Pullerits: Kuidas ma avastasin liivases kanjonis eduka sõitmise nipi

Suvaliste võõraste ja vastutulijate käest ei maksa siin nõu küsida. Mitte et nad polels vastutulelikud ja seda ei püüaks anda. Aga kasu sellest ei ole.

Täna oli see haruldane päev, kui kohtasin rajal kahte džiipi. Sõitsin Canyonlandsi ehk Kanjonimaa rahvuspargi lähedal Lavenderi kanjonis (fotol paremal). See on tuntud liivase põhja poolest. Ja sealse liiva sügavuse kohta tahtsingi maasturijuhtidelt küsida.

Kuid hommikul oli küll selline tunne, et ei tea, kas päevast asja saabki. Kui Monticellos Canyonlands Motor Inni toa eest veidi enne kella kaheksat kardinad eemale lükkasin, nägin, et taevas on tinahall ja sajab (fotol vasakul ja ka fotol all paremal). Vihm muudab siinkandis osa metsikuid teid nende saviseguse pinnase tõttu kiiresti mülkaks, seega läbimatuks. Ent positiivne oli see, et liiva, nagu Lavenderi kanjonis, pakib vihm kõvemini kinni, seega suurendab läbitavust.

Aga kui enamiku päevast sajab, teeb see märjaks, ning see oli halb variant: esiteks pole mul kaasas vihmakeepi (tõenäosus selle vajamise järele on minimaalne), teiseks oli väljas jahe, lausa külm. Eks põhjus ole ka selles, et Monticello asub kõrgendikul, 2155 meetrit üle merepinna. Lisaks jätkusid juba eile alanud tugevad tuuleiilid, mis olid motelli hindust administraatori sõnul ühel seltskonnal öösel mägedes koguni telgi minema viinud, nii et nad pidid tulema linna ulualust otsima. Motelle umbes 2000 elanikuga Monticellos jagub.

Kui hakkasin oma rendi-Toyotaga 55 kilomeetri kaugusele Canyonlandsi rahvuspargi poole sõitma, oli taevas endiselt paksult tumesiniseid ja halle pilvi täis ning muudkui sadas, millest kasu oli see, et sain tolmuteedel niigi suure tolmukorra kogunud autole tasuta pesu. Aga kui Monticello–Moabi maanteelt ära keerasin ning varsti Indian Creeki ehk Indiaanioja laia, kõrgete seintega kanjonisse (fotol vasakul) laskusin ning seal kruusakattega Cottonwood Canyon Roadile keerasin, nägin, et siinkandis polnud sadanudki. Järelikult võib ka liiv Lavenderi kanjonis olla neetult paks ja pehme.

Cottonwoodi kanjoni teeäärses parklas sain esimese õppetunni, et küsida pole mõtet. Seal oli viie-kuueliikmeline matkajate seltskond, varustuse järgi otsustades piisavalt kogenud. Pärisin, kas nad Lavenderi kanjonis on käinud ja mida sealsete liivaolude kohta öelda oskavad. Ega midagi sisukat osanud, ehkki seda kanjonit nad teadsid.

Sõitsin rattaga ümber Bridger Jacki mesa hambulise põhjatipu (fotol ülal paremal) ning laskusin siis nõlvalt alla (fotol vasakul). Seda teed, mille valisin, ei olnud keegi juba ei tea mis ajast kasutanud. See oli osalt rohtunud ja mingeid värskeid jälgi polnud. Vähemasti leidsin kergesti hargnemise, mis suunas mind Lavenderi kanjonisse.

Lavenderi kanjon (fotol paremal) on 14 miili ehk 22,5 kilomeetrit pikk. Aga olen kohanud andmeid, et ka ligi 30 kilomeetrit pikk. Oleneb, kui kaugele ja sügavale selles tungida. Parim osa on viimane kolmandik, mis jääb Kanjonimaa rahvuspargi piiresse, mis tähendab, et sinna minekuks on vaja hankida luba. Lõpukolmandikul muutub kanjon kitsaks, seal on hulk harukanjoneid, vanade indiaanlaste elupaikade jäänuseid ja ka paar looduslikku kaart. Ütlematagi selge, et nii kaugele ei kavatsenud ma rattaga sõita. Selle eest on igal pool ka tõsiselt hoiatatud, kuna tegemist on väga kauge ja vähekülastatud kohaga, kust häda korral on abi sama hästi kui lootusetu saada. 

Siiski üritasin Lavenderi kanjoni põhjas edasi sõita (fotol vasakul). Algul tundus see liiva tõttu hirmus raske, kohati võimatugi. Aga siis avastasin nipi, mis olukorda kapitaalselt muutis. Nimelt tuli hoiduda sõitmast maasturite sisseaetud jälgedes – need olid pehmed. Palju kõvema pinnase võis leida pearaja kõrval, kus vihmad on suve jooksul pinnase kõvaks vajutanud. Eriti kõva on see käänuline säng, mida on voolinud allavoolavad tulvaveed – seal leidub ka kiviklibu (fotol all paremal).

Sedasi, otsides pidevalt silmadega eespool kõvemat pinnast, läks sõit isegi kergesti (fotol all vasakul). Neid hetki, mil ratas pehmesse liiva jooksis ja hoo kinni tõmbas, enam peaaegu ette ei tulnudki. Kui nõnda edasi läheb, mõtlesin, võin ju isegi kanjoni lõpus ära käia.

Aga see oli pelgalt teoreetiline mõte. Liiga palju päevi pikalt tsivilisatsioonist eemal on vaimu ettevaatlikuks muutnud. Ja parem ongi. Kõrbes ei maksa uljaks minna ja liigseid riske võtta. Alati tuleb meeles pidada, et kui midagi juhtub, kas siis suudad omal jõul end kuidagi päästa. Siinne kant on täis lugusid, kuidas inimesed on entusiastlikult seiklema läinud ega ole sealt enam omal jalal tagasi tulnud.

Kuid tobe on sama kanjoni liivast põhja mööda tagasi sõita. Kaart näitas, et ümber kõrgendiku viib väike rada loodesse ning umbes kilomeetri järel pöörab kirdesse ning viib sinna, kust olin teekonda Lavenderi kanjonis alustanud. Aga mida ma ei leidnud, see oli kaardil märgitud väike tee.

Strava abil sättisin end täpselt kohta, kust tee pidi minema, aga kuskil polnud mingeid jälgi. Hüva, Strava mõnikord pisut eksib. Niisiis otsustasin omal käel asja uurida. Ent seejuures tuleb olla ettevaatlik. Motelli hindust administraator oli mulle hommikul, kui käisin kohvi võtmas, rääkinud, kuidas ta kohtas kõrbes lõgismadu.

Ainus, mis ma leidsin, oli kitsas kuivanud ojasäng (fotol ülal paremal ja ülal vasakul). Selliseid nimetatakse siinkandis vist arroyodeks. Kuna paremat varianti polnud, otsustasin sõita selles. Kuid mõnesaja meetri pärast marsruuti Strava abil kontrollides nägin, et olen väidetavast teekesest kõvasti vasakule kaldunud. Ronisin arroyost rattaga välja ning liikusin madala taimestiku vahel sinna, kus Strava andmeil pidi kulgema tee.

Ja tõepoolest, oligi aimatav mingi rada, mida tõenäoliselt polnud aastaid kasutatud. Sest see oli enamasti taimi täis kasvanud. Võtsin siis jäljed n-ö üles. Samas hoidsin n-ö silmadega kuklas seda suunda, kuhu tagasi minna (fotol ülal paremal), juhul kui vastleitud tee – õigemini, kujuteldav tee – peaks ära kaduma.

Kuid ei kadunud. Leidsin hõlpsasti ka pöörde kirdesse (fotol ülal vasakul) ning sain preemiaks üle rohumaa kahekilomeetrise laskumise (fotol paremal) tagasi Lavenderi kanjonisse. Tõsi, ega see laskumine eriline nauding olnud, sest esiteks peksid teravad ja kriipivad kõrbetaimed pidevalt vastu sääri ning teiseks tuli silmad väga lahti ning pidurid rakendamisvalmis hoida, sest paaris kohas olid vasakult kõrgendikult tulnud veed uuristanud taimestiku vahele vaevumärgatavad, et sügavad süvised, millesse täie hooga sisse sõitmine oleks lõppenud karmi kukkumisega.

Lavenderi kanjonis mõtlesin, et sõidan veidi Bridger Jacki mesa läänepoolsel küljel. Selle serva all kulgeva peamise teeni viis taas väiksem tee. Kui see osutus sama vaevumärgatavaks ning jalgu kriipivaks nagu äsja kasutatud tee, loobusin. Sõit sellel oli ainult üks ebamugavus ning nagu veendusin, muutus rada järjest raskemini tajutavaks (fotol vasakul).

Tagasi Lavenderi kanjonisse (fotol paremal), kus otsustasin, et suundun Davise kanjonisse. Sinna viib nelja kilomeetri pikkune ühendustee. Ja seal tulidki vastu kaks maasturit, esimeses, suuremas, mees ja naine lastega ning nende järel Wrangleris kaks vanainimest, ilmselt vanaema ja vanaisa. Küsisin suure maasturi roolis mehelt, kas seal teel, kust nad tulevad, on palju liiva või on see jalgrattaga sõidetav. Ta ütles, et enamik teed on ikka parajalt liivane, nii et kui tahan seda mööda sõita, pean kõvasti vaeva nägema.

Nii head teed, nagu Davise kanjonini (fotol vasakul ja all paremal), ei olnud ma selle päeva jooksul veel näinudki. Jah, siin-seal oli paar liivast lõiku, aga need olid kõik hooga läbitavad; jah, ka ülejäänud teed kattis liivakiht, aga see oli niivõrd õhuke, et sellest läbi sõitmine ei valmistanud mingeid raskusi.

Sain lõplikult aru, et juhuslikelt võõrastelt ei ole mõtet nõu ega soovitusi küsida. Sellepärast, et inimeste hinnang teedele ja oludele on väga erinev. Võib-olla polnud see mees kunagi jalgrattaga liivas sõitnudki ega kujutanud ette, kui raske või kerge see võib olla. Kindlasti ei olnud tal mingit ettekujutust minu võimekusest ega motivatsioonist. Kui ta hindas mind kui tavalist linnavurlet, võis ta muidugi öelda, et liivas tuleb kõvasti vaeva näha.

Davise kanjoni asemel jõudsin aga South Sixshooter Peaki alla (fotol vasakul). See on ümar mägi, mille tipus on 1855 meetri kõrgusele küündiv teravik. Üllatav oli see, et ei olnud märganud, kus Davise kanjon hargneb, mis näitab, et isegi seal, kus liikumissuund võiks olla ilmne, on võimalik eksida.

Põhjus on selles, et nii Davise (fotol paremal) kui ka Lavenderi kanjon on n-ö allavoolu otsas ainult nime poolest kanjonid. Tegelikult on need üüratul tasandikul keerutavad, laienevad, kitsenevad veesängid. Mõned kohas võib nende laius küündida poolesaja meetrini. Ja kui arvestada, et autodega on sinna sisse aetud kohati mitmeid jäljepaare, ja kui ise püüad jälgedest väljas sõites tugevamat pinnast leida, siis ongi lihtne juhtuma, et vajalikku hargnemist ei märka. Näiteks Davise kanjonist on ühendustee Lavenderi kanjonisse nii varjatud, et sinna on lausa suunav silt pandud.

Oma veast sain aru siis, kui olin South Sixshooter Peaki alla jõudnud. Ega ma kaarti enne lugenud, sest mõtlesin ju, et siin ei saa ju kuskile valesti minna. Aga sai!

Sellegipoolest tegin umbes kolmekilomeetrise uurimisretke ka Davise kanjonisse. Ega see Lavenderi kanjonist millegi poolest erinenud. Sealse teekonna lõpus (fotol ülal vasakul), kui kell oli peaaegu kolm, sõin poolteist banaani (pool banaani oli seljakotis plögaks läinud), sest olin seni pedaalinud hommikuse kolme pitsaviilu toel, ning alustasin siis tagasiteed.

Tagasitee kujunes soodsaks. Märkasin, milline on erinevus, kui sõita kanjonis üles- või allavoolu. Nüüd sain isegi maasturite sisseaetud pehmetes jälgedes vabalt hakkama. Lisaks tõukas tagant vali tuul. Tagasipöörde kohast umbes kaheksa kilomeetrit hiljem (fotol paremal) jõudsin Canyonlandsi rahvusparki viivale asfaltteele.

Keerasin sel teel lõunasse, oma auto suunas. Sinna oli kümme kilomeetrit. Hämmastaval kombel hakkasid just asfaldil jalad senisest pikast päevast kergelt valutama. Kuid õnneks kiiret polnud. 211. maantee (fotol vasakul) läbi Indiaanioja kanjoni on üks kaunimaid ja võimsamaid, mis andis aeg-ajalt täiesti põhjendatud põhjuse kinni pidada ja pilti teha. Kiiret ei olnud, kell oli alles neli.

Autoga tagasi Monticellosse sõitsin samuti teist teed mööda. Valisin 29 kilomeetri pikkuse Harts Draw maantee (fotol paremal), mis tõuseb Abajo mägedesse ja läheb läbi Manti–La Sali metsade. Tee tõuseb 2650 meetri kõrgusele, kust avaneb ka takistamatu vaade kanjonimaale. Peab ütlema, et nii kõrgelt ei ole mõtet loodust vaadata – detailid lähevad kaotsi.

Samas oli Abajo mägede nõlvadel näha, et sügis on tasapisi siiagi saabumas (fotol vasakul). Mõned kased olid juba erkkollased, siin-seal paistis ka punaseid toone. Need on need tüüpilised sügisvärvid, mis Ameerikas oktoobrikuu nautimisväärseks teevad.

Kuna jõudsin hoolimata mägedes tehtud ringist tagasi Monticellosse juba kella kuue ajal, tõstsin motelli ees ratta Toyota salongist välja ning läksin linnaga tutvuma. Niisugust trööstitust ja vaesust, nagu jäi silma Green Riveri linnakeses, siin ei kohta. Monticellos (fotol paremal) on ikkagi põhikooli ja keskkooli hoone, koolide suured spordiplatsid, on ka väike haigla. Millegipärast tundub, et kõige rohkem loob siin korda mormoonide kogukond. Neil on linna servas isegi oma tempel (fotol all vasakul), raudaiaga ümbritsetud, kuldne pasunapuhuja tipus. 

Lavenderi ja Davise kanjonis käigud võtsid kokku veidi rohkem kui viis ja pool tundi, millest sõiduaega oli Strava andmeil 4:19. Kilomeetreid tuli kokku 51 (neist kümmekond asfaldil) ning keskmiseks kiiruseks kujunes 11,8 km/h. Arvestades, et sõitsin valdavalt kanjonites, mis on ikkagi tasased, on Strava näidatud 337 tõusumeetrit korralik näit. Monticello tänavail läbisin 11,4 km keskmise kiirusega 14,2 km/h.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits