Pullerits: Kuidas enne rattamaratoni vormi timmida?

«Ah sa raisk!»

See hüüatus tuli maanteel Pelotoni meeste neljasest grupist. Oot-oot, olid need ikka Pelotoni sõitjad?... Jah, vist ikka olid. Sest kiiruste vahe nendega oli suur – ja katsu siis kõiki kirju särkidel täpselt märgata.

«Kuulge, see oli...» võis selja taga kuulda Pelotoni grupis käivitunud arutelu.

Aga kes see nende arvates oli, ei saanudki teada. Sest vahe kärises.

Kärises seepärast, et tempo sai juba Tartust väljudes üles võetud. Arstitudeng Steve Astok, Premium temposõidu karikasarja kahe etapi esikümnemees, alustas kiirusega üle 40 km/h. Vedas 2 km, siis andis mulle vahetuse üle. Vedasin kilomeetri, siis andsin juhtkoha talle tagasi, et näis, kas tõesti jätkab endises tempos. Jätkaski.

Selge, siit tuleb korralik trenn.

Esimesel kümnel kilomeetril püsis kiirus pidevalt 40 km/h kandis. See ei olekski paarissõidus teab mis eriline näitaja – ehkki, olgu rõhutatud, tegu ei olnud võistluse, vaid päevalõputrenniga –, kui mitte arvestada, et üks meist kahest ei sõitnud maantee-, vaid sõitis maastikurattaga. See tugevam.

Hoida maastikurattaga kiirust üle 40 km/h – see pani silmi pööritama. «Hull mees oled,» ütlesin Astokile (alumisel vasakpoolsel fotol esiplaanil rohelises vormis nr 92), kui talt järjekordse vahetuse üle võtsin.

«Aga sul on vastav loosung ka selja peal,» vastas ta.

Rattasärgi seljale on punaste tähtedega kirjutatud: «Panna on vaja!»

Sõitsime Tartust välja Käreverre, sealt Kärknasse ja Jõgeva maanteed pidi tagasi Tartusse. Ringi kaugemas servas sattusime lagedal põhjast puhuva kerge küljetuule kätte, mis avaldas oma mõju. Kiirus kõikus 36-38 km/h vahel. Tuules oli hea ja mõnus sõita, aga nii kui vedama läksin, tundsin 300-400 meetri järel, et kergus (või inerts?) kaob ja tuleb pressima hakata.

Ligi 30 km sõidetud, kui tundsin, et parema jala säärelihase sisekülg muutub imelikuks. Olen seda õrnalt tundnud ka mõne varasema kiire sõidu ajal, mis, oletan, juhtub sellest, et too lihas saab liiga lühikest ja nõrka tööd, ei teki piisavat sirutus- ja pingestusfaasi. Surusin vändates kanda allapoole, et lihast pikendada. Ajapikku justkui aitas.

5 km enne lõppu sõitis kergliiklusteel Art Soonets vastu. Lehvitasin talle korra, ei enamat. Astok tegi tollal põhitööd, vedas üle 2 km. Poolteist kilomeetrit enne Tartut sõitsin temast vasakult mööda, ütlesin, et pakun talle väikest leevendust, seejärel, puhanuna, saab ta ees taas tõmmata.

Vedasin ta parempoolse kinnisvaraarenduse kõrval, kus maantee kergelt tõuseb, üles ehk positsioonile. Siis andsin vahetuse üle. Ja alles siis märkasin ees ka neljast gruppi. Sõnadetagi selge, et too grupp tuli «ära süüa».

Seda Astoki vedamisel tegimegi.

Pärast vaatasin, et 40-kilomeetrise sõidu keskmiseks kiiruseks tuli 37,5 km/h. Arvestades, et üks mees oli väljas «traktoriga», on see igal juhul arvestatav tulemus. Igatahes oli see hea lahtisõit enne laupäevaseid Läänemaa meistrivõistlusi krossis (mitte minu eesmärk) ja enne pühapäevast Tartu rattamaratoni avatud raja sõitu (minu eesmärk).

Paarissõit, muide, on üksjagu emotsionaalne. Eriti siis, kui mõlemad sõitjad on samasuguse häälestusega ja samasuguse tempovalmidusega. Kindlasti on see tulemuslikum kui grupisõit, kus nelja mehe soovid ja plaanid tuleb taandada ümmarguseks keskmiseks. Nagu näitas hüüatus: «Ah sa raisk!»
******

Millard Canyon, Maze District, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Pelotoni rattur (autost paremal) luuramas suvisel Mulgi rattarallil tehnilise stardi masina taga head kiirenduskohta. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 2: Ratturid laskumas Tartu rattarallil Emajõge ületaval sillal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Steve Astok (esiplaanil rohelises vormis nr 92) Tartu rattarallil Kuremaa kurvis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 4: Aprillikuine tänavasõit Pärnus. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix