Pullerits: Millise suure õppetunni jättis Taavi Peetre Eesti spordile?

Suurt kasvu kuulitõukaja Taavi Peetre oli nii suure südamega spordimees, et isegi kui tal oli omadusi, mis ei pruukinuks teistele suurt meeldida, ei paistnud need suurelt välja. Seetõttu oli kahju, et kui palju ta ka ei üritanud, jäi kuus aastat tagasi Riias tõugatud 20.30 talle hooajast hooaega kättesaamatuks. Kuni tänavu, pärast talvist ettevalmistust kettaheitja Aleksander Tammerti juhendamisel, näis, et barjäär saab murtud – kaks korda 20.33. Üks 20 ja poole meetrine katse Viljandis, mis ohustas Heino Silla kolm kümnendit tagasi püstitatud Eesti rekordit 20.53, lõppes vägagi vaieldava üleastumisega.

Kahjuks peatas Peetre elu- ja sportlastee 11. septembril traagiline paadiõnnetus Tamula järvel.
Ometi suutis Peetre oma viimaseks jäänud hooajal anda kasuliku õppetunni kogu Eesti kergejõustikule. Eesti kergejõustik teeks Peetre mälestuse hoidmiseks suurima teene, kui tema antud suurepärasest õppetunnist tõepoolest õpiks.

Peetre tammus kuulitõukajana aastaid paigal. Põhjus peitus ilmselt vales treeningsüsteemis, senise juhendaja ideede ammendumises, samuti sportlase enda mõningases alamotiveerituses. Ja kohe kindlasti valedes valikutes ja otsustamatuses. Tükk aega võis kuulda soovitusi, et hakaku Peetre tõukama pöördega, küll siis tulemused ka paranevad. Seda, et pöördetehnika peaks talle sobima, näitas tunamullu kettaheites ületatud 60 meetri joon. Aga alles siis, kui kettamees Tammert mullu sügisel Peetre oma tiiva alla võttis, soostus ta põhialal uut tehnikat õppima. Ja uus tase juba ilmneski...

Just siin peitubki õppetund Eesti kergejõustikule: selleks, et saavutada maksimum, tuleb lahti saada samasugusest otsustamatusest ja teha lõpp ekslikele valikuile, nagu tegi seda Peetre.

Miks oli reietraumaga kimpus Ksenija Baltal vaja lennata juuni algul New Yorki Teemantliiga etapile, kus valu uuesti välja lõi? Miks läks Gerd Kanter pärast olümpiavõitu, kui vaim ei pruugi olla valmis uue tipu ründamiseks, jahtima 75 meetrist tulemust, ja kurnas end nii, et 66 meetrit, mis varem oli tal võistlustel halvim katse, kujunes tänavu mitut puhku parimaks? Miks on Eesti kümnevõistluskoondisele vaja iga hinna eest Superliiga võitu, kuigi see ei ole juba ammu enam jõuproov, mida konkurendid väga tõsiselt võtaks? Ja kui meenutada eelmise nädalalõpu kümnevõistlust Talence’is, kus Mikk Pahapill sai vigastada ja Andres Raja teenis teivashüppes nulli, siis kas keegi on saanud aru, mida Raja, kohati nagu jonnakas vanamees, spordis üldse saavutada tahab? Andrus Värniku viimaste aastate etteastete kohta ärme parem pärimegi.

Nende isiklike küsimuste taga laiub aga suurem küsimus: mis on Eesti kergejõustiku eesmärk? Mis tähendab, et tuleb küsida, mille järgi hinnata Eesti kergejõustiku edukust.

Iseenesest tundub ju lihtne küsimus: kui tiitlivõistluselt tuleb medal, on hästi, ja kui ei tule, on halvasti. Harry Lemberg, Tiidrek Nurme juhendaja, oli kord ühelt lugupeetud isikult kuulnud: «Meil pole midagi hakata peale kõrgete edetabelikohtade ja muude heade tulemustega. Neid spordimuuseumi ei panda. Sinna pannakse medalid.»

Tänavusest pole midagi panna. Järelikult on seis halb? Mis siis, et esitosina kohti tuli tiitlivõistlustelt rohkem kui paljudel varasematel aastatel. Aga fakt on seegi, et kergejõustiku tiitlivõistlusel jäi Eesti viimati medalita 1999. aastal.

Aga ainult tiitlivõistluste põhjal perspektiivitundega hinnangut siiski anda ei saa, väidab kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak. Äkki siis normitäitjate järgi? Ei, pareerib ta, sest normid alalõpmata muutuvad. Võistkondliku EMi koha järgi? Ka selle järgi mitte, vastab Normak, sest tolle võistluse koht sõltub sellest, kui hästi õnnestub koondis kokku saada. Eesti meistrivõistluste tulemuste järgi? Vaadakem tõele näkku: sealne tase näitab ühe või teise klubi võimekust ning sportlase võimalusi jätkata treenimist töö või kõrgkooli kõrvalt, nendib Lemberg.

Raske on vastu vaielda Normakule, et objektiivse hinnangu andmiseks ei piisa üksnes tiitlivõistluste medalite lugemisest, Euroopa areenil saadud kohtade vaagimisest ja Eesti meistrivõistlustel näidatud tulemuste lahkamisest. Aga mingi edukuse mõõdupuu peab siiski ju olema, sest konkreetsete eesmärkideta mõõtmistele tuginevas spordis areneda ei saa. Vastasel juhul ongi tagajärjeks otsustamatus ja valed valikud.

Tasub jätta igaveseks meelde, mida õpetas otsustamatuse ja valede valikute kohta varalahkunud Peetre.
******Sügis Tartus Tähtvere linnaosas. 25. september 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Taavi Peetre 4. augustil Rakvere staadionil. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Ksenija Balta 4. augustil Rakvere staadionil kaugushüppes äratõukele lähenedes. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andres Raja on lõpetanud Barcelona EMil kümnevõistluse. Foto autor: Rairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mis küsimusi tekitavad nelikürituse tulemused?

Pärast seda, kui Klubi Tartu Maraton töötajad olid kaks päeva Tartu rattamaratoni finišisalvestust uurinud, jätkus kukkumine. Elvas saadud diplomil oli mu kohaks 692. Kui koju jõudsin, oli sellest saanud protokollis juba koht 698. See püsis päris mitu päeva, aga vastu lõpuks ikkagi ei pidanud. Lõplik koht on 711., mis peaks tuleval aastal tähendama stardigruppi 701-1000 ehk ühe grupi jagu taandumist.

Arvestasin juba suve lõpus, et rattamaraton langetab mind nelikürituse pingereas märgatavalt tahapoole. Ei oleks imestanud, kui oleksin saja hulgast välja pudenenud.

Nüüd on nelikürituse tulemused ka välja arvutatud. Selgub, et olen saanud 31. koha (kuigi punkte on sama palju, 4,889, nagu 30. koha saanud Märt Küüdil). See ei ole ju halb tulemus?

Aga vaatame ühte näitajat veel - sünniaastat. Ilmneb, et ettepoole tulid vaid kaks meest, kes on minust vanemad. Oleg Kovaljov (1964) Tallinnast sai kümnenda koha ja omaaegne koolivend Tartu 2. keskkoolist (nüüdne Miina Härma gümnaasium) Aivar Veri, kel on minuga sama sünniaasta (1965), kuid kes on siiski pool aastat vanem, sai 18. koha. See ei ole ju üldsegi halb tulemus?

Kuna pärast finišeerimist ettepoole nagunii nägema ei küüni, siis vaatame selja taha, kes tulid hiljem. Minust 15 aastat noorem Sulev Kraam Võrust oli 43., isegi viis aastat noorem Alar Savastver jäi seekord maha (44.), 22 aastat noorem Viljar Kannimäe, kellest siin seoses rattasõitudega päris palju juttu on olnud, lõpetas 46. kohaga. Ei tahaks seda küll väga esile tõsta, sest olen aru saanud, et paljudel ajab see mingi närvi krussi, aga lõpuks jäi ühes protokollis ka parim naine kaugele selja taha - Signe Parm oli 65. Kõva suusamees Priit Rooden sai 87. koha. Art Soonets, minu vedaja rattamaratonil, mahtus samuti esisaja sisse - sai 91. koha.

Kindlasti jäi nii mitmelgi mehel palju varu või oli nii palju ebaõnne, et võinuks mulle tihedamalt kandadele saada või koguni mööda pääseda. Aga ärme sellest siin teemat teeme, sest ka mul oli palju nn olekseid. Ainsa maksimumtulemuse tegin suusamaratonil (146.). Aga nn jooksumaraton nurjus (157.), sest ettevalmistus pärast aastast absoluutset jooksupausi piirdus vaid viie nädalaga ning tulemuseks oligi esimest korda esisajast pudenemine. Rattarallil jäin Otepää-eelsetel kitsastel teedel monstroosses grupis tagaotsa ning talvepealinnast laskudes, kui grupp paratamatult rebenes, pääsesid sealt kaks väiksemat gruppi eest minema. Koht alles 368. Ja rattamaraton võõra rattaga ning üldse sel aastal esimest korda maastikul sõites, eriti veel mudas, milles sõidu kogemus üldse puudub, ei saanudki seetõttu tuua paremat kohta kui 711.

Rõhutan veel kord: ma ei toonud neid tõsiasju siin vabanduseks, et vaat, kui poleks nii läinud, küll ma siis alles..., vaid selleks, et kindlasti jäi kõigil mõnel alal parasjagu reservi ning sellele siin apelleerimisel pole mingit mõtet. Kui Tarmo Mõttus alias Vigurivänt sai rattarallil alles 202. koha ja edestas mind kõigest kümne minutiga, siis tuleb tal leppida neliküritusel kuuenda kohaga, millega ta kindlasti ka lepib (nagu mina oma 31. kohaga), mitte unistada, et oleks ta sõitnud võimete kohaselt vähemalt saja piirile, oleks neljas olnud tema, mitte Sigvard Kukk.

Aga kõige lõpuks kerkib nelikürituse tulemusi vaadates paratamatult veel üks küsimus. Siin blogis on aegade jooksul küllap kümned ja kümned mehed väitnud, et see, mis ma teen, ja see, mida ma räägin, on enamalt jaolt vale ja eksitav ning vajab tugevat korrigeerimist, sest kirjutatu käib vastu igasugustele põhitõdedele (sa pead ostma pulsikella ja jälgima pulssi! sa pead trennis pidevalt jooma! sa ei tohi kiiresti trenni teha! jne, jne - you name it) ja seda ei tohi mingil juhul tõsiselt võtta, sest see kõik lihtsalt ei saa töötada ega tulemust tuua.

Ma nüüd siis tagasihoidlikult küsin: kui tõe kriteerium on praktika, ja praktika on selline, nagu siin eespool sai kirjeldatud - liiati maksab spordis ainult tulemus ja see on must valgel protokollis kirjas -, siis kuidas saab väita, et mu kirjutatu on vale ja sobimatu ja tulemust ei too? Kus on siin need mehed, kes on väitnud, et õigus on neil ja minul mitte, ja lõpetasid seejuures nelikürituse minust parema tulemusega? Kui neil on õigus, siis peaks nad ju olema kõik eespool. Sest kuulge, ega siis minusugune ole mingi standard: vastupidavust mul pole (juba 1500 meetrit oli omal ajal mulle liiga pikk, 3000 meetrit aga lausa ületamatu raskus), jõudu samuti mitte (eks küsige Erki Noolelt, millised mu rinnalt surumise näitajad on), kiirust ka pole (parimatel päevadel oli keskmine 100 meetri aeg 12,4 kandis), isegi parimat varustust mitte (laenatud maastikuratas, suusatamises olen ajanud läbi kombisaabaste ja uisus ning klassikas samade keppidega). Vanust, nagu sai viidatud, on ka tunduvalt rohkem kui enamikul konkurentidel. Ja trenni tegemises on minust palju vintskemaid selle. Eks vaadake mu eelmise nädala mahtu: kokku nelja jooksutrenniga 39 km, treeningaega 3:06. See oligi kõik, ausõna.

Aga võib-olla selles, et teen kõike omatahtsi, mitte mingeid keskmisi ja kulunud ja universaalseid äraleierdatud tõdesid jälgides, ongi asja otsustav tegur? Või leidub kellelgi parem seletus?
******Pühajärve puhkekeskus. 21. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kruusane lõik Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 2: Tõus Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Tartu rattamaratoni lõpetamise järel. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Palu toitlustuspunkt Tartu rattamaratonil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Ukerdamine Tartu rattamaratoni porimülkas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas jalgrattaga õigesti trenni teha?

Nagu teada, ei tea ma rattasõidust suurt midagi. Eks seda kinnita ka Tartu rattamaratoni 698. koht. See-eest tean mehi, kes teavad rattasõidust küll ja enamgi veel. Näiteks Rein Kirsipuu. Tema poole oma küsimustega pöördusin. Siin tuleb lühike rattasõidu algkursus (lugemisest võivad loobuda ainult profid!).

Öelge, palun, kas treeningul on mõistlikum sõita n-ö raske rauaga pressides või kerge rauaga kerides?
Mõlemad variandid on vajalikud. Rasket on selleks vaja, et jõudu arendada. Suure ülekandega sõit on puhas jõuvastupidavustreening. Väikse ülekande eelis on see, et esiteks annab see rohkem südame- ja veresoonkonnale, paneb pulsi kiiremini käima. Teiseks arendab see pedaalimistehnikat. Treener võib küll öelda, et hoia jalga nii või naa, aga iga inimene on erinev ja ükski treener ei saa öelda, et jalg peab täpselt just nii käima. Olen mõelnud, et päris õige pedaalimistehnika on selline, kuidas inimesel on mugav. Mida kauem kerides harjutada, seda paremini otsib organism kõige sobivama tehnika välja ning lükkab ebameeldiva, mis sinu liigeste ja lihastega ei klapi, lihtsalt kõrvale.
Lõpuks tekib õige pedaalimistehnikaga harjutades lihasökonoomsus.
Samas peab jälgima, et ka asend ratta peal oleks õige. Ent seegi ei ole absoluutne. Mõni sõidab suhteliselt madala sadulaga, teine jälle kõrgemaga. Kuid sadul ei tohi jällegi liiga kõrgel olla, sest kui jalg läheb pedaalimise ajal sirgeks, venitab ta lihast ja see on kurjast. Näiteks tuuridel on mägedes hästi näha, kuidas mõni sõidab madala sadulaga, mis on suhteliselt taga. Sprinteritel on sadul jälle eespool. Õige on nii, kuidas igaüks ise tunneb – see pannakse millimeetri pealt paika.

Kas grupis loksumisest on treenimise mõttes kasu?
Kui sõit tundub nagu restoranvagunis, siis tuleb vahel ette minna (muigab).
Ikka on grupis loksumisest kasu. Tekib automatism. Mida rohkem sõidad, seda ökonoomsemalt hakkab lihas töötama. Miks mul vanem poiss Toomas sõidab siiamaani noortega võrdselt – näiteks Saaremaa tuuri sõitis läbi: sest ta on niivõrd palju sõitnud. Ta kulutab sellesama töö tegemiseks tunduvalt vähem energiat kui noorest peast. Tema lihaste automaatika on lihtsalt nõnda täpselt paigas: ta lülitab lihaseid pedaalimise ajal sujuvalt ümber. Aga algaja kasutab sageli vajutamist vaid ühes suunas.

Aga kui palju grupis loksumine füsioloogilises mõttes ikkagi arendab?
Kõige alus on aeroobne treening. Mida rohkem baasi, seda paremad on lõpuks tulemused.

Kas tunnisest trennist pärast tööd on kasu või peab ikka vähemalt kaks tundi sõitma?
Tuleb suuta iseennast jälgida. Muidugi on pulsimõõtjad ja muud abivahendid, aga iseenda jälgimine on kõige tähtsam.
Mõnikord lähed ju vastumeelselt trenni, aga trennis läheb enesetunne heaks. Esimesele aistingule ei tohi liiga palju tähelepanu pöörata. Tihti on alguses väga raske, kuid siis läheb kergemaks. Kui juhtub vastupidi, tuleb jällegi võimalikult ruttu trennist jalga lasta. «Vägistada» treeningul ei tohi. Trenn peab meeldima. Ei saa nii, et pean täna ja homme tegema tingimata kaks tundi.
Muidugi, mingi kava ja eesmärk peab treenides olema. Aga selle juures peab jälgima enesetunnet.

Kas maanteerattaga harjutades on krossisõiduks kasu, ja vastupidi?
Miks ei ole! Üks rattasõit ju kõik, kuigi asend on teine. Mu noorem poiss Jaan, kui ta veel tippsporti tegi, sõitis ka talviti ainult bike’iga. Sõitis hommikul valgest pimeda lõunani Eesti teid, 5-6 tundi iga päev. Ikka bike’iga, sest kuidas muidu sa selle sopaga saad. Ja huvitavam on ka sõita külavaheteid – emotsionaalsem. Suviti saad asfalti näha küll ja küll.

Rattasõit tundub mugavusala: istud grupis, hingamine on normaalne. Kas teen midagi valesti?
Ma ei ütleks, et rattasõit mugavussport oleks. Eks distantsid ole ju pikad, 4-5 tundi.
Maastikusõit on sama nagu temposõiduvõistlus maanteel – puhkuse võimalust peaaegu üldse ei ole. Kui Jaan sõitis ülemöödunud aastal Haanja 100, oli tal keskmine pulss näiteks 168. Seal oli pidev koormus, nagu suusatamises. Maanteel, jah, kui tuul on vastu, lähed gruppi ja saad lõdvemalt lasta. Aga töö on mitmekesisem: vahespurdid on nagu intervalltreening. Ja kui on küljetuul ning lage maastik, siis ei ole sekunditki, kus saad hinge tõmmata. Kogu aeg käib positsiooniheitlus, pead varju saamiseks tööd tegema.

Kas treeningul peab jälgima kiirust, südamelöögisagedust, tempot, vatte?
Siin on erinevaid seisukohti. Tean, et mõned treenerid nii meil kui läänes on isegi pulsimõõtja treeningul ära keelanud. See tekitab barjääri: mõtled ainult pulsile, vaatad pulsikella ja keskendud ainult numbrite lugemisele, enam enesetunnet ei jälgi. Nagu iga asjaga, ei tohi ka pulsinäitajatega liialdada.
Vattide jälgimine on lihtsalt huvitav, ei midagi muud. Jaanil oli ka vahepeal hammasratta küljes asi, mis näitas võimsust. Ega see midagi anna, ainult infot saad, et praegu jõuad rohkem vatte arendada. Eks see seisundit näita, aga et seda iga päev jälgida, see on jama.

Mis muud trenni peaks jalgrattur veel tegema?
Mõned teevad natuke kangi, kui tunnevad, et jõudu on vähe. Aga liialdada sellega ei tohi.
Läänes sõidetakse enamasti ainult ratast, tehakse venitusharjutusi peale ja ongi kogu lugu. Seal on võimalik aastaringi rattaga sõita. Meil talvel suusatatakse, joostakse maastikul või mängitakse jalgpalli.
Ülakeha arendamiseks ei ole vaja midagi teha. Kui vaadata parimaid mägedemehi, siis nad on nii peenikesed, käed on nagu piitsavarred. Kui ülakeha on musklisse aetud, pead seda lihasmassi ju mäkke vedama. Jaan on näiteks tugev, 3-4 km läheb ta mäkke küll, aga kui on pikem tõus, siis lööb piimhapet täis ja ongi kõik.

Kuidas Eesti lausikul mägedesõitu treenida?
Vastutuult suure ülekandega. Saad sama efekti.

Kas ohutuse mõttes on parem harjutada grupis või üksinda?
Grupis on ohutum. Grupp on näha, teistel juhtidel tekib mingi respekt. Aga kui oled üksinda, siis mõni vaatab, et mida sa tolkned siin tee peal – teeb nimme sulle midagi. Olen maanteel vaadanud, kuidas grupist minnakse kaarega mööda, aga üksikust sõidetakse mõnikord nii ligidalt mööda.

Kas liiga raskel trassil treenimine, nagu näiteks Tehvandi rollerirajal, tuleb kasuks või kahjuks?
Kui baasettevalmistus on olemas, siis miks mitte mõni ring seal teha. Pidevalt küll mitte.
Treeninguid ei tohi teha kogu aeg tugeva koormusega. Need peavad lainetena käima: mõned trennid tugevamalt, siis pead jälle taastuma. Ilma taastumiseta ei ole arengut. Taastumine on spordis sama tähtis kui treenimine, isegi tähtsam – õige taastumine õigel ajal. Mida staažikam on sportlane, seda paremini ta tunnetab, kunas tuleb pidurit panna.
Näiteks, miks Rein Taaramäel Tour de France läks aia taha? Sellepärast, et ta ei saanud nii teha, nagu oleks tahtnud. Ta on noor mees, aga juba tunnetab ennast. Ta ei tahtnud Türgi tuurile minna, aga keegi jäi haigeks, oli vaja panna üheksa meest välja, ta pandi sõitma, aga seal läks hasarti, oli liider – ja see panigi talle põõna. Tal oli plaanis, et ta puhkab hoopis sel ajal ja teeb vaikselt trenni.

Kuidas tabada ära optimaalne aeg, mida on taastumiseks vaja?
Universaalne näitaja on pulss. Seda tuleks hommikul kontrollida, veel parem, kui kaks korda: pikali ja püsti asendis. Muidugi ei ole see absoluutne näitaja, aga siiski kõige elementaarsem, mis annab märku, kui asi hakkab paigast ära minema. Enesetunne, nagu ütlesin, võib väga petlik olla.

Pärast Tartu rattarallit antakse külaliste alas tasuta õlu. Kas õlu on taastumiseks sobiv või on kahjulik?
Kasu ma küll ei leia. Kuna ma ise ei ole täiskarsklane, siis ei ole ma sellest kunagi suurt probleemi teinud. Noortega on muidugi teine lugu. Aga meestest rääkides: kui see ei muutu harjumuseks ja mõõtu pidada, siis eks õlu võtab hästi joogijanu ära. Muidugi ei ole ilus seda propageerida ja avalikult ei tohiks seda rääkida, mõni vaatab selle peale väga viltu. Aga näiteks Prantsusmaal juuakse peale võistlust klaas veini ja sellest pole midagi.

Kas 35-40 aastane rattaharrastaja saab veel areneda?
Teatud tasemeni. Kui mingilt tasemelt hakata pihta, siis teatud tõus ikka tuleb, aga ega see kaugele lähe. Öeldakse, et inimene areneb 25. eluaastani, siis hakkab tagasi minema. Aga tänu treenitusele võib areng pikeneda. Umbes 35. eluaastast peale on hea, kui jõuad oma taset hoida – siis on see juba hea areng. Muud suuremat arengut siis enam loota pole. Muidugi võib pisut areneda tehnika, lihasautomaatika viimistlemise, kogemuste arvelt, aga bioloogiliselt mitte. See on vastu vanajumala seadusi.
******Sillaotsa, Alam-Pedja looduskaitseala. 8. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Raul Olle (paremal) Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 2: Rein Kirsipuu kevadisel Tartu GP-l. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Kaadrid Tartu rattamaratonilt. Fotode autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 5: Sigvard Kukk (nr 9) Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 6: Erki Pütsep (nr 4) veab Tartu rattamaratonil juhtnelikut. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 7: Tartu rattamaratoni kiiremad osalejad on lahkunud mööda kruusateed Otapää valla territooriumilt. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits ja Art Soonets Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

Pullerits: Kui suured olid rattamaratonil inimkaotused?

Pühapäevasel Tartu rattamaratonil juhtuski see, mida ürituse meditsiinipealik Andras Laugamets oli aastaid peljanud. Teoks sai tema hirmuunenägu. Ja see pole liialdus - just niimoodi ta mulle juhtunut kirjeldas.

Esiteks juhtus see, et üks 50ndates eluaastates mees, kes oli nädal varem saanud kerge insuldi, sai rattamaratonirajal taas miniinsuldi. Teda tabas ühe kehapoole halvatus. Hull oli aga see, et õnnetus juhtus rattamaratonil kohas, kus valitses suur sopp ja muda ning kuhu isegi neljarattaveoga kiirabiautol oli ligipääs võimatu.

Kuid pelgalt sellest üksikjuhtumist ei piisanud, et kogenud medpealiku hirmuunenägu ellu viia. Selleks oli vaja veel ühte õnnetust - ja see juhtuski.

Vaevalt 20 minutit pärast seda, kui oli tulnud teada maas lebavast insuldiga mehest, saabus medteenistusele uus sõnum, et umbes kilomeeter eemal lebab veel üks võistleja. Selgus, et too 40ndates eluaastates välismaalane oli vigastanud kukkudes kaelalüli ja samuti õlavarreluud.

Sellistes olukordades, kuhu kiirabiauto ega reanimobiiliga ligi ei pääse, lähevad käiku ATVd. Neid oli Tartu rattamaratonil väljas kuus (kiirabiautosid ja reanimobiile oli kokku viis). Laugametsa sõnul kulus tund, kuni kaelalüli vigastanud meest sai pärast tema kohta teate laekumist hakata haiglasse sõidutama.

"See oli üks tõsisemaid situatsioone läbi aegade," tunnistas Laugamets. Esmane info oli, et mehe seisund on hirmus hull. Haiglas ilmnes siiski, et seljaaju kahjustada saanud ei ole. Laugamets prognoosis, et mees hakkab igal juhul omal jalal liikuma, kuid tõenäoliselt teevad teatud kohad talle edaspidi valu ning sportimist tuleb tal tõsiselt korrigeerida.

Rattamaratoni kokkuvõte oli selline: kaks rangluumurdu, kaks õlavarremurdu, üks küünarluumurd. "Olime hullemaks valmis," lausus Laugamets. Pühapäeva õhtul viibis haiglaravil viis osalejat. Kevadisel Tartu rattarallil on tema sõnul hospitaliseerimist palju rohkem.

Sellegipoolest väitis Laugamets, et teist nii ekstreemset rattamaratoni maailmas ei leia, v.a üks jõuproov Norras.
******Vooremaa. 14. mai 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits (keskel) Tartu rattamaratoni finišis koos oma abistajate Art Soonetsi (vasakul) ja punase risti märgiga sõitnud arsti Leho Ripsiga. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 2: Järjekordne mudaauk Tartu rattamaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Erki Pütsep Tartu rattamaratonil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

Pullerits: Miks nelikürituse lõpetajad pettumuse said?

Olin üks neist sadadest, kes tegi visalt kaasa kogu Tartu maratoni nelikürituse, aga nagu üks suurepärane ingliskeelne spordisärgi kiri kõlab: "I did___ and all I got was this lousy T-shirt." Ehk: "Tegin läbi (nelikürituse) ja kõik, mis ma selle eest sain, oli see närune spordisärk." Oleks siis, et oleks spordisärgigi saanud (vabanegem sellest totrat anglitsismist, t-särgist).

Nelikürituse vaprad läbijad said klubilt Tartu Maraton traditsioonilise medali ja peasponsorilt SEB-lt flaieri - sellise, mida võiks ajalehtede vahele tuhandete kaupa toppida ning kust need esimesena makulatuuri lendavad. Seekord, tunnistan, et isegi süüvisin sellesse flaierisse, aga SEB kliendina ei leidnud ma sealt küll ühtki ihaldusväärset ja vajalikku pangateenust ning Estonia ooperipiletid 125 krooni tükk olid ka lisatingimustega, et mine kassasse ja osta just sealt.

Helistasin peakorraldajale Indrek Kelgule, et sadade pettunute nimel aru pärida.

Kelk ütles, et nelikürituse auhind on peasponsori, seega SEB, hea tahe. "Sel aastal väljendus see hea tahe sellisel kujul," lausus ta. Ja lisas: "Mulle isiklikult on see sellisel kujul pettumus." Muidugi võib SEB teha oma reklaampakkumisi, nagu õigemaks peab, möönis Kelk, aga "selles kontekstis, nagu nad seda nüüd tegid, oleks see võinud pigem olemata olla".

Et Pullerits tõmbab jälle intriigi üles? Palun väga, võite seda asja ka nii võtta. Aga kui peakorraldaja ütleb otse, et ta pole peasponsori tehtuga rahul, ja kui peasponsori tehtu üle on väljendanud pettumust ka paljud osalejad, siis ei ole see intriig, vaid tõsise küsimuse kajastamine.

Aitäh medaligi eest. Aga selle eest läheb tänu klubile Tartu Maraton. "See on see, milleks meie suutelised oleme," tunnistas Kelk.

Ta on kuulnud nii mõnegi nördimusavaldust, et raha kasseerida Tartu Maratoni klubi oskab, aga selle eest piisavalt vastu anda mitte. Neile nördinuile palus ta tagasihoidlikult meelde tuletada, et stardimaks on mõeldud vaid konkreetsel üritusel osalemisega kaasnenud kulude katmiseks. Nelikürituse medal ja meene on olnud pealekauba. Samuti, olgu täheldanud, et üheski klubi Tartu Maraton ürituse juhendis pole kirjas, et nelikürituse lõpetajad peaks saama nänni. Ses mõttes, tunnistagem, on võimatu väita, nagu oleks korraldajad osalejaid kuidagi alt vedanud või tüssanud. Kelk kinnitas, et proovis ka tänavu SEB-le selgeks teha, et praktilise väärtusega meene nelikürituse lõpetajaile oleks teretulnud, kuid SEB oli andnud talle mõista, et vahendeid selleks pole. (Ja mina ei ole küll SEB-lt laenu võtnud, nii et mind ärge sealt raha minema tassimises süüdistage.)

Tõele au andes tuleb öelda, et nelikürituse läbinute premeerimine on tõepoolest olnud peasponsori hea tahe, mis kuni tänavuseni paljusid rõõmustas. Mullu olid auhinnaks sokid, enne seda mitu korda spordisärk, siis rätik.

Konkurents olevat edasiviiv jõud, mistõttu olgu siin SEB-le, kui nad seda siin lugema juhtuvad - ja küll nad juhtuvad; vean kihla, et keegi juhib varem või hiljem nende tähelepanu siinsele kriitikale, kui nad seda ise ei märka; ja kui ei märka, siis on tegemist tõsise möödapanekuga, sest ainuüksi eile registreeris selle blogi loendur üle 1200 külastuse -, siis olgu SEB-le võrdluseks toodud, kuidas on Estoloppeti suusamaratonide sarja läbinuid premeerinud selle peasponsor EMT. Sel aastal oli Kelgu initsiatiivil auhinnaks omapärane käterätik: nii hästi kokkupandav, et mahub väiksesse kotikesse; kuivab kiiresti; läheb kergesti puhtaks. Selle hind küündis üle saja krooni. Eelmine aasta said Estoloppeti kõik osavõistlused läbinud auhinnaks aga suusakoti. Aitäh EMT-le nende eest!
******Sillaotsa, Alam-Pedja looduskaitseala. 8. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Neljane liidergrupp Tartu rattamaratoni rajal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu rattamaratonil osalejad mööduvad toitlustuspunktist. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Oodates Tartu rattamaratonil meest ja peremeest. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kes sooritasid rattamaratonil tõelise kangelasteo?

Kui paljud teist võivad uhkust tunda, et teil on sõpru, kes olid eilsel Tartu mudarattarallil valmis ennast ohverdama, et teid elusana üle lõpujoone tuua? Pühapäevase võistluse kangelastegu polnud Tanel Kangerti veenev võit - see on ikkagi tema töö, kirevase päralt. Kangelasteod sooritati märksa tagapool. See siin tuleb selle võidusõidu the greatest story ever told (nimetus minu sünniaastal valminud George Stevensi eepilise filmi pealkirjast).

Sel maratonil istusin tänavu teist korda maastikuratta selga. Esimest korda istusin reedel, kui käisin asfaldil endiselt Postimehe kolleegilt Hindrek Riikojalt saadud Meridaga tutvumas. Maastikukilometraaž oli 0,6, kui oma võidusõidurattaga maale sõites kruusateele veetud liiva sees ukerdama pidin.

Andes endale kriitiliselt aru, et ettevalmistus on olematu, hankisin viimasel minutil vähemalt kaks nõustajat. Triatleet Ain-Alar Juhanson andis mulle kolm unikaalset geeli - niisuguseid, mida Eestimaal ei müüdagi - ja eelmise aasta rattamaratoni võitja Allan Oras soovitas, millised rehvid alla panna. Merida mõlemad rehvid olid keskelt ikka täitsa siledad. Oras ütles, et tema jätaks taha sellise, nagu all ongi, aga ette paneks suurema mustriga, et libedates kohtades esiratast kergesti viltu ei viskaks.

Ülejäänu eest tuli ise hoolitseda. Ja ega algus olnud paha. Umbes 600. positsioonilt startides tundus, et olen päris jõukohases seltskonnas. Kusjuures järjest paremaks läks. Kui 15. kilomeetri kandis sai külavaheteelt välja kruusateele, et hakata Harimäge ründama, nägin oma üllatuseks, et kõigil lähikonkurentidel läks raskeks. Vaevalt kahe kilomeetriga, misjärel taas metsa vahele tuli keerata, parandasin positsiooni paarikümne koha võrra. Ausalt öeldes olingi seda oletanud, et normaalsed rajalõigud, kus korralikult sõita saab, võiks olla mu trumbid. Näiteks Art Soonetsile, Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade pealikule, kes startis numbri alt 305, kaotasin Matuni kolm minutit, sealt edasi Andeni aga ainult poolteist. Raja kõrvalt loeti mulle Matul kohaks 630.

Tõsi, Andest alanud kruusarallil jäin koos paari mehega umbes kümneliikmelisest grupist paarkümmend meetrit maha. Kuid polnud hullu. Kui pärast Mägistet paremalt metsa vahele keerati ja libedast põllulõigust ka üle sain ning kõvem pinnas taas rataste alla ilmus, hakkasin hoogsamalt tööle ning just siis, kui uuesti korraks kruusale sai, olidki eessõitja püütud.

Paraku hakkas sealt kõik kiiva kiskuma. Esiteks, kraavipervest alla sõites prantsatasin külili. Vähemasti oli pehme. Järgneval libedal tõusul polnud aga lootustki sadulasse tagasi saada. Tuli joosta. Aga kui uuesti pedaalima sain hakata, tundsin, et hoog ja rütm on kadunud. Järgnenud teekonnal Pukani tuli tagantpoolt ridamisi mehi, kes näitasid palju tulisemat minekut. Kaotus Soonetsile paisus kolmandas vaheajapunktis üle kaheksa ja poole minuti.

Ei mäletagi enam, kus, aga vist enne Meegastet, mingil laudalähedasel kivisel lõigul, kukkusin jälle. Eessõitja jäi millegipärast peaaegu seisma, olin sunnitud tema järgi talitama, ei saanud jalga lahti ja prantsatasin jälle külili. Tõmbasin pikali ka minu taga punases-valges rattavormis Jüri (perekonnanime kahjuks ei tea). Küsisin, kas ta jäi terveks. Näis, et ta võttis asja pigem huumoriga, ja vastas, et pole häda midagi. Sõitis peagi minust mööda. Aga siis vaatasin, et võttis teeserva ja aeglustas. Küsisin, mis lahti. Ta ütles, et kodar läks katki. Ei mäleta täpselt, mida, aga igatahes vandusin miskit sulaselges eesti keeles. See on ju küll viimane asi, mida keegi tahab - teise mehe sõit ära rikkuda. Ometi, kõigest hoolimata, paistis Jüri olema mõnusas tujus.

Kui ta mõni minut hiljem mulle järele jõudis, hakkas kohe kergem. Järelikult saab ta sõita küll. Hüüdsin, et kui mingi ime läbi koos lõpetama peaksime, lasen ta tingimata ette. Peagi selgus, et selleks pole mingit vajadust. Ta sõitis niigi eest.

Edasise kohta, mis toimus metsade vahel, pole öelda midagi head. Just enne, kui läks päris hulluks, nägin metsaservas kahte meest askeldamas. Järsku hüüdis üks neist tuttava häälega järele: "Pullerits!" Soonets ju! "Art, kas on abi vaja?" küsisin käigult. "Sõida-sõida!" hõikas ta mulle.

Aga mis sõitjat seal minust! Pori oli niivõrd kohutav, et enamik aega tuli ratast käe kõrval lükata. Ja mitte ainult mäest üles, vaid ka mäest alla. Ühes mülkas kukkusin kolmandat korda. Sedapuhku jäi ka mingi kivi kannika alla. Õnneks mitte puusa alla. Kohe lendas mulle selga üks välismaalane. Sellest, et ta on välismaalane, sain aru siis, kui küsisin, kas kõik on korras. Kui ta ei vastanud, küsisin inglise keeles "Is everything OK?" Ta vastas, et on küll. Viisakas mees oli: kui minu tagant end püsti ajas, ulatas ka mulle käe, et mind püsti aidata.

Ühe laskumise põhjas nägin raja paremas servas võsa ääres ühte võistlejat liikumatult lebamas. Kaks meedikut seisid ta kõrval. Kummaline, et sellistest vaatepiltidest pole aega isegi heituda. Küllap sellepärast, et nii palju oli tegemist oma elu päästmisega.

Lõputu mudas sumpamine viis tuju nulli. Võistlusvaim kadus. No mida sa võistled ja pingutad, kui mudas jääd seisma ja pead astuma. Sadade meetrite kaupa. Siis ei mõtle enam sellele, et saaks kiiremini edasi, vaid sellele, et saaks see tobedus ükskord läbi.

Veidi pärast Astuvere vaheajapunkti jõudis Soonets mulle järele. Selgus, et tal oli kett kahel korral katki läinud. Mul pole aimugi, kuidas, aga ta oli selle suutnud ära parandada. Ehkki isegi läbi minu poriste prilliklaaside oli näha, et tal on võimu mitme mehe jagu, ei pühkinud ta sugugi eest ja kaugustesse. Ütlesin küll talle, et mine-mine, sõida oma sõitu, aga Soonets ütles, et ega enam vahet ole, ja seadis end rahulikult minu seltsi. Mul oli motivatsioon nii all, et ütlesin talle: "Art, lähme ära koju!" Mille peale ta naeris laginal ja ütles: "Me ju lähemegi."

Just: lähemegi. Mitte ei sõida. Sest mudamülkad jätkusid. Kas panite tähele, need isegi haisesid? Mõni kõvem rassija üritas sadulas neist läbi murda, aga enamik tuli targu ratta seljast maha ja sumpas. Soonets võttis ühel ojaületusel isegi ratta enda ette ja kastis selle vette, et soga maha pesta. Lisaks turgutas mind, et viis-kuus kilomeetrit veel, siis tuleb jälle kõvem rajakate, kus võtku talle sappa ja siis hakkame uuesti sõitma. Teoorias paistis see inspireeriv.

Kui veidi kindlamale pinnasele saime, jõudis meile tagant järele traumatoloog-ortopeed Leho Rips, punane rist selja peal. See seletab ka, miks ta oli mulle teises-kolmandas vaheajapunktis kaotanud ligi üheksa minutit. Tal oli kohustus rajal hädalisi aidata. Üks noist oli kõva suusamees Priit Rooden, kes oli enda tunde järgi kukkunud nii, et äkki on luud katki. Rips oli ta läbi katsunud ja öelnud: pole sul häda midagi, sõida edasi. Veel Astuveres kaotas Rips mulle üle viie minuti - näete siis, kui vaevaline pidi olema mu mudamadin. Kuigi, jah, ainsad lõigud, kus ma Soonetsiga võrdväärset liikumiskiirust suutsin näidata, olid just need kohad, kus ratast käe kõrval pidi lükkama. (Ju vajus Soonets rohkem läbi - ikkagi 92 kilo minu 70 vastu.)

Mulle ja Soonetsile järele jõudnud, lasi Rips ka hoo alla. Lõppude lõpuks olime ju talle meeldiv seltskond, ehkki minu roll, jah, oli paraku rohkem piduriks olla. See-eest said Soonets ja Rips mõnusalt matkata ja juttu puhuda.

Palu suunas laskumist alustasime koos, aga peagi kadusin tuulest või nagu Soonets neil puhkudel öelda armastab: "Kadus nagu soe sitt lehma ihust." Palu toitlustuspunkti jõudsin kahest kamraadist tervelt 17 sekundit hiljem. Valmistusin sealt pikema peatuseta läbi sõitma, kui Soonets, kes oli juba ratta seljast maha roninud, kutsus mind laua äärde. Et tule söö soolakurki. Ei mäleta, millal viimati kestusspordi üritustel toidupausi pidasin. Igatahes ahmisin kurki kahe peoga, võtsin banaani ja kaks kuklit ka. Sekka jõudsime Soonetsiga isegi Kanal 2-le intervjuu anda. (Alar Savastver - see eelnev kirjeldus on ennekõike sulle: et sa teaksid, tänu millele sa meist tosin sekundit varem üle lõpujoone jõudsid.)

See toidupeatus oli parim asi, mis eilsel maratonil üldse juhtuda sai.

Edasine sõit kulges meil juba märksa organiseeritumalt: Soonets rajas kõige ees teed, mina üritasin tal sabas rippuda, Rips õpetas ja innustas tagant, kuidas läbi mülgaste sõita: "Pane hooga läbi! Ära pidurda!" Pärast sõitu väitis ta, et oma sõidustiiliga olla ma tema hinnangul vähemalt pool tundi aega endale juurde pidurdanud. Eks ta muidugi liialdas, kuid neid mudaseid kohti pelgasin ma küll. Just seda, et mõnel juurikal või oksal viskab leistangi viltu. Paar korda seda juhtuski, aga õnneks sain jala maha.

Eks need Rips ja Soonets seal minuga hädas olid nagu lits lapsega (nii öeldakse). Hellenurme toitlustuspunktiks suutsin neist taas 17 sekundit maha jääda. Aga nad ei teinud katsetki oma teed minna. Ootasid mind ilusasti järele. Soonets ulatas banaanigi. Ja siis veel kukli. Ausõna, see ei ole mingi kirjanduslik liialdus, aga mul tulid meeleliigutusest pisarad silma, kui palju need kaks mind aitasid ja toetasid. Just see ongi kangelastegu: ohverdada oma heaolu ja tulemus kellegi teise elu nimel. Ärgu kõvad mehed pahaks pangu, aga jõuda Tartu rattamaratonil poodiumile ei ole sellega võrreldes, mida tegid Rips ja Soonets, kahjuks kangelastegu. Kiired sõitjad on lihtsalt kõvad mehed.

Kui Hellenurme-järgsel pikal tõusul Juhansoni kofeiini ja tont teab mida sisaldava geeli hinge taha panin ning lõpp muudkui lähenes, võtsin ka jalad kõhu alt välja. Nüüd püsisin juba palju paremini Soonets ja Ripsi tuules. Kui mälu ei peta, siis vist hakkasime tasapisi eestpoolt teisigi alla neelama. Seni, kui nad minu seltsi jagasid, oli meist valdavalt ainult mööda sõidetud. Umbes 35 km enne lõppu, mäletan, et küsisin Soonetsilt, kas sedasi jätkates oleks üldse lootust tuhande sekka pidama jääda. Soonets vastas, et ega vist. Aga kuna viimasel 15-20 kilomeetril meist massiliselt enam mööda ei tuisatud ja viimasel 10 kilomeetril liikusime juba täitsa konkurentsivõimeliselt, hakkasin hellitama lootust, et äkki õnnestub saada koguni koht, mis algab 8ga.

Siiski leidus meist ka mõni võimsama minekuga mees. Näiteks endine suusataja Peip Reedi. Just enne Elva jõe ületust jõudis ta meile järele. Kas sa kae - veel üks seltsiline, jõudsin mõelda. Kuni tulid Elva jõe mudaaugud. Hüppasin aegsasti sadulast, Reedi aga püüdis keskelt läbi suruda. Olin jalgsi kiirem, ja kui temaga kõrvuti jõudsin, nägin, kuidas ta üle leistangi lendas. Rips hüüdis selle peale umbes nii: "Vähemalt on see kaunim sooritus, mida ma täna näinud olen!" Andestust, aga arvestades kogu võistluse absurdsust, oli see väga naljakas kommentaar. (Peip, vabandust; ära, palun, pahanda.)

Seni kui ma pärast jõge mäest üles pressisin, harjutas Soonets selle tipus rattal paigalseisu ja ajas rajajulgestajatega juttu. Siis võttis minu enda sappa, Rips seadis ennast omakorda minu järele, ja asusime tempot tõstma. "Võta lähemale! Veel lähemale!" hüüdis Rips mulle tagant. Võtsin, ja hakkas väga kerge - Soonets pressis ikka väga heas ja jõulises tempos -, aga pelgasin ka: mis siis saab, kui ees on jälle mõni takistus või mudaauk, mis, sorry, sitta ja käru võib keerata.

Juba oligi me minek väga hea, kui tuli tobe mudaauk umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu. Otse loomulikult ei saanud ma sellest läbi muidu, kui sumbates. Ja sinna me hoogne lõpukiirendus kaduski. Lõpp oli ainult vormistamise küsimus. Püüdsin jälgida vaid seda, et ma mingil juhul enne Soonetsit ja Ripsi üle lõpujoone ei jõuaks.

696. Art Soonets 4:23.06
697. Leho Rips 4:23.07
698. Priit Pullerits 4:23.07 (M45 - 45.)

Aeg tervelt 54 minutit aeglasem kui mullu. Koht 20 võrra parem.

Külaliste telgis energiavarusid taastades trehvasime kogu selle hullu ürituse peakorraldajat Indrek Kelku. Meil oli talle mitu küsimust. Esiteks, kuidas tema üle külaliste telki sai? (Ta ütles, puges läbi aia.) Teiseks oleks võinud küsida, miks kala otsa sai - aga jätsime küsimata, sest sellele olnuks vastus ilmne: mis te siis olite seal rajal nii kaua! Kolmandaks, miks oli rada absoluutselt ettevalmistamata? Jah, tunnistas Kelk, jälg oli tõepoolest jäänud sisse tõmbata.

Tunne on selline, et see oli küll viimane kord Tartu rattamaratoni kaasa teha. Aga nii on tundunud vist kõigi seitsme rattamaratoni järel, mille läbi olen sõitnud.
******Sillaotsa, Alam-Pedja looduskaitseala. 8. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Start! Kõik näib veel ilus ja puhas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Mudamülgas Matul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kukkumine mudas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert liikumas võidu suunas. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Fotod 5 ja 6: Massid rajal. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 7 ja 8: Kõhukinnitus maratonirajal. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 9: Haanja rattaklubi mehed rajal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Allan Oras jõuab üle lõpujoone kolmandana. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mis tulemuse toob Tartu rattamaraton?

Eilsel, Tartu rattamaratoni eelsel viimasel ühistreeningul Tartu Velo klubi grupis otsustasin lõpus pisut segadust külvata. Õigemini, taktikut mängida (rõhuga sõnal "mängida"). Lõpusirge alates pedaalis punt liiga loiult. Juba mõtlesin, et kas seekord ei lähegi tulistamiseks. Nihkusin siis rivi vasakule äärele ja ootasin, kuni vastutulevad autod olid kõik mööda sõitnud. Grupp kulges endiselt rahulikult. Otsustasin pisut juurde panna ja tõmbasin vasakult ette. "Ohohoo!" kuulsin õla tagant grupist põnevil hüüdeid. Selge märk, et kõvemad mehed vaatasid, et nüüd läheb taas lõbusamaks. Kamraad Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri pealik Baltimaades, kes seekord oli välja tulnud mägirattal (nagu Viljar Kannimäegi [TRMi stardinumber 56], kes oli nädala eest kogu grupi sportlaste keeli öeldes ära karistanud) ja piidles sündmuste kulgu tagantpoolt, ütles, et niipea, kui ette liikusin, "tõusid kõigi meeste persed püsti".

