esmaspäev, oktoober 30, 2023

Pullerits: Kuidas ma pääsesin tundmatu kutina maailma suurimate jooksustaaride jutule?

Kolleeg Ville Arikesega vesteldes sattusime paar päeva tagasi teemale, kuidas vanasti spordiajakirjandust tehti. Kuidas siis oli intervjueeritavatele ilmselt palju vabam juurdepääs kui nüüdisajal.

Sellega seoses meenus mulle sügis 1990, mil õppisin New Yorgis (fotol vasakul detsembris 1990) Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis. Ilmselt lugesin seda New York Timesist, et septembrikuu eelviimasel laupäeval toimub Viiendal avenüül väga tugeva koosseisuga miilijooks. Minu lemmikud Sebastian Coe ja Steve Ovett olid selleks ajaks tippspordist taandunud, aga noorema põlvkonna mehed Steve Cram ja  Peter Elliott olid endiselt rivis. Starti tulid ka karastunud kõvad tegijad Said Aouita ja Steve Scott. Tõelised jooksusõbrad teavad neid nimesid ja meeste nägusid une pealt. Loomulikult ei saanud seda võistlust vaatamata jätta.

Sellest tõotas tulla kõva jooks, sest võitjale oli auhinnaks tuliuus sõiduauto Mercedes – seda juhul, kui ta purustab ameeriklase Sydney Maree rajarekordi 3.47,52 või kordab varasemat võitu. Üks võit Viienda avenüü miilijooksul oli juba kirjas Elliottil, Scottil ja hispaanlasel Jose Luis Gonzalesil. Kokku tuli starti 18 meest.

Aga mul polnud kavatsus seda võistlust ainult vaadata, vaid oli soov sellest ka kirjutada. (Fotol paremal 1990 novembris külaskäigul Washingtoni.)

Niisiis seadsin vihmasel laupäeval sammud 123. tänaval asunud vendade Rockefellerite rajatud ühiselamust nimega International House (kõige ülemisel fotol) jooksu finišiala suunas, Viienda avenüü ristumiskohta 60. tänavaga. Start oli Viienda avenüü ja 82. tänava ristumiskohas. Jooks kulges seega põhjast lõunasse. 

Finišialas selgus, et ega igaüks ikka «nina vastu lina» ehk pressitribüünile pääse. Mul oli kaasas Columbia ülikooli üliõpilaspilet. Esitasin siis selle. Ma ei mäleta, kas prillidega naine, kes piletit vaatas, oli lihtsalt vastutulelik ja kaastundlik või avaldas talle muljet sõna Columbia (suure telekompanii CBS nimetus on ju Columbia Broadcasting System), igatahes lubas ta mind piirde taha tribüünile.

Ega ma sellest võistlusest rohkem näinud, kui umbes viimased sada meetrit. Ei saanud isegi pihta, kes võitis – nii kiirelt jooksid mehed lõpumeetreil mu silme eest kümmekonna meetri kaugusel mööda (fotol ülal vasakul).

Veidi hiljem sain teada, et võitis Elliott 3.47,83ga. Aga tema huvitas mind vähem kui mees, kes jäi teiseks – Cram (fotol paremal pärast miilijooksu lõpetamist). Cram tuli ikkagi 1983. aastal 1500 meetri jooksu esimeseks maailmameistriks ning püstitas mitu maailmarekordit. Ta oli Coe’le igati vääriline vastane. Niisiis oli mu eesmärk saada Cramilt intervjuu.

See ei osutunudki üleliia raskeks. Vaatasin, kui Crami (fotol vasakul; tema kõrval ilmselt treener Jimmy Hedley) ümber tekkis vabam hetk ning astusin ligi ja tutvustasin end. Ma ei mäleta, mida temalt küsisin, aga ta vastas viisakalt, kuigi mitte eriti pikalt. Ilmselt oleks ta vastanud rohkematelegi küsimustele, aga mingi sisetunne ütles, et üle nelja-viie küsimuse n-ö eksprompt pole viisakas küsida, sest olin ikkagi suvaline tüüp, kes ligi astus.

Kuna Cramiga vestlus läks kenasti, astusin ligi ka Elliottile (parempoolsel fotol paremal; keskel naiste jooksu võitja PattiSue Plumer). Lõppeks oli ta võitnud ju Mercedese. Igatahes ei saanud ma tema murraku tõttu tema vastustest peaaegu midagi aru. Pärast mängisin linti tema jutuga kaastudengitele ning palusin neilt tõlget. Nemadki pidid mitu korda kuulama, enne kui pihta said, mida Elliott ütles. 

Kolmandana intervjueerisin ameeriklannat PattiSue Plumerit (fotol vasakul), kes võitis naiste jooksu 4.16,68ga. See oli naiste jooksu rekord, mille eest teenis ta Mercedese, ja mis püsis naiste rajarekordina üle veerand sajandi. Alles aastal 2017 suutis ameeriklanna Jennifer Simpson joosta sama kiiresti.

Võtsin kõigelt kolmelt ka autogrammi (fotol paremal; kas tunnete ära, milline autogramm on kelle oma?), mis on mul siiamaani Crami biograafia (vasakpoolsel alumisel fotol vasakul) vahel. Selle ja Ovetti biograafia (vasakpoolsel alumisel fotol keskel) tellisin Columbia õpingute ajal. Ei tea, kui palju need kolm autogrammi ühel lehel võiks nüüd väärt olla? 

Viienda avenüü miilijooksust kirjutasin loo Spordilehele, mis selle ligi kuu aega hiljem, 19. oktoobril ka avaldas. (Vend saatis mulle sellest lehenumbrist pdf-faili, aga siinne keskkond ei lase seda üles laadida. Ettepanekuid, kuidas seda teha?) Saatsin loo teele tavalise postiga. Ega tollal polnud oluline, et sündmusest oli möödunud juba nii palju aega; oluline oli, et leht sai sündmuskohalt eksklusiivse reportaaži. Tollal ilmusid selliste võistluste tulemused heal juhul tagaküljel lihtsalt lause-kahega.

Siiani imestan selle üle, kuidas lihtne kutt, no name from Soviet Union, pääses ilma eriliste raskusteta maailma tollaste suurimate jooksustaaride jutule. Arvata võib, et nüüdisajal ei tuleks see niimoodi, lihtsalt ligi astudes, kõne allagi – turva- ja PR-inimesed kaitseks neid minusuguste eest täie pühendumusega.

Foto 1 autor Jenik Radon
Foto 2 Priit Pulleritsu erakogu
Fotode 3-9 autor Priit Pullerits

reede, oktoober 27, 2023

Pullerits: Kallis ratas varastatud, aga politsei reaktsioon nõrk

Eile tekitasin muude tegemiste kõrvalt Postimehe veebi väikse menuloo, kus üks Tallinna rattaentusiastist ettevõtja rääkis, mis moodi murdsid kolm pätti tema elukoha maa-alusesse parklasse ning viisid sealt kaasa rohkem kui 3000 eurot maksnud elektrilise kastiratta, mille luku nad enne tangidega puruks lõikasid.

See, mis ohvrit jahmatas, polnud niivõrd vargus ise, vaid mis sellele järgnes.

Vargad olid tõenäoliselt narkarid, kes arvatavasti täitsid tellimust, sest mida on kolmel noorel inimesel hakata peale kastirattaga; selle poolt räägib ka see, et nad viisid ratta minema hoolimata sellest, et omanik oli eemaldanud sellelt aku. Seega komponent, mis ratta hinnaliseks teeb, oli puudu. Ei tea, kas vargad seetõttu töö tellijalt üldse mingit tasu ka said?

Üllatav oli loo juures see, kui passiivselt reageeris patrull ning kui raske oli varguse ohvril saada teada, kes uurijatest tema juhtumiga tegeleb ja kas üldse keegi tegeleb.

Kuulasin sel teemal üle ka politsei esindaja ning praegu on seis selline, nagu loos kirja sai.

Mis arvate?

Foto 1: Kastirattaga sõitjad tänavu juulis Pärnu rannapargi ümbruses. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hagen Bikesi juhid kastiratastega kaks aastat tagasi novembris Tallinnas. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

kolmapäev, oktoober 25, 2023

Pullerits: Kogu alasti tõde rattasõitudest kaugel maal ehk paneme minutid ja kilomeetrid eurodesse

Eelmise sissekande kommentaariumis esitati väga spekulatiivne väide, et sõitsin rattaekspeditsioonil Moabi kümne päevaga läbi kümme rada, mis teeb ühe raja hinnaks 450 eurot. Intrigeeriv väide, ent üdini vale. (Fotol paremal Salt Washi ehk Soolavadi piirkond.)

Esiteks, rattaekspeditsioon ei kestnud seekord sugugi ainult Moabis, vaid ka kaugemal. (Fotol vasakul Wild Horse Butte Goblin Valley kaitsealal.) Kuid see pole peamine. Peamine on esiteks see, et rattaga sõitsin kõigil 15 päeval, mil seal viibisin. (Kahel varasemal aastal läks üks päev vihma nahka; ja ärge öelge, et pole halba ilma, vaid on halb riietus - sellega demonstreerite ainult oma võhiklust, sest esiteks on sealne põhikivi, slickrock, vihmaga sigalibe, ning teiseks muutub saviliivane pinnas sademete korral mülkaks, millest ei murra sageli läbi isegi maasturid.)

Ja teiseks: nende 15 päevaga tegin tervelt 27 sõitu. Alljärgnevalt on nende täpne loetelu: marsruut, selle all läbitud kilomeetrid, rattaga rajal veedetud koguaeg, sõiduaeg, tõusumeetrid ja keskmine sõidukiirus. (Fotol paremal kuuliaukudega vana autovrakk Temple Mountaini ehk Templimäe lähedal San Rafael Swelli piirkonnas.)

Good Water Canyon Rim Trails, San Rafael Swell
35,7 km / 4:10.30 / 2:46.15 / 272 m / 12,9 km/h

Mexican Mountain Road, San Rafael Swell
13,9 km / 1:01.05 / 54.20 / 169 m / 15,4 km/h

Salt Wash area, south of Green River
71,4 km* / 7:10.20 / 5:23.50 / 784 m / 13,2 km/h

Goblin Valley State Park
16,7 km / 2:15.00 / 1:41.20 / 219 m / 9,9 km/h

Temple Mountain, San Rafael Swell
20,8 km / 2:19.35/ 1:50.10 / 379 m / 11,3 km/h

Green River
12,3 km / 55.05 / 49.10 / 26 m / 15,1 km/h

Red Wash Road & Dead Cow Trail, near White Wash Sand Dunes
13,2 km / 1:45.55 / 1:28.05 / 168 m / 9,0 km/h

Salt Wash Road & Guy’s Trail
14,9 km** / 1:35.35 / 1:09.25 / 103 m / 11,9 km/h

Hwy 70 to Floy
11.9 km / 50.35 / 40.30 / 77 m / 17,7 km/h

Poison Strip & Cordova Canyon
41,5 km*** / 4:24.00 / 3:16.35 / 289 m / 12,7 km/h

Sego Canyon & Thompson Canyon, near Thompson Springs
9,9 km / 52.20 / 42.35 / 127 m / 14,0 km/h

Four Arches Canyon, Bull Canyon, Day Canyon & Mag 7 trails
34,5 km / 5:02.00 / 3:40.00 / 386 m / 9,4 km/h****

Moab Rim Trail, down Hidden Valley Trail
25,3 km / 5:04.10 / 3:31.05 / 611 m / 7,2 km/h

Colorado River Pathway & Old Moab Highway
31,6 km***** / 2:03.35 / 1:44.50 / 269 m / 18,1 km/h

La Sal Pass Road
7,9 km / 1:25.50 / 1:08.45 / 367 m / 7,0 km/h

Strike Ravine
18,4 km / 3:24.20 / 2:38.40 / 500 m / 7,0 km/h

Kane Creek Canyon
10,8 km / 2:52.30 / 2:06.05 / 192 m / 5,2 km/h

Cameo Cliffs, between Moab & Monticello
16,3 km / 1:50.20 / 1:37.30 / 175 m / 10,1 km/h

Lavender & Davis Canyons & Hwy 211, Canyonlands National Park
51,0 km / 5:35.00 / 4:18.55 / 337 m / 11,8 km/h

Monticello
11,4 km / 52.50 / 48.35 / 89 m / 14,2 km/h

Lockhart Basin & Corral Pocket Roads, near Canyonlands National Park
47,3 km / 5:35.50 / 4:02.10 / 470 m / 11,7 km/h

Tusher Canyon Slickrock, Mill Canyon & Courthouse Rock
25,9 km / 5:35.45 / 3:51.10 / 542 m / 6,7 km/h

Shafer Road from Potash
37,9 km / 4:34.15 / 3:34.55 / 645 m / 10,6 km/h

Colorado Riverway Bike Trail, Moab
16,1 km / 58.00 / 52.05 / 86 m / 18,6 km/h

Klonzo Trails

26,2 km****** / 3:34.35 / 3:02.30 / 468 m / 8,3 km/h

Moab
23,0 km / 1:57.00 / 1:42.20 / 167 m / 13,5 km/h

Hastings Road to Swasey’s Beach, near Green River
31,3 km / 1:51.05 / 1:38.35 / 213 m / 19,1 km/h

* rattakompuuter näitas 77,5 km
** Strava näitas 13,7 km (kompuuter on õigem)
*** rattakompuuter näitas 38,6 km
**** kilomeetrid ja ajad arvutatud, sest Strava lõpetas enne sõidu lõppu töötamise
***** rattakompuuter näitas 30,6 km
****** Strava näitas 25,3 km (kompuuter on õigem)

KOKKUVÕTE

Kokku rattaga 677,2 km*
15 päeva ühe päeva keskmine läbisõit 45,1 km
Rattaga väljas veedetud aeg 79:33.35
Rattaga sõidetud 60:59.45
Keskmine sõidukiirus 11,1 km/h
Keskmiselt rattaga päevas väljas veedetud aeg 5:18.15
Keskmiselt rattaga päevas sõidetud 4:04.00
Tõusumeetreid kokku 8130

* 23.09 ja 26.09 on arvestusse valitud rattakompuutri ja Strava keskmine näit

Nüüd siis on sõna neil, kellele meeldib asju rahasse ümber arvutada. Mõne arvutuse nende vaeva säästmiseks juba tegin.

Ühe rattaga sõidetud minuti hind 1,25 eurot
Keskmiselt rattaga väljas veedetud minuti hind 0,96 eurot
Ühe kilomeetri hind 6,76 eurot
Ühe tõusumeetri hind 0,56 eurot

Selle peale küsiks: no ja siis? Iga sent on läinud täie ette. Mina sente ja isegi eurosid sellistel puhkudel ei loe. Mõned asjad pole lihtsalt rahas mõõdetavad. Rattaekspeditsioon Moabi piirkonda on kindlasti üks selliseid asju. (Fotol paremal Priit Pullerits Lockhart Basini teel Canyonlandsi ehk Kanjonimaa rahvuspargi lähedal.)

Fotode autor Priit Pullerits

esmaspäev, oktoober 23, 2023

Pullerits: Kus asuvad maailma kadestamisväärseimad rattasinglid?

LISATUD VIDEO!

Eestis ei ole atraktiivseid singleid. Hüva, küllap leiab mõned üksikud singlite lõigud, aga pole sellist võrgustikku, kus singleid on kümneid ja kümneid kilomeetreid. Moabis on. (Fotodel Klonzo singlid.)

Üks selline singlite võrgustik asub linnast põhjas, kui keerata vanale Archesi rahvusparki minevale kruusa-liivateele (Willow Springs Road). Võlu on selles, et need singlid pole niidina välja venitatud, et sõida edasi-tagasi, vaid moodustavad omavahel seotud süsteemi, kus igaüks võib oma meele järgi neid kombineerida. Sõita täpselt nii palju, nagu heaks arvab. Selle tõestuseks vaadake vasakul minu marsruuti Klonzo radadel - see on punasega. (Sinisega on rajad, mis jäid sõitmata.)

Kui vaatate lisatud videot, siis näete, et mõned singlid pakuvad pikka, slaalomlikku laskumist. Paljudel on nn põndakud, hooga võetavad tõusud ja siis sukeldumisena näivad laskumised. Ja sageli pakuvad sealsd singlid närvikõdi, sest sõita tuleb järsul kaldel. Põnevust lisavad manööverdamised hiiglaslike punaste kivide vahel.

Muidugi peab olema ettevaatlik, et kuskil kurvist välja ei sõidaks või kivi otsa ei põrutaks. Kahes kohas tuligi mul kiirkorras ratta seljast maha hüpata, et mitte koos rattaga külili plärtsatada.

Ah, mis ma siin ikka seletan – vaadake ise! On ju äge?!

Fotode autor Priit Pullerits

kolmapäev, oktoober 18, 2023

Pullerits: Vastus suurele küsimusele: kui palju läks maksma rattareis Ameerikasse?

Nüüd vastus küsimustele, millele Ameerika rattareisil raha kulus ja kui palju selline reis maksma läks. (Fotol paremal rattatee 128. maantee kõrval Colorado jõe kaldal.)

Esmalt paar asja seletuseks. Kulutused on märgitud eurodes, et need oleks meie argieluga paremini seostatud, ka siis, kui kulutuse eest maksin dollarites. Siiski on sulgudes lisatud ka väljaminekud dollarites, et oleks selge, kui palju kohapeal sealses vääringus maksin. Dollarites tehtud kulutused on arvestatud eurodesse reisi eel ja ajal kehtinud keskmise kursiga 1 dollar = 0,95 eurot. Kui USAs maksin krediitkaardiga, on kulutus eurodes see, milline summa on arvestatud maha mu kontol.

Olen mõne kuluartikli puhul, nagu toit, öömajad, autokütus, arvutanud ja lisanud ka keskmise kulu.

Niisiis, Utah rattareis 21. september – 8. oktoober 2023

Lennupiletid
(Eurowings Discover / Lufthansa) Tallinn – Frankfurt – Salt Lake City – Chicago – Frankfurt – Tallinn 813,52

Ratta transport lennukiga 315,85

Ööbimised (kokku 17 ööd) 1447,64 

    Hotel Mercure, Tallinn 77,40
    National 9 Inn, Price 75,12 ($78,57)
    Budget Inn, Green River, 4 ööd 237,88 ($250,40)
    OK RV Park cabin, Moab, 4 ööd 487,97 ($513,65)
    Canyonlands Motor Inn, Monticello, 3 ööd 256,09 ($269,57)
    OK RV Park cabin, Moab, 3 ööd 243,58 ($250,71)
    Motel 6, Salt Lake City 69,60 ($71,93)

    Keskmiselt ühe öö hind 85,15

    USAs 16 ööbimist kokku $1434,83
    Keskmiselt ühe öö hind USAs $89,68

Toit 285,72 ($292,90)
    Keskmiselt ühe päeva toidukulu 17,86 ($18,30)*

Autorent (Dollar; Toyota RAV4, 16 ööpäeva) 1121,21 ($1157,84)

Autokütus 134,65 ($141,17)
    Kokku bensiinikulu 128,2 liitrit (33,87 gallonit)
    Keskmine bensiiniliitri hind 1,05 ($1,10)

Reisikindlustus (Seesam), sh ohtliku spordiala kindlustus 221,61

ESTA 19,58 ($21,00)

Bussipiletid Tartu–Tallinn–Tartu 25,10

Ratta ettevalmistus, pakkimine, hooldus 61,00

Hügieenivahendid, ravimid 12,93 ($13,61)

Auto- ja rattapesu 4,85 ($5,10)

Kolm raamatut 61,35 ($64,16)

Pargi sissepääs (Goblin Valley SP +annetus) 9,98 ($10,51)

Kingitused kodustele 42,00 ($44,15)

Kõik kulud kokku 4576,99 eurot

    Keskmiselt ühe päeva kulu (kokku 18 päeva) 254,28 eurot

*Arvestatud 16 päeva (21. sept kuni 6. okt), sest 7. ja 8. okt toitlustasid lennufirmad

Võrdluseks: 2019. aasta kevade rattareis Moabi, mis kestis neli päeva nüüdsest kauem ehk 22 päeva, läks kokku maksma 3605,96 eurot, ja 2016. aasta kevadine reis, mis vältas kokku 23 päeva, ainult 2162,90 eurot. Ehk kallinemine nelja aastaga ligi tuhat eurot ja seitsme aasta taguse ajaga kõrvutades üle kahe korra (kallinemine oleks veel suurem, kui äsjane reis kestnuks sama kaua nagu kaks eelmist). (Fotol ülal paremal liivakivikaljud 128. maantee ääres Colorado jõe kaldal.)

Kallinemine ei ole tulnud sellest, et oleksin seekord tarbinud rohkem ja kallimaid teenuseid. Ikka valisin võimalikult soodsad lennupiletid ja ööbimiskohad (mis on põhiosas olnud kogu aeg sama), rentisin maasturi ja vedasin üle ookeani kaasa ratta ning sõin samamoodi ja ostsin ka süüa enamasti samast kauplusest. (Fotol ülal vasakul Canyonlands Motor Inn Monticellos.)

Siiski on üks kuluartikkel, mis 2016. aastal summa alla tiris: lennupileteid ei ostnud ma oma raha eest, vaid need kinkis Rootsis arstina töötav vend mulle 50. aasta juubeliks. Võrreldes 2019. aastaga ei olnud seekordse reisi piletid väga palju kallimad: 594,47 eurot versus 813,52 eurot. Arvestades, mis jutte on levitatud, kui palju on üle Atlandi lennupiletid väidetavalt kallinenud, ei ole ligi 220-eurone hinnatõus kuigi märkimisväärne.

Nagu arvata võis, siis suur üleshüpe toimus autorendi hinnas. Kasutasin, nagu alati, rentimiseks keskkonda economycarrentals.com ja sealt soodsaimat pakkumist. Nüüd pidin Toyota RAV4 (fotol vasakul Moabis kesklinnas) 16 ööpäeva eest maksma 1121,21 eurot. Samadel tingimustel sain neli aastat tagasi sama suure Nissan Rogue'i 21 päevaks laias laastus poole odavamalt, 637,43 euro eest. 2016. aastal maksin samuti sama suure GMC Terraini 19 rendipäeva eest 585,40 eurot. Seega andis autorent sedapuhku märgatava panuse kulude suurenemisse.

2019. aastal tuli ühe öö keskmiseks hinnaks 59,11 eurot, nüüd 85,15 eurot. Arvestades ööbimiste suurt arvu, tuleb siitki tuntav hinnatõus. 2016. aastal maksin OK RV pargis (fotol paremal) cabini eest keskmiselt 32,22 eurot, aga nüüd 104,50 eurot. Kusjuures kolm ööd sain tänu sellele, et mind märgiti korduvkasutajaks, mõnevõrra soodsamalt. Sellest, et Moab muutub üha kallimaks, olen läbi aastate korduvalt rääkinud, hoiatamaks neid, kes sinna minna tahavad, aga seda edasi lükkavad.

Toidukulud ei ole kuigi palju suurenenud, kuid kokkuvõttes kergitavad needki koguväljaminekuid. 2016. aastal kulus toidule päevas keskmiselt 13,47 eurot, 2019. aastal 10,97 eurot (vähenemine!), sel korral 17,86 eurot.

Nüüd on küsimus, kas kuskilt oleks saanud kokku hoida. Vastus on, et ei. Piletid olid soodsad. Ööbimiskoht Moabi soodsamaid. Auto peab olema vähemalt väike maastur, et ratas salongi mahuks (fotol vasakul Floysse viiva tee alguses). Ratas on vaatamata logistikamuredele (pakkimine, rattapileti reserveerimine ja mäletate, Salt Lake Citysse jõudes tekkis kahtlus, et ratas on lennujaamades kaotsi läinud) kasulikum kaasa vedada, mitte kohapeal rentida, sest Moabi kesklinnas Chile Pepperi rattapoes algavad karbonraamiga keskmise klassi maastikurataste rendihinnad 85-90 dollarist päevas, millele lisanduvad maksud ja soovituslik kindlustus tõstavad päevase rendihinna 110 dollari ligi.

Jah, võib jätta ostmata raamatud ja väiksed kingitused kodustele, aga need on nipet-näpet, mis suures plaanis väljaminekuid ei mõjuta.

Arvata võib, et kui keegi plaanib lähiaastatel samasugust reisi teha, siis tuleb tal maksta selle eest vähemalt 5000 eurot, võib-olla koguni ligi 6000 eurot. Mis tähendab, et Moab (fotol paremal vaade linnale Moab Rimi servalt), maailma maastikuratturite meka, paradiis ja mitteametlik, kuid üldaktsepteeritud pealinn, muutub üha rohkematele järjest kättesaamatumaks. Mis tähendab, et tõenäoliselt jäävad minu kolm sooloekspeditsiooni rattaga sinna - ja ekspeditsioon algab ikka vähemalt kahest nädalast - Eesti ainsateks ja viimasteks.

Kes pole veel saanud mahti vaadata värsket videot rattasõidust harva külastatavas Kane'i oja kanjonis, siis siin see on.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

laupäev, oktoober 14, 2023

Pullerits: Veenduge oma silmaga, mida kujutab endast rattasõit kanjonis

Kane’i oja kanjon Moabi kesklinnast (fotol paremal) veerandsada kilomeetrit lõunas pidi kujunema üheks adrenaliinirohkemaks kohaks veidi rohkem kui kahenädalasel rattaekspeditsioonil Utah’ idaserva. Sest sinna suunduvad jalgratturid haruharva.

Seega panin töövalmis ka GoPro kaamera, et anda Youtube’i kanalil panus, kuidas tundub Kane Creek Canyon rattaga sõites ja rattasadulast vaadates. Mootorrattavideosid on seal palju. Aga nagu ilmnes, siis need videod petavad. Ja petab ka minu salvestatu.

Mootorrattavideod loovad võltstunde, et Kane’i oja kanjon (fotol vasakul ning kõigil järgnevatel piltidel) on kergesti läbitav. Mul puudub kogemus surmkindlalt väitmaks, et tsikliga on Moabi ümbruse maastikud muretumalt sõidetavad kui jalgrattaga. Kui näiteks mootorrattaga järsust ja kivisest nõlvast üles või alla sõita ei julge, on jama majas; jalgrattaga on lihtsam: seda talutad käe kõrval. Või kui mootorrattaga pikali kukud: kujutan ette, et võid saada palju rohkem haiget, sest motorratas on ju raske ja kiirused, millelt kukutakse, suuremad.

Nägin oma silmaga eelmise, 2019. aasta ekspeditsiooni ajal Fallen Peace Officer Trailil Moabist veerandsada kilomeetrit põhja poole umbes kahesaja meetri kaugusel nõlval, kuidas mootorrattur tõusul külili plärtsatas ja seal omal jõul püsti ei saanud. Õnneks oli tal eespool sõitnud kaaslane, kes märkas, et paarimees on kadunud, ja tuli tagasi ning aitas ta püsti.

Ent ikkagi loovad mootorrataste suurelt kiiruselt jäädvustatud videod mulje, et Moabi piirkonna rajad on kergete killast. Tegelikult ei ole. Seetõttu ei tasu jalgratturina motikavideote põhjal ühegi tee raskusastme üle otsustada.

Seoses sellega, et Postimees andis mulle võimaluse jagada reisirubriigis Kane’i oja kanjonis käiku ka laupäevase lehe lugejatega (aitäh, Krister Kivi!), monteerisin kokku sealse sõidu video. Aga video, nagu öeldud, sai petlik.

Tõdesin, et video ei suuda edasi anda kümnendikkugi sellest, mida tegelikult kohapeal tunned, sest:
- video on kõigest kahemõõtmeline;
- video ei suuda haarata kogu ümbrust;
- video tasandab ära kõik järsud laskumised ja rängad tõusud;
- videosse jäävad jäädvustamata paljud keerulised ja pingelised kohad, sest siis oled ennekõike ametis enda ja rattaga;
- kaamera on suunatud ainult ühes suunas, ette;
- videos pole lõhnu, tuult, pole tunda pinnase nüansse;
- video ei püüa kinni kübetki sellest, mida tunned, olgu see põnevus, ärevus, hirm, kartus, eufooria, mure, nälg, janu vms;
- video ei edasta seda, mida sõitja tunneb füüsiliselt, vaimselt, hingeliselt.

Lühidalt: video on üks vilets aseaine tegelikkusele. Ja selle põhjal järeldada, et mingi käik ei paistnud olevat äkki käimist väärt, on vale ja eksitav. Seetõttu tulebki ise oma rattaga kohale minna ja ise kõik oma rattaga läbi teha.

Kes inspiratsiooni sai, arvestagu, et mu video ei suuda edasi anda väikestki osa sellest raskusest, mis kaasnes sõiduga Kane’i oja kanjonis.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

kolmapäev, oktoober 11, 2023

Pullerits: Kuidas meeldiva üllatusega alanud päev lõppes hirmutava ööga

Mõnikord on hea meel eksida. Näiteks siis, kui arvad, et tuleb kas just igav, aga kindlasti keskmisest igavam sõit.

Olin põnevust veidi vähemaks võtnud, sest piilusin Google’i kaardilt, mis ees ootab. Haarasin ekraanil alt paremast nurgast kollase mehikese, tõstsin selle Green Riveri linnakese kohale, lasin seal lahti ning nägin siis, millistest teedest on kaardil n-ö elav pilt. Hastingsi teest (fotol paremal), mille sõitmist kaalusin, oli. Aga pilt ei olnud kutsuv. Esiteks pilvise ilmaga üles võetud, seega värvid tuhmid, ja teiseks näis kulgevat üle tuima tasandiku.

Selle teise teguri puhul oleksin pidanud teadma, et pilt petab. Tavaliselt ei ole tõusud ja laskumised, kui need pole just pooleldi püstloodis, pildil ega ka videos arusaadavad. Ja mäed, mis kaugemale jäävad, moonduvad pildil mõnemillimeetriseks sakiliseks kriipsuks (fotol vasakul) – see on äraspidine efekt, mis peaks olema tuttav igaühele, kes soovinud silmapiiril kõrguvaid mägesid fotole jäädvustada. Asi selles, et kahemõõtmelisel fotol puuduvad ju päriselu proportsioonid, eeskätt sügavus.

Niisiis istusin umbes 850 elanikuga Green Riveri lääneserval Conoco bensiinijaama parklas, oma elutegevuse lõpetanud Burger Kingi kiirtoidukoha kõrval sadulasse eriliste ootusteta. Laskunud sealt sadakond meetrit linnakese suunas, keerasin paremale sildistamata asfaltkattega Hastingsi teele (fotol paremal). Vahelduseks oli päris mõnus teha üks väike ekspeditsioon ka kõvakattega teel – rattaringid Green Riveri, Monticello ja Moabi tänavatel ei tule siin arvesse, sest need olid lihtsalt õhtune ajaviide linnadega tutvumiseks –, ehkki samas tundus see justkui pettuse, sohina. Nagu olnuks kohustus kolistada ainult kividel ja pressida läbi liiva.

Ega algus olnudki paljutõotav. Nii vasakul kui paremal mingite tundmatute kultuuridega rohekas-kollakad põllumaad, tarade äärde varutud heinapallid (õigemini, heinakuubikud), mõne hobusega või sootuks tühjad metallist karjaaedikud, siin-seal vana põllumajandustehnika ja autoromud ning hooned, kus võib-olla elas keegi, aga võib-olla ka mitte (fotol vasakul). Ja ümberringi tõesti tasandik. Ainult vasakul, kus põllumaa kaugema serva taga voolab Green River ehk Roheline jõgi, kasvamas reas rohelised puud.

Ja siis järsku tee ääres silt «Elgini surnuaed». Poleks silti olnud, sõitnuks kalmistust (fotol paremal) mööda. Poolsada meetrit asfalteelt kõrvale jäänuna paistis see silmanurgast järjekordse kolahunnikuna hallikalt savisel pinnasel. Lähemal vaatlusel osutus aga omalaadseks kitšiväljaks või juudi jõulupuuks: haudadel kaunistuseks («kaunistuseks»?) mänguasjad, päkapikud, mänguloomad, kunstlilled, Ameerika lipud. Vanimad hauaplatsid sadadest pärinevad aastast 1865, hilisemad näitavad, et siia on maetud raudteetöölisi, uraani kaevandajaid ja raketiväelasi. Nimelt läks siit kunagi läbi Denver Rio Grande Western Railroad, külma sõja aastail lasti aga lähedalasuvalt polügoonilt taevasse 141 Athena-nimelist raketti. Nüüd on Elgin kummituslinn. Ametlikult küll Green Riveri osa.

Seejärel hakkas pilt muutuma. Esmalt andsid sellest märku teeäärsed savimineraalidest koosnevad heledat värvi, peamiselt hallid pehmed bentoniitkünkad (fotol vasakul), millesse vihmaveed on uuristanud sügavad vaod. Siis laugena näivast paremale kaarduvast tõusust üles ning ees avanes sootuks teistsugune horisont.

Green Riveri linna põhjapoolset serva raamistab kauguses – kui ma nüüd nimega ei eksi – massiivne Transportation Rock, mis on osa Book Cliffsist ehk Raamatukaljudest (fotol paremal). Need on nime saanud selle järgi, et on pealt justkui teerulliga siledaks hõõrutud, meenutades oma lameda platooga raamaturiiulit. Tõusu otsa jõudnuna nägin Raamatukaljusid enda ees palju suursugusemalt, kaugemale ja sügavamale ulatuvana. Nende poole väntasingi.

Ja mida rohkem edasi jõudsin, seda vägevamaks silme ees vaatepilt muutus.

Raamatukaljusid (fotol vasakul) näeb väga pikalt, kümnete, kümnete ja kümnete miilide kestel, kui sõita mööda 70. kiirteed Coloradost Green Riveri suunas ja sealt edasi loodesse. Need paistavad kui terra incognita, kuhu inimesel puudub kõrgete püstiste seinte tõttu juurdepääs. Sedasi on Raamatukaljud elukohaks koiottidele, puumadele, ilvestele, karudele, isegi piisonitele.

Veidi rohkem kui kümmekonna kilomeetri järel tuleb Hastingsi teel küllaltki järsk laskumine (fotol paremal), kus kiirus tõuseb kergesti üle 50 km/h, ning läbib lõpus, laskumise põhjas, liivase vadi – see on koht, kus saju ajal jooksevad mäslevad tulvaveed üle tee. Utah’ kõrbeteedel on selliseid madalaid kohti palju. Enamasti on need tugevdatud betoonplaatidega, et marutavad veed teed minema ei pühiks. Ometi seda juhtub.

Kuskil sealkandis, kus järgnenud kerge ja lühikese tõusu järel avaneb vasakul vaade uuemat sorti rantšole (fotol vasakul) ning Blue Castle’i ehk Sinise lossi nimelisele mäele, peaks mingi tee keerama paremale ja viima kohani, mis mõnel kaardil on tähistatud Jenkstar Ranchina. Seda ümbritseb teatav müstika. Ametlikult ja suuresõnaliselt on tegemist jätkusuutliku elulaadi arendamise kohaga, kus insenerid ja kunstnikud otsivad loovaid lahendusi maailma akuutsetele probleemidele. Seal, keset eimidagit, toimub ka mingi kolmepäevane festival. Aga arvestades koha eraldatust ja et sinna ei juhata ükski silt, võib peaaegu kindlalt väita, et seal toimub veel midagi ja muud, mida ametlikult kirjas ei ole.

Kust Jenkstar Ranchi tee viib, jäigi mul avastamata, kuigi jälgisin teeäärt tähelepanelikult. Ju siis saatus ei tahtnud, et ma kaine ja ratsionaalse maailma esindajana sinna alternatiivkogukonda satuksin.

Mingil hetkel muutub Hastings Road kaartidel Beach Roadiks ehk Rannateeks. Rannatee keset kõrbe?! Ei, see pole nali või iroonia. Sest paaril korral keerab käänuline Roheline jõgi (fotol paremal) tee äärde ning selle liivased kaldad viitavad, et tõepoolest võiks kusagil vette ujuma minna. Kuigi olen kuulnud, et see pole soovitav, vähemasti teises selle piirkonna suures jões, Colorados, kus vesi olla ka suvel jääkülm ja vool kiire, ehkki kaldalt vaadates nii ei paista.

Vaatepilt muutub edasi vändates aina suurejoonelisemaks. Hallikad-oranžid Raamatukaljud tulevad järjest lähemale. Kontrasti loovad Rohelise jõe rohelised kaldapealsed ja seal turritavad kollased õistaimed (fotol vasakul). Asfalttee, tõend tsivilisatsiooni kohalolekust, vonkleb usjalt jõega samas suunas kaljude vahele. Kuni viimaks, veidi rohkem kui 15 kilomeetrit Green Riveri linnakesest, lõpeb – muutub kruusateeks.

Ees vaatab vastu silt «Swasey’s Boat Ramp» (fotol all paremal). Ehk Swasey paadislipp.

Siia tasus sõita. Ümberringi kõrged kaljud. Ees lai Roheline jõgi. Kaldal kõrgumas suured puud, mida jõevesi kõrbemaastikul edukalt toidab. Veidi tagasi vaadates ulatub üksiku teravikuna üle kaljude sileda platoo Sinise lossi tipp. Isegi see, et siia jõudmine ei võtnud nii palju aega ja vaeva, nagu enamik teisi võimsaid kohti, mida sel reisil nähtud, ei vähenda vaatepildi pakutavat emotsiooni.

Paadislipile (fotol vasakul) astuvad kaks keskealist naist, kaasas laps ja kolm koera. Naised on tulnud vastu oma abikaasadele, kes on üheksa päeva paadiga jõel veetnud. Täna on see päev, mil nad peaks siia, seikluse lõpp-punkti saabuma.

Swasey randa jõudmine (fotol paremal) võttis tänu ohtratele pildistamispeatustele tunni ja kümme minutit. Tagasiteel (fotol all vasakul), mis liiati kulgeb vastu päikest ja seetõttu pildistamist ei soosi, otsustasin olla ajasäästlikum. Jõudsin auto juurde tagasi 41 minutiga. Kokku kestis 31,3-kilomeetrine teekond tunni ja 51 minutit, millest sõiduaega tuli Strava järgi veidi üle 1:38. Keskmiseks kiiruseks kujunes 19 km/h ning tõusumeetreid kogunes 213 – ei saagi aru, kust neid nii palju tuli.

Edasi tuli aga asuda lahendama probleemi. Ja probleem seisnes selles, kuidas saada rattalt (fotol all paremal) küljest ära pedaalid, et õhtul Salt Lake City’s ratas tagasilennuks kasti pakkida. Muuseumis, mis pühendatud John Wesley Powellile, Metsiku Lääne kuulsale uurijale üle-eelmise sajandi teisel poolel, kus käisin oma raamatukogu täiendamas, sain soovituse sõita üle jõe ja küsida pedaalide lahtikeeramiseks võtit autoparandustöökojast.

Seal tegelesid mehed ühe tumedanahalise turisti sedaani kütusepumba putitamisega. Kui töökoja pealik, ligi kahemeetrine vibalik, määrdunud-auklikud teksad jalas, mult lõpuks küsis, kuidas saab aidata, seletasin, et soovin mutrivõtit maastikuratta pedaalide lahtikeeramiseks. «I don’t borrow tools,» kõlas lakooniline vastus. «Ma ei laenuta tööriistu.»

Ausalt öeldes oli see solvav. Et mees, sa ei saa siin inimtühjuses (fotol vasakul), kus peaks kehtima kirjutamata reegel, et hädasolijaid tuleb aidata, isegi nii palju vastu tulla, et teine mees saaks oma käega paar liigutust teha! Ei hakanud teda paluma, vaid tulin tulema.

Sõitsin Rohelise jõe (fotol paremal) juurest edasi tunni kaugusele Price’i. Seal pidi olema üks rattapood. Tee sinna viis enamasti pikkade, mitmemiiliste sirgetena üle elutuna näiva kõrbemaastiku, mis ajas hirmsasti une peale. Selge see, et kahe nädalaga kogunenud väsimus hakkas välja lööma. Samas oli liiklus sel üksikul teel, kuhu jääb ainult üks linn, kummituslinn Woodside (kus filmiti kütuseveoki plahvatus ekraanihitis «Thelma & Louise»), üllatavalt tihe; tihedam kui mil iganes eelnevatel aastatel; tihedam kui Tartu–Tallinna maanteel. Kuhu need inimesed küll kõik sõidavad, imestasin.

Price’is leidsin peatänava alguses rattapoe Altitude Cycle (fotol vasakul) kergesti üles. Seal võeti sõbralikult vastu. Kui ütlesin, mida soovin, tõsteti ratas pikema jututa sadulapostiga kinnituspukile ning keerati pedaalid küljest. Isegi raha ei küsitud selle ees. Hoopis anti kaasa kleeps «A real man is his own motor» – «Tõeline mees on iseenda mootor».

Edasine ligi kahetunnine sõit Salt Lake Citysse üle Wasatchi mägede, kus tee tõuseb Soldier Summiti sisuliselt kummituslinnas 2279 meetri kõrgusele, on mu hinnangul üks ilusamaid Utah’s. Mäenõlvadel oli lehtpuude seas näha sügist kuulutavaid kollaseid laike. Tempot tõmbas maha avarii Helperist neli miili põhja pool (fotol paremal, all vasakul ja all paremal), millest mul õnnestus siiski väikse, maksimaalselt pooletunnise ajakaoga pääseda. Vastassuunas oli pärast õnnetuskohta, kus tee ääres oli näha süsimustaks põlenud sõiduki vrakk, vähemalt kolme-nelja miili pikkune autode kolonn, mis vaevu liikus. Neist tõenäoliselt olid paljud masinad, millega inimesed sõitsid Salt Lake Cityst kagusse, sh Moabi kanti nädalalõppu veetma.

Salt Lake Citys (fotol all vasakul) olin ööbimiseks valinud kesklinnas Motel 6. Esiteks on sealt varahommikul pimedas lennujaama vähem kui veerand tundi autosõitu ning teiseks on see motell lennujaamalähedastest ööbimispaikadest soodsaima hinnaga. Kuid sel kõigel, nagu öösel selgus, oli oma hind.

Pakkisin teise korruse motellitoas õhtul ratta kasti, sõin Panda Expressist ostetud kolmeosalise hiina roa, käisin duši all ja heitsin võrdlemisi varakult, juba kella 11 paiku magama, sest hommikul pidin kella kuue ajal tõusma. 

Mul oli tuba T-kujulise motelli tagumises otsas, kus märkasin juba õhtul, et peaaegu ühtegi teist autot seal ei seisa. Peale ühe päevihäinud halli Toyota mahtuniversaali, millega saabusid kaks meest. Üks oli minuvanune valge, kes viskas mulle naeratades arusaamatu remargi ja patsutas trepil õlale, ning teine, tema kaaslane, neeger, kelle vasak näopool oli silma ümbruses millalgi kõvasti pihta saanud. Kohe nii kõvasti, et seda märganud, ei tahtnud ma seda vaadatagi.

Küllap saabub enamik teisi ööbijaid millalgi hiljem, arvasin.

Ei saabunud.

Kella ühe ajal öösel kuulsin ukse taga, et keegi pühib minu uksematil jalgu. Siis järgnes koputus uksele. Ajasin end voodis püsti ja püsisin vagusi, oodates, mis edasi saab.

Järgnes koputus aknale. Akna ees olid paksud läbipaistmatud kardinad. Järgmiseks tundus, nagu keegi küsinuks, et kuhu see valge kutt läks. Ega täpselt küsimusest läbi ukse aru saanud.

Siis kuulsin, et keegi katsub ukselinki. Nüüd ajasin end voodist juba täiega välja. Kuid püsisin jätkuvalt tasa. Tuld põlema ei pannud. Küsima ei hakanud, et kes see on ja mis ta tahab.

Mobiiliekraani valgel otsisin oma dokumentide kaustast välja motelli broneeringu – selle leidmine võttis närviajavalt kaua aega – ning toksisin sealt motelli numbri oma telefoni. Et kui olukord pingestub, siis helistada. Igaks juhuks uurisin ka voodi kõrval olevat traadiga telefoni, et küllap on seal vastuvõtulauaga otseühendus. Aga lauatelefon ei töötanud.

Tüüp, kes ukse taga oli, ilmselt lahkus. Aga und enam ei tulnud.

Poole tunni pärast kuulsin, et keegi hüüab kõva häälega midagi parklas, kus seisid peale minu rendiauto hall Toyota mahtuniversaal ja üks valge väiksemat sorti maastur. Piilusin aknast ja nägin, et motelli tumedanahaline turvatöötaja oli tulnud piirdeaia tagant mingeid tumedaid, kapuutsidega kogusid minema peletama. Nood eemaldusidki.

Turvamehe nägemine andis nii palju hingerahu, et suutsin taas uinuda.

Kui kell kuus ärkasin, kiiruga riidesse panin ja paar kreemisaia ampsu võtsin, kuulsin, et jälle koputab keegi uksele. Nüüd juba vihastasin. «What’s there!» käratasin. See pidi mu meelest tähendama, et «mis on, raisk!». Vaatasin läbi uksesilma ja nägin, et mingi must kogu seisab küljega ukse taga.

See ajas pigem vihale, kui hirmule. Mul oli ju vaja kiiresti lennujaama jõuda, rendiauto tagastada, lennule registreerida, rattakast ära anda, turvakontroll läbida – see kõik võtab aega.

Õnneks tüüp ukse tagant peagi kadus. Võtsin seljakoti ja arvutikoti ning viisin need kõigepealt trepist alla autosse. Siis tulin trepist üles tagasi ning nägin viis-kuus meetrit eemal kahte musta kogu. Tegin näo, nagu poleks neid õieti märganud. Ise vaatasin kümmekond meetrit eemal oma numbrituppa sisenedes, ega nad mulle järgnenud.

Ei järgnenud. Haarasin rattakasti, tassisin selle trepist alla, paigutasin tagaluugist auto salongi ning tegin kiiruga, tagasi vaatamata minekut.

Jõudsin piisava ajavaruga kell poole üheksa Chicagosse startiva lennuki väravasse.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits