reede, juuli 30, 2010

Pullerits: Mida soovida sünnipäevaks?

Nüüd on see saanud tõsiasjaks: kuulun alates tänasest ka vanuse, mitte ainult sünniaasta poolest M45 võistlusklassi.

Selle nädala keskel vestlesin ajakirja Jooksja palvel endise tipptreeneri Rein Kirsipuuga ja küsisin, kas pärast 40. eluaastat on veel võimalik sportlikult areneda. Ta ütles otse: «Umbes 35. eluaastast peale on hea, kui jõuad hoida oma taset – juba see on hea areng. Muud suuremat arengut loota pole.»

Ju siis tuleb abivahendeid otsida kõrvalt, endast väljaspoolt. Ja kuna mul on täna, 30. juulil, sünnipäev (nagu ka California kuberneril Arnold Schwarzeneggeril, endisel ROKi presidendil lord Killaninil, peaaegu-vormel-1-sõitjal Marko Asmeril ja kultuuriminister Laine Jänesel), siis on hea ju vastata küsimusele, mida ma sünnipäevaks soovin.

Tuleb välja, et parim kink sportlikust seisukohast oleks NormaTec MVP Pro. Et mis see on?

Lugesin just välisajakirjandusest, et see on säärane kompressorsüsteem, mis surub pulseerides verd kehas paremini ringi ja parandab sedasi verevarustust. Toote pildi järgi otsustades näeb see välja nagu magamiskott tolmuimeja otsas, ja kuigi algselt oli see mõeldud meditsiiniliseks otstarbeks rinnavähi ravis (doktor Ain Kaare oskab siin kindlasti paremini selle otstarvet kirjeldada, nii et pigem täpsemate detailide vahendamisega ma tema pärusmaale ei tungiks, võib valusalt libastuda), on see nüüd saanud hinnatud treeninguvahendiks nii tippratturite kui -jooksjate seas.

Asi töötab järgmiselt. Kui jalad on treenimisest väsinud, paned need «magamiskotti», tõmbad koti puusadeni üles ning lülitad siis pulseeriva kompressori kuni kaheks tunniks tööle. Ja kae imet – vereringe ja ilmselt taastumine paranevadki!

Kuid ilmselt tuleb mul väärt kingiga pisut oodata. Sest kuuldavasti pidi neid kompressoreid tootev firma NormaTec tooma harrastajatele mõeldud mudeli Enthusiast turule alles järgmise aasta sügisel. Esialgne hind pidi olema 1500 dollarit ehk 18 000 krooni. Seda on loomulikult palju. Selleks ma siin kingitusest räägingi.

Aga harrastajad üle maailma olla sellest aparaadist juba põnevil. NormaTeci asepresident Gilad Jacobs on ajakirjandusele rääkinud ühest Sloveenia mehest, kes oli firmaga ühendust võtnud ja öelnud: «Võtke mu krediitkaardilt aga raha ja pange kaup kohe teele, niipea kui see valmis saab!»

Ent tänase sünnipäeva puhul lubage mul esitada teile kaks küsimust.

Esiteks, kui Toomas Kirsipuu poleks oma rattakarjääri nii vara pidanud lõpetama, siis kumb vendadest, kas Toomas või Jaan Kirsipuu, oleks nende isa Rein Kirsipuu hinnangul olnud kõvem sõitja, ja miks?

Teiseks, vaadake siin vene veerandmaileri Antonina Krivošapka pilte mulluselt MMilt ja tänavuselt EMilt ning selgitage, mis on aastaga juhtunud, et inimene on niimoodi muutunud. Kas see on tõestus rahvaütelusele, et pole armsamaid pruute kui vene tüdrukud ja pole kohutavamaid naisi kui vene baabad?
******Paope laht, Hiiumaa. 11. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Meeste 5000 meetri esimese eeljooksu start Barcelona EMil, paremal Tiidrek Nurme. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Meeste 5000 meetri esimest eeljooksu Barcelona EMil veab alguses siserajal Tiidrek Nurme. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Meeste 5000 meetri esimene eeljooks Barcelona EMil, Tiidrek Nurme eelviimane. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Vene veerandmailer Antonina Krivošapka mullusel MMil (vasakul) ja tänavusel EMil (paremal). Fotode autor: AFP/Scanpix ja AP/Scanpix

kolmapäev, juuli 28, 2010

Pullerits: kas usk aitab spordis kaugemale jõuda?

Enne, kui viin teid Eesti parima jooksumehe telgitagustesse, pean tegema kiirkorras ühe põike Jumala juurde ja Iisraeli. Aga seda on vaja, et te järgnevast paremini aru saaksite.

Mul ei ole Jumalaga mingit suhet, ei ole teda eales näinud ega tunnetanud. Aga ma ei suhtu hästi neisse, kes suhtuvad halvasti neisse, kes Jumalast ja usust tuge leiavad. Sõjakas ilmalikkus, mille juurde kuulub usklike põlastamine ja naeruvääristamine, on mulle üdini vastukarva. Võib-olla on siin tegemist sellega, et too sõjakas ilmalikkus iseloomustab sageli vasakliberaale, kes tolerantsuse jutlustamise varjus on teatud asjades - nagu seesama suhtumine usklikesse - äärmiselt ebatolerantsed. Mu suhtumine sellesse teemasse on sama nagu suhtumine Palestiinaga konfliktis olevasse Iisraeli: ma ei ole eales paduusklikus Iisraelis käinud ja mitte miski ei meelita mind sinna (ja olgu lisatud, et meie suguvõsas pole grammigi juudi verd), aga konfliktis terroristliku ja sõjaka Palestiinaga olen ma igal juhul ja igas olukorras Iisraeli poolt. Raske on leida õigustust ju neile, kes tsiviilelanikke suvaliselt rakettidega tulistavad ja avalikes kohtades meelevaldselt pommiplahvatusi korraldavad ning siis vastaspoolt süüdistavad, et miks too vastulööke annab.

Sedasi on ka Tiidrek Nurme usklikkus, millega mul midagi pistmist pole ja mis padusekulaarseks muutuvas Euroopas paljusid ilmselt teda võõristavalt vaatama paneks, minu silmis ainult pluss tema kasuks. Käisin vaatamas tema kahte viimast vormi timmimise treeningut ning nende aegu ja järel oli küllaga mahti ka temaga juttu vesta. Ta lausus, et usk on talle väga tähtis. Kui tähtis, sellest kirjutas teisipäevases Postimehes põgusalt ka Peep Pahv. Pärisin Nurmelt näiteks, kui hästi ta otsustava stardi eel magab, ja ta vastas: "Kui õhtupalve on tehtud ja kõik korras, siis magan nagu väike laps."

Tema usk on ilmselgelt ka teda ennast kujundanud. Ta tunnistas, et on jooksmiseks saanud looduselt rohkem annet kui teised, aga lisas kärmelt, et teised on jällegi mõnel teisel alal andekad ning sellepärast, kui midagi teistest paremini suudad, ei maksa uhkeks minna. Ta on tõesti lihtne ja tagasihoidlik ja siiras ja vahetu. Ta rääkis näiteks, kui õhtul enne mulluse universiaadi starti käis kõrvaltoas mürgel ning ta läks viimaks paluma, et seal vaiksemalt võetaks. Pärast, meenutas Nurme, möödus ometi veel pool tundi, enne kui ta magama sai jääda, sest, nagu ta lisas, talle ei meeldi teiste peale karjuda ja teistega õiendada. Pool tundi kulus juhtunu seedimiseks ja sellest rahunemiseks.

Loomulikult rääkisime ka jooksujuttu. Küsisin, millise taktikaga kavatseb ta Barcelonas EMil eeljooksu läbida. Ta vastas, et taktika on selline, mis aitab energiat säästa, sest parimad jooksevad viimase kilomeetri 2.25ga. Ta ise usub, et suudab sama maa katta 2.27-2.28ga. "Mul ei ole mõtet [algul] rabeleda," lisas ta.

Aga kui hiljemalt kilomeeter enne lõppu n-ö andmiseks ei lähe, märkis Nurme, peab ta ise minema tempot tegema. "Siis on riske vähem," seletas ta. "Need, kes peaks ära kukkuma, kukuvad siis ära. Muidu on viimane ring loterii."

Ent mis siis, kui juba algusest paneb keegi lauluga minema, pärisin. Nurme vastas, et tema kaasa ei läheks. Ta ei teadnud siis veel, kas eeljooksudest saab edasi 6+6 (ja kolm aegadega) või 5+5 (ja viis aegadega), kuid igal juhul on edasipääsejate arv piisavalt suur, et alguses tormajatega mitte kaasa minna. Enda suutlikkuse kohta pakkus ta: "Usun, et olen 13.20 mees küll." 30 ülesantud mehe seas on ta oma tänavuse parimaga 13.31 esikümne piiril, kinnitas treener Harry Lemberg. Ta väitis, et kui selle hooaja eesmärk olnuks ületada Enn Selliku Eesti rekord 13.17, oleks Nurme sinnakanti tänavu ka ära jooksnud. Nurme ise kinnitas, et arvab sedasama.

Sellegipoolest ei hau kumbki neist Barcelonas medaliplaani (meenutage: ei maksa uhkeks minna!). Lemberg lausus, et kahe aasta pärast peetav EM Helsingis peaks olema Nurme võistlus.

Uurisin veel, mis moodi suudab ta end võistluse lõppfaasis, kui on hirmus raske, sundida maksimaalselt edasi pingutama, sest ühestainsast nõrkusehetkest võib ju piisata, et kõigele käega lüüa. Ta seletas, et ega lõpp olegi alati kõige raskem. Kõige raskem on tema sõnul võistluse teine pool, 6.-10. ring, kui alguse värskus ja kergus on kadunud ning pool maad on veel läbida. "Viimased kaks ringi mööduvad lõpu ootuses," kirjeldas ta. "Kui sul jõudu on, ega sa siis mõtle, kui palju on veel jäänud, vaid võitled koha nimel."

Ma usun, et Nurme leiab eeljooksus selle jõu, mis aitab ta laupäevasesse finaali. Mida teie arvate?

Aga midagi spetsialistidele pika loo lugemise eest preemiaks ka! Suve algul jooksis Nurme Šveitsis St. Moritzis 1800 meetri kõrgusel 10x1000 m üle pooleteiseminutilise pausi 3.00-3.09ga. Möödunud kolmapäeval jooksis ta Tartus Tähtvere pargis samuti 1000-meetriseid lõike. Kuidas see ja laupäevane rütmitreening läksid, saate loodetavasti lugeda finaalipäeval laupäevase Postimehe Arterist. Olgu vaid lisatud, et ta läbis 1000-meetriseid lõike märksa kiiremini kui St. Moritzis. Maksimaalne pulss oli 176, tema anaeroobne lävi on 178-179. Minutiga taastus pulss 110 peale.

Aga lõpetuseks mõelge sellele, miks Nurme ja Lemberg neist strateegilistest andmetest mingit saladust ei tee, aga Eesti suusakoondise pealik nimetaks neid näitajaid miljoni dollari infoks koos selgitusega, et ei maksa ju arvata, et norrakad ei loe Eesti lehti. Aga kas tõesti aitab lehelugemine tänapäeval tulemusi paremaks teha? Vau!
******
Kiil Hiiumaal. 11. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Tiidrek Nurme Barcelonas. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tiidrek Nurme juuni algul Bigbanki kuldliiga etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tiidrek Nurme juuni algul Bigbanki kuldliiga etapil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tiidrek Nurmee möödunud nädala kolmapäeval treenimas Tartus Tähtvere pargis. Paremal treener Harry Lemberg. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix

esmaspäev, juuli 26, 2010

Pullerits: kes jõhkrutsevad harrastajate kallal?

Pühapäeva õhtupoolikul mööda Jõgeva maantee äärset kergliiklusteed jalgrattal Tartule lähenedes aimasin juba eemalt, et eesootav olukord ei tõota midagi meeldivat. Hoidsin kiirust pisut üle 30 km/h, kui märkasin sajakonna meetri kaugusel noort meest ja naist. Mees jooksis paremal, heledapäine naine (kuna juuste värv jäi meelde, siis võib oletada, et kiivrit ta ei kandnud - aga täpselt ma seda ei fikseerinud, see polnud tollal peamine) vänderdas tema kõrval rulluiskudel vasakul, käed käisid nad veski tiivikud. Võtsin aegsasti vastassuunavööndis, s.o vasakul teeserval nii kaugele kui võimalik. Veel mõni sentimeeter - ja oleksin oma võidusõidurattaga heinamaal olnud. Vaatasin juba, et õnneks saan neist ohutult mööda, kui naine lõi oma vasaku käega vastu minu paremat kätt ja kiljatas. Oleks ta käega veelgi suurema kaarega vehkinud, võinuks ta selle lüüa vastu leistangi - ja ma ei tea, mis siis saab, kui käevars ja 30 km/h liikuv raudtoru kohtuvad.

Kuna kuuldu järgi otsustades rulluisutaja kukkumist ei järgnenud, sain asuda kohe tegelema olukorra analüüsiga. Huvitav, kas nood kõrvuti liikunud jooksja ja rulluisutaja - eriti viimane - tollest juhtumist ka midagi järeldasid? Et ei ole mõistlik siiski kogu kergliiklusteed enda alla võtta, eriti veel siis, kui kulgetakse aeglaselt, aetakse omavahel juttu ja seljatagust ei kontrollita? Eelmise nädala algul möödusin sealsamas lähedal isast ja tema väiksest tütrest, mõlemad rattal. Isa jälgis kogu aeg seljatagust, ja kui nägi mind tulemas, siis silmanähtavalt hoolitses selle eest, et laps hoiaks hästi paremale ega keeraks mingil juhul kõrvale (samuti oli mõlemal kiiver peas).

Pigem siiski ei usu, et eilsed noored juhtunust midagi järeldanuks. Inimestel on halb komme oma vigu mitte näha ning süüdistada kõiges teisi. Karta on, et ennemini vahetasid nad omavahel repliike, et kuradi jalgrattur, raisk, kihutab siin, oleks mind peaaegu alla ajanud. Ja sellest on kurb, sest kui nad midagi ei järelda, siis tähendab see, et edaspidigi võivad nad end süüdimatult ohtu seada. Ja teisi ka.

Aga see kõik, mis juhtus eile, on tühiasi võrreldes sellega, millest rääkis mulle Argo Sõõru (41), kes mullu läbis Tartu rulluisumaratoni lühema, 15 km raja 40 minutiga. Juhul, kui olete kokku puutunud samasuguste verdtarretavate intsidentidega nagu tema, olge hea ja kirjeldage neid siin kommentaariumis - asi paistab väga tõsine ning vääriks kajastamist suures ajakirjanduses, selleks on aga teie abi vaja (et kas tegemist on juhusliku juhtumiga või on siit mingi tendents välja koorumas).

"Sporti tehes on niigi oht ennast vigastada. Mulle oli aga üllatav, kui kaaskodanikud sihipärase tegevusega üritavad meid vigastada ja seada ohtu meie tervist. Seda on juhtunud minuga ka varem, aga kolmapäevane sündmus üllatas tõeliselt.

Minu harrastuseks on rulluisutamine. Ma ei ole sellega tegelenud küll kaua, ühe aasta, kuid iga tuulepuhang ja kivike mind pikali enam ei lükka. Sõitsin Tallinnas Pirital Lillepi ringil (2,5 km uisutajatele ja ratturitele mõeldud kergliiklustee). Kolmandal ringil, Dunlopi mälestusmärgist 100 meetrit Selveri poole, seisid keset teed kaks 25-30 aastast meest. Jalakäijaid ikka liigub sel ringil (kuigi ei tohiks) ning otsustasin nende vahelt läbi sõita. Nägin, et üks nendest vehkis käega ka minu ees liikunud jalgratturi poole. Kui ise nende vahele jõudsin, lajataski see mees mind kas rihma või piitsaga täiest jõust! Vaevu jäin püsti. Midagi kobiseti ka vene keeles mulle järgi.

Sõitsin edasi, kuna üksi oleks mul raske olnud nende vastu midagi ette võtta. Ringi Merivälja tee äärses osas pidasin kinni ning appi tulid Jaanus Ritson, Diana Kaareste jt rulluisusõbrad. Umbes viie minuti pärast olime autodega tagasi sündmuskohal, kuid paraku neid mehi enam näha ei õnnestunud. Muide, umbes pool tundi varem oli ka peaminister samas kohas treeningul olnud.

Vigastus ei olnud õnneks suurem, kuigi vorp reiele jäi tugev. Kui aga oleks kukkunud, siis ilmselt jäänuks pühapäevasele Kolga-Jaani 10-le minemata. Raskemal juhul aga kes maksaks kinni minu töövõimetuse (palga ja ravikulud)?

Oleks see üksikjuhtum, siis ehk ei räägikski sellest. Kahjuks on sellelaadne kogemus mul sel aastal juba teistkordne. Esimene kord olid noorukid Tartus Raadi (Vahi tn) Kõrveküla teel end pikali visates tee sulgenud, nii et ainus võimalus oli murule joosta.

Kahjuks ei ole ma ainus, kes selliste ebameeldivustega kokku on puutunud. Selliseid asju on tehtud ennemgi (näiteks pomorini suusalaskumistele määritud, kaikaid kodaratesse visatud jne) ja ilmselt käitutakse nii ka edaspidi. Siiski peaks teisi teavitama, probleemist rääkima ning sel viisil käitujaid häbistama/karistama. Ma ei tea, mis toimub selliste inimeste peas, mis mõnu see neile pakub? Kuid ilmselt nad ise ei hoomagi oma teo tõsidust."

Kas kellegi on midagi samasugust juhtunud?
******
Männimets Vanajõe oru lähedal Hiiumaal. 9. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tõrma-Pajusti kergliiklustee Lääne-Virumaal. Foto autor: Teet Suur, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe Lillepi pargi avavõistlusel 2008. aasta oktoobris. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Nn Printsessi-Triinu (ja ka alasti uudiste Triinu, vasakul) rulluisutamas Rocca al Mare kergliiklusteel. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Rulluisumaraton kaks suve tagasi Tallinnas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rulliskudel naine lükkamas lapsekäru Keilas. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

reede, juuli 23, 2010

Pullerits: Miks rattatrenni tasub kiiresti teha?

Saan väga hästi aru, kui siin vaikselt siunate, et kui kaua ma teid pärast puhkusepausi lollitan, et andku ma juba ükskord aru, kuidas ettevalmistus sujub. Ettevalmistus milleks?

Puhkuse sisse, millest laias laastus pool möödus Horvaatias ja pool Hiiumaal, mahtus täpselt nende kahe käigu vahel üks treening, kui sõitsin Tartust rattaga mööda Jõgeva maanteed Mullaverre maale kohtuma Rootsis juba üle tosina aasta arstina töötava vennaga, kes põikas - olles suve hakul käinud Lõuna-Aafrikas - korraks Eestisse, enne kui sõitis oma perega kolmeks nädalaks kusagile Austraaliasse ja korrallirahule. See-eest oli see mu elu kiireim sõit rattaga maale: pisut vähem kui 30 km 51.45ga (keskmine kiirus 34,7 km/h). Ju siis puhkus mõjus hästi?

Kuid nüüd peamisest. Möödunud nädala reedel istusin taas regulaarselt sadulasse. Et miks sadulasse, aga mitte jooksma? Seepärast, et jooksuvõistlustel ma sel aastal enam osaleda ei kavatse. Kevadise Tartu nn jooksumaratoni järel on selge, et mingit rekordtulemust jahtida oleks ebarealistlik. Vähesem ei motiveeri. Aga rattasõidus on tulemas veel Tartu rattamaraton ja nelikürituse arvestuses - olgu sarja korraldajad tänatud, et nad esialgu vähemasti ei kavatsegi rulluisutamise arvelt sellest viisiküritust teha - pole positsioon ju seni paha.

Terve nädalalõpu üllatas, et päeval olid maanteed ratturitest ja kergliiklusteed rulluisutajatest täiesti tühjad. Kas inimesed pelgavad palavust või? Õige spordimees peab valmistuma võistemiseks igasugustes tingimustes. Ja nagu siin targad on korduvalt rääkinud: pole treenimiseks ebasobivaid tingimusi, on ebasobiv riietus.

Selle nädala teisipäeval ja neljapäeval sai trennis käidud koos Tartu Velo klubi liikmetega. Teisipäeval sõitsime vastutuult välja mööda Viljandi maanteed, ja kuna treeningulisi oli sedapuhku vähem, sain ka paaril korral ees vedamas käia. Kuid pisut rohkem kui 30 km/h grupis sõitmine ei ole eriti põnev. Õnneks pandi tagasiteel jalad veidi kiiremini tööle. Kui oma paarilise, Haanja rattaklubi esindaja Kermo Tsäroga ette saime, kruvisime laskumisel kiiruse üle 60 km/h. Selle eest maksin tõusul, kui mõned mehed hakkasid vist mäefinišit tegema, koheselt lõivu, kui jäin pikalt grupi sappa. Ent taastusin ära, kruvisin lausikul kiiruse üles ja aitasin siis pikaks veninud gruppi taas hoogsamalt tööle vedada. Mitu kilomeetrit käis mõnus kõmmutamine: põrutasid ise kellestki mööda, siis põrutati sinust mööda. See oli juba rattasõidu moodi! Nagu ütles Jaan Kirsipuu pärast ühte Elioni etappi, kui tuli ebanormaalselt palju ratast käe kõrval lükata: jalgratas on ikkagi sõitmiseks. Ja maanteel algab sõitmine ikkagi alles siis, kui kiirus on vähemalt ligi 40 km/h. Veel parem, kui sellest enamgi.

Asjatundjad võivad nüüd väita, et selline rattasõit pole treeningu mõttes mõistlik. Aga nagu kõlab mu tütre esimene ingliskeelne luuletus, mille ta tegi siis, kui oli umbes nelja-viiene (ja oli elanud mõnda aega Ameerikas): I don't care and I don't know, what the hell is bo-bo-bo. Ehk: pole minu asi, millest on kasu, ja ma ei tahagi sellest teada. Peaasi, et jalgrattaga sõites huvitav ja põnev oleks - ja selleks on omajagu kiirust ja kiirendusi vaja. Füsioloogiline kasu ei lähe mulle seejuures põrmugi korda. Oluline on mugavusalasse vaheldust tuua.

Eile, neljapäeval, sõitsime Velo klubiga mööda Võru maanteed Maaritsani ja tagasi. Sedapuhku oli grupp suurem, rohkem kui 30-liikmeline, ning sedasorti suuri ja massilisi kiirendusi, nagu teisipäeval, ette ei võetud, v.a Ringtee lõpusirgel Silberauto esinduse eest Neste tanklani. Siis sai põnevust mõnel hetkel isegi liiga palju. Passisin grupi tagaotsas - ees sõidavad ikka need, kes sõita oskavad ja jaksavad - ja hoidsin vasakule serva, et oleks vaba liikumisruumi. Kui kiirendama hakati, sain ilusasti tuulde ühele Velo-klubilasele, kes samuti hoidis põhirivist veidi väljapoole. Järsku läkski peaketis väikseks ragistamiseks ja keegi põrkas ohtlikult kruusale. Nii palju kui kõrv kinni püüdis, siis kukkumist siiski ei järgnenud. Kui aga 200 meetrit enne lõppu saabus aeg viimane käik sisse lükata, ja just olin eessõitja tuulest välja tulnud, tegi pikakasvuline Paul Lõiv pearivist järsu lükke vasakule vabale trajektoorile otse minu, nii et ehmatusest koguni karjatasin. Ilmselt oli sellises reaktsioonis süüdi ka minu kogemuste nappus. Aga ettepoole kui umbes 10. koha piiri peale ma kaotatud kiiruse tõttu enam ei küündinud.

Nüüd peaks veidi mõtlema, kas seesuguste finišispurtidega kaasaminekutel on tervise seisukohast ikka mõtet. Teisalt, kust mujalt kui trennist seesuguseid grupis sõitmise ja kiirendamise kogemusi saad.

Statistikuile võrdlemiseks minu puhkusejärgsed treeningud maanteerattaga:

N 37,8 km 1:14.25 keskm. 30,4 km/h
R 32,9 km 1:03.20 keskm. 31,2 km/h
P 44,8 km 1:29.30 keskm. 30,0 km/h
E 40,6 km 1:16.05 keskm. 32,0 km/h
T 58,8 km 1:41.20 (grupis) keskm. 34,8 km/h
K puhkus
N 61,3 km 1:44.30 (grupis) keskm. 35,2 km/h
R kavas puhkus
******Karjaaed Laukal Hiiumaal. 11. juuli 2010 kell 19:35. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 3: Mõned pealtvaatajad üritavad Tour de France'i kahe favoriidi, Alberto Contadori (vasakul) ja Andy Schleckiga 17. etapil võidu joosta. Fotode autor: Reuters (1) ja AFPF (3) /Scanpix
Foto 2: Samal ajal kui spordimehed trennis higi valavad, lebaskleb mõni, nagu näiteks Victoria's Secreti modell Alessandra Ambrosio, resigneerunult lainetes ja teeb fotograafi ees nägu, nagu oleks poseerimine ka mingi töö. Foto autor: Stella Pictures / Scanpix
Foto 4: Ettevaatust, lambad Tour de France'il võistlejail ees! Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Andy Schleck (vasakul) ja Alberto Contador sõbralikult pärast Tour de France'i 17. etapi finišit. Foto autor: Reuters/Scanpix

kolmapäev, juuli 21, 2010

Pullerits: Kas Taaramäe ahhilkaprobleem on nakkav?

Kui pealkirjas püstitatud küsimusele pikemalt keerutamata vastata, siis küllap jah.

Vaevalt oli tulnud uudis, et Rein Taaramäe pidi Achilleuse kõõluse suure valu tõttu Tour de France'i pooleli jätma, kui hakkasin tundma, et mulgi on vasaku jala kannakõõlus - seesama, mis eelmise aasta kevadel tekitas nii pika probleemi, et ei saanud terve hooaja sammugi joosta - taas kuidagi imelikuks muutumas. Ainult selle vahega, et erinevalt kümneid tuhandeid kilomeetreid läbinud Taaramäest olin pärast puhkuselt naasmist teinud vaid kaks rattasõitu, kumbki pisut rohkem kui tunnine. Ühist oli me hädades ehk nii palju, et kumbki meist tundis end sadulas pisut võõralt: mina neljanädalase spordipausi, Taaramäe aga tuliuue ratta tõttu.

Meie erinevus on aga selles - vähemalt seni -, et Taaramäe valu muutus väljakannatamatuks. Kohe nii hulluks, et ei saanud üldse sõita. Ja see, nii kahju kui see ka pole, on väga halb märk.

Ma tean, mida tähendab sportimist segav, väljakannatamatu ahhilkavalu. Käiagi ei saa. Kogu aeg on valus. Nüüd on küsimus ainult selles, kui sügavale on Taaramäe probleem arenenud. Postimehes kirjutatule tuginedes on seal tegemist põletikuga, mis oli juba paar päeva vaem tunda andnud. See on ohtlik, väga ohtlik.

Oma kannakõõluse probleemide tõttu olen sel alal harrastajate seas - tänu mitmete arstidega suhtlemisele - mõneti ehk spetsialistki. Seetõttu tean, et kannakõõluse traumad ei ole kiired paranema, sest seal on verevarustus väga vilets. Katsuge oma kõõlust: selle ümber pole lihaskude, milles veresooned kohale jõuaksid, ollagi. Ainsad ravimoodused on kannale puhkuse andmine ja venitamine, sage venitamine. Taaramäe rääkis kümnepäevasest pausist. Kardan, et seda on vähe, kui probleem tema kirjelduse järgi nii hull oli, et sõitagi ei lubanud. Kusjuures ratta seljas, võin kinnitada, on koormus kannakõõlusele - kui just püstiasendis mäkke ei ponnista, aga seda Taaramäe katkestatud etapil minu teada ei teinud - ikka hirmus väike. Vähemasti võrreldes jooksmisega. Millega tahan öelda, et kui juba nii väikse koormuse korral kõõlus valu teeb, siis tuleb asja ikka täie tõsidusega võtta.

Süsti tegemine oleks vale liigutus. Mulle on kaks korda tehtud. Mõlemal korral arst hoiatas, et see on tõenäoliselt ajutine lahendus. See, mis süst teeb, on tungida kannakõõluse ja selle ümber moodustunud liidete vahele ning suruda need laiali, et sedasi hõõrumist vähendada. Aga tulemuseks on see, et kõõlus muutub korduvate süstimiste järel hapramaks ning võib siis hoopis katki minna. Jah, mulle tõid mõlemad süstid mõneks ajaks leevendust, kuid mõne kuu pärast tulid valud tagasi.

Eelmine aasta tehti Maarjamõisa haiglas mu valutava kõõlusega jalast kolmemõõtmeline pilt. Seda nimetati vist magnettomograafiks. Igatahes pisteti mind jalgupidi suure ja müriseva aparaadi alla, kus pidin umbes 20 minutit liikumatult lamama. Hiljem näitas ortopeed-traumatoloog Leho Rips mulle arvutiekraanil iga nurga alt saadud pilti ning seletas, osutades kõõlust ümbritsevale valgele kihile, kuidas selle ümber on armkude ning kuidas sellest ei saagi lahti ning lisas, et ainus võimalus on pidev ja põhjalik venitamine, et tagada kõõluse elastsus ja liikuvus. Igasugused muud sekkumised, alates kreemidest ja lõpetades ei tea millega, pidid olema võrdlemisi vähetõhusad.

Küsisin Eesti ühelt hinnatumalt spordiarstilt Mihkel Mardnalt, mida tema oma kogemustele ja teadmistele ning Taaramäe trauma kohta kuuldule arvab. Olgu siinkohal rõhutatud, et Mardna ei ole üksikasjadega rohkem kursis kui tavaline spordisõber, aga spordiarstina pakkus ta, et tegemist võib olla ülekoormussündroomiga ehk kannakõõluse tendinoosiga. Samas ei välistanud ta, arvestades, et Touril tuleb sõita 1. kategooria tõuse sisuliselt vastu mägiseina, et hullemal juhul võib tegemist olla koguni osalise rebendiga. Esimese asjana, mida teha, soovitas ta anda kõõlusele täieliku rahu ning hakata kasutama erinevaid ravivõtteid ning treeningutega uuesti alustades jälgida, et probleem krooniliseks ei muutuks.

Niisiis vajab Taaramäe kannatlikkust ja tarka nõu ning peab vältima kiireid ja farmakoloogilisi lahendusi, mis võivad küll tuua lühiajalist leevendust, kuid võivad pikas perspektiivis osutuda hukatuslikuks. Vaadake, mis juhtus äsja Eesti kaugushüppemeistriks tulnud Tõnis Sahkiga. Mullu jaanipäeva paiku rebestas ta Achilleuse kõõlust nii tugevalt, et pidi tegema pika-pika pausi, ning kui traumast taastuma hakkas, pidi tegema enda sõnul roppu tööd, et jalale lihast uuesti peale kasvatada. Seejuures imestas ta, et taastumine nii kiiresti läks - ehk aastaga sai jala alla. Aga aasta on tippsportlase karjääris üüratult pikka aeg.
******Hommikukastene karjamaa Hiiumaal Laukal. 10. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Rein Taaramäe mullu septembris Hispaania velotuuril. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Naerusuine Rein Taaramäe tänavu Türgi velotuuril aprilli keskel. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Senise Tour de France'i kaks nobedamat, Alberto Contador (kollases särgis paremal) ja Andy Schleck 16. etapil. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Ameeriklase Lance Armstrongi laskumistehnika. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 5: Tõnis Sahk Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

esmaspäev, juuli 19, 2010

Pullerits: Miks puhkus mõjub spordis kainestavalt?

Eelmise nädala algul nägin Hiiumaal Kärdlas keskväljaku Konsumi ees Muhumaalt pärit Neeme Korvi, Postimehe arvamustoimetuse juhti, ja küsisin, et kes, muide, jalgpalli maailmameistriks tuli. Korv osutas oma kollasele-punasele särgile, mille rinnale oli suurte tähtedega kirjutatud Espana. Selge.

Ma tõepoolest ei vaadanud jalgpalli MMi, nagu lubasin. Milleks? Nüüd on see läbi ning tulemus, et Hispaania võitis, teada nii mulle kui kõigile teistele, kes vaatasid. Ainult selle vahega, et mina elasin oma elu ja tegin oma asju, sellal kui paljud teised lasid end kaasa tõmmata võõrastest eludest ja võõrastest muredest. Mul pole vähimatki tunnet, et oleksin millestki ilma jäänud. Küll on mul aga äraütlemata hea meel, et nii palju väärt aega, mida paljud võõrastele asjadele raiskasid, sain enda heaks kulutada.

Millised olid siis globaalsed kaotused? Willem Smit Šveitsi manageerimise arendamise instituudist arvutas välja, et isegi kui ainuüksi nendes riikides, kes MMil osalesid, lõpetas pool rahvast alagrupimängude teleülekannete ajaks töö, küünib maailmamajanduse kaotus 10,4 miljardi dollarini (s.o 120 miljardit krooni). Kusjuures nii mitmedki, kes on Smiti arvutust arvustanud, pakuvad, et kaotus on palju suurem. Kas või seepärast, et Smit ei arvestanud ju play-offi mänge ning mängude vaadatavust neis riikides, kes MMil ei osale (ja neis on rahvast palju rohkem kui neis, kes osalesid.) Smiti kalkulatsioonide kohaselt kandsid alagrupiturniiri ajal suurimat kahju Saksamaa ja Mehhiko, kumbki 1,7 miljardit dollarit. Neile järgnes Brasiilia 1,2 miljardi dollariga.

Samas tuleb tunnistada, et mul oli lõppenud jalgpalli MMi finaaliga suurim isiklik seos kui ükskõik kellel Eesti inimestest. Nimelt, kas panite tähele, kes oli finaalmängu väljakukohtunik? Nagu täna teada sain, siis Howard Webb Inglismaalt. Aga tema on mul eelmise aasta lõpust lausa lausa tuttav. Minu intervjuud temaga võite lugeda siinse blogi 4. detsembri 2009 sissekandest "Kuidas paistab sport läbi kohtuniku silmade?". Ja ühed mu tähtsamad tööpaberid on kaustas, mille kaanel on Webbi suur allkiri koos lisaga "Premier League Referee, England 2009". Nüüd võiks ta selle asendada uhkema lisaga "World Cup Referee 2010".

Aga unustagem nüüd ükskord ometi see peagi ajaloo prügikasti kaduv võõras mure ja vaatame, mis toimub koduses spordis. Võtsin laupäeval, puhkuse lõpusirgel Postimehe kätte ja uurisin, millest spordiküljed teatavad. Eesti kergejõustiku meistrivõistlustelt on külje tähtsuselt teine lugu pühendatud Andrus Värnikule, kes viskas 68.25. Kas pole uskumatu, milline kesine saavutus meil tähelepanu pälvib? Tähtsuselt kolmas lugu teatab, et kolmikhüppaja Igor Sjunin on jätkuvalt heas hoos. Kui hea see hoog siis on, uurisin lähemalt. 16.48 - ei enamat. Mäletan lapsepälvest, kui Jaak Uudmäe hüppas Eesti rekordi 16.54. Karm võrdlus, eks ole? Ralliküljel on tähtsuselt teine lugu sellest, et Urmo Aava ööd kestsid ralli korraldajana napilt kolm tundi. Mis ajast peale see kangelastegu on, et inimesed oma hobi ja huviga tegeldes ajalehes suuri pealkirju peavad pälvima? Vabandust, ma teenisin 1980. aastate keskel põhjapolaarjoone taga vene armees ja tänu polaarpäevale kestsid seal ajateenijate ööd terve suve läbi umbes kolm tundi - et mis see sõdur ikka magab, kui väljas kogu aeg valge, las teeb parem tööd.

Eilsed ETV spordiuudised pühendasid pika lõigu Maris Mägile, kes püstitas 400 meetri jooksus isikliku rekordi 52,68. Esiteks oli rekordiparandus võrreldes kaks aastat tagasi joostuga kõigest 0,04 sekundit. Teiseks oli tegu ei millegi muu kui pelgalt isikliku rekordiga, mis minu meelest küll nii suurt tähelepanu ei vääri. Eesti rekordini on ikkagi veel ligi sekund minna. (Ja minu isikliku rekordini on tal samuti veel sekund, kusjuures ma ei olnud 400 meetri jooksja - kiirust oli selleks liiga vähe.) Ma pigem küsiks, et miks ei ole Mägi rohkem arenenud, vaatamata talvel Austraalias treenimisele. Võtame temaga võrdluseks sama vana vene veerandmaileri Antonina Krivošapka. Nagu Mägi, ei näidanud ka tema 2005 ja 2006 erilist arengut. 2007 jooksis ta 52,32, Mägi 53,53. Edasi viis Krivošapka isikliku margi 51,24ni, mullu sisehallis 50,55ni ja välitingimustes 49,29ni. Mõni ime siis, et MMil Berliinis teenis ta 49,71ga pronksi. Vaat see on areng!

Nagu näete, kui aeg enda jaoks veidi maha võtta ja tegelda oma asjadega, mitte elada võõrast elu, paistab see võõras elu ka hoopis realistlikumates toonides, ilma liigse eufooriata. Olete sama märganud?
******
Päikeseloojang 16. juuli õhtul kell 21:24 Tartu lähistel. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 1: Tõestus, et jalgpalli ära kasutades saab ka tundmatu tuntuks: Paraguay fännide eestvedaja modall Larissa Riquelme poseerimas ajalehele Diario Popular. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Tõestus, et jalgpall ajab isegi naised peast segi: Hollandi fännis võtavad Amsterdamis oma meeskonda vastu. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Inglise kohtunik Howard Webb (vasakul) annab MM-finaali lõpuvile - Hispaania on tulnud maailmameistriks. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 4: Maris Mägi püstitamas Eesti meistrivõistlustel 400 meetri jooksus isiklikku rekordit 52,68. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Antonina Krivošapka 2009. aasta MMi 400 meetri jooksu pronksmedaliga. Foto autor: Reuters/Scanpix