

Jõudsin arusaamisele, et La Sal Passi tippu, rohkem kui 3000 meetri kõrgusele ma ei jõua. Või kui jõuakski, ei oleks see pingutust väärt. Sellele kuluks enamik päevast. See oleks päeva raiskamine. Mis siis, et üleval pidi olema paar maalilist mägijärve, ei olnud need kaugeltki piisavad peibutajad, et motiveerida jätkama.

Kui neli kilomeetrit ehk veidi üle neljandiku teest läbitud (fotol vasakul), selja taga 367 tõusumeetrit ja tõustud 2311 meetri kõrgusele, otsustasin otsa ringi keerata. Sest nii saab teise poole päevast täita millegi muuga. Ent ega laskumine läinud lauluga. Hoog läks väga kiiresti suureks, aga kui siis oli vaja kurvi või mõne kivise koha eel pidurdada, läksid rattad kergesti blokki. Ja blokis rattad, eriti tolmusel ja ebaühtlasel teel, tähendavad juhitavuse kaotamist. Tavaliselt järgneb sellises olukorras kukkumine.

Ühtekokku kulutasin La Sal Pass Roadi 8 kilomeetri pikkusele edasi-tagasi seiklusele (fotol paremal) pisut vähem kui poolteist tundi. Keskmiseks kiiruseks tuli vaatamata sellele, et tagasitee oli ainult laskumine, kõigest 7 km/h.

Päeva teine sõit ei tulnud sugugi kergem. Võtsin ette Strike Ravine’i maasturiraja (fotol vasakul) Moabi–Monticello maantee ääres. Neli aastat tagasi läks mul käik sellele rajale nurja, sest öösel oli sadanud ning osalt savine pinnas oli seetõttu plögane. Rataste alt pildus ainult savitükke. Sel savil on eriliselt vastik omadus takjana kõige külge kleepuda.

Strike Ravine on karm rada (fotol paremal üks kerge lõik), mis on jõukohane ainult erivarustusega maasturitele. Ei ole kindel, kui palju seal üldse rattureid käib. Ja ega seal maasturidki pidevalt ringi põrista, sest kes see ikka tahab oma masinat ohtu seada. Rattaga on siiski see eelis, et selle saad lihtsalt üles tõsta ja edasi talutada, kui sõita pole võimalik; autoga seda varianti pole.

Lühidalt: Strike Ravine oli (fotol vasakul hästi kerge lõik) veel hullem, kohe palju hullem kui eile kirutud Moab Rim Trail. Probleem ei olnud ainult selles, et enamik tõuse polnud sõidetavad. Probleem oli lisaks selles, et ka enamik laskumisi polnud sõidetavad. Nii jõudsin endamisi koguni arutada, kumb on lihtsam, kas ratast mäest alla või mäest üles talutada. Leidsin, et ilmselt mäest üles on lihtsam, sest laskudes ei pruugi mitte üksnes ratas käest libiseda, vaid võid ka ise selili lennata.

Aga üks tõus oli nii püstine, et sellest sain hädavaevu üles (fotol paremal). See tõus oli kaetud lahtise punase tolmu ja pisikeste kividega. Otsisin jalgadele toetuspunktiks suuremaid kive, muidu oleksin tagurpidi alla libisenud. 

Kuid ega ma vihastanud. Teadsin, et see on raske, väga raske rada – ning tahtsin seda näha ja kogeda. Viie ja poole kilomeetri järel, kui laskusin Springs Canyonisse (fotol vasakul), oleks võinud Strike Ravine’i rajalt mööda kanjoni serva kulgevat korralikku laia kruusateed pidi pageda maanteele ja sealt auto juurde tagasi sõita, aga võtsin hoopis teise suuna, kruusateed pidi ülesmäge, et teha Pole Canyoni kaudu hoopis suurem ring.

Sõitnud miili vastumäge, jõudsin suure parklani, kus seisis mitmeid vanu masinaid ja agregaate. Silt  selle ees oli kurjakuulutav (fotol paremal): «Area BFE. Eravaldus. Läbikäik keelatud. Igaüks, kes siseneb valdusse ilma selle eest maksmata ja dokumenti allkirjastamata, võetakse vastutusele.» Niisugused sildid ei ole Ameerikas nali. Neid tuleb täie tõsidusega võtta.

Kuulsin parkla teises servas musta hiidkastika juures meeste hääli. Suundusin nende poole, et küsida, mis ma nüüd siis tegema pean. Mehed nägid välja kurjakuulutavad, kuid olid sõbralikud. Üks oli, ütleks, et sama lai kui pikk, mustad päikseprillid ees, käevarred ja jalad, mis musta riietuse alt paistsid, ohtralt tätoveeritud. Nad ei olnud selle koha omanikud, kuid ütlesid, et tunnevad omanikku. Pärisin, kas on mingi võimalus, et võin siit jalgrattal läbi sõita. Nad ütlesid, et nad ei tea ega oska mulle selle koha pealt mingit nõu anda.

Nii ei jäänudki mul üle muud, kui kruusateed mööda (fotol ülal vasakul) tagasi sõita. Õnneks oli see sõit nüüd allamäge. Miili pärast keerasin uuesti sisse Springs Canyonisse (fotol paremal), et hakata sealt kaudu veidi väiksema ringiga tagasi oma auto juurde sõitma.

Springs Canyoni ebaühtlane põhi oli kaetud kruusa, liiva ja kividega (fotol vasakul ja all paremal). Kuid üllataval kombel sai seal isegi sõita, ja päris edukalt. Ehkki tempo oli aeglane ja kogu aeg tuli pingsalt trajektoori uurida, et kuskile mitte takerduda. Vaimne pingutus oli vaat et sama suur, kui füüsilinegi.

Kanjoni põhjas nägin mitmel pool silte, mis andsid teada, et sildi taga on Area BFE – ehk sisenemine sinna on keelatud. Kuulsin juba eelmise Moabi-käigu ajal neli aastat tagasi, et mingid tegelased tahtsid Area BFE-st arendada maasturite n-ö lõbupargi, kus suurte firmade esindajad saaks tulla suure raha eest endast nn looma välja laskma. Kuid kuuldavasti peale selle, et teatud alad on eravalduses ja teistele suletud, ei ole lõbupargist seni asja saanud.

Kanjonisõidule järgnesid karm tõus ja ohtlik laskumine uude kanjonisse (fotol vasakul ja all paremal), siis veel üks karm tõus – kõik ikka ratast jalutades. Hea, kui sõita sai mõnes tasasemas kohas 10–20 meetrit. Ja nagu varasemailgi päevil, kasutasin paari varjulist kohta, olgu see mõni puu või kanjoni serv, taastumiseks: istusin paar minutit, jõin vett, sõin banaani.

Luke, keda olin paar päeva tagasi kohanud Gemini Bridgesi teel, oli mul soovitanud laadida telefoni rakenduse MTB Project, kus on Moabi ümbruse rattarajad üles tähendatud ning mis ühtlasi jälgib ka sinu asukohta. Lisaks kasutan Stravat, nii et mul on telefonis korraga kaks abimeest – ja need näitasid, et liigun õiges suunas. Kahel korral valisin küll vale hargnemise, kuid tänu äppidele tabasin eksimuse kiirelt ära.

Hea meel oli jõuda lõpuks pärast tunde metsikus looduses metsikutel teedel taas laiemale kruusateele (fotol vasakul). Olin jõudnud raja kõrgeimasse punkti, 1832 meetri kõrgusele, kust paistis kätte ka Moabi–Monticello maantee. Alati on rõõmustav, lausa kergendus, kui tsivilisatsioon taas vaatevälja ilmub.

Kuid ma ei tahtnud kruusateed mööda laskuda – see olnuks liiga lihtne ja üksluine. Valisin väikse ringi. Ja sattusin Strike Ravine’i ühele raskeimale kohale nimega The Big Ugly, Suur Rõvedus (fotol paremal). Mulle oli see laskumine, aga maasturimehed sõidavad sellest üles. Hästi küll ette ei kujuta, kuidas see neil õnnestub, sest kallak on järsk, kogu musta tolmuse pinnasega nõlv täis suuri kive ja sügavaid auke. Pidin olema ekstraettevaatlik, et oma teekonna nn lõpusirgel mitte jalga väänata või selili prantsatada.

Kokku veetsin Strike Ravine’i rajal (fotol vasakul) ligi kolm ja pool tundi, millest sõiduajaks luges Strava 2:38. Kilomeetreid kogunes 18,3. Keskmine kiirus oli kõigest 7 km/h. Tõusumeetreid luges Strava kokku täpselt pooltuhat.

Õhtupoolikul premeerisin end Moabi (fotol paremal taamal orus) kesklinnas tänavasöögikohtade platsil Big Doni pitsatruckist ostetud pastaroaga. See maksis 11 ja pool dollarit. Ega alla kümne dollari kuskil midagi veidigi asisemat süüa saa.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits