esmaspäev, oktoober 09, 2023

Pullerits: Kas ma oleks pidanud vana meest ohtlike radade eest hoiatama?

Mul hakkas sellest vanamehest kahju, lausa hale. Ta liikus aeglaselt ja vaevaliselt oma valge kaubiku ümber (fotol paremal, vasakpoolne auto on minu Toyota RAV4). Keha hoidis ettepoole kühmu, puusad olid kanged, jalad kõverad ja liipasid või koguni lonkasid. Eemalt, umbes 30 meetri kauguselt pärastlõunase ereda päikese käes hinnates pakuks, et ta oli vanuse poolest 70 ligi.

Võib-olla oli mul temast kahju ta koera pärast. See oli keskmist kasvu, valge- ja pruunilaiguline, ilmselt mingi segavereline. Ta käis samuti ümber kaubiku (fotol vasakul), hoidis peremehe lähedusse, aga silkas paaril korral ka kaugemale madalate kõrbetaimede vahele. Liigutuste poolest paistis ta pigem noor. 

Sõin oma Toyota rendiauto juures pärastlõunaks banaani ja pidasin endamisi aru, mis edasi teen. Eilne Shaferi tee läbimine andis kehas tunda, nii et öösel kella kahe ajal läks parem tagumine reielihas koguni krampi, mispeale hüppasin voodist püsti nagu püssist lastud. Seetõttu otsustasin hommikul, et jätan kaugemad ja karmimad teekonnad ära – olin siit-sealt uurinud Ten Mile Canyoni läbitavuse kohta, kuid kõik, kellelt olin selle kohta küsinud, ütlesid, et nad ei tea –, ja teen midagi lihtsamat, nagu Klonzo maastikurattasinglid (fotol ülal paremal).

Enne kella kümmet Moabist läbi sõites tegin peatuse linna infokeskuses, mis asub otse pearistmiku (fotol vasakul) ääres, et vaadata, mis uut kirjandust selle piirkonna kohta viimastel aastatel on ilmunud. Ega suurt midagi ole. Enamik sellest, mis müügil – ja mis mind huvitab –, on mul olemas ja ka ammu läbi loetud.

Linna põhjaservas tegin korraks peatuse ka Colorado jõe silla kõrval asuvas Lions Parkis (fotol paremal). Sinna olid juba mitmed inimesed tulnud ilusat hommikupoolikut tähistama ja nautima. Kes sörkis, kes sõitis rattaga, kes jalutas koera, kes pidas piknikut. Selleks on viimase kahe kümnendiga loodud sinna ja ka mitmesse teise kohta Moabis head tingimused, alates maastikuarhitektuurist, heas korras radadest ning lõpetades olmehoone ning kohtadega, kus istuda. Huvitav, miks Eestis selliseid nn multifunktsionaalseid, hästi hoitud-hooldatud ja looduslikult kauneid aja veetmise kohti pole? Näiteks Hiiumaalt Tartusse sõites ei ole mitte ühtki kohta, kus saaks oma asjad laiali laotada, kõhtu kinnitada ja koera jooksutada.

Klonzo radade juurde pääseb mööda Willow Spingsi kruusa-, liiva- ja tolmuteed (fotol vasakul). Enamik siinseid Eesti mõistes kruusateid on aluspinnase tõttu sageli väga halvas seisus, auklikud ja kivised. Näiteks Shaferi tee on selline, kuhu tavalise sõiduautoga pole mõistlik minna. Kuigi eile ühte sellist nägin. Aga lihtne sel liikumine olla ei saanud.

Klonzo radade (fotol paremal) parklas olid kolm parimas keskeas meest oma rattasõidu juba lõpetanud ning lõid niisama kastiauto juures aega surnuks. Rüüpasid midagi ja ajasid omavahel juttu. Mul oli neist kasu nii palju, et kui tuulehoog viis mu auto pakiruumist lendu New York Timesi ühe neljast lahtisest lehest, mida kasutan salongi sisemuse kaitseks, kui sinna ratta panen, siis üks meestest püüdis selle õhust kinni. «Good catch!» kiitsin teda. Veidi hiljem aga mõtlesin, et vaat, miks on sellised rattaseiklused head teha üksinda, mitte kambas: siis ei ole tühja mula ajamist, jalgade kõlgutamist ja aja surnuks löömist.

Klonzo rajad on pesuehtsad singlid. Igaühel on oma nimi, näiteks Secret Passage, VertiGo, Dunestone, Boondocks, Borderline. Mõni on pikk vaevalt kilomeeter, mõni kaks või kolm. Need on omavahel seotud, kusjuures radade lahknemis- või ühenduskohad on infotahvlitel (fotol vasakul) väga hästi tähistatud, nii et kaarti pole vajagi.

Kõik rajad on tehniliselt nõudlikud, aga mitte n-ö ülemõistuse (fotol paremal). Need on kurvilised, vingerdavad kivide vahel, paljud tõusud on järsud, võttes hingeldama, ja laskumised samuti, nõudes ülimat keskendumist. Tehniliselt kõige keerukam on kaugeim rada, Gravitron (fotol all vasakul), kus otsustasin riskide maandamiseks paarist laskumisest ratta käe kõrval alla talutada.

Ettevaatlikkusest hoolimata pidin kahel korral ratta seljast kiirkorras põgenema. See juhtus siis, kui ratta hoog jäi tõusu lõpus, kus tuli terav pööre, kinni, ning kaldusingi seisva rattaga külili, järsaku poole. Õnneks oli nois kahes kohas ainult kivipurune kallak, nii et hüppasin kalduva ratta sadulast kähku sinna. Mõlemal juhul jäin püsti. Aga ettenägematute ja kaootiliste liigutuste tõttu said veidi haiget mõlemad õlad, mis niigi on siin kukkumise üle elanud.

Ja too väga õnnetu kõnnakuga ning kõveriti hoidev vanamees istus kaubiku kõrvalt võetud ratta selga ning koer saatmas, läks nendele samadele radadele (fotol paremal) sõitma. Oma silmaga nägin seda. Jäin mõtlema, kas äkki oleks pidanud talle ligi astuma ja tema käest küsima, kas ta ikka teab ja annab endale aru, kuhu ta läheb. Ma ei kujuta ette, kuidas ta paljudest noist rasketest tõusudest üles ja laskumistest alla sõidab, rääkimata sellest, kui tal peaks tekkima olukord, mil tuleb samuti pikemalt mõtlemata ratta seljast pageda, et külili prantsatamist ära hoida. Või äkki oleks ta võtnud mu küsimust solvanguna, osatamisena tema puudele? Äkki on ta kohalik ja nende radade sage sõitja ning asjaga harjunud? (Hiljem vaatasin, et auto numbri järgi ei olnud kohalik, vaid oli Coloradost.)

Kas see oli õige käitumine, kui ainsana, kes tol hetkel veel parklas oli, läksin lihtsalt oma teed, Klonzo alumistele radadele?

Seal on mul kolm lemmikut. Üks on veidi rohkem kui kilomeetrine Roller Coaster (fotol vasakul), mis on tõepoolest nagu Ameerika mäed, üles-alla ja vasakule-paremale. Teine on veidi vähem kui kilomeetrine Red Hot (fotol all paremal) – kurviline ja kiire laskumine tumepunasel pinnasel, kus pedaali mürtsuga vastu sisekurvi pinnast lõin, kuid püsti jäin. Ja kolmas on Hotdog, taas veidi rohkem kui kilomeeter pikk ja taas valdavalt allamäge, meenutades suurslaalomit.

Kokku veetsin Klonzo radadel viis minutit üle kolme ja pool tunni ning sellest ratta seljas Strava andmeil 3:02. Kilomeetreid läbisin 25,3. Suurim kiirus oli 23,6 km/h ja keskmine liikumiskiirus 8,3 km/h. Üllatas tõusumeetrite arv – 468. Loodetavasti Strava ei eksinud.

Kell oli kolm läbi, kui Klonzo radadelt lahkusin ja tagasi Moabi sõitsin (fotol vasakul). Kruusatee peal sõin ühe käega rooli hoides glasuuriga saia (neid nimetatakse long johnideks) ning jõin purgi Diet Coke’i, mille olin autos hommikul nii edukalt riiete alla peitnud, et salongis oli pärastlõunal kui saunas, aga joogipurk oli ikkagi jahe. Õhtupoolikuks oli mul tavalisest veidi teistsugune plaan.

Parkisin auto Mill Creeki ehk Veskioja äärse Rotary pargi parklasse ning suundusin sealt tutvuma Moabi rattateedega. Rotary pargist alustasin seepärast, et sealt algab suurtest siledatest betoonplaatidest tehtud kergliiklustee (fotol paremal), mis kulgeb diagonaalis enam-vähem läbi terve linna. Tõsi, paaris kohas sundisid teetööd marsruudilt kõrvale kalduma ning kahes kohas olid ilmselt aastatagused tulvaveed osa rajast minema pühkinud.

Tegin ligi kahe tunniga Moabis 23-kilomeetrise ringi ning sain linnast palju põhjalikuma ettekujutuse. Muidu olen ju sõitnud peamiselt ainult viierealist peateed mööda läbi linna. Mitmed asjad jätsid hea mulje.

Esiteks koolihooned (fotol ülal vasakul põhikooli hoone) ning eriti nende ümbruses olevad suured, väga eeskujulikus korras spordiväljakud (fotol paremal). Ühel olid isegi suurte mastide otsas prožektorid. Kas Tallinnas on mõnel koolihoonel nii uhked spordiplatsid?

Teiseks Moabi regionaalhaigla (fotol vasakul), mis koosneb mitmest korpusest ja mille ümber on kenasti disainitud parkimiskohad, mitte lihtsalt suured asfaltväljakud, nagu Eestis. Eraldi hoone oli näiteks taastusraviks.

Kolmandaks kogu kinnisavaraarendus. Märkasin juba enam kui nädal tagasi esimest korda pärast veidi rohkem kui nelja aasta pikkust vaheaega Moabi sisse sõites, et palju on kerkinud uusi elumaju (fotol paremal) ja hotelle, mida varem polnud. Minu elamiskohast pool miili lõunas on terve uus ja uhke oranžikates toonides elurajoon, ilusad laiad asfaltteed, hoolitsetud rohelus. Paljudes kohtades üle kogu Moabi käib ehitus. Selge see, et Moab, mis veel kaks kümnendit tagasi oli pigem väike tolmune kõrbelinn, on nüüd õitsele puhkenud.

Olen kuulnud, et kinnisvaraarendusest (fotol vasakul) hoolimata on Moabis raske elukohta leida. Põhjus on selles, et kinnisvarahinnad on laes. Kõrvu on jäänud, et hinnad küünivad 800 000 dollarini ja üle selle. Võtsin kauplusest klantsbrošüüri, et lähemalt uurida, aga seni pole veel aega saanud. Paljud neist uutest majadest või korterelamutest on kuuldavasti soetatud investeeringuna või siis väljaüürimiseks.

Mul on arvatavasti Moabi parima hinnaga majakesi (fotol paremal), õigemini on see cabin: kolm voodit, külmik, mikrouun, teler, laud nelja tooliga, konditsioneer. Maksan kolme öö eest 250 dollarit. Kui Moabis ööbimiskoha vaid veidi rohkem kui saja dollari eest saad, on üldiselt hästi saadud.

Kõik see näitab ühte: Moab, mida paljud pidasid aastaid tagasi kalliks, on nüüd veelgi kallim ja järjest kallimaks läheb. Kes siia varem ei saanud tulla, ei saa siia ammugi tulla edaspidi. Aga olen kindlalt veendunud, et parem paar nädalat Moabis, kui terve suvi Lätis või Soomes või kus mujal tahes Eestile lähemal.

Õhtuks ostsin tuttavast kohast, Giliberto’se Mehhiko söögikohast neli tacot (fotol ülal vasakul). Coca-Cola võtsin oma cabini külmikust.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

13 Kommentaarid:

At 11:31, Anonymous Anonüümne said...

Kooli teema on huvitav - nende kodukas ütleb otse: "Maximum total aggregate fee amount per student per school year is $10,000" Selle raha eest jõuab ka spordiplatse ägedaks teha. Tallinnas on isegi Rocca kooli spordiplats kahvatu.

 
At 13:10, Anonymous Anonüümne said...

Nüüd kus puhkus läbi võiks teha ka võrdluse, et kuidas Ameerikas aja laiaks löömise päeva hind kokkuvõttes tuli ja kuidas on see muutunud võrreldes varasema kogemusega.

 
At 22:41, Anonymous Anonüümne said...

Tarekese kõrval näib olema tipp-topp gaasigrill. Kui võtaks puhkepäeva, käiks lähimast Walmartist läbi, ostaks ülemise otsa grillvorste või sealiha. Sealiha korral kaelakarbonaadi. Maitsestuseks sibulat, pakike soola, pipart ja jahvatatud koriandrit. Fooliumisse ja grillile. Lõhnad hakkavad levima. Kutsuge uudishimulikud manu, ütlete, et Moabi avatud aedade päev. Rest Miller Lite'i üllatuseks ootamas. Oi kui menukaks te osutuksite, kohalikud soovitaks teil jäädagi Meerikase, ärge minge tagasi Stooniasse. Ja need lood, mida sõbralikelt kohalikelt ja kogunenud rännumeestelt kuulete, neid võiks blogisse kirjutama jäädagi.

 
At 22:46, Anonymous Anonüümne said...

Ehh boss teeb juba aktiivselt kodumaal tööd. Tormituultes grillimine Eestis ei ole just terav idee. https://www.postimees.ee/7872367/kaatrite-uppumise-eest-vastutavad-omanikud

 
At 23:11, Anonymous Anonüümne said...

Küllalt lühike trip. Saadeti välja?

 
At 23:40, Anonymous Anonüümne said...

Koormus oli kõva, kaua nii ei kannata panna, vaja lihastele koduses jaheduses taastumiseks puhkust anda treeninglaagrist. Tark ajastus.

 
At 00:08, Anonymous Anonüümne said...

Selge see, et mahv oli liiga kõva. Samas Eesti tormist ja paatide uppumisest kirjutab Padre-sugune proff Ameerika pärapõrgu kabiinis parajalt pika ja emotsionaalse loo nagu tirtsti valmis, pole vaja siin pimeduses ja rõskuses kügeleda.

 
At 00:14, Anonymous Anonüümne said...

Ehh, esimene vihje on tacode pildil kus kodumaistele rottidele on meelega lavastatud pildil ka enne kodulendu soetadud eine tšeki kuupäev. Ja see ei ole 9 oktoober. Ajanihe on 4 päeva.

 
At 00:31, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits kirjutab ka ligasel Tähtvere õhtul mõõkkaktsustest, kuradi burritost, lagipähe lajatavast päikesest, lõgismadudest, ohtlikest singlitest konte soojendava reisikirja peatüki. Suur meister. Tore ikkagi, et mees tagasi on, muidu loe vaid Espaki ja Vahtre punnitatud ideoloogilisi lookesi.

 
At 08:20, Blogger Priit Pullerits said...

22:41, gaasigrill on naabrite oma. See kuulub tipi juurde. Tip ei ole jootraha, vaid indiaanielamu, milles ööbimise eest on eksootikanäljas inimesed valmis maksma palju rohkem, kui maksab korralike seinte ja katusega cabin.

23:40 ja 00:08, koormus on kõva, jah. Ühegi puhkepäevata. Mõnel päeval pikk viie ja poole tunnine etapp, mõnel päeval kaks lühemat etappi, mis kokku annavad ka viie tunni kanti. TdF-i mehed on sellega võrreldes poisikesed - neil ju grupis sõit, osa maad lasevad tirri, pärast profimassaaž, hea-parem laual, mitte et ise pead hakkama poodlema ja siis veel takkaotsa reportaaži ka kirjutama, ning autojuht ei pea ka olema endale, vaid sõidad suure bussiga stardipaika ja pärast ööbimiskohta. Palka ka selle eest mulle ei maksta (mitte et ma seda vajaks või ootaks).

00:14, neid tacosid sõin mitmel korral, väga maitsvad, ega ma siis iga kord hakka uut pilti tegema. Pildid on illustratiivsed.

 
At 09:21, Anonymous Anonüümne said...

Loomulikult võib saia toidu peal olla nädalaid, eriti kui sellest mao ülehappesust ei teki. See on tõelise metsavenna strateegiline eelis vastupidamiseks kuiviku pajuki peal olles. Aga ikkagi, et kuidas on tunne tagasi kodus olles, kas ajavahe ei tekita probleemi? Varsti tuleb kellakeeramine ka meil läbi teha. Suur ja võimas Ukrainat abistav EL tegi otsuse juba aastaid tagasi, et kellakeeramine lõppeb. Me usume, et lõppeb, kui juba EL parlament ja komisjon on sellise otsuse teinud, siis kindlasti lõppeb. Üldjuhul on hakatud EL otsuste miottetäitmise korral sunniraha riikidelt nõudma. Palju saab kellakeeramisega jänni jäänud riikidele sunniraha suurus Euroopa kohtukoridorides ja kui kaua võtab austatud kohtul aega selle määramine. Vat see on põnevussari mida me äärmise huviga jälgime.

 
At 16:43, Anonymous Anonüümne said...

Kas nüüd saabub hea võimalus meie blogibossile? https://info.err.ee/1609126664/eesti-rahvusringhaalingu-sporditoimetus-otsib-reporter-toimetajat

Toimetaja amet peaks ju olema igati vinks vonks.

 
At 17:35, Anonymous Anonüümne said...

Hahahaaa
see oli hästi pandud Espaki ja Vahtre punnitatud ideoloogiat. Postimees sport on täis leinaküünlaid järjekordne jalgpalli legend koolnud terroristide rünnakus, hea et suusa ja ratta legendid veel kuidagi elus kuiva metsavenna pajuki peal.

 

Postita kommentaar

<< Esileht