Pullerits: Mis juhtub, kui sportlane teeb lollusi?

Kogu Euroopas hinnatud Soome spordiarst Sakari Orava, kes sattus kevadel üleilmsesse rambivalgusse pärast moeikoonist jalgpalluri David Beckhami kannakõõluse edukat lõikust, peab targa sportlase iseloomulikuks tunnuseks seda, et ta ei tee lollusi.

Hiljuti Tartus peetud sporditraumatoloogia ja spordimeditsiini rahvusvahelisel konverentsil, kuhu saabus 250 oma ala asjatundjat 16 riigist, pani Orava oma kirurgikogemustele tuginedes Eesti tipp- ja harrastussportlastele südamele, et nood kuulaks ennekõike oma keha. Ja hoiatas treeningul ülepingutamast, sest enamik vigastusi tekib just trennis tehtud vigade tõttu.

Tean mitut Eesti endist spordimeest, kes on jalust sandid. Võib see olla nõukogude aja süü, mil meditsiin lonkas ja spordijalatsid olid nirud, või on see üldine tippspordi tagajärg?
Arvan, et osa süüd lasub raskel treeningul. Nõukogude ajal kasutati ilmselt farmaatsia saavutusi ja medikamente selleks, et panna inimesi hirmus kõvasti harjutama või sundida valust üle olema. Sedasi tekitatigi nende liigestele rohkem kahju.
Tavaliselt neil, kes teevad pikka aega sellist sporti, kus peab hüppama, näiteks võrkpall ja korvpall, tekib varem või hiljem puusa- või põlveliigeste põletik.
Üks hädade põhjus võib olla ka kehvades teadmistes ja puudulikus operatsioonide tegemise oskuses. Vanasti opereeriti põlvetraumaga sportlasi nii, et menisk võeti täiesti ära. Nüüd võetakse tänu artroskoopiale välja vaid meniski kahjustatud tükk. Varem ei teatud, et meniski väljaopereerimine tekitab liigeste probleeme.

Millised spordialad on teie kogemuste põhjal kõige vigastusterohkemad?
Hilisemas elus tekib liigestega mure ennekõike neil, kes on tegelenud jõuliste, füüsiliste aladega, nagu tõstmine, hüpped, jalgpall. Jäähoki pole näiteks nii ohtlik, sest seal liueldakse jääl.
Statistika näitab, et need, kes on teinud tipptasemel vastupidavusalasid, elavad hiljem paremat elu kui need, kes on teinud jõualasid, nagu tõstmine ja maadlus – noil on rohkem probleeme lihaste, kõõluste ja liigestega.

On naised sporditraumadest rohkem ohustatud kui mehed?
Noortel tüdrukutel on teistest elastsemad ja liikuvamad liigesed. Samas ei ole neil lihasmassi ja jõudu piisavalt palju, mistõttu neil on suurem tõenäosus saada liigesetraumasid.

Millisest vanusest alates on tippsport tervisele eriti ohtlik?
Üldiselt kuni teismeeani on sporti ohutu teha. Mõnel alal, nagu ujumises ja riistvõimlemises, jõutakse tippu väga noorelt. Ujumine ei põhjusta erilisi probleeme, aga võimlemises tekivad seljaprobleemid ja lülisamba väsimusmurrud.
Kui panna noored mängima vanemate sportlastega näiteks jalgpalli või jäähokit, siis vigastuste oht kohe suureneb. Asi on selles, et täiskasvanud on tugevamad ning kontaktsed spordialad tekitavad noortele ja nõrgematele rohkem probleeme.

Kas nõustute, et pärast 30. eluaastat muutub iga spordiala vähemalt poolprofessionaalsel tasemel tervisele ohtlikuks?
Just nii. Kui oled alustanud noorelt, näiteks 15-aastaselt, pead 30-aastaseks saades mõtlema, kas jätkata või mitte. Muidugi on erandlikke inimesi, kellel on kvaliteetsed koed ja kollageen, lihased ja liigesed – neil läheb hästi. Aga mitte kõigil. Vigastuste oht suureneb 30, vähemalt 35 aasta vanuselt.

Üks teie patsiente, sprinter Merlene Ottey, on juba 50, aga ikka võistleb tipptasemel. Kuidas on see võimalik?
Tema ongi üks neist erandlikest sportlastest. Tal on väga tugev keha, head koed ja tugev kollageen. Samuti oskab ta hästi targalt treenida, end vormi viia. Ta ei tee rumalusi, nagu treeningkoormuse järsk suurendamine. Ta oskab oma keha kuulata.
Tarku sportlasi iseloomustabki see, et nad ei tee lollusi. Väga sageli saadakse trauma siis, kui ei tegelda oma alaga, vaid näiteks mängitakse puhkuse ajal rannavõrkpalli. Või kui kuulitõukaja läheb jalgpalli mängima – 130-kilosel mehemürakal ei ole tervislik seda teha. Suur lollus on hakata tegelema sellega, milles sul kogemus puudub.

Paljud proffide hooajad on hästi pikad, näiteks jalgpallis ja korvpallis, ka Tour de France kestab kolm nädalat jutti. Kuidas inimesed sellele mahvile vastu peavad? Kas tänu spordimeditsiini arengule?Ei, asi pole spordimeditsiinis, vaid selles, et pead teadma, kuidas treenida, arendada vastupidavust, kiirust, jõudu. Kõige tähtsam on teada, kuidas pikaks hooajaks valmistuda. Selleks, et Tour de France’i suguseid pikki võistlusi läbi teha, tuleb treenida hirmus kõvasti mitu-mitu aastat – see on ainus võimalus, kuidas vastu pidada.
Siin on huvitav märkida, et vigastused tekivad sageli pika ja raske hooaja lõpus, kui sportlane on väsinud, kui koordinatsioon ei ole enam parim.

Olete teinud operatsioone Etioopia jooksjatele. Kas olete saanud jaole saladusele, miks mustad mehed jooksevad kiiremini kui valged?
Aafrika jooksjatel on allpool põlve jala ülesehitus pisut teistsugune. Neil on väga pikk Achilleuse kõõlus ning võrdlemisi väike sääremarjalihas, ja see asub ülevalpool. Eurooplastel on sääremarjad paksemad ja ulatuvad allapoole. Me oleme nagu raskejalgsed.
Olen opereerinud nii Haile Gebrselassiet kui Abera Gezahgnet (Sydney olümpiavõitjad vastavalt 10 000 m jooksus ja maratonis – P.P.) ning neil mõlemal on sääremarjalihas ja Achilleuse kõõlus just selline, nagu kirjeldasin. Kuigi Gebrselassiel oli osaline kõõluse rebend – nagu auk oleks olnud selle sees –, helistas ta mulle kuu aega pärast lõikust Etioopiast ja ütles, et jookseb juba 10 km päevas. Vastasin, et selleks on liiga vara, et alles kahe kuu pärast võib seda teha. Aga mul on nii hea tunne, vastas ta, ma ei tunne mingit valu. Tal on väike kehakaal, see ei avalda kõõlusele suurt survet. See oli ime, et keegi võib niiviisi joosta kuu aega pärast lõikust, samal ajal kui Soomes või Eestis läheks sellest lõikusest taastumiseks kolm kuud. Seega on aafriklastel hea taastumisvõime.

Olete opereerinud mitmes Euroopa suurriigis kuulsaid jalgpallureid. Miks nad kutsuvad teid lõikama, mitte ei kasuta oma maa arste?
Olen Itaalias ja Hispaanias juba pikka aega tegutsenud, 25 aastat. Mul on seal head kontaktid. Inglismaal olen Premier League’is olen opereerinud vähemalt kahe kolmandiku meeskondade mängijaid.

Või on äkki asi ka selles, et nood mängijad on nii suured ja kallihinnalised staarid, et kohalikud arstid ei julge riskeerida nende opereerimisega, sest mis siis saab, kui nad midagi kihva keeravad?
Jah, see on ka üks põhjusi. Kergem on saata sportlane Soome Vene piiri lähedale, kus see pole kellegi asi, mis seal juhtub (naerab).

Kui tuleksin oma kannakõõluse murega teie juurde, kas siis võtaksite seda lõikust kuidagi teisiti kevadist David Beckhami Achilleuse kõõluse lõikust?
Ei-ei. Vahet pole. Opereerin alati samamoodi. Kui tahad, et sul oleks hea reputatsioon, pead tegema kõigi patsientidega head tööd.

Aga suuri staari opereerides on vastutus ju ikkagi suurem, kas pole?
Jah, seda küll. Siis, kui suured välismaa staarid hakkasid minu juures käima, oli see väga põnev. Ma isegi pisut kartsin, kuidas küll läheb. Aga nüüd on lihtsam: see ei tekita mulle enam vaimseid pingeid, kes iganes operatsioonilaual lamab.

Olete teinud umbes 20 000 operatsiooni, aga kui edukalt?
Seda ei oska küll öelda. Kui mõni kirurg väidab, et ta on väga edukas, siis ta valetab. Igaühel on ebaõnnestunud tulemustega lõikusi, samuti lõikusi, mis põhjustavad komplikatsioone. Ainult et mul on nende lõikuste arv vast pisut väikem kui teistel. See on enim, mida saan öelda.

Mis on peamine põhjus, et operatsioon ei õnnestu?
Sellele küsimusele on palju-palju vastuseid. Võib-olla polnud diagnoos õige. Võib-olla polnud operatsioon ise kõige õigemini tehtud: sai õmmeldud liiga lõdvalt või liiga tugevalt või sai kasutatud vale materjale. Selliseid asju õpib ainult kogemustega. Selleks ei piisa raamatute lugemisest, et otsustada: vaat, seda vigastust tuleb ravida just niimoodi. Iga vigastus on eripärane ning kogemused kogunevad üksnes vanusega ja lõikustega.

Mis nõu annaksite selleks, et spordis vigastusi vältida?
Kuula oma keha! Kui tunned valu, oled liiga väsinud, lihased on kanged, kõõlused on valusad, kui oled olnud haige – siis ei tohi palju treenida. Parem lõpeta treenimine, puhka, mine ravile või tee teistsugust trenni.
Enamik vigastusi tekib treeningul tehtud vigade tõttu. Treener teeb treeningplaani ja noored sportlased jälgivad seda, nagu oleks treener jumal: kui treener on midagi kirja pannud, tuleb seda täita.
Kui oled tippsportlane, peab su ümber olema lisaks treenerile eri spetsialistide võrgustik. Nemad aitavad sportlasel oma keha jälgida ja õpetavad kuulama, millal tuleb piiri pidada. Lasse Viren ja Merlene Ottey oskasid seda. Neil oli väga vähe vigastusi, sest nad õppisid aastate jooksul õigesti treenima. See on peamine.
******
Sild Võrus Tamula järvel Roosisaarele. 1. august 2010. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Sportlane peab oskama jälgida ja kuulata oma keha, et mõista, millal tuleb treeningul piir panna, õpetab Soome kuulus spordiarst Sakari Orava. Täpselt nii nagu aitavad foorid panna piiri liiklusvoole Tartus, kus Orava rääkis rahvusvahelisel spordimeditsiini konverentsil salapäraste kubemevigastuste ravist. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 2: Soome arst Sakari Orava pälvis kevadel üleilmset tähelepanu seoses David Beckhami kannakõõluse lõikusega. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Ameerika mäesuusataja Lindsey Vonn ei ole küll Sakari Orava patsient, ent ohliku ala harrastajana on temagi sidemete vigastustega kimpus olnud. Foto autor: Starmax / EMPICS Entertainment / Scanpix
Foto 4: Sloveeniat esindav Merlene Ottey, üks Sakari Orava patsiente. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Haile Gebrselassie Pekingi olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: David Beckham lahkub Sakari Orava juurest lõikuselt. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Soome arst Sakari Orava kevadel Turus vahetult enne David Beckhami kannakõõluse lõikust. Foto autor: AFP/Scanpix

Margus Merisalu: Kas autojuhide ja ratturite sõjas jääb vaherahu sõlmimata?

Margus Merisalu (54) on omaealiste hulgas Eesti sitkemaid rattureid, ta on tulnud Tartu rattarallil neljal korral isegi esisaja sisse. Tänu suurtele maanteekogemustele on tal viimastel nädalatel lahvatanud autojuhtide ja ratturite sõnasõjas pakkuda üleskeerutatud tolmu keskel mitu kaalukat ja kainet nägemust, milles vastasseis tegelikult seisneb.

AUTOJUHID

1. Kitsaste teede ja järjest suureneva liiklustiheduse tõttu on autojuhid huvitatud maanteedelt ja linnatänavatelt jalgratturite väljatõrjumisest. Loomulikult ei meeldi juhtidele ükski autosõidu sujuvust segav tegur, kuid näiteks ummikuid ja valgusfoore peetekse paratamatuteks ning liiklusmärkidest hoolitakse karistuste hirmus. Jalgratturid on aga nõrgem pool, kelle arvel saab autojuht karistamatult oma sõitmise mugavust säilitada:

a) tihti ei tehta vähimatki rooliliigutust, et ratturist suurema kaarega mööduda ja 1,5 meetri nõuet täita isegi vastutulevate autode puudumise korral;b) vastutulevate autode korral ei vähendata kiirust ega jääda ratturi taha möödasõiduvõimalust ootama, vaid pressitakse ennast samasugusel kiirusel ratturi ja vastutuleva auto vahelt läbi. Paratamatult jääb siis mööduva auto ja ratturi vahele tunduvalt väiksem vahe kui ohutu 1,5 meetrit;
c) autokolonnidest ja ka üksikutest autodest teostatakse möödasõite vaatamata sellele, et vastassuunavööndis on jalgratturid. See on eriti jõhker, sest vastutulevast jalgratturist möödutakse samuti tunduvalt lähemalt kui 1,5 meetri kauguselt;
d) jalgratturist möödasõitu alustades ei viitsita sageli suunda näidata. See loob eriti üksiku jalgratturi jaoks väga ohtliku olukorra juhul, kui jalgratturist möödub autode kolonn. Tekib olukord, kus kolonni keskel liikuva auto juht jalgratturit ei näe, sest teda varjavad eessõitvad autod väga väikeste pikivahede tõttu. Kui nüüd eessõitev auto teeb jalgratturist ilma suunatulega hoiatamata äkilise möödasõidu, satub jalgrattur ootamatult järgmise auto ette. Siis sõltub ainult selle auto juhi reageerimiskiirusest, kas jalgratturil veab või mitte. Antud juhul põhjustavad ohtliku situatsiooni autojuhtide kaks samaaegset rikkumist: ei näidata õigeaegselt suunda ega hoita piisavat pikivahet. (Tuttav autojuht tunnistas, et oleks eelmärgitud põhjusel mind äärepealt alla ajanud. Sain alles mitu päeva hiljem teda, et mu elu oli jalgrattaga Tartust maakodusse sõites vahepeal juuksekarva otsas rippunud.)

2. Autojuhid lähevad marru kõigi jalgratturite peale, kes sõidavad tee äärest kaugemal kui üks meeter, sest nendest ei saa kiirust vähendamata mööda pressida. Siia hulka kuuluvad ka hulgakesi koos treenivad ratturid. Mõtlema paneb aga ühe Õhtulehe kommenteerija märkus, et Inglismaal soovitab politsei sõita ratturil sõiduraja keskel, et autojuht teda märkaks ega hakkaks ohtlikku situatsiooni tekitades möödasõitu teostama. Ka Saksamaal lubatakse kuuldavasti ratturil kasutada kogu sõidusuunalist sõidurada. Vägisi tekib mõte, et Eestis kehtiv ühe meetri nõue ahvatleb autojuhte rikkuma 1,5 meetri kauguselt möödumise nõuet ja on igapäevases liiklemises sedalaadi rikkumiste soodustavaks teguriks.

3. Pole rahul, et aeglaselt liikuvad jalgratturid ei lase kiiremini liikujat mööda, vihjates liikluseeskirja vastavale punktile.

JALGRATTURID

1. Pole rahul, et autojuhid oma mugavuse säilitamise eesmärgil 1,5 meetri nõuet sihilikult rikuvad ning sellega täiesti teadlikult ja ettekavatsetult ratturi elu ohtu seavad.

2. Ei nõustu autojuhtide väidetega, et jalgratturi koht pole autoteel. Aga kus siis veel? Pole võimalik kõiki Eesti teid ja tänavaid palistada kergliiklusteedega. Ainuüksi mõte jalgratastega liiklemine ära keelata on absurdne.

3. Ei nõustu katsega liigitada jalgrattaga liiklemine vähemtähtsate edasiliikumise viiside hulka. See lõhnab juba inimõiguste piiramise järele.
Kellelgi pole õigust ratturilt küsida, miks ta sellel maanteel sõidab. Ükskõik, kas ta läheb rattaga tööle või poodi, matkab niisama või teeb terviseparandustrenni.
Arvan, et ka autoomanikud peaksid absurdseks, kui nende sõite hakataks pidama tähtsateks ja vähemtähtsateks ning nad peaksid hakkama aru andma oma sõidu eesmärkidest.

4. Pole nõus, et ei taheta lubada jalgratastel sõita gruppidena. Praegu on see siiski kõige ohutum moodus rattaga maanteel sõitmiseks, sest siis kõik autojuhid arvestavad ratturitega ega tee ratturite suhtes nii palju ohtlikke manöövreid. Üksi sõites ei peeta ratturit millekski ning rikutakse süstemaatiliselt 1,5 meetri nõuet ning pole vahet, kas ratturil on treeningriided seljas või mitte. Tendents on selline: mida väiksem ratturite grupp, seda ohtlikum on maanteel sõita. Saateauto olemasolu teeb ohutumaks vaid väikese ratturitegrupi sõitmise. Suurt gruppi aktsepteerivad autojuhid niigi.
Siin pole muud võimalust, kui tuleb seadusega lubada jalgratturitel kasutada kogu sõidurada (praeguse ühe meetri asemel) ning aeglasemalt liikuvate sõidukite paragrahvis tuleks teha jalgratturitele erand (et nad ei peaks tagant suure kiirusega läheneva auto eest kraavi põgenema).

Pullerits: Kas autojuhtidel ja ratturitel pole siis tõesti võimalik siintoodud paaris punktis sõbralikult kokku leppida?

Merisalu: Seda võin küll täie veendumusega öelda, et ratturite ja autojuhtide vahelist sõbralikku kokkulepet niipea ei tule. Vastupidi - liiklustiheduse kasvades probleem süveneb, sest teedeehitus ei jõua autostumisele järele. Seda näitab ka minu kümnete aastate pikkune rattasõidukogemus Eestimaa teedel. Ja ma kahtlustan, et rattasõbraliku liikluskultuuriga tuntuks saanud riikides on selline kultuur teadlikult tekitatud sihipäraselt loodud liiklus- ja karistusseadustiku abil.
******Tõrvanina rand Hiiumaal. 12. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: 13. juulil hukkus Pärnus liiklusõnnetuses jalgrattur. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees /Scanpix
Foto 2: Margus Merisalu aprilli lõpus Tartus Tähtvere pargis treenimas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jalgratturid kihutamas Nõmmel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Äkki paneks see, kui ratturid sõidaks ihualasti, autojuhte kiirust alandama? Ratturid Londonis Hyde Parkis. Foto autor: UPRA/Photoshot/Scanpix
Foto 5: Jalgratturid on hõivanud kogu tee Eesti maanteesõidu meistrivõistlustel Karksi-Nuias. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix
Foto 6: Caspar Austa näitab tasakaalu hoidmist rattal. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 7: Jalgrattur Tallinnas Pirita teel. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas telekaamera ees trenni teha?

Saabusin eile õhtupoolikul juba aegsasti Tähtvere parki, kui vaatasin, et kas sa kae - telemehed juba kohal. Järelikult on Tartu Velo klubi kuulsaks saamas, tulin mõttele. Aga see kuulsus oleks jäänud väga lühiajaliseks, vaat et olematuks, kui poleks ilmunud võtmega meest, kes klubi ukse viimasel hetkel lahti keeras - Jaan Veeranna oli nimelt läinud Tallinna trekivõistlusele -, nii et kõik said ikka oma sadula istumise alla.

Selgus, et ETV "Ringvaate" saate uuel hooajal on käivitumas nädalane harrastusspordi rubriik. Ja seepärast telemehed kohal olidki. Eilsest trennist pidi saama uue hooaja uue rubriigi avalöök. Jääb tunda vaid kaasa neile, kes eile trennist puudusid, nagu endine suusamees Peip Reedi ja Velo klubi terav finišijalg Paul Lõiv - nemad ei saagi telepilti. Aga televisioon - see on meedia kunn. Sa võid kirjutada Postimehes 27 artiklit või saada Tartu rattamaratonil 7. koha, aga keegi ei märka seda. Aga pistad pea korra teleekraanile ja järgmine päev teatavad kõik rõõmsalt, nagu oleksid surnust üles tõusnud: kuule, ma nägin sind eile telekas!

Aga telemehed olid hädas. Kuna trenn kulges mööda Tallinna maanteed Laevale, ei saanud nad oma autot kuidagi positsioneerida nii, et gruppi kaadrisse püüda - liiklus oli sedavõrd tihe. Lõpuks, pärast Kärevere silda, kui Velo klubi mehed hakkasid ees karusselli tegema, sõitis auto grupi ette, operaator istus pagasiruumi, tõstis kaamera õlale ja hakkas filmima. Arvata võib, et kõik Velo klubi mehed said vähemalt kaks korda kaamerasilma eest läbi käia. Ja arvan, et kaamera tõi nende trenni üksjagu vaheldust ja loodetavasti ka elevust.

Tagasiteel Tartusse läks meeskonnasõiduks. 5 km kiiret pedaalimist neljastes gruppides. Seekord, tänu Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade pealiku Art Soonetsi läbirääkimisoskustele, lubati minusugune ka nn kamandat sõitma. Ainult et meil oli teistest suurem kamanda. Sinna kuulusid lisaks Soonetsile Viljar Kannimäe ja Kermo Tsäro Haanja Rattaklubist, Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku juhataja Priit Kasenõmm, Euroopa meister Allan Oras ja tema kannul siis mina kah. Algul läksime 41-42 km/h, igaüks vedas umbes 300 meetrit, seejärel vahetus taha. Oras kiitis, et kõik käib nagu õpiku järgi. Siis mõtlesin, et huvitav, seda kiirust on hoolimata küljetuulest nii kerge hoida, miks ma võistlustel küll sama ei jaksa. Aga ju see eristabki minusugust Orase-taolisest. Lõigu lõpus tõmbasid esimesed mehed kiiruse 47 km/h ligi ja siis, mis seal salata, tuli juba hakata vaeva nägema, et Orasega ikka sellist vahet hoida, et tuulevarjust kasu ka oleks. Õnneks rohkem enam juurde ei pandud. Muidu, kes teab, oleks äkki kaamerasse jäänud pilt, kuidas Pullerits järjekordselt grupist maha jääb.

Lõpus, nagu ikka, oli kavas finišispurt: Tiksoja suurelt ristmikult enne raudteeülestuskohta seisva bussipeatuseni. Umbes kilomeeter enne lõpukiirenduse koha saabumist vahetasid ees suurt gruppi vedanud Soonets ja Oras taha, nii et jäin ette koos Tsäroga. Ausõna, aga selles situatsioonis polnud mul aimugi, mis ma nüüd pean tegema. Meie taha vahetuse aeg saabunuks siis, kui pidanuks minema esimeseks kiirendamiseks. See tähendab, et oleksime ligi kilomeetri ees tööd teinud ja siis oleks kõik meist mööda tuisanud. Ja jälle olnuks suurepärane vaatepilt, jutumärkides muidugi: Pullerits jääb taas maha. Nii ütlesin Tsärole juba saja meetri järel eesotsas, et mina vahetan taha. Vahetasingi. Seal lubasid lahked kaaspedaalijad mind vasakpoolsesse ehk välimisse ritta. Eelmises Tallinna maantee trennis olin parempoolses reas kinni jäänud ning seda viga ei tahtnud korrata. Näete, midagi suudan ikka õppida ka.

Aga kui oled lõpukiirenduse alates grupi sabas, siis seda ma küll ei tea, kuidas sealt edukalt välja tulla ja ettepoole saada. Kui kiirus oli juba pisut üles kruvitud, oli paremal ruumi küllaga, ent nii kui nina välja pistsin, tundsin kohe, mis moodi eessõitja tõmbav tuulevari kadus. Ja isegi kui oleksin temast möödunud, poleks ma rivis enam kohta saanud. Seega hoidsin ikka eessõitjate taha lootuses, et nad veavad rohkem lahti ja siis vajuvad viimaks eest ära. Mõneti nii läkski. Paarist mehest sain mööda.

Kuid minu üks hädasid on see, et ma ei julge lõpuspurdi ajal veel sadulast püsti tõusta ja leistangil alt kinni krabada. Pelgan, et äkki sõidab ratas niiviisi mul lihtsalt alt ära. Aga sadulas püsides ja pidurisarvedest kinni hoides ei ole vist erilist lootust teravusi luua, ega ju?

Võib-olla oleks pidanud proovima asja lahendada nii, nagu tegi Viljar Kannimäe. Kui lõpuspurdi aeg kätte saabus, pani ta kõige ees üksinda plagama. Nägin tagant, et ta sai vähemalt 40 meetrit teistel eest ära. Peaaegu oleks ta võitnud, aga umbes 30 meetrit enne kujuteldavat lõpujoont tuli grupp tagant hooga ja lendas temast mööda. Kuid ta vähemasti üritas! Mitte ei sitsinud teiste sabas, et siis konkurentide selja pealt liugu lasta.

Kahjuks ei tea, kes eilse finišiheitluse võitis. Kuuldavasti ei olnud see Oras. Ju siis ei saanud tema ka tagant piisavalt hästi välja. Hea meelega paneksin võidumehe nime siin kirja, kui keegi mulle selle teataks. Ise jäin taas oma tavapärasele kohale, umbes tosina-kuraditosina kanti. Nii et, kahjuks, ei mingit arengut.

Kas siinne ülevaade on tõene või mitte, seda saab igaüks peagi oma silmaga kontrollida "Ringvaate" saates, mis alustab oma hooaega 30. augustil. Kuulsin, et viieminutiline telelõik eilsest trennist peaks ekraanidele jõudma mõnes esimeses saates. Nii et vähemalt ühes asjas pääsen esimeste sekka. Mis siis, et see ei sõltu absoluutselt minust.
******Tõrvanina rand Hiiumaal. 12. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Nii filmivad telemehed Tour de France'il selle võitjat Alberto Contadori. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Mis viga nii ilusa looduse taustal USAs Idaho osariigis Sun Valleys üksinda trenni teha. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Tour de France'i 18. etapp. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Tour de France'i viimase etapi finiš. Võidab Mark Cavendish Inglismaal (vasakult neljas). Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Profiratturite finišispurt kriteeriumivõistlusel Prantsusmaal Roeselare's. Võidab Thor Hushovd Norrast (paremal). Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma Võru rattarallil ilma püüdsin teha?

Kui ma kodus teatasin, et kamraad Art Soonets, kes juhib Baltimaades Scanpixi fotoagentuuri, tänu millele saan siin avaldada ilusaid pilt, kutsus mind taasiseseisvuspäeval Võru rattarallile, kuulsin vastuseks: «Mine ja abiellu ka selle Artiga.»

Juba võistluse stardikoridoris ähvardas olukord käest minna. Osa mehi tuli oma kolmekohalise tagumikunumbriga läbi teise grupi ning puges lindi alt läbi esimesse gruppi. Neil on litsents, kõlas õigustus. Ühel hetkel oli neid litsentsimehi nii palju, et teise grupi (100-200) liikmete seas tekkis spontaanne tahtmine samuti oma positsiooni parandada. Juba olid mitmed valmis linti üles tõstma, kui ütlesin, et ärge tehke seda, sedasi tekib kaos. Nad siis ei teinudki.

Jalgrattaspordis on mõned kirjutamata reeglid. Näiteks see, et söögipausi ajal keegi vahespurti ette ei võta. Aga reegliks võiks saada ka see, et kes tahab litsentsiga ettepoole saada, peab seda stardis korraldajatele ette näitama ja siis sisenema sellesse koridori, kuhu litsents tal lubab siseneda. Teine kirjutamata reegel võiks olla see, et stardikoridoris keegi oma grupis ettepoole ei trügi. Kui tahad startida oma grupis esireast, tule aegsasti kohale. Ratastega on niigi kitsas ning eesmiste vahelt läbi pugemine ei ole kellelegi mõnus. Järgmine kord ütlen sellistele kõva häälega, nii et kõik kuuleks: «Ei, siit küll mööda ei saa! Kus sa varem olid, et nüüd siia trügima tuled.» Võtku sellised tüübid eeskuju Allan Orasest, kes tuli esimesse grupi viimaste seas ning võttis seal rahulikult koha sisse tagumises reas, mitte ei hakanud ettepoole pugema, ehkki ta tase oleks seda vabalt lubanud, isegi õigustanud.

Pärast tehnilist starti Võru piiril võeti kiirus kohe üles. Vaatasin spidomeetri pealt, et kerges vastutuules mindi 50 km/h. Hoidsin rahulikult tuulevarju, sest ega ettepoole olnud kusagile nihkuda. Peamine oli jälgida, et eesmistega vahe sisse ei tuleks.

Esimese pöörde eel vaatasin, et kaks meest olid suure grupi eesotsas selja küüru tõmmanud ja üritasid putket teha. Mitte ei saa aru, mida seesugused mõtlevad. Kellele nad ennast näidata tahavad? Ent samas oli ka näha, et grupp venis pikaks nagu soolikas. Ja see ei olnud hea märk.
Varsti juhtuski see, mida karta oli. Sõidetud oli 14 km, kui keegi lasi eespool vahe sisse ja oligi krõksti! kett (mitte ratta oma) katki. Nüüd tuli pingutama hakata: kas saab hammastega veel grupi tagumikust kinni või mitte. Minu õnneks leidus samasuguseid meeleheitlikke üritajaid teisigi, näiteks nr 44, ja üksteise alla tempot kerides saigi end gruppi tagasi veetud.

Paraku mitte kauaks. 17. kilomeetril tuli s-kurviline raudteeületuskoht, kus tuli hoog maha pidurdada, ja kui selle uuesti üles sain, oli lõõts nii pikaks veninud, et jäi vaid suurele grupile head teed soovida.
Tegelikult juhtus see, mis paratamatult kunagi juhtuma pidi, isegi hilja. Soonets, kes oma mustas Fordis kohtunikuna kõige taga sõitis ja mahajääjate numbreid kirja pani, tunnistas, et oli pikka aega imestanud, et ma ei tule ega tule talle selg ees vastu. Ja kui ma siis lõpuks tulin, sõitis ta minust vähimagi haletsuseta mööda ning jättis mind iseenda eest võitlema.

Ausalt öeldes puudus mul sel võistlusel eesmärk. Soonetsiga Tartust Võrru sõites asja arutades leidsime, et mõistlik oleks teha endale üks ilus väljasõit, nautida Lõuna-Eesti loodust ja ilusat ilma, mitte pärasoolt välja pongestada. Sest mis vahe seal on, mitmenda koha ma saan. Sellega pole mul kellelegi midagi tõestada.
Niisiis, 17.-18. kilomeetril, just enne Haanja tõuse, jäin üksi. Tõsi, tee äärest haakis end minu seltsi veel paar sõitjat, aga neile ülekohut tegemata võin väita, et ega neist eriti abi olnud. Näiteks nr 50 (kahjuks pole kuskilt leida, kes mis numbri all võistles) hingeldas tõusude lõpus nagu auruvedur, mis ausalt öeldes andis mulle vaid jaksu juurde: see motiveerib, kui tunned end teistega võrreldes paremini; siis tekib isegi hasart, et peaks püüdma konkurente kõvemini küpsetada.
Samas, ega mu enda kiirus neil tõusudel ka kiita olnud. Vaatasin, et 27 km/h. Nojah, mõtlesin, grupp läheb kindlasti 35ga. Isegi gruppi nägemata tundsin, kuidas vahe muudkui käriseb. Kuid ega mul muud ka teha olnud kui edasi pressida. Selg ees tuli vastu veel paar sõitjat. Läksin hooga mööda. Viimaks vaatasin vilksti! üle õla – ja mis ma nägin: päris pikk hanerivi kasutas mu veoteenust. Ega ma kade olnud. Vähemalt ei saa keegi pärast öelda, et ma luuslanki lasin.

Enne Haanja teele keeramist otsustasid kaks meest, nr 116 ja 136, nina minu selja tagant välja pista. «Kas on abi vaja?» küsis üks neist. «Miks ka mitte» või «kulub ära» – midagi sellist sai vastatud. Aga nemad olid ka kaks ainsat, kes initsiatiivi ilmutasid. Teised hoidsid endiselt kindlameelselt tagaplaanile.

Üllataval kombel ei kujunenud tõus Haanjasse nii raskeks, nagu olin kartnud. Kohati tundus isegi, et laskumisi on vaat et sama paljugi kui tõuse. Ja peagi hakkas eespoolt paistma üks väiksem grupp. Ma ei kahelnud põrmugi, et saame selle kätte.

Enne Haanjat saimegi. Ja kes seal grupikeses olid – enamik puha Tartu Velo klubi vormis mehed. Nii et järelikult ühistrennidest tuttavad tegelased. Kui nad alla neelasime, sõitsin tõusul kohe kõige ette, et märku anda: hei, mehed, näete, mina siin! See mõjus. Paul Lõiv, Velo klubi teravamaid lõpuspurdimehi, rääkis pärast võistlust supilauas, et oli saanud ikka paraja kreepsu, kui nägi, et minusugune oli järele jõudnud. Et palju ei puudunud, et parema meelega oleks ta sõidu sellise sürpriisi peale hoopis katki jätnud. (Hiljem püüdis ta end vabandada vahepealse haigusega. Oleksin võinud ka vabandada, et sorry, mehed, et mugavustrenni pealt teid kinni püüdsin. Ja vabandust ka selle eest, et olen sel aastal sõitnud rattaga vaevalt 1900 km.)

Pärast Haanjat tuli huvitav üles-alla ja keerakutega lõik. Hoidsin ikka kangekaelselt grupi eesotsa, sest kujutasin ette, mida pärast öeldakse, kui ma seda ei tee: näete, lasi teiste taga villast, tööd ei teinud. Kui aga grupp minu arust liiga rahunenult sõitma hakkas, siis vajutasin ühel avarama vaatega lõigul kõvemini pedaalidele, tõmbasin kõige ette, vedasin kiiruse 50 km/h-ni, et hakataks ikka kiiremini liigutama. Aga mis te arvate, et see manööver kedagi morjendas? Mõnesaja meetri järel piilusin selja taha – kas sa kae, grupp oli umbes poolsada meetrit maha jäänud. Hiljem kuulsin, et teised olid selle vahesööstu peale peenikest naeru pidanud.

Aga mulle meeldis sõitu pisut elevust ja vaheldust tuua. See pole ju kuigi põnev – ühiselt loksuda. Ent siis, kui ülejäänud mu uuesti kätte said, lausus Lõiv umbes nii: «Kolmandik distantsi on läbi, näis, kas sa lõpuni ka nii kestad?» Siis hakkasin mõtlema, et tõepoolest, hulk tõuse on veel ees, ja kas on ikka mõtet end sedasi kulutada. Endine suusamees Peip Reedi oli mulle paar päeva enne võistlust rääkinud, kuidas tema Rõuge kandis sageli maha on jäänud. Rõuge oru läbimine ootas aga peagi ees.

Nii palju olen rattasõidust ikka jagama hakanud, et grupi sappa ei tohi jääda. (Ja grupi sabast ma ju seegi kord just maha pudenesin.) Niisiis lähenesin Rõugele teisel positsioonil ja võtsin laskudes juhtohjad enda kätte. Sest äkki tehakse Eesti ema kuju juurde tõustes taas selline sööst nagu Tartu rattarallil Otepääle, mis on peamisi minusuguste maharaputamise kohti.

Üllataval kombel oli Rõuge tõus täiesti talutav. Ohtlik moment tekkis vaid siis, kui mäe otsa jõudnuna raami küljest pudelit võtsin ja tagumiste eest kogemata läbi vänderdasin. Minu viga! Palusin vabandust. Õnneks oli kiirus väike ja midagi ei juhtunud. Kuid mingisugusest ilmselt samalaadsest olukorrast tekkis Tsoorus katastroof.

Aga enne Tsoorut tuli läbida veel üks org ja sealt üles vändata. Seal hämmastas mind üks tõsiasi. Nimelt see, et tõusust rassisid kõik üles küll, kuid seejärel lasti ühiselt jalg sirgu ehk võeti sisse puhkeasend. Mu meelest oleks võinud just siis juurde panna, et kontrollida, kes jaksab ja kes mitte. Ainsana jaksas koos minuga Vladimir Katin (nr 130). Teised aga võtsid umbes kilomeetriks kõik minu sappa ega üritanudki jätkuval laugel tõusul ette tulla. Mis siis, et minust ja Katinist eespool näitasid kolm jooksikut tahtmist putket teha. Aga kas mitte Lõiv polnud see, kes teisi tagasi hoidis, et las nood lähevad?

Tsoorust välja sõites juhtus hirmus lugu. Järsku oli eespool kuulda raginat ning seejärel nägin, kuidas üks ratas, ilma sõitjata, vähemalt kahe meetri kõrgusele õhku lendas. Pidurdasin, sujuvalt. Tundsin, kuidas mulle tagant sisse sõideti. Olin mõttes valmis, et nüüd on käiguvahetaja rikutud. Siis kuulsin, kuidas mulle otsasõitnu kukkus. Kõik see käis nii kiiresti, et polnud õieti aega ehmudagi. Ja ega keegi juhtunust suurt numbrit teinudki. Grupp sõitis tagasi vaatamata edasi. Julm ala see rattasport – langenud jäetakse lahinugväljale surema, igaüks on ainult iseenda eest väljas.

Kui jõudsime Valga-Võru maanteele, hakks tempo tõusma. Ja tunnistan ausalt, mulle see eriti ei meeldinud. Esiteks, kuna võeti haneritta, tuli täpselt luurata eessõitja selja taga ja hoida hoolikalt vahet. Teiseks, kuna ohtlikku tahaotsa ei tahtnud langeda, hoidsin pidevalt umbes 5.-7. positsiooni. Isegi kui saabus aeg eespoolt taha vahetada, ei riskinud minna rivi lõppu, vaid hõivasin ikka koha kolmandiku peal. See tähendas, et pidin enam-vähem pidevalt olema võitlusseisundis. Ja pikapeale hakkas see väsitama. Nii et siis, kui nihkusin vahetustega 2.-3. kohale, lasin nimme pisut vahe sisse ja tõmbasin tempot alla. Huvitav, kas keegi sellest aru ka sai? Aga ega see ju keelatud ole, eks? Taktikaline mäng, on ju nii?

Kõige raskem hetk saabus siis, kui keerasime umbes 20 km enne lõppu Võru-Valga maanteelt kõrvale ja tuli pikem tõus. Järsku sõitsid kõik minust hooga tagant mööda. Ühtäkki avastasin end grupi lõpust. Kas nüüd jäängi maha, tuli väike hirm. Võtsin jõuraasud kokku ja pressisin järele, et vaid paremkurvi järel näha, kuidas tõus läheb muudkui edasi. Uhh! Aga sisendasin endale, et ei anna alla, ei anna alla. Tahtejõuga sain endast võitu ja jäin ilusasti gruppi. Nii kui üles sain, läksin kohe positsiooni parandama. Ära tagaotsast, ära!

Järgnev tõusude-laskumistega keerutav kitas tee oli taas rohkem minu maitse. Paari kilomeetri järel, kui keegi mu enesetunde järele päris, tundsin end taas väga hästi. (Aitäh huvi tundmast!) Nii hästi, et võtsin rahulikult sisse oma koha grupi esimeses kolmandikus. Olin enam-vähem kindel, et nüüd ma enam grupist välja ei pudene.
Viis kilomeetrit enne lõppu saabus Soonets oma musta Fordiga vastu. See andis tiivad – tähendab, et lõpp on peagi käes. Kuid ega keegi üleliia kihutama tõtanud. Selge, et kõik passisid parajat hetke, mil on suurelt teelt Võru kesklinna suunas keeratud.

Tagantjärele mõeldes oli teistega koos passima jäämine vististi viga. Kuna tempo oli viimastel kilomeetritel rahulik, oleks pidanud pigem end sadulast püsti ajama ning Fordile järele spurtima. Huvitav, kas Lõiv, keda ma peale Tsooru intsidenti olin vaid korra grupi eesotsas näinud, oleks ka siis teistele hõiganud, et las ta läheb? Suure tõenäosusega poleks ma lõpuni kestnud, aga vähemalt oleksin üritanud.

Nüüd läks aga nii, et viimasel pooleteisel kilomeetril hakati nii vasakult kui paremalt ettepoole trügima ning peagi olin taga karbis. Kuid ega ma kurda, sest finišieelse terava parempöörde tõttu ei söandanud ma niikuinii äkilisemaid liigutusi tegema hakata. Peamine on grupiga õnnelikult ja tervena finišisse jõuda, olin jõudnud järeldusele, kui tarbetus lõpurüsinas kõik kihva keerata.

Lõpus läkski nii, nagu arvata oli. Lõiv lõi lõpuheitluses kõiki. Jäin temast maha üheksa sekundit, olin oma grupis eelviimane. Kõik võtsid lõpukurvi laia kaarega, püüdsin seestpoolt vabalt rajalt lõigata, aga tulemus oli see, et tuli hoog maha pidurdada ja sealt ei olnud enam võimalik kiirust üles saada. Sain 2:42.19ga 124. koha, seenioride teises vanuseklassis olin 18., võitjale kaotasin pisut üle 19 minuti.

Hinnangut ei oska ise kogenematuse tõttu anda. Las seda annavad teised. Igatahes parim naine kaotas mulle neli minutit. Nagu ka Raul Kaldre, kes andis mulle aastaid tagasi oma kasutatud pulsikella. Olavi Mõts, kõva pedaalija Haanja Rattaklubist, lõpetas viis minutit hiljem. Üldse tuli minust hiljem üle lõpujoone 71 võistlejat. Aga 123 lõpetasid enne... Siit, nagu kombeks öelda, on nüüd hea edasi minna. Aga kuhu? Ja mis mõttega? Ja kas ikka on?
******
Aed Laukal Hiiumaal. 11. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Enne Võru rattarallit sai iga osaleja endale Võru spordihoone seinalt sobiva ratta valida. Nali! Tegelikult on see rattapood Saksamaal. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Liivalinn Võrus Tamula järve kaldal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits üritab Haanja kõrgustikul üksinda grupile järele jõuda. Nali! Tegelikult on see foto rattavõistluselt USAs New Hampshire'i osariigis. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 4: Võru rattarallil ohustasid osalejaid teedele langevad kivid. Nali! See kivi on kukkunud teele Saksamaal. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 5: Võistlejaterivi hakkab pikaks venima - seda küll Venemaal, mitte Võrumaal. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 6: Nii harjutasid biitlid rattasõitu 1965. aastal Bahamas, aga Võru rattaralli starti ei ilmunud kahest elus liikmest ikkagi kumbki. Foto autor: TopFoto/Scanpix
Foto 7: Eesti ema kuju Rõuges. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Abivalmis noormees abistamas õnnetut rattaneiut - seda mitte Võru rattarallil, vaid Vera Sorokina maalil "Noorus". Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 9: Nii sõitsid ratturid nõukogude ajal. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 10: Nii aitab koer rattapolitseil ratturite üle korda - mitte küll Eestis, aga kusagil Aasias. Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix
Foto 11: Pärast Võru rattarallit riputasid kõik osalejad oma sõiduvahendi Võru spordihoone seinale tagasi. Nali! Tegelikult on see sama rattapood Saksamaal, mis on avapildilgi. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Mida teha treenijaid ohustavate killeritega?

Mäletate, mõni aeg tagasi palusin teil meenutada ekstrajõhkraid juhtumeid treeninguilt. Aitäh kõigile! Tänu teile valmis Postimehes kolumn "Terror teel" (järgneb siin all; vt ka http://www.postimees.ee/?id=298920), mis sai üle saja kommentaari. Siinse sissekande lõpust leiate aga minu toimetatud kevadise Maratoni lehe kaanekangelase Margus Merisalu verdtarretava kirjelduse hiljutisest rattatreeningust. Mis toimub?

Hea sugulane, sitke talumees, läks poolteist kuud tagasi hommikul rulluisutama. Sõitis naudinguga, vähemalt 30 km/h. Kui järsku otsustas rattaga vastutulev poisike kergliiklusteel selle teisest servast diagonaalis suuna mu sugulasele võtta. Peaaegu õnnestus tol kamikaze käest pääseda. Peaaegu, aga mitte päriselt. Tõukejalg sai pihta. Ta prantsatas istuli asfaldile. Arsti diagnoos: lülisamba murd.

See traagiline juhtum kõlbab kahjuks näitama, et võrreldes eelmise suve algusega, mil kirjutasin siinsamas veerul Eesti kergliiklusteedel vohavast hoolimatusest, pole midagi muutunud. Vastupidi: olukord on veelgi hullemaks läinud.

Tuttav sõitis kuu aega tagasi Pirital Lillepi ringil – sealsamas, kus harjutab sageli ka peaminister –, kui märkas keset teed kahte 25-30 aastast meest. Kui ta mahaaimamatult meesteni jõudis, lajatas üks noist rihmaga talle vastu reit. Tuttav jäi vaevu püsti. Vorp jalale, nagu pärast selgus, jäi tugev.

Olnuks too mu tuttaval üksikjuhtum, ei vääriks see ehk suuremat lehepinda. Paraku oli seesugune terrorikogemus kergliiklusteel tal tänavu juba teine. Esimene kord olid noorukid Tartu lähedal Kõrveküla teel end pikali visates tee sulgenud, nii et ainus pääsemisvõimalus oli rulluiskudega murule pikeerida.

Kuulasin maad, et äkki on tuttavat tabanud siiski eriline ebaõnn. Selgus, et ei ole. Üks rulluisutaja rääkis, et Tartu Raadi kergliiklusteele on tekkinud neid, kel meeldib sinna mõnuga takistusi seada. Ühel hommikul oli langusega kurvi peale asetatud strateegiliselt võrdsete vahedega peopesasuurusi killustikukive. Teisel hommikul nägi ta, kuidas kaks väsinud noormeest tirisid kraavist hundinuiasid välja ja puistasid neid teele laiali.

Pealinna rattur aga kirjeldas, kuidas kuu aega tagasi seisis purjus mees Pirita rattatee ääres ja püüdis talle rusikaga pihta saada. Õnneks ebaõnnestunult. Mõni päev hiljem nägi ta hilisõhtul samal rattateel kahte ratastega tüdrukut, keda poistekamp takistas nii, et üks näitsikutest põrutas hooga posti suunas. Napilt mööda.

Üks Lõuna-Eesti rattasõiduhimuline tuttav pajatas, kuidas vastutulevast autost hakkas laial teelõigul mööduma teine auto, valge Audi 80. Ruumi jagus, ometi sööstis Audi mööda vastassuuna teeäärt tähistavat pidevat joont mu tuttavale vastu. Ja kui too endast tõstetud käega märku püüdis anda, muutus ta Audile veelgi ahvatlevamaks märklauaks. Elu nimel keeras tuttav teelt järsult kraavi.

Auto vastu rattur ega rulluisutaja ei saa. Aga mida teha ülejäänud terroristidega? Üks spordimees soovitas nii: «Kord ülbas prominentne vanamehenäss rattarajal. Sihukesi ei paranda sõnaga. Hammas hamba vastu ja kohe ning esimesena.»

Või on kellelgi parem retsept?
***
Margus Merisalu rattatrenn 13. augustil:

1. Tartu-Võru maantee. Sõidame neljakesi umbes poole meetri kaugusel pidevjoonest. Vastu tuleb kümnest autost koosnev kolonn, millest omakorda hakkab möödasõitu teostama neljast autost koosnev grupp, kes ei pea jalgrattureid millekski. Päris omapärane tunne, kui vastutulevad autod sulle 120-ga poole meetri kauguselt vastu vuhisevad. Kuna meie kiirus oli 40 km/h, oleks kokkupõrge olnud meile võrreldav jalgrattaga 160-ga vastu seina sõitmisega.

2. Mõned minutid hiljem teeb samasuguse triki üksiküritajast sõiduauto juht.

3. Veel 5 km hiljem kordavad kaks sõiduautot eelmiste "vägitegu".

4. Reolas oleks kõrvalteelt meile ette keeranud suur treileriga veoauto. Viimasel hetkel jagas juht siiski ära, et tal see manööver kuidagi ei õnnestu ning vajutas pidurid põhja. Meie peadest jõudis aga juba mitu omapärast mõtet läbi käia.

5. 3 km hiljem jõudis seesama treileriga auto meile järele ning ei teinud väiksematki rooliliigutust, et meist suurema kaarega mööduda. Tulemuseks saime paraja ehmatuse, sest ligi poole meetriga treileri gabariite ületanud asfaldilaoturi nurk möödus meie õlgadest napilt 20 cm kauguselt.

6. Seisame, andmaks teed Võru mnt raudtee ülesõidukohast tulevatele autodele. Siis pressib pidurite kriginal meie kõrvale pikk ja suur poolhaagisega veoauto, nii et pidime instinktiivselt selle eest kõrvalsõidureale astuma (sisuliselt teistele autodele ette). Meile jäigi arusaamatuks, kas autol olid lihtsalt kehvad pidurid või ei pidanud selle juht rattureid arvestamist väärivaiks. Oli ju veoautol võimalik rahulikult peatuda meie selja taga ristmikust 6-7 meetrit kaugemal, kui see tal praegu õnnestus.

7. Pärast Betooni raudteeülesõidukohta sõitis meile Vaksali tänavalt ette sõiduauto. Meid päästis vaid rattavõistlustelt saadud hea reageerimiskiirus. Imelik, et sõiduauto roolis olnud noormees ei vaadanud üldse, kas vasakult peatee staatuses olevalt ülesõidukohalt ligineb mõni liiklusvahend või mitte.
******
Paope laht, Hiiumaa. 11. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kas endine Miss Universum Jennifer Hawkins Austraaliast ei julge rattaga sõitma minna, sest kardab mõrvarjuhte? Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Prantslase Christophe Le Meveli purunenud jalgratas Tour de France'il kraavis. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Kas selliseid tüdrukuid, nagu Las Vegases MGM Grandi hotell-kasiino õuel päevitav Miss Šveits, üritavadki Eesti elumehed rajalt jõuga maha rebida? Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Prantslane Anthony Geslin on Tour de France'il pärast õnnetust rattast ilma jäänud. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Vaadake, millistes tingimustes peavad jalgratturid hakkama saama ja ellu jääma Afganistanis Kabulis. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 6: Lisa Marie Grillos poseerib San Francisco taustal oma jalgrattaga, mille raami külge on ta disaininud koti. Kas sinna kotti mahuks ka esmaabitarbed? Foto autor: The New York Times / Scanpix

Pullerits: Kust leida arenguks uut impulssi?

Ma ei peaks järgnevast valju häälega rääkima, sest see ei tule mulle kasuks. Aga samas, töötades infobisnises, ei tunne ma moraalset õigustust järgnevat infot kinni hoida. Mis siis, et konkurendid sellest minu vastu kasu võivad lõigata.

Nimelt sain vihje, et Suusavennad plaanivad sügisel, kuuldavasti septembris-oktoobris läbi viia kaks suusalaagrit. Mitte tippudele, vaid kõigile huvilistele. Ja need pole sellised laagrid, et teeme hullupööra trenni ja oleme novembriks surmväsinud. Suusavendadel on kahe laagriga kavas selgeks õpetada nii klassika- kui uisutehnika ja avada veel mitmeid saladusi, mis puudutavad nii suusatamist kui sporti üldse.

Sain teada, et Suusavennad oleks valmis isegi minusuguse gruppidest hoiduja ehk üksiku hundi kampa võtma. Sest andkem tõele au: ega tehnika on üks väheseid aspekte, mille lihvimise arvelt on minu vanuse ja treenituse ja olemasoleva varustuse juures pisutki lootust tulemust parandada. "Äkki saaks su krobelisest tehnikast lõpuks asja ka," avaldas Jaak Teppan.

Kes tuleb veel Suusavendade juurde kampa tehnikat lihvima?

Seni olen teinud teistsugust trenni. Millist, olen tundnud rivaalide kasvavat huvi. Ma ei kavatsegi midagi salajas hoida. Lõpetasin suvepuhkuse 29. nädalal, ligi nelja nädala jooksul tegin vaid ühe rattasõidu. Edasi läks nii:

28. nädal (R-P) treeningaega 3:47, rattakilomeetreid 115,5
29. nädal (5 trenni) treeningaega 7:06, rattakilomeetreid 237
30. nädal (4 trenni) treeningaega 4:46, rattakilomeetreid 148,4
31. nädal (6 trenni) treeningaega 5:58, rattakilomeetreid 156,2, jooksu 16 km
32. nädal (7 trenni) treeningaega 7:40, rattakilomeetreid 158, jooksu 35 km
******Tõrvanina rand, Hiiumaa. 12. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Rullsuusatajad harjutamas Valgevenes Raubitši spordibaasis. Foto autor: RIA Novosti / TopFoto / Scanpix
Foto 2: Suusavendade suusalaagri kutse. Kutse koostaja: Suusavennad

Pullerits: Kus saab rattasõidul adrenaliini üles lüüa?

Neljapäevane rattatrenn hakkas viimaks ometi treeningu ilmet võtma. Põlva maanteed mööda Tartusse tagasi tulles tõstsid veloklubilised lõpuks oma tagumiku sadulast. Terve suve andis seda oodata.

Jaan Veeranna, endine äss, lasi ühe mehe eest ära ning siis riburada pidi teisi ühekaupa teda püüdma. Kuna mina klubiline ei ole, hoidsin vaikselt grupi sappa ja vaatasin seda rabelemist eemalt pealt. Paistis, et meestele endale pakkusid need kiirendused samuti lusti ja lõbu. Nende remarkidest ja näostki oli näha, et veri vemmeldas ja sportlik erutus ajas pisut üle ääre.

Kui kõik klubilised, kes spurtima pidid, olid teele läinud, haakisin end viimasena Tartu poole sööstnud Veeranna tuulde. Õigesti tegin, et passima ei jäänud. Sest need, kes minu taga temaga kaasa ei läinud, jäidki grupist maha.
Ei taha naiselikult emotsionaalseks muutuda, aga ohh, kuidas mulle meeldis üle pika aja kiiremat sõitu teha! Arvan, et tervelt poolteist minutit sai pingutada. Siis olid eessõitjad käes ja tempo langes taas tavapäraseks.

Paraku jõuame siin taas rattaspordi kui mugavusala teema juurde.

Kõigepealt ütlen ühte, ja pange seda tähele: ma ei tea rattaspordist ega rattatrennist mitte midagi. Ma ei üritagi siin sõna võtta, mis on õige ja kuidas peaks. Sest, nagu öeldud - ega te seda juba ära unustanud? -, ma ei tea sest tuhkagi.

Küll aga tean ma seda, mis on kõva trenn. Ja eilsed kiirendused ei olnud kõva trenn.

Esimene kiirendus kestis umbes poolteist-kaks minutit. Siis järgnes ligi kümme minutit rahulikku sõitu. Seejärel tuli teine kiirendus, aga see oli vaevalt minuti pikkune. Siis taas ligi kümmekond rahulikku minutit ja siis viimane kiirendus, heal juhul pool minutit.

Kuidas oleks minu arust põnevam olnud? Kui grupp koos, siis kohe uus kiirendus otsa. Või kui eespool oleks kogunenud väiksem grupp, siis oleks sealt mõni mees omakorda kiirenduse teinud. Vaat see oleks alles põnev olnud! Ja pingutama panev.

Igatahes eilset rattatrenni ei anna kiirendustest hoolimata võrreldagi korraliku samalaadse jooksutrenniga. Ja seda tean ma küll täpselt, sest olen jooksutrenni teinud.

Kui on ikka kavas 7-8x200 m (27-28 sekundiga) üle kaheminutilise pausi, siis alles tunned, mis on trenn ja mida see sinuga teeb. Või 5-6x300 m (45 sekundiga) üle kaheminutilise sörgipausi. Rääkimata 7x1000 meetrist, mida tegin alles kaks aastat tagasi, kui jalad veel kannatasid, ja kus lõigu keskmine aeg oli alla 3.30 taas üle kaheminutilise pausi. Selliseid trenne tehes oled lõpuks ikka täitsa läbi.

Seesuguste jooksutrennidega võrreldes võingi väita, et jalgrattatrenn on mugavustrenn.

Aga asja saab palju põnevamaks ajada. Päris pööraseks.

Üle-eelmisel nädalavahetusel sattusin Kütiorgu downhilli ehk mäest laskumise trenni. Kes tahab Tartu rattamaratonil kõvasti aega võita ja head tulemust teha, peaks kindlasti seda ala proovima. Saab väärt allasõidu kogemusi.

Mulle käib downhill igal juhul üle mõistuse (sic!). Jah, Kütioru põhjas seistes ei tundu seal nõlvast allasõit teab mis üüratu teona. Aga niipea kui raja äärt pidi ülespoole ronisin, sain alla vaadates aru, et ma ei julge alla sõitmiseks ratta selgagi istuda. Hirm tuleks peale.

Viljar Teppo, Eesti kogenuim downhilli sõitja, seletas julguse ja hirmu kohta: "80 protsenti on peas kinni, ülejäänu on tehnika." Kui mõni üritab kõva meest mängida ja enda kartusi alla surudes ikka rajale minna, siis olgu talle hoiatuseks Teppo sõnad: "Punnitades ei ole mõtet peale minna, enne pead asja endale lahti mõtlema."

Nii et kes kihutada tahab, kihutagu maanteel, mitte aga mägedes. Või arvate teisiti?
*
Aga kui tahate testida oma teadmisi spordist, siis purege lahti, mida on Postimehe sporditoimetus tahtnud lugejaile teatada selle tänase pealkirjaga: "Asashoryu MMAsse?"?
******Tõrvanina rand, Hiiumaa. 12. juuli 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-5: Downhilli ratturid Kütiorus 8. augustil 2010. Fotode autor: Priit Pullerits