Mõnikord on hea meel eksida. Näiteks siis, kui arvad, et tuleb kas just igav, aga kindlasti keskmisest igavam sõit.
Olin põnevust veidi vähemaks võtnud, sest piilusin Google’i kaardilt, mis ees ootab. Haarasin ekraanil alt paremast nurgast kollase mehikese, tõstsin selle Green Riveri linnakese kohale, lasin seal lahti ning nägin siis, millistest teedest on kaardil n-ö elav pilt. Hastingsi teest (fotol paremal), mille sõitmist kaalusin, oli. Aga pilt ei olnud kutsuv. Esiteks pilvise ilmaga üles võetud, seega värvid tuhmid, ja teiseks näis kulgevat üle tuima tasandiku.
Selle teise teguri puhul oleksin pidanud teadma, et pilt petab. Tavaliselt ei ole tõusud ja laskumised, kui need pole just pooleldi püstloodis, pildil ega ka videos arusaadavad. Ja mäed, mis kaugemale jäävad, moonduvad pildil mõnemillimeetriseks sakiliseks kriipsuks (fotol vasakul) – see on äraspidine efekt, mis peaks olema tuttav igaühele, kes soovinud silmapiiril kõrguvaid mägesid fotole jäädvustada. Asi selles, et kahemõõtmelisel fotol puuduvad ju päriselu proportsioonid, eeskätt sügavus.
Niisiis istusin umbes 850 elanikuga Green Riveri lääneserval Conoco bensiinijaama parklas, oma elutegevuse lõpetanud Burger Kingi kiirtoidukoha kõrval sadulasse eriliste ootusteta. Laskunud sealt sadakond meetrit linnakese suunas, keerasin paremale sildistamata asfaltkattega Hastingsi teele (fotol paremal). Vahelduseks oli päris mõnus teha üks väike ekspeditsioon ka kõvakattega teel – rattaringid Green Riveri, Monticello ja Moabi tänavatel ei tule siin arvesse, sest need olid lihtsalt õhtune ajaviide linnadega tutvumiseks –, ehkki samas tundus see justkui pettuse, sohina. Nagu olnuks kohustus kolistada ainult kividel ja pressida läbi liiva.
Ega algus olnudki paljutõotav. Nii vasakul kui paremal mingite tundmatute kultuuridega rohekas-kollakad põllumaad, tarade äärde varutud heinapallid (õigemini, heinakuubikud), mõne hobusega või sootuks tühjad metallist karjaaedikud, siin-seal vana põllumajandustehnika ja autoromud ning hooned, kus võib-olla elas keegi, aga võib-olla ka mitte (fotol vasakul). Ja ümberringi tõesti tasandik. Ainult vasakul, kus põllumaa kaugema serva taga voolab Green River ehk Roheline jõgi, kasvamas reas rohelised puud.
Ja siis järsku tee ääres silt «Elgini surnuaed». Poleks silti olnud, sõitnuks kalmistust (fotol paremal) mööda. Poolsada meetrit asfalteelt kõrvale jäänuna paistis see silmanurgast järjekordse kolahunnikuna hallikalt savisel pinnasel. Lähemal vaatlusel osutus aga omalaadseks kitšiväljaks või juudi jõulupuuks: haudadel kaunistuseks («kaunistuseks»?) mänguasjad, päkapikud, mänguloomad, kunstlilled, Ameerika lipud. Vanimad hauaplatsid sadadest pärinevad aastast 1865, hilisemad näitavad, et siia on maetud raudteetöölisi, uraani kaevandajaid ja raketiväelasi. Nimelt läks siit kunagi läbi Denver Rio Grande Western Railroad, külma sõja aastail lasti aga lähedalasuvalt polügoonilt taevasse 141 Athena-nimelist raketti. Nüüd on Elgin kummituslinn. Ametlikult küll Green Riveri osa.
Seejärel hakkas pilt muutuma. Esmalt andsid sellest märku teeäärsed savimineraalidest koosnevad heledat värvi, peamiselt hallid pehmed bentoniitkünkad (fotol vasakul), millesse vihmaveed on uuristanud sügavad vaod. Siis laugena näivast paremale kaarduvast tõusust üles ning ees avanes sootuks teistsugune horisont.
Green Riveri linna põhjapoolset serva raamistab kauguses – kui ma nüüd nimega ei eksi – massiivne Transportation Rock, mis on osa Book Cliffsist ehk Raamatukaljudest (fotol paremal). Need on nime saanud selle järgi, et on pealt justkui teerulliga siledaks hõõrutud, meenutades oma lameda platooga raamaturiiulit. Tõusu otsa jõudnuna nägin Raamatukaljusid enda ees palju suursugusemalt, kaugemale ja sügavamale ulatuvana. Nende poole väntasingi.
Ja mida rohkem edasi jõudsin, seda vägevamaks silme ees vaatepilt muutus.
Raamatukaljusid (fotol vasakul) näeb väga pikalt, kümnete, kümnete ja kümnete miilide kestel, kui sõita mööda 70. kiirteed Coloradost Green Riveri suunas ja sealt edasi loodesse. Need paistavad kui
terra incognita, kuhu inimesel puudub kõrgete püstiste seinte tõttu juurdepääs. Sedasi on Raamatukaljud elukohaks koiottidele, puumadele, ilvestele, karudele, isegi piisonitele.
Veidi rohkem kui kümmekonna kilomeetri järel tuleb Hastingsi teel küllaltki järsk laskumine (fotol paremal), kus kiirus tõuseb kergesti üle 50 km/h, ning läbib lõpus, laskumise põhjas, liivase vadi – see on koht, kus saju ajal jooksevad mäslevad tulvaveed üle tee. Utah’ kõrbeteedel on selliseid madalaid kohti palju. Enamasti on need tugevdatud betoonplaatidega, et marutavad veed teed minema ei pühiks. Ometi seda juhtub.
Kuskil sealkandis, kus järgnenud kerge ja lühikese tõusu järel avaneb vasakul vaade uuemat sorti rantšole (fotol vasakul) ning Blue Castle’i ehk Sinise lossi nimelisele mäele, peaks mingi tee keerama paremale ja viima kohani, mis mõnel kaardil on tähistatud
Jenkstar Ranchina. Seda ümbritseb teatav müstika. Ametlikult ja suuresõnaliselt on tegemist jätkusuutliku elulaadi arendamise kohaga, kus insenerid ja kunstnikud otsivad loovaid lahendusi maailma akuutsetele probleemidele. Seal, keset eimidagit, toimub ka mingi kolmepäevane festival. Aga arvestades koha eraldatust ja et sinna ei juhata ükski silt, võib peaaegu kindlalt väita, et seal toimub veel midagi ja muud, mida ametlikult kirjas ei ole.
Kust Jenkstar Ranchi tee viib, jäigi mul avastamata, kuigi jälgisin teeäärt tähelepanelikult. Ju siis saatus ei tahtnud, et ma kaine ja ratsionaalse maailma esindajana sinna alternatiivkogukonda satuksin.
Mingil hetkel muutub Hastings Road kaartidel Beach Roadiks ehk Rannateeks. Rannatee keset kõrbe?! Ei, see pole nali või iroonia. Sest paaril korral keerab käänuline Roheline jõgi (fotol paremal) tee äärde ning selle liivased kaldad viitavad, et tõepoolest võiks kusagil vette ujuma minna. Kuigi olen kuulnud, et see pole soovitav, vähemasti teises selle piirkonna suures jões, Colorados, kus vesi olla ka suvel jääkülm ja vool kiire, ehkki kaldalt vaadates nii ei paista.
Vaatepilt muutub edasi vändates aina suurejoonelisemaks. Hallikad-oranžid Raamatukaljud tulevad järjest lähemale. Kontrasti loovad Rohelise jõe rohelised kaldapealsed ja seal turritavad kollased õistaimed (fotol vasakul). Asfalttee, tõend tsivilisatsiooni kohalolekust, vonkleb usjalt jõega samas suunas kaljude vahele. Kuni viimaks, veidi rohkem kui 15 kilomeetrit Green Riveri linnakesest, lõpeb – muutub kruusateeks.
Ees vaatab vastu silt «Swasey’s Boat Ramp» (fotol all paremal). Ehk Swasey paadislipp.
Siia tasus sõita. Ümberringi kõrged kaljud. Ees lai Roheline jõgi. Kaldal kõrgumas suured puud, mida jõevesi kõrbemaastikul edukalt toidab. Veidi tagasi vaadates ulatub üksiku teravikuna üle kaljude sileda platoo Sinise lossi tipp. Isegi see, et siia jõudmine ei võtnud nii palju aega ja vaeva, nagu enamik teisi võimsaid kohti, mida sel reisil nähtud, ei vähenda vaatepildi pakutavat emotsiooni.
Paadislipile (fotol vasakul) astuvad kaks keskealist naist, kaasas laps ja kolm koera. Naised on tulnud vastu oma abikaasadele, kes on üheksa päeva paadiga jõel veetnud. Täna on see päev, mil nad peaks siia, seikluse lõpp-punkti saabuma.
Swasey randa jõudmine (fotol paremal) võttis tänu ohtratele pildistamispeatustele tunni ja kümme minutit. Tagasiteel (fotol all vasakul), mis liiati kulgeb vastu päikest ja seetõttu pildistamist ei soosi, otsustasin olla ajasäästlikum. Jõudsin auto juurde tagasi 41 minutiga. Kokku kestis 31,3-kilomeetrine teekond tunni ja 51 minutit, millest sõiduaega tuli Strava järgi veidi üle 1:38. Keskmiseks kiiruseks kujunes 19 km/h ning tõusumeetreid kogunes 213 – ei saagi aru, kust neid nii palju tuli.
Edasi tuli aga asuda lahendama probleemi. Ja probleem seisnes selles, kuidas saada rattalt (fotol all paremal) küljest ära pedaalid, et õhtul Salt Lake City’s ratas tagasilennuks kasti pakkida. Muuseumis, mis pühendatud John Wesley Powellile, Metsiku Lääne kuulsale uurijale üle-eelmise sajandi teisel poolel, kus käisin oma raamatukogu täiendamas, sain soovituse sõita üle jõe ja küsida pedaalide lahtikeeramiseks võtit autoparandustöökojast.
Seal tegelesid mehed ühe tumedanahalise turisti sedaani kütusepumba putitamisega. Kui töökoja pealik, ligi kahemeetrine vibalik, määrdunud-auklikud teksad jalas, mult lõpuks küsis, kuidas saab aidata, seletasin, et soovin mutrivõtit maastikuratta pedaalide lahtikeeramiseks. «I don’t borrow tools,» kõlas lakooniline vastus. «Ma ei laenuta tööriistu.»
Ausalt öeldes oli see solvav. Et mees, sa ei saa siin inimtühjuses (fotol vasakul), kus peaks kehtima kirjutamata reegel, et hädasolijaid tuleb aidata, isegi nii palju vastu tulla, et teine mees saaks oma käega paar liigutust teha! Ei hakanud teda paluma, vaid tulin tulema.
Sõitsin Rohelise jõe (fotol paremal) juurest edasi tunni kaugusele Price’i. Seal pidi olema üks rattapood. Tee sinna viis enamasti pikkade, mitmemiiliste sirgetena üle elutuna näiva kõrbemaastiku, mis ajas hirmsasti une peale. Selge see, et kahe nädalaga kogunenud väsimus hakkas välja lööma. Samas oli liiklus sel üksikul teel, kuhu jääb ainult üks linn, kummituslinn Woodside (kus filmiti kütuseveoki plahvatus ekraanihitis «Thelma & Louise»), üllatavalt tihe; tihedam kui mil iganes eelnevatel aastatel; tihedam kui Tartu–Tallinna maanteel. Kuhu need inimesed küll kõik sõidavad, imestasin.
Price’is leidsin peatänava alguses rattapoe Altitude Cycle (fotol vasakul) kergesti üles. Seal võeti sõbralikult vastu. Kui ütlesin, mida soovin, tõsteti ratas pikema jututa sadulapostiga kinnituspukile ning keerati pedaalid küljest. Isegi raha ei küsitud selle ees. Hoopis anti kaasa kleeps «A real man is his own motor» – «Tõeline mees on iseenda mootor».
