Pullerits: Tartu rattamaraton - oma keha piinamine!

Eilsel Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul tehti kõvasti nägusid. Pokkerinägusid, kui laenata väljend Eurospordi kommentaatoritelt Vuelta viimase nädala keskpaigast pika mägise etapi ülekande ajal. Siis, nagu kaamera suures plaanis näitas, proovisid ratturid, ise sadulast püsti, jätta üksteisele muljet, et küll neil on lihtne, manades näole võimalikult pingevaba ilme, ainult huuled kramplikult koos (näitamaks, et hingavad kergelt läbi nina). Eilsel sõidul Valga- ja Tartumaa metsade vahel ja kruusateedel toimus sama.

Ei, ma ei väida, et kõik sõitsid sajaprotsendilise pingutusega. Ma isegi ei väida, et sõideti 96-protsendilise pingutusega. Aga 93-94-protsendilise pingutusega küll, kui jätta arvestamata kaks söögipausi, milleks enam-vähem kõik peatusid. Vaid lühikese raja sõitjad, nagu kommenteerisid Hellenurme toitlustajad, olid peatumata mööda kihutanud. «Ülbitsesid, raisad,» laususin seepeale. Mispeale omakorda pikamaasõitjad ühiselt naeru lasid. Kõigil oli ju kerge, oi kui kerge. Nojah, söögipaus ju. Aga mis toimus rajal tegelikult?

Sõitjaid oli erakordselt palju, kõrv püüdis kinni korraldajate kogutud andmed, et ligi seitsesada. Püüdsin stardist võimalikult ette nihkuda, et siis oleks ka tagapool, kellega koos sõita, kui esimesed mind maha jätavad. Loomulikult jätsid. Kui mälu ei peta, siis vähemalt kolmest rivist pudenesin välja. Mitte nii, et ees tõmmati, vaid vahe kärises tasapisi, ja kui juba paar meetrit vahele tuli, siis ei hakanud enam naba paigast pongestama, vaid võtsin rahulikumalt ja ootasin tagant järgmisi.

Aastate jooksul on mu nõrgad ja kriitilised kohad juba selgeks saanud. Näiteks üks on Harimäelt laskudes, kus paremkurvis oleksin taas vaat et vasakule võssa sõitnud, mistõttu pidin hoo maha pidurdama. «Mis juhtus?» esitas must-kollases Zanussi vormis kaassõitja küsimuse. «Ei saanud jälle kurvis hakkama,» ütlesin talle ausalt. Ees läks ligi kümnene grupp. Ta vedas mind sinna järele. Aga pärast ühte tehnilisemat lõiku jäin taas maha. Mitte tol lõigul endal, vaid järgnenud salakavalal tõusul, kus on vaja toorest jõudu. Sama juhtus veel korra, kui kihutasin kruusal üksinda grupile järele: kui oled saba peale saanud ning siis järgneb lahtisega kruusaga järsk tõus, on raske veel ühte käiku leida.

Ent aastatega, hoolimata sellest, et ma maastikusõitu ei harjuta ega harrasta – pole elu sees osalenud ühelgi maastikusarja etapil –, olen oma arust hakanud end nn singlitel paremini tundma. Vähemasti võrreldes varasema ajaga, kui jäin neil selgelt jänni ja teistele jalgu. Kuid küllap on asi ka selles, et viimastel aastatel, nagu oli eilegi, on metsaalune rada olnud kuiv, mis on lisanud sõites turvatunnet.

Kui kiiremad olid eest läinud ja olin jäänud endasuguste võimetega sõitjate hulka, täheldasin, et saan rasketel tõusudel teistega võrreldes paremini hakkama. Vahetasin hästi agressiivselt käike. Kuigi sõidu algul ajasin kange ja nende liikumissuundi paar korda sassi – olematu maastikusõidu tagajärg –, siis niipea, kui tegevus hakkas automatiseeruma, muutusin enesekindlamaks. Võtsin tõuse istuvas asendis, et jalalihaseid võimalikult vähe pingestada. Näiteks Meegastemäe tõusul läksin kaassõitjatel eest ja jaksasin enne harjale jõudmist veel pudeligi võtta ja rahulikult juua.

Distantsi viimasel kolmandikul sain teha peaaegu katkematut vedamistööd. Enne ja pärast Hellenurmet vedasin kokku vähemasti 20 km. Ei, ma ei kurda. Ees on seepärast hea sõita, et saad valida endale sobiva kiiruse ja rütmi; teiste järel pead alati teistega arvestama. Kuid võistluse ajal ei oleks ees rügamine sugugi arukas. Siis tuleb olla kavalam. Sest ega keegi sulle pärast aitäh ütle; ammugi ei tasu loota, et keegi džentelmenlikkusest sul viimastel kilomeetritel eest ei sõidaks. (Ainult üks mees on sedasorti härrasmehelikkust ilmutanud: aastaid tagasi endine Eesti jalgpallikoondise mängija Marek Lemsalu, kes sõitis mul viimased 13-14 km kogu aeg tuules ja finišisirgel mööda ei läinud, kuigi suutnuks; kui küsisin, miks, vastas ta, et see olnuks naglõi, nahaalne.)

Puhast sõiduaega – tegin kaks toidupausi nagu enamik teisigi – kogunes 3:25.01. See on kõva edasiminek võrreldes mulluse avatud raja sõiduga, mille läbisin ajaga 3:31.25. Aga kas eilsest ajast on alanud nädala pühapäeval võimalik kärpida veel 20 minutit, nagu kärpisin mullu, mil sõitsin Tartu rattarallil enda tippajaks 3:11.03 (571. koht)? Ei kujuta ette.

Sitkemad sõitjad saavutasid eile sootuks kosmilisi tulemusi. Näiteks Haanja rattaklubi sõitja Rajko Rattur, kes sõitis raja läbi 2:56-ga. 2:56! Isegi kui Rein Taaramäe mind igas võimalikus kohas sadulast tõukaks, ei pääseks ma ajale 2:56 ligilähedalegi. 2:56!... Eks tule tröösti leida sellest, et Art Soonets sõitis eile minust minuti kauem – kui ta poolel maal toitlustuspunkti saabus, tegin sealt kiiremas korras kaabet – ning Tarmo Mõttus, Estonia kirjadega vorm seljas, saabus minust samuti hea mitu minutit hiljem.

Seda, et tegemist oli pokkerinägude sõiduga, kinnitas Paul Lõiv, kõva eraldistardisõitja. Ta läbis raja 3:20ga ja lisas minu mälu järgi, et ei tea, kuidas võistlussõiduks taastub, sest see võtvat ligi kümme päeva, kuigi ta ise väidab, et küsis hoopis mult, kuidas mina taastun. (Käsi südamel: mina seda mulle adresseeritud küsimusena küll ei tõlgendanud, vaid ikka pigem eneseanalüüsina.) Tunnistan samuti, et mõtlesin sõidu ajal korduvalt, et Tartu rattamaratoni raja läbimine – kuigi pokkerinäomehed tikkusid pärast lõpetamist kuulutama, et küll oli mõnus (jah, need tagantjärele hinnangud pole kunagi adekvaatsed, sest hullem on möödas) – pole muud kui keha pikaldane piinamine. Olete mõelnud, milleks seda teha? Kas usute, et see muudab teid tugevamaks ja paremaks, või on siiski tõenäoline, et organismi kurnates ja piitsutades teete endale pigem karuteene (arvestades, et maastikusõitjad teevad ju seda tihedalt, vaat et tosin korda aastas, kuigi nad ei pruugi ise sellest enda piinamisest enam aru saadagi)?

Seda, et enamik lõhub keha, kinnitas vaatepilt Elvas finišialas. Ma ei käinud küll iga männi ja plakati taga piilumas, kes mida teeb, aga ma ei näinud mitte kedagi, kes oleks pärast sõitu ennast korralikult venitanud. Või üleüldse venitanud. Mis on ju elementaarne. Ebaprofessionaalsus? Hoolimatus enda suhtes? Laiskus? Kui siis oma reisi ja sääri venitama asusin, vaatas enamik oma pokkerinäoga, et mida see mees nüüd teeb.
******

Horseshoe Canyon area, Canyonlands National Park, Utah 30. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mulluse Tartu rattamaratoni start. Foto autor: Rein Säinas, Valgamaalane/Scanpix
Foto 2: Mullune Tartu rattamaraton. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Võistlejate jootmine mullusel Tartu rattamaratonil. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Puka kurv mullusel Tartu rattamaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Rattahoidla mulluse Tartu rattamaratoni finišialas Elva lähedal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix