Pullerits: Kuidas ma jõudsin sinna, mille olemasolust isegi Moabi kohalikud ratturid ei tea

Kui põikasin päevi tagasi pärast ääretult raskelt Moab Rimi maasturirajalt ratast 50 minutit järsul suurte kividega matkarajal alla talutanuna Moabis väidetavalt linna parimasse, Chile Pepperi rattapoodi, et lasta vaadata, miks esipidur kõige paremini ei tööta, kasutasin juhust, et küsida, kuidas pääseb Tusheri kanjoni slickrocki rajale (fotol ülal paremal ja alla vasakul).

Noormees, kes letis töötas, polnud kuulnudki sellest. Ta arvas, et ajan midagi sassi. Ei ajanud. Näitasin telefonis pilti Moabi rattaradade taskuteatmikust, kus on Tusher Canyon Slickrocki skeem täiesti olemas. Aga skeemist on vähe kasu. Vaja on täpseid juhiseid, mingeidki konkreetseid pidepunkte. 

Noormees läks rattapoe teistelt töötajatelt küsima – selge see, et linna parimas rattapoes ei saa töötada mehed, kes ei ole kohalike radadega tuttavad –, kuid mitte keegi polnud mu küsitud rajast kuulnud. Isegi äpp, mida mehed poes uurisid, ja samuti äpp, mida ma kasutan, ei maini ega märgi Tusheri kanjoni (fotol paremal) slickrocki rada.

Aga just sinna kavatsesin täna minna. 

Söönud hommikuks Monticellos (fotol vasakul motell) Maveriki bensiinijaamast kuue dollari eest ostetud ahjusooja burrito, sõitsin autoga ligi 50 minutit (vahemaa 50 miili) Moabi ning sealt edasi 15 miili põhja poole, kus keerasin üle raudtee Milli kanjoni kruusateele. Poole miili pärast jõudsin parklasse, mis kannab koguni Tusher Canyoni nime. Hea oli üle tüki aja näha teisi inimesi: sealt suundus mootorite möirates oma asja ajama seitse tsiklimeest. Nende vali müra ei peletanud isegi vähemalt tosinaliikmelist valgete tagumikega hirvede karja. Nood andsid jalgadele valu alles siis, kui ma oma jalgrattal teele asusin.

Ligi kolm ja pool kilomeetrit sõitsin kivisel-liivasel-tolmusel laial teel üle tühermaa, siis keerasin kuivanud oja sängi. Need vähesed algallikad, mida olin tudeerinud, hoiatasid kõik, et valmis tuleb panna miilipikkuseks retkeks läbi paksu liiva (fotol paremal).

Ent asi polnud sugugi nii hull. Liiva oli (fotol vasakul), ja kohati oli see ka paks, kuid sõita sai. Ei tea, kas kogemused hakkavad juba kasu tooma? Või aitas kaasa see, et rehvid olid üksjagu pehmeks vajunud? Ainult korra pidin jala maha panema ja sadulast ronima.

Vadi (fotol paremal) muutus Tusheri kanjoniks ning see tähendas, et nüüd pidin silmad pingsalt lahti hoidma. Teadsin loetu põhjal umbkaudset kohta, kust tuleb kanjoni põhjast väljuda, et hakata tõusma kanjoni servale mitme miili pikkusele erilise tekstuuriga slickrockile. Märksõnaks olid ramp, mis keerab kanjoni põhjast välja 30-kraadise nurga all. Muud pidepunkti polnud. Ka Strava ei näita, et kanjonist hargneks mingi rada.

Esimese korraga paningi mööda (fotol vasakul). Kuna kirjeldused, millele mul oli tugineda, olid ääretult üldsõnalised, isegi raskesti arusaadavad, tõlgendasin ühte nõlva valesti: arvasin, et see ongi ramp. See viis isegi slickrockile. Kuid too slickrocki lõik lõppes paarsada meetrit kanjoni sügavuses vastu ülalt langenud suurte kivide hunnikut. Aga sellest eksimusest oli nii palju kasu, et nägin eemal, kus kulgeb tõenäoliselt õige ja otsitav slickrocki rada.

Laskunud tagasi kanjonisse, sõitsin sadakond meetrit edasi ning keerasin uuesti 30-kraadise nurga all vasakule. Jah, see peab küll olema õige ramp, järeldasin. Ja oligi (fotol paremal diagonaalis hele osa). Seda kinnitas teine pidepunkt, mille kohta olin lugenud: jõudsin kõrge kivihunnikuni (fotol alla vasakul), kust tuli ratast üles tassida.

Ai, see oli raske ja keeruline. Arvan, et paljud lihtinimesed jääksid seal jänni või tuleks hirm peale ka ilma rattata üles minnes. Sest kallak on järsk ja asted, mis tuleb teha, kõrged. Aeg-ajalt nihkusin üles poole sammu kaupa. Sest kui libastunuks, ei kukkunuks ainult ratas alla puruks, vaid ma ise samuti.