Edasine ligi kahetunnine sõit Salt Lake Citysse üle Wasatchi mägede, kus tee tõuseb Soldier Summiti sisuliselt kummituslinnas 2279 meetri kõrgusele, on mu hinnangul üks ilusamaid Utah’s. Mäenõlvadel oli lehtpuude seas näha sügist kuulutavaid kollaseid laike. Tempot tõmbas maha avarii Helperist neli miili põhja pool (fotol paremal, all vasakul ja all paremal), millest mul õnnestus siiski väikse, maksimaalselt pooletunnise ajakaoga pääseda. Vastassuunas oli pärast õnnetuskohta, kus tee ääres oli näha süsimustaks põlenud sõiduki vrakk, vähemalt kolme-nelja miili pikkune autode kolonn, mis vaevu liikus. Neist tõenäoliselt olid paljud masinad, millega inimesed sõitsid Salt Lake Cityst kagusse, sh Moabi kanti nädalalõppu veetma.
Salt Lake Citys (fotol all vasakul) olin ööbimiseks valinud kesklinnas Motel 6. Esiteks on sealt varahommikul pimedas lennujaama vähem kui veerand tundi autosõitu ning teiseks on see motell lennujaamalähedastest ööbimispaikadest soodsaima hinnaga. Kuid sel kõigel, nagu öösel selgus, oli oma hind.
Pakkisin teise korruse motellitoas õhtul ratta kasti, sõin Panda Expressist ostetud kolmeosalise hiina roa, käisin duši all ja heitsin võrdlemisi varakult, juba kella 11 paiku magama, sest hommikul pidin kella kuue ajal tõusma.
Mul oli tuba T-kujulise motelli tagumises otsas, kus märkasin juba õhtul, et peaaegu ühtegi teist autot seal ei seisa. Peale ühe päevihäinud halli Toyota mahtuniversaali, millega saabusid kaks meest. Üks oli minuvanune valge, kes viskas mulle naeratades arusaamatu remargi ja patsutas trepil õlale, ning teine, tema kaaslane, neeger, kelle vasak näopool oli silma ümbruses millalgi kõvasti pihta saanud. Kohe nii kõvasti, et seda märganud, ei tahtnud ma seda vaadatagi.
Küllap saabub enamik teisi ööbijaid millalgi hiljem, arvasin.
Ei saabunud.
Kella ühe ajal öösel kuulsin ukse taga, et keegi pühib minu uksematil jalgu. Siis järgnes koputus uksele. Ajasin end voodis püsti ja püsisin vagusi, oodates, mis edasi saab.
Järgnes koputus aknale. Akna ees olid paksud läbipaistmatud kardinad. Järgmiseks tundus, nagu keegi küsinuks, et kuhu see valge kutt läks. Ega täpselt küsimusest läbi ukse aru saanud.
Siis kuulsin, et keegi katsub ukselinki. Nüüd ajasin end voodist juba täiega välja. Kuid püsisin jätkuvalt tasa. Tuld põlema ei pannud. Küsima ei hakanud, et kes see on ja mis ta tahab.
Mobiiliekraani valgel otsisin oma dokumentide kaustast välja motelli broneeringu – selle leidmine võttis närviajavalt kaua aega – ning toksisin sealt motelli numbri oma telefoni. Et kui olukord pingestub, siis helistada. Igaks juhuks uurisin ka voodi kõrval olevat traadiga telefoni, et küllap on seal vastuvõtulauaga otseühendus. Aga lauatelefon ei töötanud.
Tüüp, kes ukse taga oli, ilmselt lahkus. Aga und enam ei tulnud.
Poole tunni pärast kuulsin, et keegi hüüab kõva häälega midagi parklas, kus seisid peale minu rendiauto hall Toyota mahtuniversaal ja üks valge väiksemat sorti maastur. Piilusin aknast ja nägin, et motelli tumedanahaline turvatöötaja oli tulnud piirdeaia tagant mingeid tumedaid, kapuutsidega kogusid minema peletama. Nood eemaldusidki.
Turvamehe nägemine andis nii palju hingerahu, et suutsin taas uinuda.
Kui kell kuus ärkasin, kiiruga riidesse panin ja paar kreemisaia ampsu võtsin, kuulsin, et jälle koputab keegi uksele. Nüüd juba vihastasin. «What’s there!» käratasin. See pidi mu meelest tähendama, et «mis on, raisk!». Vaatasin läbi uksesilma ja nägin, et mingi must kogu seisab küljega ukse taga.
See ajas pigem vihale, kui hirmule. Mul oli ju vaja kiiresti lennujaama jõuda, rendiauto tagastada, lennule registreerida, rattakast ära anda, turvakontroll läbida – see kõik võtab aega.
Õnneks tüüp ukse tagant peagi kadus. Võtsin seljakoti ja arvutikoti ning viisin need kõigepealt trepist alla autosse. Siis tulin trepist üles tagasi ning nägin viis-kuus meetrit eemal kahte musta kogu. Tegin näo, nagu poleks neid õieti märganud. Ise vaatasin kümmekond meetrit eemal oma numbrituppa sisenedes, ega nad mulle järgnenud.
Ei järgnenud. Haarasin rattakasti, tassisin selle trepist alla, paigutasin tagaluugist auto salongi ning tegin kiiruga, tagasi vaatamata minekut.
Jõudsin piisava ajavaruga kell poole üheksa Chicagosse startiva lennuki väravasse.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits
51 Kommentaarid:
See kvartalite plokk SLC-s on nii krimigeene, et valge inimene ei kõnni üksinda seal isegi mitte jala kvartali kaugusele einestama. Äärmisel juhul elektritõuksiga, jah ka sinna on see hullus jõudnud.
Samas on üllatav, et Jenkstar Ranchi teedest täie auruga mööda tuhisesid. Kas tõesti lootsid, et sinna läheb samasugune asfalt? Vähemalt streetviews on need kohad väga selgelt nähtavad, juhul kui muidugi tead umbes kus need asuvad.
Jah, ma nägin küll hargnevaid teid, aga need ei olnud sugugi kohtades, kus Strava näitas, et peaks minema tee Jenkstar Ranci. Üks selline hargnemine on ka loos ühel esimestest fotodest.
Lugesin küll Booking.com-is SLC Motel 6 kohta arvustusi ja nägin ka kriitilisi, ent nende seas oli ka neid, mis ütlesid, et pole hullu midagi. Sealsete arvustuste puhul tuleb üldse silmas pidada, et mõni teeb suure traagilise numbri ka sellest, kui põrandas on pragu või peeglil mõned pritsmejäljed. Nüüd lisasin sinna ka oma väga kriitilise arvustuse. Mu meelest tuleks sellele kohale lisada suurte tähtedega hoiatus, et valgele inimesele mittesoovitav!
Rassist! (sarkasm)
No selle loo alguse pildil olev kõrvaltee läks küll kohalike noorte krossiraja juurde aga sellest edasi oleks ka tavapärasem pinnastee läinud su soovitud teele välja. Tõsi see tee ei olnud seal üldse see õige tee, sealt oleks saanud lõigata. Lisaks oli õigema teega ristumine tegelikult tolles mainitud vadis, kus toimus tulvavee sängi ja maastikutee ühiskasutus kuni soovitud teekeseni ja vaatamisväärsuseni. Aga jah see õige ots oli natuke pärast seda pika kus auto kastis veetava peniga pilt on tehtud. Üllatav, et see kaardimajandus sul nii algeline on. Kindla peale oleksid saanud tolle kõige õigema teeotsa kätte siis kui oleksid seal esimese nö kahtlase teeotsa juures olles Google mapis valinud sihtkohaks Jenkstar Ranchi ja voilaa oleksidki kohale jõudnud ilma Stravas asjatamatagi - https://maps.app.goo.gl/RC6bU2qMyKfnAmTu8
Õige käitumine potentsiaalselt ohtlikus situatsioonis. Uks suletuna hoida. Koonda lähedusse löögivahendeid - harjavarred, toolid, kõik mida eskaleerumisel esimesena kasutada. Kurja häält võinuks teha lingi lõgistamisel. Vaikus võib pätile tähendada (valge mehe ehk rahakoti elupaik on varemalt kindlaks tehtud), et tuba on tühi võib sisse murda. Öösel kopsijatele pole mõtet lahkelt läheneda, küllap on mingis joobes või koriteo motiividega. Tõeline hädaline annab häälega märku, ja eelkõige püüab politseiga ühendust saada, vajadusel paludes teistel seda teha. Klaari häälega Idi nahhui on taolisele uksetagusele pasale õige lausung.
See võis tõesti nii olla, 14:45, et öösel ukse taga kobistaja võis proovida õnne. Et algul vaatas koputades, kas reageerin, ja kui ei reageerinud, siis proovis, kas äkki uks on lahti. Ja kui ei olnud lahti, siis küllap nii palju indu ja kuraasi ei olnud, et hakata jõuga sisse murdma, sest need motelliuksed on tavaliselt tugevate lukkudega ja paar inimest samas motellitiivas siiski olid ning suurema mürgli peale oleks nood võinud nina välja pista või midagigi ette võtta, mis sissetungijale ei oleks sobinud.
Ega ma seda Jenkstar Ranchi nii valulilselt ka taga ajanud, et oleks selle tingimata kavva võtnud. Nagu lugeda, siis aeg oli mul tol päeval üpris piiratud ning kõrvalepõikeid peateelt väga lubada ei tahtnud. Mulle endale tundus ka, et õige tee läks vist vadi põhjast, kuigi tee jälgi seal ei olnud ning lisaks on piki vadi sõitmine riskantne tegevus veidigi vihmase ilma korral.
"I do not borrow tools" tähendab "ma ei võta tööriistu laenuks". Äkki oli tegu hoopis keelelise arusaamatusega, sest töömees sai aru, et pakud talle mutrivõtit laenuks ("Would you borrow a wrench?").
Käsi püsti, kellel ei ole olnud "sõprussuhet" inglise filoloogiga.
Pärtel, mäletan tema lühikest lauset just nii, nagu siin kirja sai. Arvestades, mis kohaga on tegu, siis ei maksa ka native speakerilt ideaalset keelekasutust eeldada. Koha nimi oli Interstate America (1110 E Main Street), saate ise järele vaadata, mis firmaga tegu.
Kas töömees pidas Padret harjuskiks?
Nüüd eraldi küsimus, et kuidas Priit siis küsis? Kui Pärtli viidatud moel siis sai õige vastuse.
Sirvisin üle pika aja taas Pulleritsu blogi. Mida enam ma ajakirjaniku seiklustest kaugel Ameerika maal loen, seda vähem ma sinna minna soovin. Ise käisin 3 nädalasel Portugali tripil . Sai mööda riiki rendiautoga ringi sõidetud ja erinevates kohtades ööbitud. Kõvasti mägedes matkamist, hommikust jooksmist paljajalu rannaliival, ookeanis ujumist ja oma kehakaalu kasutades väljas võimlemist (calisthenics) nagu lõuatõmbed, rööbaspuudel kätekõverdused jne. Kokkuvõtteks võib öelda, et inimesed lahked ja sõbralikud, toit maitsev ja tervislik (seedimise ergutamiseks sai sagedasti pruugitud ka väikestes kogustes kohaliku veini), ilmad olid soojad ja päikselised. Tegelikult vedeleb toit seal igalpool matkaradade ääres maas, nagu mahajäätud ja poolmetsikud viinamarja istandused, maas vedelevad kastanid, mandariinid, kreekapähklid jne. Ainsad negatiivsed kogemused pakkus Lissabon, oma vastiku liiklusega, kus tavalised igalpool mujal euroopas kehtivad liiklusreeglid ei tundunud kehtima. Linnas oli kuidagi vähe õhku ja tervelt kolmel korral pakuti üsna pealetungival viisil narkootikume. Aga eks need suurlinnad ongi enamasti üks patupesa. Igatahes jätsin isegi palju reklaamitud Sintra vaatamata ja suundusin tagasi mägedesse ,eemale ahistavatest linnamüüridest,sinna kus inimesed lahkemad, sõbralikumad ja rohkem avarust. Reisil sain kinnitust faktile, et kui näete tänaval inimest, kes kannab vabatahtlikult ahistavat meditsiinilist maski, siis vähemalt 9 l juhul kümnest on tegemist impetsilliga, kellega ei tasu tegemist teha. Kodukamarale naastes, tegin õhtul peale lennukipealt saabumist ,väikese tuulutuva sörgi. Kohalikud ilmaolud on totaalselt erinevad riigist kus viibisin. Seal oli soojus ,valgus siin aga ööpäev läbi pime niiske ja jahe nagu neegri prsses. Mõtisklesin, et miks ma siin üldse elan, et vaatamata sellele et meie palgad on E-liidu ühed väiksemad, on meie hinnad ikka skandinaaviaga samal tasemel. Lisaks ka maksukoormus ilmselt üks kõrgemaid. Portugalis on küll mõnedel teedel teemaksud, samas sai seal peaaegu tutika auto rentida 3 nädalaks vaid 105 euro eest ja toiduained on maksustud vaid 13 % käibemaksuga. Meie viletsusvalitsus ,aga poeb või nahast välja, et leiutada taas uusi makse. (võetakse vist shnitti Peeter esimese aegselt venemaalt) Juba positiivse asjana tundus tõsiasi, et lõunapoole reisides saad tunda ennast tõeliselt jõukana, sest isegi Frankfurdi lennujaamas ei tundunud asjad enam kuigi kallid ja Hispaanias, Portugalis on need lihtsalt naeruväärselt odavad. Põhiliseks argumendiks sai siiski tõsiasi, et ma elan Eestis sellepärast, et see siin on minu KODUMAA! Sellega ongi vist hea lõpetada
"peaaegu tutika auto rentida 3 nädalaks vaid 105 euro eest" - mis mark ja mis tingimustel? kas oli täiskindlustus? omavastutus null?
"isegi Frankfurdi lennujaamas ei tundunud asjad enam kuigi kallid". Meil on sellest kallidusest vist erinev arusaam. Kui maksad Fraportis vaid pool kõhtu täitva külma wrapi eest 7 eurot, pole see odav. Samuti ei ole odav, kui saiade-kookide eest küsitakse seal 6-8 eurot ja lihtsa joogipudeli eest 5 eurot. (Vrdl Moab: long john 89 USA senti; ahjusoe suur burrito Maverikis 5 dollarit.)
Algselt pidi olema Volkswagen T-Cross, aga saime Seat Ibiza. Väike auto üllatas oma sisemise ruumikusega ( olen 195 pikk) ja mootori võimekusega ülijärskudel mäenõlvadel kiirendada. Ka kiirteedel 140-150 (lubatud küll vaid 120, aga seal ei tundu olema selline haiglane kontrolliühiskond ja kohalikud andsid igalpool minna paarkümmend km rohkem kui lubatud) kiiruse juures käitus auto täiesti rahuldavalt. Rääkides kindlustusest siis on olemas erinevaid elufilosoofiaid. On inimesi, kellel on alati kõiksugused kindlustused ja enamasti on neil neid ka vaja. Olen reisinud palju, olen rentinud palju autosid. Mul pole olnud kunagi ühtegi tervise kindlustust ja olen maksnud alati ka autode eest nii vähe kui võimalik st olen alati maksnud vaid teenuse eest ja jätnud kindlustusfirmad nuumamata. Olen lootnud oma tervisele,jõule, oskustele, ettevaatlikusele ja tähelepanelikusele. Arvan, et kui minuga peaks kunagi ka midagi juhtuma, olen ikka kaubelnud kasudega. Ma ei pea seda mingiks õigeks või valeks valikuks, aga selline on olnud mu elu filosoofia varasest nooruset peale ja ma ei kavatse seda muuta. Ma ei kindlusta kunagi midagi, kui seda just trahvi ja aresti ähvardusel ei sunnita. Lühidalt öeldes oma vastutus kõige halvemal juhul oli 1500 eurikut ja täiskindlustusega oleks see lugu 325 maksnud. Võite öelda, et ma olin rumal, et riskisin, aga mina ütlen teile, et võitsin puhtalt 220 eurot. Nõus Priit, et Frankufurdi lennujaam on arutult kallis, aga ma ütlesin, et see ei tundu enam nii meeletult kallis kui ütleme 15 aastat tagasi. Hinnad keskelt läbi kõigest 2-3 korda kallimad kui näiteks meie lennujaamas. Kõige odavam veepudel mis mul leida õnnestus oli 1 liitrine Evian ja selle eest tuli välja käia 6 eurot 35 senti võrdluseks mingi kohaliku õlle oleks saanud 5 euro ja 60 sendi eest. Tegelikult on see sigadus sundida lennujaamades võltsturvalisuse huvides inimesi oma kaasa võetud veest loobuma ja siis seda kohapeal kullahinnaga müüma. Paljudes nn 3 ndates riikides ,mida mõned ülbelt staaugu riikideks nimetavad ,on vesi igalpool sisuliselt tasuta ja kõigile kätte saadav. Nad ütlevad, et puhas vesi on eluks ja eksisteerimiseks vajalik, see peab olema kõigile kättesaadav, selle arvel ei rikastuta ja sellega ei kaubelda.
Kägu on nigu Kihnu Jõnn, usub endasse ja kuni eluvaim sees, siis alati kasudega. Jõnnil oli ainult loll komme oma soodsate künadega ise asjatada. Oleks teisi rohkem usaldanud ja neid motiveerinud, olnuks hing pikalt sees ja pappi nagu mida. Sellegi poolest vedas 65 täis ja maeti oma kuunariga märga hauda teada tuntud raketiväelaste päeval. Küna läks raksakaga pooleks.
Kuna pidin tagasisõidul Frankfurdi lennujaamas viibima 4 tundi ja 40 minutit siis ostsin frankfurdi jaamast lisaks veele veel Stephen Kingi raamatu "Fairi Tale" ja 240 grammise tumeda shokolaadi "Toni`s". Esimene maksis 16.50 ja teine 5.45. Ma pole viitsinud süveneda, mis analoogsed asjad mujal maksaks, aga ma arvan, et mitte oluliselt vähem, sest raamatut müüakse kui nr 1 bestsellerit ja shokolaadi reklaamitakse kui ökoloogiliselt puhtast kraamist 70% kakaosisaldusega ja mis kõige olulisem, see olevat nn "slavery free chocolate". Tootja väidab, et ei mingit laste tööjõudu, ega kaasaegset orjandust. Ütlen ausalt, et see on suurimaid oste, mis ma üldse eales kunagi ühestki lennujaamast teinud olen.
To 19.05 Minumeelest peabki inimesel oidu olema õigel ajal ära surra. Mulle tundub, et näiteks peale 70 ndat eluaastat suudab elu veel vaid vähestele midagi elamisväärset pakkuda. Oluline pole ju kaua elada vaid elada tervena ja iseseisvana. Minule ei meeldi olla hädine ja teistest sõltuv. Kui keha sind enam teenida ei taha ja ei suuda, siis ei aita see, hing veel sees noor ja seiklushimuline. Samas kavatsen ma oma 70 ndal sünnipäeval vähemalt 20 korda lõuga tõmmata (ühe korraga loomulikult). See plaan on paika pandud.
Njaah, kui praegult võrrelda siis Kägu oskab paremini elada, kui veel pildid ka muljetamise kõrvale oleks..
Kägu poolt , pole mõtet virelma jääda ristiks lähedastel kaelas. Seega peaks olema legaalne võimalus elust lahkuda soovi korral.
Seni kuni käed jalad terved, on lahkumisel vaid taevas piiriks. Kägu sugune saab hakkama ka siis kui vaid üks neist toimib.
Seat Ibiza on RAV4 kõrval muidugi jama. Imelik komme reisile minnes koonerdada, parem siis juba mitte minna.
Kitsastel magistel teedel ja linnatänavatel ning kohtades kus parkimisruumi alati napib, on väiksem auto alati praktilisem ja mugavam, kui suur. Pealegi reisil võib olla ka teisi eesmärke , kui lihtsalt kalli ja uhke autoga poosetada. Vean kihla, et 23:07 pole kunagi istunud, ei RAV4 ega Seat ibiza roolis. Ilmselt pole ta sõitnud mägistel külavahe teedel, ega ka Moabi kõrbes, kus tõepoolest kulub vahel, ehk ära pisut kõrgema kliirentsi ja nelikveoline auto. Samas olegem ausad tõeliseks offroad sõiduks on ka RAV4 äärmiselt lahja valik. Imelik komme on võtta sõna asjades millest suurt midagi ei tea ja kogemusi ei oma. Öelda nagu midagi pole ja ei oska, aga ära tahaks ikka panna.
Kus Portugalis puhkaja kitsastel mägiteedel peab uhama? Reisil on ikka õige puhkus mugavas autos. On küll kohti kus kõik väikeautod on mõlkis aga kas see on siis tõesti see õige puhkus kus sõitmine on riskantne ja probleeme kaasa toov tegevus? Sinna tuleb minna ainult äri tegema.
Mina käin nn reisil enamasti põhiliselt selleks, et niiöelda pikendada suve, st ma ei tee seda kunagi siis, kui ka meil on soe ja ilusad ilmad. Reisi põhiline eesmärk on palju sportliku tegevust värskes õhus, palju päikestja merevett, ohtralt head toitu palju mägedes ronimist ja ahetama panevate vaadetega, mägijärvedes ujumine, kohaliku floora ja fauna imetlemine, lisaks pisut kohaliku kultuuri arhitektuuri st kohalike linnade küladega tutvumist natuke erinevate inimestega suhtlemist jne. Rannas ma üldiselt kaua niisama vedeleda ei viitsi, pigem jooksen, ujun või või võtan veepudeli näppu ja matkan. Reisime enamasti koos abikaasaga, kellele analoogsed tegevused samuti huvi pakuvad. Ma leian, et möödukas risk lisab elule vürtsi ja toimetulek mõningate raksustega rahulolu iseendaga. Selleks me ju sporti teeme ja võistlustel osaleme, et eelkõige iseendale midagi tõestada. Ma tunnistan ausalt, et olen väga praktiline inimene, kes absoluutselt ei oska hinnata luksust. Asjade väärtust hindan ma pigem selle järgi kuidas need mulle endale reaalses elus ja kasutuses tunduvad. Nn arvamusliidrite ja müügimeeste möla jätab külmaks. Mul on piisavalt suur riist, et mitte vajada selle pikendust. Seat Ibiza ei sobi kindlasti transpordi vahendiks neljale täiskasvanud normaalmõõdus inimesele, aga 2 inimest tunnevad ennast selles autos mugavalt. Autos oli korralikult toimiv kliimaseade mõlemale reisijale eraldi reguleeritava temperatuuriga, kaasaegne navigeerimis seade, mis ühildub lihtsal viisil telefoniga, täiesti rahuldav stereo süsteem. Kõikvõimalikud juhiabi seaded kiirushoidiku, rajahoidmis andurite tagurduskaamerate ja muude anduritega. Võimas mootor, suurepärane kiirendus ja väikeauto kohta väga hea teelpüsivus ka suurtel kiirustel. Ütleks veel, et mahtusin oma 195 cm ja ebastandartselt pikkade jalgadega sellesse autosse paremini, kui näiteks Mazda 6 te kus ma pean istme maksimaalselt taha lükkama, et ennast vähegi mugavalt tunda. Seatis ja veel 2 astet ülegi. Kus on ebamugavus? Teadmises, et minu prsse all ei ole arvamusliidrite poolt haibitud tugevalt ülehinnatud staatuse sümbol? Pealegi ma olen juba vanuses kus staatusesümboliks on hea tervis ja sportlik vorm, mitte mingisugune transpordivahend
Küllaltki piinlik, et sellisel maanteemuhul on tagurduskaamerad, rajahoidmisandurid jms. Milleks? Peeglid ja pedaalid on enam kui küll. Jah, Mazda 6 on veel kehvem.
Eelkõneleja ütleb, et möödukas risk lisab elule vürtsi ja toimetulek mõningate raskustega rahulolu iseendaga. Ainult et ma ei ole siin tema tüütult pikkadest ennast õigustavates tiraadides näinud küll mingit mõõdukat riski ega mõningaid raskusi, mis oleks vähegi võrreldav nende riskide ja raskustega, millest sain lugeda eelnevatel nädalatel lugupeetud blogipidaja sulest. Need olid usutavad kirjeldused, erinevalt eelkõneleja endale vastu rinda taguvast eneseupitamisest ja eneseimetlusest.
Ka mina ei aja luksust taga. Mu arust on isegi kohatu minna Moabi ja valida seal kallima otsa hotell. Moab on selline koht, kus pead ikka olema jalgu pidi nö liivas ja kividel, see käib sinna juurde. See on seal kohane. Seetõttu on rustic cabin igati paslik valik, kuigi nende hinnad on seal juba samad, mis mõnes Portugali linnas luksnumbril hotellis.
Ka ei ole Moabis seda muret, et keegi tuleks sind tülitama ja narkootikume pakkuma. Moabi ja selle ümbruse kuritegevuse statistika siin:
https://www.neighborhoodscout.com/ut/moab/crime
Mul ei ole seal kordagi probleemi olnud millegagi. Kui jätsin auto Poison Stripile minnes keset ei midagit terveks päevaks, ütles National Parks ranger, et siin on turvaline ja autoga ei juhtu midagi, sest inimesed, kes siia tulevad, on teiste huvidega, mitte selle peal väljas, et midagi lõhkuda ja röövida, nagu suurlinnades.
Kunagi lugesin Pulleritsu blogi sagedamine ,nüüd harvemini. Põhjuseks on see, et blogipidaja oma tsenseerimise, kustutamise ja manipulatsiooniga on peletanud siit minema kõik ,kes suudavad mingit sisu luua. On rida inimesi, kelle elu mõte ja ainus rõõm siin elus ongi üksnes teiste suunas sapi pritsimine.
2024a lind on kägu. Palju õnne!
https://novaator.err.ee/1609131398/tuleva-aasta-lind-on-kagu
Oponeerides 07:25 le leian,et kodanik Kägu kirja pandut on võrdlemisi värskendav lugeda, vahelduseks Pulleritsule, kes kirjutab juba aastakümneid täpselt ühesuguseid lugusid kohtadest, mis üksteisest karvavõrdki ei erine.
Kõik kompleksides keskealised mehed, kes vajavad oma ego upitamiseks võimalikult suurt ja kallist autot peaksid lugema seda artiklit https://annestiil.delfi.ee/artikkel/95850735/kristjan-port-hoiatab-kuidas-aastatepikkune-istumine-inimeste-tervist-havitab-haigused-mida-sellega-seostatakse-on-ullatavad.
Moraal on, et hankige omale võimalikult ebamugavad autod, te istute vähem ja olete tervemad.
Pullerits on eluaeg armastanud suuri ja uhkeid autosid, tema töö eeldab laua taga istumist, puhkusel käib ta kaugel ameerikas kuhu tuleb pikalt lennata (taas üks suur istumine). Mees on tervislikel põhjustel pidanud loobuma küll jooksmisest, küll suusatamisest. Ratta seljas tiksumine ongi veel jäänud, aga kauaks sedagi, sest suures osas on seegi üks istumine.
Turist võiks linnapuhkusel ühistransporti kasutada ja võimalikult palju jala käia. Kui külastatavaid sihtkohti on palju ja vahemaad arvestatavad, rendi parema otsa auto. Kui soovid öömaja ka magamiseks, kvaliteetne uni on tervise pant, siis kuluta selleks rohkem raha.
Mis punakaelte blogi siia on tekkinud, odavaotsa hotell ja kipakas auto puhkamisel? Te ju teete eestlastele häbi maailmas. Mingi eneseväärikus võiks ikka olla, et ei istu kiirtoidu otsas kogu aeg. Ma ei saa aru, et kui sa Eestis töö ajal sööd tervislikult 3 korda päevas sooja toitu ja siis puhkamise ajal tõmbad tervislikule eluviisile krapsti joone alla ja hakkad rangelt koonerdama. Kas siis on mõtet üldse kodumaalt kaugemale minna kui ei suuda hoida igapäevast standardit. Mis definitsiooni järgi see siis puhkus on kui hakkad järsku piire kärpima, mingi harjutus tööta olemisele äkki, kas see nagu stressi teis tõesti ei tekita? Tegelikult peaks ju toimuma nagu täiega amoraalsete ja füüsiliste akude laadimine ning seda kõike kogutud mammona arvelt. Töö ajal ju kogud seda pappi ikka selleks, et saaks tunda puhkuse ajal ennast inimesena, elada tervislikult ja pärast puhkust ei pea hakkama mingite rasvaste möginate ja vähese vedeliku tarbimisest tingitud vaevustest a'la kivistunud ollused kuseteedes, arsti juures tolgendama. Niigi meestel sellele eesnäärme värgile rattasõit just puhkust ei paku, siis veel piitsutada oma organismi ka toitumise ekstreemsuste ja öise automüraga motelli akna taga. Selline eluviis sobib siis kui tõesti on vaja mingi tähtis avastusreis teha ja pigistadki kõik oma mahlad selle eesmärgi saavutamiseks aga nii Käo kui PP jutust pole siiani seda saavutatavat miskit välja nagu lugenud. Võib-olla on see nii ridade vahele peidetud, et siledamate ajudega tüübid ei saagi sellest kunagi aru.
Padre ja Kägu reisikirju lugedes üks õppetund võiks olla: kogukonda tuleb otsustamisse rohkem kaasata. Koostöös on käkitegu välja valida sihtkohad, rendiautod, ööbimised. Valede valikute õigustusi on ka huvitav lugeda, aga...
Lõpuks üks lisaargument neile, kes soovivad sarnaselt Kägule Lissaboni väisata:
"Lisbon is amongst the most gay-friendly travel destinations in the world. It is also emerging as one of Europe’s top destinations for LGBTQ+ travelers, with many LGBT-friendly bars and clubs opening their doors in recent years."
Moab, Utah, on 86,4% valge linn.
Black or AA ehk African American on 0,0%, Mis ei ole päris õige, sest kahe nädala jooksul nägin kahte musta (või olid nad poolmustad), kuid tõenäoliselt olid nad sissesõitnud ajutised nagu minagi.
Mingeid geilippe küll kuskil ei näinud. Geibaare ka mitte. See on kõvade meeste linn, mingeil dance company või fashion conscious poistel sinna asja pole. Kinomaja seal on, aga ma ei ole kindel, et see väga töötab. See-eest on seal palju rattapoode ning ATVde ja jeepide rendifirmasid.
Jäägu meid saatma Price'i rattapoe moto «Tõeline mees on iseenda mootor»
Priit, sa oled täitsa naeruväärne! Loen ja imestan kuidas inimene nii piiratud on.. neid uljaid statemente lugedes igaljuhul saab naerda ja see on terviseks, hea seegi.
Ja tegigi Padre kõigil teil selja topeltprügiseks!
Kui ostis Toyota RAV4 ühe ropsuga välja, ütlesid siin mõned mehed, et kõva mees, kui samal aastal ka Moabi lendab.
Ja lendaski.
Kus on teie väljaostetud tuttuued autod ja kauged rattaekspeditsioonid ühe aastaga? Teil pole embakumba neist eraldi ka mitme aasta peale mitte. S*takotid.
Või on, eelmine tüüp näiteks?
Nojah kõva mees, sinna see tipiraha läkski. Kuna auto soetati Eestis siis igati ok on reisil koonerdamine. Eesmärk ju täidetud ja pingutatud kestvuskauba soetamise nimel kuiva pajukiga. Peaasi, et Eestis nüüd kenasti korraliku sooja toidu peale saab. Ma ei tea aga äkki tuleb Priidult nüüd võrdlus ka Ameerika RAV4 ja Eesti oma kohta. Kas lisad toimisid ja olid äkki seal paremad kui Eestis? Mina küll pärast Ameerikat ei julge RAV4 rooli istuda. Täistuled olid väga pastad. Hea, et suutsin teel olnud elukast mööda manööverdada. Oleks täistuled ootuspäraselt toiminud , poleks isegi ehmatanud. Tänapäeval oleks oodanud, et rendikal ikka kaasaegsed jubinad ja viled küljes. Seal kandis pole valgureostust ja kui on kottpime, siis ongi täitsa kottis, isegi vastutulevat neegrit pole tuledega näha. Mõni ime siis, et Moabis neegreid pole. Puha looduslik valik.
Kas keegi selgitaks mis eriline staatuse sümbol või staatusesümbol nende meelest see RAV4 on? Mille poolest on see rohkem auto kui näiteks škoda karoq, KIA sorento või kasvõi neljaveoline ford mondeo? Kõige harilikumad seeriatootmise autod. Tavaline masstoodang ilma igasuguse isikupärata. Ainult komplekse täis ja orjarahva geene kandev eestlane suudab ühes või teises mingit staatuse sümbolit näha. Üks mees siin kirjutab, et tal on eestlaste pärast maailmas piinlik. Hoopis minul on piinlik, et mul on nii nõmedad ja madalalaubalised kaasmaalased, kes arvavad, et kuskil mujal maailmas keegi eriti hoolib sellest millise autoga see ja teine liikleb. Kui ameerikas ja eestis (suur ameerika tallalakuja)on tavaks, et suure riistaga mehed ostavad endale väiksema auto ja kellel till tilluke vajavad eneseväärikuse taastamiseks limusiini mõõtmetes transpordi vahendit, siis peaaegu igalpool mujal soetetakse endale just selline auto, mis paremini vajadused rahuldab. Kellel suurem pere ja kes sõidab pikemaid vahemaid kiirteedel, soetavad suurema sest see on mahukam ja kiirteedel mugavam. Linna rahvas ja mägedes elajad ajavad just selle sama mugavuse eesmärgil läbi väiksemaga. Sest see on esiteks ökonoomsem, seda on lihtsam parkida, sellega saab väikesel maalapikesel paremini manööverdada, see kiirendab (ja ka pidurdab allamäge) mäkke paremini kui suurem kolakas ja mägistel kurvilistel teedel saab sellega oluliselt kiiremini ja turvalisemalt punktist A punkti B
To 19:54 Peaksite külastama silma arsti ja paluma kangemad prillid välja kirjutada
Eksju, keegi RAV4 mees sai kõvasti au pihta. Pole viga, läheb üle. RAV4 A piilar on lihtsalt liiga jäme. Ega seda ei kompenseeri ka tulede arendus. Võimalik on veel kõht vastu rooli suruda, siis on ka nähtavus väga hea.
Kõik, kes hakkavad automaksu vähem kui 200 eurot maksma, halage kuskil filatelistide foorumis edasi.
Enne kui automaks kehtestatakse, hakkavad kõik hoogsalt uusi autosid ostma. Kaval plaan.
21:14 võiks minna debiilide foorumisse, sest keegi pole automaksu kohta sõnakestki poetanud
Kui Pohlakule jalaga munadesse lüüa, hakkab kostuma NSVL hümn. Kas keegi on proovinud?
Huvitav kui reformi erakondlasele jalaga munadesse (pole muidugi kindel ,et peale Ligi kellelgi üldse on munad) mis hümni siis kuuleks?
Ühesõnaga jalgpall on EKRE?
Kui Pulleritsule jalaga munadesse virutada ,mis siis saab? Vastaku vaid need kes kindlapeale teavad või kellel on kogemusi
Nali naljaks aga Eestis on pretsedent olemas: kui Tartu Rocki fännidel peatreener Visnapuu üle viskas, siis löödi lamenti seni, kuni treener välja vahetati. Hetkel ilmselt Pohlak jagab tema suhtes kriitilistele fännidele staadionikeelud välja aga ühel hetkel läheb lärm nii kõvaks, et tuleb ka temal asju pakkima hakata.
Postita kommentaar
<< Esileht