reede, august 29, 2014

Aasta suurküsimus: kas Pullerits vahetab tõesti spordiala?

OLULISELT TÄIENDATUD! LÕPPU LISATUD ÜLEVAADE ESIMESEST TREENINGUST JULIA BELJAJEVAGA!
Kuluaarides liiguvad jutud, et Priit Pullerits, Eesti tuntumaid harrastussportlasi, on otsustanud teha vastupidavusaladega lõpparve ning pühenduda rattasõidu ja suusatamine asemel Eesti viimaste aastate edukaima medaliala treeningutele.

Mitteametlikel andmeil on Pulleritsu väidetav alavahetus tingitud sügavast pettumisest Eesti suusatajate viimaste hooaegade tulemustes, mis on vähendanud selle ala paeluvust nii rahva- kui tugitoolisportlaste silmis. Kuuldavasti on Pulleritsu hakanud häirima tavainimeste seas üha iroonilisemaks muutuv suhtumine siinsete suusatajate kesistesse etteastetesse, samuti viimaste aastate dopinguafäärid, mille keskmesse on sattunud kolm nimekat endist suusasportlast.

Mitme pealtnägija kinnitusel on nad Pulleritsu sel nädalal näinud hoopis Tartus Turu tänava spordihoone vehklemissaalis, kus ta on harjutanud koos epeevehklemise mulluse maailmameistri ja Euroopa meistri ning tänavusel MMil Eesti naiskonnaga hõbemedali võitnud Julia Beljajeva ning kuuekordse Eesti ja kolmekordse Põhjamaade noortemeistri Ruslan Eskoviga.

Mitmed Pulleritsu senised konkurendid suusa- ja rattavõistlustel on anonüümsust paludes avaldanud, et Pullerits on viimasel ajal omavahelistes vestlustes pihtinud, kuidas aastast aastasse ei muutu tulemuste parandamine, vaid muutub taseme säilitamine üha raskemaks, ning kui võistluste lõpuprotokollis oma nime varasemate hooaegadega võrreldes eespoolt ei leia, tekib ühel hetkel paratamatult küsimus, mille nimel aega kulutada ja pingutada.

Samas tuleb märkida, et just tänavu saavutas Pullerits tänu Rene Mandri koostatud kevadistele treeninguplaanidele rattasõidus oma elu parimad tulemused, kui lõpetas Tartu rattaralli 188. kohaga ning näitas südikat sõitu ka Jõgeva ja Võru rattarallil, kus sai vastavalt 79. ja 109. koha.

Sellegipoolest pole enamikule lahtiste silmade ja kõrvadega ringi käivaile harrastussportlastele saladus, et Pullerits on heitnud suuremate võistluste korraldajaile ette rutiini ja mugavust. Ta on nimelt kritiseerinud, et enamik Eesti olulisemaid võistlusi, nagu näiteks Tartu maraton ja jooksumaraton ning Tartu rattamaraton, samuti Estoloppeti sarja maratonid kulgevad hooajast hooaega ühel ja samal rajal, mis on osalejaile sedavõrd pähe kulunud, et ei paku enam mingit põnevust.

Pulleritsu alavahetust oletavad ka tema kolleegid Postimehes, kes on samuti anonüümsust paludes tunnistanud, et on näinud teda lõppeval nädalal toimetuses ringi liikumas veidi kangete reielihastega, mille põhjuseks on tõenäoliselt vehklemises sügavate etteastetega saadud harjumatu koormus jalgadele.

Pulleritsu lähikondsed on kinnitanud, et tema kodu köögis Ameerika-teemalisel seinakalendril, kuhu ta on täheldanud täpselt üles kõik treeningud, pole lõppeva nädala päevade lahtrisse tehtud ainsatki märget ühegi ratta- või muu vastupidavusala trenni kohta, küll aga on sinna täpselt kantud eelmise pühapäeva ehk 24. augustini, kui mitu kilomeetrit ja millise ajaga on ta konkreetsel päeval rattaga läbinud.

Mitteametlikel andmeil näeb Pullerits epeevehklemises suurt arenguruumi, sest pole selle alaga mitte kunagi tegelenud, ja kuuldavasti usub, et tal võib tänu pikkadele jalgadele, mis võimaldavad teha rünnakuil sügavaid etteasteid, ning pikkadele kätele ja saledale kehale tekkida sel alal häid võimalusi. Liiati pole konkurents vehklemises nii tihe, nagu suusatamises, rattasõidus või jooksmises, ning väidetavalt pole Pulleritsu jaoks alavahetuses vähetähtis ka tõsiasi, et vehklemisest on viimastel aastatel saanud Eesti edukaim medaliala.

Pealtnägijate sõnul oli Pullerits näidanud juba esimesel treeningul, mille viis temaga läbi Eskov, kelle ema Natalja Kotova on Beljajeva treener ja ühtlasi tädi, mulluse maailmameistri Beljajeva vastu taset, mille pärast ei pea põrmugi piinlikkust tundma ning saavutanud kohati ka mõningast edu.
*
Siin ülevaade Priit Pulleritsu esimesest treeningust Julia Beljajevaga.
******
Jaanus Laidvee descending into Hell's Gate on Hell's Revenge trail, Colorado River Canyon in the background, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (taamal heledas särgis) koos Julia Beljajeva ja Roman Eskoviga vehklemistrenni soojendusel.
Foto 2: Treener Natalja Kotova aitab Priit Pulleritsule vehklemisriietuse selga.
Foto 3: Julia Beljajeva kontrollib, kas Priit Pullerits on mõõga ikka õigesti kätte võtnud.
Foto 4: Priit Pullerits (vasakul) tõrjub Julia Beljajeva rünnaku ning üritab torgata teda paremasse kätte.
Foto 5: Priit Pullerits ja Julia Beljajeva tänavad teineteist eduka treeningu eest.
Kõigi fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

neljapäev, august 28, 2014

Pullerits: Kust leida rattasõitu väärt vaheldust?

Kas teil ei ole väljakujunenud ja harjumuspärastest rattasõidumarsruutidest juba villand? Mul küll vahest on. Stamm-marsruutidel tean teekatte iseärasusi, mühke ja auke lausa peast, rääkimata sellest, millised on tõusud ja langused ja kurvid ja pöörangud. Igavaks läheb nii, kas pole? Isegi kõik Tartu Velo klubi teekonnad oma ammuilma läbi-lõhki tuttavaks saanud, sh see, millal tehakse karusselli, millal meeskonnaasõitu, millal üksiküritajad spurdivad jne.

Tunnitan ausalt, et olen vahetevahel pedaalides tundnud: väntan siin küll jälle kõvasti, 33-34 km/h, aga ikka neid igituttavaid teid mööda – ega eriti viitsi, rohkem kohusetundest pedaalin.

Mis aitab? Mõistagi vaheldus. Aga kust seda kõige paremini leida?

Nüüd on Regio ulatanud ratturitele abikäe ja andnud välja Eesti rattateede kaardi (pildil ülal paremal). Kinnitan: ilus ja inforohke trükis, millele on märgitud üle poolesaja marsruudi kogu Eestis. (Ei, ma pole selle kaardi väljaandmise ega levitamisega kuidagi seotud, nii et ma ei tee siin mingit kinnimakstud reklaamitööd.) Kui vaja mõnda kaugemat teekonda planeerida – näiteks viimati Kurtna maastikukaitseala kandis –, siis olen võtnud kaardi ette ja uurinud, kuidas sõiduringi kõige paremini ja otstarbekamalt kokku panna. Mõned olulisemad piirkonnad, kas või näiteks Vooremaa, on detailsemalt välja joonistatud ja esile toodud.

Väärt abimees, et rattasõit liiga tuimaks ja nüristavaks ei muutuks. Lödipükstele ei soovita.
******
Jaanus Laidvee descending into Hell's Gate on Hell's Revenge trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto ülal vasakul: Aga kõige vägevamad rattateed on mõistagi Ameerikas! Ratturid väljumas Utah' lõunaservas Navajo Tribal Parkis Monument Valleyst. Foto autor: NYT/Scanpix

esmaspäev, august 25, 2014

Pullerits: Ettepanek – keelustame võistlustel joomise!

OLULINE HOIATUS: MEDITSIINITÖÖTAJAD ALLPOOL ESITATUD  JOOMISE KEELUSTAMISE ETTEPANEKUT EI TOETA, VAID PEAVAD SELLE JÄRGIMIST OHTLIKUKS TEIE TERVISELE!

Juhtusin ühe kõrvaga kuulma kergejõustiku EMilt maratoni ülekannet, kus toda ühtainust kõrva jäi kriipima see, kui palju tähelepanu pöörasid kommentaatorid jooksjate joomisele. Enamgi veel: nad rääkisid pikalt isegi geelide tarbimisest. Seda kõike oli minu jaoks liiga palju ja liiga sageli.

Mulle meeldib see, mida olümpiavõitja Erki Nool aastaid tagasi imestades suusatajate kohta päris: miks küll peab nii palju ja kogu aeg jooma?! Tõepoolest: miks küll?

Kui sport on võistlus selle nimel, et selgitada osalejate seast teatud alal parim, võimekaim, siis las võistlevad seal ikka inimesed oma võimete eheduses, mitte selles, kes paremini joogitopsi kätte saab, kelle taustajõud talle paremini jootmise korraldavad jne. See on kõik täiesti kõrvaline. Liiati, kui sportlasi kõrvalt pidevalt turgutada, siis see ei ole enam võistlus eheda võimekuse ja parima selgitamise nimel, vaid see on võitlus selle nimel, kes suudab kõrvalise abiga end kauem ja kiiremini kulgemas hoida.

Pealekauba, kui joomine keelustada, muutuks näiteks maratonijooks palju huvitavamaks, ning suusatamine, mis on oma monotoonsuses vaatamiseks üks igavamaid alasid, muutuks samuti märgatavamalt intrigeerivamaks. Kui tuleb ikka kaks tundi pingutada ilma, et võistluse ajal juua ja süüa saab, ei või eales teada, millal kellelgi energiapaagid tühjaks saavad. Siis võib totaalne kustumine tabada sportlast ka kõigest paar kilomeetrit või paar minutit enne finišit. Ehk teisisõnu: võistlus muutub tõeliselt ettearvamatuks ja jääb selleks kuni päris lõpuni. Seda esiteks. Teiseks: peale toore jõuga ja vastupidavuse najal uhamisele muutub oluliseks ka mõttetöö ehk jõuvarude jaotamine distantsil, sest kui raja esimesel poolel energiavarud liiga ära kulutad, on selge, et teisel poolel enam kusagilt juurde võtta pole. Ehk ümberöeldult: võistluse käik muutub palju dünaamilisemaks, müstilisemaks, salapärasemaks, põnevamaks. See kõik lisab võistlusele võlu ja pinget.

Jah, ma tean, mida vastuhääled tahavad mulle hüüda: et see on täiesti arulage ettepanek, sest proovigu ma ise kaks tundi ilma joomata-söömata vastu pidada.

Need vastuhääled mind ei kõiguta. Sest mul on kogemusi, mida jagada.

Esiteks söömisest. Ma pole juba aastaid ühelgi ratta- ega suusavõistlusel ühtegi energiabatooni kaasa vedanud ega hauganud. Ma pole tänavu rattavõistlustel isegi geele tarbinud. Jah, olen veega lahustatud geeli väikses pudelis kaasa vedanud, aga pole sealt rüübanud. Selleks pole lihtsalt vajadust tekkinud. Sama hästi oleks võinud selle pudeli koju jätta. Teie võiks samuti.

Nüüd joomisest. See on ületähtsustatud. Võru rattarallil, mille läbisin 2:34ga, võtsin kaasa kaks veepudelit. Aga hakkasin juba stardis kahtlema, kas nii palju on ikka vaja. Ühest pudelist pigistasin ligi poole stardijoonel asfaldile – Olavi Mõts Haanja Rattaklubist võib seda kinnitada. Kogu võistluse vältel jõin vaid pool pudelit vett, ja sedagi suuresti seetõttu, et igal pool on korrutatud, et peaks ikka jooma, ja teiseks selleks, et ballasti vähendada, ja kolmandaks seetõttu, et kui teised joovad, siis kuidas sa ikka joomata jätad. Aga mingit vajadust selleks küll ei tundnud. Võtsin sümboolselt paar imetillukest lonksu, n-ö suu loputamiseks. Tartu rattarallil, mis kestis kolm ja veerand tundi, jõin vaid ühe pudeli vett. Teise tõin puutumata finišisse. Muide, olin Tartu rattaralliks ostnud ka kaks 25-milliliitrist ampulli mingite vedelikega, aga need seisavad siiamaani riiulil nurgas – no ei ole seda kremplit tarvis. Ilmselt oleksin need kolm ja veerand tundi saanud hakkama ka ilma joomata – ja isegi kui ei oleks, kui oleksin nn haamri saanud, siis see oleks olnud võistluse loomulik osa, sest ju siis pingutasin üle, ei osanud jõuvarusid jaotada ja oma tegevust mõtestada ega planeerida. Oma süü.

Muidugi tulevad oponentide leerist mängu ka vastuargumendid, et joomise keelamine muudab võistlused sportlaste tervisele ohtlikuks. Aga kas sport pole niigi juba ohtlik? Muidugi on. Seega lisandub joomist keelustades vaid üks ohutegur, mille kõrvaldamiseks, pange tähele, tulebki hakata edaspidi rohkem mõistust kasutama – ehk spordis suureneb mõtlemisvõime tähtsus, mis on ju ainult hea.

Edasi: olen nõus, et teatud pikkusega võistlustel võib mingil määral joomist siiski lubada. Näiteks neil jõuproovidel, mille kestus küünib üle kolme tunni, või neil, mis toimuvad rohkem kui 25-kraadises kuumuses. Aga noilgi juhtudel peaks joomisele kehtestama teatud piirangud – nagu kehtivad piirangud spordis ka paljudele muudele asjadele –, kui palju juua tohib rattur või suusataja endaga rajale kaasa vedada (kindlasti tuleks keelustada autodest ja raja kõrvalt ehk kõrvalise abiga jootmine-söötmine).

Laussöötmise ja -jootmisega on nüüdisspordis selgelt liiale mindud, millega sport on üksnes eemaldunud oma algsest, puhtast, ehedast olemusest – selgitada tõepoolest parim ja võimekaim, ja lasta seejuures oma otsustavat rolli mängida mitte ainult kehal, vaid ka vaimul ja mõistusel.

Mina olen joomise-jootmise keelustamise poolt. Kes veel?
******
Colorado River and Utah State Route 128 seen from the edge of Hell's Revenge trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Nagu näete, ei kuluta Prantsuse rattur Thibaut Pinot tänavuse Tour de France'i 17. etapil vett sugugi joomiseks. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Sky rattameeskonna sõitja Mikel Nieve Iturralde (Hispaania) joomas Tour de France'i 18. etapil - nagu näha, niriseb suurem jagu jooki nagunii maha. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe tänavuse Tour de France'i 19. etapil trotsimas vihma, raami küljes vaid üks joogipudel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Mõnel alal võiks teatud tingimustel teatud määral joomist siiski lubada, näiteks Embrunmani triatlonil Lõuna-Prantsusmaal - see on väidetavalt maailma üks raskemaid triatlone. Foto autor: AFP/Scanpix

reede, august 22, 2014

Pullerits: Kuidas veeta nädalavahetust sportlikult?

TÄIENDATUD LAUPÄEVA ÕHTUL SISSEKANDE LÕPUS VEEL ÜHE RAJAGA!
Pole meil Eestis sugugi palju maailmameistreid, ammugi veel mitmekordseid, aga nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis kaks neist seiklevad just praegu minu lemmikkandis, Ameerikas Utah’ osariigis Moabi ümbruses, mis peaks olema selle blogi lugejaid arvestades ilmselt the most action-packed place in the world. Kas oskate arvata, kes nad on? Üleeile tungisid nad Little Wild Horse Canyonisse, kus oleks vaat et mõrvarlike tulvavete ehk flash floodi kätte jäänud. See on ohtlik loodusnähtus kanjonimaal, mida ei tohi mingil juhul kergekäeliselt võtta, sest tagajärjed ei pruugi olla pelgalt traagilised, vaid lausa fataalsed. Eile matkasid nad Kuradi Aias ehk Devil's Gardenis ja sisenesid Lõõmavasse Põletusahju ehk Fiery Furnace’isse, täna aga on neil plaanis...

Sellest ehk edaspidi. Et siinseil lugejail ühe hoobiga adrenaliini mitte liiga vemmeldama lüüa.

Aga on meilgi siin väiksel Eestimaal omad võimalused, kuidas nädalavahetust aktiivselt ja seikluslikult sisustada. Lubage tutvustada teile paari võimalust, seni kui vähegi suviseid ilmaolusid jätkub.

Soomaa rahvuspargis (foto siin ülal ja sissekande alguses; piltide paremaks nautimiseks ja lähemaks uurimiseks klikkige neile, topeltefekti saavutamiseks lausa kaks korda) on mitu rada, kus on hiiglama vahva maastikurattaga mööda laudteid sõita. Radasid ühendab igati korralik kruusatee. (Iga lingitud artikli juures on fotoblokis ka kaart läbitud teekonnaga.)

Soomaa asub siiski üksjagu eraldatud kohas, kuhu pole kõige lihtsam ja kiirem ligipääs. Kes tahab proovida Eestimaa n-ö klassikat, minna n-ö kindla peale välja, siis neile soovitan Pühajärve ümbruse ning Pühajärve ja Kääriku vahelisi kiireid, hea asfaldiga ja vahelduva reljeefiga teid (foto ülal), ning kes ei põlga ära väikest pingutust, võiks läbida rattaga ka Kekkose raja.

Kes on nõus suurelt maalt kaugemale sõitma, siis Hiiumaal soovitan kahte marsruuti. Üks on pisut rohkem kui 60 km pikkune ring läänepoolsel Kõpu poolsaarel, mille põhjakaldale jääb mitu üksildast ja kaunist randa (foto ülal). Lõunakaldal on supluseks parim Kaleste rand.

Teine variant Hiiumaal on pisut rohkem kui 40 km pikkune ring Kassari saarel algusega Käinast. See on minu hinnangul Eesti üks ilusamaid saari, kus olen aastaid suvitamas ja puhkamas käinud. Kahjuks on sealne parim rand, mis jääb Piibunina ja Sääre poolsaare (foto ülal) vahele, kinni kasvanud.

Kes ihkab pisut eksootikat ja suuremat ringi, siis neil tasub sõita praamiga Vormsi saarele (fotod ülal ja all). Vormsil on kaheksa-kujuline normaalse asfaltteega marsruut, millelt saab mitmes paigas kõrvale põigata, et kohalikku loodust uudistada. Tegin seal rohkem kui 80 km pikkuse retke, aga seda saab oluliselt lühendada.


Ja lõpuks midagi neile, kes eelistavad Lõuna-Eesti kuppelmaastikku ning tahavad põigata ka üle piiri. Võrumaal Pähni looduskeskuses lasin endale visandada marsruudi, mis viib Viitina ja Luutsniku kaudu Lätti (foto all) ning seal, sõitnud veidi mööda Riia-Pihkva kiviteed, mõne kilomeetri pärast Korneti kauni küla ning Krabi küla kaudu tagasi Pähnile, kokku 53,4 km - korralik koormus nädalavahatuseks, eks ju?

Kes aga kibeleb ikkagi palju suurema närvikõdi järele, peab siiski minema Moabi. Seal võib teha seda, mille pelgalt vaatamine paneb lihtsurelikul pea ringi käima. Suurendage arvutil ekraani ja elage kaasa neile hullumeelseile!
******
Priit Pullerits on the edge of Hell's Revenge trail, Colorado River in the background, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Kõigi fotode autor: Priit Pullerits

kolmapäev, august 20, 2014

Pullerits: Mida näitas Võru rattaralli tulemus tegelikult?

Võru rattaralli tõmbas jälle adrenaliini üles, nii et enamik kaotas taas konteksti ja reaalsustaju. Paljud kahekümnendate lõpus ja kolmekümnendates ning ilmselt ka mitmed neljakümnendate alguses mehed ajavad rinna kummi ning veenavad end ja teisi, kui kõvad sõidumehed nad sadulas on. Jah, ma tean, millest nad mõtlevad ja räägivad. Ma olen ise ka kunagi nende vanune olnud – siis on lihtne end ässana tunda, kui olla suutlikkuse ja võimekuse absoluutses tipus.

Ei olnud Võru rattarallil kuigi palju minust vanemaid mehi ja veelgi vähemad noist jõudsid minust ettepoole. Enamik, kellega võidu tuli sõita, sobinuks vanuse poolest mulle pojaks. Ja enamik noori mehi ning minust veidi ja üksjagu nooremaid jäid mu selja taha.

Uue aasta algusest nihkun klassi M50 ja nüüd on paslik perspektiivitundega vaadata, mitmes seal olnuks. Selgub, et olnuks esikümnes. Vaid kaheksa M50 klassi sõitjat finišeerisid minust eespool, kusjuures kolm noist said minuga võrdse aja. Kaks esimest olid nii kõvad mehed, nagu Toomas Kirsipuu ja Marko Vilipson, endised tippsõitjad, nii et nondega nagunii ei konkureeriks.

Aga mõtleme veel laiemalt, paneme Võru rattaralli veel suuremasse konteksti. Kui palju on Eesti üldse minuealisi mehi, kes suudaks Võru rattaralli kas või kolme tunniga läbi sõita? No olgu – kolme ja poole tunniga. Mitte eriti palju. Vaat selle üle tasub rõõmu ja heameelt tunda – selle üle, et füüsiline vorm on igati arvestatav.

Liiati, ega Võru rattaralli päris kõiki mahlu ka välja pressinud. Eile, teisipäeval, tegin rattaga 31 km pikkuse soolosõidu – nagu ikka, ukse ees sadulasse, ei mingit soojendust, hakkasin lihtsalt väntama, läbi linna, kus tuli mitut puhku kiirust ka täitsa alla võtta – ja kui kella kinni lõin, oli aega kulunud 50.20. Hmm, nojah, 37 km/h keskmise kiiruse piiri ületamisest jäi napilt puudu. Keskmiseks kiiruseks tuli 36,94 km/h. Ei mäletagi, kas olen kunagi nii head näitajat ihuüksinda trennis saavutanud.

Ja nüüd, 30- ja 40-aastased, minge tehke järele – mitte täiesti puhanud olekust, vaid kaks päeva enne seda sõitke ikka grupiga kaks ja pool tundi ehk sada kilomeetri maha. Siis vaatame ja räägime edasi.
******
Jaanus Laidvee ascending on Hell's Revenge trail, La Sal Mountains in the background, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Jalgratturid teisipäeval USA Pro Challenge'i võitlusel Aspenist Crested Butte'i USAs Colorados. Fotode autor: AFP/Scanpix

pühapäev, august 17, 2014

Pullerits: Mis juhtus Võru rattarallil?

Sõidetud sai juba rohkem kui 30 km. Vaatasin ühel järsul tõusul selja taha. Seal haigutas tühjus. Mitte kedagi. Olime sinikollases vormis Marek Maranikuga (nr 103) teistel selgelt eest ära saanud. Kuigi veel Vastseliina järgsetel tõusudel-laskumistel püsisid paar-kolm meest meiega ühes pundis. Aga meie tempo tõusudel käis neile üle jõu ning nad andsid alla. Ja jäid pühapäevasel 101 km pikkusel Võru rattarallil meist maha.

Leppisime Maranikuga kokku, et teeme koostööd. Veame umbes 200 meetri kaupa, siis vahetame. Kaootiliselt ja süsteemitult ei ole ju mõtet tõmmelda. Tegelikult oli üks eesmärk veel: meist 100-150 meetrit eespool rabas üksinda pedaalida Scoutspataljoni vormis Hardi Heinsar (nr 164), keda üritasime meeleheitlikult kinni püüda, sest kolmekesi koos töötada on tõhusam kui kahekesi. Aga ta rabas tõesti kõvasti – mitte ei õnnestunud vahet vähendada. Liiati hankis ta peagi eestpoolt endale abilise, punases vormis Hannes Kägu (nr 306), nii et meie jälitustöö Maranikuga muutus lausa lootusetuks.

Aga me ei kuulunud Võru rattarallil siiski liidrite hulka. Liidrid olid pärast Vastseliinat, umbes 20. kilomeetri järel, läinud esimesel tõusul oma teed. Seni oli sõit kulgenud igati jõukohaselt, ehkki pisut heidutavalt. Juba 4. km-l tõmmati grupi eesotsas nii kõvasti pidureid, et rehvide kärsahais levis üle pea. Siiski jäid kõik püsti. Nii hästi ei läinud enam paar kilomeetrit hiljem, veidi enne pööret Võru-Vastseliina maanteele, kui viis-kuust meest lendasid vasakul teeserval asfaldile. Õnnestus nii pidama saada, et keegi selga ei tuisanud, ning kukkunuist mööda manööverdada.

Olavi Mõts (nr 1268) Haanja Rattaklubist, kellega kõrvuti teise grupi esireast startisime, rääkis, et Võru-Vastseliina maanteel tuleb kohe olla valmis ligi 2 km pikkuseks tõusuks. Ent suures grupis polnud see mingi probleem. Enamgi veel: ühel järjekordsel pikal tõusul võtsin grupis vasakule ning tõmbasin end märgatavalt ettepoole, oletan, et 30. koha kanti. Kuna grupp oli hirmus suur, tundus tagapool sõitmine üksjagu riskantne.

Veelgi hullemaks läks asi siis, kui hakkas vihma tibutama. Pidin tuliuuel peegelsiledal asfaldil suurel kiirusel korra pidureid puudutama ning koheselt tundsin, kuidas tagaratas hakkas liuglema nagu jääl. Selge: tuleb pidurid sootuks ära unustada ning hoida võimalikult sirget trajektoori.

Õnneks ei jätkunud vihma kauaks ning ka peegelsile asfalt asendus krobelisega. Kohe hakkas kuivem ja kindlam tunne. Kuid siis tulid Vastseliina vahelised pöörangud ning grupp venis oi kui pikaks. Ja kui Vastseliinast väljudes kohe järsk tõus ka vastu vaatas, lasid paar meest minu ees vahe sisse ning peagrupp oligi läinud. Nii lihtsalt see käiski.

Rohkem kui 15 järgmist kilomeetrit, raja ilmselt raskeima osa, sõitsime Maranikuga paaris. Kuna valdavalt tuli muudkui tõusta, võis eeldada, et ega tagant keegi niipea lähemale tulegi, sest tõusudel ju grupiefekti pole. Enne Haanjat saime kätte Kägu, kes oli Heinsaril üksi minna lasknud, ning kutsusime ta kolmandaks. Pärast Haanjat saime oma kolmikule veel neljandagi liikme, kui mälu ei peta, siis Sparta rattavormis sõitja, ja organiseerisime korraliku ühistöö. Püüdsin kaaslasi igati tunnustada, jagades neile nende vahetuse lõpus alatasa kiitust, et meeste motivatsioon ülal püsiks. Saimegi päris hea hoo sisse, hellitasin lootust, et kui niimoodi jätkame, siis kes teab, äkki peame lõpuni vastugi, kui...

...5-6 km Haanjast heitsin korra pilgu üle õla ning nägin, et tagant tuleb kiire rong. Seal oli ka paar Pelotoni ja Tartu Velo sõitjat sees. Nüüd oli tähtis rongi peale hüpata. Aga tegin liiga järsu manöövri, nii et keerasin Kägule vaat et külje pealt sisse. Väga loll olukord. Õnneks jäid kõik sadulasse. Kui jõudsime grupiga Rõugesse, minu vedamisel, ning sealt orust Kubja suunas tõusule läksime, sõitsin Kägu kõrvale ning palusin tekitatud rumaluse pärast vabandust. Ta ütles, et kui ta sõita ei oskaks, oleks ta tõenäoliselt kukkunud, ja patsutas mulle seljale. Mu arust on oluline oma viga tunnistada ning selle eest vabandada, siis ei jää loodetavasti pinget üles.

Rõugest Kubjani sõites võttis meie 20-25-liikmeline grupp rivvi ning läks päris hea «lauluga». Vahepeal pidi isegi pingutama ja rivis teraselt positsiooni jälgima, et seda säilitada. Aga pärast Kubjalt Kasaritsa poole keeramist aimus esimesi märke, et üksmeeles see grupp lõpuni ei sõida.

Pärast Kubjat tikkus kett lülideks lagunema. Näha oli, et kolm-neli meest üritavad eest ära saada. Püüdsime koos Joel Zireliga (nr 451) neist kinni hoida. Mõneti õnnestus, mõneti mitte. Sõit muutus igal juhul aktiivsemaks. Mis seal salata, panustasin isegi Kubjalt alates paaril korral selle peale, et tõusudel tagumisi äkki maha raputada. Nägin võrreldes konkurentide liikumisega, et ma pole tõusudel vanusest (49) hoolimata sugugi kehvemate killast, hingeldasin vähem, taastusin kiiremini, jaksasin tipus ka enamikust jõulisemalt ja kiiremini tööle hakata – ju siis olid kuu algul Vooremaal tehtud mäesõidud mingit vilja kandnud. Vaid ühel tõusul, teist korda Haanja kandis, jäin korra jänni, kus oleksin pidanud eest väiksemale hammasrattale vahetama. Seal pidin küll hambad ristis üles kangutama – aga kangutasin ära, ja sugugi mitte halvasti. Pärast küsisin koolivend Toomas Kirsipuult, kui mitmel tõusul tema ees väiksemale hammasrattale vahetas. Ta ütles, et kahel. Ma ei vahetanud ühelgi (üks põhjus on ka see, et mu käiguvahetaja ei taha sugugi hästi ees väikselt tagasi suurele hammasrattale vahetada, sellega on alati probleeme olnud).

Kuid Kasaritsa ja Nogu vahel said neli-viis meest ikkagi eest ära. Zirel läks ülejäänute ees neid püüdma, siis Rajko Rattur (nr 119). Hoidsin nende ligi. Aga need olid rohkem üksiküritamised. Tõsisemaks tagaajamistööks läks siis, kui Zirel ühel pikal laskumisel pärast Nogut vedamise otsustavalt ette võttis. Sättisin ennast ketis kolmandaks ja tegin oma vahetuse samuti korralikult ära, vedasin kergelt ülesmäge lõigul 47 km/h. Aga kui siis mõne aja pärast taas end rivis teiselt positsioonilt, Alar Aia (nr 151) tuulest leidsin ning talle järgi ei suutnud hoida, sain Mart Kärnerilt (nr 393) kohe valjul häälel noomida: «Kurat, ära jäta vahet sisse!» Käis nelja-viie jooksiku tagaajamine.

Seepeale võtsin vaikselt tahapoole. Eelnevatel tõusudel ei julgenud seda teha ja hoidsin ettepoole, sest eales ei või teada, kus võistluse lõppfaasis, eriti mägedes, grupp katki võib minna. Nüüd, tagapool, avastasin, et ohoo, seal on palju kergem ja rahulikum, eriti olukorras, kus reljeef on valdavalt tasane või laskuv. Tagaajajad said jooksikud peagi kätte ning mina koos nendega samuti.

Pärast Võru-Vastseliina maantee ületamist, kus lõpuni jäi vähem kui 10 km, tabas gruppi letargia. Toimus üleüldine rahunemine. Mis siis, et üks mees oli üksinda umbes 100-150 meetrit eest ära sõitnud. Kedagi ei huvitanud tema püüdmine. Tunda oli, et küljetuule käes säästavad kõik jõudu ja särtsu finišiheitluseks. Ega minagi teistest erinenud. Korra küll mõtlesin, kas on mõtet üleüldises uimerdamises passiivselt kaasa lüüa – olin peaaegu grupi kõige lõpus –, äkki peaks püüdma kiirendada, kuid pilguheit kiirusemõõdikule, mis näitas 44 km/h, kustutas need mõtted hetkega: no ei suuda ma üksinda 5-6 km sellest suurema kiirusega üksinda lõpuni vunkida.

Enne ringteed, kus lõpuni jäi 2 km, nägin paremal teeservas vaba ruumi ning kiirendasin ettepoole, umbes kuuendale kohale. Aga pikka kurvi läbides lasin kiiruse ettevaatusest liiga alla – ei ole ju mõtet pika sõidu lõpus liigselt riskida ning pärast selle eest tervisega maksta – ning vajusin taas grupi lõpuossa. Kuna järgnes vastutuulelõik, ei näinud selles erilist traagikat, vaid lasin rahus teistel ees tööd rabada.

Enne lõpusirgele keeramist võtsin Pelotoni sõitja Meelis Leidti (nr 104) sabas paremale, et minna väliskurvi suurema hooga. Ütleksin, et võtsin keskmiselt riske: ma ei ühinenud nendega, kes loobusid lõpuheitlusest, aga ei läinud kaasa ka nondega, kes gaasi uljalt põhja vajutasid. Lõpusirgel möödusin paarist mehest, sealhulgas – mis eriti tähtis – Venemaa kogukast sõitjast Mihhail Atamanovist (nr 1294) ning sain 255 lõpetaja seas Teet Järvsalu (nr 160 – tema oli üks neist, kes pärast Vastseliinat minust ja Maranikust maha jäi) ning Zirki ees 14 ja poole minutilise kaotusega võitjale 109. koha. Omas grupis lõpetasin enam-vähem keskel.

Heitkem pilk ka selja taha, kes tulid minust hiljem:
Kalev Ints Pelotoni klubist +13 sek;
Rajko Rattur Haanja rattaklubist +23 sek;
Tambet Toomela, kes kaks aastat tagasi tekitas siin furoori ja pakkus kõneainet seoses A&T Spordi kaupluse rattapukiga +ligi 3 minutit;
parim naine +ligi 3 min;
Meelis Danilas, Mellex-Auto OÜ juhatuse liige +ligi 3 minutit;
Tõnis Erm, rattaorienteerumise kahekordne maailmameister 2013 +ligi 3 minutit;
Lars-Erik Hion CC Recordsist +ligi 3 minutit;
Tarvi Uusen, kes kunagi kirjutas Postimehes suurepäraseid korvpallilugusid +6 ja pool minutit;
Kristjan Port, dopinguspets +üle 15 minuti;
Sulev Kraam, kes siin blogis aastaid tagasi aktiivselt sõna võttis +üle 15 mimuti;
Oskari Kargu Rein Taaramäe rattaklubist +üle 20 minuti.

Nii see rattasõit on: kord võidad, kord kaotad – olenevalt asjaoludest.
******
Colorado River seen from Hell's Revenge trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Scanpixil Võru rattarallist kahjuks pilte pole, mistõttu tuleb meeleolu loomiseks pakkuda fotosid laupäevaselt 132 km pikkuselt rattavõistluselt Norras. Fotode autor: AFP/Scanpix

reede, august 15, 2014

Pullerits: Epohhiloov avaldus - mis on sportimise tegelik mõte?

Mõned mõtlevad, et selle blogi pealisülesanne on konkurente provotseerida. Teised oletavad, et metatasandi funktsioon on suuri vastupidavusalasid, nagu suusatamist ja rattasporti ja jooksmist propageerida. Kolmandad usuvad, et leitmotiiv on hoopis ennast Eesti massispordis sadade anonüümsete keskelt suureks kirjutada. Kas veel midagi? Unustasin?

Tegelikult on olulisim tagamõte hoida eesti paremates, suutlikumates poegades võitlusvaimu. Maailm ei ole ju juba ammu enam endine. Läänes on need, kellest on järele jäänud enesekesksed hedonistid, impotendid ja lödipüksid, ning idas on need, kes on valmis hea meelega võimaluse avanedes noist hedonistidest, impotentidest ja lödipükstest üle sõitma. Ja nad suudaksid ka seda, kui vaid seltsimees Putin neile selleks korralduse annaks – nad jõuaks Lissaboni alla enne, kui lääne vanakesed jõuaksid Brüsselisse kokku tulla, et arutada, milliseid sanktsioone seekord Putini lähikondsetele võiks kehtestada. Meie jääme nende kahe maailma vahele ja seega on meie suurim ülesanne olla valmis enda eest seisma.

Enda eest suudavad seista vaid need, kes on sportlikult suutlikud ja vormis, ja need, kelles on tõelist eesti meelt, kes ei ole lasknud oma ajusid nn euroopalike väärtuste ajupesust püdelaks sõeluda. Nii: valge mees on rääkinud.

Rääkisin nädal tagasi ühe Eesti-Rootsi ärimehega. Ja ta ütles: Rootsil, Põhjamaade suurriigil, kelle sarnaseks meie president on tahtnud Eestit kujundada, puudub kaitsevõime. Ütles, et hoolimata oma lennukitest ei suudaks Rootsi nädalatki vastu pidada. Ja lisas Rootsi nn progressiivse arengu tõestuseks: sealsed rohelised, kes pole nii marginaalsed, nagu Eesti omad, on teinud ettepaneku, et Rootsi armee võiks üldse olla ilma relvadeta. Küsisin üle, kas see on mingi nali. Ta ütles, et ei ole nali – nii tahavad nad teistele eeskujuks saada.

Nüüd ehk saate aru, kui olen öelnud, et andke mulle veel kolm võitlusvõimelist eesti meest ja me võtame Rootsi ära. Mitmed on pidanud seda ärplemiseks, aga kui nüüd näete, kuhu Rootsi soovib areneda, siis on asi ärplemisest ikka väga kaugel.

Kui rääkisin tollele ärimehele, kuidas omal ajal Taani kuninganna lossi lõdva kehahoiakuga valvureid nähes tabas mind mõte, et läheks õige ja võtaks neilt püssid ära, sest sellised tüübid ei suuda ju end kaitsta, vastupanu osutamisest rääkimata, hakkas vestluskaaslane laginal naerma. Ei, mitte selle üle, nagu ma seda ei suudaks. Vaid ta küsis: «Aga mida sa nonde plastmassmänguasjadega peale hakkad?»

Seega, laiemat ja olulisemat pilti vaadates on tervitatav, et nii paljud mehed on aktiivselt spordi kallale asunud. See sisendab lootust, et kõik pole veel kadumas. Aga siin tuleb lisaks kahele viimasel ajal kuumale teemale tähelepanu tõmmata, et sportides kogutud võitlusvalmidus oleks tõhusam.

Esiteks, mida vaenlane idas austab? Loomulikult jõudu. Aga kuidas me suudame endast projitseerida jõudu, kui me laseme nn euroopalikel pehmetel väärtustel enda üle võimust võtta? Sedasi muutume idanaabri silmis samasuguseks lödipüksis ja naerualuseks, nagu juba on Lääne-Euroopa. Võtame kas või sellise pealtnäha väikse asja, nagu kooseluseadus. Me ju teame, kuidas Venemaal sellistesse kooseludesse suhtutakse, nii Duumas kui rahva seas. («Piderast, bljääd!» oli Vene armees isegi suurem solvang kui «Jobannõi fašist» või «Neemets».) Ja nüüd, kui meie parlament selle seaduse vastu peaks võtma, millisest küljest see näitab Eestit Venemaale? Kas Eestis peale minu keegi selle peale ka mõtleb?

Ei, ei mõtle. Aga mina koos teiega mõtlen siit edasi. Mäletate, kuidas hiljutine suurküsitlus tuvastas, et Eesti venelaste seas on vastuseis kooseluseadusele veelgi suurem kui eestlaste hulgas? Me oleme rääkinud vene elanikkonna lõimimisest – aga kas keegi riigikogus selle peale ka mõtleb, kuidas see aitab vene elanikkonda paremini lõimida, kui Eesti võtab vastu seaduse, mis vene elanikkonnas tekitab veelgi massiivsemat vastuseisu kui eestlaste seas? Ei, ei mõtle.

Tundub, et peale Rootsi tuleks veel midagi ära võtta, hoopis lähemalt.

Ent mõtleme veel. Lubasin ühele teisele asjale veel tähelepanu tõmmata. Ja see on nimelt patriootlik valmisolek oma riiki, oma isa- ja kodumaad kaitsta. Kui vaatame kergejõustiku EM-võistlusi Zürichis ja näeme, kui palju – kui laenata Eesti sõnavarast – võistleb seal igasuguste Lääne-Euroopa riikide värvides igasuguseid poluvernikuid ja migrante, siis mis te arvate, kui suured ja ennastsalgavad oma elukohamaa (oleks ju liialdus öelda isamaa?) kaitsjad nood poluvernikud ja migrandid oleks? Mis lühidalt tähendab, et olukorras, kus meist ida pool teritatakse hambaid, pole jutud sisserändajate rikastavast mõjust ja rahvaste segunemisest kui rahu tagavast tegurist lihtsalt inimeste eksitamine, vaid lausa riigivaenulik tegu, mille eest tuleks vastutusele tõmmata.

Vaat selles, et Eestis säiliks vähegi kaitsevõime ja -tahe ning mehed oleks sportlikult vormis ja valmis kodu- ja isamaad kaitsma, on selle blogi suur mõte, pealisülesanne ja metatasandi funktsioon. Kõik muu selle ees või kattevarjus – kes kellele ära pani ja kui pikalt – on vaid puhas meelelahutus.

Vastuväited minu argumentatsioonile?
******
Three cyclists on Hell's Revenge trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suudab ka valge naine võidukalt joosta: Dafne Schippers Hollandist, 100 meetri jooksu Euroopa meister. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Aga must tüdruk hüppab ikkagi kaugemale kui valged. Vasakult naiste kaugushüppe medalivõitjad EMil Zürichis: Ivana Spanovic Serbiast (2.), Eloyse Lesueur Prantsusmaalt (1.) ja Darja Klišina Venemaalt (3.). Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Need on Euroopa meistrivõitlused - meeste 100 meetri jooksu finaal. Foto autor: TT News Agency / Scanpix
Foto 4: Saage tuttavaks - Euroopa mehed: Prantsusmaa kümnevõistlejad (vasakult) Gael Querin, Florian Geffrouais ja Kevin Mayer. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Somaaliast pärit ja Ameerikas harjutav Mohamed Farah - Euroopa meister 10 000 meetri jooksus. Ta esindab Inglismaad. Foto autor: AFP/Scanpix

kolmapäev, august 13, 2014

Pullerits: Kuidas säilitada Eesti spordi väärikus?

Kuidas teile meeldis teisipäevahommikune telepilt kergejõustiku Euroopa meistrivõitlustelt Zürichis? Šveitsi lippudega Šveitsi publik lehvitamas entusiastlikult ja elamas kaasa naiste 100 meetri eeljooksus Šveitsi esindajale Mujinga Kambundjile ja 400 meetri tõkkejooksu eeljooksus Šveitsi esindajale Kariem Husseinile. Naiste 100 meetri eeljooksus esindamas Norrat Nigeerias sündinud Ezinne Okparaebo ning Saksamaad Tatjana Lofamakanda Pinto. Naiste 1500 meetri jooksus esindamas Hollandit Sifan Hassan ja Rootsit Abeba Aregawi, mõlemad pärit Etioopiast.

Oletan, mida oponendid vastavad: et ega kõik Eestit esindavad sportlased ka eestlased ole. Jah, ei ole. Aga nähkem siin olulist ja selget vahet. Eestit esindavad mitte-eesti sportlased on meie valusa ajaloo, rohkem kui poole sajandi pikkuse nõukogude, et mitte öelda vene okupatsiooni tagajärg. See ei ole meie vaba valik, see on meie traagiline saatus. Ja siit jooksebki oluline, selge, põhimõtteline vahe Hassanite-Aregawide ja Eesti venelaste vahel.

Teine võimalik vastuväide: aga mis siis teha, kui eestlane abiellub etioopialasega – kas siis etioopialane ei või saada Eesti kodakondsust ning Eestit esindada? Enne, kui sellele provoktsioonile vastame, pöörame asja märksa elulisemaks: oletame, et eelneva küsija, eestlane, abiellub etioopialasega. Ja nüüd küsime: kui teie olete see etioopialasega abielluja, kas teie loobuksite Eesti kodakondsusest, et võtta Etioopia kodakondsus? Miks peaksite te loobuma oma sünni-, isa- ja kodumaa kodakondsusest?

Mida teha, et meid ei tabaks Hollandi ja Rootsi ja Norra ja teiste nn progressiivsete Euroopa riikide olukord spordis? Ei tule teha midagi suurt ega erilist. Tuleb tõmmata maha piir sinna, kus see praegu on – ei mingit kodakondsust nn eriliste teenete eest (no mis teene on Eestile see, kui keegi võõras siia tulnu jookseb 400 meetrit kiiremini kui Marek Niit ja loodab seejärel saada Eesti kodakondsuse ja esindada Eestit tiitlivõistlustel? – See on karuteene!) ega muid juriidilisi võtteid ja trikke – ning öelda, et siit ei ühtki sammu tagasi.

Tuleb jääda endale kindlaks ja säilitada oma rahvuslik ning riiklik väärikus.

Ja nüüd hääletame. Kes on selle poolt, et säilitada Eesti spordis väärikus, nagu ma seda eelnevalt kirjeldasin, ja kes on vastu?
******
Hell's Revenge jeep trail at Sand Flats Recreation Area, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Leidke pildil kaks jalgratturit! Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Šveitsi esindaja Mujinga Kambundji Zürichi EMil 100 meetri eeljooksus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Kumb teile Zürichi EMil naiste 1500 meetri jooksjaist rohkem meeldib, kas Rootsit esindav Abeba Aregawi (paremal) või tema kannule hoidev venelanna Svetlana Karamaševa? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Naiste 100 meetri üks eeljookse Zürichi EMil. Vasakult: Kreeka esindaja Yeoryia Kokloni, Prantsusmaa esindaja Myriam Soumare ja Norra esindaja Ezinne Okparaebo. Foto autor: AP/Scanpix

esmaspäev, august 11, 2014

Pullerits: Miks ma olen spordis parem kui ameeriklased?

Dear Mr. President Barack Hussein Obama:
I am proud to announce that I am by far much better than 80 percent of the people of your country. Those 80 percent of Americans are lazy and non-active and most of them are probably also overweight. Do you see a problem? I see a problem. A major one.
How would you plan to deal with it?
Yours sincerely,
Priit Pullerits
a citizen of Estonia


Vaevalt Obama mulle vastab. Aga sellegipoolest jään ma öeldule kindlaks. Asi on selles, nagu on selgunud hiljutisest üleameerikalisest küsitlusest, mille mõned tulemused tõi ära eelmise kuu Vanity Fair, et ainult 20 protsenti ameeriklasi teeb puhkuse ajal trenni. Seega, nagu ütlesin, olen parem kui 80 protsenti ameeriklasi, sest kui mul algas eelmise nädala algul puhkus, siis alustasin järjepideva treenimisega juba nädalavahetusel enne puhkust (mis loomulikult ei tähenda, nagu ma poleks enne seda üldse trenni teinud). Siin on ülevaade väga palavate päevade jooksul tehtust, veidi vähem kui nädal enne Võru rattarallit (päev, rattakilometraaž, sõidukiirus, keskmine kiirus).

L, 2.8. – 60,4 km – 1:51.43 – 32,45 km/h
P, 3.8. – 44,8 km – 1:24.05 – 31,95 km/h
E, 4.8. – 26,9 km – 48.54 – 33 km/h
T, 5.8. – 40,1 km – 1:12.02 – 33,4 km/h
K, 6.8. – 30,7 km – 57.51 – 31,8 km/h
N, 7.8. – 42,6 km – 1:12.35 – 35,2 km/h
R, 8.8. – 29,0 km – 54.15 – 32,05 km/h
               30,6 km – 51.43 – 35,5 km/h
L, 9.8. – puhkus
P, 10.8. – 35,3 km – 1:05.31 – 32,3 km/h
E, 11.8. – 35,9 km – 1:06.02 – 32,6 km/h

Enamiku trenne olen teinud Vooremaal, et sealsetel mägedel harjutada oludeks, mis ootavad ees Haanja mägedes.

Aga ameeriklastega on asjad käest ära. Toosama küsitlus, millele algul viitasin, toob välja ka järgmised ehmatavad faktid.

Tervelt kaks kolmandikku ameeriklasi ei pea probleemiks, kui nende president oleks ülekaaluline – peaasi, et ta oma tööga hakkama saab (aga seda, et ülekaalulisusega kaasnevad paljud haigusriskid ja haigused, mis segavad nii pingelisel kohal, nagu seda on presidendi amet, töötamast, ei tule ameeriklastele ilmselt pähe). Lisaks arvab 15 %, et väljanägemisel pole tähtsust. Ainult 10 % arvab, et ülekaaluline president saadab ühiskonnale tervise teemal vale signaali, ja üksnes 9 % tuli selle peale, millele ma lõigu algul sulgudes osutasin: et ülekaalulisusega kaasnevad terviseriskid.

Kolm neljandikku ameeriklasi usub, et neil võib kiindumus tekkida ka nende vastu, kes on ülekaalulised. Arusaadav, ega neil seal eriti valikut ole, arvestades, et üle 70 % ameeriklastest ongi ülekaalulised või lausa rasvunud.

Eelnevat arvestades pole midagi imestada ka selle üle, et kõige enam, kolmandik ameeriklasi, laseks iluoperatsiooniga vähendada oma kõhu mõõtmeid.

Ja samuti on eelnevast arusaadav, miks pisut rohkem kui pooled ameeriklased tunnistavad, et spordiklubi riietusruumis tekitab alastus nendes ebamugavust.

Kuid kõik pole ameeriklastega siiski päris hukas. 84 % ameeriklasi on seisukohal, et isegi kui anaboolsete steroidide kasutamisega ei kaasneks ohte tervisele, ei tohiks neid profispordis siiski lubada. (Arvestades, kui paljud eestlased ei näe probleemi selles, et Eesti spordi kohal hõljub sünkmust dopinguvari, siis ilmselt oleks eestlased dopingu lubamise seisukohalt palju tolerantsemad [sähh teile sallivust!].)

Ma muidugi ei tea, mida te nende faktidega peale hakkate, nagu ma ei tea, mida teil on peale hakata selle teadmisega, kui kiiresti ja kui vähe või palju ma viimasel ajal trenni olen teinud. Võru rattarallil oleneb paraku väga palju sellest, kas õnnestub startida esimese saja hulgast või tuleb teele minna kolmanda saja seast. Kui kolmanda saja keskelt, siis ei ole mõtetki tulemust üritama minna ega lootusi kõrgele ajada.
******
Four cyclists on Hell's Revenge jeep trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Ja mis on naiste roll spordis? Pakkuda meestele silmarõõmu. Nn Grid Girls Hockenheimi rajal Saksamaal. Foto autorid: LaPresse/Scanpix (ülemine foto) ja Reuters/Scanpix (alumine foto)
Foto 3: Vene tüdrukud, nagu need siin Moskvas autovõistlusel, on saledamad kui ameeriklannad. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix

laupäev, august 09, 2014

Pullerits: Kuidas käituda dopingusüüdistuse puhul?

Te teate ju 80-20 põhimõtet? Kes ei teaks, muidugi teate! Selle põhimõtte järgi toimub 20 protsenti info edastamisest suuliselt ja 80 protsenti kehakeele abil. Esmapilgul tundub see liialdatud... suulise 20 protsendi kasuks! Mäletate ju ise, kui koolis mingi sigadusega hakkama saite ja teid liistule võeti, siis võisite ju öelda küll, et mina ei teinud, aga te kehakeel (pilk, käte asend, kehahoiak, suu liikumine jne) andis täiega ära, et valetate, et tegelikult tegite küll.

Kahjuks on lääne läppuv ühiskond pöördunud liiga sõnausku ning minetanud oskuse lugeda muid, palju kõnekamaid märke.

Kuid õnneks pole nii juhtunud kõigiga. Minuga küll mitte.

Kas nägite neljapäeva õhtul ETV spordisaates seda lõiku, kui suusatreener Mati Alaver ning kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu saabusid Tallina lennujaama ning reporter kostitas neid küsimustega Vitali Bernatskilt väidetavalt soetatud dopinguainete kohta?

See olnuks naljakas, kui see polnuks ennekõike siiski kurb ja traagiline, kuidas ilmselgelt pea kaotanud, kuid väliselt rahu teesklev Alaver käis lennujaama fuajees ringiratast nagu peata kana, teadmata ise ka, kuhu minna ja mida öelda, kui reporter jälitas teda valusate küsimustega Bernatski kundeks olemise kohta. Lõpuks, kui kolmandale ringile minek olnuks juba liiga tragikoomiline või polnud enam lihtsalt kusagile pageda või oli Alaver suutnud end koguda, peatus ta ukse kõrval ja vastas napilt reporteri asjakohastele küsimustele.

Veerpalu, nagu nägite, toimis laias laastus samamoodi, ignoreerida püüdvalt, vastates reporteri küsimustele moka otsast, et tema ei kommenteeri.

Ma tean, et Alaver on aastaid pühendanud palju aega meediatreeningule ehk sellele, kuidas suhelda ajakirjanikega, aga neljapäeval polnud selle ettevalmistuse tulemusi põrmugi näha. See, mida me nägime, oli Alaveri ja Veerpalu totaalne läbikukkumine.

Miks nii läks?

Lähme tagasi siinse sissekande algusse: Alaver ja tema õpilased on oma meediatreeninguil olnud liiga sõnausku. Et kui nad midagi ütlevad – näiteks, et kellegi 47. koht on väga hea tulemus, sest Hjelmeset selles vanuses.... teate küll –, siis nii ka on ja neid peab uskuma.

Aga mis nende meediaettevalmistuses on täiesti puudulik olnud – see on kehakeele-alane ettevalmistus. Ja kuna seda ettevalmistust pole tehtud, siis oligi tulemuseks too fiasko, mida kogu Eesti rahvas neljapäeva õhtul televiisorist näha sai.

Kõik see, kuidas Alaver ja Veerpalu käitusid, räägib sellest, et kõik see, mida nad on seni püüdnud sõnadega väljendada, ei vasta absoluutselt tõele. Räägib sellest, et kogu asi on must ja haiseb halvasti.

Ma ei saa aru, kuidas Alaver, pealtnäha ju tark ning arukas mees, on kellelegi nii ühekülgse ja puuduliku meediaettevalmistuse eest maksnud.

Kuidas oleks tulnud Alaveril ja Veerpalul neljapäeval käituda, kui televisioon valusate küsimustega neid avalikus kohas liistule tõmbas? Sellele küsimusele vastamine läheb nüüd sinnakanti, et peaks kellelegi siinse vastuse eest arve esitama – ja mitte väikese –, aga vahetevahel võib ju mõnda asja ka ühiskondlikus korras teha, selle eest tasu kasseerimata.

Kõigepealt: tuleb käituda enesekindlalt ja väärikalt. Tulnuks seisma jääda, suhtuda küsijasse, kes oli ju liiati noor naisterahvas, lugupidavalt, pisutki austust üles näidata, sest lõppeks tegi noor reporter ju lihtsalt oma tööd – ja seda pealekauba rahvusringhäälingut esindades. Tulnuks vaadata otse küsijale silma, mitte mingil juhul mängida edasi kapates lolli. Seejärel tulnuks vaadata otse kaamerasse ja esineda selgesõnalise, veenva, üksikasjaliku, ammendava vastusega.

Näiteks: kujutage ette, et teid on pikka aega süüdistatud naabri auto ärandamises. Mõelge ise, kuidas mõjuks seejuures teie väited, et te pole oma naabrit peaaegu kunagi näinudki, et te peaaegu ei tunnegi teda või et te ei kommenteeri neid jutte – kuidas sellised vastused mõjuksid, ah? Loomulikult vassimise ja keerutamisena. Selle asemel tuleks öelda, et jah, oleme olnud naabrid juba tosin aastat, alati hästi ja viisakalt läbi saanud, jah, ma tean, et naabril varastati kolm aastat tagasi tema hall Merdeces, mis alati seisis tal akna all, aga ma kinnitan siinkohal nii teile [küsijale] kui kogu Eesti rahvale, vandudes seda nii oma vanemate kui [kelle iganes] nimel, et ma ei ole mitte kunagi oma naabri halli Mercedest sõrmeotsagagi puudutanud, rääkimata selle varastamisest, röövimisest, ärandamisest, kasutamisest või ükskõik millisest muust sellelaadsest tegevusest, nagu ma ei ole mitte kunagi ka kedagi teist ahvatlenud, ässitanud, palunud, sundinud jne naabri halli Mercedest ärandama, röövima, varastama, ära ajama jne, ning siis lõppu lisama, et hea meelega vastan koheselt ka teie kõigile järgmistele küsimustele – ja loomulikult seda tegema.

Vaat alles sellise vastuse puhul tekiks inimestel põhjust uskuda, et äkki tõepoolest on kõik need süüdistused alusetud, sest süüdistatu lükkas ju otse vaatajaile silma vaadates kõik need süüdistused ammendavalt, keerutamata tagasi.

Miks ei võinuks Alaver ja Veerpalu neljapäeva õhtul sama teha?

Ju siis ei olnud põhjust.

Nende kehakeel kinnitas, et põhjust polnud.
******
Hell's Revenge jeep trail, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusatreener Mati Alaver 16. juulil Otepääl treeningut läbi viimas. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu, Karel Tammjärv ja treener Mati Alaver 16. juulil Otepääl treeningul. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Suusatreener Mati Alaver võtab 16. juulil Otepääl Kasahhi suusatajalt Aleksei Poltoraninilt treeningul verd. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Suusatreener Mati Alaver 16. juulil Otepääl oma varustusega treeningut läbi viimas. Foto autor: Stanislav Moshkov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Ohhoota õlle tüdrukute pilte Scanpixis rohkem pole, seetõttu tuleb leppida õlletüdruku pildiga kaugetest 1950. aastatest. Foto autor: Mary Evans Picture Library / Scanpix