Aga üles ma kivimurrust sain. Jätkasin slickrockil lauget tõusmist. Nüüd sai ka rattaga sõita, ehkki algus oli üksjagu heidutav. Nimelt oli kalle ju pidevalt paremale (fotol paremal vaade tagasi tuldud osale) ning kui väga ääre peale minna, võib alla surnuks kukkuda. Kuid slickrockil on see hea omadus, et nii spordijalatsid kui rattarehvid haakuvad selle pinnaga tugevasti. Teine lugu oleks siis, kui sajaks: siis muutuks slickrock kuuldavasti liuväljaks.

Tõusin sujuvalt järjest kõrgemale, kuni ühel hetkel, mil slickrocki lame osa keeras vasakule n-ö nurga taha, sai sõidetav ja käidav osa otsa (fotol vasakul). See ei pidanud nii juhtuma. Järelikult olin kuskil midagi kahe silma vahele jätnud. Sest kasutatud kirjandus mainis, et päris üle jõudmiseks tuleb ratast kolmes kohas kõrgemale tassida. 

Taas tagasisõit, kuni märkasin kõrge, vähemalt viiemeetrise astangu all ning selle tipus cairne ehk kivimehikesi. Pidin isegi veidi nuputama, kuidas ratast üles saada (fotol paremal). Siksakiline liikumine aitas. Nii et siiamaani kulges kõik üllataval kombel isegi plaanipäraselt. 

Kolmandast ratta (fotol vasakul) üles kandmise kohast läksin samuti esimese hooga mööda. Aga kui tolle üles leidsin, osutus see kolmest kandekohast kõige lihtsamaks: suured kivistmed, ei midagi hullu. Samas tuli meelde jätta, kust üles tulin, et tagasiteel laskumiskohad üles leiaksin. Narr lugu ju, kui jäädki slickrocki kõrgendikule ekslema.

Kaardi järgi slickrockil umbes kaks kilomeetrit tuldud, jõudsin n-ö kohale. Vaatepilt oli võimas. All laiuva Tusheri kanjoniga (fotol paremal) olid meeled juba harjunud, nagu ka kanjoni helepunase-oranžika-kollase-valge vastaseinaga, mille servas kulgeb samuti rattaga sõidetav mitmemiiline slickrocki väli.

Nüüd, kõrgendiku lõunatipus, vaatasid vastu erineva kuju ja tekstuuriga slickrocki kuplid. Nende vahel olid rennid (fotol vasakul), kus talviti, kui lund jätkuks, võiks korraldada rennisõiduvõistlusi. Selline maastik ulatus vähemalt kilomeetrini (fotol all paremal).

Ent paratamatult tekitas see ka kõhedust. Tuleb olla ettevaatlik, et midagi ei juhtuks, sest sealt ei oskaks küll keegi sind otsima tulla. Tusheri slickrock on vähetuntud ja vähekäidud kant, kuna sinna jõudmine on raske ja keeruline. Ainus elusolend, keda nägin, oli alla meetrine heledamat sorti madu. Kuidas küll see sinna üles sai ja millest seal toitub?

Teine probleem on see, et üleval (fotol vasakul) võib ära eksida. Kuna Strava toimis, oleks selle abil küllap ikka õige suuna kätte leidnud, kuid ihuüksida justkui maailma piiri peal olek tekitas kerget ärevust. Kogu aeg jälgis mõte alateadlikult n-ö seljatagust (fotol all paremal). Et pean järge, kust tulin ja kus olen, vaatan iga sammu ette ja ei tee mitte midagi, mis võiks olla veidigi kahtlane või riskantne.

Alla tagasi julgesin slickrockil juba paremini sõita kui üles, ent ikkagi olin ekstraettevaatlik, sest piisab, kui esiratas jookseb mingisse prakku või vastu teravamat mügarikku – päripäikest olid slickrocki kontuurid väga raskesti eristatavad –, ning lendadki üle leistangi kõvale kivile.

Kõige raskem oli ratta (fotol vasakul) alumisest kivihunnikust alla tassimine. Õigemini, see polnud tassimine, vaid langetamine. Sättisin jalad kindlalt paika, siis nihutasin ratast mõne või mõnekümne sentimeetri kaupa allapoole, kasutades selle stabiliseerimiseks ka pidureid. Mitmes kohas pidasin aru ja vaagisin, milline oleks kõige kindlam ja ohutum tegevusplaan.

Päeva seikluse algusest oli möödunud üle kolme tunni, kui tervena lõpuks alla sain. Olin juba laskudes otsustanud, et tuldud teed tagasi ei sõida, vaid väntan Tusheri kanjonis (fotol paremal) edasi. Kummalisel kombel oli liivas sõitmine isegi meeldima hakanud – muidugi juhul, kui jõud ja oskused liivast üle käivad. Tusheri kanjonis käisid. Kergeim käik sisse, trajektoor otseseks, hoog stabiilseks – ja nii läkski.

Kanjonist väljudes jõudsin Determination Towersite (fotol vasakul) lähedale. Need on tumepunased kivikõrgendikud keset rohke liivaga tasandikku. Vanasti olid need olulised orientiirid. Nende juurest, teadsin juba eelmistest kordadest Moabis, saab hea pika laskumise Milli kanjonisse (fotol all paremal). 

Saigi, ehkki aeg-ajalt sundisid liivasel rajal hoogu maha võtma laiad kivised kohad. Neil pole nalja. Isegi kaks mootorratturit, kes vastu tulid, võtsid seal tempo maha ja jäid lausa seisma – mulle tundus, et veendumaks, kas minuga on kõik korras. See on siin üldine kirjutamata reegel, et kui kusagil kaugel kedagi teist kohtad, ei sõida temast ükskõikselt mööda, vaid küsid, kas kõik on kontrolli all. Kusjuures mõned autorid on soovitanud, et ärge lihtsalt jah-vastusega rahulduge; inimesed võivad piinlikkusest oma probleeme varjata.

Kuna päike oli veel kõrgel, otsustasin, et Milli kanjonisse lõpuni ma ei sõida, vaid keeran poolel teel paremale, ühe püstiste seintega kõrgendiku ette (fotol vasakul), ning sõidan selle eest läbi. Seda teed polnud ma varem läbinud. Ilus oli: vasakul pidevalt kõrge kalju, valgete juttidega hallile slickrockile märgitud rada pidevalt tõusmas, aga raskusi see ei valmistanud, sest slickrockil veerevad rehvid mõnusa krudinaga ehk efektiivselt. Niisuguseid tõuse, eriti kui neid saab rahulikus tempos võtta, saab isegi nautida.

Kui üles jõudsin, vaatas vastu Courthouse Rock ehk Kohtumaja Kalju (fotol paremal). See meenutab vägagi Archesi rahvuspargi kuulsat Park Avenue punast liivakiviseina. Laskusin sellega paralleelselt alla, kuid otsustasin, et ei lasku lõpuni, vaid teen poolel teel pöörde paremale. Sealt keeras Courthouse Rocki seina alla küllaltki raske, purustatud kividega ja järskude tõusulõikudega maasturitee. Ka seda polnud varem sõitnud. Nii et nüüd sai seegi puudujääk kõrvaldatud.

Üllatav, et selliste võimsate looduslike moodustistega (fotol vasakul) võib üsna kiiresti harjuda. Olen korduvalt mõelnud, et kui meil Eestis oleks siinsest mingist suvalisest kõrgendikust kas või tuhandik, oleks see meil võetud looduskaitse alla ning näidataks kaugetele külalistele nagu mingit imet. Mõelge näiteks Eesti suurimale, Hinni kanjonile. See on lihtsalt kraav, mida siin ei paneks keegi tähele.

Kui kruusasele Cotter Mine Roadile laskusin (fotol paremal), tuli järsust mäest vastu ATV. Selle juht, umbes 60-aastane mees, näis äksi täis ja küsis, kas siit läheb tee edasi. Kirjeldasin, mis teda ees ootab: algul purustatud pinnase ja kividega lõik, siis pikk ja lai tõus hallil slickrockil Courthouse Rocki lõunatipuni (fotol all vasakul). Ta võttis asja näoilme järgi kergelt ja andis gaasi. Aga ma ei olnud jõudnud veel sagulassegi istuda, kui ta sadakond meetrit eemal otsa ringi keeras. Mu küsimuse peale, mis juhtus, vastas, et ahh, seal on ees kivilasu. Ja kihutas mäest alla ning kadus siis liivasel teel künka taha.

Ma ei saa aru, kust võtavad inimesed enesekindluse, et tulla välja ettevalmistamata, isegi kaarti omamata, isegi teadmata, mis teed pidi kuhu saab. Oletan, et selliste tüüpidega juhtuvadki õnnetused. Või vastupidi: ei juhtu nendega midagi, sest saatus soosib mõnikord muretuid uljaspäid.

Kell veerand kuus lugesin päeva lõppenuks. Tõstsin ratta Toyota RAV4 salongi ning sõitsin Moabi, kus mul oli juba kuid tagasi broneeritud majake (fotol paremal). Moabis ostsin õhtusöögiks Giliberto’se Mehhiko söögikohast kaheksa dollari eest four rolled tacos supreme ning toidupoest glasuuri ja šokolaadiga kaetud kaks 89-sendist saia. Lõunasöögiks oli piisanud ühest banaanist. Vettki kulus ainult ühe pudeli jagu, kuigi veetsin väljas viis minutit üle viie ja poole tunni, millest liikusin – nii rattaga kui Tusheri slickrockil ka kõndides – Strava andmeil 3:51. Kilomeetreid läbisin 25,9, mis teeb keskmiseks kiiruseks kõigest 6,7 km/h. Tõusumeetreid mõõtis Strava tervelt 542.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits