Pullerits: Kas tippharrastajaile on lootust vastu saada?

Konspiratsiooni nimel tuli suhelda ettevaatlikult. Ereroheline Mitsubishi möödus minust kesklinnas – vaatasin, et «saba» tal pole. Valgusfoori ees jõudsin autole järele, möödusin sellest juhipoolselt tiivalt. Juht kontrollis minu seljatagust – samuti tühi. Mõne aja pärast, minust taas möödunud, tõmbas ta teeservale, ja kui järele jõudsin, keris sohver akna alla.

«Järgmise nädala lõpus ikka toimub?» küsisin.

«Loomulikult,» vastas ta.

«Kuidas olud?»

«Sõitsin just läbi. Üldiselt kuiv. Mõned pritsmed sain, aga kui oleks rahulikumalt sõitnud, poleks neid peaaegu tulnudki.»

«Muudatusi ka on?»

Selgus, et mõningaid on.

Ja siis oli aeg lahku minna. Sest äkki mõni veel märkab ja siis ei jõua jälle vaigistada spekulatsioone, et mis infot seal ikkagi vahetati ja kas jälle sai üks mees tutvuste abil teiste ees eelise.

Aga eelist on vaja, sest ega kilomeetreid ratta seljas liiga palju ole. Eelmise nädala lõpus lõin kokku: tänavu 2316. Siia sisse ei ole arvestatud kevadel Moabis sealsel metsikul maastikul kogutud miile. Põhimõtteliselt võiks juurde liita 414 km, mis sõidetud kevadest saadik naise vana Optimaga töö ja kodu vahel ning paaril korral mujalgi, aga need on lühikesed sutsakad, argiriietuses, ja et higiseks ei läheks.

Kuulsin kahelt allikalt, et Tartu linna meistrivõistlustel olla nii mõnedki küsinud, kuhu ma jäin. Aitäh huvi tundmast. Aga mis šansid mul seal olnuks?! Mitte mingisugused. Meeste 15 km eraldistardist sõidus jäi doktor Leho Rips, kes on minust kahtlemata sitkem pedaalija, üldarvestuses alles 27. kohale. Tema keskmine kiirus oli 36,22 km/h. Kui minust aastaid-aastaid noorem ja rattasõidus treenitum dr Rips jääb sellise ajaga võistlejaterivi lõpuossa, siis, vaatasin, et võib-olla ainult kolm võistlejat olekski minust tahapoole jäänud. Tagant kolmanda – ja tema oli liiati juunioride klassi naisterahvas – keskmine kiirus oli 33,75 km/h. Mis mul oleks vastu panna?

Kolmapäeval tegin koduukse eest 32,9 km pikkuse ringi: läbi linna mööda Jõhvi maanteed välja, siis 1,5 km pärast Aoveret pööre vasakule Jõgeva maantee suunas ja siis Jõgeva maanteed pidi läbi linna jälle koduukse juurde tagasi. Rajale jäi kuus tõusu ja viis laskumist. Alustasin rahulikult, mõtlesin, et väntan niisama mahedalt, kihutama ega endaga võistlema küll ei läinud, kuid nagu ikka juhtub, siis poolel maal tekkis tahtmine kõvemini pedaalidele suruda (saab kiiremini koju tagasi). Võrdlemisi lauget ja siledat Jõgeva maanteed pidi tagasi linna poole sõites – tuul oli õrn, peaaegu olematu – hoidsin mõõdukalt pingutades kiirust 36-38 km/h. Aga kui koduukse ette jõudsin ja kella kinni vajutasin, näitas selle sihverplaat aega 58.22, mis tegi keskmiseks kiiruseks ei rohkem kui 33,8 km/h. Nii et selle näitaja poolest oleksin saanud tagant neljanda koha.

Kui neljas koht (eestpoolt) on jama, siis mis oleks neljas koht tagantpoolt? Fiasko, ütlen ma. Mõttetus kuubis. Kui Paul Lõiv ja Kurmo Neemela sõidavad ikkagi 42,2 km/h ja Urmo Fuchs koguni 43,5 km/h – isegi rohkem kui Grete Treieri 43,06 km/h – (okei, ma ei tea, äkki oli neil spetsiaalvarustus, aga ma ei taha selle taha, et mul seda pole, küll pugeda) – ja Olavi Mõts sõidab 41,1 ja Andres Kulbin 40,8 km/h (ja nagu ma olen öelnud, siis õige rattasõidumõnu algabki kiirusest 40 km/h), ei ole mul mitte mingit alust ega põhjust ega õigustki kõvade meeste (ja ka mõne kõva naise) heitlust narrima minna. Rattasõit maanteel on lahe, aga lahe pole see, kui su trenniaeg on tervelt 7 km/h aeglasem kui sellel, kes võistlusel mahub viimasena selle joone peale, kust algab minu meelest õige rattasõit. Seitse kilomeetrit tunnis – s.t et Kulbin oleks juba mu koduukse ees, kui mul jääks Jõgeva maanteel Tartu linna piirini veel 2 km...
******

Iosepa ghost town, Skull Valley ja Stansbury Mountains, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Hispaanlane Alberto Contador Vuelta 12. etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Hispaanlane Benat Intxausti Vuelta 11. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Hispaanlane Alejandro Valverde Vuelta 12. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kuidas koguneb rattamaratoniks rattavorm?

Ajakirjas Newsweek, mida peale Vanity Fairi alati kaanest kaaneni loen, ja kus 1995. aastal viis kuud Washingtonis töötasin (Pennsylvania avenüül Valge Maja naaberkvartalis), avaldas Ameerika ülikoolide edetabelid, mis räägivad sportlikus mõttes nii mõndagi kõnekat. Kategoorias Most Stressful oli kolmandal real Columbia ülikool New Yorgis. Õppisin sealses ajakirjanduskoolis, mille asutas Joseph Pulitzer ja mis on mitte ainult ameeriklaste väitel, vaid  ka eurooplaste hinnangul maailma parim ajakirjanduskool, 1990. aastal. Kategoorias Most Rigorous kuulus Columbia ülikoolile koguni esimene koht.

Ma ei kavatsegi ilustada ja väita, et oi, kuidas ma nautisin Columbia ülikoolis käimist. Mäletan väga selgelt, kuidas sammusin mööda Broadwayd hommikuti seminaridesse-praktikumidesse ja vihkasin seda – poolteist esimest kuud. Ajapikku saabus enesekindlus ning enam ei tundnud end üleüldises wunderkindide ja workaholicute konkurentsis ka just kõige kehvemini.

Kui sa sellises karmi ja suure nõudlikkusega stressirohkes keskkonnas pinnale jääd, siis ei ole kõigi muude tegemiste ja pingete kõrvalt sportimine midagi ülejõukäivat. Hea kool oli, kasvatas tahtejõudu, meelekindlust, enesesundimist, mitteallaandmist, iseloomu. Need omadused, olgu kellel kust saadud, aitavadki nii mul kui käputäiel (1%) minuealistel kogu Eestis olla spordis sitkemad, vintskemad ja paremad kui enamik (99%) poole nooremaid.

See on esimene provokatsioon, kui soovite. Aga mitte ainus.

Teine provokatsioon tuleb siit – ja selles on teaduslik iva. (Vaatame nüüd, kas osa lugejaid kaotab närvi...) Mõned mehed on muutunud naiselikult karvaajajaiks. Aga see – ja nüüd tuleb ilmselt üllatus – pole ainult naiselik, vaid ka negriidne ja asiaatlik. Et kuidas ma saan ja julgen niiviisi väita?! Aga seepärast, et teadus on minu poolel. Rääkisin nädalavahetusel ühe Tartu Ülikooli kogenud loodusteadlasega, kes juhtis mu tähelepanu, et neegritel ning samuti jaapanlastel ja hiinlastel on karvakasv kehal äärmiselt napp, igatahes võrreldes europiidse, valge rassi esindajatega. Tänasin teda selle tähelepaneku eest. Ja lisan: olen igati europiidne, ja olen uhke selle üle – proud of it! Teisisõnu: ma ei püüa, nagu mitmed teised, oma europiidsust ehk valge rassi tunnust koos karvadega maha ajada.

Nüüd, kui vaim ja keha on ülevaadatud, heitkem pilk ka lihaskonnale: mida see on möödunud nädala jooksul teinud. Paljud tahavad ju endaga võrrelda, kuidas ettevalmistus Tartu rattamaratoniks kulgeb. Pärast kahte nädalat puhkust sai eelmisel nädalal sõidetud maanteerattaga järgmiselt:

E: 56.20 – 28,3 km (keskm. 30,1 km/h)
T: 1:54.50 – 66,5 km grupis (34,7 km/h)
K: puhkus
N: 1:39.05 – 55,3 km grupis (33,5 km/h)
R: puhkus
L: 1:58.43 – 31+31=62 km (seljakotiga maale ja tagasi; ajad 1:01.33 ja 57.10; keskm. 30,3 ja 32,4 km/h)
P: 1:02.35 – 33,8 km (32,4 km/h)

Nädalas sõitsin rattaga 7:31.30 ja 245,9 km, keskmine kiirus oli 32,68 km/h.

Nagu näete, ei ole siin mingit süsteemi, ja ega see mind huvita ka. Võtan rattasõitu mõnuga: istun sadulasse, väntan üksinda umbes tunni ehk 30 km mõõdukalt pingutades, rohkem ei tee, sest tahan, et elus muuks ka aega jääb, ja kui nädalas kord-kaks grupiga pikemalt sõitmas käia ning nonde sõitude käigus ka kiiremaid, ligi 50 km/h lõike saab vurada, siis sellest saab piisava nn kaifi kätte. Enamik ehk 99 protsenti ei jõua pooltki nii palju pingutada ja end tagant sundida.
******

Skull Valley ja Stansbury Mountains, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-3: Nii töötab grupi pea Vuelta 9. etapil. Fotode autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Miks rattaspordis peab tingimata naeratama?

Eile andis nii mõnigi mees juba varakult all. Sõitsime grupiga Tartust Viljandi poole, hallid pilved purjetasid vastu, ühest tuli ka vihma – ja mõned loobusid. Aga kes selle pisisaju üle elas, jõudis ühegi lisasademeta Puhjani. Ent seal, niipea kui ringi sai keeratud, tuli sadu selga. Oi, kuidas ma vandusin, aga viisakalt, mitte selliste sõnadega, mille kasutamist tänases Postimehe kolumnis taunin.

Naeratada ei olnud küll seal midagi. Aga oleks ma parajasti Londoni olümpial viibinud, oleks mind mittenaeratamise pärast vahi alla võidud võtta.

Olin just trenni algul ortopeed-traumatoloog Leho Ripsile kurtnud, et viibisin kümme päeva Hiiumaal puhkusel ning nautisin Orjakul, Mangu ja Palli rannas ilusat ilma, säästsin jalgu – aga nüüd, taas end liigutama asudes, tunnen millegipärast, et kevadest saadik tunda andnud põlved on hoopis kangemaks ja valusamaks jäänud. «Aita, doktor, palun, aita!» Ja doktor siis seletaski, et vaata, vanuse lisandudes jäävadki liigesed ja kõhred kangemaks ning selleks, et ainevahetus paremini toimiks, tuleb end ikkagi regulaarselt liigutada. Mis tähendab, et minuealised ja minu seisundis mehed peaks olema spordiga sama hästi kui laulatatud.

Ometi ei pannud tema vastus mind naeratama. Londoni olümpial oleks mul sellise meelerahu eest käed juba raudus olnud.

Doktor Rips tuletas meelde, et tal on minu aitamiseks varuks salarelv. Jah, ma tean küll, torkasin vahele: süst, mis maksab 260 eurot – ühte põlve! Kuna tunda annavad mõlemad, tuleb summa korrutada kahega, lisasin resigneerunult. Siis lõhkas doktor infopommi, mida ma ei teadnud: süsti tuleb teha vähemalt kolm korda aastas! «Selle raha eest saab peaaegu et Ameerikas puhkamas käia!» protestisin.

Mul oli veelgi vähem põhjust naeratada. Asjade niisugust käiku arvestades oleks ma pidanud olema Londoni olümpial selleks ajaks juba ülekuulamisel.

Dr Rips nentis, et inimene on üks kummaline olend – tema määratluse järgi kristlik-kapitalistlik. Mida ta sellega mõtleb, pärisin. Vaata, seletas ta, inimene on nõus ostma või liisima suure summa eest auto, ostma elamise, millega paneb end 30-aastasesse orjusse – ehk matab oma teenistuse varasse. Aga selleks, et enda elukvaliteedi eest hoolitseda, selleks tal raha ei jätku, nentis ta. Lääne inimene on valmis kannatama, et vaid oma materiaalseid ihasid rahuldada – selles kristlik-kapitalistlikkus tema väitel seisnebki.

Ma usun, et praegu, seda lugedes, ei naerata mitte keegi – nii et kui oleksite Londoni olümpial, olge valmis enda arreteerimiseks.

Kes rattaga sõitnud, teab, et vähem kui kahe minutiga oled sajus läbimärg. Varbaotsteni. See ei ole lõbus. Aga kurta ka ei maksa, sest kõik on võrdsetes tingimustes, v.a mina, kes ma ei kanna kilet kaasas ega kasuta rattakingakatteid. Kui kannatada, siis ikka täiega! Õnneks hakkas vähem kui 20-liikmeliseks kahanenud grupp tööle. Vihmas ja üleujutatud asfaldil võtsid vedajad üles kiiruse 46-47 km/h. Päris tuulde ei saanud hoidagi, sest eessõitja pritsinuks sel juhul asfaldilt vett nagu voolikust näkku. Kuid ikkagi oli mõnus pedaalida – kiire sõit mulle meeldib. Aga just siis, kui vedamise järjekord läks minu ja dr Ripsi kätte, hüüdis endine tipprattur Jaan Veeranna selja tagant, et võtaksime rahulikumalt. Vanemaid ja kogenumaid tuleb kuulata, eriti kui oled trenni saanud nende n-ö armust. Kahandasime siis kiiruse 36 km/h peale. Aga kui pikakasvuline Paul Lõiv ette läks, tõusis kiirus taas naudingut pakkuva 46 km/h-ni.

Võinuks ju naeratada, aga mis sa ikka rõõmustad, kui oled läbimärjaks vettinud ja varbad pisut külmetavad.

Ent rattavõistlusel mittenaeratamine on vääga-vääga riskantne. Te võib-olla ei usu seda, aga Londoni olümpial vahistas politsei meeste maanteesõidu raja ääres inglase, sest... jah, uskumatu: ta ei naeratanud ega näidanud muul moel välja, et ta oleks rõõmus. Kuritegelikult mittenaeratav rattasõiduvaataja oli endine võitluskunstide treener ja sõdur, kelle politsei surus pikali ning pani tal seejärel käed raudu. 54-aastaselt mehelt võeti seejärel sõrmejäljed ja DNA-proov ning ülekuulamisel päriti, miks ta ei paistnud võistlust nautivat. Aga sellepärast, seletas ta, et tal on Parkinsoni tõbi, mis muudab muuseas näolihaseid jäigaks. (Uskumatu loo originaal on siin.)

Nii et kui järgmine kord olümpial või Inglismaal või üleüldse rattavõistlust vaatate, siis ärge unustage igaks juhuks pidevalt naeratada. Või muidu...
******

Skull Valley ja Stansbury Mountains, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Meeste grupisõit Londoni olümpial. Esiplaanil (nr 87) hilisem võitja Aleksandr Vinokurov Kasahstanist. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kukkumine naiste grupisõidus Londoni olümpial. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Naiste grupisõit Londoni olümpial vihmasajus. Fotode autor: Reuters/Scanpix ja AFP/Scanpix

Pullerits: Mis seob mind Arnold Schwarzeneggeriga?

Mõned tõelised ja tõsised tegijad võivad pealkirja küsimust pidada oma intellektuaal-sportlike võimete naeruvääristavaks alahindamiseks. Kes siis seda ei tea, siunavad nad küsimuse püstitajat endamisi, et mõlema sünnipäev on ühel ja samal päeval, 30. juulil. Mis on igal juhul märkimisväärne tõsiasi, arvestades, et tõenäosus selliseks kokkusattumuseks, kui nüüd tungida valdkonda, milles ma eriti tugev ei ole – kuid siiski piisavalt tugev Postimehes, kus protsendiarvutusega jänni jäämist ja puusse panemist ei ole ma sugugi näinud kõigest ühe korra –, peaks olema 1:365.

Tjah, see võib asjatundjais tõesti tekitada töö-öö-ööki, kui neid nii lihtsa küsimusega haneks püüda tõmmata. Seetõttu võib uskuda, et veelgi teadjamail meestel turgatab nüüd järsku pähe: jessas, kuidas ma küll kohe selle peale ei tulnud – neil mõlemal on ju maastikurattas Trek!

Hea tähelepanek, väga hea tähelepanek. Aga ka see pole see, mille küsimisega tulla kriitilise avalikkuse ette. Ja faktiküsimustel pole üldse nüüdisajal mõtet – enamik asju on kergesti leitavad ja kontrollitavad.

Siin peab olema midagi veelgi enamat, järeldavad küllap sügavamõttelisemad mehed. Ja nad ei eksi. Ilmselt üliteadlikeile meenub, kui tihti olen viidanud ajakirjale Vanity Fair, mida mõned asjatundmatud on oma ebagalantses ignorantsuses nimetanud kollaseks ja kerglaseks, endale sellega vaid halba varju peale tõmmates. Ja siit need helgeimad pead ilmselt järeldavad, et tuleb minna Vanity Fairi veebiküljele, lüüa sisse otsingusõna «Schwarzenegger» ning vaadata, mis sealt siis välja koorub. Kas pole imelihtne ja loogiline?!

Ja seal see vastus ongi (lk 2, peatükk "California Iron man")! Seda ei maksa nüüdisajal ometi hakata eesti keelde panema, sest kõik saavad ju originaalkeelest aru, ja kes ei saa, sellele leidub veebis abimehi küllaga. Tsiteerin:

He hauls a bike off the back of the car, hops on, and takes off down an already busy Ocean Avenue. He wears no bike helmet, runs red lights, and rips past DO NOT ENTER signs without seeming to notice them and up one-way streets the wrong way. When he wants to cross three lanes of fast traffic he doesn’t so much as glance over his shoulder but just sticks out his hand and follows it, assuming that whatever is behind him will stop. His bike has at least 10 speeds, but he has just 2: zero and pedaling as fast as he can. Inside half a mile he’s moving fast enough that wind-induced tears course down his cheeks.

See jutt käib küll Schwarzeneggeri kohta, aga kui too Ocean Avenue ära unustada, siis muu tuli kuidagi tuttav ette, v.a muidugi kiivri detail. Nojah, aga eks ma olegi Schwarzeneggerist pehmom mees. (Ärge kahjurõõmustage – teie ka olete!)
******

Wendover ja Silver Island Mountains, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Arnold Schwarzenegger Londonis rendiratta sadulas. Foto autor: EMPICS Entertainment / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Ungarlane Andras Parti kukub Londoni olümpia mägirattarajal. Fotode autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Mis on Ansipi süü Eesti spordis?

Kolleeg Peep Pahv on viimastel aastatel alatasa väitnud, et Eesti spordisüsteem lonkab, sest tulemused jäävad allapoole loodetut. Vähemasti Pahvi loodetut. Ses suhtes ei vaidle ma talle vastu: suusatamine on down, korvpall on down (ärge nüüd neid viimatisi kahte võitu ületähtsustage; paar korda peab iga meeskond suutma sähvatada, muidu, peksukotina, polekski mõtet areenile tulla)... Londoni olümpia järel tekkis mul koguni väike hirm, kas nelja aasta pärast Rio de Janeiros võib Eesti jääda üldse medalita. Sotši olümpia pooleteise aasta pärast saabki olema katastroof – sealt pole ilmselt esikümne kohtagi loota. Ometi on meil talialade harrastamiseks geograafilised ja klimaatilised tingimused palju soodsamad kui suvealade harrastamiseks.

Ja siis tuli kui välk selgest taevast filosoofiadoktor Eduard Tinn, kes võttis eelmisel nädalal Postimehe arvamusküljel Eesti spordi perspektiivitu olukorra veenvalt kokku. Sageli on vaja just outsiderit, kes ütleks sama, mida on rääkinud elukutselised, nagu Pahv, et sõnum jõulisemalt kohale jõuaks. Ma ei leidnud Tinni kirjutises midagi, millele vastu vaielda. Samuti soovitan lugeda Eesti Olümpiakomitte juhiks püüdleva Madis Kallase usutlust.

Küll aga vaidlen ma vastu sellele, mida rääkis olümpia ajal Pahvile antud intervjuus peaminister Andrus Ansip, kelle sõnum kõlas, et demokraatlikud riigid ei saagi medaleid omaette eesmärgiks seada. Pahv, nagu te mäletate, pani juba Vancouveri olümpia järel Eesti sportlaste kesise esinemise valitsuse süüks, nõudes kultuuriminister Laine Jänese tagasiastumist.

Loomulikult ei saa teha Ansipit otseselt vastutavaks selle eest, et Eesti ei saanud Londonis rohkem ja kirkamaid medaleid, aga see, mida ma talle ette heidan, on tema hoiak ja suhtumine, et medalite lugemine on antidemokraatlik. See, millest Ansip räägib, on tema järjekordne võte veeretamaks endalt ja valitsuselt igasugust vastutust spordi arendamise eest. Kuulutades medalite lugemise antidemokraatlikuks, ütleb ta tegelikult, et valitsus ei peagi mitte midagi tegema, et (potentsiaalsetel) tippsportlastel oleks suurte võitude jahtimiseks loodud suurepärased treeningtingimused, vaid et piisab üksikuist fanaatikuist ja fanaatilistest perekondadest. Aga kui peaminister tahaks tõesti teemasse süüvida, mitte end teemast justkui möödaminnes distantseerida, siis küllap ta märkaks, kuidas paljudes riikides on loodud spetsiaalsed treeningubaasid, et parimad saaks tõesti parima ettevalmistuse. Selliseid baase mainis oma intervjuus Pahvile ka maadlustreener Henn Põlluste.

Kus on Eestis sellised baasid? Kus?! Tehvandi või? Tehvandi on maailmatasemel võistluskeskus, ei enamat.

Selle asemel saame peaministrilt spordiharrastuse edenemise kiituseks kuulda, et nii paljud inimesed Eestis tegelevad harrastusspordiga ja osalevad massispordiüritustel (vt eelviidatud intervjuu). No mis on sellel tippspordiga ja medalitega pistmist!? Mitte mingisugust! Nimetage mulle üks – üksainus! – Eesti sportlane, kes on rahvusvahelisse tippklassi jõudnud massispordiüritustest osa võttes! Vastupidi: sellised üritused on pigem tippsportlaste arendamise vastased. Igaüks ju teab, et näiteks noortel arenevatel suusatajatel ei soovita treenerid Tartu maratonist osa võtta, sest see on liiga pikk ja kurnav ega sobi kalendrisse, kus on oluline olla võitlusvalmis hoopis teisteks võistlusteks.

Lühidalt: vastasseisus Pahv ja Tinn versus Ansip olen ma veendunult Pahvi ja Tinni poolel.
******

West Wendover Utah' ja Nevada piiril. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-3: David Rudisha Keeniast jooksmas Londoni olümpial 800 meetri uut maailmarekordit. Fotode autorid: AFP/Scanpix; AP/Scanpix; AFP/Scanpix

Pullerits: Kui palju maksab maailma parim rattaseiklus?

Vahelduseks olümpiale ja suve lõpusirge tähistamiseks ka midagi praktilist. Paljud on huvi tundnud, kui palju rattaseiklus Moabis, maailma maastikuratturite pealinnas ja mekas, ka maksma läheb. Õige küsimus! Praegu on paslikem aeg plaane teha, sest mida rohkem talve poole, seda kõrgemale tõusevad lennupiletite hinnad, ja need, nagu allpool näete, hõlmavad kogumaksumusest suure osa. Näiteks Jaanus Laidvee, kes ostis piletid minust umbes kaks kuud hiljem, maksis nende eest minu mälu järgi ligi 300 eurot rohkem. Kindlasti tasub arvestada sellega, et üldiste kulutuste - eeskätt autorent ja ööbimine - jagamine mitme inimese vahel aitab väljaminekuid kõvasti vähendada. Need kulutused, mis läksid meil pooleks, on allpool tähistatud täriga.

Tallinn – Amsterdam – Minneapolis – Salt Lake City – Atlanta – Amsterdam – Tallinn
14. aprill (laupäev) – 5./6. mai (laupäev/pühapäev) 2012

Hinnad eurodes (sulgudes dollarites):
Lennupilet 697.00
Buss Tartu-Tallinn-Tartu + takso 34.00
Ratta transport USAst 115.12 (150.00)
Reisikindlustus (sh ohtlik spordiala) 78.83
Jalgratas ($662.46) + remont, pakkimine 559.13 (728.38)
Autorent (Subaru Outback + GMC Terrain) 848.32 (1101.77)*
Bensiin 324.50 (422.63)*
Ööbimine 645.80 (838.78)*
Toit 209.97 (273.59)**
Auto- ja rattapesu 42.44 (55.30)*
Raamatud, CD-d, kaardid 107.84 (140.58)
Muu (kreemid, arstimid, teip jne) 42.86 (55.84)
Ühised muud kulud (ratta varuosad, parkimine, pesu pesemine, gaas jne) 149.44 (194.74)*

Minu tegelik kulu 2844.63 ehk 44 508 EEK
Kui reisinuks üksi, oleks kulu olnud 3788.43 ehk 59 276 EEK

* siin kirjas absoluutkulu, lõpus jagatud kulu kahe peale pooleks
** siin kajastatud ühe inimese kulu

Bensiini kulu 421,7 liitrit ehk 111,4 gallonit
Bensiini liitri keskmine hind 0,77 eurot ehk 1 dollar
Keskmine bensiini kulu 100 km kohta 10,36 liitrit

Läbisõit 4071 km
    (Subaru 698 km, GMC 3373 km)
    päeva keskmine läbisõit (21 päeva) 194 km

Ööbimise keskmine hind (21 ööd, sh 1 tasuta) 30.75 (39.94)
    hind ühe inimese kohta 15.38 (19.97)

Toidukulu keskmiselt päevas 9.13 (11.90)
    (sh 6 korda restoranis)

Ööbimiskulud:
Knights Inn, Wendover 34.44 (44.92)
Days Inn, Salt Lake South 41.86 (55.60)
OK RV Park, Moab (cabin, 3 ööd) 88.92 (114.39)
Lazy Lizard Hostel, Moab (cabin, 8 ööd) 240.80 (313.76)
Hamburger Rock, Canyonlands NP (telk) 4.60 (6.00)
Motel 6, Green River (4 ööd) 157.80 (205.18)
San Rafael Reef, Temple Wash (telk) tasuta
Canyonlands NP, Maze (Happy Canyon, telk) 23.79 (30.00)
Super 8, Salt Lake City Airport 53.59 (68.93)

Vahetuskurss: 1 euro = 1,303 dollarit

Fotod 1 ja 2: Bonneville Salt Flats. Esimesel pildil taamal Silver Island Mountains. Wendoveri lähedal Utah's. 15. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.
Foto 3: Wendover Will, West Wendover, Nevada. Taamal Wendover, Utah. 15. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Pullerits: Mille üle on olümpial naerda?!

Vaatasin ETVs maadleja Ardo Arusaare intervjuud vahetult pärast kaotust Valgevenet esindava keerulise nimega Tsimafei Dzeinitšenkale, ja kes seda samuti nägi, ei saanud mitte märgata Arusaare sügavat pettumust. Samuti vaatasin tema usutlust ETV olümpiastuudios – ja endiselt oli näha, et mees on väga löödud.

See on spordimees – ta on võitleja! Sellisest mehest saan ma suurepäraselt aru.

Vaatasin ETVs sprinter Marek Niidu intervjuud vahetult pärast eeljooksus ajaga 20,82 kuuendaks jäämist, ja kes seda samuti nägi, ei saanud mitte märgata mehe lõbusat ja rõõmsat meeleolu. Tean, et tal kulus palju energiat hooaja esimesel poolel Ameerikas võisteldes, aga Niidu kohta niivõrd kesiste tulemuste peale, nagu ta näitas Londonis lisaks 200 meetri jooksule ka 100 meetri jooksus, ei tohiks üks õige spordimees nii naerusuiselt ja rahulolevalt sõna võtta.

See ei paista õige spordimehe moodi – võitlema peab! Mittevõitlevast ja oma kesise tulemuse üle kohatult naeratavast spordimehest ei saa ma aru.

Olen võitnud palju vähem ja palju ebaolulisemaid võistlusi kui Niit. Olen temast kordades  väiksem sportlane. Aga ka neil kordadel, kui olen teinud kesise tulemuse, olen enda peale väga pahane ja endas pettunud olnud – ega ole eales ette tõmmanud keep smiling maski ega üritanud teha halva mängu järel head nägu.

Viletsa esituse peale naeratavad sportlased ei jäta tõsiseltvõetava ja võitlusvõimelise spordimehe muljet.
******

Tee Bonneville soolajärve kiirusrekordite raja juurde Wendoveri lähedal Utah's. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Ardo Arusaar on Londoni olümpial 16 parema seas saanud kaotuse. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Marek Niit Londoni olümpial pärast ebaõnnestunud 100 meetri jooksu. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Millega olümpia suurt nördimust tekitab?

«Soomes on nii palju eestlasi... et vähemalt Põhja-Baltikumist pärit sääsed saavad süüa kodumaist liha!!!»

See on peaagu sõna-sõnaline parafraas Kreeka kergejõustiklanne Voula Papachristou ütlemisest, mille pärast Kreeka spordijuhid teda Londoni olümpiale ei lubanud.

I’ll paraphrase Papachristou’s sentence below in English so that all the world, which seems to have gone insane and crazy, can see and understand that there was nothing controversial about it, and the decision to expel her from the Greek Olympic team was wildly unjust and sheepish and ridiculous.

«With so many Estonians [Africans] in Finland [Greece]... at least the Northern Baltic [West Nile] mosquitoes will eat homemade food!!!»

Nagu te nüüd aru saate, kui olen Papachristou lause lokaliseerinud ehk kohalikustanud, siis ei olnud seal mitte midagi sellist, mille eest tulnuks teda karistada. Ja kui keegi arvab vastupidist, eks siis tehku esildis Klubi Tartu Maratonile või Estoloppeti korraldajatele, et mind sissekande kõige esimese lause pärast sel ja järgmisel hooajal nende korraldatavate ürituste starti ei lubataks.

Tahaks näha, kuidas selline esildis läbi läheb ja heakskiidu saab!

Veelgi arulagedam lugu juhtus olümpia sõudmisvõistlustel, kus Saksamaa olümpiakoondisesse kuuluv naissõudja sunniti Londonist lahkuma seoses kuulujuttudega, et tal on suhe tuntud paremäärmuslasega. See on juba klassikaline stalinism ja hungveipinglus, kus inimesi mõistetakse süüdi ja karistatakse nende lähedaste tegude, veelgi hullem – nonde poliitiliste seisukohtade eest.

Paneme ka selle olümpiaidiootsuse kohalikku konteksti. Ma olen suhelnud Eesti ajakirjanduses inimestega, kes on avaldanud arvamust, et Afganistanile tulnuks pärast 9/11 sündmusi visata aatompomm, ja kes on öelnud, et tal pole sellest sooja ega külma, kui kaltsupead üksteist õhku lasevad. Parajalt äärmuslikud - kas just parem-, aga võib-olla vasakäärmuslikud - seisukohad, kas pole? Ja need ütlejad, olgu lisatud, ei ole Eesti ajakirjanduses mingid reatöötajad.

Mis siis nüüd järgnema peaks? Kui võtta malli Londoni olümpiast, tuleks sundida mind loobuma osalemast Klubi Tartu Maraton korraldatavatel üritustel ja samuti Estoloppeti maratonisarjas.

Tahaks näha, kes ja kuidas mind neist loobuma sunnib!

Kas saate nüüd aru, kui nõrk, allaheitlik, debiilne on Lääne ühiskond ja kui stalinistlikud on seal valitsevad hoiakud? Kõige tobedam on see, et kõige selle lolluse taustal projitseerib Lääs muule maailmale, et stalinistlikult käitudes oleks tal justkui moral high ground ehk moraalne püha õigus.

Vaatasin meeste 10 000 meetri jooksu autasustamist. Ma ei saa aru, mida tegi seal nn lilleneiuna peakattes naine, kui isegi moraalselt pankrotistuvas Euroopas on seni valdavad hoiakud – näiteks kehkadiveilikul Prantsusmaal –, et pearätil kui religioossel-poliitilisel sümbolil ei peaks olema avalikul areenil kohta. Kas korraldajad ei leidnud tõesti ühtegi teist mosleminaist, kes pearätti ei kannaks? Juhin nende tähelepanu tõsiasjale, et Maroko 400 meetri tõkkejooksja, Los Angelse olümpiavõitja Nawal El Moutawakel, kellega olin 1980. aastate lõpus kirjavahetuses, ei pannud küll Londonis autasustamistseremoonial mingit rätti pähe.

Mind hämmastas, et Eesti spordireporterid Helar Osila ja Madis Kallas ei teinud 10 000 meetri jooksu lõpus ega autasustamisel märkamagi, et mustade meeste trumpalal sai teise koha valgemast valgem mees, ameeriklane Galen Rupp. Nende jaoks polnud see märkimisväärne, et üle pika-pika aja suutis valge mees Aafrika neegritega võidu joosta ja enamikku neist võitagi. Milline ebaprofessionaalsus! Või olid nad saanud Tallinna Briti saatkonnast olümpiaeelset koolitust, et igasugused viited nahavärvile on tungivalt mittesoovitavad (seda eriti arvestades, kui palju on Suurbritannia kergejõustikukoondises igasuguseid värvilisi)?

Vahelduseks ka üks puhtsportlik remark. Kas panite tähele, kuidas naiste 400 meetri jooksus kavaldas ameeriklanna Sanya Richards-Ross kuuendal rajal üle valge maailma ainsa lootuse, viiendal rajal startinud hooaja edetabelijuhi venelanna Antonina Krivošapka? Richards-Ross alustas väga kiirelt, ent ikkagi püüdis Krivošapka ta avakurvi järel kinni, seejärel lasi ameeriklanna tempo alla, aga venelanna kihutas täiega edasi ja tagakurvi keskel oli selge, et lõpuks tal enam jõudu ei jätku – ta jooksis end suure hurraaga kinni. Kuues koht, nagu pärast näha, pani ta pisaraid valama – mitte ei toonud naeru suule nagu Märt Israelile, kui ta pärast kettaheites põrumist Anu Sääritsale intervjuud andis.

Eesti jaoks seni kurb olümpia – «ma ei kuulnud stardipauku», «ma ei saanud sööki kätte» jne – oleks juba praegu veidi rõõmsam, kui Eesti spordi- ja kergejõustikujuhid oleks näidanud söakust ja oleks veidigi konstruktiivselt suhtunud minu kahe aasta tagusesse ettepanekusse. Lugege, kui hämmastavalt ettenägelik see oli! Nüüd on aga hilja kahetseda, et suurepärane medalivõimalus käest lasti.
******

Bonneville Salt Flats, taamal Silver Island Mountains, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Uue blondeeritud lühikese soenguga venelanna Antonina Krivošapka alustab Londoni olümpial 400 meetri jooksu finaali kõige kiiremini. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Ameeriklane Galen Rupp (vasakul) saab 10 000 meetri jooksus Somaalia päritolu, kuid Suurbritanniat esindava Mohamed Farah' (paremal) järel teise koha. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 4: 400 meetri jooksu hooaja edetabelijuht venelanna Antonina Krivošapka on pettunud, et jäi olümpiafinaalis alles kuuendaks. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kas Londoni olümpia paljastab Lääne salakavala vandenõu?

Kevadel jooksis kinodes film «Näljamängud», aga Londoni olümpiast on saanud säutsumängud. Nende käigus jõuab mõtlev maailm arusaamisele, et sotsiaalmeedia on saatanast – või äkki siiski ei ole?

Ma ei toimeta Twitteris, ma ei ole seal kordagi sõna võtnud – ütleme nii, et sealse väljundi eestikeelne nimetus «säuts» on minu jaoks ülemäära feminiinne (ent tegelik põhjus on selles, et kel, pagana päralt, seda Twitterit vaja on [eriti kui sul on juurdepääs suurele üleriigilisele meediale ja sul on blogi])?! –, aga ajakirjandus on vahendanud sealt nii mõndagi huvitavat. Tsiteerin.

Kreeka kaugus- ja kolmikhüppaja Voula Papachristou: «Kreekas on nii palju aafriklasi, et vähemalt Lääne-Niiluse sääsed saavad süüa kodust liha.»

Šveitsi jalgpallikoondise liige Michel Morganella: «Je les tous Defonce Coréens, allez vous tous Bruler, bande de trisos!» Selle tõlge peaks olema järgmine. «Ma tahan kõik lõunakorealased läbi peksta! Nad on kari vaimselt alaarenenuid!»

Briti vettehüppaja Tom Daley on saanud kaks väidetavalt provokatiivset Twitteri-sõnumit. 17-aastane Reece Messer kirjutas talle: «You let your dad down i hope you know that.» («Sa valmistasid oma [ajuvähki surnud] isale pettumuse, ma loodan, et sa tead seda.») Walesi jalgpalluri Daniel Thomase kontole oli ilmunud Daley aadressil sõnum: «If there is any consolation for finishing fourth at least Daley and Waterfield can go and bum each other #teamHIV.»

Papachristoud ei lasknud Kreeka olümpiakomitee olümpiale. Morganella saadeti olümpialt minema. Messeri pidas kinni politsei. (Aga Daleyt pole millegipärast karistanud keegi, kuigi ta ütles Messerile palju krõbedamalt, nimetades teda Twitteris idioodiks («After giving it my all...you get idiots sending me this.») Thomas on samuti politsei pihtide vahel. Kokkuvõttes on Daley lugu siiski niivõrd segane ja lünklik ja vasturääkiv, et kes tahab paremat ülevaadet, kes ütles kellele mida, lugegu siit ja samuti siit.

Mida neist lugudest järeldada? Minu meelest näitavad need juhtumid, just neile reageerimised, Lääne ühiskonna kaldumist totalitarismi: ütlesid midagi, mis meie süsteemile ei meeldi – sähh, näri mulda! Niisugused meetodid on omased pigem putinlikule Venemaale ja Kimide Põhja-Koreale. Teiseks näitavad totalitaarriigilikud ülereageeringud Lääne ühiskonna nõrkust. Kui Lääs tahaks tõeliselt näidata oma moraalset ja kultuurilist ja süsteemilist üleolekut, siis selleks oleks palju tsiviliseeritumaid vahendeid, kui «võtan kratist kinni ja viskan aknast välja». Liiati, ega selliste sõnavõttude allasurumine selliseid mõtteid inimeste peades kustuta. (Üks psühholoogist tuttav rääkis, kuidas Põhjamaades lausa sunnitakse – muidugi mitte väevõimuga, vaid vastavat hoiakut propageerides – inimesi üksteist armastama. Armastavad siis nad seal kõik üksteist? Mõelge Breivikile, mõelge Soome massitulistajaile. Millest sellised plahvatused?) Selle asemel, et inimeste mõtteid «malakaga» maha suruda, on minu arusaam traditsioonilisest demokraatiast olnud see, et kõige tõhusam vastaspoole ületrumpamise võte on tema mõtete kummutamine, ümberlükkamine, nende intellektuaalne alistamine. Aga mis siin toimub: putinlik politseiriiklik karistamine! (Remargi korras: kummalisel kombel suutis alati nauditava stiili ja huvitavate mõttekäikudega Ahto Lobjakas avaldada nende säutsujuhtumite kohta harukordselt segase sõnumiga kolumni.)

Aga teate, mis selle kõige juures on kõige paradoksaalsem?! Finale ultimo on see, et vaevalt teaks kuigi palju inimesi, mida ütles Papachristou aafriklaste kohta või Morganella lõunakorealaste kohta või kaasmaalased Daley saatuse ja poleemilise seksuaalsuse kohta, kui nende säutsude postitajaid ei oleks niimoodi jõuga maha surutud. Ilma suure avaliku kisata oleks need remargid vajunud märkamatult ajaloo prügikasti koos kõige selle pahnaga, mida sotsiaalmeedia levitab. Aga nüüd sai sõnavõtjate represseerimisest uudis – ja koos sellega said nende sõnavõtud globaalselt palju suurema leviku ja vastukaja, kui need eales pelgalt Twitteri keskkonda jäänuna oleks saavutanud. Isegi üks mu lemikajakirju, Newsweek, avaldas Papachristou üteluse suures kirjas ja täies mahus. Kas Newsweek ei vääriks selle eest samuti karistamist?

Või ongi see Lääne ühiskonna salakaval mõte, et üksikuid isikuid represseerides ja sedasi ennast üllana näidates saab levitada neid allasurutud mõtteid, mida Lääne ühiskond oma nime alt avalikult muidu levitada ei julgeks?

Kuratlikult geniaalne Lääne vandenõu, kas pole?
******

Subaru Outback maasturiteel ümber Silver Islandi mägede, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kreeka kaugus- ja kolmikhüppaja Voula Papachristou. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Briti vettehüppaja Tom Daley. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Voula Papachristou Helsingi EM-võistlustel kolmikhüppe finaalis. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Mida Taaramäe minuga trennis tegi?

 Soojenduseks kaks olümpiast tõukuvat küsimust. Vaatasin eile veidi Prantsusmaa-Argentina korvpalli, hall oli suur ja rahvast täis. Küsimus: miks ei ole korvpallis eri leeride pealvaatajad üksteisest seinte ja võredega eraldatud nagu jalgpallis?

Samuti vaatasin meeste 4x200 meetri teateujumist ja selle autasustamist. (Loomulikult olin ameeriklaste poolt. Nemad on ainsad, kes võivad kokkuvõttes hiinlastele vastu saada. Mulle ei meeldi, kui hiinlased nii palju võidavad, sest minu silmis on nad täiesti anonüümsed isikupäratud ühtemoodi sportlased, kelle saavutusi rakendab nende kommunistliku ideoloogiaga riik lisaks oma propagandamasina ette. Kahjuks on olümpial nii palju alasid, mis hiinlasi soosivad, nagu eri kõrgustelt ja eri hüppajate arvuga vettehüpped, samuti trampoliinivõimlemine ehk trampoliinihüpped, naiste tõstmine jms.) Küsimus: miks teateujumise esikolmikut õnnitlenud Jordaania (oli ikka Jordaania?) meesspordijuht pani prantsuse ujujatega põsed kaks korda kokku, aga ameeriklastega mitte?

Esimese küsimuse vastus: sest korvpallipublik on sõbralikum ja rahumeelsem kui jalgpallipublik, keda peab leeriti teineteisest traataiaga eraldama nagu metsistunud loomi.

Teise küsimuse vastus: ma ei tea. Ja see ongi huvitav, et olümpia annab võimaluse kultuurilisteks tähelepanekuteks. Variant üks: araablane ei tahtnud ameeriklasi kui põhimõttelisi vaenlasi intiimselt õnnitleda, aga prantslastega tundis ta lähedasemat sidet. Variant kaks: ameeriklased panid araablase potentsiaalsele lähenemiskatsele paremini vastu, ei kummardunud temalt õnnitlusi vastu võttes nii sügavalt nagu prantslased, vaid jäid sirge seljaga seisma ja ulatasid lihtsalt käe. Mulle meeldis ameeriklaste suhtumine ja hoiak. Minu arvates on see üksjagu rõlge, kui mehed hakkavad teineteisele õhupõsemusi andma. Kui ametimees prantslasi autasustas, siis mõtlesin, et kui oleksin ameeriklane, ei taha ma küll seda õhupõsemusi saada ja püüaksin samuti hoida kehalist distantsi. On veel kolmas variant, mis meeldib kindlasti poliitkorrektlastele: õnnitleja ja õnnitletavad austasid vastastikku teineteise kultuuritausta. (Mina sellisesse naiivsusse ei usu.)

Kuid ma ei jälgi ainult teiste sportimist, vaid hoian ise ka jalad soojas. Eile õhutpoolikul käisin Tartu Velo Klubi umbes 30-mehelise pundiga sõitmas. Jõudsime Tartust Viljandi suunas vaid paar kilomeetrit sõita, hoidsin grupi sabasse nagu ikka viimasel ajal, kui tagantpoolt, piki parempoolset teepeenart, tuli ei keegi muu kui Rein Taaramäe, tumedad päikseprillid ees ja nägu laia naeru täis.

Ega sõidu algus, vaatamata vastutuulele, kiire olnud. Vaevalt 30-32 km/h. Isegi Peip Reedi, kes on läinud üle Pelotoni klubisse, oli enda sõnul arvamusel, et võiks teha ees lühemad vahetused ja suuremat kiirust hoida. Grupi taga, nagu aru saate, valitses täielik kuurort. Mõtlesin, et ei tea, kas sellisest loksumisest mingit tolku ka tõuseb.

Keda huvitavad arvulised näitajad, siis neile võin raporteerida, et juulis tegin 23 rattasõidupäeva. Aga mu sõidud ei ole kuigi pikad: keskmiselt tunnikene või pisut rohkem, keskmine kiirus 31-32 km/h. Tean, et see ei ole mingi õige trenn, kuid mis tähtsus sel on! Peaasi, et endal on huvitav. Sõidan enda hinnangul 90 protsendiga, et oleks mõnus iseendaga võidu kihutada – ja muu pole tähtis. Tund on just piisav aeg, et rattasõit nüristavaks ei muutuks ning muuks ka aega jääks. Ehk nagu öeldakse: suts ja tehtud!

Eelmisel nädalal pedaalisin kokku 218 km, üle-eelmisel 214 ja üle-üle-eelmisel 192. Seda on mulle enam kui küll.

Õnneks tegi grupp eile tagasiteel Tartusse ka kiiremat sõitu – vaat see mulle meeldib! See on mulle ühistrennide parim aeg, kui kihutama hakatakse. Lasin Kavilda ürgorgu laskudes viimasena eelmistega umbes poolesajameetrise vahe sisse, et saaks tõusu kõvemini rünnata, sest Viljandi poole sõites jäi Kavilda orust väljuval tõusul grupp ette ning spurtisin sellest mööda – nii oli huvitav, mis muud. Tartu poole sõites ei saanud aga grupi saba oru tipus sugugi kätte, sest tundus, et punt hakkas kiiremini liigutama. Jällegi põnev: pead pressima, et mitte maha jääda. Siis järgneval pikal laugel kilomeetrisel laskumisel tõmmati kiirus üles ja grupp venis hanereaks. Oi, see oli maru! Ja eriti maru, et laugele osale jõudes jalga sirgeks ei lastud, vaid edasi kihutati. Mõned jäid maha, mõned liikusid tagant jällegi ettepoole – nagu võidusõidul. Lõpuks, pärast väikest tõusu, leidsin end kõige eest ja mõtlesin, et panekski grupi eest plehku, aga mingi sisetunne ütles, et äkki pole nii ilus.

Nagu Peip Reedilt pärast kuulsin, oli Taaramäe näinud me treni algul maanteel suurt ratturite gruppi ning tulnud vaatama, kellega tegu ja mis mehed on. Ta pidas ühe Velo klubi mehega päris pika jutu maha. Siis aeglustas, vajus paremalt oma tumeda Peugeot’ga gruppi lõppu ja läinud ta oligi.
******

Tee ümber Silver Islandi mägede, taamal Piloti mäeahelik, selle ees Piloti org, vana Bonneville'i järve jäänus. Utah-Nevada piiriala. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Miks puuduvad jalgpallis tantsutüdrukud, kes pealtvaatajais kurje pingeid vähemaks võtaksid? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: USA 4x200 meetri teatenelik Ryan Lochte, Conor Dwyer, Ricky Berens ja Michael Phelps on tulnud olümpiavõitjaks. Nad säilitavad sirge selja ega paindu õnnitlejamehega põsemusitama. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe, tumedad päikseprillid ees ja nägu laia naeru täis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Rein Taaramäe Rõuges Eesti meistrivõistlustel eraldistardistsõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix