Pullerits: Kes on Eestimaa tuntuim suusataja?

Sõbrad olid leidnud sellise imeliku loo ja saatsid mulle edasi. Ma ei oska sest midagi arvata. Kes oskab?

TALLINN, Estonia (Oct. 29; URGENT: not to be taken seriously) -- Turu-uuringute firma TSN Emor avaldas värsked avaliku arvamuse küsitlused, millest selgub, et Eesti tuntuimad suusatajad on koondise vanad kalad Andrus Veerpalu ja Jaak Mae, kellele järgnevad suusad nurka visanud Kristina Šmigun-Vähi ning need sealt hiljuti üles korjanud ja endale alla pannud Priit Pullerits.

Kahekordse olümpiavõitja Šmigun-Vähi abikaasa Kristjan Thor-Vähi ütles, et ei ole küsitluse tulemusi küll näinud, aga igal juhul on sellist jama isegi võimatu kommenteerida. "Olgu Veerpalu ja Maega kuidas tahes, aga kes, kurat, on Pullerits?" küsis ta. "Võtke teadmiseks, et Kristina on ikkagi meie primadonna."

Veerpalu, samuti kahekordne olümpiavõitja, ütles uuringu tulemustes koos Šmigun-Vähiga kolmandat kohta jaganud Pulleritsu kohta: "Ei noh... no jaa... tegelikult on hea, kui noori mehi peale tuleb." Veerpalu saab järgmise aasta veebruaris 40, Pullerits on 45.

Kui harrastussuusataja heast kohast kuulis olümpiapronks Jaak Mae, hüüatas ta: "Eks sa kae!" Ta tunnistas, et teab Pulleritsu küll, meenutades, et on talle kunagi õpetanud, millist suusakepi käepidet tuleb kasutada pikal uisutehnikadistatantsil ning kuidas arvutada kaotusprotsenti võitjale FIS-punktideks, ent lisas, et ta pole päris kindel, kas "ajakirjanikuhärra sellest lõpuni ja õigesti ikka aru sai".

Samuti ei salanud Mae, et on näinud Pulleritsu korra isegi võistlustel, nimelt Tamsalu-Neeruti maratonil, kuid sellal, kui Pullerits finišisse jõudis, oli tema juba duši alt läbi käinud, riided vahetanud ja isegi auhinna kätte saanud.

Igipõline paljulubav suusalootus Aivar Rehemaa avaldas Pulleritsu sitkusele siiski tunnustust. Ta väitis, et Pullerits peab olema igal juhul äärmiselt visa, püsiv, kannatlik ja vastupidav, sest kuidas muidu oli ta paar aastat tagasi jaksanud tervelt kolm tundi ühtejutti kuulata tema monoloogi sellest, "kuidas mul hooaeg jälle beesse läks".

Samas ei varjanud Rehemaa oma nördimust, et tema esinelikust välja jäi. "See kõik on Toliku süü!" väitis ta treener Anatoli Šmiguni kohta. "Ma olen iga aasta rääkinud, kas on ikka mõtet käia kogu aeg Ramsaus ja Olosel, kus keegi sind ei näe, treeningutega ülepakkumas. Tolik on selle peale öelnud, et nado, Fedja, nado. Mis nado!? Nüüd on tulemus käes! Tulemust ei ole."

Eesti sprindikoondise nimel uuringut lahanud treener Björn Kristiansen tunnistas, et küsitluse tulemustest ei vaata vastu päris need kohad, mida ta oma hoolealustelt on lootnud, ent avaldas veendumust, et millalgi peavad juba enam kui kolm aastat tehtud rasked treeningud hakkama ka vilja kandma. Sellegipoolest lubas ta kokku kutsuda meeskonna kriisikoosoleku, et ühiselt arutada, kuidas ja kas üldse edasi minna.

Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver ütles Pulleritsu kolmanda koha jagamist kommenteerides, et ootas temalt sellist esitust tegelikult juba ammu. "Pole paha!" sõnas ta. Siiski nägi ta veel kasutamata reserve tulemuse saavutamise kuuendas sektoris. Mis on kuues sektor ja kuidas sinna jõuda, seda keeldus ta täpsustamast, mainides vaid, et norralased loevad ka Eesti blogisid, ja üleüldse on see miljoni krooni küsimus.

Harrastussuusatajatest said lisaks Pulleritsule rahvalt hääli ka peaminister Andrus Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi.

Ansip kinnitas, et Pulleritsu tõusmine kõigest paari aastaga Veerpalu ja Mae kannule on tõeline Eesti ime, mis näitab veel kord tasakaalustatud lähenemise ja eesmärgipärase töötegemise tulemuslikkust, täpselt nagu tasakaalustatud eelarve püüdlemine ja euro-eesmärgi täitmine on näidanud valitsuse poliitika ainuõigsust.

Ligi aga märkis vastupidiselt Ansipile, et Pulleritsu lähenemine spordile on hirmus ühekülgne. Ta lubas poolpikas triatlonis võita Pulleritsu vähemalt kolm korda suurema vahega, kui Pullerits võidab teda Tartu maratonil. Lisaks väitis ta, et Pulleritsu lubamine igasugustele võitlustele, kuhu ta pääseb tööandja sponsorluse arvelt, kõigutab Eesti rahanduspoliitika aluseid, sest stardimaks jääb maksmata ja maksutulu riigikassasse laekumata.

President Toomas Hendrik Ilveselt ei õnnestunud kommentaari saada. Presidendi kantseleist vihjati, et Ilves on pühendunud rohkem rulluisutamise kui murdmaasuusatamise jälgimisele.
******Rovinj, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi oktoobri keskel Eesti Toiduainetööstuse Liidu konverentsil. Foto: Eesti Toiduainetööstuse Liit
Foto 2: Jaak Mae suusakoondise pressikonverentsil hooaja alguses. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Treenerid Anatoli Šmigun ja Mati Alaver suusakoondise pressikonverentsil hooaja alguses. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu linnapea Urmas Kruuse (vasakul) ja peaminister Andrus Ansip Tartus korvpalli vaatamas. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mis mulle suusatamises närvidele käib?

Olin eile läbinud Tähtvere pargis rullsuuskadel 15 ringi ehk 12,75 km 53 minutiga ja läksin joogipudelit võtma ning küsisin Jaak Teppanilt, kas nüüd näevad sõiduliigutused veidi paremad välja kui eelnevatel kordadel, mille peale ta vastas, et seda küll, aga tempo on eeldatavasti punases - südamelöögisagedus on 150-160, pakkus ta. Ilmselt oligi, aga ma ei saanud jätta ütlemata: "See ei ole minu süü. See on noorte meeste süü - nemad ajasid tempo üles."

Need noored mehed olid Janek Truu (38), kes mullu jäi vähese treenituse tõttu (kümme tundi kuus, ütles ta) mulle maratonidel alla, aga varem on alati ees olnud, ning Arvi Suurpere (40), kes on olnud kindel esisajamees rulluisumaratonidel ning näidanud head minekut ka rattavõistlustel ning kes sel nädalal sai üle Eesti tuntuks oma plastpõlvega, millest kirjutas teisipäeval Tartu Postimees. Ütlesin Truule juba rullsuusasõitu alustades, kui läbisime esimese 850-meetrise ringi 3.40ga, et see on liiga kiire, aga kui Suurpere ka kampa lõi, siis tõusis tempo vist juba kiiremaks kui 3.30. Vaat siis, miks on ohtlik kambakesi trenni teha.

Teppan on lubanud mul tehnikat sättida. Niisiis võtsin kepid käest, et harjutada vahelduvtõukelist sõiduviisi. Olen seda teinud vähemasti igas teises trennis, aga välja ikka ei tule. Teppan on mulle mitu korda näidanud ja seletanud, kuidas tuleb libistada, kuidas tuleb keha puusa peal hoida, kuidas ei tohi põlvest kõverdatud jalga ette viia - see olevat jooksjate tüüpviga. Kogu aeg, kui keppideta vahelduvtehnikas sõitu teen, mõtlen tema nõuannetele - sealhulgas sellele, et ma ei kiirustaks -, aga ikka ja jälle midagi ei klapi. Lõpuks väsivad selg ja puusad ära. Ja tulemust ei tule. Ajab ikka närvi küll.

Siis olen lohutanud end sellega, et paljukest seda vahelduvtehnikas sõitu maratonidel ikka ette tuleb, seal on peamine ju paaristõuketöö. Aga on siis paaristõugetega asi parem?

Nii palju olen oma arust Teppanilt ikka õppinud, et keppe liiga ette enam ei löö ja liiga loiult neile ei vajuta. Olen jälginud, et raiuksin need asfaldisse teravalt ning võimalikult saabaste ligidale. Kuid see, mis pärast tuleb, sain eile aru, on ikkagi vale mis vale.

Teppan näitas, et kui olen kepilöögi ära teinud, pean kiiresti lähteasendisse tagasi saama ja siis, kui käed ette viin, saan kergelt lõdvestuda. Kuidas ma seda eile viimastel trenniringidel proovisin, aga välja ei tulnud mitte midagi. See tundus mulle täiesti ebaloomulik rütm, ja seetõttu ka kurnav. Palju lihtsam oli sõita nii nagu varem, et teed löögi ära, tõukad korralikult lõpuni, ja siis tood rahulikult käed ette. Aga Teppan rõhutas, et ei tohi sinna taha munema jääda. Ajas ikka närvi küll, kui kohe miski ei õnnestu.

Kui asi nii edasi läheb, et midagi selgeks ei saa, siis vist tuleb talvel raskusi Tartu maratonil isegi esimese kuuesaja sekka jõudmisega. Sest kõik, vaatan, et harjutavad nii püüdlikult ja hoolega. Niisama ühtemoodi nühkimisest, nagu Teppan on seletanud, pole kasu - ja selles olen temaga igati päri. Seetõttu olengi toonud varasemaga võrreldes trennidesse vaheldust ja püüdnud tehnikaelementide kvaliteedile tähelepanu pöörata, aga seis, mis seal salata, on halb. Võib-olla on isegi esikuussada liiga palju tahetud. Äkki peaks lati esikaheksasaja kohale nihutama?

Üldnäitajad pole iseenesest pahad. Eelmisel nädalal, mil ilm oli ju väga sant, kogunes viie harjutuskorraga puhast trenninguaega ikkagi 8:29. Nelja rullsuusatrenni kõrvale mahtus ka üks maastikurattatrenn. Rullidel läbisin kokku ligi 82 km, sel sügisel on rullide kogukilometraaž koos eilsega jõudnud 250 ligi.

Üleeile tegin vahelduseks ka 12,4 km pikkuse jooksuringi (vahepeal oli jalg pisut kahtlane, seetõttu jooksust hoidusin - kusjuures ortopeed-traumatoloog Leho Rips väitis Tartu Postimehe põhjalikus vigastusteteemalises loos, et minuvanustele on jooksmine enamasti üldse vastunäidustatud), läbisin selle kergel sammul kiiremini kui eales varem sel aastal, 56.14ga ning lõpus polnud väsimust ega hingeldamist peaaegu mingisugust, ehkki tegin nimme nii, et tõstsin viimasel pooleteisel kilomeetril tuntavalt tempot. Kas see on märk, et mahutreeningud hakkavad vilja kandma, või ongi platoo juba käes, ei see selgu varem kui talvel.
******Poreč, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Jaak Teppan vaatab Tähtvere spordipargis, kuidas hoolealune harjutab. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Arvi Suurpere näitab oma plastsidemetega põlve. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Traumatoloog-ortopeed Leho Rips. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas laduda sportlikku vundamenti?

Endine tippsuusataja Paul Vaard rääkis mulle möödunud talvel meestest, kes olid suure suuga lubanud minust Tartu maratonil jagu saada. Pärast maratoni küsisin Vaardilt, kuidas noil minu alistajatel läks. Ta lõi käega ja ütles, et nad jäid kaugele-kaugele. Ja lisas, et see oli algusest peale selge, et nad ei suuda konkurentsi pakkuda, sest - ja need olid Vaardi sõnad - mu treenitus on piisavalt hea, et konkurentidele selga näidata.

Seega, kiirkorras vastupidavusaladel edusamme teha pole võimalik. Kõik tuleb pika tööga. Kuidas seda teha ehk mis on vastupidavusalade A ja O, seda seletab järgnevalt Harry Lemberg, Pavel Loskutovi ja Tiidrek Nurme juhendaja.

Mida tasub teada enne, kui hakata üldse vastupidavust arendama?

Selleks tuleb endale selgeks teha, mida tähendab vastupidavustreening ja millistest organismis toimuvatest protsessidest sõltub tulemus.
Olenevalt pingutuse suurusest saame energiat kas aeroobsel või anaeroobsel teel. Neist esimene tähendab seda, et vajaliku energia saab sissehingatavast hapnikust. Aeroobne energia tootmine toimub siis, kui te pingutades ei hingelda, puudub hingamispeetus, saate samal ajal rahulikult rääkida nii, et sõnalõpud ei kao ära, ja süda ei peksle, vaid lööb mõõdukalt.
Kui pingutus läheb suuremaks ehk tempo kiireneb, lülituvad sisse energia tootmise tagavaramehhanismid – algab anaeroobne energiatootmine, ilma piisava hapnikuta. Lihased saavad kiiresti juurde suures koguses energiat, mistõttu suudate oluliselt tempot lisada, aga mitte kauaks. Tekib hingeldamine ning lihastesse kuhjub anaeroobse ainevahetuse laguprodukt laktaat, mis põhjustab lihaste väsimuse ja röövib võimaluse säilitada kõrget tempot.
Aeroobse töö käigus laktaati ehk piimhapet ei teki, sest aeroobse ainevahetuse laguproduktideks on vesi ja süsihappegaas, mis lähevad organismist kergesti välja ega pärsi kehalist töövõimet.

Millise kiirusega harjutada, et end mitte kulutada?

Näiteks 10 km jooksudistantsi läbimisel toimub energia tootmine peamiselt aeroobsel teel. Seetõttu peab 10 km jooksja arendama peamiselt aeroobsete mehhanismide ökonoomsust ja võimsust. Järelikult tuleb treeningul joosta valdavalt nii, et hingamine oleks rahulik.
Kuid 10 km jooksus on oma roll ka anaeroobsel energia tootmisel, mis tähendab, et treenima peab ka suurema intensiivsusega ehk kiirusega.
Selleks, et treeningud oleks eesmärgipärased, peab arendama õiget energeetilist tsooni. Saamaks täpselt teada, kui kiiresti tasub üht või teist tüüpi treeningul joosta, tuleb teha jooksulindil tõusva koormusega töövõime test. Selle käigus määratakse laktaadi või gaasiainevahetuse näitajate alusel südame löögisagedused treeninguteks aeroobses ja anaeroobses tsoonis.
Lisaks on treeningu õigel juhtimisel väga oluline tsoon, kus aeroobsete ja anaeroobsete mehhanismide tegevus on tasakaalus: organism suudab lihastes tekkiva piimhappe kõrvaldada, saades sellest lisaenergiat. Seda intensiivsuse taset nimetatakse anaeroobseks läveks.

Millistest osadest peab koosnema treening, mis toob parima tulemuse?

Pikk kestev rahulik aeroobne jooks 50–90 minutit on aluseks baasvastupidavusele. Selle treeningu ajal on südamelöögi sagedus suhteliselt mõõdukas ja hapniku omastamise protsent väga kõrge.
Väga oluliseks on treeningul jooks anaeroobse läve tasemel, kuna sellises intensiivsuse tsoonis toimubki 10 km jooks. Treeningul on soovitatav kasutada 1–2 km pikkusi lõike ning treenituse kasvades tempojookse kestusega 20–30 minutit. Tempojooksudes peaks treeningkiirus jääma veidi alla anaeroobset läve.
Õiget treeningu intensiivsust on oluline jälgida just pulsi järgi, mitte lähtuda jooksu kiirusest, sest ilmaoludest sõltuvalt võivad lõikude ajad märgatavalt erineda.
Kuigi 10 km jooksus kasutatakse peamiselt aeglastest lihaskiududest saadavat energiat, muutub distantsi lõpus, kui organism on väsinud, energia tootmisel oluliseks ka kiirete lihaskiudude osakaal. Selleks, et õppida kasutama ka kiiretest lihaskiududest saadavat energiat, tuleks trennis läbida kiiremaid lõike: teha 100-meetriseid rütmijookse, 50-60-meetriseid spurte mäkke, samuti lühikesi kiirendusi rahuliku aeroobse jooksu ajal.

Millele veel tuleks tähelepanu pöörata?

Südame-veresoonkond ja hingamiselundid on organismis teenindajaks, kogu tegevuse viib aga ellu tugi-liikumisaparaat. Seega, mida kiirem jooks, seda tugevamad ja vastupidavamad peavad olema lihased. Soovitav on käia nädalas kord jõusaalis lihasvastupidavust arendamas. Selleks peab raskustega tehtav korduste arv olema harjutuses suur, vähemalt 20 või enam. Jalalihaste jõudu ja vastupidavust saab arendada ka mägisel maastikul joostes.
Lisaks on soovitav teha säilitava ja taastava toimega treeninguid, mis kestavad 30–40 minutit. Need on aeroobses tsoonis jooksud, aga lühemad kui pikad krossid. Nende treeningute asemel võib käia ka ujumas või sõita rattaga

Kuidas panna kokku mõistlik treeningplaan?

Harrastajate häda peitub sageli selles, et treenitakse liiga palju ühtemoodi, pulsisagedusega 150–160 lööki minutis, mis kokkuvõttes arengut paraku kaasa ei too. Tulemuste parandamiseks on tähtis, et treeningud oleks kvaliteetsed ja iseloomult vahelduvad.
Näidiskava töötavale inimesele, kel tervis korras ja kehakaal normis, võiks olla laias laastus selline:
esmaspäev – säilitav/taastav jooks
teisipäev – treening anaeroobse läve tasemel
kolmapäev – puhkus
neljapäev – lühemad lõigud/mäkke jooksud/kiirendused
reede – säilitav/taastav jooks
laupäev – pikk kross
pühapäev – puhkus
***
Lemberg rääkis küll jooksutreeningu näidete varal, aga siit ei ole raske teha järeldusi ka suusa- ega mõne muu vastupidavusala treeninguks. Head nuputamist!
******
Poreči kaldapealne, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Harry Lemberg ja Maris Mägi 2005. aasta suvel Tartu Ülikooli staadionil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Harry Lemberg koos tänavuse Tartu nn jooksumaratoni võitja Irene Chepkiruiga Keeniast. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Harry Lemberg jooksmas 2005. aasta suvel Tartu Ülikooli staadionil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Harry Lemberg jälgib Tiidrek Nurme kilomeetriste lõikude treeningut Tartus Tähtvere pargis enne EM-võistlusi. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 5: Harry Lemberg jõusaalis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma Jürgen Ligi duellile kutsusin?

Selle nädala kolmapäeval võtsin jalad selga ja läksin külla Jürgen Ligile. Tal on rahandusministeeriumi kaheksandal korrusel kabinet. Ministri kabinet, muidugi. Ja kui kaks spordimeest kokku saavad, siis nad räägivad ju ka spordijuttu. Pealegi, kui nad on koolivennad (nüüdsest Miina Härma gümnaasiumist, siis Tartu 2. keskkoolist) ja elanud-kasvanud mõlemad samas linnaosas, Tähtveres. Siin on see jutt, mis puudutas sporti.

Kui tõsiselt sa omal ajal sporti tegid?
Teen siiani liiga tõsiselt. Tol ajal oli sport äärmiselt konkurentsitihe. Oma tollaste tulemustega võidaksin nüüd Eesti meistrivõistlustel kogu aeg medaleid. (Eesti kõigi aegade edetabelis kuulub Ligile 1500 meetri jooksus 62. koht ajaga 3.50,4, 3000 meetri jooksus 46. koht ajaga 8.20,0 ja miilijooksus 95. koht ajaga 4.26,0.)
Päris pisikesena tahtsin saada Kalevi korvpalluriks. Siis tahtsin igal võistlusel isiklikku rekordit joosta ja jõuda Eesti koondisse. Ma ei tahtnud mõelda kaugemale – selles mõttes, et tegelikult tuleb sein ette (viitab NSV Liidu koondisele – P.P.). Seda mõtet ma vältisin.
Eks mu karjäär jäi lühikeseks. 20-aastaselt jooksin aja, mida Eestis selles vanuses on väga vähesed jooksnud [1500 meetris 3.50,4], ja võitsin Eesti koondise katsevõistlused. See oli küll pisike asi, aga elu üks emotsionaalseid tipphetki.

Kuhu see isiklik rekord viis?
Viis selleni, et Balti maavõistlusel, mis oli mulle peaaegu maailma kõige tähtsam asi, jäin haigeks. Ja tulid traumad – sinna see jooksja karjäär läkski.

Millal spordi juurde tagasi tulid?
Ma ei ole õieti päevagi vahele jätnud. Mis seal salata, ka [nädala algul töövisiidil] Luksemburgis olid jooksuasjad kaasas.

Mille nimel harjutad?
Sel aastal olen teinud kaasa 12 triatloni ja duatloni ning oma vanuses kõik ära võitnud. Tühine asi, aga mulle hirmsalt tähtis. Naudin seda, kui olen trenni ära teinud – vot siis alles on päriselt hea olla.

Intervjuud kokku leppides ütlesid, et ei taha spordist väga rääkida. Miks?
Rahandusminister ei peaks spordihulluna välja paistma.

Kui palju harjutada saad?
Vaat see on see, millest ma arvan, et ei ole kombekas rääkida.

Kui väljakutsetest puudu tuleb, siis pakun, et sõidaksime Tartu maratonil võidu. Kuna vanusevahe on kuus aastat minu kasuks, siis annan veerand tundi ajas ette. Diil?
Noormees, ma hakkasin suusatamist jäljendama alles sinu vanuses. Aga teeks nii, et pead mind suusatamises sama palju võitma kui mina sind poolpikas triatlonis.

Selleks pean vist Eesti parima triatleedi Ain-Alar Juhansoni juurde trenni minema. Muide, ta hiljuti kutsuski, nii et vaata ette!
See poleks aus. Mina treenin end ise.
*
Kogu lugu, millest Ligiga rääkisime, saate lugeda laupäevasest Arterist. Seal juhin tähelepanu tema äärmiselt vaimukale ja jõulisele kriitikale Eesti vasakpoolsete aadressil.
Kõige lõpuks küsin aga teilt loogikaküsimuse: kuidas on võimalik, et jäin Ligiga kohtumisele pool tundi hiljaks, ent jõudsin ikkagi lepitust pool tundi varem kohale? Head nuputamist!
******Poreči kaldapealne, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Jürgen Ligi võtab rahandusministri kabineti uksel vastu Priit Pulleritsu. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Jürgen Ligi suvel Pühajärve triatlonil. Fotode autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jürgen Ligi ja Priit Pullerits lõpetamas sõbralikku vestlust. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas saada häid tulemusi treeningplaanita?

40 kilomeetrit enne Tartu rattamaratoni lõppu jäi Allan Oras, kes aasta tagasi tuli samal rajal Euroopa meistriks, Tanel Kangertist ja Erki Pütsepast maha. Jõudu ei jätkunud. Hirmus raske hakkas – ja järjest raskemaks läks. Orasele tundus, et kilomeetrid hakkavad venima, hall ilm järjest rohkem segama, pruun muda üha nätskemalt rehve endasse imema. Isegi allamäge näis, et ratas enam ei jookse.

Lõpuks kaotas ta Kangertile nelja ja Pütsepale kahe minutiga.

Ent nemad jäid ka ainsaks, kellele alla tuli vanduda.

Kummalisel kombel tundis Oras (34) tänavusest kolmandast kohast isegi rohkem rõõmu kui aastatagusest Euroopa meistrimedalist. Sest see tuli neetult vaevaliselt: vaim oli väsinud, keha eelmisest pikast tööpäevast kurnatud. Klubi Tartu Maraton majandusülemana oli ta rassinud kümme tundi Tähtvere spordipargis, et rekordilise osalejate arvuga tillusõidul ja minimaratonil kõik alates aedade püstitamisest kuni elektrivoolu tagamiseni korraldatud saaks. «See on õudne orgunn!» lausub ta.

Aga Oras, nagu kiidab Jaan Kirsipuu, paistab silma suurepärase võimega ennast mobiliseerida. Ise ütleb ta selle kohta, et kõik on peas kinni: «Kui midagi väga tahad, siis oskad ka kokku võtta.»

Kokkuvõttes tuli Tartu rattamaratoni 3. koht siiski nii piinarikkalt, et sellist kogemust, kus sisuliselt tuleb hüpata tunkedest stardijoonele, ta enam ei soovi. «Olin enda üle uhke, et suutsin töö kõrvalt sellise tulemuse teha,» tunnistab ta, «aga see ei tulnud kergelt.»

Liiati jõudis Oras Elvas kahe profi kõrval pjedestaalile vana rasva pealt. Töölissportlasena, nagu tituleeris teda Klubi Tartu Maraton pealik Indrek Kelk. Tõepoolest, ehkki Oras esindab mullusest Läti amatöörklubi Rietumu-Delfin, on tal sellest hooajast saanud oma sportlastee planeerimisel võrdlemisi vabad käed. Ta harjutab vastavalt enesetundele ja tujule, kuulates sisemist häält. «Kui olen väsinud, siis nui neljaks trenni ei lähe,» avaldab ta. Töökohustuste tõttu on tulnud iga nädal kaks-kolm trennivaba päeva. Enamgi veel: töökoormuse tõttu on sageli isegi lõunasöök vahele jäänud. Treeningpäevikut ta enam ei pea, mistõttu tänavune rattakilometraaž 10 000 on puhtalt oletuslik.

Kõigele vaatamata on lõppev rattahooaeg Orasele tema karjääri üks edukamaid. Juba neljandat korda võitis ta Elion Cupi, Eesti maastikurattasarja, samuti tuli üldvõit lätlaste samalaadses, SEB sarjas. Eesti meistrivõistlustel võitis ta mägirattamaratonis esimese ja kriteeriumisõidus teise koha.

«Allani viimase aja treeningkoormused pole olnud suured, kuid ta on teinud nende pealt supertulemused,» kiidab Jaan Kirsipuu.

Just Kirsipuu oli see, kes meelitas Orase eelmise aasta hakul Arcticu ridadest Rietumu tiimi. Teist nii stabiilset ratturit Eestis ei leidu, kõlas tema põhjendus lätlastele.

Tõepoolest, kui Oras numbri seljale kinnitab, läheb ta alati võitlema. Ta sõidab aktiivselt, dikteerib võistluse kulgu. «Kui juba stardijoonele asun, siis lähen verd valama,» lausub ta. Sedasi püsib ta igal jõuproovil pildis – just seda sponsorid ju soovivadki.

Ent igal asjal siin elus on hind. Kuna Oras oli iga võistlust võtnud alati maksimaalse pühendumusega, tajus ta Läti klubi värske liikmena, et vaim on närb. «Ühesõnaga: siiber oli,» tunnistab ta. Eelmise aasta augusti alguseni tundis ta, et pole sadulas see, kes tahaks olla. Sellist vormi, millega rahule võiks jääda, ei tulnud ega tulnud. Aga siis äkki tuli – just Tartu rattamaratoniga kahasse peetud EMi ajaks.

Ent pärast võidukat EMi teatas Oras Läti bossidele, et loobub suurest spordist ja läheb tööle. Ta oli aastaid kevaditi kuude kaupa pere juurest eemal laagrites viibinud ja suviti nädalate viisi võistluskarussellil tiirelnud. Pidev elu bussis ja hotellis hakkas kurnama ja tüütama. Poeg Joonatan on saanud selle ajaga juba 11, tütar Sabiine on kuuene. Oras tänab abikaasa Kristit, muusikakooli klaveriõpetajat, kes on teda kõik need aastat mõistnud ja toetanud. «Kui su kõrval on inimene, kes toetab, siis see annab palju jõudu juurde,» sõnab ta.

Liiati oli Oras Kelgule juba eelmise aasta hakul lubanud, et pärast EMi tuleb ta Tartu Maratoni klubisse tööle, ja seda sõna ei tahtnud ta murda. Lätlased olid aga Orasest sedavõrd huvitatud, et lubasid tal tänavuseks hooajaks ise oma plaanid teha ja kalendri kokku seada. Nii nad siis kokku leppisidki.

Järgmisel hooajal üritab mitte tipp-, vaid töölissportlane Oras sõita sama mudeli järgi, mis talle tänavu edu tõi. «Põhi on vanast rasvast kõva all,» usub ta, «kasutan seda nii kaua, kui see kestab, olgu aasta või kaks.»

Neil päevil valab Oras koos Kelgu ja Kirsipuuga verd Austraalias. Seal toimub maailma väidetavalt kõige kurnavam, kuumem ja seiklusrikkam mägirattamaraton – 1200 km kümne päevaga. See on jõuproov, millel osalemisest oli Oras pühendunud ratturina juba viis aastat unistanud.
***
Mida kostab Orase kohta Jaan Kirsipuu, Eesti edukaim jalgrattur:

«Allanile ei ole loodus andnud väga suurt mootorit, aga see-eest on tal hea mobiliseerimisvõime. Samuti tunnetab ta oma keha hästi ja oskab end suurepäraselt vormi viia.
Allan suudab võrdselt hästi sõita nii maanteel kui maastikul, ehkki minu arust sobivad talle rohkem kahe-kolmetunnised sõidud. Selliseid peetakse just maastikul. Aga tal on maanteemehe terane taktikaline vaist, mida paljudel maastikusõitjatel pole üldse. See vaist on ka tema tulemustes olulist osa mänginud.
Kuna Allanil superfinišispurti pole, peab ta leidma lõpus mõne muu nipi. Tavaliselt oskab ta neid auke, kui teistel on tähelepanu hajunud, suurepäraselt leida. Kui ta maastikul üksinda eest ära lasta, siis ega teda kerge enam kinni võtta ole.»
******Šõutantsu võistlusel osalevad kohalikud tüdrukud Poreči kesklinnas; Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Allan Oras pärast tänavuse Tartu rattamaratoni lõpetamist. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Allan Oras (tagumine, nr 1) tänavusel Tartu rattamaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Allan Oras (paremal) tänavuse Tartu rattamaratoni pjedestaalil, keskel võitja Tanel Kangert ja vasakul teise koha saanud Erki Pütsep. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Allan Oras tänavu kevadel Eesti kriteeriumisõidu meistrivõistluste etapil Viljandis. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 5: Allan Oras saab pärast tänavuse Tartu rattamaratoni lõpetamist õnnitlusi Läti klubi treeneri tütrelt. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mida teha ootamatult tekkinud sponsoriga?

Eile tuletasin meelde, mida Kalmer Tramm, Eesti naiste suusakoondise treener, oli mulle paar aastat tagasi sügisese ettevalmistuse kohta õpetanud. Nimelt, kuidas reielihaseid tugevdada. Selleks ajasin naise Optima õhtul välja - tegelikult ajan seda välja igal hommikul, kui tööle lähen (mis tekitab muidugi küsimuse, kas see ratas ikkagi on enam naise oma), ent neid kilomeetreid treeningmahu sisse siiski ei arvesta, nii et ärge kahtlustagegi, nagu ma teeks sohki - ja suundusin selle seljas Tähtvere spordiparki. Seal olid Jaak Teppani õpilased rullidel sõitmisega juba täies hoos. (Muide, ei tohi kasutada sõna rullikud, tegi Jaak Teppan mulle selgeks - see oleks sama, kui öelda suusakepi kohta kaigas või roigas.)

Seekord läksin hoopis 1,25 km pikkusele sprindiringile. Tegin 25 tiiru, kella järgi kulus ringile keskmiselt 3.30-3.35. Päris hästi sai jalgadele mahvi ning senisest rullsuusatamise ja jooksu rutiinist vaheldust, kui pidi tõusupõntsudest üles pressima. Koos trenni ja koju sõiduga kulus 25 ringile ehk 35,35 km-le 1:36, mis tegi keskmiseks kiiruseks 22 km/h. Kaks aastat tagasi samal ringil minu korraldatud šõuvõistlusel läbis Allan Oras 80-90 tuhande krooni ringis maksva rattaga ringe stabiilselt minuti jagu kiiremini ehk 2.30-2.35ga ja sai keskmiseks 28,5 km/h. Näete, kui suur on arenguruum! Aga särgi sain ikkagi märjaks.

Kuid mõni aeg tagasi, kui Tallinna toimetusse tööle läksin, leidsin töölaualt oma üllatuseks Saku õlletehasest saabunud nimelise koti. Selles oli kolm õllepudelit uuest gurmaanide kollektsioonist. Selge märguanne, et Saku tehas, nähes, et Eesti tippsuusatamine eelmise hooaja teisel poolel enam telepilti ei mahtunud, on otsustanud leida uusi tegijaid, kelle abil end kodumaal rohkem nähtavaks teha.

Aga öelge nüüd, mis ma nende õlledega peale pean hakkama? Kas need tõesti aitavad tulemust paremaks teha? Ei usu. Liiati, ärgem unustagem, et ajakirjanik ei tohi vastu võtta tasuta kingitusi. Nii on need pudelid mul siiamaani, ausõna, täiesti avamata. 1990. aasta sügisel, kui mõned siinsed lugejad veel sündinudki polnud, aga mil õppisin New Yorgi Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis, mäletan, et ühe tudengi tehtud loo kangelane oli talle tänutäheks kinkinud kalli tikanditega käekoti. Too tudeng sammus tolle kotiga siis terve saali ette - seal õppis korraga umbes kakssada inimest - ja teatas, et tema seda vastu ei võta ning kas kinkis või annetas selle kusagile edasi, seda enam päris täpselt ei mäleta. Igatahes olen otsustanud, et minust ka selle gurmaanide kollektsiooni tarbijat ei saa. Proovin anda endast parima, et leida väärikaim variant, kuhu need eksklusiivsed õlled panna. (Aga enne pean läbi lugema kotis kaante vahele pandud paberid - äkki on seal mingi lepingu projekt.)

Ent põnevaim uudis on hoopis see, et Art Soonetsil, kes siin lugejaile ju tutvustamist ei vaja, on reedest peale koer - Norwichi terjer Kuti. Hea valik kindlasti! Ta ise palus küll rõhutada, et tema seda koera ei valinud. Parem, kui ta koer seda siit ei loeks, või muidu... niigi Soonets kurtis, et koer eriti ei haugu, ent küllap on ta sellegipoolest võimeline hambaid ka näitama.
******Poreči vanalinn, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Saku õlle gurmaanide kollektsioon. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Thomas Jeffersoni ausammas Columbia ülikooli ajakirjanduskooli hoone ees New Yorgis. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 3: Columbia ülikool keskväljak New Yorgis. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kes tahab võrrelda oma treeningnäitajaid?

Liiga palju on viimasel ajal siin blogis sõnu tehtud, aeg oleks tegudele üle minna. (Üldse on sõnu liiga palju, näiteks: aga kui sinu tütar tahab abielluda neegriga? aga kui sinu poeg tahab abielluda moslemiga? Mis küsimused need on! Vastus on ju ilmselge: täitsa p***es!) Las nüüd edaspidi kõlada siin võrdlustes arvud ja näitajad, niisama ärplejate aeg on läbi.

Niisiis, suvehooaja lõpetas Tartu rattamaraton. Tol nädalal, kui maraton ka arvesse võtta, tuli sportimise aega 6:50 ja rattakilometraaži kogunes 161.

Järgmine, 38. nädal, kujunes hingetõmbeks. Tegin vaid neli lihtsat jooksutrenni, kokku 39 km, treeningaega kulus 3:06.

39. nädalal võtsin lõpuks ka rullsuusad kapist välja. Tegin viis trenni, neist kolm kulus jooksule, et jalgu liikumas hoida ja üldvastupidavust koguda, ning kaks rullitamisele. Treeningaega kulus 6:04, jooksin 40 km ja rullidega sõitsin ligi 36 km.

40. ehk üle-eelmine nädal oli plaanis juba korralikumalt trenni teha, sest järgmine, 41. nädal, pidi nagunii enamikus kuluma Norras. Tegin 40. nädalal kuus trenni, treeningaega kogunes 9:31. Jooksin kokku 32 km ja rullsuuskadel sõitsin 85 km.

41. ehk eelmine nädal ähvardas lüüa ettevalmistusse nelja päeva pikkuse pausi. Selleks, et seda ei tekiks, käisin esmaspäeva hommikul kell 7:40 jooksmas, läbisin 9 km, siis sõitsin kell üheksa Tallinna, et lennata sealt edasi Norrasse. Tagasi jõudsin neljapäeva õhtuks, ja et nädalalõpuks organismi ette valmistada, tegin samal õhtul kella kolmveerand kümne ajal ligi viiekilomeetrise kerge jooksu.

Ilmselt mõjus vahepealne paus, mis oligi mõeldud taastumiseks, just nii, nagu peab. Ehk tekitas superkompensatsiooni efekti. Reedel läksin jooksma tosinat kilomeetrit, tuul ulus, lund ja rahet peksis näkku, nii et vahepeal polnud midagi õieti nähagi, tee äär muutus poriseks ja alalõpmata tuli lompide vahel siia-sinna hüpata. Aga tulemuseks oli see, et läbisin nood 12 km rohkem kui kolm minutit kiiremini (alla 57 minuti) kui seni sügisel ükskõik millisel korral, kusjuures enesetunne oli lõpetades suurepärane. Nagu poleks suurt midagi teinudki.

Nädalavahetusel sõitsin rahulikult rullsuuskadega, nii et ka kergemana mõeldud nädalal tuli treeningaega kokku ikkagi 6:23. Jooksukilomeetreid sain kirja 30 ja rullide kilometraažiks kujunes 51. Eile pärastlõunal sõitis sealsamas Tähtvere ringil üks mees rulluiskudel, andis keppidega hirmsalt hoogu, tõusis puusadest hirmus kõrgele - küll ikka kihutas. Jah, väga ilusasti sõitis, aga kaks küsimust tekkis: esiteks, miks ta praegu nii kõvasti sõidab, et isegi Petter Northug ilmselt järele ei jõuaks, ja teiseks, kui ta ikka valmistus suusahooajaks, siis miks ta end rulluiskudega pettis, sest teada ju on, et trenni tuleb teha - et sellest kasu oleks - ikkagi suusatamise liikumisele lähedase kiirusega, mitte kaks korda kiiremini. Aga igaühel oma eesmärgid ja oma meetodid, ma ju ei tea tegelikult, mille nimel ta harjutas.

Olete ka ikka tasahilju talihooajaks valmistumist alustanud või lasete veel luuslangi?
******Poreči vanalinn, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Andrus Veerpalu rullsuusatamas Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jaak Teppan (taamal) viimas läbi rullsuusatamise treeningut algajatele Tähtvere spordipargis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma Veerpaluga norralasi hirmutasin?

Norras salaluuret tehes ja lisateavet hankides juhtusin telerist nägema Petter Northugi sõjaväevormis. Küsisin kohalikelt, kas ta on nüüd armeeteenistuses. Ei, see on mingi reklaamitrikk (publicity stunt), ütlesid nad. Aga mul oli neile Northugi teemal veel teinegi küsimus varuks, ja see oli õige kaval küsimus.

"Is he a smart guy?" - "On ta ka taibukas sell?" - see oli küsimus, mida norrakatelt Northugi kohta pärisin. Ja oleks te näinud norrakate nägusid! Oh, I loved this! Selliseid norrakate nägusid polnud ma veel eales kohanud.

Lühidalt öeldes olid nad üllatunud ja jahmunud. Kurat, kuidas see vend meile nüüd sellise paugu pani, oli nende ilmele suurte tähtedega kirjutatud. No kuulge - ma ju lihtsalt küsisin, ei midagi enamat. Ja mida sa muud ikka teed lõunasöögilauas, kui lõunasöök on pehmelt öeldes pehmes karbis ja vähepakkuv, nii et kalorite hankimisega tekib probleem.

Norrakatel läks ikka tükk aega, et ennast koguda. Ja siis tulid sellised defensiivsed küsimused, et what do I mean by being smart. Kui vastasin, et I mean, what you very well understand, what I mean - pean silmas seda, millest te väga hästi aru saate, mida ma silmas pean -, siis hakkas tulema: jah, ta jättis kooli pooleli; jah, ta arvas, et hakkab suusatajaks ja loobub õppimisest; jah, ta on cocky (ülbe).

Ja et parim kaitse olla rünnak, küsisid norralased Andrus Veerpalu kohta (ja paar neist pärisid ka Jaak Mae kohta), et kas ta võistleb ikka edasi. Muidugi võistleb, teatasin neile võidukalt. Ja teie kodusel MMil Holmenkollenis, pange tähele, teeb ta teie Northugile ja teistele suusatajatele tuule alla, sest see ei ole mingi mass-stardist sõit, kus võitja otsustavad nahaalsus, sh cockiness, ja kiirendus viimasel 300 meetril, vaid kus peab suutma end stardijoonest finišijooneni piitsutada, ja selleks pole Veerpalust kedagi paremat - küll näete. Nad kuulasid, ja et argumentatsioon kõlaks veelgi veenvamalt, siis põhjendasin edasi, miks.

Liiati küsisid norralased ise, miks ja kuidas küll eestlased hooajal vaid üheks võistluseks vormi saavad. Seletasin neile, et vaadake, meil on esiteks smart peatreener Mati Alaver; teiseks, meil ei ole hooajaks kontrollvõistlusi, vaid Veerpalu ja Mae ongi Eesti koondis ja nad ei pea novembris kellelegi oma headust tõestama ega pea seetõttu hooaja jooksul end kahel korral kõvasse vormi ajama; ja kolmandaks, nagu ma ütlesin, et Alaver on very smart ja teab, et sponsoreile, kes Eesti suusatamist rahastavad, ja rahvale, kes Eesti suusatajaid armastab, on tähtis ainult tiitlivõistluste medal, ja kas MK-sarjas või mujal ka midagi võidetakse, ei lähe kellelegi suurt korda.

Niisiis, laiendasin rahvusvahelist arusaamist Eesti asjast, sest mõned norralased ja ka teised põhjamaalased ei saa maailma asjadest üldse adekvaatselt aru. Mõnel neist tekkis küsimus, et kuidas on Eestil suhted Venemaaga. Pingelised, ütlesin neile. Miks küll, ei saanud mõned neist hästi pihta. Tegin neile kiire poliitõppuse, kellele meil siin üldse loota on: USA-le ja Inglismaale, Poolale ja Rumeeniale (nagu varem kord ütlesin, siis need andmed on Eesti julgeolekustruktuuride hästi informeeritud allikaist). Seal laua taga istus ka teiste Euroopa riikide esindajaid, kes vaatasid, et miks ma neid ei maini. Ma siis mainisin: ütlesin, et itaallased ja hispaanlased, sorry, te võite küll mängida hästi jalgpalli, aga te mõlemad olete "no fighters!". Nad ei vaielnud vastu. Hollandlased - "cowards!". Keegi ei tormanud neid kaitsma. Ja rootslased - nende kohta polnud üldse midagi öelda.

Nagu ütleb Hardo Aasmäe, ja õigustatult: Euroopa probleem on sotsiaaldemokraatia. Just! Üks norrakas rääkis, kuidas 9/11 järel oli tema õe lapse koolis toonud ühe Pakistanist pärit poisi, vist oli ta nimi Ahmed, isa sel puhul tundi tordi - ta oli nii rõõmus tolle rünnaku üle. No näete siis, vastasin, vähemalt tunnistate, et sellistega on teil probleem. Milline vale järeldus minult! Probleem on hoopis selles, seletas norrakas, et ilmselt ei ole nad Norras toda Pakistanist tulnud meest ikkagi piisavalt hästi kohelnud, ja leidis, et nüüd on nende püha ülesanne Norras selles, et päästa väike Ahmed oma halva isa käest.

Džiizös kraist! Kas te näete nüüd, kuhu viib soltsiaaldemokraatia liiga agar viljelemine. Mina räägin siin teile Veerpalu võitlusest kellegi Northugiga, kui norrakad ise näevad oma elu võitlust hoopis väikse Ahmedi vabastamises oma paha isa mõju alt. Mõelge selle üle, kui nädalavahetusel trenni lähete.
******Kommimüüja Porečis Aadria mere ääres, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Petter Northug mängimas suvel Las Vegases pokkerit. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Petter Northug kätlemas Norra kuningliku perekonna liikmetega. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Foto 3: Petter Northug eelmise hooaja lõpus MK-sarja võidukarikatega. Foto autor: Ulf Palm/Scanpix
Foto 4: Petter Northug pressikonverentsil. Foto autor: Anders Wiklund/Scanpix

Pullerits: Kuidas panna uueks hooajaks kokku supertiim?

Nüüd on selgunud, et Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver pole sugugi ainus, kellele viimasel ajal ahvatlev tööpakkumine tehtud. Mis seal salata, paar päeva tagasi sain ühe telefonikõne, kus esitati meedia vallas selline pakkumine, millist pole kogu elu jooksul saanud. Jah, mis seal salata sedagi, et olen elu jooksul läbirääkimisi pidanud nii Hans H. Luige, kadunud Rein Kaarepere kui Mart Kadastikuga - ja nüüd siis selline ootamatu ettepanek.

Aga selle pakkumisega on siin üks tõsine probleem. Kui see vastu võtta, siis tähendaks see, et spordiga, vähemalt senises mahus ja senisel tasemel, tuleb küll lõpparve teha. Kui palju oleks siin neid, kes selle üle rõõmustaksid? Eks andke teada, siis oleks lihtsam otsustada.

Too ettepanek tuli mõneti ebasobival ajal, sest olin mitu nädalat tegelenud algavaks hooajaks taustatiimi kokkusaamisega. Õigemini, olin just tiimi kokku saanud, kui ootamatu ettepanekuga kaardid sassi löödi.

Igatahes, kindel on see, et need, kellelt uueks hooajaks nõu olen küsinud, on järgmised:

Harry Lemberg (Pavel Loskutovi ja Tiidrek Nurme treener) - üldvastupidavuse arendamine;
Jaak Teppan (Tartu Suusaklubi treener, Eesti suusakoondise uue võimaliku peatreeneri Jaanus Teppani poeg) - rullsuusatamine;
Eric Roots (Tartu Ujumisklubi treener) - ujumine;
Allan Oras (Euroopa meister maastikurataste maratonis) - maastikurattasõit;
Ott Kiivikas (11-kordne Eesti meister kulturismis) - jõusaalitreening;
Priit Ailt (triatleet) - füsioteraapia;
Ain-Alar Juhanson (triatleet) - energeetiliste varude taastamine võistluse eel, ajal ja järel;
Tarvo Kiudma (Eesti suusakoondise arst) - taastumine.

Kui see ei võiks olla ühe 45-aastase harrastaja Dream Team Eestis, siis mis veel võiks?

Aga ma ei ole kade. Paljutki seda, mida neilt meestelt olen teada saanud, jagan ka siin blogis. Ja enne seda jagan ka ühes Postimehe lisaväljaandes, mis peaks ilmuma 14. oktoobril ja mille otsast lõpuni ise kokku panin. Veel üks argument, miks Postimehele truu olla ja mitte ratsut vahetada - milline teine meediaväljaanne laseks mul veel oma spordiüllitise kokku panna, eessõnast viimase kui punktini viimasel leheküljel?

Laupäeva õhtul poole üheksa ajal lõpetasin Tähtvere spordipargi ovaalil rullsuusatrenni. Spordiparki oli veel peale minu jäänud vaid kolm noort trikiratturit, vanuses umbes 12-14 aastat. Nagu seesugused poisikesed ikka, pidasid nad mind vajalikuks ergutada. Kui olin neist mööda sõitnud, siis ütles üks teadja teistele, nagu oleks teinud suure avastuse: "Kuulge, see oli ju Priit Pullerits!"

Nagu näete, ega mu elu kerge ole. Isegi pimedas leidub silmapaare, kes jälgivad. Peaks vist mõneks ajaks välismaale ära pagema, seal saab rahu. Ja asjade üle järele mõelda. Kuhu mujale minna kui suusariiki Norrasse, eks ju.
******
Poreči vana kindlus Aadria mere ääres, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Andrus Veerpalu (ees) ja Tarvo Kiudma kevadel aprillis Võhandu aerutamismaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix Foto 2: Allan Oras stardib Tartu rattamaratonile. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix Foto 3: Priit Ailt kõhuli 2008. aasta Tartu nn jooksumaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis siis saaks, kui kohtuksin Alaveriga?

Hästi ei mäletagi, millal viimati Eesti suusakoondise peatreeneri Mati Alaveriga nii kohtusin, et oleksime juttu vestnud. Aga kui kohtuksin, siis ütleksin talle nii:

ärgu kuulaku neid, kes peavad teda reeturiks, kui ta Eesti koondise juhendamise Venemaa koondise vastu vahetab - vaadaku nood ütlejad tema üleminekut pigem sõprussilla ehitamisena kahe igipõlise vaenuriigi vahel;

igal juhul võtku Venemaa pakkumine vastu, ja seda mitte seepärast, et siis saab üks Postimehe ajakirjanik öelda, et näete, ma ju ütlesin teile, et Alaver on end Eestis ammendanud ja ammu olnuks aega keskkonda vahetada;

võtku pakkumine vastu seepärast, et siis saab ta ükskord ometi pühenduda sellele, mis toob tulemuse - sportlaste treenimisele -, mitte firmadest raha pumpamisele ja kerjamisele;

võtku pakkumine vastu seepärast, et järgneva kolme aastaga ei jää tal teha muud kui riisuda rammusat koort: 2014. aastal peetakse ju Sotšis taliolümpia ning on selge, et Venemaa rahaga ei koonerda, kui on vaja tõestada nii endale kui kogu maailmale, millises riigis elavad maailma parimad talisportlased - küll Putin ja Gazprom pritsivad ettevalmistuseks nii palju raha, et selle ärakulutamisega võib probleeme tulla;

võtku pakkumine vastu seepärast, et Venemaal saab ellu viia seda treeningstiili, mis, olgem ausad, ainsana edu toob: võtame hulga tublisid ja püüdlikke sportlasi, keerame neile mahvi peale ja vaatame, kes ellu jääb - sest see, kes ellu jääb, sõidab suure tõenäosusega ka medalile;

kui Sotšis tulevad oodatud tulemused, saab Kremlisse vastuvõtule ja aukirja ja äkki veel midagi - ja Kreml on ikkagi hoopis midagi muud kui Toompea või Kadriorg;

ja kui tulemusi ei tule, ütleb muu maailm, küllap nende hulgas ka Eesti, et hea töö, agent Mati Karlovitš, lasite Vene suusatamise nende koduseks olümpiaks kogu täiega põhja.

Niisiis, ma ei leia ühtki põhjust, miks Alaver ei peaks Jelena Välbe kutsumisele vastama. Et mul pole enam, kellest talvel kindla peale üks-kaks müüvat lugu saaks? No see ei ole küll põrmugi Alaveri probleem.
******
Poreči kesklinn, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Mati Alaver, mees rahva seast, kevadel Tartu Rocki ja BC Kalev/Cramo kohtumise ajal emotsioonidele voli andmas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver koristustalgutel "Teeme ära 2010" Pirita terviserajal Venemaal müttamiseks rammu kogumas. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Mati Alaver (keskel) kevadel Tartu Rocki ja BC Kalev/Cramo kohtumise eel massi sekka sulandumas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks Eesti korvpallurid on minust kehvemad?

Olen siin öelnud, et ei tea jalgratta grupisõidust midagi - aga öelnud ainult naljaga pooleks, muide, sest kuidas muidu on võimalik, et nii mitmelgi mehel, kes maanteel rattasõitu põhialana harrastavad, on teinekord raskusi minust jagu saamisega -, aga korvpallist - sellest jagame ju kõik, ja oi kui palju. Seal ei ole külje- ega vastutuult, tõuse ja laskumisi, tuules sõitu ja ketisuppi. Seal on ju asi lihtne: tead n+1 nädalat ette, et vastu tuleb võistkond Z, kelle põhitegijad on A, D ja G, ja tead, et see, kes viskab 40 minuti jooksul rohkem punkte, ongi võitja.

So far, so good?

Ometi oskavad Eesti korvpallurid selle enda jaoks raskeks ja keeruliseks teha. Karune kolleeg Peep Pahv, paadunud korvpallifanaatik, kirjutas augusti keskel järgmist: "Pühapäeval ja esmaspäeval sai Eesti Tšehhi käest korralikult sugeda. /--/ Peatreener Sokk juhtis aga tähelepanu sellelegi, et näiteks Tšehhi vastu tekkisid perioodid, kus vastane lihtsalt jooksis meie meeskonnast üle." Ja siis lisas mõni rida hiljem: "Paraku on meeste seni kesine vastupidavus saanud komistuskiviks – treenerid pole saanud põhikoosseisu piisavalt palju kokku mängitada."

Game over!

Kas mõistate, kuhu tüürin? Aga vaatame enne järelduste tegemist veel mõningaid tõsiasju. Augusti esimese dekaadi lõpus tegid Tartu Rocki korvpallurid kaasa Pühajärve minitriatlonil (100 m ujumist, 10 km ratast, 1 km jooksu). See võiks ju olla neile midagi endastmõistetavat - kavas ju kõik baasvastupidavuse alad. Aga tulemusi mäletate? Noorte meeste ees oli Rocki mängijatest parim veteran Vallo Allingu, kelle ülesanne platsil on ju kolme sekundi ala ümber positsiooni hoida, mitte palli triblades üle tuua, kiirrünnakusse joosta, vastaste liikuvaid tagaliinimehi ohjata. Ujumise aegade kohta on raske midagi öelda, sest see sõltub lainetusest jms-st, aga 10 km rattasõidule kulutas Allingu Rocki parimana tervelt 25 minutit. See teeb keskmiseks ju tugevalt alla 25 km/h. Kilomeetrisel jooksulõigul oli parim Tanel Kurbas 4.25ga. Enamik teisi jooksis viie minuti alla.

Houston, we have a problem!

Mulle tulevad varasematest aastatest meelde Pühajärve jooks ja Tallinna sügisjooks, kui jalgade tervis lubas neist veel enam-vähem osa võtta. Mäletan, et siis tõid Eesti korvpallurid oma kõvema jooksumehena välja tagamängija Valmo Kriisa. Kui kõvasti korvpallurite parim jooksja siis jooksis? Mäletan, et mulle kaotas ta 10 km rajal ikka nelja minuti kanti. See on vist selline kaotus, mille kohta suusatajad ütlevad, et kaotas kalendriga?

Ütlete vastu, et mina olen jooksja ning Kriisa ja Allingu ja teised ikkagi korvpallurid, mistõttu kaotuses ei ole midagi imelikku? Aga on küll. Esiteks, ma ei ole mingi pikamaajooksja. Minu distants oli noorena maksimaalselt 800 meetrit, juba 1500 meetrit kujunes mulle liiga pikaks. Jaak Salumets on mulle aga kinnitanud, et korvpalluri jooksutreening on sama mis 400 meetri jooksja treening. Seega, meie lähtealus peaks olema enam-vähem sama. Teiseks, erinevalt korvpalluritest ei ole ma tippsportlane, kelle töö ongi sportimine ja kehalise tippvormi hoidmine. Sellega tahan öelda, et sportimise eest tasustatud korvpallurid peaks igal juhul minuga vastupidavuses vähemalt võrdsed olema, aga veel parem, kui oleksid paremad (siis ehk oleks neil platsil rohkem šanssi). Ja kolmandaks, ärgem ikka unustagem vanust, sest teatavast east hakkavad eeldused ja võimekus kõvasti langema. Ma olen meie tippkorvpallureist ikkagi laias laastus 15-25 aastat vanem.

Küllap te nüüd enam ei imesta, miks Eesti korvpallurid mängida ei jaksa. (Ja miks Rock hiljuti mingile Rootsi klubile viimasel veerandil kolossaalselt alla jäi.) Mis te arvate, kui paljud Eesti korvpallurid suudaksid mind võita 400 meetri jooksus, kui lepiksime hommikul kokku, et paneme õhtupoolikul jala joonele? Siin ei ole mõtet hakata rääkima isegi sellest, kui paljud võiksid mind võita 5000 meetri jooksus (distants, mille üks korralik mängumees võiks ju kohtumise jooksul läbida). Usun, et mitte ükski.

Aga ma tahan veel küsida. Mis te arvate, kui paljud Eesti jalgpallurid suudaksid mind võita 10 000 meetri jooksus? Tõsi, see küsimus on palju lahtisem kui eelmised, sest jalgpallurite võimaliku vastupidavuse kohta mul andmed puuduvad. Ma ei välista, et neid võib olla mitmeid, kes suudavad minust kiiremad olla. Aga kas ei peaks olema nii, et kõik peaksid suutma?
******Poreči vanalinn, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 2: Tartu Rocki korvpallurid Pühajärve minitriatloni stardi eel. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Vallo Allingu, Tartu Rocki parim korvpallur Pühajärve minitriatlonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Tartu Rocki korvpallur Marek Doronin Pühajärve minitriatlonil. Tal kulus 10 km läbimiseks rattal viis sekundit alla 28 minuti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix