Pullerits: Kuidas laenusuusk Viru maratonil lippas?

"Millal ma suuskadele järele võin tulla?" helistasin laupäeva keskpäeval oma määrdemehele Jaanus Kuntsile Suusavendade hooldetiimist. Kunts vastas: "Nende suuskadega me sul küll maratonile ei lase minna." Suusavennad teadsid, et mu kunagi Eesti sprindikoondise eeskujul ostetud Atomicud ei taha eriti libiseda. "Millega ma siis lähen?" küsisin. Kunts vastas: "Ära muretse. Vaatame sulle midagi."

Kui õhtupoolikul suuskadele järele läksin, ulatas Kristjan Oolo, kes Eesti meistrivõistlustel näitas sprindi poolfinaalis koha kätte isegi Andrus Veerpalule, mulle oma võistlus-Fischerid. Eest auguga ja puha, aukude all markeriga maalitud number 91 (ma ei tea, mis see näitab) ja sidemete juures viltune tähepaar JN. Etterutates olgu öeldud, et Viru maratonil spekuleerisid mõned, et tegelikult oli see JM, ainult et ma olin M-l ühe kriipsu ära kustutanud.

Öösel nägin unes, et jäin starti hiljaks (mis siis, et unes oli tegu jooksuvõistlusega). Hommikul selgus, et mul ilmneb juba mõningaid ettenägemisvõimeid. Kroonpressi trükikoja pealiku Andres Kulli Mercedese musta avara bussiga Mõedakule liginedes valitses teel täielik kaos. Tartu maratoni ülemkorraldaja Indrek Kelk sõitis oma rohelise Mitsubishi maasturiga meile sootuks vastu. Ühel ristmikul valitses absoluutne peata olek, Riho Klement Tartu Suusaklubist üritas liiklust reguleerida, aga lõpuks oli see meie bussi mees Art Soonets, kes helistas infotelefonil, sai ühendust Mõedaku baasiga, kust anti juhised kohale sõiduks, ning terve kolonn asus meie taga teele. Lõpus ilmnes erinevus selles, et Soonets, Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade pealik, näitas oma Postimehe töötõendit ning me saime oma Mercedese bussiga üles parklasse sõita. (Null krooni ja eurot. Aga see oli ka ökosõit: viis meest bussis, suuskadest rääkimata.) Nagu näete, siis mind ei olnudki parkimiseks vaja (vt eelmine sissekanne). Mehed ähvardasid minu kui täitsa tarbetu kaasreisija seepeale maha tõsta.

Suusavendade kompetentne eelluure ütles, et esisaja hulka saab olema väga raske sõita - osalejate koosseis oli nende väitel väga tugev. Aga kui enne soojendust (seda plaanisin teha oma Atomicega) bussis riideid vahetasin, märkasin (algul nina, siis silmadega), et olen saapaga (mitte suusasaapaga) kusagil sita sisse astunud, siis lohutas endine Postimehe kolleeg, nüüdne Novaatori teadusportaali juht Villu Päärt, et see pidavat ainult õnne tooma. Kohe läksid pinged maha.

Alustasin oma 86 stardinumbriga esimese stardigrupi eelviimasest reast. Esimest tõusu pidi kitsa sammuga võtma (hoidsin taas äärde, et üks külg oleks konkurentide eest kaitstud, samas valitseb seal alatihti oht, et rammid suusaga lumevalli ja takerdud), aga siis võeti peagi hanerivis kohad sisse. Mõned sõitsid ikka mööda ka, ise küll vist mitte kellestki. Soonetsilt kuulsin pärast, et tal oli kolmanda stardigrupi viimasest reast kulunud kahe esimese kilomeetri läbimiseks kümme minutit. Veelgi tagumistel oli selleks läinud kuuldavasti viis minutit veel kauem.

Nelja-viie kilomeetri järel vaatasin, et minu kohalt hakkas ritta lõhe tekkima, aga otsustasin sellepärast mitte rabelema hakata, sest mullune haamer püsis vägagi hästi meeles. Liiati tundsin, et tempo on piisavalt minu võimete kohane. Pikapeale tulid tagantpoolt mõned mehed, kes mööda läksid ning vedamise enda peale võtsid. Sedakorda olin otsustanud: olen eelnevail Estoloppeti maratonidel kümnete kilomeetrite kaupa tänamatut tempo dikteerimise ja vedamise tööd teinud ning nüüd lolli initsiatiivi enam näitama ei hakka. Mõelge ka, noored mehed, teha seda minu vanuses - 45!

Viimaks, kui olukord hakkas rahunema ja sõitjad paika loksusid, avastasin end umbes seitsmemehelise grupi keskel. Grupisõidul on oma head ja vead. Halb on see, et tempot tuleb eessõitjate järgi sättida: kui mõni noist otsustab kiirendada, pead ka järele kühveldama. Siis aga saabub vaikelu: võid selja vaat et lausa sirgu lasta ja ümbrust nautida. Kuni järgmiste teravamate tõmblemisteni.

Meie grupp püsis ilusti rahulikult koos ka mõne kilomeetri pärast esimest toitlustuspunkti, kui siis (kui mälu ei peta) nr 45 (Olaf Mihelson) kiirendas, rivi ribadeks tõmbas ja eest sõitis. Peagi saime viiekesi taas kokku, kõige ees tegi tempot Magnus Künnapas (nr 104). Enne teist TPd lasin nende selja taga kergelt n-ö tirri, üks eessõitjaist küsis üle õla vaadates, kas tahan minna ette tempot tegema, mille peale vastasin: "Tänan, ei." Liiga paljud on mind aegade jooksul kritiseerinud jõudu pillava sõidutaktika eest.

Viis päeva enne Viru maratoni olin Tähtvere dendropargis trehvanud Suusahullude treenerit Jaak Teppanit ning palunud, et ta mu uisutehnikat takseeriks. Ta vaatas kilomeetri jagu, siis ütles: "Pea nüüd kinni ja kuula tähelepanelikult." Ning jagas õpetusi ja näitas ette, kuidas mina toksides sõidan ja kuidas tuleb pikalt libistada. Teiseks seletas, kui oluline on erinevate sõiduviisidega ökonoomselt varieerida. Mina sõitvat tema väitel 80-90 protsenti ainult tempovarianti - ja sellele hinnangule on raske vastu vaielda.

Nüüd tuletasin maratonil korduvalt Teppani õpetussõnu meelde. Kus vähegi võimalik, üritasin sõita nn mogrenit ehk pikalt libistades. Tõusudel läksin tempovariandi asemel varmamalt üle tõusuvariandile. Siiski pean ütlema, et ikkagi kasutasin ülesmäge sõites lähikonkurentidega võrreldes rohkem tempovarianti. Mulle lihtsalt tundus, et nii sain hõlpsamini üles.

Tempovariandi kasuks kallutas otsustust seegi, et Oolo võistlus-Fischerid libisesid neetult hästi. Esimest korda elus polnud mul uisumaratonil suuskadele mingeid etteheiteid. Esimest korda elus libisesin ma uisumaratonidel mäest alla konkurentidest kiiremini ja kaugemale. Liiati oli teiste taga sõites hea jälgida, kuidas optimaalsemat trajektoori võtta ja hoogu ära kasutada ning julgen öelda, et neis tulemuse saavutamise sektorites (Mati Alaveri väljend) olin enda arust lähirivaalidest parem.

Ka pärast teist TPd, kui tuli vastutuule lõik üle välja, loobusin pakutud vedamisvõimalusest. Kummardusin eessõitja tuulde. Ikkagi võttis see lõik üksjagu läbi. Aga metsa sees sai taas end paremini tunda. Kui peagi tulid pikad laugetel küngastel kilomeetrid mööda põlluääri, siis nägin, et minu tempovariant osutus seal efektiivsemaks kui teiste tõusuvariant. Eessõitja sappa hoides möödusin enne viimast, kolmandat TPd kahest suusatajast. Üritasin vahetult enne TPd numbri seljapoolsele küljele kleebitud kolmandat Dexali geeli kätte saada, aga ei õnnestunud - ainult kätt väänasin õlaliigesest välja. Seega tuli TPs piirduda vaid kahe joogiga.

Lähikonkurendid jäid TPsse pisut kohmitsema. Otsustasin, et ei hakka neid ootama ning panin minema. Aga kuhu? Järsku ei saanud arugi, kuhu rada edasi läheb. Õnneks kõrvalseisjad näitasid. Nüüd tuli hakata endal tööd tegema.

Mulle tundub, et see töö ei olnud sugugi halb. Selja taga mul silmi küll pole, aga tundus, et jälitajad lasid vahe sisse. Raiusin lagedatel lõikudel oma arust päris jõudsalt tempovarianti. Umbes 150-200 meetrit eespool nägin heledates võistluskombedes neljamehelist gruppi. Hakkasin seda taga ajama. Esimesena sain kätte Marek Sanderi (nr 15), kes oli päris kustunud olekuga ning keda lõpuprotokollist ei leiagi. Järgmisena võtsin kinni Sergei Vlassoni (nr 63) - ja tegin seda nii, nagu määrdemees Kunts oli õpetanud. Ta oli öelnud, et laskumisele tuleb ka osata minna, ja kui küsisin, mida see tähendab, ütles ta, et hoogu tuleb anda. Andsin siin 6 km enne lõppu põllul ühe laskumise tipus hoogu ja libisesingi mööda. Järgnenud tõusul läksin mööda sitkest pikamaajooksjast Andrus Leinist (nr 82), kes paistis samuti omadega üpris küpse olevat.

Tükk aega kemplesin rajal Ain Rästaga (nr 167). Ta möödus minust hoogsal sammul enne, kui Vlassovile lähenema hakkasin. Sain temast taas mööda enne, kui Vlassovile tema viimasel edutõusul kannule jõudsin. Umbes 5 km enne lõppu metsavahelistel nn tõusude-laskumiste lainetel jäin viimasel tõusul ühe lühirajasõitja taha kinni ja Rästa pääses uuesti mööda. Kuid niiviisi saime kahekesi aegamööda järele kahele ees sõitnud heledes vormis suusatajale. Ja siis algas Võlumäe tõus.

Esimese nuki võtsin kolmiku järel. Aga järgnenud laugemal osal lasid nad tempo alla. Panin oma Fischerid paralleelseks ning lükkasin paaristõugetega nende vahelt läbi. Taktika oli lihtne: minna rasketele tõusudele kõige ees, sest siis ei pea tagumiste järgi sammu sättima. Muidugi on oht, et võid taganttulijaile ette jääda, kuid see, olgem ausad, on juba nende mure. Hullem on ju see, kui pead ise kellegi sabas tuiama.

Kõige pikem tõus oli siiski kõige raskem. Sõidu tegi keerukamaks see, et parempoolsel rajal astusid lühirajasuusatajad, ja kuigi nad andsid viisakalt teed, pidi kogu aeg jälgima, et parema suusaga neile peale ei astu ja vasaku suusaga hange ei rammi. Panin hingamise valjuhäälselt tööle, see omakorda aitas rütmi hoida. Ja kui üles jõudsin, tuletasin taas meelde Kuntsi õpetussõnu: pane hoogu juurde, ära lihtsalt kuku üle nuki laskumisele.

Poolteist kilomeetrit enne lõppu, vahetult enne haaki suusastaadioni külje all, sain mööda veel kahest sõitjast. Üks neist oli Eino Karvak (nr 87), kes pärast tunnistas, et olid end esimese kahe kolmandikuga liiga läbi kõrvetanud, kui sõitis esimese 50 seas ning jäi liidrist maha vaid 12 minutit, ning teine, kui silm ei petnud, oli Madis Kollo (nr 81). Panin hooga nende vahelt läbi ning läksin viimasele tõusule.

Jõudu pisut veel jagus, aga siiski mitte nii palju, et saada vastu Aigar Mäesepa (nr 97) ja Künnapase rünnakule. Nad võtsid lõputõusu ikka päris ahnelt. Ent selle, mille kaotasin neile tõusul, otsustasin üritada tasa teha laskumistel aktiivsemalt töötades. Oolo võistlus-Fischerid libisesid endiselt suurepäraselt. Tasapisi tulingi neile lähemale ning viimase 200 meetri märgi juures haistsin, et mul võib isegi olla šanssi.

Lõpusirge avanedes nägin, et olime järele jõudnud Ivo Tupitsale (nr 91) ning ühtäkki oli tervelt nelja koha saatus lahtine. Jah, minu seis oli kõige nigelam, sest olin nelikust selgelt viimane. Aga kui eessõitjad kuuseokstega eraldatud radadele jaotusid, nägin, et kõige vasakpoolsema jätsid nad vabaks. Võtsin kohe sellele ning üritasin jalgadega jõudsalt töötades tempo üles võtta. Kuid siis lõikas üks eessõitjaist mulle paremalt otse ette ning edasi polnud midagi teha. Tuli neliku lõpuheitluses leppida viimase kohaga.

Võistluste diktor Margus Ader oli kohe mikrofoniga vastas ning hakkas küsimustega pommitama. Kahjuks on mul see füsioloogiline eripära, et pärast pika suusasõidu lõppu on mul alati lõualuud ja keel kange ning artikuleerimisega tekib probleeme. Muu seas küsis Ader, kas võistlusest tuleb ka pikk reportaaž Postimehesse. Vastasin, et paraku mitte, sest rajal ei juhtunud mitte midagi: haamrit ei tulnud, nagu mullu, ja kukkumisi samuti mitte, nagu neid tuli Mammastes Eesti meistrivõistlustel, nii et kirjutada ei ole midagi. Aga Suusavendade head tööd ning Oolo supersuuski jõudsin küll kiita.

Tulemus tuli vaat et lausa ootamatult kindlalt saja sekka. Rajal oli umbes kolmandiku ja kahe kolmandiku peal hüütud mulle kohaks 100.-101. Seega sai viimasel kolmandikul korralikult tööd tehtud ning järelikult õnnestus seekord jõuvarusid ratsionaalselt jaotada. Protokollist leian oma nime 87. kohalt, mis on kümme kohta parem kui mullu. Kaks minu ees lõpetanut olid vähem kui sekundi jagu eespool. (Künnapase viis sekundit parem aeg peaks küll eksitus olema - ta oli otse meie ees mu meelest.) Eespool olid kõik need, kes olema pidid, nii et vaatame selja taha.

Maha jäid vana suusahunt Jevgeni Vološin (+0.18, 89.), Eino Karvak (+0.42, 93.), Indrek "Alati kohal" Pak (+0.57, 97.), ajalooõppejõud Pärtel Piirimäe, kes Eesti meistrivõistlustel võitis mind 15 km distantsil kolm minutit (+2.35, 104.), Andrus Lein (+2.57, 110.), Kaupo Kattai Extreme Spordist (+4.04, 114.), Riho Klement Tartu Suusaklubist, kes samuti Mammastes minust mitme minuti jagu kiirem oli (+4.06, 115.), kõva rull- ja kiiruisutaja Sulev Lokk (+4.32, 118.), varasemate aastate kõva konkurent Emeri Lepp (+6.54, 132.), Eesti parimaid ultrasportlasi Randy Korb (+8.55, 152.), Tartu kohalikel võistlustel mind alatasa edestav Rein Kullamaa (+9.03, 154.), Kalle Kiiranen, kellega Tartus alatasa treeningul kohtume (+13.11, 189.), Tartu maratoni pealik Indrek Kelk (+14.39, 206.), Art Soonets (+15.07, 208.) ja Tartu maratonil kahel korral 25. koha saanud Priit Kajari (+17.17, 228.).
******
Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Suusatajad valmistuvad Viru maratoni stardiks. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Toitlustuspunkt mullusel Viru maratonil. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Võistlejate rivi mullusel Viru maratonil. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 4 ja 5: Pikamaajooksja Andrus Lein. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Nii nagu mullu (pildil), võitis ka tänavu naiste arvestuses Viru maratoni laskesuusataja Kadri Lehtla. Priit Pullerits kaotas talle tänavu 8.10. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 8: Aivar Rehemaa võidab Viru maratoni, 25.02 enne 87. koha saanud Priit Pulleritsu. Foto autor: Tarmo Haud

Pullerits: Milline katsumus ootab ees Viru maratonil?

Kuidas Estoloppeti sarjaks vormi lihvida? Vormi tuleb teritada. Eile läbisin Tartus dendropargis kolm ringi, igal ringil tegin viis 15-25 sekundi pikkust spurti. Loodetavasti aitab. Lõikude vahel sõitsin rahulikult, eriti tõuse. Kokku kulus 15,6 km läbimiseks 1:01.30. Nüüd sellel nädalal aitab, järgmine kord panen suusad alla Mõedakul Viru maratoni stardis.

Võrreldes kahe eelmise aastaga on uudis see, et sedapuhku toimub Viru maraton ühel ringil. Sest lund on piisavalt palju, seletas mulle korraldaja Evi Torm. Juba eile oli rada nii heas seisukorras, et rajameistri väitel saanuks võistluse ilusti ära pidada. Tänaseks hommikuks oli aga tuisk siin-seal hangi kokku ajanud, nii et rajameister läks juba varakult välja olukorda siluma. Mis siis, et tehnika, millega ta hakkama peab saama, on Tormi sõnul pensionieelne - viimase nädala jooksul on käinud kaks korda keevituses. Aga need, kes enne tuisku Viru maratoni rada proovimas käinud, on Tormile kinnitanud, et tänu vahepealsele sulale on rada piisavalt kõvaks vajunud. Mäletate, kuidas eelmine aasta, kui sõideti sama ringi kaks korda, tuli teisel ringil sumbata läbi lumepudru?

Toitlustuspunkte on rajal kolm: siis, kui lõpuni jääb vastavalt 30, 20 ja 12 km. Iga kilomeetri peal on tähis, kui palju jääb pika distantsi lõpuni. Lühema distantsi sõitjad peavad arvestama, et esimesel 10 kilomeetril näitavad tähised pika distantsi kilomeetreid - nii et ärge laske end neist eksitada.

Mäletatavasti jäid eelmine aasta paljud saju ja tuisu tõttu starti hiljaks, mistõttu korraldajad otsustasid starti poole tunni jagu edasi lükata. Torm lausus, et paljud, eriti tugevama otsa sõitjad, kes olid juba põhjaliku soojenduse ära teinud, olid seesuguse otsuse peale pahased. Selleks, et tänavu kõik sujuks, soovitab Torm arvestades tuisku varakult kohale saabuda.

Mõedakule saabudes on paremat kätt põllu peale lükatud parkla. Need, kes tahavad autoga stardipaigale ligemale pääseda, peavad panema spordibaasi mäe all valmis kümme eurot. Kui keegi küsib, miks nii palju, siis neile soovitas Torm teada anda, et korraldajail on kulunud juba 60 000 Eesti krooni parklate lumest puhtaks lükkamiseks, ning seetõttu avaldas ta lootust, et inimesed ei pane pahaks ega paljuks neid kümne euroga veidi toetada. Põllupealne parkla on mõistagi tasuta - jälgige seal parkijate korraldusi. (Full disclosure, nagu angloameerika ajakirjanduses kirjutatakse: Torm ütles omal initsiatiivil, et ajakirjanikud Postimehest saavad tasuta spordibaasi parklasse, kui näitavad, et nad on Postimehest. Ja ei maksa sellest siin nüüd teemat tekitada: see on igal pool nii, et ajakirjanikel on teatud privileegid, see ei ole Tormi ega Pulleritsu leiutis - vaadake ükskõik millist suurt spordivõistlust: ajakirjanikel on alati ligipääs sinna, kuhu tavapublik ei pääse.)

Kui põllupealsest parklast starti suundute, ärge minge sõiduteele autode vahele trügima! Parkla tagant läheb otserada maratoni stardipaika. See on palju lühem tee, kui astuda mööda sõiduteed, kinnitas Torm.

Tõusugurmaanidele teadmiseks, et viimasel viiel kilomeetril tuleb ka see aasta Võlumäe tõus üles tippu välja sõita - nii et säästke selleks energiat. (Mõnel varasemal aastal on rada poolel tõusul vasakule pööranud.) Mujal rajal nii karme tõuse pole, kinnitas Torm. Tõusude kartjaile lohutuseks, et vähemasti tuleb sel aastal Võlumäge võtta ainult korra, mitte kaks korda nagu mullu.

Praegu on pikale distantsile kirja pannud 965 suusatajat. Eelmine aasta oli Tormi mäletamist mööda pikemale sõidule registreerunuid üle 1100, starti tuli neist 966, sõidu lõpetas 842. Nüüdseks on eelregistreerimine lõppenud, aga kel tekkis isu, et tahaks ka Viru maratoni starti tulla, see saab end kirja panna võistluspaigas pühapäeva hommikul. Tormi sõnul on korraldajad valmis pikal ja lühikesel distantsil vastu võtma 1500 inimest, sellest suurema osalejate arvuga pidi juba raskusi tekkima.

Nüüd jääb veel vaid üks küsimus: mida teha päev enne starti? Minu soovitus: minge kinno vaatama filmi "127 tundi"! Käisin selle n-ö eelseansil eelmisel nädalavahetusel Cinamonis (ei, see ei olnud tasuta, selle eest maksin teistega võrdset hinda) ja sain fantastilise elamuse. Uskuge mind, see on film just selle blogi lugejaile - sportlikele, seiklushimulistele, endasse uskujaile ja endale lootjaile, vaba looduse nautijaile. Ütleksin enamgi: selle filmi vaatamine on igale õigele spordimehele kohustuslik. Rattahullud saavad esimeste minutitega kindlasti meeletu adrenaliinilaksu. Aga kõik teised ka, kes täiel rinnal sportimist naudivad. Minge ja vaadake seda kanti, kus tegevus toimub, ja ehk hakkate paremini aru saama, miks Utah osariik on minu lemmikpaik maailmas - sealne loodus on lihtsalt vapustav. Saan aru, et sõnadest jääb väheks, niisiis vaadake pigem filmi treilerit ehk reklaamklippi - ja vaadake, et te heli ka kuulate! (Alternatiivklipp, kus kaunis rattasõit on pikemalt, on siin.) Need, kes tahavad teada, mis filmi lõpus tegelikult juhtub, võiks vaadata neid kaadreid (kui teil närvi jätkub), kus peategelase prototüüp Aron Ralston räägib, kuidas tal looduse lõksust õnnestus pääseda.

Ja arvestage, et kui te seda filmi uue nädala alguseks pole vaadanud - ja ärge tehke seda arvutiekraanil mingit varastatud koopiat jõllitades, vaid minge ikka kinno, kus on suured plaanid: filmi suuri plaane saabki ainult suurel ekraanil täiega nautida -, siis ei ole teil järgmisel nädalal siin küll milleski kaasa rääkida. Järgmine nädal on siin ""127 tunni" nädal". Aron Ralston on tõeline kangelane, kas pole?
******Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-4: Mulluse Viru maratoni start Mõedakul. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Näitleja James Franco peategelase Aron Ralstonina filmis "127 tundi" Utah' osariigi liivakivikanjonis. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kas Eesti must suusaäri on aktsepteeritav?

Nagu ehk mäletate, saatsin vana aasta lõpus spordivarustust tootvale Fischeri kompaniile kirja, milles küsisin, kuidas nad suhtuvad sellesse, et tippsportlased müüvad mustal turul (kas või sellepärast mustal turul, et makse nad müüdud kauba pealt ei tasu ja firmakauba müümiseks neil litsentsi pole). Tükk aega valitses vaikus, kuni lõpuks tuli kiri Fischeri esindajalt Gerhard Urainilt, Austria endiselt suusakoondislaselt. Ta kirjutas:

"All skis which we give to the athletes are loaned and remain property of Fischer Sport Company. The normal procedure is to exchange the skis if one pair hasn’t been the right choice for an athlete. It isn’t o.k. if the racers sell old skis. We have our partners, our dealers who take care about the sales."

Kui kontakt Fischeriga oli loodud, otsustasin seda edasi arendada. Olgu lisatud, et tegin juba esimeses kirjas Fischerile selgeks, et olen ajakirjanik. Kirjutasin Urainile nii:

"As an active cross-country enthusiast I am very well aware of the so-called black market or secondary market of used and old skis of professional sportsmen, and I have always thought that this doesn't seem OK if they sell the ones which they have been given by Fischer or other skimakers, for their own profit, because it undermines the market for those companies. Do you, I mean Fischer, plan to undertake certain measures to stop that unethical and illegitimate dealing with those skis on the market, for example, in Estonia?"

Urainilt saabus kiiresti vastus:

"In general we believe that it is working quite well. (Jääb arusaamatuks, mis Fischeri arvates hästi toimib. - P.P.) We know that some pairs are sold but the majority of skis is for sure given back by athletes. From our side it isn’t necessary to make a big deal out of it. We handle it directly with the athletes if we get knowledge about it. I don’t know why but we have always a lot of rumours about the situation on the market in the Baltic country."

Nüüd jääb ühendust võtta ka Madshusi ja Atomicuga, et kuulda, mida nemad asjast arvavad. Aga kui kellelegi miski ikka veel segaseks jäi, siis siin on must valgel kinnitus, et Fischer ei pea seda aktsepteeritavaks, kui tippsportlased neile antud varustust edasi müüvad, sest see ei kuulu lihtsalt neile, nagu Urain ütleb, vaid Fischerile.

Inetud lood meie (suusa)riigis. Nagu Uraini teisest vastusest näete, olemegi juba halvas kirjas.
******Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Fischeri suusad on turul nõutud kaup. Siin demonstreerivad neid Otepää MK-etapil sprindi võitnud norralased Eirik Brandsdal (vasakul) ja Ola Vigen Hattestad. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mida küll nii suure suusapargiga tulevikus peale hakata? Kahevõistleja Kaarel Nurmsalu valmistumas Otepääl juunioride MM-võistluste stardiks. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Huvitav, kas Šveitsi suusatajad Dario Cologna (ees) ja Remo Fischer ka oma suuski kodumaa mustal turul müüvad? Foto autor: The Canadian Press / Press Association Images / Scanpix

Pullerits: Kuidas sport õigustab palgalõhesid?

Uskumatu, aga tõsi! Memmekad tõstavad kogu maailmas pead. Ameerika konservatiivne kolumnist George F. Will kirjutab aasta esimeses Newsweeki numbris, et Kanadas Ottawas on nn tundlikkuspolitsei kehtestanud laste jalgpalliliigas reegli, et iga võistkond, kes saavutab teise ees viie värava suuruse edu, kuulutatakse kaotajaks, et säästa kaotusseisu jäänute tundeid.

Kui me tahame maailma edumeelsetest poliitilise korrektsuse trendidest eeskuju võtta ja teiste tundeid arvestava maailmaga ühte sammu käia, teen ettepaneku, et kõik suusatajad, kes saavutavad Estoloppeti maratonil Priit Pulleritsu ees viieminutilise edumaa, diskvalifitseeritaks. Mõelge, kui masendav see on: ma treenin nädalas kaheksa tundi, aga ikka kaotan parimatele n-ö kalendriga. See ei ole ilus - nende poolt, kes mind rohkem kui viis minutit võidavad. Tegelikult võiks korrektiive alustada juba Mammastes peetud Eesti meistrivõistluste protokolli revideerimisest.

Siit, nagu nüüd kõik korrutavad, on hea edasi minna. Edasi minna teemaga, mis jäi silma üle-eelmise nädalavahetuse Postimehest. Seal oli spordiküljel lugu "Kas naissportlane suudaks meeste liigas läbi lüüa?", ning kui palju autor Oliver Lomp ka ei pingutanud, ei õnnestunud tal lugejaid veenda, et naistest meestele vastast oleks. Meestel on kiirust, pikkust, jõudu, vastupidavust, energiat naistest lihtsalt rohkem. (Ja ei maksa siin hakata ajama seda juttu, et ma tean jõusaalist kolme naist, kes enamikule meestele tuule alla teeks. Kolm, isegi neli või viis või viiskümmend naist ei ole mingi näitaja ega argument. Nende põhjal järelduse tegemine oleks sama, kui vaadata Estoloppeti protokolli, leida seal esisajast neli Priitu - Narusk, Talves, Rooden ja Pullerits - ning seejärel kuulutada, et kõik Priidud on järelikult esisaja suusatajad. Saate ju isegi aru, kui absurdne see on.)

Samas Postimehe numbris on veel üks kõnekas lugu: "Eestis on meeste ja naiste palgaerinevus ELi suurim", mida toetab teise külje repliik "Sooline palgalõhe". Seega, nagu näha, on soolise võrdõiguslikkuse (pro naisõigusluse) edendajad püüdnud taas lokku lüüa. Aga paneme need kaks lugu kokku ja vaatame, mis sealt välja koorub.

Koorub järeldus, et ega keskmiselt (!) peagi naised meestega võrdset palka saama. Palk ei pea sõltuma ju ainult tehtud tööajast, vaid palk peab sõltuma tööviljakusest. Mees ja naine võivad ju töötada kaheksast viieni, olla võrdsel ametikohal, aga kui me keskmistest räägime - ja võrdõiguslased räägivad keskmistest -, siis meeste tööviljakus on suurem. Ükskõik mis spordiala me vaatame, meeste tulemused on ju naiste omast paremad. Miks? Sest, nagu märgitud, on mehed võimekamad: kiiremad, sitkemad, tugevamad, jõulisemad, vastupidavamad, mis iganes. Neil on rohkem energiat: võrrelge mida tahes, kas kopsumahtu või südame võimsust või maksimaalset hapniku tarbimist. (Ja ärge hakake siin jutustama knowledge societyst, mis tõstvat pinnale hoopis teisi omadusi: ma ei tea küll ühtegi tarkvaraspetsi, kes ehitaks hooneid, rajaks teid, kas või kühveldaks lund, ise samal ajal arvuti ees istudes - enamik reaalset väärtust luuakse ikka raske ropu tööga, meeste tööga.)

Ainus, kus naised spordis selgelt paremad on, on need alad, kus maksavad ilupunktid. (Sorry, feministid, kui te nüüd kreepsu saite, aga ausalt öeldes I don't care.) Pean silmas iluvõimlemist ja kujundujumist jms, millega mehed ei tegele, sest kui mees hakkab ilu peale mängima, on see mitte ainult naeruväärne, vaid suisa perversne.

Niisiis, kui vaatame palkade erinevuse põhjendatust läbi spordi vaatevinkli - ja just spordis tulevad meeste ja naiste selgelt erinevad võimed kõige reljeefsemalt esile, ja seda meeste kasuks -, siis ei ole tarvis imestada, kui meeste palgad on keskmiselt naiste omast suuremad. Neid vägivaldselt tasakaalustades saavutame olukorra, kus majandus läheb kreeni. Majandus ei hooli võrdõiguslikkuse põhimõttest, majandus hoolib reealsetest näitajatest. Ja sport peegeldab neid erinevusi, mis on meeste ja naiste vahel, kõige paremini.

Tahtsite saada teemat, mis paneks kaasa mõtlema ja vaidlema. Siin see on. Andke tuld!
******Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Piret Pormeister tuli Mammastes Eesti meistrivõistlustel kolmandaks. Tal kulus 10 km läbimiseks kõigest kuus ja pool minutit vähem, kui meeste võitjal Andrus Veerpalul poole pikema võistlusmaa läbimiseks. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mehed ja naised sõitsid Mammastes Eesti meistrivõistlustel küll samal rajal, aga mehed pidid sõitma poole rohkem kui naised. Pildil Kaija Udras. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Leidub alasid, nagu iluuisutamine, kus mehed naistega koos sama asja ajavad. Aga raskem töö, nagu pildilt näha, jääb ikka meestele. Leedu iluuisutajad Deividas Stagniunas ja Isabella Tobias. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Siin on näide selle kohta, mis huvitab spordis fotograafe. Taani tennisist Caroline Wozniacki Austraalia lahtistel meistrivõistlustel. Foto autor: EMPICS Sport / Scanpix

Pullerits: Kuidas ma Otepää MK-etapil ikkagi oma etteaste tegin?

"Tere, mina ei ole Ott Sepp "Tujurikkujast". Mina olen Priit Pullerits. Nagu te kõik kõik väga hästi teate, siis ma ei ole täna MK-etapi stardis. Miks? Sellepärast, et mind lihtsalt ei kutsutud. Tõestamaks, et ma oleks seal väga hästi hakkama saanud, otsustasin teha tänasel MK-etapil täiesti oma etteaste. Ja selleks, et teil üksinda mitte tuju rikkuda, kutsusin appi mõned asjatundlikud ja tuntud inimesed. Eesmärk on neid nii kõvasti pigistada ja pitsitada, et nad siiatulekut elu lõpuni kahetseksid... Oi, nüüd läks küll valesti. Tahtsin öelda, et elu lõpuni hea sõnaga meenutaksid."

Tegelikult ei tahtnud ma seda etteastet Otepää MK-etapil G4Si kutsutud külaliste telgis (kutsutuid oli 125) sugugi teha. Ma ei ole ju mingi MC ehk tseremooniameister. Aga korraldajad käisid hirmsasti peale, kaks nädalat ühtejutti, sest nad olid veendunud - ja need ei ole minu, vaid nende sõnad -, et kui keegi suusatamist tundvatest inimestest selle tunniajalise intervjuude šõuga hakkama saab, siis olla see mina. Isiklikult ei olnud ma selles absoluutselt veendunud, sest ma ei ole ikkagi ju teleajakirjanik, vaid kõigest leheajakirjanik, ja ammugi ei ole ma spordi- ega suusaajakirjanik. Aga lõpuks said korraldajad mult oodatud jah-sõna siiski kätte.

Selleks, et publiku tähelepanu võita, püüdsin iga intervjueeritavat nii huvitavalt kui võimalik sisse juhatada. Näiteks kõige esimese kohta rääkisin, kuidas ta püüdis pääseda Calgary taliolümpiale. Kevadel 1987 sõitis ta end Rovaniemis Polar Cupi võistlustel kuuendaks - kaks kiiremat olid Norra suusalegend Vegard Ulvang ja Itaalia "õmblusmasin" Maurilio de Zolt -, edestades teiste seas tolle talve MK-sarja võitjat rootslast Torgny Mogrenit. Teate, kes ta on? Ei tea? Kuulake edasi. Seejärel, olümpialootus silme ees, keeras ta treeninguil mahvi põhja. Ehk nagu ta on meenutanud: "Tahtsin ilgelt panna." Panigi. Pigutas üle. Calgary olümpiatalv, nagu ka järgmine hooaeg, läksid aia taha. Kahel korral tuli tal konkurentide asemel heidelda pikalt kopsupõletikuga. Nüüd teate, kes ta on?

Pärast tema paari sportliku tulemuse mainimist - sh Tartu maratoni võit - lisasin, et sel nädalavahetusel on tema õpilasi Otepääl kõige rohkem stardis, mille otsa ei saanud jätta torkamata, et nagu te nüüd isegi mõistate, ei ole tegemist Mati Alaveriga. Kas teate, kellega?

Esimene intervjueeritav oli Jaanus Teppan. Aga vaadake, kas te teise intervjueeritava oleksite ära arvanud.

Alustasin sellest, et ta on ainus eestlane, kes on võitnud viimase veerandsajandi jooksul klassikalisel suusaalal MM-võistluste teatesõidu medali. 26 aastat tagasi tuli ta omavanuste hulgas maailmameistriks. Teate teda? Nüüd läheb lihtsamaks: kõigi tema kolme poja nimed algavad A-tähega, nagu algavad üldse kõigi tema suguvõsa liikmete nimed. Ta on ilmselt ainus eestlane, kes on üksinda suutnud poolt Eestimaad pool ööd üleval hoida, ja ainus Eesti suusasportlane, kel on stardis kõht valutama hakanud.

Loomulikult Allar Levandi. Kutsusin ta lavale, ütlesin, et sättigu end kindlalt kõrgele baaritoolile istuma, ja pärisin: "Allar, ega sul kõht ei valuta?" Siit läks intervjuu üksjagu teravalt edasi, nii et mõned tulid pärast arvamust avaldama, et ma olla Levandit liiga valusalt pitsitanud. Aga nad ei teadnud, et mul oli kõigi intervjueeritavatega kõik täpselt läbi räägitud, kuidas me vestlust alustame, ja ma olin nende käest üle küsinud, kas see- või teistsugune intrigeeriv algus on neile vastuvõetav. Tegemist oli absoluutselt aumeeste mänguga. Tegemist oli kokkuleppemänguga. Ja Levandi, näiteks, tuli selle mänguga väga hästi kaasa.

Pingeline oli too tund sellegipoolest. Kohe peale lõpetamist lasin vererõhku mõõta. See oli üksjagu normist üle. Kuid veerand tundi hiljem tervis taastus, nagu näitas kordusmõõtmine.

Pärast, kui koju tagasi sain - ma ei jäänud võistlust vaatama, sest ega võistluse vaatamine aita endal tulemusi paremaks teha -, läksin suusatama. Tegin Tähtvere dendropargis seitse ringi pluss kaks ovaaliringi ehk 34 km uisutehnikas kahe tunni ja poole minutiga. Proovisin hoida mõõdukalt rahulikku tempot, eriti tõuse tasapisi võtta, lausa poolastudes. Ometi saabus õhtuks hirmus roidumus. Ei tea, kas see läks siis tühjendustreeningu alla?

Eile tegin Tähtvere 0,85 km ovaalil kerge paaristõuketrenni. Seekord ei hakanud välist, kiiremat rada matkajatest-nautlejatest puhastama, vaid otsustasin harrastada nende vahel möödumise ja ette lõikamise manöövreid - kus mujal neid harjutada kui seal. Esimesed kümme ringi ehk 8,5 km läbisin 31.28ga (seega ringi keskmine aeg 3.09) ja teise kümme ringi 31.48ga. Kokku tuli eelmisel nädalal treeninguaega 8:12 ja suusakilomeetreid 114,5 (sh Mammaste võistlus) ehk mõnevõrra rohkem kui üle-eemisel nädalal, mil need arvud olid vastavalt 7:39 ja 101,8.

Nüüd aitab treenimisest. Alanud nädalal tuleb hakata Estoloppeti sarja avastardiks, Viru maratoniks valmistuma. Kõik oluline, mis on tulnud selleks teha, peab nüüdseks olema tehtud. Enam pole midagi võimalik parandada, ainult tuksi keerata. Nõus?
******Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 2: Andrus Veerpalu paaristõuketehnika Otepää MK-etapil. Fotode autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 3: Jaak Mae Otepää MK-etapil Tehvandi tõusul. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 4: Andrus Veerpalu Otepää MK-etapil Tehvandi tõusul. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 5: Meeste sprindi finaal Otepää MK-etapil. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kes aitab suusatajad liigitada?

Lugu algab sellest, et kuu lõpus ilmub järjekordne Postimehe eriväljaanne Maraton, kus mõtlesin huvilistele avaldada Eesti kõigi suusatajate klassifikatsiooni. Aluseks otsustasin võtta Tartu maratoni kui kõige rahvarohkema ürituse. Loomulikult ei valda ma osalejate kohta kogu infot ja tõde, seepärast kutsungi teid appi oma arvamust avaldama, kuhu tõmmata piirjooned ja kuidas eri gruppidesse kuulujaid iseloomustada.

Pakun siin välja eelmise aasta Tartu maratoni lõpuprotokolli järgi oma liigituse. Jah, maratoni tulemus sõltub palju sellest, kas alustasite võistlejatemassi algusest, keskelt või lõpust, kas suusad ja kepid jäid rajal terveks, kas määre aitas või hoopis takistas. Ja loomulikult ei ole piirjooned nii täpsed, nagu mul esitatud, et kui oled 201., siis enam võimeka harrastaja hulka ei kuulu, vaid oled visa harrastaja. Siin võib kõikumine olla vabalt +/- 20-50 kohta ja tagapool isegi sadade kohtade piires. Aga leian, et mingid üldised piirjooned gruppide vahele võiks siiski tõmmata. Kui need on väga valesti tõmmatud, siis loomulikult korrigeerige.

Niisiis, igasugused konstruktiivsed ettepanekud on teretulnud, et see klassifikatsioon, mis lõpuks trükis avaldub, oleks võimalikult üksmeelne ja pädev. Loodan, et siinse blogi Mysterious/Anonymous Jurist sellisele info kogumisele kätt ette ei pane.

1.-30. – elukutselised. Need on need, kes elavad selleks, et treenida ja võistelda. Sport on neile töö. Kõik muu on spordile allutatud. Lihtsurelikud ei püsi neil sadat meetritki kannul.

30.-100. – professionaalsed harrastajad. Nemad treenivad aastaringselt ja läbimõeldult. Nad teavad üksikasjadeni, kuidas ennast vormi viia, tunnevad oma keha ning jälgivad hoolega pulssi ja menüüd. Samuti on nad looduse/geenide poolt märgatavalt võimekad kui ülejäänud harrastajad. Kuid lootust elukutseliste hulka jõuda neil siiski pole, ja sellest annavad nad endale ka aru.

100.-200. – võimekad harrastajad. Nemad harjutavad samuti suurte koormustega, talvel kuni 40 tundi kuus. Aga igaühel esinevad oma puudujäägid: ühtedel juhtub sekka mõnepäevaseid treeningpause, teistel jätab paremat soovida sõidutehnika, kolmandail puudub kätes või jalgades piisav ramm. Peamisi hädasid võrreldes professionaalsete harrastajatega torkab silma selles, et nende erialane ettevalmistus jätab soovida. Osati on see tingitud sellest, et nad jagavad ennast aasta jooksul eri spordialade vahel. Kuid võimalus tõusta professionaalsete harrastajate klassi on sihipärase ja visa tööga siiski saavutatav.

200.-300. – visad harrastajad. Nemad teevad samuti tublisti trenni, aga ei võta sporti ülemäära tõsise näo ja pühendumusega. Erinevalt võimekatest harrastajatest, kellele protokollis paar kohta taandumine tundub tekitab juba küsimusi, mis nüüd küll lahti, ei võta visad harrastajad suurt südamesse, kui näiteks mullusega kõrvutades kas või 50-100 kohta kaotama peaksid. Ikka ju juhtub, et miski ei lähe täkkesse ja midagi vedas alt. Lootus tõusta võimekate harrastajate hulka on enil igati teostatav, kui vaid veidi rohkem vaeva näha.

300.-500. – tublid harrastajad. Nemadki treenivad regulaarselt, aga ei unusta seejuures, et spordis peab leiduma ka funi ehk rõõmu ja naudingut. Rajal ei ole nende pilk nii ainiti ette suunatud nagu näiteks võimekail harrastajail, rohkem leidub mahti ja tahtmist üksteisega mõni sõbralik repliik vahetada. Loomulikult ihkavad nad teha korralikku tulemust, ent kui see ei õnnestu, ei tõmba nad seepärast kulmu kipra – lõpuks oli ju üks tore päev ja tore sõit! Lootus tõusta visade harrastajate sekka on enamikule igal juhul jõukohane.

500.-1000. – tavaharrastajad. Neile ei ole nädalas vähemalt viis korda harjutada elu üheks keskseks ülesandeks. Loomulikult meeldib neile suusatamas käia ja Tartu maratoni eel on nad valmis treeningutel tavalisest rohkem pingutama, aga muu elurütm ei tohi sellest küll kannatada. Väiksed nn režiimirikkumised ehk eluliste kõrvalepõigete lubamine ei ole neile midagi keelatut. Jäi nädalavahetusel sõbra sünnipäeva tõttu üldse suusatamata - tühja kah, see-eest olid lahe laupäev ja pühapäev! Lootus tublide harrastajate hulka jõuda on neile täiesti jõukohane, kui nad ennast rohkem tagant sunniks.

1000.-2000. – hooajasportijad. Neile on Tartu maraton erutav sündmus, mis ajab südame põksuma, paneb sügisel talve ootama ning kannustab nädalas vähemalt kolm-neli korda suusatamas käima. Aga muudel aastaaegadel kuu-kaks mitte midagi teha – sellise passiivsuse pärast ei hakka nende süda küll valutama. On neil lootust tavaharrastajaks saada? Palun väga, treenige regulaarsemalt!

2000.-3000. – pidupäevamaratonilased. Neile on Tartu maraton samuti erutav üritus, aga üksjagu ka heidutav: kas ikka jõuab inimliku enesetundega lõpuni sõita? Sest treeningud on valdavalt juhuslikud ja lünklikud, vähesed ja lühikesed. Kas neil leidub lootust hooajasportijaks saada? Palun väga, võtke end kätte!

3000.-... – juhuosalejad. Nende seas on enamik selliseid, kelles on uljast pealehakkamist ja avantürismi - ehk hurraaga pealelendamist - üksjagu rohkem kui noid võimeid ja omadusi, mis pika suusasõidu nauditavaks muudavad. Aga enesesundi neil kummalisel kombel jagub – see neid finišisse kannabki. Lootus pidupäevamaratonilaseks saada: ma küll ei näe kedagi, kes neid selle elluviimisel takistada võiks.
Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Angela Veerpalu joodab mullusel Tartu maratonil abikaasa Andrus Veerpalu. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Elukutselised ja professionaalsed harrastajad püsivad mullusel Tartu maratonil esimeses vaheajapunktis veel koos. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Professionaalsed harrastajad või võimekad harrastajad? Mullune Tartu maraton. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Mulluse Tartu maratoni võitja naiste arvestuses Sandra Hansson küünib meeste klassifikatsioonis kindlalt professionaalse harrastaja klassi. Aga naiste liigituses? Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Hooajasportijad või pidupäevamaratonilased? Mullune Tartu maraton. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma hoolimata peapõrutusest lõpuni sõitsin?

Mammastes oli mul Eesti meistrivõistlustel 15 km klassikasuusatamises harrastajate arvestuses Postimeest esindades kolm eesmärki. Esiteks, jõuda tervena finišisse. Teiseks, mitte jääda kõige viimaseks. Ja kolmandaks: mitte kaotada Veerpalule rohkem kui 15 minutit ehk, nagu öeldakse, kilt ja mint.

Esimene eesmärk oli peamine, sest kui esmaspäeval jäävihma hakkas kallama, siis puges hirm nahka. Laupäevasel eelluurel, korraliku talveilmaga, oli Mammaste rada niigi ehmatanud. Ei, mitte tõusud, vaid kurviga laskumised. Ja kui need peaks veel jäised olema, siis - hoia ja keela!

Mu autojuht-jootja-esindaja Art Soonets (Scanpixi Baltimaade juht) - ma ei saa tõesti aru, kuidas mõned mehed jaksavad endale igasse ametisse eraldi mehe palgata; mina küll mitte - viis mind kohale pool tundi enne naiste starti, et saaksin rajaoludega veel kord tutvuda. Suureks heameeleks nägin, et tollelt kõige järsemalt laskumiselt oli segav suusajälg ära koristatud. Kohe hakkas kergem. Aga kas rõõm enne õhtut?

Määrdemees Jaanus Kunts Suusavendade tiimist oli sedapuhku imet teinud. Pidas nagu kännu taga (vabandust klišee pärast). Nii head pidamist polnud sel aastal tajunudki. Olukord ei näinud enam üldse nutune. Ja kui Soonets oma sirmi ka seenevihma eest prillidele kaitseks andis (unustasin ennist lisada ta tiitliste hulka varustaja), siis oli see just see viimane lihv, mis mind teiste suusatajatega samale tasemele aitas. Vähemasti väliselt.

Kui numbriga 62 rajale läksin, pani esiotsa imestama, et esimese otsa pärisvõistlejad, kes samal ajal oma kolmandale ringile suundusid, ei liikunudki esimesel tõusul kiiremini. Vaatasin üle õla, kas üks neist tahab mööda minna. Veel ei tahtnud. Aga järgmisel tõusul läks küll. Püüdsin end tagasi hoida, et mitte hinge kinni tõmmata. Seetõttu ei tikkunud tõusudel ka eriti jooksma. Kolm ringi ootas ikkagi ees.

Kui läbitud sai poolteist kilomeetrit ja rajal seiras tagasipöördega paremkurv, juhtus see, mis oli juhtunud juba soojendusringil. Jälle pühkisin tagumikuga lund. Õnneks mitte kapitaalselt. Sain kiiresti püsti. Järgnenud esimest tõsist käärtõusu võtsin rahulikult, üks Tartu Suusaklubi noortest poistest sõitis oma kolmandal ringil minust mööda, aga ega ta eriti kosmilise kiirusega ka kulgenud. Pikal laskumisel nägin temaga võrdluses, et sedapuhku libisesid mu suusad täiesti eeskujulikult.

Soo lõpus üles mäkke keerates sain näha aga sootuks teisest klassist minekut. Selja tagant tuli Erkki Jallai nagu tuulispask, jooksis tõusu algusnuki kääri üles ja oligi peagi silmist kadunud. Jälgisin oma tehnikat, et suudaksin raja ainsa pika sõidutõusu võimalikult ratsionaalselt läbida. Aga selle lõpuks, peab tunnistama, tundsin juba üksjagu väsimust. Õnneks järgnes kohe raja mõnusaim osa, ligi kilomeeter lausikut. Seal sai hingamine ja enesetunne kiiresti joonde ja kontrolli alla. Täitsa mõnus oli, peab möönma. Kui vaid seda neetud 31 meetri kõrgust seina ja järsku laskumist ees ei ootaks.

Olin otsustanud võtta toda pikka tõusu rahulikult, hästi kerge ja lõdva pooljooksusammuga. Ülemise, järsema nuki teadlikult astusin - et jalgu mitte laskumiseks kangeks ajada. Keerasin kohe üleval suusad sahka, ajasin käed laiali, toetasin keppidega maad ja näe imet - saingi tervena ühes tükis alla. Aga kui palju ma sellega aega kaotasin... Tagant tuli üks pärissuusataja, kes tuiskas hooga paugust järgmise tõusu poole peale. Ent pigem kaotada ettevaatusest kümmekond sekundit kui liigselt riske võttes terve talv tuksi keerata.

Kõige viimasest kurviga ja lumevalliga laskumisest sain ka hoogu maha võttes õnnelikult alla, misjärel võis esimese ringi sama hästi kui tehtuks lugeda. Kuigi, jah, nagu selgus, siiski pisut enneaegselt. Sest too kõige viimane käärtõus vahetult enne staadionile tulekut kujunes vaat et kõige vaevarikkamaks. Etterutates olgu öeldud, et igal ringil. Ei saagi aru, mis seal sellist oli, mis rohkem kurnas kui ülejäänud tõusud. Karel Tammjärv läks seal esimesel ringil minust ikka päris uhke hooga mööda.

Esimese ringi lõpuks, vaatasin, et mulle jõudis peaaegu järele pool minutit hiljem startinud Ergo Rästas Suusahullude tiimist. See oli hea märk, sest Tartu suusatalve avaetapil oli ta ligilähedastes oludes võitnud mind 4,5 km rajal tervelt 50 sekundiga. Aga sedapuhku passis ta tükk aega minu tuules, enne kui teise ringi 7. kilomeetril mööda läks. Mõtlesin, et kui talle sappa hoian, läheb edasine ehk lihtsamini.

Kuid pikal sõidutõusul nägin, et Rästase suusad tikkusid korduvalt tagasi lipsama. Algul liikusime samas rütmis, kuid tõusu lõpuks sain juba mõningase edu. See, mis seal salata, mõjus üksjagu turgutavalt. Ikka on ju hea, kui tunned, et äkki polegi pikalt kõige kehvem mees rajal. Ent just see, et Rästas minu taha jäi, tegi mind murelikuks. Ja nagu edasine sündmuste käik näitas, tegi ta suure vea.

Murelikuks tegi mind see, et kartsin oma pidurdamisega talle järsul laskumisel ette jääda. Tõusu võtsime mõlemad rahulikult, üleval vaatasin, kui kaugele ta on jäänud. Kui ta oleks kohe mul kannul olnud, oleksin käskinud tal ohutuse mõttes ette minna. Aga vahe oli ligi kümme meetrit. Seda ei saa küll üleval passima jääda, tuleb ees laskumisele minna, eks siis tagumine mees peab minu liikumismooduse järgi arvestama, et tuleb samuti sahka lasta.

Poole mäe peal lõpetasin sahatamise ja sättisin suusad paralleelseks. Olin esimese ringi suhteliselt edukast laskumisest pisut julgust saanud. Samas oli mul väga hästi meeles, mida Kunts kliistriga määritud suuski ulatades ütles: liiga suuri suunamuutusi ette võttes võivad suusad kakkuma hakata. Tõele au andes oli see vähemasti minu mälu järgi mul elu esimene kliistrivõistlus. No olgu, kui oligi äkki teine, siis igatahes toda esimest korda ma ei mäleta.

Kõik järgnev juhtus väga kiirelt. Ühel hetkel märkasin, et suusaninad on täiesti risti, parem vasaku peal. Kuidas need nii läksid, sellest ma aru ei saa. Jõudsin mõelda, et ohh sa tont, nüüd võib jala välja väänata, kui maandusin kõmmaki! peaga vastu freesitud rajapõhja. Isegi käsi ei jõudnud ette panna. Järgmisel hetkel käis uus kõmakas - Rästas oli end külili visanud, et mulle mitte sisse sõita. Kuigi mu pauk oli päris kõva, nii et pea ka kuus tundi hiljem veel valutab, jõudsin ikkagi mõelda. Esimene asi oli küsida, kas Rästas jäi terveks. Jäi. Siit, nagu öeldakse, oli hea edasi minna: kuhu, kurat, Soonetsi sirm silme eest lendas? Kuna olin kukkudes nagunii seljaga sõidu suunda käändunud, skäneerisin hoolega läbitud rajaosa. Kusagil polnud Soonetsi sirmi näha. No mida ma talle nüüd ütlen, kui ta ka kolmanda ringi algul mind jootma hakkab - et ei tea, kaotasin su sirmi kuskile ära? Siis tõstsin käe otsaesisele - sirm oli seal ilusasti alles, lihtsalt kukkumisest ülespoole nihkunud. Kuigi prilliklaasid olid lumised, keerasin end õigesse suunda ja asusin mäest üles rühkima. Paistis, et Rästas oli kukkumise tõttu rütmi kaotanud - igatahes läks ta astudes ja kippus mulle jalgu jääma.

Ent sellega polnud õnnetused veel lõppenud. Kohe järgnes tugeva parempöördega laskumine. Ilmselt istus ehmatus eelmisest kukkumisest nii tugevasti mälus ja närvikavas, et kui eelsõitjate tekitatud vallist üle läksin ja paksemasse lumme sattusin - nii palju märkasin, et valli taga oli küllaga sea songermaad tehtud -, tekkis ilmselt taas hirm ning kukkusin-kukutasin taas külili. See oli ses mõttes valus kaotus, et Rästas libises hooga kiiresti sada meetrit eest ära. Ehkki proovisin end koguda, sain peagi aru, et tema tuulde ma enam ei jõua. Milliseks oli meie vahe kärisenud ringi lõputõusul, seda saate näha siit Soonetsi tehtud videolt.

Ausalt öeldes tekitasid need kaks valusat kukkumist mure, mis saab kolmandal ringil. Suur jagu mõttetegevusest keskendus sellele, mida neil hulludel laskumistel küll ette võtta. Tõusudest üles rügamine polnud sellega võrreldes midagi hullu. Ega ma väga jooksma ka tikkunud, hoidsin rahulikku tempot. Sest üritad väikse nõksu liiga palju ja oledki kohe taas käpuli.

Kui ma viimast korda seina alla jõudsin, jõudis kannule ajaloolane Pärtel Piirimäe, keda olin hooaja kahel esimesel klassikavõistlusel võitnud. See, et ta mind kolm minutit hiljem startinuna kätte sai, tuli üllatusena. Tubli, Pärtel! Aga nagu Jaak Teppan mulle kord ütles, et Piirimäe on nii kerge, et ta pidi mägedest üles ronima nagu orav. Ja teiseks on tal maksimaalne hapnikutarbimise võime 68 ühikut ehk vähemalt kümne jagu rohkem kui mul. Ja kolmandaks on ta sel hooajal üldse kõvasti arenenud.

Ütlen liialdamata, et hoidsin viimasel tõusul üksjagu tagasi. Noorte meestega, kes seal parajasti lõdvestussõitu tegid ja kellest möödusin, oleksin võinud vabalt ja naeratades vestlust alustada - ausõna. Nad ergutasid mind oma hüüetega takka, aga ma ei mõelnudki tuld võtta. Hakkad hüplema ja siis lendad laskumisel taas käkaskaela.

Sedapuhku kasutasin totaalsahka, põhjani välja. Piirimäe saavutas sedasi tõusule järgnenud pöördepunktis sajameetrise edu, aga see oli olematu mure võrreldes heameelega, et tervelt alla sain. Ja viimasest vastikust pöördega kurvist samuti.

Kuidas Rästas, tema järel Piirimäe, siis lõdvestussõitu tegev Jaak Mae ja kõige lõpuks mina kõige viimast tõusu võtsime, seda saate vaadata siit Soonetsi tehtud videolõigult.

Aga ma ei olnud tänase võistluse ainus kukkuja. Lõpusirgel sattusin kõrvuti ühe harrastajaga, kes just siis, kui ta mulle kõrvale jõudis, lumme prantsatas. Peaaegu oleks oma kepi mulle suusa alla susanud. Vähemasti selles vahejuhtumis ei näe ma küll endal mingit süüd.

Huvitav, et pärast lõpetamist ei olnudki sellist tunnet, et viskaks pikali ja lõõtsutaks. Ei midagi sinnapoolegi. Aga ega tulemus ka ekstraklassist olnud. Vaatame siis fakte ja eesmärkide täitmist.

Tervena lõpuni jõudsin? Jõudsin, kuigi probleeme oli. Viimaseks ei jäänud? Ei jäänud, kaks meest olid veel kauem rajal. Veerpalule alla 15 minuti kaotasin? Ei, pagana päralt, ei kaotanud. Kaotasin 18.10,9. Eesmärk jäi täitmata. Aeg 55.58,2 andis 15 harrastaja konkurentsis 13. koha. Üldarvestuses olin 45.

Olin vaevalt suusad alt saanud, kui rahvusringhäälingu raadioreporter Tarmo Tiisler astus ligi ja pistis mikrofoni nina alla. Intervjuud saate kuulata siit.

Aga midagi olen ajapikku ka Eesti suusakoondise peatreenerilt Mati Alaverilt õppinud. Et tuleb otsida positiivseid näitajaid. Lõppude lõpuks ma siiski läksin ja tegin selle läbi, hirmudele vaatamata. (Tunnistan, et toda järsku laskumist nägin võistluseelsel ööl ka unes, aga uni katkes just enne, kui laskumiseks läks.) Ja veteranide arvestuses olin ma ju konkurentsitult parim. M45 klassis olnuks ma esimene. Isegi M40 klassis. Mis siis, et ma olin ses arvestuses, mida tegelikult ei peetud, ainus võistleja. Aga võistlus käibki nende vahel, kes on kohal. Ja lõppeks pole selles midagi häbiväärset teha 45-aastasena, konkurentsitult kõige vanemana Eesti meistrivõistlustel murdmaasuusatamises, teistega täiesti võrdsetel alustel üks normaalne sõit, nii et üksjagu elumahla veel sissegi jääb. Kui palju on neid mehi Eestis, kes samaga hakkama saaks?

Mida ma õppisin? Kunts ütles, et tõuge on hirmus pehme. Soonets ütles, et kätega ma üldse ei tööta. Ja Jaanus Teppan ütles, et käigukasti ma üldse ei rakenda - peaksin rohkem mõtlema, mis moodi teatud lõike kõige ökonoomsemalt läbida. Poleks ma täna võistlemas käinud, siis ei teakski, millele edaspidi treeningul tähelepanu pöörata. See vahest ongi asja suurim kasu ja võit?

Foto 1: Priit Pullerits valmistub startima Eesti meistrivõistlustel 15 km klassikasõidus. Käe peal ei ole pulsikell! Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits enne starti venitusharjutusi tegemas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Eesti meistrivõistluste stardijoonel. Rühi ja figuuri järgi küll ei paista, et sel suvel täitub aastaid juba 46. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Fotod 4 ja 5: Priit Pulleritsu ja Andrus Veerpalu stardi võrdlus Eesti meistrivõistlustel 15 km klassikasõidus. Leia Pulleritsu pildilt tööandja sponsorreklaam! Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits (nr 62) Eesti meistrivõistlustel esimese ringi lõputõusul, temast vasakul Karel Tammjärv (nr 47), paremal Ergo Rästas (nr 63). Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits laskumas Mammaste suusastaadionile. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits Eesti meistrivõistlustel kergel tõusulõigul. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Priit Pullerits läbimas Eesti meistrivõistlustel järjekordset teravat kurvi. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits Eesti meistrivõistlustel suuskadele hoogu andmas. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 11: Priit Pullerits Eesti meistrivõistlustel paaristõugetega hoogu andmas. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 12: Priit Pullerits on lõpetanud Eesti meistrivõistlustel 15 km sõidu. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 13: Priit Pullerits vahetab Ergo Rästasega sõidujärgseid muljeid. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 14: Priit Pullerits annab pärast võistlust intervjuu raadioreporter Tarmo Tiislerile. Foto autor: Art Soonets, Scanpix