Pullerits: Miks Alusalu mõned valusad sõnumid jäid tähelepanuta ja kus peitub Veerpalu?

Tõenäoliselt oli mu laupäevane intervjuu endise kiiruisutaja Saskia Alusaluga (fotol paremal) rahvale nii suur jahmatus – Postimehe veebiloenduri järgi on see mu enimloetud intervjuusid viimastest aastatest –, et jättis enamiku õhku ahmima, mistõttu paljud huvitavad asjad, mis muidu oleks kuskil aruteludes n-ö suureks mängitud, jäid üllatusšoki tõttu esiplaanile nihutamata. Tooksin välja kolm asja.

Esiteks. Alusalu: «Uisutajatest on üsna mitmel kilpnäärme alatalituse kohta paberid. Kõigil neil on justkui sellega probleem. Neil on antidopingust lubatud mingid ravimid sellepärast, et nad on haiged. Ma ei tea, kas neist on kasu teatud protsesside kiirendamiseks, näiteks võtavad kaalus alla või siis taastuvad rutem, või peidetakse nendega mingeid muid asju. Igal juhul on mul tõsiseid kahtlusi selle spordiala lõpuni puhtuses.»

Teiseks. Alusalu (fotol vasakul): «Lugesin «Naised, kes jooksevad huntidega», mis põhjendab naise loomust. Mõtlesin, kas naiste sporti on üldse loomulikul viisil olemas või on see kõik puhtalt konfliktipõhine. Sport on nii naise loomuse vastane: naise agressioon ei tule ju loomulikult, meestel on see loomulikult sees. Näiteks uisumaailmas on väga palju gei-naisi, arvan, et pooled. Ma ei tea, kas see on juhus...»

Kolmandaks. Alusalu: «Minu arust sa spordis päris normaalne naine olla ei saa. Ma ju ka tegin sporti selle arvelt, et kõik mu naiselikud funktsioonid olid välja lülitatud. Arvan, et see on mõistetav, sest sul ei jää energiat selleks.»

Need on mõtlemapanevad väljaütlemised, kas pole? Ja kuna need on öeldud sellises haavatavas kontekstis, nagu Alusalu selle intervjuu andis, siis ei ole ka ükski feminist ega sotsiaalne sõdalane ega mõni teine sedasorti agressiivlane, kelle kohta võiks käia siin teisena toodud punktis väljendatu, tõtanud öeldut nn soopositsioonilt kritiseerima ja maha tegema. Mistõttu on kahju, et Alusalu mõtted ei ole ühiskondliku debati areenil leidnud edasiarendamist ja käsitlemist. (Samas on see arusaadav seeõttu, et veel äsja erutas enamikku Afganistanis toimuv ja nüüd läheb kogu aur riigikogus juhtuva/mittejuhtuva peale.)

Üks inimene reageeris Alusalu intervjuule siiski massiivselt ning tekitas küsimuse, kas Alusalul jäi oma potentsiaal realiseerimata. Keegi Tarmo Metsar kirjutas intervjuu järel kommentaariks nii (lühendan ja toimetan – P.P.):

«Huvitav, et ma teadsin kõike seda ette, et tal nii läheb... Oleks ta kaks aastat enne Pyeongchangi taliolümpiat minuga koostööd alustanud, oleks ta neljandaks jäämise asemel tulnud olümpiavõitjaks ja tal ei oleks edaspidi tekkinud terviseprobleeme ja vigastusi. Sest nii nagu pilvelõhkuja kukub ümber ilma vundamendita, nii ei tule vastupidavusaladel edu, kui ei tehta vaimseid psühhoenergeetilisi treeninguid.

Alles siis, kui psühholoogiline pool on ülitugev, on võimalik sellele ehitada ülitugev füüsiline baas. Ning see füüsiline baas hakkab siis maksimaalselt efekti andma. Ning sul on pikkadel distantsidel meeletult energiat ja sa ei väsi siis.

Teine asi, mida Saskia valesti tegi just viimasel aastatel ja miks ta tulemused tagasi läksid, oli see, et ta pumpas jõusaalis tõstekangiga muskleid. Neil sportlastel, kes seda teevad, väheneb jalgade kiirus ja tõukejõud ning samuti füüsiline vastupidavus. Sest jalgade liikumisvõime ja vastupidavus oleneb pähe mineva vere hulgast. Kui pumbatakse muskleid, surutakse pähe minevad veresooned lihaskiudude paisumise arvelt kokku, mistõttu väheneb pähe mineva vere hulk. Lisaks tekitab musklite pumpamine lihastes tavaliselt krampe, mis omakorda pigistavad kokku pähe minevaid veresooni.

Lisaenergiat on spordis võimalik saada teatud teraapiatega, selleks midagi söömata, süstimata jms keelatut tegemata.»

Nüüd jääb ainult üks küsimus: kui kodanik Metsaril on nii geniaalne lahendus, mis teeks olümpiavõitja sportlasest, kes saavutas oma neljanda koha olümpial suuresti tänu taktikaliselt taibukale sõidule, kuid kes juhul, kui oleks luuranud koos teistega grupis, et võidelda viimasel ringil medalite eest, jäänuks neist kaugele, siis miks ei ole tema tarka meetodit, mida ta on mujal kiitnud kui suurt hiinlaste tarkust, mida nood on kasutanud aastasadu, et end just vaimselt võimestada, kasutanud kõik need tuhanded teised, kes võitlevad samuti kõrgete kohtade pärast? Või täpsemalt: miks ei võida hiinlased vastupidavusaladel kõiki medaleid, liiati kui neid on nii palju? Või veel teravamalt küsides: miks ei ole hiinlastel, kui vaatame näiteks Tokyo olümpia vastupidavusalade tulemusi, peaaegu ühelgi alal isegi paremate sekka ehk finaali asja?
*

PS. Ülinaljakas oli eile lugeda, et Andrus Veerpalu ei ilmunud Austrias kohtu ette seepärast, et võimud ei tea, kus Veerpalu viibib. Nali kuubis! Ma tegin eile üheainsa telefonikõne ja sain kohe iseendastmõistetavusega kuulda, kus Veerpalu asub. Ei ole ta kusagile pakku pugenud! Ma oletasin, et asi on selles, et Eesti lihtsalt ei suvatse liigutada lillegi, et aidata Austrial Veerpalu kohtu ette tuua. Seda oletust toetas eile ka õigusteadlane ja Tartu ülikooli kriminoloogia professor Jaan Ginter.

Foto 1: Saskia Alusalu eelmise nädala algul Tallinna lähistel Viimsi piirkonnas. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Fotod 2-4: Saskia Alusalu kaks aastat tagasi pressikonverentsil Tallinna sadama D-terminalis. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Ott Pärna (vasakul) annab 2018. aasta 3. juulil Kadrioru staadionil 100x10 000 meetri teatejooksus teatepulga üle ankrunaisele Saskia Alusalule. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Saskia Alusalu kandmas Eesti lippu Pyeongchangi taliolümpia avatseremoonial. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Intervjuu Saskia Alusaluga - võtab sõnatuks...

See on minu viimaste aastate kindlalt parim intervjuu. Kui mitte kogu ajakirjanikutee parim intervjuu. Intervjuu Saskia Alusaluga.

«Parim» pole siinkohal parim sõna. Tahtsin lihtsalt ühe sõnaga öelda seda, et kahetunnine usutlus, mille Saskia Alusalu mulle oma elust ja karjäärist ja tupikust ja läbielamistest ja muutumisest andis, on vapustavaim ja emotsionaalselt raputavaim, mille olen kunagi kelleltki saanud. Ja ka sisukaim. Nii aus, nii ehe, nii julge, nii hingest ja südamest; vaba teesklusest, paatosest, võltsidest poosidest ja tunnetest.

«Ma ei jaksa enam anda mitte midagi ütlevaid vastuseid. Tunnen, et pean selle kõik endast välja saama,» ütles Alusalu (27), miks ta kõik hingelt ära rääkida otsustas.

See on usutlus sellest, mida tippsport inimese ja naisega teeb; ja kuidas sellest seisundist, kuhu tippsport sind rebib ja surub, ikkagi välja rabeleda; ja kui raske ja keeruline see on. Sellisena on see ka hoiatav lugu, et mõelge enne, kui suunate oma lapse tippspordi teele.

Tundsin seda intervjuud tehes ääretult suurt vastutust. Kui teine inimene, kelle ainus varasem kontakt sinuga on ammune, kaheksa ja poole aastate tagune meilitsi tehtud lehelugu, usaldab sulle ühtäkki asju, mida isegi tema enda vanemad ei tea, usaldab, et sina loodetavasti oskad need õigesti rahva ette tuua, siis iga sõna, mis kirja läheb, on lausa kaelamurdva kaaluga. Sa ei tohi teist inimest mitte kuidagi alt vedada ega talle pettumust valmistada.

Intervjuu, mis ilmub Postimehe veebis, on kolmandiku võrra pikem kui see, mis ilmub lehes. Tundsin, et ajaloo jaoks tuleb talletada kõik, mida Alusalu rääkis, sest see on nii kuldaväärt, hädavajalik, õpetlik, mõtlemapanev. Nii et kes saab, lugegu usutlust ennekõike veebis. 

Ma olen Saskia Alusalule ääretult tänulik, et ta usaldas mind oma loo vahendajaks. See oli äärmiselt hingeliigutav kogemus. See on intervjuu, mis on pannud mõtlema, et mind ei huvita enam nn promointervjuud, nagu neid tänapäeval nii palju tehakse: manatakse rõõmus nägu ette ja räägitakse ülepakutud reipusega, kui hästi kõik läheb ja kui tore kõik on ja kuidas koostöö kõigiga edeneb ja kuidas rõõm on südames ja... See on nii võlts, tehislik, elutu, mõttetu. 

Südames loodan, koguni usun, et see intervjuu, mille Saskia Alusalu mulle andis, aitab tal veelgi rohkem vabaneda nendest painetest, pingetest ja koormatest, mis aastatega tippspordis tema hinge ja südamesse kogunesid. Ja ma loodan, et need, kes intervjuud loevad, tunnevad tema vastu sügavat austust ja lugupidamist, nagu minagi.

Fotod 1, 2 ja 4: Saskia Alusalu selle nädala algul Tallinna lähistel Viimsi piirkonnas. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 3: Saskia Alusalu 2018. aasta taliolümpial Lõuna-Koreas Pyeongchangis ühisstardist kiiruisutamises teel oma karjääri parima saavutuse, neljanda koha poole. Pange tähele Eesti lipu värvidega kõrvarõngast! Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Saskia Alusalu, 2018. aasta Pyeongchangi taliolümpia ühisstardist kiiruisutamise neljas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks ma ei toeta president Kaljulaidi, olgu ta pealegi sportlik?

Võiks ju arvata, et president Kersti Kaljulaid (fotol paremal) sobib mulle. Oli varem mitmel alal igati hakkamasaav ja sportlik pealekauba, erinevalt näiteks eelkäija Toomas Hendrik Ilvesest: uisutab, suusatab, jookseb, sõidab rattaga. Ometi see ei aita. Miks?

Alustaks kõige värskemast. Eile, teisipäeva pärastlõunal tegin intervjuu ERMi direktori Alar Karisega, kellest on saanud presidendivalimistel peafavoriit. Muude teemade seas küsisin ka järgmist.

Pullerits: «Kas oleksite pannud [presidendina] selga pusa kirjaga «Sõna on vaba» (fotol all paremal) ja läinud riigikogu istungilt välja?»

Karis (hakkas vastama juba enne, kui suutsin küsimuse lõpuni sõnastada): «Ei. Vastus on ei. Peab austama teist poolt. Üks austuse väljendus on see, kuidas sa räägid. Võib ka välja öelda asju, mis sulle ei meeldi, aga seda peab ütlema viisil, et sa ei solva teist poolt. Teinekord on see raske, saan aru. Ja riietusega on sama asi: kui lähed Eesti Vabariigi parlamenti või presidendiga kohtuma, paned end [korralikult] riidesse. Selline on mu kodune kasvatus või lastetuba. See peab olema ikkagi väga suur... viha, et käituda niimoodi provokatiivselt.»

Rääkisime Karisega ka Kaljulaidi vihast. Kaljulaid on ju öelnud, et tema vihkab EKRE-t nende käitumise pärast. Küsisin Kariselt, kuidas tema suhtub EKRE-sse.

Karis: «Vihkamine on väga sügav tunne. Mina ei saa öelda, ka inimesena, seda kellegi kohta. Jah, mõni asi mulle ei meeldi, lollus ärritab. Aga vihkamine on sama tugev tunne nagu armastus – peab väga suur põhjus olema kedagi vihata.
Kui öelda, et vihkad kedagi, siis vihkad sedasi ju osa rahvast.»

Ma võin eksida, aga nii mulle tundub – ja see tunne on siiras, mistõttu ei saa see mingil viisil olla ekslik –, et Kaljulaid tegelikult ei hoia ega armasta Eestit ja eesti rahvast (jah, just väikse tähega siin: eesti rahvast!). Las ma täpsustan: ta ei armasta kogu Eestit; ta ei armasta Eestit sellisena, nagu see on, kõigi oma puudustega. Aga armastus on see, kui ka puudused tunduvad armsad – või vähemalt ei hõõru sa neid kogu aeg nina alla, ei pane pahaks. Ja ammugi ei ütle, et vihkad.

Lydia Koidula on kirjutanud:
«Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel, muutmata,
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetusest osa saab.»

Teisisõnu, kui keegi äkki aru ei saanud: presidendil, kes ei ole ainult riigipea, vaid kelles peaks riigipeana nägema – ja tahaks näha – ka isa- või emakuju, peaks olema ema süda. Selline, nagu seda tabavalt kirjeldab Koidula.

Ma ei näe, tunne ega taju Kaljulaius riigipeana sellist südant. Ma ei tunne ega taju temas inimlikku soojust, mõistmist, empaatiavõimet. Ta on kauge, nurgeline, robotlik.

Seda kõike hoolimata sellest, et ta on püüdnud olla ka rahvainimene, rahvaga justkui üks. Kas või siis, kui esines pärast Rapla rattamaratoni teleris, nägu ja isegi hambad tolmust mustad – nagu on tolmune ja must iga töömees ja -naine, kes on ehitusel või põllul, laos või tsehhis palehigis oma igapäevase leiva nimel rabanud. Kaljulaid (fotol vasakul) on jooksnud öösel ja vihmaga, on mütanud rattaga mudas, nagu legendaarsel tunamullusel Tartu rattamaratonil, on uisutanud koos rahvaga jääl ja suusatanud lumel – ent sellegipoolest ei ole ta suurele osale rahvast päris omaks saanud. Ega südamesse läinud.

Eks tema traagika ole ka selles, et tal on siiamaani küljes märk, mis ütleb, et tont teab kuidas Eiki Nestor ta viis aastat tagasi üles leidis, ära rääkis ja siia tõi. Ta oli nagu viimasel hetkel leitud õlekõrs. Hädavariant. Kuid viis aastat on siiski piisav aeg, et end rahva silmis n-ö üles töötada, omaks saada.

Ent nüüd on olukord nii, et ükski poliitiline jõud ei ole tõemeeli toetanud tema kandidatuuri teiseks ametiajaks. Huvitav, miks, pärisin ka Kariselt. 

Karis: «Seda on mul raske hinnata. Ilmselt on seal mingid väljaütlemised või käitumisviisid või ka maailmavaatelised asjad, mis ühele või teisele erakonnale ei meeldi, ja ilmselt on neid kogunenud niimoodi, et nii mõnelgi – mitte ainult ühel erakonnal –, on tekkinud tõrksus teda esimesena välja käia.»

Aga ei saa öelda, et Kaljulaid (fotol ülal paremal) pole üritanud. On küll. Kas või sellega, et on innukalt püüdnud rahva seas üritustel kaasa laulda. Ent see ei ole tal välja kukkunud. Lausa vastupidi. Kes nägi teleülekannet 20. augusti kontserdilt Tallinna lauluväljakul (fotol all paremal), siis sellist ennastunustavat käitumist poleks riigipealt küll oodanud. Mul oli seda halb, valus, piinlik vaadata. Palusin südames režissööri: keera ometi juba pilt mujale!

Küsimus ei ole selles, kas president ei võigi end vabalt tunda. Jah, ega liiga vabalt või – tegemist on ikkagi riikliku institutsiooniga, mille juures on esimene märksõna väärikus. Aga peamine oli see, et Kaljulaiul näib puuduvat adekvaatne enesetaju ja enesekriitika. Teisisõnu: kui ma teivast hüpata ei oska, siis ei lähe ma seda rahva ette tegema, eriti presidendina, ükskõik kui palju teivashüpe mind kaasa haarab ja vaimustab. Meist enamik ei tee ju avalikult neid asju, mida tehes me näeme välja tobedad ja naeruväärsed ning teeme end lolliks. Seda enam ei tohiks selliseid asju teha president.

Mida ma veel olen märganud? Teatraalselt punnitavaid silmi, mis vilavad ekraanil. Puist ja kandilist kõnnakut. Pehmuse ja paindlikkuse puudumist. Jah, meil kõigil on oma puudused. Aga me oleme enamasti nii targad, et püüda neid peita või varjata. Ja ega meie, tavaliste inimeste puhul need puudused nii väga loegi, sest me ei ole ju avaliku elu tegelased. Kuid president on. Ja sellepärast ongi need samamoodi avaliku arutelu aineks, nagu tema poliitilised seisukohadki, nagu näiteks see, et ta vihkab osa rahvast.

20. augusti kontserdil joonistusid mitmed eelnimetatud tähelepanekud eriti reljeefselt välja võrdluses peaminister Kaja Kallasega (fotol ülal paremal). Jah, on Kallase olemuseski üksjagu tunda kontoriinimese varjundeid, ent vähemasti Kaljulaiuga võrreldes paistab tema tunduvalt soojem, hoolivam, südamlikum (fotol vasakul). Isegi haavatavam, mis on ainult pluss. Ja koguni emalikum, mis on samuti pluss (lugege veel kord Koidula luuletust eespool!). Kuigi Kallase puhul on jätkuvalt tunda otsustusjulguse puudust, samuti ebalust – aga ta on peaministri ametis olnud ka palju vähem kui Kaljulaid presidendi ametis, ja otsustajana ongi peaministril palju rohkem võimu ja vastutust kui riigipeal –, mõjub ta Kaljulaiust usutavamalt. Sest ta on tuntavalt inimlikum.

Huvitav on see, et ka Kallas sõidab vahel rattaga nagu Kaljulaidki. Ent vahe on selles, kuidas ja millise rattaga ja kus ta sõidab. Võib-olla sobibki see võrdlus siinkohal seda teemat kokku võtma?

Foto 1: President Kersti Kaljulaid on lõpetanud 2018. aasta septembris Tallinna maratoni 21,1 km jooksu ehk poolmaratoni ajaga 1:51.17. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 2: President Kersti Kaljulaid 29. aprillil 2019, aastal riigikogu saalis, kui parlamendi asendusliikmed ja uus valitsus andsid riigikogu ees ametivande. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mart Helme (paremal) õnnitleb 3, oktoobril 2016. aastal Kersti Kajulaidi Eesti presidendiks valimise puhul. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 4: President Kersti Kaljulaid tänavu 11. augustil Tallinnas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: President Kersti Kaljulaid 2018. aasta augustis Rakvere ööjooksul. Foto autor: Kasper Mäe, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: President Kersti Kaljulaid esinemas 29. juunil New Yorgis ÜROs pressikonverentsil. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix
Foto 7: Kaja Kallase nägu väljendab 20. augusti kontserdil Tallinna lauluväljakul muigega kimbatust selle üle, mida president Kersti Kaljulaid parajasti küll teeb. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 8: Peaminister Kaja Kallas tänavu mais valitsuse pressikonverentsil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Tohoh hullu! ERR ja ETV kirjutavad ümber Eesti spordiajalugu

Kas ETV ja ERR teevad kahele Andrusele, Veerpalule (fotol paremal) ja Värnikule, ülekohut?

Laupäeva esimesel öötunnil algusega kell 00.15 näitas ETV saadet «Eesti 30 hetke» viimase 30 aasta 30 olulisemast sündmusest, mille seas olid ka Eesti sportlaste suured võidud, alates Erika Salumäe ja Erki Noole olümpiakullast, jätkates Kristina Šmigun-Vähi kahe olümpiavõidu ja Gerd Kanteri olümpiakullaga, samuti Kelly Sildaru MM-tiitliga rennisõidus ning Ott Tänaku ja Martin Järveoja MM-tiitliga autorallis, ja lõpetades Eesti epeenaiskonna triumfiga Tokyo olümpial. Näidatute seas oli ka Magnus Kirt, kes sai tunamullu Dohas kergejõustiku MMil odaviskes hõbemedali. (Vt saadet siin! Vali seal 25. hetk!)

Aga kahte sportlast, kes võitnud Kirdi hõbedast palju kirkama ja väärtuslikuma autasu, suurte võitjate hulgas ei näidatud ega isegi mainitud. Need olid kahekordne olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister murdmaasuusatamises Andrus Veerpalu ning odaviskes maailmameistriks tulnud ja MMil ka hõbemedali võitnud Andrus Värnik (fotol vasakul).

Huvitav, mis võiks olla ERRi ja ETV õigustus ja põhjendus, et nad Veerpalu (fotol all paremal) ja Värniku võite isegi mainimisväärseks ei pidanud?

Oot, las ma pakun. Sest eks loll ole ikka see, kes õigustust või põhjendust ei leia.

Esiteks, küllap õigustaks ERR ja ETV end sellega, et kõiki võite nagunii ei saanud näidata ning saate ajalise piiratuse tõttu tuli teha valik, seda enam, et spordivõitudele pühendatud lõik oli nagunii üks pikemaid.

Vastuväide: kuid jätta saatest välja kaks olümpiakulda võitnud suusataja ja ühel klassikalisemal kergejõustikualal maailmameistriks tulnud odaviskaja – no see on küll ebaloogiline kärbe, arvestades, et sisse mahtus Kirdi odaviskes võidetud hõbemedal ning Sildaru vägagi konkurentsivaesel alal võidetud MM-tiitel.

Teiseks, ilmselt õigustaks ERR ja ETV end sellega, et saate tegijad otsustasid näidata ajas värskemaid saavutusi (Kirt ja Sildaru) ning jätta nende arvelt välja vanemad saavutused, nagu Veerpalu ja Värniku (fotol vasakul) ülemöödunud kümnendil võidetud kullad.

Vastuväide: Salumäe ja Noole olümpiakuld on veelgi varasemast ajast, möödunud sajandist, kui Veerpalu kaks kulda ning Värniku MM-kuld- ja -hõbe.

Kolmandaks, arvatavasti õigustaks ERR ja ETV end sellega – ja see on minu oletusel kõige usutavam väide, ent samas ilmselt kõige viimasena letti löödav põhjendus –, et Värniku ja Veerpalu biograafias leidub plekke. Nõus, ei vaidle vastu.

Vastuväide: aga kas Šmigun-Vähi biograafias ei leidu samuti ebameeldivaid kohti, nagu näiteks enne Salt Lake City olümpiat ja aastaid pärast Vancouveri olümpiat, kus ta võitis hõbemedali?

Veel vastuväide: ei Veerpalu ega Värniku võidetud medaleid ole keegi kahtluse alla seadnud ega ära võtnud. Veerpalu on jätkuvalt kahekordne olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister ning Värnik MMi kulla- ja hõbedamees. See, mis nad hiljem on teinud ja mis nendega hiljem on juhtunud, ei puuduta kuidagiviisi nende võidetud medaleid. Inimeste elusaatused on keerulised, seal tuleb sisse igasuguseid jõnkse, ka allapoole, ja libastumisi, ent hakata selle pärast neid unustusse suruma... sõnad saavad otsa.

Kokkuvõtvalt: kas oli ikka õige ja õiglane Veerpalu ja Värniku (fotol vasakul keskel) võidud maha vaikida? Minu meelest absoluutselt mitte. Enamgi veel: minu nägemuses on see võrdne nõukogude aja suhtumisega, kus valitsevale klikile ebameeldivad ja sobimatud tegelased lihtsalt vaikiti maha; kui tehti nägu, et neid pole kunagi olemas olnudki.

Tänapäeval nimetatakse seda kustutamiseks ja tühistamiseks (cancel culture). Selle võtte rakendamine näitab, et olemuslikult on nüüdisajal jõutud samasuguste jäledate sammudeni, nagu tehti nõukogude ajal. Laiemas pildis näitab see, et nüüdisaegne vasakliberaalne läänemaailm oma väärtushoiakutega, millest on nakatunud kahjuks ka Eesti, erineb olemuslikult üha vähem värdjalikust nõukogude süsteemist ja seal valitsenud mõttelaadist.

Foto 1: Andrus Veerpalu 2018. aasta augustis 35. Tõrva kolme järve jooksul. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 2: Andrus Värnik 2019. aasta oktoobris. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu 2018. aasta märtsis Albu suusakeskus Valgehobusemäel. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 4: Andrus Värnik 2011. aasta juulis Jõgeval Bigbanki kergejõustikuliiga odavisevõistlusel. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kristina Šmigun-Vähi mullu 30. septembril Kaitseväe spordihommikul NATO testi tegemas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Andrus Värnik - odaviske maailmamester 2005 Helsingis. Võidu tähistamine. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpx

Pullerits: Kas tavatud võtted jäävad ainult jalgpalli või kõlbavad need ka rattasporti?

Kas te pole mõelnud, et see, mida me näeme Afganistanis, on ju sisuliselt sama, kui kuskil Kapa-Kohilas aetakse kokku kamp suvalisi mehi, piimahabemetest kulupeadeni, jalas lõhkised ketsid ja seljas räbaldunud särgid, ning neile tuleb vastu maailma kallimate ja treenitumate meestega mehitatud uhkes vormis Müncheni Bayern või FC Barcelona, Chelsea või Manchester City, ja Kapa-Kohila kuttide kamp näitab neile lihtsalt koha kätte. Teeb pähe, nii et nood lahkuvad, saba jalge vahel.

Milline häbi neile supermeeskondadele, kas pole? Seda esiteks. Ja teiseks: kas pealtvaatajad tribüünidel, ennekõike venelased ja hiinlased, ei hirnu end selle peale herneks - et vaata läänlasi, pidasid end kõigist paremaks, aga said amatööridelt ja diletantidelt koslepi? Ja kolmandaks: isegi staarmeeskondade andunud poolehoidjad vilistaks nad sellise häbistava allajäämise pärast välja.

Kuidas siis Kapa-Kohila mehed ässadele pähe said teha? Eks ikka koduväljaku eelisega. Kui muru on mättaline ja sõnnikust libe, plats kaldu ja tuultele avatud, siis sellistes tingimustes pole ässade pikkadest söötudest ja kiiretest sööstudest mingit tolku. Nende konventsionaalse, harjumuspärase ja lihvitud mängu vastu tuleb kasutada teistsugust taktikat.

Kas te ei ole imestanud, miks näiteks Eesti ei võiks Saksamaa või kelle iganes tugeva vastu mängida palli väljaku nurka ning hoida seda seal oma meeste kaitserõngas ning passida nii poolaja lõpuni, siis ka teise poolaja lõpuni, siis lisaaja lõpuni - ja penaltitega on ju kõik võimalik?

Või teine variant: koondada palliga mängija ümber üheksa oma meest ning liikuda siis toda endi keskel kaitstes aegamööda, kas või teosammul vastase väravasse.

Lühidalt: vastane tuleb panna mängima väljakul, kus ta pole harjunud mängima ega oska mängida, ja kasutada nende vastu ebaharilikke võtteid, milleks nad ei ole valmistunud.

Selles mõttes on jalgrattasport, kuigi Vueltal langeb mehi kohati nagu loogu, palju ausam spordiala kui jalgpall, sest seal eriti ebakonventsionaalseks minna ei anna.

Või siiski annab? Sest kuidas oli Rein Taaramäel võimalik koguda Vuelta kuuendal etapil võitjale ligi 13 minutit kaotust?

Foto 1: Rein Taaramäe Vuelta 5. etapi stardi eel liidrisärgis. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe Vuelta punases liidrisärgis koos meeskonnakaaslastega enne 5. etapi algust. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe Vuelta 5. etapi stardi eel liidrisärgis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe on pärast Vuelta 5. etappi saanud selga mummulise mägedemehe särgi. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix
Foto 5: Mummulises mägedepoja särgis Rein Taaramäe läheb meeskonnakaaslaste järel Vuleta 6. etapi starti. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Fotolugu Rein Taaramäe kukkumisega päädinud neljandast etapist

 

Rein Taaramäe (Intermarche-Wanty-Gobert Materiaux) ootab Burgo de Osmas Vuelta liidrina ülejäänud osalejatest tunduvalt eespool neljanda, 163,9 kilomeetri pikkuse etapi starti. Foto autor: EPA/Scanpix

 

Rein Taaramäe (paremal punases vormis ja kiivris) meeskonnaliikmed kaitsmas teda ja Vuelta liidrisärki. Foto autor: EPA/Scanpix

 

Rein Taaramäe koukimas ilmselt sööki Vuelta liidrisärgi tagataskust. Foto autor: EPA/Scanpix

 

 

Rein Taaramäe on lõpetanud Vueltal neljanda etapi Molina de Aragonis veidi rohkem kui kaks kilomeetrit enne lõppu juhtunud kukkumise tõttu peagrupist ligi kaks minutit hiljem. Sellelt pildilt paistab, nagu poleks tal suurt häda midagi. Foto autor: EPA/Scanpix

 

 

Rein Taaramäe pärast Vuelta neljanda etapi lõppu mägede kuninga mummulises särgis. Foto autor: EPA/Scanpix

 

Rein Taaramäe pärast Vuelta neljandat etappi autasustamisel endiselt liidrisärgis. Foto autor: AFP/Scanpix

 

 

Rein Taaramäe suudab pärast kukkumist Vuelta neljanda etapi lõpu eel teha autasustamisel mänguhärjaga isegi nalja. Jääb loota, et see on märk, et midagi hullu ei juhtunud. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Vaadake veel kord Rein Taaramäe triumfi!

 

Rein Taaramäe (Intermarche-Wanty-Gobert) Vuelta 3. etapil (202,8 km) Santo Domingo de Silosest Picon Blanco mäe otsa lõputõusul jooksikute rivi vedamas. Foto autor: EPA/Scanpix

 

Rein Taaramäe Vuelta 3. etapil 50 meetrit enne finišijoont. Foto autor: AFP/Scanpix

 

Rein Taaramäe läheneb Vuelta 3. etapil võitjana finišile. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix

 

Rein Taaramäe võit! Foto autor: AFP/Scanpix

 

Valu? Kergendus? Võidurõõm? Küllap kõik korraga. Foto autor: AP/Scanpix

 

Rein Taaramäe vajab neid, kellele toetuda. Foto autor: AP/Scanpix

 

Võitja on andnud endast kõik. Foto autor: AP/Scanpix

 

Etapi võitjana auhinnaga pjedestaalil. Foto autor: AFP/Scanpix

 

Rein Taaramäe on saanud selga kauaihaldatud suurtuuri liidri särgi. Foto autor: AFP/Scanpix

 

Siin on sõnad liigsed. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Elutähtis küsimus - kuhu tuleb nüüd treenimise asemel suunata oma energia?

Meil tasub nüüd mõneks ajaks ära unustada Tartu rattamaraton ja muud lähiaja võistlused. Tasub ära unustada isegi Vuelta, kus Martin Laas (fotol vasakus servas), kes avaetapi temposõidus sai tagant kolmanda, kuid pühapäevasel etapil grupifinišis tubli seitsmenda koha ja tõstis end üldarvestuses esisaja lõppu, üheainsa sekundiga otse Rein Taaramäe selja taha. Ammugi tasub ära unustada autoralli MM, kus Ott Tänakul on juba mitmendat etappi järjest probleeme probleemideta sõitmisega, ja jalgpallist ärme parem räägigi, sest see ei puutu nagunii meisse.

Kes jälginud sündmusi Afganistanis – ja häda sellele, kes jälginud ei ole! – ja lugenud, mida prognoosivad nende sündmuste jätkuna asjatundjad, nagu Kalev Stoicescu, siis neil peaks olema selge, et isegi rohkem kui koroona, rohkem kui vaktsineerimine või mittevaktsineerimine hakkab meie elu lähiajal mõjutama see, mis hakkab toimuma meie piiril Venemaaga.

Sest Afganistanist lähevad liikvele tohutud inimmassid, kes valguvad ka Venemaale, ja mina küll ei välista, et Venemaa ei toimeta neid edasi oma piirile Eestiga, osutades seal migrantidele suuna kätte, kus asub Euroopa. (Sellisele variandile viitab küll mitte nii otsesõnu Postimehe intervjuus ka Stoicescu.) Ja et mu järgneva mõttekäigu fookus püsiks, siis ei hakka ma siia segama neid ohte, mis kaasnevad hoogustuva narkokaubandusega, sest kuskilt peab ju taliban raha teenima, ja samuti terrorismiga, sest on võimatu kindlaks teha, mis meelsusega inimesed sealt Euroopa poole liikuma hakkavad.

Kes luges minu lugu Eesti kagupiiri väljaehitamisest – ja häbi neile, kes ei lugenud! –, siis ei saanud küll jääda märkamata, et piiriehituse tempo ei suuda rahvusvaheliste sündmuste arengutempoga sugugi sammu pidada. Meil ei ole kagupiiri 135 kilomeetri pikkusest maismaaosast tara ja lõiketraadiga kindlustatud isegi mitte 20 km (fotol ülal vasakul ja paremal). Esimese, 23,5 km pikkuse piirilõigu valimise tähtaeg on ületuleva aasta aprill ning teise, 34,7 km pikkuse lõigu valmimise tähtaeg alles 2025. aata aprill.

Lühidalt: Eesti kagupiiri ehitustempot tuleb oluliselt kiirendada!

Selleks on vaja mehi, materjale ja tehnikat (fotol vasakul). Kust neid saab?

Materjale saab turult. Tehnikat tuleb võtta koormise teel. Näiteks kõik ettevõtted, kellel on piiriehituseks vajalikku tehnikat, olgu need veoautod või kraanad, peavad teatud osa sellest tehnikast andma koos meestega riigipiiri väljaehitamiseks. Muud varianti lihtsalt ei ole. Merko ja too teine firma kahekesi lihtsalt ei jaksa.

Ja mehed? Lihtne: kõik reservis olevad mehed, kaitseväelastest rääkimata, tuleb vahetuste kaupa suunata kas kaheks nädalaks või neljaks nädalaks minu pärast kas või kordusõppuse sildi all piiri ehitama. Ja tingimusel, et palk või vähemasti osa palka jääb jooksma. Pole midagi teha, aga ka tööandjad peavad panustama, mitte ainult töötajad. Kõik peavad ühiselt midagi ohverdama. Mina olen valmis minema, öeldagu vaid, millal ja kuhu. Ja ma loodan, et kõik teised spordimehed – mõistagi mitte üksnes nemad, aga mittespordimehi ma siin vaevalt kõnetan – samuti; selle asemel et näiteks Tartu rattamaratoniks valmistudes tühja lahmida.

Jah, see saab olema keeruline operatsioon, sest vaja on mehed majutada ja toitlustada jne, aga olgem ka ausad: tegemist on ikkagi Eesti riigi kaitsmisega ja sõjaseisukorrale lähedaseks olukorraks valmistumisega.

Rahvatarkus ütleb ju, et kui tahad rahu, valmitu sõjaks. Aga rahu nimel sõjaks valmistumine ei saa toimuda nii, et väike osa valmistub, aga suur osa ei vaata isegi pealt, ei panusta millegagi.

Foto 1: Martin Laas (fotol vasakus servas Bora kirjaga särgis) saab Vuelta teisel etapil 7. koha. Foto autor: imago images / Sirotti /Scanpix
Foto 2: Lõiketraadiga piiritara Eesti kagupiiril Venemaaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Piirivalvur Kongo näitab, et pole ainsatki pilu, kuhu sõrmi või saabast toetada, et veidi rohkem kui kahe meetri kõrgusest rohelisest metallaiast kerge vaevaga üle ronida. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eesti kagupiiri ehitus Kriiva järve lähistel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rein Taaramäe tänavuse Giro d'Italia avaetapil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 6: Üle soo kulgev betoonpontoonidest Eesti kagupiiri patrulltee ootab viivitustara püstitamist. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix