Pullerits: Kuidas Veerpalu puudutava otsusega kaasnes provokatiivne sõnavõtt?

Nüüd siis tuli ära. Tuli ära uudis, mille tulekut loota võiski, ja nagu lubati, siis just enne Sotši olümpiat: et Andrus Veerpalu 2011. aasta dopinguproov oli ikkagi positiivne, sest selle näidud ületavad WADA korrigeeritud piirnorme, ja ületavad kohe kõvasti. Ületavad nii A- kui B-proovi ülemine ja alumine näitaja. (Lisandunud info valguses ja kõiki asjaolusid arvestades otsustasin selle sissekande juures olnud kaks pilti Andrus Veerpalust asendada piltidega Mati Alaverist.)

Arvate, et rõõmustan? Ei, üldse mitte. Kogu aeg olen sisimas mõelnud, et oli Veerpalul seda jama üldse vaja. Aga kui jama on käes, on debiilne mängida lolli, nagu teevad paljud, kes on raiunud algusest peale kui pimedad, et ootame ära lõplikud tulemused, ja seejärel, et CAS mõistis ju Veerpalu õigeks. Need raiujad on olnud kui rumalad lapsed, kes näevad suures kirjas, et mobiiltelefon maksab null eurot, ja ei oska lugeda väikest kirja, et alates teisest kuust pärast ostu maksad iga kuu 24 eurot, nii et kokkuvõttes maksad mobiili eest 480 eurot (kuigi kohe välja ostes oleksid maksnud 360 eurot – kuid seda ei ütle isegi väike kiri mitte; selle teada saamiseks tuleb oma aju kasutada ehk ise arvutused teha).

Mäletate, juba pärast CASi otsuse saabumist kirjutasid ajakirjanikud (ja kirjutasin ka mina), kes erinevalt lihtsameelseist süüvisid otsuse tervesse, mitmekümne lehekülje pikkusesse teksti, et dopinguproov näitas: Veerpalu on tarvitanud kehavälist kasvuhormooni. Nüüd tõestavad seda ka WADA värsked piirnormid ning isegi Veerpalu esikaitsja professor Sulev Kõks on öelnud, et tema ei kavatse nende vastu sõdima hakata.

Oli kogu seda jama vaja?...

Tänase Tartu Postimehe spordi kuukommentaari rubriigis, mida olen täitnud juba umbes kümme aastat – see on Eesti ajakirjanduse pikima ajalooga järjepidevalt ilmuv autorirubriik –  avaldasin sellega haakuvalt provokatiivse kolumni: miks me omasid peksame, aga välismaalased enda omasid sageli mitte. Olgu igaks juhuks lihtsameelseile seletatud: kolumnistika pakub suurepärast võimalust ajugümnastikaks ja argumenteerimiseks – võtad mingi positsiooni, püüad seda tõestada ja üritad selle vettpidavuses ka teisi veenda. Põnev! Peaasi on ärgitada inimesi kaasa mõtlema, vastu vaidlema – sest ainult sedasi saab panna neid asjade üle põhjalikumalt juurdlema. Kolumnistina olen ma kaugel arvamusest, et enamik peaks minuga nõustuma, samuti oleks naiivne uskuda, et ükskõik kui hästi ja efektselt ma argumenteerin, on võimalik inimeste arvamusi muuta.

Teema on komplitseeritud, seetõttu, tunnistan, läks kolumn veidi pikaks. Otsustasime toimetuses kärpida viimase lõigu. See oli selline: «Aga mis me sellest Eestis võidame, kui ka treeneri ja mänedžeri avalikult häbiposti saame lüüa – kui muu maailm laseb pettusel edasi vohada? Kas sedasi ei tapa me lootust, et meiegi hunt võiks karjas teiste huntidega mõnikord vägitegusid teha?»

Aga pitsitame norrakaid ka! Tänase Postimehe vahel ilmus järjekordne minu toimetatud vastupidavusalade lisa Maraton. Selles on mu lugu «Kes kurnab suusatamist?», kus Leonid Kuzmin paljastab norrakate salastatud uuringuid. (Ta näitas neid mulle põhjalikult oma arvutis; kui keegi peaks otsustama mu loos väidetut rünnata, lubas Kuzmin igal juhul anda mulle kaitseks tõestusmaterjali.)

Aga Maratonis on veelgi palju usutavasti kasulikku. Kirjutan intervallhüpoksia-treeningu imelisest mõjust, Vahur Teppan annab üksikasjaliku treeningplaani Tartu maratoni eelseks kaheks nädalaks (tõsi, praeguse seisuga panustan pigem sellele, et maraton jääb ära), sitke harrastussuusataja Veikko Täär räägib talvisest ettevalmistusest ja jagab oma soovituslikke tähelepanekuid, lühidalt on juttu terviserajad.ee uuest imelisest spordiradade kaardist. Kui võrdlete minu koostatud väljaannet neljapäevase Eesti Ekspressi vahel ilmunud OlümpiaEkspressiga, siis on sisukus ja kasulikkus ikka ilmselgelt ja totaalselt Maratoni kasuks.

Maratoni kõige lõpus on veel üks lugu, mis annab meile kõvasti diskussiooniainet kevadeks, kui jooksjad taas massiliselt välja ilmuvad. Kes juhtus eile, neljapäeval nägema «Kapitali» saadet, küllap märkas seal ka intervjuud Rein Sokuga, kes kordas vana kulunud mantrat, et jooksutossud peavad vastu tuhat kilomeetrit ja siis peab need välja vahetama. Kui kaua võib inimesi lollitada?! Selleks, et niisugusele lollitamisele ükskord lõpp saabuks, argumenteerin Maratonis, miks peaks iga sportiv inimene lugema rahvusvahelist bestsellerit «Jooksjana sündinud», mis keerab kõik stereotüüpsed tõed jooksmisest pea peale ja annab kõva paugu jooksujalatsite tööstusele.
******

Utah State Route 128, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Mati Alaver. Fotode autor: Stanislav Moškov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (nr 103) Viru maratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 4: Leonid Kuzmin (pildil) andmas intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Raamat «Jooksjana sündinud».

Pullerits: Mida maksab hea stardikoht?

Igavene küsimus kütab kirgi: kuidas suurtel rahvavõistlustel osalejad õiglaselt teele läkitada?

Massispordiüritustel, kui tähelepanelikult ringi vaadata, näeb alguses igasugust kino. Näiteks Tartu rattarallil on tõstetud rattaid üle stardiala piirdeaia, et ettepoole, paremasse stardigruppi pääseda. Mõned on alguse rüselusest hoopis loobunud ja sulandunud sõitjate voolu avakilomeetril, Riia mäel – loomulikult mitte tagaotsa, vaid ikka võimalikult ette. Üksikud, pealtnägijate väitel lätlased, on teinud veelgi suurema «lõike», ühinedes ratturite armeega Tartu piiri lähedal, Lõunakeskuse juures ringteel, kui hinge kinni tõmbav stardikiirendus on jäänud teistel selja taha.

Need on sohijuhtumid, mis rattarallit korraldava Klubi Tartu Maraton esindajaile silma jäänud ja toonud kaasa osaleja diskvalifitseerimise (muidugi, kui sohitegija on õnnestunud massi seast tuvastada). Põhjus, miks mõned otsustavad minna vale ja valskuse teed, ei tulene niivõrd sellest, et nad oleks patoloogilised petturid. Peamiselt on põhjus sellest, et nad pole saanud stardinumbrit gruppi, mis nende arvates vastaks nende võimetele. Aga kes tahab heidelda lõppkoha nimel esimese paarisaja seas, ei saa ratta- ega ka suusavõistlustel endale lubada, et alustab konkurentidest märksa tagantpoolt.

Stardipaigutus on teema, mis massispordivõistluse eel tavaliselt enim küsimusi, kirgi ja ka meelepaha tekitab. Sagedamini kurdetaksegi selle üle, et korraldajate koostatud juhend ei arvesta piisavalt osaleja tegelikke võimeid, vaid lähtub tuimalt matemaatikast: kui varasematest aastatest üritusel tulemust ette näidata pole, siis, marss, koli tagaotsa! Kui sealt lõpuks pärast stardipauku õigel kiirusel liikuma saad, on liidrid juba mitme minuti kaugusel.

Selleks, et ka tagantpoolt alustajail oleks šansse paremate kohtade nimel võidelda, on näiteks Haanja ja Tallinna suusamaratonil võetud kasutusele lainetena start. Sedasi ei teki kitsal rajal avakilomeetreil võistlejate troppe ning ka tagumistes gruppides alustanud tugevamad sõitjad saavad konkureerida kõrgetele kohtadele, sest hajusama võistlejate rivi tõttu ei pea nad kulutama aega ummikutes passimisele.

Sellist lainetena starti kasutatakse ka mitmel välismaratonil. Venemaal Rõbinskis, meenutab Estoloppeti ajavõtja Vahur Leemets, oli eelmisel talvel stardigruppe kaheksa ning viieminutiliste vahede tõttu kestis võistluse lähe ligi 40 minutit. Paljud on avaldanud arvamust, et sama süsteemi võiks rakendada ka Tartu maratonil. Korraldajate sõnul pole selleks siiski põhjust, sest Tartu maratoni stardiala on piisavalt lai ning «pudelikaelu» ei teki enne, kui alles vana lasketiiru tõusu juures. Ka Leemets pooldab ühisstarti, nagu see on kuulsal Vasaloppetil ja nagu näevad pikamaasuusatamises ette rahvusvahelised võistlusmäärused.

Küll aga katsetas Klubi Tartu Maraton oktoobrikuisel linnamaratonil esimest korda moodust, kus iga osaleja sai valida endale loodetavast lõpuajast lähtudes jõukohase stardigrupi. «See võttis maha tunglemist,» lausub klubi juhataja Indrek Kelk, «ja et aeglane jooksja jäi jalgu või jooksis end algusega kinni.»

Saabuval talvel tahab Klubi Tartu Maraton kasutada sama moodust ka suusamaratoni lühemal distantsil, kus paremusjärjestust ei selgitata. «Eks sellest üks loomkatse tuleb,» nendib klubi esindaja Epp Paal, «aga loodame, et sellest loomaaeda ei tule.» Miks mitte rakendada sama süsteemi ka põhidistantsil? «Meil ei ole sellist käitumiskultuuri, et saame sellist starti lubada ka suure massi puhul,» lausub Aet Nurk, Paali kolleeg.

Samamoodi ei maksa loota, et ka Tartu rattamaratoni ja rattaralli pikal distantsil osalejad võiks hakata lähiajal ise oma võimeid hinnates endale stardikohta valima. Takistav asjaolu seisneb selles, seletab Nurk, et kui jooksja oma gruppi valesti valides teisi suurt ei ohusta, siis ratta sadulas või suuskadel võib ennast ülehinnanu põhjustada suuri külakuhjasid. Pealegi, lisab Kelk, sõltub ratta- ja suusavõistlustel heast stardikohast rohkem kui jooksuüritusel, mis võib tekitada liiga suure surve esimestesse stardigruppidesse trügimiseks.

Kui järgmise suusamaratoni lühema raja sõidu stardieksperiment õnnestub, plaanib Kelk kasutada samasugust ise-määran-endale-sobiva-stardikoha meetodit ka tuleva aasta kevadel Tartu jooksumaratonil. «Tulevik võiks olla ideaalne maailm,» unistab ta, «kus pole vaja stardis võidelda, kakelda ega jõuga ettepoole nihverdada, vaid inimene teab, millised ta võimed on.» Ent ta annab endale aru, et pärismaailmas on sellist suhtumist raske loota, eriti aladel, kus kohe stardist kiirematega nende tuules või kannul kaasa minek annab järgnevate ees olulise eelise.
******

Utah State Route 128, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Tänavuse Viru maratoni stardi ootel. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Viru maraton on alanud! Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits (n5 103) Viru maratoni rajal. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 6: Lõpuheitlus Viru maratonil: vasakul Andre Mets, paremal Martin Nassar. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Kuidas läbida Viru maraton säästlikult?

Seitse kilomeetrit enne Viru maratoni lõppu, kui rajal tuli esimene pikem tõus - lõpuks ometi! -, täheldasin selle tipule lähenedes, et enamik mehi, kes olid eelmistel kilomeetritel minust mööda sõitnud ning moodustanud umbes poolsada meetrit eespool pika rongi, ei liikunud, ohohoo, enam sugugi nii hoogsalt, nagu veel veidi aega tagasi tasasel maal. See üllatas, sest tõusud pidanuks olema kõike muud kui kohad, kus oma mahajäämust tasa teha (vt punktide kaupa esitatud loetelu allpool).

Aga just nii see läks. Möödusin tõusu lõpus paarist sõitjast, siis järgmisel laugel tõusunukil veel umbes kolmest, ja kui raja-äärsed tahvlid näitasid, et lõpuni jääb viis kilomeetrit, veel neljast mehest (sh nr 145, Tiit Kollo, ja nr 100, Targo Kalamees) ning seejärel lülitasin viimaks enam-vähem täiskäigu sisse, sest eespool paistis veel kolm suusatajat, kelle sain kätte, kui lõpuni jäi pisut üle kolme kilomeetri, ja kellest möödusin just enne, kui rada laskus metsa vahel kolm korda orgu ja tõusis kohe oru põhjast uuesti üles. Aga lahti kõigist selja taha jäetuist ei saanud. Hoopis kolm tükki noist läksid veidi rohkem kui kaks kilomeetrit enne lõppu, kui algasid kõige järsemad tõusud, minust taas mööda.

Ega mingit imet loota polnud, sest:

- enne Viru maratoni olin teinud kõigest neli suusatrenni, kokku oli kilometraaži kogunenud pisut vähem kui sada – ja alla sajakilomeetrise pagasiga minu vanuses (48) maratoni niisama lihtsalt ei sõida;
- kõik need sõidud olin teinud Tähtvere spordipargi ovaalil, kus on sile ja tõusude-laskumisteta mittetehniline rada, aga Viru maratonil ootas ees lainetav, ebatasane pinnas;
- viimati olin vabatehnikamaratonil osalenud tervelt kaks talve tagasi, sest eelmisel talvel mu paremat põlve opereerinud dr Leho Rips ei soovitanud mullu üldse uisutehnikat proovidagi;
- viimane võistlus ehk pingutus jäi tervelt nelja kuu taha – see oli Tartu rattamaraton;

- Atomicud, millega sõitma tulin, on pehmed sula ilma suusad – ei tahtnud auguga püss-Fischereid mullasegusel rajal ohtu seada; aga oi kui palju oli Fischeritega kihutajaid – julmad mehed, et esisaja lõpu või teise saja alguse kohtade peale sõites oma varustusega riskeerisid;
- hooldemees Jaanus Kuntsile olin öelnud eelmisel õhtul, et pangu mulle alla kõige odavam määre, sest ega ma tulemust tegema lähe – ta pani kümne euro eest mingit low fluori või ükskõik, mis iganes see oli, igatahes mitte high fluor ega pulber ega muu säärane väärt kraam;
- otsuse Mõedakule sõita tegin alles reede õhtul, kui olin EMHI ilmakaardilt uurinud, et külm jääb stardi ajal -11 kraadi kanti, kuigi veel maratonipäeva hommikul, kui termomeeter kodus akna taga näitas ligi -20 kraadi, kõhklesin, kas mitte helistada sedapuhku transporditeenust lahkelt pakkunud Kalle Kiiranenile, et jätan siiski tulemata - ehk vaimne ettevalmistus ei küündinud sedapuhku esiplaanile;

- enne starti teipisin tugevasti kinni vasaku vigastatud randme, samuti parema opereeritud põlve, sest see oli viimastel päevadel, pärast kolme vabatehnikasõitu Tähtvere spordipargi ovaalil, kõhrede puudumisest selgelt märku hakanud andma, ning tõmbasin korseti ümber selja alaosa ja nimmepiirkonna, mis oli mind eelmisel kuul kolmeks ööpäevaks sisuliselt liikumatuna voodisse aheldanud ning mis aeg-ajalt hiljutist probleemi väikeste valusööstudega meelde oli tuletanud – teist nii kinniseotud meest (memmerätid ei loe, liiati oli see – mis siin häbeneda ja salata... – mul ka peas) vaevalt stardialasse sisenes.

Sedasi, nagu siin mõni aeg tagasi ka kommentaariumis tunnistasin, sai eesmärk olla Viru maratoni rada ennast ja varustust lõhkumata läbi sõita – mis ka õnnestus. Plaan oli teisest stardigrupist teiste hoogsa alguskiirendusega mitte kaasa minna, vaid säilitada kaine mõistus, kohaneda esmalt oludega ja võistlussituatsiooniga, saavutada ebatasasel rajal mingisugunegi tunnetus. See võttis rohkem kui tosin kilomeetrit. Eks seda või kinnitada näiteks Toomas Meldre (nr 155), kellega sõitjate reas mitu korda kohta vahetasime. Alles pärast teist joogipunkti saavutasin normaalse enesetunde, kui hoidsin mitu kilomeetrit Margus Maidre (nr 127) tuulde, kes, kui õigesti mäletan, hoidis omakorda Tarmo Mändla (nr 81) kannule (või oli see siiski Rain Kivisik, nr 84?). Aga kuuskede vahel keerutaval rajal said nad vahe sisse ning sedasi nad pikkamööda eest kadusidki.

See oli üksjagu imelik sõit. Näiteks seepärast, et lõputõusudel ei saanud kuidagi otsustatud, kas püüda neist üles minna libistades, kuigi tajudes, et kivisel-mullasel-metsarisusel rajal ei taha suusad sugugi libiseda, või üritada käärsammu, mis jällegi tundus aeglasem ja kohmakam. Ja imelik oli see sõit ka seepärast, et lõpp-protokoll on üksjagu segi paisatud. Näiteks on kummaline mu asjaolusid arvestades leida endast (123. koht, aeg 2:25.50) tagapool selliseid nimesid, nagu Arvo Raja (133.), Tarvi Viik (139.), Meelis Danilas (140.), Tõnu Illaru (143.), Indrek Kelk (144.), Marek Lemsalu (151.), Margus Kaur (158.), Andre Pukk (161.), Kalle Kukk (163.), Anti Arak (172.), Sander Hannus (217.). Aga rõõm on tõdeda, et vähemasti noortele meestele saan endiselt vastu: M20 vanuseklassis jäi kolmandast kohast puudu vaid pool minutit. Ses klassis neljandaks tulnu kaotas mulle ligi neli minutit!

Pikka aega painas mind Viru radadel sõites küsimus, miks ma siin olen ja miks seda sõitu kaasa teen. Mis on asja mõte? Ma olen seal sõitnud varem küll ja küll. Mida see sõit – või ükskõik milline Estoloppeti sõit – juurde annab? Mis mõte on ennast sundida, piinata, piitsutada, tagant kihutada, kannustada? Ma ei sõida ju võidu peale, ma ei sõida isegi mitte esikuuiku koha peale – kõik ülejäänud kohad, millega auhindu ei kaasne, on vaid number protokollis, mis juba järgmisel päeval ei huvita enam kedagi, isegi selle saavutajat mitte. Kui palju uut ja huvitavat võiks selle nädalavahetuse päevaga peale hakata – teha midagi sellist, mis ei ole umbes kümnes kord sõita tuttaval rajal enam-vähem tuttavate meestega taas kord 42 km...

Vähemalt ei kaasnenud Viru maratonil osalemisega raha külvamist lennukilt. Kümme eurot maksin suuskade hooldamise eest, teise kümme eurot maksin autotranspordi eest (kolme mehe peale üks kolmandik kogukulust). Rohkem väljaminekuid ei olnud. 20 eurot Estoloppeti maratonil osalemise eest – see on ju puhas võit, kas pole? Kes lööb üle?

Viru maratoni pilte saate vaadata siit!
******

Utah State Route 128, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Viru maratoni viimasel kilomeetril. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 2: Viru maratoni start. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Kiiremate võistlejate eraviisiline jootmine Viru maratonil. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Viru maratonil kolmanda koha saanud Janari Rajas. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Viru maratoni võitja Morten Priks. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: See naine tegi Viru maratonil enamikule meestest "pähe" - Heidi Raju sõitis viis sekundit alla kahe tunni ja sai 11. koha. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 7: Meestele mõistatamist ka: kes on see suusataja Viru maratonil? Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits Viru maratoni viimasel kilomeetril. Foto autor: Riho Lüüs

Pullerits: Kas minna Viru maratonile või mitte?

Eile, neljapäeva õhtul pärast kella seitset läbisin Tartus Tähtvere spordipargis omanimelisel ovaalil Atomicu määrimata uisusuuskadel paaristõugetega 20 ringi ehk 17 km – ja teate, mis üllatas? Üllatas see, et Madshusi saabastes ei hakanudki jalad tunni ja veerandi jooksul külmetama vaatamata sellele, et nad püsisid kogu aja paigal. Väljas oli päris krõbe pakane: kui pärast tööd ja supi söömist rajale saabusin, tuli Vahur Teppan suuskadel joostes (sic!) vastu ja ütles, et prrr, täitsa külm on. Ja Teppan on Alaska mees, kellele isegi -40 kraadi ei ole midagi ennetundmatut.

Aga sõitjaid oli õhtul vähe. Oli aega vaagida, mida teha laupäeval ehk kas minna Viru maratonile või mitte minna.

Jah, minna, sest:
- saab võistelda, ja kes teab, mida ebaharilikud ilmad edaspidi toovad – äkki jääb see hooaja ainsaks maratoniks;
- Tartu maratoni, talve põhivõistlust silmas pidades läheks Viru maraton korraliku treeningu ette;
- enamasti olen Estoloppeti maratonidest, kui vähegi võimalik, osa võtnud, miks siis nüüd mitte võtta, seda enam, et nimi on ju stardinimekirjas;
- ...ja ongi kõik?

Ei, mitte minna, sest:
- tahtmise korral võin pika suusasõidu teha ka kodusel Tähtvere ringil – ja kui 42 km ei viitsi, võin iga kell ära tulla, erinevalt Viru maratonist, kus tuleb lõpuni sõita;
- raja kvaliteet ei ole lumeoludest tingituna selline, et seal saaks korraliku suusapaari, st auguga Fischeritega sõita;
- tuleb starti minna Atomicega, mis on sooja ilma suusad ega libise sugugi hästi, mida iganes Jaanus Kunts Suusavendade hooldetiimist sinna alla ka ei pane;
- ilmaprognoos lubab stardi ajaks küll vaid 13 miinuskraadi, aga ei saa välistada, et külma tuleb rohkem, ja kui seda peaks olema 16-17 miinuskraadi ringis, ei ole tegemist enam mingi lõbuga – siis vaata ette, et pärast lõpetamist higisena ei külmeta;
- võistlemisest niikuinii praegustes lumeoludes midagi korralikku välja ei tule, liiati arvestades külma ilma jaoks sobimatuid suuski;
- pole teada, kuidas mõjub vabatehnikas sõit mu opereeritud paremale põlvele; seni omanimelisel ovaalil on põlv küll vastu pidanud, ehkki kergelt annab tunda, aga liikumist ei häiri, kuid Virus tuleb sõita 42 km ja rajal on ka mitmed tõusud, kus põlv saab tunda sobimatut väändejõudu;
- Viru maratonil käimisele kulub ikka peaaegu terve päev, vähemasti selle parim, päevavalge osa, ja enamik sellest kulub veel autosõidule ning enne ja pärast võistlust askeldamisele – ehk puhkepäev läheb suuresti raisku, vähemalt neli tundi sellest täiesti tarbetule ja tulutule tegevusele;
- tuleb tunnistada, et minemata jättes on tegemist korraliku säästmisega, ja mina küll ei häbene öelda, et mulle on ka 10 või 20 või 30 eurot suur raha – eriti, kui see peaks kuluma tegevusele, mis võib osutuda nii varustust kui iseennast lõhkuvaks.

Siin ei pea olema isegi 1. klassi jüts, et näha: miinuseid sai palju rohkem kui plusse.

Liiati on pühapäeval võimalik peaaegu et koduõuel võistelda: Lemeksi Tartumaa suusasarja I etapil on Tähtvere spordipargi sprindiringil Vahur Teppani kinnitusel võimalik jõudu katsuda Eesti koondise meestega. Kavas on 10x1,3 km klassikalises tehnikas.
******

Utah State Route 128, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusataja Tähtvere spordipargis. (Pildil ei ole Priit Pullerits.) Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Laulja Kaire Vilgats (vasakul) Pirita terviserajal valmistumas Tartu maratoniks. Foto autor: Stanislav Moškov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Suusataja Tähtvere spordipargi klassikarajal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma võitsin täiskomplekti medaleid?

Eile saabus aeg tibusid lugeda. Et kes mida eelmisel aastal tegi ja kui hästi. Ehk kes kirjutasid või rääkisid mullu Eestis spordist kõige paremini.

Kommentaari kategooria. Kolmas koht: Priit Pullerits kirjutisega «Võõrad suled» Tartu Postimehes.

Publitsistika kategooria. Teine koht: Priit Pullerits kirjutisega «Sitke spordihundi äkksurm» Arteris.

Võistlusülevaate kategooria. Esimene koht: Priit Pullerits kirjutisega «Me kõik armastame Džoeli!» Arteris.

Niisiis õnnestus võita täiskomplekt medaleid, ehkki faktipuritaanidele tuleb tunnistada, et medaleid siiski ei antud. Kuid auhindu küll. Noist pean kõige hinnalisemaks esikoha eest saadud valget termost (fotol paremal), millele on punaste tähtedega kirjutatud: «Siit joob Eesti Parim Spordiajakirjanik».

Mitte kellelgi teisel ei õnnestunud tulla esikolmikusse kolmes kategoorias. Samas tuleb tunnistada, et Andres Vaher Õhtulehest võitis esikoha kahes kategoorias. Kõik esikolmikud leiate, kui klõpsite siia.

Irooniline on see, et esikoha tõi mulle kirjutis... jalgpallist. Kusjuures võit tuli veenva ülekaaluga: minu kirjutis kogus 42 punkti, teiseks tulnud Ott Järvela lugu Levadia tiitlivõidust sai 30 punkti. (Publitsistika kategoorias kaotasin Vaherile vaid kahe punktiga, 32:34.)

Spordiajakirjanduse konkursi tulemused on edaspidi ka avalikus ruumis nähtaval. Kristiine Keskuse spordibaaris leiate letist kümmekond meetrit vasakul seina peal suure tahvli, kuhu on kantud kõigi võitjate nimed. 

Et sündmusel kaalu oleks, oli auhindu üle andmas kahekordne maadluse maailmameister ja Londoni olümpia hõbemedalimees Heiki Nabi. Loomulikult ei kaotanud ma pärast tseremooniat aega, et küsida otseallikast, miks maadlejatel on kõrvad ebaloomuliku kujuga, paistes ja pundunud.

Nabi seletas seda lahkesti. (See on ühtlasi õppetund, et, nagu öeldakse, ei ole lolle küsimusi, on ainult lollid vastused – mis ei tähenda, et Nabi vastus oleks seda olnud; ei, hoopis vastupidi. Sain selguse.)

Enne autasustamistseremooniat Kristiine Keskuse spordibaaris olid Eesti olümpia- ja spordijuhid aru andmas, kuidas on läinud ettevalmistus Sotši taliolümpiaks. See oli huvitav üritus. Kui osalejad said teada, et uisuliidu peasekretär Gunnar Kuura ei saanud tulla ning tema asemel on kohal sekretär Jana Kuura, siis, kujutage nüüd ette Peep Pahvi hästi karust ja madalat häält, küsis ta sekretär Kuuralt tseremoonitsemata ja otse: «Mis, ei ole EMi järel veel kaineks saanud või?»

Murdmaasuusatajate seisust andis ülevaate olümpiapronksimees Jaak Mae. Ajakirjanikud küsisid temalt mõningaid organisatsioonilis-tehnilisi üksikasju, mis mind suurt ei huvitanud, sest mina ju Sotši ei sõida, kuni otsustasin asjale veidi vürtsi ja teravust lisada. Kui sobiv hetk tekkis, alustasin nii:

«Miks Eesti sprinterid ikka sõita ei jõua? Mu salaallikad on rääkinud mulle...»

Mae nägu, mis seni oli tõsine, tabas kergelt märgatav muutus. Ei, mitte pahameel. Pigem väljendas see mõnusalt pingestatud ootevalmidust, et nüüd tuleb oluliselt käiku muuta.

«No nii, nüüd hakkab pihta,» lausus ta.

«...et šveitsi treeneri trennid on olnud liiga intensiivsed ning Eesti mehed pole neid lihtsalt ära seedinud. Samuti on nad rääkinud, et šveitslane tegi neist sügiseks head 800 meetri jooksjad, aga kui suusatama oli vaja hakata, siis oli jaks otsas.» Pärisin, mil määral on Mae kui asjatundja hinnangul neis arvamustes iva sees.

Mae vastas, et uus treener on viinud internsiivsed ja taastavad trennid teineteisest selgemalt lahku ning segarežiimis treenimist on vähemaks jäänud. (Ehk teisisõnu: see, mida siin blogis on ka paljud propageerinud, vastukaaluks minu üpriski segarežiimstele sõitudele, et taastavate ja arendavate trennide vahel peavad olema suured «käärid», pole ka Eesti koondise tasemel tulemusi andnud.) Ja teiseks, lisas Mae, on sportlased kindlasti nii targad ja kogenud, et peavad ise ära tundma, kui koormused lähevad liiale ning sellest ka treenerile teada andma.

Kes aga konkreetsemalt teada tahab, kuidas treenima peab, sellele soovitan Kaarel Zilmeri vaba veebi
http://suusatades.weebly.com/
******

Negro Bill Canyon Trailhead, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Osad Priit Pulleritsu auhindadest Eesti spordiajakirjanduse konkursilt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pulleritsu võidetud termosel kuulutab tekst, et «Siit joob Eesti Parim Spordiajakirjanik». Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Heiki Nabile on pärast naasmist MM-võistlustelt Tallinna lennujaama vastu tulnud abikaasa Egle ja tütar Renate. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae mullu oktoobris Eesti suusahüppajate ja kahevõistlejate hooaja-eelsel pressiüritusel. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Peeter Kümmel kuulutab oma auto küljeaknal, et tema treener on Christoph Schmid. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis ootab ees Viru maratonil?

Vaatasin ja kuulasin maad, ja mis ma kuulsin ja nägin: ei midagi erilist, käib üks üldine hämamine ja targutamine Viru maratonist, aga et keegi ka võtaks asja kätte ja lähemalt uuriks – ei, kõik on sündides ja isetargad. Ikka oodatakse, et mina teeks seda, mida te ise samuti väga hästi teha oskate: helistada.

Helistasin siis Evi Tormile, Viru maratoni peakorraldajale, ja sain kinnituse: Viru maraton toimub. Laupäeval algusega kell 11.00 ühel 42 km pikkusel ringil. Aga kõige uuemate ja kallimate suuskadega ei soovita Torm starti tulla. Ta seletas, et lund ei ole siiski sadanud nii palju, et rajameister võiks freesiga rajapõhja kallale minna, mis tähendab, et rada võib kohati olla konarlik, kuid lisas, et kivihunnikuid ja suuri mullalaike siiski kartma ei pea. «Metsaalune lumi on puu otsas,» nentis ta seletamaks, miks lumekate maapinnal on õhuke.

Torm ütles, et 99-protsendilise tõenäosusega jäävad lõputõusud ära, sest lund napib, v.a see viimane tõus, kui suusatajad on laskunud suusastaadioni lähedusse ning teevad seal kaare ning peavad siis peagi mäkke ronima. Kust rada enne lõputõuse ära keerab, pärisin. Vastus: «Seitsmepoolese pealt tuleb lõpp ära.» Nonii, saite aru?

Teisipäeva õhtul enne pimenemist sain toru otsa ka rajameistri Hannes Tiinase. Tema soovitus kõlas samuti, et uute suuskadega ei maksa sõitma tulla. «Eks igaüks võtab oma riski,» lisas ta. Jah, näiliselt on lund justkui palju, tõdes ta – ja seda on siin kommentaarides väitnud nii mitmedki isetargad –, aga kokkupressituna paraku mitte. Mõnes kohas leidub mutimullahunnikute kolooniaid, kirjeldas Tiinas. Mullavalle tema kinnitusel siiski pole, v.a üksikud teede ületuste kohad, kus neid valle tekitavad sahad.

Tiinas tunnistas, et rada ei ole võimalik siledaks teha, sest puhtfüüsiliselt ei suudaks keegi auke ja lohke täita. Ta seletas, et kavatseb rada tallata rajalinttraktoriga, sest freesida ei saa, kuna siis tõmbaks ta hunnikud ja mättad laiali. Teisisõnu tähendab see esiteks, et tavapäraste pikitriipude (fotol ülal paremal) asemel on Viru maratoni rajal ristitriibud, ja teiseks, et võistlejail tuleb olla valmis lainetavaks rajaks. Mäletan sellist üle-eelmisest aastast, ja peab tunnistama, et tuli näha üksjagu vaeva, et tasakaalu hoida ja õiget sõidurütmi saavutada. Keha tikkus ikka üksjagu suuskadel pöörlema.

Ka rajameister Tiinas kinnitas, et lõputõusud jäävad seekord ära, ning lisas, et ta on pidanud varasemaga võrreldes rada seitsmes kohas muutma: küll olid ees oksavirnad, küll talunike põllud. Lühikese maa sõitjatele on tal uudis, et nende rada ei lähe üldse mägedesse.

Ohtlikem koht rajal on Tiinase hinnangul enne esimest joogipunkti, 5. ja 6. kilomeetri vahel, kus on kitas, auklik ja laineline laskumine. Jätke see meelde! Ärge seal üksteisele selga kihutage! Samuti soovitas ta metsa vahel silmad lahti hoida, sest paljudes kohtades on lumi puude oksad madalale raja kohale painutanud ning tark on jälgida, et need silma ei satu. Isegi kui lumi okstelt maha lüüa, lisas ta, ei tõuse oksad sellest veel kõrgemale. Ta mainis, et keset rada on kindlasti ohutum sõita kui ääres. Vähemasti vesiseid kohti kartma ei pea, kinnitas Tiinas.

Nii, see on enam-vähem maksimaalne, mida suulise kirjeldusega kahe allika, ent igati kompetentse allika vahendusel saab arusaadavas keeles edasi anda. Eks näis, kas selle eest leidub mõni, kes on nõus mulle auto peal kohta pakkuma (hoidkem kütust kokku, ärme saata loodust!). Igal juhul saan talle tagada selle, et kusagile kaugele põllu peale ta oma masinat selle külmaga küll parkima ei pea.

Kuidas siis vorm on? Eile, esmaspäeva õhtul sain Vahur Teppanilt kiita. Ta tunnustas, et sõitsin õige ja pasliku kiirusega, rahulikult. Läbisin Tartus Tähtvere spordipargi 850-meetrisel omanimelisel ovaalil 30 ringi ehk 25,5 km 1:40.25-ga. Rada oli õhtuks hirmus libedaks hõõrutud. Korra kukkusin isegi külili. Sinna need sekundid kadusid... Aga oleks te näinud, kuidas Vahur Teppan sõitis! Pealtnäha ei teinud ta peaaegu mitte midagi, kuid läks minust ja kõigist teistest mängeldes mööda. Arvan, et ei liialda, kui ütlen, et sellal, kui mina läbisin kolm ringi, läbis Teppan neli. Täna hommikul küsisin, kui kiiresti ta sõitis. Ta oletas mu etteantud vastuse peale, et jah, kiirus võis olla 2.40 ringi kohta. Aga äkki oli hoopis 2.30? Ja pulss? Seda teadis ta täpselt öelda: 140. Ehk ühe mehe – ja ta ei ole Eesti koondise mees – aeroobne tase on seal, et enamik ülejäänuid ei suuda isegi võistlustempoga sõites tal järel püsida.

Mis on meiesuguste suusatamise mõte?
******

Utah State Route 128, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Lund justkui oleks, aga... Vinni-Rakvere talvejooks Virumaal 12. jaanuaril. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Talv, nagu näha, ei ole jooksmiseks... libe on. Vinni-Rakvere talvejooks Virumaal 12. jaanuaril. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: 25. km joogipunkt tunamullusel Viru maratonil. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Tunamulluse Viru maratoni juhtgrupp 10. kilomeetril. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Vahur Teppan tunamulluse Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Nüüd on aeg intensiivsust tõsta!

Laupäeval võtsin helesinisest Madshusi suusakotist, mille olin saanud kunagi preemiaks Estoloppeti maratonidel, oma Atomicu vabatehnikasuusad, Salomon 100 kepid ning panin punased-mustad Madshusi saapad seljakotti, mille olin saanud aastaid tagasi auhinnaks Eesti spordiajakirjanduse konkursil, ning seadsin sammud Suusavendade punastest tellistest hooldemajja Tartu lauluväljaku taga. Parklad olid autosid täis – loodetavasti isiklikke, mitte firmamasinaid – ning silmaga hinnates võis Tähtvere spordipargi 850-meetrisel minunimelisel ovaalil liuelda umbes sada suusatajat.

Selleks ajaks olin eelmise kaheksa päeva jooksul käinud kuus korda rullsuusatamas ning kogunud nendel 116 km.

Hooldetiimi liige Jaanus Kunts lükkas punavalgete Atomice tumedalt põhjalt suveparafiini maha ning pani alla talvise parafiini (või mille iganes, ega see teadmine mul kiiremini sõita aita). Taas tõmbasin teibi ümber vasaku randme, mis sügisesel Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul kõvasti põrutada oli saanud ning siiamaani tunda andnud. Samuti tõmbasin kere keskkohas ümber nimmepiirkonna musta värvi krõpsudega kinnitatava korseti, et toestada poolteist kuud tagasi traumeeritud selga.

Esimesed viis ringi sõitsin igaühe keskmiselt kiirusega mõned sekundid kiiremini kui kolme minutiga. Päike paistis, oli peaaegu tuuletu, see tekitas paratamatult tunde nagu vasikal kevadises koplis. Kuigi tajusin selgelt, et tasakaaluga on probleeme. Aga tasapisi hakkasin end tundma stabiilsemalt. Peamine oligi taastada uisutehnika tunnetus, jälgida, kas oskan ikka veel mogreni ja wassbergi varianti sõita. Esimese lume treeningult ei saa ju kuigi palju rohkem nõuda. Ja loomulikult katsetada, kuidas parem, veidi rohkem kui aasta tagasi opereeritud põlv vastu peab.

Rahvast oli tõesti murdu. Aga see oli isegi hea. Esiteks ei lasknud massid tekkida tuimal rutiinil, vaid panid manööverdama, mis tähendas esiteks vajalikke tempomuutusi ning teiseks lihvis suuskade valitsemist. Nii mõnelgi teisel mehel oli veelgi kindlam plaan. Näiteks Ergo Rästas, kes sai kaks talve tagasi Gatineau Loppetil Kanadas parima eestlasena 18. koha, sõitis klassikat, kord ühe kepiga, siis sootuks keppideta. (Ei näinud, et ta oleks kepid ka pühapäevaks kätte saanud.) Mõni mees haakis end mulle sappa ja kasutas mind vedurina.

Kokku sõitsin laupäeval ühegi puhkepeatuseta ja lonksugi joomata 34 ringi ehk 28,9 km. Aega kulus 1:46.15. Kuid ma ei olnud kaugeltki kõige kiirem sõitja. Näiteks Alo Raudik, mulluse Tartu maratoni 329., kihutas minust pöörase hooga mööda. Veel üks pikem noormees, keda ma ei tundnud, näitas lõtvade liigutustega head minekut.

Tegelikult, arvestades, et väljas oli ligi tosin külmakraadi, ei olnud mu Atomicud, millele on lisatud märge Soft, ilmaolusid arvestades just parim valik. Aga ma ei tahtnud mitte oma kuulsaid auguga Fischereid, Eesti küllap ühte parimat uisutehnikapaari, alla panna. Sest nagu oma silmaga veendusin, vedeles kunstlumerajal palju väikseid kivikesi. Atomice libisemine muutus aga teisest tunnist alates üha viletsamaks, kinnisemaks.

Vabatehnikas kulus 30 ringi ehk 25,5 km läbimiseks 1:33.30, mis olgu siinkohal kuulutatud Tähtvere spordipargi 30 ringi sõidu maailmarekordiks. Kuid tali on alles noor ning kõigil on võimalik seda mu avasõidul saadud tulemust lüüa. Andke minna!

Eile, pühapäeval, kui hooldemees Kunts oli mu Atomicud harjaga puhtaks ja läikima löönud, tegin pärastlõunal samas 30 ringi ehk 25,5 km 1:35.12-ga. Taas, ei mingit pausi ega mingit joomist. Kui on suusatamine, siis olgu suusatamine. Alustasin umbes sama kiirusega nagu päev varem, 10 ringi 31.07-ga ja 20 ringi 1:02.26-ga, aga siis lasin kiirust veidi alla – esmaspäev ju tööpäev, selleks peab taastuma.

Need, kes arvavad, et alustavad nüüd rahulikult põhja ladumist jms, on lootusetult hiljaks jäänud. Põhi on tulnud ammu ära laduda, olgu rattaga või rullidel või sõude- või suusaergomeetril. Nüüd on aeg nii kaugel, et viimane aeg on hakata tegema erialast spetsiifilist treeningut ja end vormi viia. Aeglaste rahulike sõitudega ei jõua kusagile – või jõuab märtsi lõpuks, kui kevad on juba koitmas. Nüüd tuleb minna – muidugi mitte veel maksimumkiirusega – ja ei ole enam mingit tagasivaatamist. Intensiivsust tuleb tõsta! Vaadake Eesti sprintereid, nagu viitas mulle Kunts, kui mu suuski sõiduvalmis sättis: uus treener Šveitsist pani peale ilmselt liiga intensiivse treeningurežiimi ning Eesti mehed ei seedinud seda ära. Nad ei ole harjunud maailmatasemel, intensiivselt harjutama. Peeter Kümmeli Poolas veerandfinaalis saadud kolmas koht on enesepettus – rootslasi, soomlasi ja norrakaid ju stardis polnud. Nonde osaledes, pakkus Kunts – ja raske on talle vastu vaielda –, oleks Kümmel jäänud ajasõidus kuskil 40. kohale.

Eelmisel nädalal tegin kolm rullisõitu ja kaks suusasõitu. Kokku veetsin neil liikudes 8:10. Rullidel läbisin 56 km ja suuskadel 54,4 km. Kokku 110,4 km. See teeb keskmiseks kiiruseks 13,5 km/h. Kahe suusasõidu keskmine kiirus oli 16,2 km/h. Selles tempos läbiksin 40 km pikkuse maratoni veidi alla 2:30.
***

Ärge magage maha! Täna õhtul näitab TV 3 kell 22.30 filmi «127 tundi», mis peaks olema tõeline emotsionaalne laeng ja adrenaliinipauk ja maiuspala igale pisutki seiklushimulisele tõelisele mehele. Kui te kogu filmi vaadata ei jaksa – andkem endale aru, et kui vaadata see lõpuni, 00:25-ni, siis läheb režiim sassi ning enne Viru maratoni võib puhkusest puudu tulla –, siis vaadake vähemalt esimesed 15-20 minutit, kus saate aimu, milline kohutavalt ahvatlev paik on Utah’ lõunaosa.

Neile, kes asjast midagi ei tea: film räägib Aron Ralstonist, (kes on kõvem ja uljam seikleja kui ükskõik kes meist), kelle parema käe kiilus mitmesajakilone langev rahn sooloretkel Blue Johni pilukanjonisse kinni. Ta veetis kanjonis, parem käsi rahnu ja seina vahel lõksus, viis ööpäeva, kuni lõpuks turgatas, kuidas end vabastada: ta murdis mõlemad luud katki ning lõikas siis taskunoa ja näpitsatega lihased ja kõõlused ja sooned läbi.

Eile õhtul lõpetasin Ralstoni kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud raamatu «127 tundi vangis kaljulõhes» lugemise. Kinnitan, et raamat on palju põnevam, detailsem, kaasahaaravam kui film. Filmis on mitmed kohad vahele jäetud, näiteks see, kuidas ta sattus kahel viimasel ööl transsi, kuidas ta vaim oli kehast peaaegu eemaldumas. Samuti on filmis mitmed kohad lihtsalt välja mõeldud, nagu hüppamine kanjoni põhjas asuvasse sinisesse veekokku. Pole seal mingit sellist veekogu!

Lühidalt, kui tahate saada elamust, siis lugege Ralstoni raamatut. Ühtlasi saate aru, et need meie heitlused üksteisega Eesti maratonidel on üks lapsemäng, tühine meelelahutus, mida ei saa ega tohi liiga tõsiselt võtta.
******

A view from Hidden Valley Trail on Moab Rim onto the southern part of Moab and La Sal Mountains in the background, Utah. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusatajad eelmise nädala teisipäeval Rakvere tammikus. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Suusatajad kaks nädalat tagasi Pärnu lähedal Jõulumäel. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Suusataja nädal tagasi Tallinnas Nõmmel. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Rooden suusatamas eelmise nädala kolmapäeval Tartus Supilinna tiigi jääl. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jätke see kaader meelde! Mööda seda teed taamal laiuva kõrgendiku taustal sõidab Aron Ralston filmis «127 tundi» maastikurattal Blue Johni kanjoni poole. Jah, see tee viib küll Blue Johni kanjoni suunas, kuid päriselt Ralston siit ei sõitnud, ei ratta ega oma autoga. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tee läbi Utah kõrbe kümmekonna kilomeetri kaugusel Blue Johni kanjoni ülemisest harust. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas hoida moraali kõrgel?

Art Soonets Scanpixist teab üht sellist lugu. Läheb vallaline naine arsti juurde, kaebab, et on jube närviline. Arst ütleb, et kõige paremini aitaks selle vastu, kui ta endale normaalse mehe leiab. Leiabki. Kui asi sealmail, saate aru, läheb naine aga taas närvi: «Kuule, mees, otsusta ära, kas tahad olla sees või väljas, mis sa rabeled niiviisi edasi-tagasi!»

See lugu tuli meelde seoses tänavuse talvega. Või «talvega». Või n-ö talvega. Külmakraadide poolest seda juba justkui oleks, aga lume poolest, vähemalt Tartu kandis, küll mitte. Otsustagu siis ilmataat (või kes iganes) lõpuks ära, kas ta annab meile korraliku talve või ei anna.

Senine kahevahelolek, selge perspektiivi puudumine, on demoraliseeriv. Peaks ju tõsiselt maratonideks valmistuma – aga mis mõte on tõsiselt valmistuda, kui maratone võib-olla ei tulegi? Kuid katsu sa jätta valmistumata! Piisab, kui paks lumi mõni päev enne mõnda maratoni maha tuleb, kui korraldajad kuulutavad, et nüüd kõik see mees starti – ja siis ei ole küll mõtet suuski joonele panna, kui tõsine ettevalmistus tegemata.

Liiati peaks praegu tegelema juba korraliku erialase ettevalmistusega, aga tingimused selleks on kasinad, õigupoolest olematud. Eile, neljapäeva õhtul, kui rattaga kella kuue ajal töölt koju sõitsin, nägin Tähtvere pargi kesklinna-poolses nurgas üle Tallinna maantee (tõsi, [faktipuritaanidele], seal kannab see siiski Fr. R. Kreutzwaldi tänava nimetust) jooksmas umbes kahekümneliikmelist seltskonda, MK-punktidega endine tippsuusataja Vahur Teppan oma rihma otsas hundikoeraga kõige ees. Mõnel olid ka kepid käes. Aga ainult mõnel. Suuski ei olnud küll kellelgi. Nii et käib endiselt asendustegevuse otsimine.

Sellega on tulnud endalgi tegelda. Jaanuari esimesel nädalalõpul sõitsin mõlemal vabal päeval Tartu ümbruse asfaltteedel poolteist tundi maastikurattaga. Enne seda, pärast rängast seljatraumast paranemist, olin käinud Arena jõusaalis. Tavaliselt sõitsin alustuseks wattbike’iga 25-40 minutit, seejärel sikutasin suusaergomeetrit (tavaliselt 2x5000 meetrit 8. käiguga à 25 minutit) ja sõudeergomeetrit (tavaliselt 3x2000 meetrit 7. käiguga à veidi alla 9 minuti või 5000 meetrit 22 ja poole minutiga). Hoidsin hoolega selga, nn korsett, mis maksis üle 40 euro, oli kogu aeg peal, et mingil juhul liiga ei teeks.

Möödunud nädala neljapäeval, kui nädala kolm esimest päeva ei teinud mitte midagi (ent ka puhata peab oskama, sest areng siis toimuvatki, väidavad teadjamehed), otsustasin, et ega midagi muud üle jää, kui tuleb ikka Frode Estili sissesõidetud Swenori vanad klassikarullid kapist välja otsida ja Tähtvere spordipargi omanimelisele ringile minna. Teipisin vasaku randme tugevasti kinni. Veendusin silmaga, et OneWay keppide teravikud polegi kõige nürimad. Aga kui neid asfalti lõin, siis rannet hoides tikkusid kepid ikkagi tagasi lipsama.

Alustasin rahulikult, tegin algatuseks 16 ringi. Nädalavahetusel, laupäeval, tegin juba 24 ringi, ja leidsin, et ei ole mõtet rulle-keppe käe otsas spordiparki tassida, vaid sama hästi võib need ju maja taga resp. jala ja käe otsa kinnitada – nii saab mööda Fr. Tuglase tänavat treeningupaika ja tagasi rullitades rohkem kui kaks kilomeetrit veel juurde. Veetsin laupäeval rullidel 1:50, selle ajaga läbisin 22,6 km. Nagu näete, olen varasemate aastatega võrreldes kiirusi vähendanud, nagu teadjamehed on taas soovitanud – eks siis näis, kuidas see tulemustes kajastub.

Vastu pühapäeva tuli aga öösel kerge lumekiht maha. Spordipargis sain kahe ringiga aru, et seal on liiga libe. Ei soovinud vigastusega riskida. Suundusin Supilinna peatänavale, Herne tänavale (pildil ülal paremal), ning sõitsin seal 11 korda edasi-tagasi. Tänava pikkus on 850 meetrit, tänava otsast mu maja taha on 1,4 km, nii et kokku läks 1:58ga kirja 23,2 km.

Üks asi on sõita rullidega vabal päeval päevavalgel ja nullilähedase temperatuuriga, aga hoopis teine lugu on sõita pärast tööpäeva õhtul pimedas ligi kümne miinuskraadiga. Kuid just seda tegin esmaspäeval. Ja kolmapäeval. Ja neljapäeval, eile ka. Esmaspäeval sõitsin piki Herne tänavat kümme korda edasi-tagasi, lisaks 2x1,4 km kodu vahet – 19,8 km 1:40ga. Kolmapäeval tegin sama, aga aega kulus pool minutit rohkem. Eile, neljapäeval (foto ülal vasakul), kattis Herne tänavat imeõhuke sopakiht. Sellest piisas, et tunda, kuidas rullid lipsavad ühesammulise paaristõuke ajal tagasi – see on seal olnud valdav sõiduviis, sest ainult paaristõukeid raiudes kahjustaksin ilmselgelt randmeid ja küünarnukke. Igale edasi-tagasi lõigule (tegin neid kokku kaheksa) ehk 1,7 kilomeetrile kulus pool minutit rohkem kui eelmistel kordadel. Kokku 1:28ga 16,4 km. Pärast olid Bjørn Dæhlie kaubamärgiga pükside sääred paksult tumedat soppa täis – läksid joonelt pesumasinasse.

Jah, jälgisin rullitades ka kvaliteeti. Alates sellest, et puusad õigesti töötaksid (tänavavalgustuse heidetavad varjud aitasid jooksvale analüüsile pisut kaasa), ja lõpetades sellega, et käed ei oleks laiali, et tõuge läheks õige nurga alt, et kõhulihased oleks lukustatud.

Ometi ei saa lahti kahtlusest, kas sel kõigel on olnud mõtet ja kas sellest on tolku. Ja see, olgem ausad, on kõige suurem probleem. Uskuge mind, see nõuab kõva tahtejõudu ja enesesundi, et minna õhtul pärast kella seitset kümne külmakraadiga üksinda linnatänavale edasi-tagasi rulle lükkama. Mitu õhtut järjest. Poolteist tundi ja enamgi. Arvata võib, et enamik teist seda ei suudaks. Annaks juba kodus alla.

Jah, tubli töö, ütlen ma endale. (Ja mind ei morjenda absoluutselt, mida keegi teine arvab ja ütleb – selge see, et arvama ja ütlema on eriti kõvad need, kes isegi kodus endast võitu ei saa.) Aga kui kaua suudan minagi end käima tõmmata ja tagant sundida, kui õige talv, see lumega, ei tule ega tule ega paistagi tulevat...
******

Utah State Route 128, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kolmapäevahommikune lumepilt Tartus Tähtvere spordipargi lähistel Supilinna tiigil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Lumekahur tootmas kolmapäeval Emajõe ääres suusalund. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Rooden tegemas kolmapäeva hommikupoolikul Tartus Tähtvere spordipargi lähistel Supilinna tiigil paaristõuketrenni. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Herne tänav Tartus. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Neljapäevahommikune lumesadu Tartu kesklinnas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Esimene Tartu maraton aastal 1960. Foto: Klubi Tartu Maraton