Aga, ärge unustage, et seekord olin otsustanud teha asja teisiti. Oleks ju igav, kui oleksin taas püüdnud ees tempot kruvima hakata. Ma ei üritanudki seda teha. Otse vastupidi. Nihkusin ette ja lasin jala sirgu. Kõrvalreast pakuti, et palun-palun, mine aga. Aga me ei kavatsenudki minna. Seni, kuni teistega ees vastastikku meeldivusi vahetasime, tabas üks bike'i-mees seisaku ära ja tulistas tagant nagu püssist. Isegi minusugune sai aru, et liiga vara. Ometi otsustas enamik talle järele söösta. Kohe hakkas viuh ja vauh tulema rattureid nii paremalt kui vasakult. Hoidsin oma otsest trajektoori, et kellelegi mitte ette keerata. Siis, kui enamik möödas oli, haarasin ka ise sarvedest ja püüdsin veel päästa, mis päästa annab. Muidugi ei andnud midagi päästa. Nagu Soonets oli juba paar kilomeetrit enne lõppu mulle öelud: "Šanssi ei ole." 9. koht.

Kuid Soonets on pakkunud, et Tartu rattarallil võiksin küll varasemast palju parema tulemuse teha. Ta põhjendab seda erialase treeninguga, mida olen läbi suve ratta seljas teinud. Ainult et häda on selles, et ma ei suuda teda hästi uskuda. Maanteesõit pole siiski maastikusõit. Maantee kilometraaž on ligi 2600, aga maastiku kilometraaž null. Tõsi, naise maastiku-Optimaga olen tööle-koju jms sõite teinud suve jooksul üle 450 km, aga see maastikurattakogemus ju ei loe. Liiati, ma ei tunne, et olen sagedase rattasõidu tõttu nüüd parem ja võimekam rattur. Tagatipuks lähen taas starti võõra rattaga. Hindrek Riikoja, endine kolleeg Postimehes, laenas oma maatikuratta nagu eelmisel aastalgi.

Eelmisest aastast on mul kirjas 725. koht ajaga 3:30.02. Ausalt öeldes ei saa öelda, et olen tänavu rattaga oluliselt rohkem treeninud kui mullu. Üle-eelmine aasta olin 728., aeg 3:42.29. Parim koht on 2007. aastast - 671. Siis oli distants 87 km ja aeg 3:58.18.

Pühapäeval on mul stardinumber 653. Millised on pakkumised - kui mitmendana ma Elvasse võiks jõuda?
******Sillaotsa, Alam-Pedja looduskaitseala. 8. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-3: Jõulumäe rattamaratoni algus. Fotode autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kas võidurõõmu saab tõesti ainult spordist?

Rõõmustav uudis pühapäevastele Tartu rattamaratoni konkurentidele: mu selle nädala treeningmaht on null minutit ja null kilomeetrit. Ei, mitte et ma jalga väristaks ja, nagu ratturid vist ütlevad, mandražeeriks. Lihtsalt aega pole olnud. Ja kas te tõesti arvate, et sport peaks olema elu kogu sisu? Kas muust ei võikski võidurõõmu tunda?

Loomulikult võib! Ja kuidas veel. Selle nädala esmaspäeval oli mul Tallinnas esinemine Schibstedi juhtide konverentsil (268 osalejat 22 riigist) ajalehtede peatoimetajate foorumil. Umbes 20-minutiline ettekanne "How to Make News When There Are No News". Nelja kaasuse analüüs. Pärast tuli Svenska Dagbladeti peatoimetaja Lena Samuelsson kättpidi tänama, et oli väga innustav ja talle meeldis. Sama tegi Jan Erik Knarbakk, Schibstedi Senior Vice President. Loomulikult oli mul selle üle hea meel. Miks peaks seda varjama? Kui teil midagi hästi välja tuleb ja tunnustust avaldatakse, kas teil siis pole hea meel, mida tahaks ka teistega jagada?

Aga tõsisem katsumus ootas alles ees. Kahe päevaga pidin panema Schibstedi ürituse põhjal kokku 12-leheküljelise ingliskeelse Postimehe eriväljaande. Ausõna, see oli palju pingelisem ettevõtmine kui mingi Tartu rattamaraton. Enamik tekste tuli mul kirjutada - inglise keeles, mõistagi. (Hea inglise keele valdamine sõnas ja kirjas oli ka üks põhjusi, lisaks pikaajalisele meediakogemusele, miks lehe kokkupanemine mulle usaldati. [Ja-jah, ega see korralikult tasustamata ka jää, loodetavasti.]) Teise päeva teisel poolel oli üksvahe küll selline tunne, et närv ütleb pingest üles ja leht valmis ei saa. Aga sai. Öösel kella 12ks sai pandud punkt. Hommikul, kui osalejad lehe said, oli see neile suur üllatus - veel kunagi varem polnud ühegi Schibstedi juhtide konverentsi korraldajad nii ambitsioonikat asja ette võtnud. Päeva alguseks, nagu kuulsin, oli Schibstedi CEO Rolv Erik Ryssdal korraldanud tunnustuseks ja tänutäheks koguni aplausi. Jah, see on meeldiv, kui su tööd märgatakse ja tunnustatakse. Meie argielus saab ju positiivset tagasisidet nagunii hirmus vähe.

Tõsi, vaevalt need pingelised päevad Tallinnas mu tulemusi spordirajal paremaks aitasid teha, aga samas andsid nad midagi muud vajalikku ja väärtuslikku. See on eneseusk, et saad ka kõige keerukamates ja kohati isegi võimatuna näivates olukordades hakkama, ja isegi olukordades, mis, olgugi et Tallinnas, on sama hästi kui võõramaised (keele tõttu). Kui sellistest olukordadest puhtalt välja tuled, on võidurõõm eriti suur - jess, hakkama sain!

Ja veel ühes asjas sai hiljuti võidurõõmu maitsta. Olen raudselt veendunud, et inimene peab julgema oma veendumuste eest seista, ja minu veendumus on, et homod abielluma ei pea. Vahepeal aga läks meedias lahti rünnak, et peaks küll. (Ent kui selle värava lahti teeme, siis järgmiseks murtakse lahti värav, et nad peavad saama ka lapsendamisõiguse, aga laps sünnib teatavasti ainult mehest ja naisest - ning seetõttu ei ole siin rohkem millegi üle vaielda.) Kuigi avalik arvamus on küsitluste järgi homoabielude vastu, on homod suutnud oma agressiivsete rünnakute, ähvardamiste ja sildistamistega luua õhkkonna, kus keegi ei söanda sel teemal enam arvamust avaldada. Seega, oleme teel ohtlikku vaikivasse ajastusse. Selleks, et arvamust pöörata, ja anda enamusele, kes on vaikima ehmatatud, tagasi usk, et kõik ei ole veel kadunud, avaldasin ühtejutti kaks kirjutist, ühe Arteris http://www.postimees.ee/?id=308362 ja teise Postimehe arvamusküljel www.postimees.ee/?id=310086. Paar päeva hiljem sekundeeris mulle oma arvamuslooga koguni advokaat Leon Glikman www.postimees.ee/?id=311197. Loodan, et pärast neid on see teema nüüd tükiks ajast päevakorrast maas. Kui keegi küsib, kas olen uhke nende üle, siis jah, olen uhke selle üle, et julgen avalikult oma seisukohti kaitsta ja kõhklemata oma sõnavabadusega garanteeritud õigusi realiseerida. Paljud, vaadakem tõele näkku, seda ei julge. Ja sellest on kurb.

Aga spordimehed peavadki julged olema. Siiski ei tähenda see, et elu on üksnes sport. Ja et võidurõõmu saab vaid spordirajalt. Head valmistumist rattamaratoniks!
******Keerdus mänd, Sillaotsa, Alam-Pedja looduskaitseala. 8. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits alustamas ettekannet Schibstedi juhtide konverentsil peatoimetajate foorumil. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits vestlemas Schibstedi juhtide konverentsil Rootsi juhtimisguru Kjell A. Nordströmiga. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 3: Rolv Erik Ryssdal, Schibstedi CEO. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis on maailma kauneim maastikusõidu rada?

Minu suured vabandused kõigi asiste spordisõprade ja konkurentide ees, keda ma ei ole suutnud uue nädala algul järjekordse teemapüstitusega rõõmustada (või provotseerida). Kehv mees, kes vabadusi peab otsima, aga Schibstedi tippjuhtide kokkusaamisel Tallinnas on mul täita liiga suur ja vastutusrikas roll, millele lisaks on tulnud teha ka palgalist põhitööd ja tollele omakorda lisaks pidada veel ingliskeelne ettekanne Schibstedi ajalehtede peatoimetajatele. Aga Tartu rattamaraton ju läheneb - ja sellega seoses, et kõigil tuju tõsta, esinen siin väitega, mis on maailma kauneim maastikusõidu rada.

Loomulikult on see 16,9 km pikkune Slickrock Trail Ameerikas Utah' osariigis Moabis. On keegi seda sõitmas käinud? Olen küll käinud kolm korda Moabis - B pidi rahvafolkloori järgi tähistama selle linna nimes bikereid ehk mägirattureid -, aga maasturi roolist ja matkaradadelt ratta selga pole veel saanud. Panen siia esmalt rahuliku iseloomuga lingi, mis peaks andma aimu, kui kauni kohaga on tegemist http://www.youtube.com/watch?v=cXMUr9IdkX0. Selle järel, kui huvi, vaadake ka pisut rajumat lõiku http://www.youtube.com/watch?v=aca-_AXTxrQ&feature=related. Ja uskuge mind, tegelikkuses näeb Moabi kant ikka kordades ilusam ja võimsam välja kui mingil videol.

Kes kunagi Moabi sõitma otsustab minna, sel soovitan tingimata proovida ka laskumist mööda Shafer Traili http://www.youtube.com/watch?v=ebhTGOncLUs&feature=related. Vaadake seda lõiku, kuidas kutid ratastega alla kihutavad. Olen sõitnud seda rada maasturiga kaks korda üles ja korra alla ning ausalt öeldes ei tundunud see nii hirmutav nagu sellel videol, kus paistab, et üks vääratus ja oled kuristikus. Eriti sitked tüübid võiksid proovida Shaferi raja serpentiini alt hargnevat ligi 160 km pikkust White Rim Traili, mida peetakse klassikaks - ehk selliseks, mida iga õige maasturisõitja ja mägirattur peab tingimata proovima. Mul kulus selle läbimiseks aastaid tagasi ligi poolteist päeva. Igatahes rattaga pidi kiiremini saama.

Kuidas meeldib? Kas tekib isu ilusates paikades sõitmise järele?

Vabandust, aga Tartu rattamaratoni rada küll midagi ilusat ja kaunist pole. Siit tuleb selle võistluse tähistamiseks veel üks uus sporditermin meie emakeelsesse spordileksikasse - tüdimussport. See on ala, mis pikapeale tüütavaks muutub. Tartu rattamaraton mulle seda on. Kui vaatate neid videosid, siis saate aru, miks.
******
Tamula järve põhjapoolse kalda sopid. 1. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kanjonimaa rahvuspark Utah's. Keskel voolab Colorado jõgi. Foto autor: Michael T. Sedam / Corbis / Scanpix.
Foto 2: Kanjonimaa rahvuspark Utah's. Keskel voolab Colorado jõgi, all servas on näha kulgemas Shaferi rada. Foto autor: Louie Psihoyos / Corbis / Scanpix

Pullerits: Mis on tegelikult põnevaim rattaala?

Kõrvalt vaadates paistab asi lihtne. Ja hirmus lahe. Nii ongi mõned eluvennad endale ratta sebinud ning Võru lähistel Kütirous selle seljas endaga pikemalt aru pidamata alla kihutanud.

Tulemus on – et tulemust pole. «Parimal juhul käivad külili ja enam tagasi ei tule,» nendib Triinu Laurits, Eesti naiste seas parim downhilli sõitja.
Aga kõik mehepojad ei anna nii kergelt alla. Mõni proovib ikka veel. Paar korda on tulnud seesugustele enesehävitajatele lõpuks kiirabi järele kutsuda.

Downhill ehk eestikeelse pisut kohmaka nimetusega mäest laskumine on adrenaliinirikkaim rattaala. Ja Kütiorg, kus talviti võimutsevad lumelaudurid ja slalomistid, on Eestis parim koht, kus seda harrastada. Parim – see tähendab kõige järsem, üle kivide ja juurikate, kahe meetri kõrguste ja kuni 20 meetri pikkuste hüpetega. Nende näitajate poolest ei jää Kütioru kuus rada millegi poolest alla maailma tippradadele. Üksnes pikkusest tuleb puudu: heal juhul 700 meetrit suurvõistlustel tavapärase 2-3,5 km vastu. Ja ka kiirused tikuvad välisradadel palju suuremaks, lausa 100 km/h ligi. Kütioru keerulised kurvid ei võimalda kuigi palju üle 40 km/h kätte saada.

Vastasel korral võib juhtuda, et ka vilunud sõitjaile tuleb kiirabi kutsuda.

Aga selleks, et adrenaliini kätte saada, peab hirmus tugev olema. «Muidu ei jõua lenksu kinnigi hoida,» lausub Viljar Teppo, Eesti kogenuim sõitja. Ta on harrastanud arvukalt alasid alates motokrossist ja lõpetades murdmaasuusatamisega, osalenud isegi rongilt mahahüppava kaskadöörina «Detsembrikuumuses». (27 korda pidi hüppama, enne kui kaader tehtud sai.)

«Ega sa pole siin turist, et veered alla,» lisab Laurits. «Kogu aeg on lihased pinges.»

«Kümme aastat olen rabelenud,» tunnistab Teppo, turvaseadmete paigaldaja. «Nüüd hakkab midagi alles tulema.» Mis siis, et oma 37 eluaastaga on ta enamiku teiste sõitjate seas nagu vanaisa. Tõsi, maailmameister inglane Steve Peat on temast vaid aasta noorem. Teppo parimaks kohaks MMil on seni 68. (140 startija hulgas).

Miks nii soliidses eas, juba kümme aastat jutti, jätkuvalt mäe peal rattaga laskumas käia?

«See on haigus!» vastab Teppo naerdes. «Kui mõne hullusega hakkama saad, on laks nii kõva – jess, ära tegin!» Laksu all mõtleb ta loomulikult adrenaliinilaksu.

Eestis leiduvast 120 harrastajast, kellest võistlustel löövad kaasa heal juhul pooled, on vaid viis kaunimast soost. Seda polegi tegelikult nii vähe. Skandinaavia meistrivõistlustel osaleb kokku kõigest kaheksa naist. 27-aastane heledapäine Triinu Laurits, kes varem tegelenud sisekujundusega, pole parim üksnes Eestis, vaid lausa Baltimaades. Maailma parimail naissõitjail on vanust üle 30.

Mis teda nii kaelamurdvale isaste alale tõi?

«Mõtlesin, kas olla higises aeroobikasaalis,» vastab ta, «või lähen sõpradega välja.»

Traumad ei taba mõistagi vaid arulagedaid eluvendi. Kui Laurits üle-eelmisel aastal oma elu avastardi tegi, jäi tal finišist meeter puudu. Enne lõpujoont tuli kaks hüpet, mis lõid ta tasakaalust välja. Laurits maandus nii õnnetult, et küünarliiges väändus välja. Kips. Selle aasta algul jäi tal libedal kohal kukkudes pöial silla puitlippide vahele. Raksti! keeras pöidla jakust välja.

Teppo murdis mullu Lätis rangluu. «See on normaalne asi,» sõnab ta ükskõiksel moel. Väiksemaid vääratusi, nagu peaga vastu puu sõitmine, nii et kiiver kildudeks, või õlaga puu rammimine, nii et puu pooleks, ei pea ta millekski.

«Käe- ja peapõrutusi ikka juhtub,» tõdeb Laurits.

Aga lisab siis rõõmsalt: «Vigastusi on siiski vähem kui sõitu.»
******Sillaotsa, Alam-Pedja looduskaitseala. 8. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Viljar Teppo Kütioru trampliinil. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 2: Juunior Paul Raid Kütioru kiviseimal lõigul. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 3: Paul Raid hüppab Kütiorus üle oja. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 4: Paul Raid sõidab Kütiorus üle juurikate. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix