Pullerits: Kas spordis tuleb olla halastamatu ja ülbe?

Kui mängu tuleb panna füüsiline võimekus – ehk see, mis on siin blogis keskne väärtus ja teema –, tuleb sageli olla halastamatu. Jah, see kõlab jahmatavalt. Tunnistan, et selle naturaalne väljaütlemine jahmatas esialgu mindki. Nimelt praegu kinodes jooksvas tõsielutragöödial põhinevas filmis «Everest» on stseen, kus kahe alpinistide grupi juhid baaslaagris vestlevad, ja üks noist, Jake Gyllanhaali mängitud Scott Fischer (fotol alla vasakul) ütleb teise teisele, Jason Clarke’i mängitud Rob Hallile, et nende stiilid on erinevad. Arrogantsena mõjuv Gyllenhaal/Fischer paiskab Clarke/Hallile näkku, et tolle käitumine grupijuhina on kundesid ninnu-nännutav, samas kui tema stiil on selline, et kes jõuab, jõuab tippu, ja teised jäävad maha ning pöördugu tagasi – kogu lugu.

On ikka hoolimatu ülbik, mõtlesin, kui toda dialoogi kuulasin.

Pärast filmi lõppu pidin tolle vestluse ümber hindama.

Minge ja vaadake «Everesti» ning mõelge näiteks, milline on nonde halastamatute sõnade seos Euroopasse tungivate immigrantide hordidega.

Seletan. Euroopa etendab immigrante vastu võttes kohati lausa nahast väljapugevat hoolivust, abivalmidust, vastutulelikkust, teistega arvestamist. Just neist samadest argumentidest lähtus ekspeditsioonijuht Rob Hall (Jason Clarke), kui nõustus tippu viima teistest maha jäänud kurnatud alpinisti (muidu tulen järgmisel aastal tagasi, ähvardas too), ehkki oli selge, et nii hiline tippu tõus on ohtlik.

Tulemus: tagasiteel ei hukkunud tõusnud tormis ainult too alpinist, vaid hukkus ka Rob Hall.

Sõnum on selge: kriitilises olukorras saab teiste inimeste inimlikele soovidele kaastundest vastutulek sulle hukatuslikuks. Ei, olgem siiski täpne: seetõttu, et Rob Hall ilmutas ühe mehe soovide suhtes kaastunnet ja osavõtlikkust, hukkus ühtekokku koguni kaheksa inimest. Teisisõnu: kannatasid ka paljud teised tublid inimesed.

Seega on, millele «Everesti» vaatamise järel mõelda, kui olete valmis nägema suuremat pilti.

Kes tahab näha kitsamat pilti, võib vaagida, kas hoolivusel ja kaastundel on kohta spordis. Ühe näite põhjal võib vastata, et teatava piirini. Näiteks Tour de France’i meeskondlik grupisõit: Astana meeskond (fotol paremal) lagunes, Rein Taaramäe jäi koos teise meeskonnakaaslasega maha. Ülejäänud meeskond ei oodanud neid järele. Astanal jäi kokku viis meest, täpselt nii palju, nagu oli vaja meeskonnale aja saamiseks (ja nonde viie hulka kuulus ka meeskonna liider Vincenzo Nibali; fotol all vasakul). Aga mis siis, kui ühelt viiest oleks järgneva sõidu jooksul purunenud rehv?

Või näide kodustelt võistlusradadelt. Sõitsin Võru rattarallil pärast kukkumist pundiga, kus tundsin, et olen enamikust tugevam. Muidugi on grupis sõita lihtsam kui kõigest paari kaaslasega, ent sellegipoolest nägin korduvalt vaeva, eriti tõusudel – mis siis, et tulutult, aga vähemasti tegutsesin selle nimel –, et osadest lahti saada ja grupp väiksemaks lõhkuda. Et kes jõuab, see jõuab, ja kes ei jõua, see jääb.

Jah, universaalse mõõdupuu jälgi käitusin halastamatult ja ülbelt. Aga kuna mu käitumine ei kandnud vilja, siis tuli lõpuks selle eest maksta. Lõpukilomeetril, kui läks suuremaks kihutamiseks ja trügimiseks, ei tahtnud liigselt riskida – olin ju korra juba kukkunud – ning hoidsin veidi eemale. Loomulikult ei saanud nii head kohta. Kuid oleks teisi kurnavad manöövrid sõidu vältel vilja kandnud, oleks tulemus tulnud palju parem.

Järeldus: seal, kus mängu tuleb panna füüsilised võimed, tuleb olla teiste suhtes halastamatu. Olete nõus?
******

Sandy bottom and high sandstone walls of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Everesti baaslaager 5364 meetri kõrgusel. Foto: AP/Scanpix
Foto 2: Jake Gyllanhaali mängitud Scott Fischer filmis «Everest». Foto autor: XPUSJP/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Dramaatilised kaadrid filmist «Everest». Fotode autor: XPUSJP/Scanpix
Foto 5: Astana meeskond Tour de France'i meeskonnasõidus. Veel püsivad kõik mehed koos. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 6: Astana meeskond ületab Tour de France'i meeskonnasõidus lõpujoone. Alles on jäänud viis meest. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ohustada võitjate tulemusi?

Pärast Tartu rattamaratoni edukat sõitu, 300. kohta, sain teate kahekordselt trekisprindi olümpiavõitjalt Erika Salumäelt: «Priit, parim tunne ju, kui ületad ennast! Hoogsalt edasi!» Ma polnud veel finišialast lahkunudki, kui helistas Raido Kodanipork, kes sõitnud nii Prantsusmaa kui Hispaania klubides ning sai Barcelona olümpial maantee grupisõidus üheksanda koha, ning tundis huvi, kuidas läks. Andsin kiire ülevaate. (Kodanipork sai rattamaratonil 20. koha ning oli M45 vanuseklassis Alges Maasikmetsa järel teine.) Endine jalgpallur Marek Lemsalu, Liis Lemsalu isa, kes pidanud Eesti koondise eest 86 mängu, saatis veidi rohkem kui tund pärast enda lõpetamist ajaga 3:07.10 sõnumi: «Hei, Priit! Kõva mees ja hea ratas = supertulemus!! Õnnitlused!»

Jah, Tartu rattamaratonist on nüüd möödas juba rohkem kui nädal, aga nagu igal suurel sündmusel, kestab sellegi järellainetus argisemast kauem. Ja annab põhjust igasugusteks huvitavateks küsimusteks. Nimelt, kas mäletate, et aastal 2007 võitis tookord 87 km pikkuse Tartu rattamaratoni Jaan Kirsipuu (fotol vasakul)? Ta aeg oli 2:50.57. Arvestades, et seekord oli distants kaks kilomeetrit pikem, ja arvestades ühtlasi, et mu keskmine kiirus oli 29,75 km/h, saab ekstrapoleerida, et mu aeg 87. kilomeetri märgis oli 2:55.30. Niisuguse ajaga olnuks ma 2007. aastal viies, ligi poole minutiga Maasikmetsa ees.

Kerime sealt aasta edasi. 2008. aastal võitis Tartu rattamaratoni taas Kirsipuu, aeg 2:42.49, kusjuures tookord oli distants juba 89 km. Minu tänavune aeg 2:59.31 oleks mind viinud kindlalt esisaja sisse, 78. kohale. 2012. aastal olnuks ma oma tänavuse ajaga 79.

Põikame ka aastasse 2010. Tol korral võitis 89-kilomeetrise Tartu rattamaratoni nüüdne Astana proff Tanel Kangert, aeg 2:50.44 – kuid tema sõitis cyclocrossi rattaga (fotol vasakul ja all paremal). Minu tänavune tulemus andnuks taas viienda koha ja taas Maasikmetsa ees.

Loomulikult, eks maastikusõidus sõltu kohutavalt palju rajaoludest ja ilmastikutingimustest. Ent sellegipoolest julgen väita, et see, kuidas mu tänavune tulemus andnuks veel möödunud kümnendil kõrgeid kohti, aga viimati mahtus ajaga pool minutit alla kolme tunni napilt esimese kolmesaja lõppu, peegeldab Eesti maastikurattasõidu taseme ilmselget tõusu. Vaadakem järgmisi näitajaid.

2011. aastal andis aeg 2:59.31 koha teise saja teises pooles – 176. Aastal 2013 olnuks ma selle resultaadiga alles kolmenda saja keskel, 259., ning mullu jäänuks sellega neljanda saja algusse, 308. kohale.

Sellegipoolest on edasiminek, hoolimata vanuse lisandumisest ning tänavu juba 50. eluaasta piiri ületamisest, olnud kolossaalne. Üle-eelmise nädala lõpus kaotasin võitjale Peeter Tarvisele 25 minutit. Kas oskate pakkuda, kui palju kaotasin 2006. aastal võitnud Jaan Kirsipuule (kõige ülemisel parempoolsel fotol)? Saavutasin – selle sõna peaks siin vist jutumärkidesse panema, et tähistada eneseirooniat? – 906. koha. Kirsipuu lõpetas siis 57 minutit enne mind.

Kärpida kümnendiga kaotust võitjale rohkem kui kaks korda – vaat see on sportlik areng, kas pole?
******

Sandy bottom of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaan Kirsipuu võitmas 2006. aasta Tartu rattamaratoni Alges Maasikmetsa ja Allan Orase ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaan Kirsipuu võitmas 2007. aasta Tartu rattamaratoni Allan Orase ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: 2010. aasta Tartu rattamaratoni võitja Tanel Kangert kihutamas läbi vee. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: 2010. aasta Tartu rattamaratoni võitja Tanel Kangert mudaväljast mööda hiilimas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kes jäid Tartu rattamaratonil selja taha? (Kommenteeritud väljaanne)

Nüüd on viimaks aeg vaadata ka selja taha. Tartu rattamaratoni legendaarsel sõidul kujunes siis sedapuhku murdetähiseks 300. koht. Sinna jõudmine kulges vaheajapunktide kaupa nii.

Stardinumber 558, stardikoht grupi 501-700 esireast. Esimene vaheajapunkt – 375.; teine punkt – 338.; kolmas – 315.; neljas (50,6 km)– 329. (ilmselt lihtsalt grupisisene nihkumine); viies – 313.; kuues – 304. Seega möödus sõit stabiilselt, kerges tõusvas joones.

Aga kes siis seekord mulle alla jäid?

305. Tiit Lehto – Tartu mees, kelle stardinumber oli 95. Järelikult kõva mees.
308. Küllo Linnupuu – mees, kes tõi mulle Lõuna-Eestist Barutolt ratta – suur tänu! Kodumaa ei unusta (kuid ega tal meeles püsi).
310. Toomas Viigipuu – mees, keda on ikka näha Tartu Velo Klubi nn vanameeste trennis ja keda olen viimasel ajal näinud alatihti ka võistlustel endaga samas grupis. Kui mälu ei eksi, tuli ta mullu Tartu rattarallil oma vanuseklassi võitjaks.
313. Maido Mesipuu – mees, kes on saanud A&T Spordis varasematel aastatel mu rattaid remontida; mees, kes oskab oma kätega ka lootusetuna paistvast olukorrast toimiva lahenduse (uhh, milline kantseliit...) välja võluda; mees, kes on esinenud minu palvel isegi spordiriiete modellina. Ütles pärast seekordset sõitu, et ei jaksanud viimastel kilomeetritel mulle järele tulla.
346. Gabriel Leppik – veel üks Tartu mees, stardinumber koguni 80. Järelikult väga kõva mees.
349. Raul Kaldre – Tallinna mees, kes kinkis aastaid tagasi mulle oma kasutatud pulsikella. Paar korda isegi kandsin, aga kasu ei leidnud ja sinnapaika see jäigi. Kuid lahket kingiakti jään ilmselt igavesti tänuga meenutama.
360. Ole Petter Haugen – mul pole aimugi, kes ta on, aga iga eesti mees võib tunda heameelt, kui norrakale pähe paneb.
362. Toomas Jõgeva – Tallinna mees, kes andis mulle minu esimesel nn Tartu jooksumaratonil oma stardinumbri, sest oli haige ja ei osalenud, mistõttu sain hea stardikoha esimeses grupis (või oli see teises?) ja jooksin kohe oma debüüdil esisaja sisse.
371. Alar Nigul – eakaaslane, kes oli üks keskseid tegelasi minust rääkivas kuulsas spordifilmis «Kellele lüüakse pulsikella».
377. Geir Suursild – Londoni olümpial kahepaadil võistelnud sõudja.
383. Indrek Pungar – mees, kelle pääsemisest Estonia parvlaevalt kirjutasin oma elu ühe kaasahaaravaima ja traagilisima loo «Isa! Kuhu jäi isa?».
386. Martin Metspalu – Liibanonis pantvangistatud jalgrattur.
402. Janek Vana – suusaradadelt tuttav endine maadleja.
404. Raul Arula – omaaegne väga tugev rattur, minu teada tulnud isegi Eesti meistriks.
410. Karl Juudas – Tallinna noormees, stardinumber oli 87. Mul oli ülikoolis kevadsemestril sama haruldase nimega tudeng, paraku ei õnnestu Sportfoto piltidelt prillide tagant tuvastada, kas tegemist on ühe ja sama või eri isikutega.
431. Daisi Rist – aga ei ole vist härrasmehelik siin naiste skalpe lugeda, ega ju?
451. Oleg Ragilo – kuulus suusamäärdemees.
462. Madis Rahu – kas hinnatud ortopeed ja artroskoopilise kirurgia spetsialist, mitte nimekaim?
481. trummipõrin, trummipõrin – Raio Piiroja! Raio Piiorja!!! Eesti jalgpallikoondise kauane kapten, mees, kes talvel võitis mind igast asendist, aga nüüd, mu nõrgimal alal, maastikurattasõidus... kuhu sa jäid, Raio? (Stardinumber 711 polnud nii lootusetu, et poleks saanud konkurentsi sekkuda, aga kaotust kogunes ikkagi üle seitsme minuti.)
507. Marek Lemsalu – veel üks kuulus Eesti jalgpallur. Saime kolmekesi, Lemsalu, Piiroja ja mina enne starti kokku, jagasime nõu ja tegime prognoose – aga kus olid fotograafid, et selle kogunemise maha magasid?!
510. dr Leho Rips – mees, tänu kelle osavatele kätele on mu parem põlv igati sõidukõlbulik ja kes on mind aidanud muudelgi puhkudel; mees, kes on öelnud, ja seda korduvalt, et ma ei hakka mitte kunagi maastikul sõitma. Aga huvitav, mida ütleb dr Rips nüüd, pärast Tartu rattamaratoni 300. kohta, kui ta kaotas mulle ligi kaheksa minutiga?
5** XXXX YYYY – mees, kes ei lubanud oma nime siin blogis enam avaldada; mees, kes ootas mind Elvas parklas pikka aega kannatlikult, kuni ma usutlesin VIP-telgis rattamaratoni võitjat Peeter Tarvist; mees, kes ütles, et kui ta nime blogisse panen, siis ta mind enam Kr***a peale ei võtta (Kr**t võib olla naise nimi, aga ta ei ole naine).
535. Jaanus Järveoja – Nõo reaalgümnaasiumi direktor.
542. Steve Astok – sagedane trennikaaslane, arstitudeng, kes järgmisel aastal teeb kõigile, kes siin oma nime näevad – ja paljudele neile ka, kes 300. kohast ettepoole tulid –, tuule alla. Kindel see. Tema seekordne stardinumber oli 2801.
557. Raul Soome – mees, keda tuntakse Barutona, aga keda mina pean pärast Tartu rattamaratoni nimetama edaspidi Masteriks. Suur aitäh, Master, ratta eest!
558. Peeter Tarvis – ei, siin ei ole trükiviga. Tegemist on rattamaratoni võitja isaga, kellel on pojaga sama nimi.
589. Kristjan Savisikk – maanteel olnud viimasel ajal tugev, minust alati pikalt ja kindlalt ees, aga mis juhtus seekord maastikul?
601. Rivo Saarna – Eesti Rahvusringhäälingu sporditoimetuse juht. Osavate näppudega mehed leiavad kindlasti veebiavarustest loo, kus Saarna pärast ERRi sporditoimetuse pealikuks saamist ütles intervjuus, et ta ei kaota mulle mingil juhul rattamaratonis. Huvitav, mida ta nüüd ütleb, kui kaotas mulle tosin minutit? (Ja sõitis isegi aeglasemalt, kui ma mullu!)
602. Toomas Pindis – Art Soonetsi suur sõber, piirivalvur, kes mullu lõpetas minust selgelt eespool.
618. Gaspar Sukk – suusaradadelt tuttav mees, kes aastaid koostas mulle huvitavaid ja värvikaid analüüse minu suusahooaja tulemustest, mida siin kõigiga ka jagasin.
642. Margus Kelk – Tartu rattureile väga tuttav mees.
680. – Art Soonets, kes siin tutvustamist ei vaja. Ütles eile, neljapäeval, et tahaks ka sõita Tartu rattamaratoni kunagi alla kolme tunni. Tahtmisest on vähe – trenni tuleb teha. Aeg 3:13.46 on selline, mille kohta Eesti sportlased ütleksid, et siit on hea edasi minna, kuid mille kohta realistlikumad inimesed nendivad, et mnjaa, siin tuleb ikka midagi tõsiselt ette võtta.
686. Anti Oot – tartlastele tuntud veteran, ja arvestades vanust, mida on üle 60, siis igati aukartustäratav tulemus ju.

Tõmbame siinkohal joone alla, sest kaugemalt kui 700. kohalt, tunnistagem ausalt, võltsuhkuseta, ei maksa konkurente otsida.
******

Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits pärast Tartu rattamaratoni lõpujoone ületamist. Foto autor: Ivo Kraus

Pullerits: Kuidas teha spordiüritustel revolutsiooniline uuendus?

Mulle tundub, et Klubi Tartu Maraton, kes, olgu kohe rõhutatud, korraldab Eestis väga häid ja menukaid massispordiüritusi, on ühes asjas siiski ajast maha ja muutustele jalgu jäänud.

Alustame veidi kaugemalt, tagantpoolt. Äsjane rattamaraton, mille 300+ kohtadele jäänud sõitjate kohta koostan peagi kommenteeritud ülevaate – ärge siis enda mainimist maha magage! –, oleks kindlasti olnud veelgi emotsionaalsem, kui oleks saanud aimu, kes sõidavad parajasti minu või teiega ühes pundis. Ega selja tagant ja riiete järgi enamikul vahet tee ja kedagi ära tunne, eriti kui kiiver silmini peas ja päikseprillid ees. Ainsaks pidepunktiks oli see, et esimesel kolmesajal oli selja peal number ja järgmistel mitte – selle järgi võis oletada, kes on kõvem mees ehk keda tasub grupis rohkem jälgida.

Sel rattamaratonil jutus järgmine situatsioon. Sattusin enne Puka TPd sõitma kõrvuti sinises vormis mehega number 251. Ta ütles, et oli näinud meie grupis ühte Postimehe särgis sõitjat ja ehmatanud, et tohoh, kas Pullerits on järele jõudnud. Siis oli siiski järeldanud, et too ei olnud mina, sest kehakuju oli kogukam. Kindlasti tahtnuks ta teada, kes see on. Oleks tollele sõitjale kirjutatud selja peale Joel Zirel, ei oleks sõitja nr 251 pidanud algul ehmatama, kas mina juba ta kinni püüdsin, ja ta oleks saanud kohe vastuse, kellega tegelikult tegu. Minagi sain alles pärast sõitu teada, kes oli number 251, kui uurisin protokollist: Aarne Tiit.

Aga kas kergejõustiku MM-võistlusi Pekingis vaatasite? Kas nägite, et seal ei olnud sportlastel rinna peal number, vaid rinna peale oli kirjutatud nende nimi? Kõik sai kohe selgemaks: sest nimi on ikka inimese esmane tunnus, number on aga suvaline ja muutuv suurus.

Nagu teate, ei vaata ma jalgpalli, ent sellegipoolest tean, et jalgpalluritel on särgi seljaosa peale kirjutatud suurte tähtedega nende nimi. Sama on jäähokis. Korvpallis samuti.

Ainult loll ei saa aru, kuhu oma jutuga tüürin. Nimelt, et ka massispordiüritustel võetaks kasutusele osalejate identifitseerimine nime järgi, mitte mingi numbri alusel. Võistlus muutuks kohe palju sisukamaks ja huvitavamaks ja paeluvamaks. Ja see, et Tour de France’il või Tour de Skil pole nimelised osalejamärgid kasutusel, ei ole mingi argument. Keegi peab ju olema teenäitaja, pioneer, ning miks ei võiks selleks saada Klubi Tartu Maraton?

Mõned võivad vastu vaielda, et siis on raske kontrollida, kas starditakse ikka õigest grupist. Hüva, jätame siis numbri ka alles, aga trükitagu see väiksemalt nime alla – probleem lahendatud.

Jalgrattavõistlustel ei ole nimelisel osalejatähisel, mis kinnitatakse leistangi külge, muidugi erilist mõtet, sest kes see ikka hakkab suurel kiirusel üle õla uudistama, mis nimega mees talle tuulde hoiab või tagarattasse sõidab. Sellegipoolest võiks seal samuti olla numbri asemel nimi, sest see on informatiivsem pealtvaatajaile ning pärast on ka näiteks Sportfoto galeriis kohe selgelt näha, kes on kes.

Ilmselt tuleb veel ühe vastuväitena, et nimeliste osalejatunnuste (ei saa ju enam öelda «numbrite») tegemine läheb keeruliseks ja problemaatiliseks ning laotakse letti n+1 põhjust, miks seda ikkagi teha ei saa. Kuidas ei saa! Ameeriklased saatsid juba ligi pool sajandit tagasi inimese Kuule, aga meie massispordiürituste korraldajad ei saa tehtud nimelisi rinna-, selja- või juhtraua-«numbreid»?! Kui Allan Oras korraldas kevadel Põlvamaal Kõlleste rattamaratoni, tegi ta mulle nimelise juhtrauale kinnitatava «numbri» nagu naksti. Kõike saab!

Mina olen nimeliste «numbrite» poolt. Sada protsenti. Aga teie? Ja kui olete vastu, siis millega argumenteerite? Lõppeks, numbri alusel, on te nimi nagunii ju tuvastatav, ainult lisavaeva tuleb näha, et seda välja otsida. Ja mälu, isegi minu oma, võib alt vedada, kas too, kes algul ohtlikult sõitis, oli number 106 või 108 või hoopis 109? Kui kasutada nimesid, ei pea te pelgama, et minu inimliku eksituse tõttu siin kriitika alla satute, sest teie olite 106 ja sõitsite vagusi hoopis teises grupis, mitte 108, kes riskantseid manöövreid tegi. (See viimane näide ei ole muidugi peamine, nii et ärge selle kommenteerimisele oma auru ja aega kulutage.)
******

A trail (on right) to the bottom of Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mida ütleb selle Postimehe särgis sõitja kohta tema leistangile kinnitatud number? Peale selle, et ta osaleb lühikesel distantsil, mitte midagi. Kes ta on? Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kes kihutab Tartu rattamaratoni lühikesel rajal cyclocrossi ratta seljas? Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Isegi neil, kes käinud Tartus Velo Klubi nn vanameeste trennis, võib tekkida raskusi tuvastamaks, kes on see sõitja. Kes teab? Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits nimelise juhtraua-«numbriga» Kõlleste maratonile siirdumas. Foto autor: Siim Ausmees

Pullerits: Kuidas tegin elu sõidu ja rivaalidel elu morniks muutsin?

Napilt kaks päeva enne Tartu rattamaratoni sain ootamatu e-kirja. Need sisaldasid heasoovija nõuandeid, mida tasub pühapäeval silmas pidada. Trükkisin need paberile ning otsustasin veel stardipäeva hommikul, kui sõitsime väikebussiga Otepääle, hoolega läbi lugeda ja pähe õppida, samal kui kaaslased püüdsid üksteist poliitiliselt täiesti ebakorrektsete naljadega üle trumbata, kõik naerust kõverad, ja mu tähelepanu hajutada. «Kas nii te keskendutegi võistluseks või?» küsisin neilt.

«Stardin tavaliselt äärtest,» kirjutas nõuandja, keda Lõuna-Eesti mehed tunnevad Barutona – ta kaalub üle saja kilo – ja kes eelmisel aastal saavutas Tartu rattarallil koha kolmandas sajas. «Lihtsam võimalikest kukkumistest mööda saada. Ning kui jalga on, siis saab ka suurest pundist jõudsalt kohta parandada.»

Seadsin ratta stardikoridori vasakusse poolde. Olin aegsasti arvestanud, et seal, kõrgemal nõlval, tekib vaba ruumi ning pinnas on küllap tugevam kui allnõlval, paremal küljel. Ja ma ei eksinud. Kui stardikoridori piiretest mööda sain, tõmbasin kohe vasakule heina peale ning vajutasin tempo halastamatult põhja. Silmanurgast kiigates oletasin, et sain vähemalt sajast konkurendist mööda. Vaat, mida tähendab tark, läbimõeldud tegutsemine, oma raja otsimine, mitte massiga kaasa kulgemine!

«Oma positsiooni peale peab olema jõudnud enne Väikese Munamäe alla jõudmist,» kirjutas Baruto. «Seal algab kruusatee ja ettepoole liikumine on märksa jõudu raiskavam. Peale seda asfaldilõikudel saab oma possa peal juba kellegi tuules puhata.»

Jälle hea nõuanne. Nii talitasingi, ehkki parandasin aegamööda positsiooni ka asfaldil, eriti tõusudel. Läksin kerge «rauaga», et jalgu laktaati täis ei tõmbaks, ja üleval püüdsin kiirendada. Poslovitsa laskumisel nägin, et mõned mehed olid tee ääres hunnikus.

Baruto: «Sihva kandis ca 9 km peal, kui algab heinamaa singeltrack, tuleb sõita rajal, hoida jõudu. Ära lase positsiooni käest, proovi pigem leida hallipäisemaid, kelle tuules sõita, noored kutid ei sõida ühtlase tempoga.»

Just nii – sai tehtud! Ei hakanud tõmblema. Võidad kaks kohta, kaotad oluliselt jõudu. Enne 10 km järsku tõusu tuli üks sõitja kõrvale ning palus, et vaataksin, kas tal on nägu väga verine. Väga ei olnud, aga üksjagu küll. «Loputa Matu punktis veega puhtaks!» andis keegi talle käigult nõu.

Matu TP-le läheneval raputaval heinamaalõigul võtsin pikast sõitjate rivist paremale ning kuna rada laskus, panin kiirust juurde. Möödusin jälle rohkem kui kümnest mehest. Keegi maanteelt hõikas: «Vaata, kuidas Pullerits paneb!»

Jah, olin otsustanud, et seekord ei hakka Tartu rattamaratonil tagasi hoidma, vaid panen täiega. Juhindudes enda loosungist «Panna on vaja!».

«Vähemalt Matu TP-s peab sõitma soovitud lõppkoha peal,» kirjutas Baruto.

Sellega ma ei nõustunud. Panin muudkui juurde. Motivatsioon oli laes, psühholoogiliselt olin võitluseks valmis. Olin valmis, et näidata koht kätte kümnetele, küllap sadadele, kes on arvanud, et kuna ma pole maastikuvõistlustel sõitnud, siis ma maastikul sõita ei oska ega suuda. Olin otsustanud, et lasen vaimu vabaks, ja panen. Häälestus oli selline, et rünnata tuleb, rünnata tuleb; ei mingit allaandmist ega tagasihoidmist.

Harimäe tõusu viimasel lõigul, kui enamik liivas-kruusas takerdus ja kangestus, otsisin vaba trajektoori ning möödusin taas rohkem kui kümnest. Keegi hüüdis umbes nii: «Tuleb hoida Pulleritsu taha, ta paneb täna kõvasti!»

Harimäelt laskudes ei sõidetud sugugi agressiivselt, pigem lasti tirri. Kui tuli laugem lõik, kihutasin tagant ette, et tõmmata kaaslaste kiirust üles. Sain väikse vahe sisse ja viipasin neile korduvalt käega, et tulge nüüd. Ma ei olnud valmis selleks, et hakatakse hinge tõmbama. Hoog oli üleval ja hoogu tuli hoida.

«Üritan toituda ja juua siis, kui on hea enesetunne,» kirjutas Baruot. «Sest kui seda ei tee, siis kohe-kohe on see hea tunne möödas ja tagantjärele on seda uuesti raske tagasi saada.»

Jälle kasulik nõuanne. Enamasti olin lähtunud põhimõttest, et ohter joomine on nõrkadele, ent seekord alustasin varakult nii organismi veetamist kui geelide manustamist. Samas tuli olla ettevaatlik, kui nägin eespool kedagi sama tegemas. Kruusasel ja auklikul teel, kui kiirus suur, võib ratta kergelt alt ära visata. Alati, kui nägin, et keegi tõstis käe leistangilt taskusse või suu juurde, hoidsin temast võimalikult eemale.

«Säästan jõudu,» jätkas Baruto. «Vähegi kui võimalik, siis sõidan kellegi tuules, ka siis, kui enesetunne on super. Pole mõtet sangarit mängida, kui kedagi püüda pole.»

Sedasama tuletas mulle pärast Harimäe laskumist meelde ka Postimehe vormis Joel Zirel. Enesetunne ja minek olid nii head, et need sundisid teisi õrritama ja neile võimu näitama. Aga pärast Zireli suulist meeldetuletust võtsin vaiksemalt. Tõesti, oluline on targalt sõita, jõuvarusid mitte pillata. Mis siis, et teisi vedurina kasutades tundub sõit mõnikord nagu matk.

Pärast Puka TP-d, kui grupis tempo langes, sest enamik jäi end käigult jootma-söötma, pigistasin ka ühe geeli jupikaupa suhu, ent kuna tempo püsis ikkagi madal, tõmbasin taas kõige ette. Ei, mul ei olnud kavatsust vedama hakata, vaid soovisin mehi uuesti tööle utsitada. See ka õnnestus: vedasin sadakond meetrit, siis tõmbasin kõrvale ning nägin, kuidas tagant tuldi juba mehisema kiirusega. «Vaatasin, et kõik on magama jäänud või,» ütlesin vedamisjärje ülevõtnule.

«Maastikul proovin mitte vaadata enda ette, vaid pigem kaugemale,» kirjeldas Baruto. «Siis ei vahi iga kivikest ja loigukest. Saad pingevabamalt sõita.»

See vist päriselt ei õnnestunud. Metsa vahel tuli libedatest lohkudest ikka mööda laveerida. Kuid ega ma pidureid suurt tunnistanud. Ja see, muide, maksis ka kätte. Kahes kurvis metsa sees sõitsin rajalt välja, nii et pidin peaaegu seisma jääma. Ühes kohas tekkis koguni ohtlik vahegi, kuid suutsin selle kinni tõmmata. Kõige heidutavam hetk tekkis aga 7-8 km enne lõppu, kui Aarne Tiidu (nr 251) tuules sõites ja ühest laiast lombist mööda põigeldes oleksin peaaegu vastu puud kihutanud. Viimasel hetkel suutsin leistangi nii palju vasakule käänata, et sain napilt mööda.

Lühidalt: sõitsin suhteliselt halastamatult, kartmatult, ükskõik kui kõvasti ratas mind raputas (vasak ranne oli, nagu ikka, tugevasti teibitud), ei kavatsenud end põrmugi tagasi hoida. Tulemus oli seetõttu see, et sain korduvalt eessõitjatelt väikeste kividega näkku, vastu jalgu, samuti kodaraisse.

«Vaatan, mis toimub ees,» kirjutas Baruto. «Kui näen, et on tekkinud ummik, siis ei ole vaja silmad punnis sinna ummikuni raiuda ja siis seistes hingeldada.»

Teadsin varasematest sõitudest, kus on rajal minu nõrgad ja kriitilised lõigud ning olin seal eriti valvas, mobiliseerimisvalmis. Tulemus: senised rasked kohad möödusid üllatavalt kergelt, sageli lausa nii, et tundsin end teistest paremini – vähemalt liikusin kiiremini. Avastasin, et mu trumbiks on tõusud, kus liikusin alati ettepoole ning võrreldes kõrvalsõitjatega, kes ähkisid, olin sama hästi vait kui sukk. Kasutasin hästi kerget ülekannet ja võtsin kõik rasked tõusud sadulas istudes.

Kuna püsisin kenasti konkurentide tempos, siis püsis ka enesekindlus. Jälgisin, mida teised teevad, ning püüdsin sättida end grupis ikka esimesse poolde. Samas, nagu mind oli hoiatatud, hoidusin igasugustest jõudemonstratsioonidest. Sest viimasel 6-7 metsavahelisel kilomeetril, kui rajale jääb ka mitu tõusu, võis oodata, et grupp käristatakse ribadeks.

Nii juhtuski. Ma ei saanud isegi aru, kus grupp tükkideks tõmmati, igatahes enne pikka laskumist, mille järel suundub rada kruusakarjääri äärde, avastasin end grupi tagaotsast. Järskudel tõusunukkidel sain paarist mehest mööda, aga karjäärijärgsel laskumisel pidurdasin liiga palju – avatud raja sõidul olin näinud, et seal on palju veevoolude tekitatud vagusid ja lahtise pinnasega kohti – ning kõige eesmised grupikaaslased pääsesid eest. Pikal paremkurviga tõusul nihkusin küll aegamisi ettepoole, aga nägin, et eespool koosneb kett paarimehelistest üksikutest lülidest. Nüüd oli selge, et igaüks peab võitlema iseenda eest.

Moodustasin enne Elva jõe ületamist paarisrakendi Mait Milleriga (nr 525) ja püüdsime hoida, kord üks, siis teine ees, kiirust ülal. Pärast Elva jõe tõusu, kui keerasime metsavahelisele sirgele, ütlesin talle, et peame tegema koostööd, kui ei taha, et tagant mõni grupp meid kinni püüaks. Seda tegimegi. Ligi sada meetrit eespool sõitsid paarisrakendina Tiit ja venelane Juri Kiselev. Püüdsin neile lähemale saada, kuid see läks väga vaevaliselt.

Kilomeeter enne lõppu, enne silla ületamist, teatas Miller, et saame aja alla kolme tunni. Mul polnud mingisugustest numbritest aimugi. Olin jätnud maha käekella, sest avatud raja sõidul oli see põrutuste tõttu rappudes randmele valu tekitanud, samuti puudus Barutolt saadud jäiga esikahvliga S-Worksi rattal kompuuter.

Sõitsin lõpuni agressiivselt. Finišisirgel spurtisin mööda Kiselevist, kaaslane Miller jäi nelja sekundi kaugusele. Vaatasin lõpetamise eel üles tabloole – tõepoolest, kell näitas, et kolm tunnini jääb pool minutit.

Mõni minut pärast finišeerimist tuli mobiilile sõnum: aeg 2:59.31, koht 301. «Kurat!» oli esimene reaktsioon. Mitte et mul olnuks mingi eesmärk. Ei, ühtegi sellist polnud. Tahtsin vaid sõita, nagu öeldakse, täie pasaga, et siis näha, mis tulemus tuleb. Võib-olla, aga ainult võib-olla, mõlkus kuskil mõtteis, et äkki õnnestub rünnata kolm tunni piiri. Aga see polnud eesmärk, mida ma teadlikult püüdma läinuks. Kuradi-sõna põhjustas see, et on ju üksjagu vahet, kas lõpukoht algab 2-ga või 3-ga.

Pärast kohendati koht 300ndaks. Omas, M50 vanuseklassis sain 9. koha. Eelmise aasta aega (3:11.03) parandasin 11 ja pool minutit, kohta peaaegu kaks korda – mullu olin 571. Tänavu saanuks selle ajaga 593. koha.

Kas koha ja aja suur parandus tuli peamiselt tänu kergemale rattale? Või tänu Baruto nõuannetele? Või tänu psühholoogilisele motiveeritusele ja võitlusvalmidusele, mida süstisid nii Baruto ratas kui Baruto nõuanded?

Igatahes on mul nüüd kohustus kutsuda Barutot edaspidi lugupidavalt Masteriks.
***
Aga sellest, kuidas mängiti välja Tartu rattamaratoni esikoht ning kuidas eestlased kavaldasid lätlased lõpus üle, saate lugeda minu tänasest kirjutisest Postimehes.
******

Horseshoe Canyon area, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu rattamaratoni esimene laskumine. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tüdrukud elavad Tartu rattamaratonil meestele kaasa. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Kruusaralli. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Söögiaeg! Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Joogiaeg! Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Fotod 7 ja 8: Tartu rattamaratoni lõpuni jääb umbes 25 km. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 9: Ohh, õnnis finiš! Tundmatu osaleja Tartu rattamaratonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas rattamaratoni erand tekitab paksu verd?

Jälle on intriig õhus. Ja jälle loodavad spordimehed selle klaarimisel minu peale. Mõni neist on jõudnud juba uurida Tartu rattamaratoni stardiprotokolli ja avastanud, et ohohoo – rulluisutajana tuntud Kert Keskpaik, kes püüab kindlustada Kuubiku üldvõitu, on saanud stardikoha teises grupis numbri all 492. Selles ei oleks midagi tähelepanuväärset juhul, kui...

...Keskpaik ise ei tunnistaks Klubi Tartu Maraton lehel uudises: «Eesmärk on endast maksimum võtta ja hea tulemus ära teha. Ma pole kunagi varem ühtegi maastikurattamaratoni läbinud, misõttu on väga raske tulemust prognoosida, aga jääksin rahule kohaga teises sajas.»

Need sõnad, mis tähelepanu väärivad, on: «Ma pole kunagi varem ühtegi maastikurattamaratoni läbinud.»

Kui nüüd täpsustada, kasutades selleks Sportose andmebaasi, on korrektne öelda, et viimased rattasõidutulemused pärinevad tal 2012. aasta suvest, mil ta tegi kaasa kahes temposõidus. Maastikusõidust pole seal tõesti jälge.

Pole ilmselt põhjust kahelda, et Keskpaik jõuab ratast sõita, aga küsimus on muus. Küsimus on kõigi osalejate võrdses ja ühetaolises kohtlemises. Konkreetsemalt: kas see, et Keskpaik on võimalik pretendent Kuubiku üldvõidule, annab alust paigutada teda stardikoridoris ettepoole, kuigi Tartu rattamaratoni debütandina peaks ta alustama tagumisest grupist?

Tegelikult on siiski põhjust ka küsida: kuna Keskpaik pole kunagi ühtegi maastikurattamaratoni läbinud, kas me siis ikka saame uskuda, et ta on maastikul hea sõitja? Faktilist alust selleks ju pole.

Veel üks paralleel: minu parim tulemus Tartu nelikürituselt on kokkuvõttes 29. Pole ju paha, eks? Nelikürituse viimane ala oli maastikurattasõit. Küsimus: miks ei paigutanud korraldajad mind kui top-30 kandidaati rattamaratonil samuti ettepoole, näiteks teise gruppi? Kas ainult seetõttu, et mul olid varasemast kirjas tulemused esimese tuhande teises pooles? Aga igal juhul ja igatahes olid need maastikurattasõidus paremad tulemused, kui on ette näidata Keskpaigal.

Minu info kohaselt tegid korraldajad Keskpaigale eriotsuse. Jah, see on korraldajate õigus. Aga iga erandi puhul on halb see, et need tekitavad paksu verd – ega ma sellest juhtumist siin muidu kirjutaks, kui paksu verd juba poleks – ning annavad alust nõuda teisi erandeid. Näiteks, võttes arvesse, et Postimees on Klubi Tartu Maraton koostööpartner, poleks vist liiast, kui läheksin korraldajailt küsima, et tahan teha reportaaži esimese grupi stardist ning palun mind kui hea koostööpartneri esindajat paigutada esimesse stardigruppi, et reportaaž tuleks ehe. Kujutame ette, et see soov täidetakski – korraldajate eriotsus. Otsus, mis tuleneks pelgalt sellest, et kasutaksin ära oma erilist positsiooni – koostööpartneri esindaja. Mida ütleksid selle peale teised, kes samasuguse erikohtlemise osaliseks ei saa? Nad oleksid väga kurjad, ja õigustatult.

Praegu on küsimused, mis on teiste osaliste keelel-meelel, järgmised.

1. Kuidas suhtuvad Keskpaigale tehtud erandisse teised Kuubiku favoriidid, kui nende konkurendile antakse juhendiväliselt parem stardipositsioon?

2. Kuidas suhtuvad sellesse teised osalejad, kes oma vere ja higiga iga kord oma stardipositsiooni välja teenivad (osad isegi katkestavad, et mitte kaotada järgnevaks aastaks stardigruppi või mitte langeda tahapoole)?

3. Kui mängureeglid on sätestatud juhendis, siis kas mäng ei peaks alati siiski nende järgi käima?
***
Homse Tartu rattamaratoni eel lõpetuseks ka midagi lõbusat. Lugege siit mu lugu tänases Postimehes, kuidas rattamaraton on pakkunud naeru läbi pisarate, ja paraku valu ka.
***
Aga kes rattasõidust ei huvitu, vaid keda paelub jooksmine, lugegu Postimehe Arteris minu pikka lugu Eesti parimast maratoonarist Roman Fostist, kuidas ta on üle olnud hullumeelsest vigastuste perioodist (nagu näete, ei põhjustanud jooksmine vigastusi ainult mulle, vaid põhjustas ka palju kõvemale jooksumehele), majanduslikest raskustest ja Enn Selliku pakutud talle sobimatu treeningumetoodika tagajärgedest. Õpetlik lugu ilmselt paljudele! Ka sellest, mida põhjustab uisapäisa tehtud treenerite vahetus.
******

Horseshoe Canyon seen from above, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kert Keskpaik, tänavuse Tartu rulluisumaratoni võitja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kert Keskpaik võitmas tänavust Tartu rulluisumaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kert Keskpaik mullu augustis. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis põhjustab rattamaratonil kaotuse?

Art Soonetsi maastikuratas kaalub kümme kilo, minu oma viisteist. Kas see on piisav, et seletada, miks kaotasin talle mullusel Tartu rattamaratonil neli minutit? Sest tänavusel Tartu rattarallil, kus meil maanteesõiduvarustus enam-vähem võrdne, alistasin ta 11 minutiga. Ja mida näitab see, et eelmisel pühapäeval Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul läbisin raja Soonetsist minuti kiiremini? Kusjuures läbisin ligi kuus ja pool minutit kiiremini, kui läbisin selle mullu. Kas see lubab eeldada, et saabuva pühapäeva võistlussõidul on võimalik Soonetsile ja veel paljudele teistele, kellele hammas seni peale pole hakanud, vastu saada?

Palju küsimusi, mis kõik taanduvad siiski üheks fundamentaalküsimuseks: miks on maastikusõit mul muude harrastatud ja harrastatavate aladega võrreldes kõige kehvem ala?

Esiteks, kohe kindlasti ei taha ma pugeda selle taha, et mu ratas on poole raskem kui Soonetsil ja ilmselt enamikul teistelgi, kellega samal tasemel võistlen. See oleks liiga mugav vabandus.

Aastatepikkune Tartu rattamaratoni statistika viitab sellele, et mida kuivem ja tahkem rada, seda parema koha olen saavutanud. Ehk mida pehmem ja porisem rada, seda viletsamalt olen sõitnud. Tähendab, kiire sõiduga pääsevad mu rattasõiduvõimed maksvusele, aeglase sõidu puhul tuleb aga kogemuste puudumise, tehniliste raskuste ja alalhoidlikkuse arvelt kõvasti lõivu maksta.

Ent seegi pole piisav seletus. Sest mullu oli hea ja kõva rada, aga koht tuli ikkagi kesine, 571. Järelikult peab siin peituma veel mingi põhjus.

Juhtusin seda küsimust arutama pärast avatud raja sõitu Baruto ehk Raul Soomega Haanja rattaklubist. Ta kaalub kõvasti üle saja kilo, aga võitis mullusel Tartu rattamaratonil nii mind kui Soonetsit, saades 278. koha ajaga 2:57.29. Seekordsel avatud raja sõidul saabus ta Elvasse tükk aega pärast mind, pannes selle tänavuse vähese, kui mälu ei peta, siis 2000-kilomeetrise treenituse süüks. Arutlesime, kust mu kaotusesekundid kogunevad.

Olen nõus, et võib-olla läbin kurve osavamatest ettevaatlikumalt ning ehk ei julge ka laskumistel riski piiril kihutada, aga väidan, et see kokku ei too lõpuks rohkem kui kaks-kolm minutit kaotust. Ja kaheldav on, kas see üldse eriti kaotust põhjustab, sest Tartu rattamaratoni teisel poolel olen täheldanud, et ega ma konkurentidele millegipoolest väga suurt alla jäägi.

Arvan, et lõpuks jõudsime tõele väga lähedale. Jah, mõnes kurvis võin kaotada sekundi-kaks, aga selle saab ju tasa teha. Peamine kaotus, usun, tuleb siiski sellest, et lasen gruppidest, kellega distantsi esimesel poolel koos sõidan, lihtsalt lahti – tulenegu see mingist tehnilisest lõigust või karujõudu nõudvast tõusust või millest iganes. Kui lased sõidu jooksul lahti mitmest grupist, ja vaatad lõpuks protokollist, kuhu esialgsed konkurendid lõpuks küündisid, võidki avastada, et nad lõpetasid sinust 10 või 15 minutit eespool. Seega, vahe ei kogune kurvide või laskumiste üksikute sekundite summana, vaid vahe rebeneb sellest, et lased teistel minna ja jääd mõneks ajaks üksi.

Järelikult seisneb lahendus selles, kuidas üle saada noist hetkist, kui kaaslased eest vajuvad ja neil minna lased. Aga kuidas?
******

A gate on the trail into Horseshoe Canyon, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Art Soonets mulluse Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2-4: Mullune Tartu rattamaraton. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Tartu rattamaraton - oma keha piinamine!

Eilsel Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul tehti kõvasti nägusid. Pokkerinägusid, kui laenata väljend Eurospordi kommentaatoritelt Vuelta viimase nädala keskpaigast pika mägise etapi ülekande ajal. Siis, nagu kaamera suures plaanis näitas, proovisid ratturid, ise sadulast püsti, jätta üksteisele muljet, et küll neil on lihtne, manades näole võimalikult pingevaba ilme, ainult huuled kramplikult koos (näitamaks, et hingavad kergelt läbi nina). Eilsel sõidul Valga- ja Tartumaa metsade vahel ja kruusateedel toimus sama.

Ei, ma ei väida, et kõik sõitsid sajaprotsendilise pingutusega. Ma isegi ei väida, et sõideti 96-protsendilise pingutusega. Aga 93-94-protsendilise pingutusega küll, kui jätta arvestamata kaks söögipausi, milleks enam-vähem kõik peatusid. Vaid lühikese raja sõitjad, nagu kommenteerisid Hellenurme toitlustajad, olid peatumata mööda kihutanud. «Ülbitsesid, raisad,» laususin seepeale. Mispeale omakorda pikamaasõitjad ühiselt naeru lasid. Kõigil oli ju kerge, oi kui kerge. Nojah, söögipaus ju. Aga mis toimus rajal tegelikult?

Sõitjaid oli erakordselt palju, kõrv püüdis kinni korraldajate kogutud andmed, et ligi seitsesada. Püüdsin stardist võimalikult ette nihkuda, et siis oleks ka tagapool, kellega koos sõita, kui esimesed mind maha jätavad. Loomulikult jätsid. Kui mälu ei peta, siis vähemalt kolmest rivist pudenesin välja. Mitte nii, et ees tõmmati, vaid vahe kärises tasapisi, ja kui juba paar meetrit vahele tuli, siis ei hakanud enam naba paigast pongestama, vaid võtsin rahulikumalt ja ootasin tagant järgmisi.

Aastate jooksul on mu nõrgad ja kriitilised kohad juba selgeks saanud. Näiteks üks on Harimäelt laskudes, kus paremkurvis oleksin taas vaat et vasakule võssa sõitnud, mistõttu pidin hoo maha pidurdama. «Mis juhtus?» esitas must-kollases Zanussi vormis kaassõitja küsimuse. «Ei saanud jälle kurvis hakkama,» ütlesin talle ausalt. Ees läks ligi kümnene grupp. Ta vedas mind sinna järele. Aga pärast ühte tehnilisemat lõiku jäin taas maha. Mitte tol lõigul endal, vaid järgnenud salakavalal tõusul, kus on vaja toorest jõudu. Sama juhtus veel korra, kui kihutasin kruusal üksinda grupile järele: kui oled saba peale saanud ning siis järgneb lahtisega kruusaga järsk tõus, on raske veel ühte käiku leida.

Ent aastatega, hoolimata sellest, et ma maastikusõitu ei harjuta ega harrasta – pole elu sees osalenud ühelgi maastikusarja etapil –, olen oma arust hakanud end nn singlitel paremini tundma. Vähemasti võrreldes varasema ajaga, kui jäin neil selgelt jänni ja teistele jalgu. Kuid küllap on asi ka selles, et viimastel aastatel, nagu oli eilegi, on metsaalune rada olnud kuiv, mis on lisanud sõites turvatunnet.

Kui kiiremad olid eest läinud ja olin jäänud endasuguste võimetega sõitjate hulka, täheldasin, et saan rasketel tõusudel teistega võrreldes paremini hakkama. Vahetasin hästi agressiivselt käike. Kuigi sõidu algul ajasin kange ja nende liikumissuundi paar korda sassi – olematu maastikusõidu tagajärg –, siis niipea, kui tegevus hakkas automatiseeruma, muutusin enesekindlamaks. Võtsin tõuse istuvas asendis, et jalalihaseid võimalikult vähe pingestada. Näiteks Meegastemäe tõusul läksin kaassõitjatel eest ja jaksasin enne harjale jõudmist veel pudeligi võtta ja rahulikult juua.

Distantsi viimasel kolmandikul sain teha peaaegu katkematut vedamistööd. Enne ja pärast Hellenurmet vedasin kokku vähemasti 20 km. Ei, ma ei kurda. Ees on seepärast hea sõita, et saad valida endale sobiva kiiruse ja rütmi; teiste järel pead alati teistega arvestama. Kuid võistluse ajal ei oleks ees rügamine sugugi arukas. Siis tuleb olla kavalam. Sest ega keegi sulle pärast aitäh ütle; ammugi ei tasu loota, et keegi džentelmenlikkusest sul viimastel kilomeetritel eest ei sõidaks. (Ainult üks mees on sedasorti härrasmehelikkust ilmutanud: aastaid tagasi endine Eesti jalgpallikoondise mängija Marek Lemsalu, kes sõitis mul viimased 13-14 km kogu aeg tuules ja finišisirgel mööda ei läinud, kuigi suutnuks; kui küsisin, miks, vastas ta, et see olnuks naglõi, nahaalne.)

Puhast sõiduaega – tegin kaks toidupausi nagu enamik teisigi – kogunes 3:25.01. See on kõva edasiminek võrreldes mulluse avatud raja sõiduga, mille läbisin ajaga 3:31.25. Aga kas eilsest ajast on alanud nädala pühapäeval võimalik kärpida veel 20 minutit, nagu kärpisin mullu, mil sõitsin Tartu rattarallil enda tippajaks 3:11.03 (571. koht)? Ei kujuta ette.

Sitkemad sõitjad saavutasid eile sootuks kosmilisi tulemusi. Näiteks Haanja rattaklubi sõitja Rajko Rattur, kes sõitis raja läbi 2:56-ga. 2:56! Isegi kui Rein Taaramäe mind igas võimalikus kohas sadulast tõukaks, ei pääseks ma ajale 2:56 ligilähedalegi. 2:56!... Eks tule tröösti leida sellest, et Art Soonets sõitis eile minust minuti kauem – kui ta poolel maal toitlustuspunkti saabus, tegin sealt kiiremas korras kaabet – ning Tarmo Mõttus, Estonia kirjadega vorm seljas, saabus minust samuti hea mitu minutit hiljem.

Seda, et tegemist oli pokkerinägude sõiduga, kinnitas Paul Lõiv, kõva eraldistardisõitja. Ta läbis raja 3:20ga ja lisas minu mälu järgi, et ei tea, kuidas võistlussõiduks taastub, sest see võtvat ligi kümme päeva, kuigi ta ise väidab, et küsis hoopis mult, kuidas mina taastun. (Käsi südamel: mina seda mulle adresseeritud küsimusena küll ei tõlgendanud, vaid ikka pigem eneseanalüüsina.) Tunnistan samuti, et mõtlesin sõidu ajal korduvalt, et Tartu rattamaratoni raja läbimine – kuigi pokkerinäomehed tikkusid pärast lõpetamist kuulutama, et küll oli mõnus (jah, need tagantjärele hinnangud pole kunagi adekvaatsed, sest hullem on möödas) – pole muud kui keha pikaldane piinamine. Olete mõelnud, milleks seda teha? Kas usute, et see muudab teid tugevamaks ja paremaks, või on siiski tõenäoline, et organismi kurnates ja piitsutades teete endale pigem karuteene (arvestades, et maastikusõitjad teevad ju seda tihedalt, vaat et tosin korda aastas, kuigi nad ei pruugi ise sellest enda piinamisest enam aru saadagi)?

Seda, et enamik lõhub keha, kinnitas vaatepilt Elvas finišialas. Ma ei käinud küll iga männi ja plakati taga piilumas, kes mida teeb, aga ma ei näinud mitte kedagi, kes oleks pärast sõitu ennast korralikult venitanud. Või üleüldse venitanud. Mis on ju elementaarne. Ebaprofessionaalsus? Hoolimatus enda suhtes? Laiskus? Kui siis oma reisi ja sääri venitama asusin, vaatas enamik oma pokkerinäoga, et mida see mees nüüd teeb.
******

Horseshoe Canyon area, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mulluse Tartu rattamaratoni start. Foto autor: Rein Säinas, Valgamaalane/Scanpix
Foto 2: Mullune Tartu rattamaraton. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Võistlejate jootmine mullusel Tartu rattamaratonil. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Puka kurv mullusel Tartu rattamaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Rattahoidla mulluse Tartu rattamaratoni finišialas Elva lähedal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas enne rattamaratoni vormi timmida?

«Ah sa raisk!»

See hüüatus tuli maanteel Pelotoni meeste neljasest grupist. Oot-oot, olid need ikka Pelotoni sõitjad?... Jah, vist ikka olid. Sest kiiruste vahe nendega oli suur – ja katsu siis kõiki kirju särkidel täpselt märgata.

«Kuulge, see oli...» võis selja taga kuulda Pelotoni grupis käivitunud arutelu.

Aga kes see nende arvates oli, ei saanudki teada. Sest vahe kärises.

Kärises seepärast, et tempo sai juba Tartust väljudes üles võetud. Arstitudeng Steve Astok, Premium temposõidu karikasarja kahe etapi esikümnemees, alustas kiirusega üle 40 km/h. Vedas 2 km, siis andis mulle vahetuse üle. Vedasin kilomeetri, siis andsin juhtkoha talle tagasi, et näis, kas tõesti jätkab endises tempos. Jätkaski.

Selge, siit tuleb korralik trenn.

Esimesel kümnel kilomeetril püsis kiirus pidevalt 40 km/h kandis. See ei olekski paarissõidus teab mis eriline näitaja – ehkki, olgu rõhutatud, tegu ei olnud võistluse, vaid päevalõputrenniga –, kui mitte arvestada, et üks meist kahest ei sõitnud maantee-, vaid sõitis maastikurattaga. See tugevam.

Hoida maastikurattaga kiirust üle 40 km/h – see pani silmi pööritama. «Hull mees oled,» ütlesin Astokile (alumisel vasakpoolsel fotol esiplaanil rohelises vormis nr 92), kui talt järjekordse vahetuse üle võtsin.

«Aga sul on vastav loosung ka selja peal,» vastas ta.

Rattasärgi seljale on punaste tähtedega kirjutatud: «Panna on vaja!»

Sõitsime Tartust välja Käreverre, sealt Kärknasse ja Jõgeva maanteed pidi tagasi Tartusse. Ringi kaugemas servas sattusime lagedal põhjast puhuva kerge küljetuule kätte, mis avaldas oma mõju. Kiirus kõikus 36-38 km/h vahel. Tuules oli hea ja mõnus sõita, aga nii kui vedama läksin, tundsin 300-400 meetri järel, et kergus (või inerts?) kaob ja tuleb pressima hakata.

Ligi 30 km sõidetud, kui tundsin, et parema jala säärelihase sisekülg muutub imelikuks. Olen seda õrnalt tundnud ka mõne varasema kiire sõidu ajal, mis, oletan, juhtub sellest, et too lihas saab liiga lühikest ja nõrka tööd, ei teki piisavat sirutus- ja pingestusfaasi. Surusin vändates kanda allapoole, et lihast pikendada. Ajapikku justkui aitas.

5 km enne lõppu sõitis kergliiklusteel Art Soonets vastu. Lehvitasin talle korra, ei enamat. Astok tegi tollal põhitööd, vedas üle 2 km. Poolteist kilomeetrit enne Tartut sõitsin temast vasakult mööda, ütlesin, et pakun talle väikest leevendust, seejärel, puhanuna, saab ta ees taas tõmmata.

Vedasin ta parempoolse kinnisvaraarenduse kõrval, kus maantee kergelt tõuseb, üles ehk positsioonile. Siis andsin vahetuse üle. Ja alles siis märkasin ees ka neljast gruppi. Sõnadetagi selge, et too grupp tuli «ära süüa».

Seda Astoki vedamisel tegimegi.

Pärast vaatasin, et 40-kilomeetrise sõidu keskmiseks kiiruseks tuli 37,5 km/h. Arvestades, et üks mees oli väljas «traktoriga», on see igal juhul arvestatav tulemus. Igatahes oli see hea lahtisõit enne laupäevaseid Läänemaa meistrivõistlusi krossis (mitte minu eesmärk) ja enne pühapäevast Tartu rattamaratoni avatud raja sõitu (minu eesmärk).

Paarissõit, muide, on üksjagu emotsionaalne. Eriti siis, kui mõlemad sõitjad on samasuguse häälestusega ja samasuguse tempovalmidusega. Kindlasti on see tulemuslikum kui grupisõit, kus nelja mehe soovid ja plaanid tuleb taandada ümmarguseks keskmiseks. Nagu näitas hüüatus: «Ah sa raisk!»
******

Millard Canyon, Maze District, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Pelotoni rattur (autost paremal) luuramas suvisel Mulgi rattarallil tehnilise stardi masina taga head kiirenduskohta. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Ratturid laskumas Tartu rattarallil Emajõge ületaval sillal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Steve Astok (esiplaanil rohelises vormis nr 92) Tartu rattarallil Kuremaa kurvis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 4: Aprillikuine tänavasõit Pärnus. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix