Pullerits: Kaks nädalat sadulas. Milleks tuleb end valmis seada?

Olen kirjas laupäevase Elva maratoni 50 km sõidul. Sellele on seni eelnenud alates ülemöödunud nädala kolmapäevast, mil algas puhkus, järgmised tegevused (Cube on uus maastikuratas, Trek on vana maastikuratas, Scott on maanteeratas):

K, 13.7. - 24,0 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:01.15)
N, 14.7. - 27,3 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:08.15)
R, 15.7. - 23,6 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:03.20)
L, 16.7. - 42,8 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:50.40)
P, 17.7. - 44,0 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:53.35)
E, 18.7. - 34,7 km Cube’iga Kagu-Eestis (1:29.55) + 4,7 km Tartus (11.35)
T, 19.7. - 19,7 km Scottiga Tartu läh. (40.30) + 13,7 km Trekiga Tartus (41.45)
K, 20.7. - 19,1 km Scottiga Tartus (41.55)
N, 21.7. - 22,2 km Scottiga Tartu läh. (42.55) + 9,4 km Trekiga Tartus (26.25)
R, 22.7. - 5,1 km Scottiga Tartus (12.35)
L, 23.7. - 43,8 km Scottiga Tartus ja Tartu läh. (1:35.50)
P, 24.7. - 36,8 km Scottiga Tartus ja Tartu läh. (1:21.35)
E, 25.7. - 56.9 km Scottiga Tartu läh. (2:05.55)
T, 26.7. - 11,3 km Cube’iga Kagu-Eestis (26.40)
K, 27.7. - 20,3 km Cube’iga Kagu-Eestis (49.19)
N, 28.7. - 25,1 km Cube’iga Misso ümbruses (1:09.31)

Laupäevasel Elva rattamaratonil on kirjas sellised mehed (vt allpool) - kas keegi teab, ega need ole Venemaalt? Nende nime juures ei ole mingit märget, keda nad esindavad. Saatsin selle kohta järelepärimise ka võistluse korraldajatele. Klubi Tartu Maraton teatavasti lasi kevadel Tartu rattaralli starti mitu Venemaa esindajat ja pärast sai ajakirjanduses selle eest korraliku koslepi – õigusega ja asja eest!

GP
Konstantin Gorbunov M40
Sergei Zeltov M40
Dmitri Novogran M40

Maraton
Pavel Kotkin M40
Vladimir Sidorov M60
Mihhail Kuznetsov M40
Andrei Lossev M
Julia Gustjakova N
Artjom Borovkov M
Juri Zobnitsev M40

Fotod 1-3: Pilte jalgrattasõitudelt Kagu-Eestis. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kus harjutada riskantset sõitu nii, et proffide kombel mitte vääratada?

Ei õnnestu isegi maailma kõvematel rattaproffidel laskumine ilma hädade ja õnnetusteta. Nägite eilsel, neljapäevasel Tour de France’i etapil, kuidas võistluse liidril taanlasel Jonas Vingegaardil (vasakpoolsel fotol vasakul) viskas viimasel pikal laskumisel pärast ühte kurvi tagaratta lendu ja veidi risti, nii et ta pidi ühe jala klipist lahti tõmbama, et tasakaalu säilitada? Ja ei läinud kaua mööda, kui samal laskumisel võistluse üldarvestuse teise koha mees sloveen Tadej Pogačar (vasakpoolsel fotol paremal) käis pärast ühte vasakkurvi, kus tal oli niigi raskusi, et mitte kraavi sõita, lõpuks tee servas külili.

Tegelikult, kui miski üllatas, siis see, et Vingegaard, kellelt Pogačar oli püüdnud eelneval tõusul korduvalt eest kiirendada ja kelle eest spurtis ta minema ka siis, kui taanlasel tagaratta korraks lendu ja risti viskas, ootas Pogačari pärast sloveeni kukkumist järele, et siis kahekesi koos edasi sõita. Kuigi loogiline olnuks siis eest kiirendada, sest see oli ikkagi Pogačari enda viga, et ta külili maandus ning puusa ja säärt veristas. Vingegaard pidi ikka olema hirmus kindel oma suutlikkuses, et jaksab võrdsete võistluses, ilma konkurendi viga ära kasutamata, talle pähe teha. Ja tegigi, nagu seda lõputõusu viimasel viiel kilomeetril näha sai.

Meil on parim võimalus kiireid ja ebastabiilseid, kurvilisi laskumisi harjutada Lõuna-Eestis. Hiljuti tegingi seda Kagu-Eestis Haanja kõrgustiku äärealadel. 

 

See ülal on üks kurviline metsatee Missost idas, Pihkva-Riia nn kiviteest põhjas, kus on neli justkui sõrmedenahargnevat kruusateed metsade vahele. Need kõik on tupikteed, mille ääres ei asu ühtegi majapidamist.

 

Kagu-Eesti metsade vahel asub palju veesilmi (ülal). Mitte kõik neist ei ole tee äärest näha, sellepärast tasub Strava kaarti jälgida. Kõige paremad pildid, nagu õpetas mulle kunagi loodusfotograaf Jaanus Järva, saab vee ja maismaa piirilt.

 

 

Ühel päeval sõitsin Misso lähedaltr Vastseliinasse ja tagasi ning avastasin uusi kohalikke teid. Ühe tee ääres, olgu see org või nõgu, vaastas vastu selline veesilm (ülal).

 

 

Aga mäletate, ütlesin ju, et käisin Haanja kõrgustikul. Tõusin teel mäe otsa ning keerasin koristatud põllule, kust avanes dramaatiliste pilvede all selline vaade (ülal).

 

 

Hino järv (ülal) on Haanja kõrgustiku suurim ja saarterohkeim. Järvele saab tiiru peale teha, kuid selleks on samuti vaja Strava kaarti, sest muidu võib järve lõunaküljel suurtes metsades väikestel metsateedel ära eksida.

 

 

Kunagi ei tasu sõita pea leistangi all, sest siis jääb õmberringi märkamata palju haruldast (ülal).

Paremad pildid saab kas õhtul, nagu ülal Hino järve ääres, või hommikul (ülal), kui päike ei ole veel kõrgele tõusnud ja kõike suviste kuldsete kiirtega üle värvinud.

Aeg-ajalt tasub nn peateedelt kõrvale kalduda ja uurida, kuhu viivad tillukesed, vaevumärgatavad kitsad teed. Näiteks see vaevalt sajameetrine kõrvalrada viis sellise kohani (ülal) Hino järve kaldal.

Vaata ka üle õla tagasi, siis võib mõni koht, mis vastu päikest sõites tundus mittemidagi ütlevana, paista uudses valguses üksjagu värvikas (ülal).

 

Kõike ei pea ette ära nämmutama. Kes tunneb ära, mis järv see on (ülal)? Selle ääres on väike korralik liivarand ja kolmest küljest sillaga piiratud ujumisala.

 

Lõuna- ja Kagu-Eesti ei tähenda ainult metsi ja järvi. On ka põlde, ja mitte väikseid (ülal). Siit jääb lõunasse Rammuka külani vähem kui kilomeeter ning sealt omakorda Läti piirini veel umbes kilomeeter.

 

 

Viimasel ajal on taevas pakkunud harukordseid vaatemänge. See oleks nagu rammus rahutuvi Hino järve kohal (ülal), kas pole?

 

Tõmbame nüüd selle õhtuse pildiga Hino Järve kaldalt (ülal) sellele fotoreportaažile joone alla. Pange nüüd oma fotod oma rattasõitudelt ka võrdluseks välja! Selles osas, erinevalt tekstiloomest, peaksite ju ometi suutma veidigi konkurentsi pakkuda.

Foto 1: Jonas Vingegaard ja Tadej Pogačar Tour de France'i 17. etapil. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Ülejäänud fotode autor Priit Pullerits

Pullerits: Väärt õppetunde sitkelt harrastajalt, Rein Taaramäelt ja kurikuulsalt linnaringilt

Kes poleks kuulnud, kuidas mõni enda sportlikus vormis ebakindel või vähese võistluskogemusega rattur, kes hoidnud kogu distantsi grupi lõppu, kurdab pärast finišis, et see oli tema elu kõige raskem sõit.

Ka psühholoog Birgit Tito (31, fotol vasakul) hoidis eelmisel hooajal sageli grupi sappa, sest tunamulluse hooaja lõpus oli ta kukkunud nii rängalt, et tema sõnul jäid terveks ainult sokid. Järva-Jaani rattarallil läksid kellegi õlad kokku, üks sõitjaist ehmus sellest ja tõmbus kõrvale, otse Tito peale. Ta sai asfaldil paremale küljele säärest küünarnukini nii kõvasti äestada, et pidi võtma nädalaks haiguslehe. Ratas sai uuesti sõidukorda putitatud alles sügiseks.

Tollest kukkumisest jäi sisse nii tugev hirm, et terve järgmise hooaja hoidis Tito (fotol paremal) ettevaatusest enamasti grupi lõppu. «Peale igat sõitu mõtlesin, kuidas ma küll aina nõrgemaks jään, et isegi grupi lõpus on nii raske,» meenutab ta.

Nüüd ta teab, milles asi: «Paljud harrastajad ei oska arvestada sellega, et kuigi grupi lõpus on näiliselt rahulikum, tuleb seal kõvasti rohkem tööd teha kui keskel või eespool. Grupi pea sõidab ühtlase tempoga, kuid tempo muutuse korral paneb iga järgmine rida sõitjaid natukene hoogu juurde, et vahed kokku sõita. Nii sa sõidadki seal taga 50-ga, kui esiots kulgeb 35-ga.»

Selline on kõigest neli aastat jalgrattaspordiga tegelenud Tito (fotol paremal keskel) üks õppetundidest, millest ta rääkis mulle ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimase numbri (fotol ülal vasakul) jaoks, kus ilmus järjekordne lugu sarjast «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde». Kuid selles numbris on veel mitu väga kasulikku, huvitavat ja harivat lugu.

Rein Taaramäe (fotol vasakul) räägib põhjalikult ja asjalikult oma kogemustest viimasel Giro d’Italial. Räägib lahti ka selle, mis toimus neljandal etapil Etna otsa (ja kuidas ta tavaliselt üritab krampidest lahti saada) ja samuti 12. etapil, kus ta sai 9. koha (ja mis moodi tekkis jooksikute punt), mida mõlemat läks ta võitma, aga samuti 10. etapil, kus ta dikteeris võistkonnakaaslase võidu nimel pikalt sündmuste käiku ning tegi kõigil tugevamatel grupis elu raskeks, nii et lõpuks jäid paar favoriiti suisa maha.

Kaheksa asjatundjat, sh Rene Mandri, Jaan Kirsipuu, Alo Jakin, Norman Vahtra, räägivad Tour of Estonia Tartu tänavasõidu X-faktorist ehk omapärast. Sellest kirjutasin, muide, ka siinses blogis juba 3. juunil «Miks Tartu GP on ägedam sõit kui Giro d'Italia või Tour de France?». Lisaks räägib tuuri peakorraldaja Indrek Kelk, mis võimalused on Tour of Estonial saada veelgi ägedamaks võidusõiduks ning kas ja kuidas soostub sellesse panustama A.S.O. (teate ju, mis see on?).

Pikem lugu on minu rattasõitudest Kagu-Eestis (fotol vasakul ja all paremal), selle juures väga head fotod, nagu kiitis ajakirja kujundaja Artur Kuus.

Kunstnik, disainer ja ultrarattur Mathias Väärsi kirjutab, kuidas ta sõitis veidi rohkem kui nädalaga rattal Narvast mööda piiri Ukraina poole.

Endise tippratturi Grete Treieri abikaasa Edgari Treier kirjeldab, mida teeb rattavõistlustel motokohtunik.

Jätke meelde selline nimi, nagu Alfonsina Strada, kes oli esimene ja ainus naine, kes on...?
Ega kõike pea ka ette ära rääkima. 

Foto 1: Birgit Tito tänavu kevadlaagris. Foto: erakogu
Foto 2: Birgit Tito mullu Kiilis temposõidus. Foto autor: Kristjan Kivistik / Stuudio.eu (Tito erakogust)
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeim number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 4: Birgit Tito (ees keskel) tänavusel Ladies Tour of Estonial. Foto EJL FB arhiivist
Foto 5: Rein Taaramäe tänavu 1. mail Tour de Romandie viimasel etapil, 15,8 km eraldistardist sõidus Aigle'st Villars-sur-Olloni. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Madis Mihkels 28. mail Tartu GP järel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 7 ja 8: Jalgrattateed kagu-Eestis juuli keskel. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas sportlaste kurvale saatusele Venemaal peaks kaasa tundma?

Kas mäletate MTV loodud animeeritud sarja «Kuulsuste surmaheitlus» («Celebrity Deathmatch»)? Sellele võiks teha uue osa. Vasakul nurgas Russkii Miri isevalitseja, rahvusvahelise judoliidu endine aupresident, taekwondo musta vöö endine omanik Vladimir Putin, ja paremas nurgas Kiievi linnapea, endine poksi raskekaalu tšempion Vitali Klõtško (fotol vasakul)!

Nagu ikka enne suuri heitlusi, antakse tööd suuvärgile. Klõtško (ausõna, ma ei mõtle seda välja!): «Ma saan öelda ainult ühte asja. Kui probleeme saaks lahendada rusikatega, siis ma ilmselt lööksin oma rusika talle näkku kinni.»

Me ei kahtle selles. Seda heitlust tahaks väga näha, mis siis et võitlus tuleks ääretult ühepoolne. Aga seda nauditavam ju!

Ei salga, et Vene sportlased tekitasid mulle veidi aega tagasi segadust – aga ainult ajutiselt. Esiteks siis, kui Vene armeelased või kes iganes võtsid kinni Ivan Fedotovi (fotol paremal), Vene hokikoondise väravavahi, kes oli otsustanud vahetada CSKA Philadelphia Flyersi vastu, ja viisid ta kuuldavasti pärast töötlust haiglas Murmanski oblastisse Severomorskisse; juttu on olnud, et tema lõppsihtpunkt võib olla Novaja Zemlja ja võib-olla koguni merevägi. Olin pisut hämmeldunud, et nii siis kohtleb riik, kus sport on tähtis, oma suuri sportlasi.

Siis tulid uudised, et Fedotovi saatust võib hakata jagama Pyeongchangi olümpiavõitja Kirill Kaprizov (fotol vasakul), kes mängib hokit Minnesota Wildis. See lugu on segasem, aga paistab, et Vene võimud tahavad ka tema karjääri tuksi keerata. Jube ja kahju?...

Ja siis muidugi uudised Ameerika lesbikorvpallurist, kahekordsest olümpiavõitjast Brittney Grinerist (fotol paremal), kes oli tulnud oma USA hooaja vaheajal mängima Venemaa liigasse ning kelle kotist leidis Vene toll veebruaris kanepiõli. Griner tunnistas end hiljuti süüdi ja nüüd ootab teda ilmselt aastatepikkune vanglakaristus. Vaat, mida Vene võim võib teha. Kohutav ja kahju?...

Veidi kainelt ja kaalutletult järele mõelnud, siis mida muud neil oligi loota. Esiteks, Fedotov (fotol vasakul) ja Kaprizov ja kõik teised välismaal raha teenivad Vene sportlased – saate nüüd aru, et sellele riigile ja sellele võimule, mida (mulle nii tundub, kuid möönan, et võin pisut ka eksida) te ilmselt toetate, sest seni on see ju toetanud teid, olete te tühi koht, ümmargune null; kui see riik ja võim tahavad, et jääte kõigest paugupealt ilma, siis ka jääte – ja keegi ei kobise ega kaitse teid, isegi mitte turvaliselt NHLis mängiv Aleksandr Ovetškin. Võib-olla saate nüüd aru – kuigi kahtlen, sest küllap on teilgi pea asemel televiisor –, et oma riigi ja selle võimu silmis peate olema truualamlikud orjad, kellel ei saa olla oma tahet; ja kui oma tahet ilmutate, siis arvestage, et sellel on tagajärjed. Paraku ma ei usu, et te sellest lõpuni aru saate – nii et leppige selle karmi saatusega, mis teile osaks on saanud ja saab, sest olete lihtsalt olnud pimedad ja lollid, kui sellele riigile ja võimule siiamaani, mil Venemaa algatatud sõda Ukrainas vältab juba viiendat kuud, ustavaks olete jäänud. Võtke seda kui õppetundi ja karistust oma tegelikkuse ees silmi sulgeva ja kas või vaikimisi Vene võimu toetava käitumise eest. 

Ja Griner (fotol vasakul) – millise ajuosaga tema mõtles, kui Venemaale mängima läks? Kas ta üldse mõtles? Normaalselt mõtlevatel inimestel oli juba ammu selge, et Venemaast tuleb hoida nii kaugele, kui võimalik, ja sinna oma nina mitte toppida. Aga näete, rahaahnus sai Grinerist võitu – väidetavalt maksab Vene liiga naiskorvpallureile mitu korda rohkem kui Ameerika liiga – ja nüüd on tulemus käes: Venemaal ootab ees vanglapõli. Võtku seda kui õppetundi ja karistust selle eest, et müüs normaalse, vaba maailma väärtused ja aated Venemaa pakutava mammona eest. 

Kui sedasi need juhtumid oma peas, mis ei ole televiisor, läbi vaagida, jõuab loogilise järelduseni, et Venemaal hätta sattunud sportlastele kaastundeks ja haletsuseks ei ole mitte mingisugust põhjust.

Huvitav, kas Bora-Hansgrohe meeskonnas Tour de France’il sõitval 26-aastasel Aleksandr Vlassovil (fotol paremal), kes püsib pärast 10. etappi 14. kohal, on Venemaa armeeteenistus läbitud või peaks ka tema, Venemaale selga pöörava Saksamaa klubi esindaja, viima kodumaale aega teenima? Eks saame kuulda, kui ta peaks oma nina oma kodumaale pistma.

Foto 1: Vitali Klitško Kiievis 26. aprillil enne Venemaa ja Ukraina sõprusmonumendi mahavõtmist. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Ivan Fedotov Pekingi olümpiafinaalis, mille Venemaa kaotas Soomele. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Kirill Kaprizov mängimas 2. mail Minnesota Wildi meeskonna eest. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Brittney Griner sisenemas 7. juulil Moskva lähedal Himkis kohtusaali. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Ivan Fedotov pärast kaotust Pekingi olümpia finaalis Soomele. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Brittney Griner mängimas Tokyo olümpia korvpalliturniiril USA eest. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Aleksandr Vlassov 1. mail Švetsis. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kes lubas Venemaa sportlased Eestisse võistlema?

Tunne oli selline, nagu oleks koduhoovis noaga selga löödud. (Miks, sellest kirjutasin kiretult ka Postimehes.)

Juba alates kõige esimesest päevast, mil Venemaa tungis kallale Ukrainale, olen oma avalikes sõnavõttudes võidelnud selle eest, et Venemaa ja tema sõdimist toetava Valgevene sportlased ei pääseks teistesse riikidesse võistlema. Kui algul jäid paljud rahvusvahelised spordialaliidud ses küsimuses äraootavale positsioonile, siis peagi andis Rahvusvaheline Olümpiakomitee neile soovituse, et Venemaa ja Valgevene sportlastel ärgu olgu enam rahvusvahelistele võistlustele asja. Enamik alaliite, v.a rahvusvaheline tennise- ja autospordiliit, on seda soovitust ka kuulda võtnud ja järginud.

Olin kindel, et ühelgi spordivõistluste korraldajal Eestis ei tule mõttessegi, et võiks meie külje alla ning meid ajast aega ähvardanud, ohustanud ja okupeerinud Venemaa esindajaid starti lubada.
Kuidas ma eksisin!

Eestis populaarseid ja rahvarohkeid spordivõistlusi, sh Tartu suusamaratoni korraldava Klubi Tartu Maraton maikuu lõpus peetud Tartu rattaralli protokollist leiab kolm tulemust, mille omanikud on pärit Venemaalt.

Championchipi küljel, kuhu tulemused laekusid (ekraanipilt paremal), on 128 kilomeetri distantsil 213. koha saanud Mikhail Petrochenko (sünd. 1988) ja 60 kilomeetri sõidus 917. koha saanud Marat Kadyrmaev (sünd. 1960) märkinud end Venemaa esindajateks.

Sportose tulemuste arhiivist näeb, et Petrochenko on Tartu rattarallil osalenud ka kolmel eelneval korral ning seal on ta oma klubiks märkinud FreeCyclists Saint-Petersburg.

Marat Kadyrmaev, kes on rattarallidel ja -maratonidel ning triatlonidel Eestis osalenud palju aastaid, töötab Peterburi transpordifirmas juhtival kohal.

Rattaralli 60 kilomeetri distantsil (ekraanipilt paremal) sai 164. koha Venemaa esindaja Oleg Novikov (sünd. 1963), kes on märkinud oma klubiks Pskov Road Race, eesti keeles Pihkva Maanteesõit. Ta on sama klubi liikmena osalenud ka neljal eelmisel Tartu rattarallil.

Klubi Tartu Maraton teise kevadise suurürituse, 8. mail peetud Tartu maastikumaratoni protokolli süüvides tuli sealgi välja kaks osalejat, kes teatavad, et nende päritoluriik on Venemaa. 42 kilomeetri distantsil (ekraanipilt paremal) sai 108. koha Iurii Rogov (sünd. 1975), kes on esindatavaks klubiks märkinud Tallinna Tehnikaülikooli, aga esindatavaks riigiks Venemaa. Sportose arhiivis on see ainuke tulemus tema nimel.

Maastikumaratoni 24 kilomeetri distantsil (ekraanipilt paremal) sai 501. koha Aleksei Mamchits (sünd. 1974), kes on oma elukohaks märkinud Pihkva. Ta on löönud kaasa ka kuue aasta tagusel Tallinna maratonil.

Aprilli keskel, kui kirjutasin spordisanktsioonide teemal kolumni vastupidavusalade ajakirja Jooksja, kinnitasid mulle Mati Lilliallik ja Ain-Alar Juhanson, kes on tuntud Tallinna maratoni ja Tallinna Ironmani korraldajatena, et pärast Venemaa alustatud sõda Ukrainas venemaalastel nende võistlustele enam asja ei ole.

«Nulltolerants,» ütles Lilliallik Venemaa inimeste võimaliku osalemise kohta. «Teist varianti ei tohi ollagi.» Ning lisas: «Ei tahaks kedagi sealt [Venemaalt ja Valgevenest] näha.»

Juhanson ütles, et oli üks esimesi võistluste korraldajaid Eestis, kes Venemaa esindajate kaasalöömisele käe ette pani. Ta lisas, et Venemaa esindajatel ei maksa isegi pettuse teel starti trügida, näiteks pannes end kirja Läti või Leedu esindajana, sest võistlusmaterjalide kättesaamiseks tuleb esitada isikut tõendav dokument.

Küsisin Venemaalt pärit inimeste starti lubamise kohta ka Klubilt Tartu Maraton, kelle pressiesindaja vastas, et ei näe võimalust mulle selle kohta kommentaare jagada.

Polegi kommentaare vaja, sest sõnade asemel räägivad faktid. Need said just eelnevates lõikudes esitatud. Mis oli kui noahoop selga kahes mõttes. Esiteks, olen Klubi Tartu Maraton üritustel osalenud kümneid kordi ja lugenud neid alati aasta oodatumate sündmuste sekka. Teiseks, samal ajal kui olen suunanud paljude kirjutiste fookuse Venemaa sportlaste isoleerimisele suures spordis – näiteks viimati pühendusin sellele, et hoida silm peal, kas siseministeerium ikkagi kehtestab Rally Estonia ajaks Eestisse sissesõidukeelu Venemaa parimale rallipaarile Nikolai Grjazin ja Konstantin Aleksandrov (jah, kehtestas) –, on mu kodulinnas tegutsev MTÜ andnud silmagi pilgutamata rohelise tule agressorriigi Venemaa esindajatele oma üritustel.

Saatsin eelmise nädala reede hommikul Klubi Tartu Maraton mitmele aadressile küsimuse, millega klubi põhjendab ja õigustab Venemaa esindajate osalema lubamist oma võistlustele, ning palusin vastust esmaspäevaks. Vastuseks tuli pressiesindaja lühike kiri, et klubi kollektiiv on suvepuhkusel 1. augustini.

Mu süda, hing ja aju tõrguvad mõistmast, kuidas sai võimalikuks, et sellal kui teised võistluste korraldajad nii Eestis kui välismaal Venemaa esindajaid starti ei luba, saavad nad Eesti hinnatud ja populaarsetel spordiüritustel osaleda, nagu poleks maailmas meie kõrval midagi muutunud. Kui lugeda, kuulata, vaadata kas või üksainus kord, kuidas Venemaa hävitab Ukraina linnu ja külasid ning tapab sealseid inimesi, siis mis moodi saab anda kohutava sõja vallapäästnud Venemaa esindajatele loa ja võimaluse, et tulge aga pealegi Eestisse võistlema? Ma ei mõista, kuidas kellegi südametunnistus saab seda lubada. 

Praegu paistab, et samamoodi läheb edasi. Septembrikuisele Tartu rattamaratonile registreerunute nimekirjast (ekraanipilt paremal) leiab Dmitry Lebedinsky (sünd. 1977, varem kohtab protokollidest ka nimekuju Dmitrii Lebedinskii), kes on ülesandmislehel jätnud riigi nime märkimata, kuid esindatava meeskonnana on pannud kirja Pskov Ski Team, Pihkva Suusaklubi.

Nii et tere tulemast Eestisse, Ukrainas tapatalgusid korraldava Venemaa esindaja?... Sel juhul teatan, et mina Tartu rattamaratonil ei osale. See oleks moraalselt vastuvõetamatu.

Foto 1: Tartu tänavuse rattaralli lõpusirge. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rattur Tartu tänavuse rattaralli stardi ootel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuhu kadus üks sekund Rein Taaramäe vastu?

Tartu ja Ilmatsalu vahele jääva Rahinge järve (fotol paremal) ääres – seal, kus Kelly Sildaru plikana suviti trampliinilt vist vette trikke harjutas (korrigeerige, kui eksin!) – asub hõbedane kuppel nagu mingi Marsi telk ning selle kõrvalt läheb nõlvast üles väike tõus, mis Stravas on märgitud 0,43 km pikkuse  Rahinge järve tõusuna. Tõusu all on ujumissillaga piiratud rand, mis on viimastel päevadel olnud isegi õhtuti rahvast pungil, ning taamal, järve teises otsas, on koht, kus veesuusatajad saavad trossi järel hüpetel vigureid teha.

Mind huvitas tõus.

Keerasin peateelt maha ning kogusin kiirust, sest kui tõus algab, ega siis enam juurde pane, siis saab hoogu ainult kaotada. Ühtlasi pidin jälgima, et mõne auto tagant mõni laps ootamatult ette ei jookse. Ei jooksnud – vanemad hoidsid neil silma peal.

Stravaga on see häda, et ega sa täpselt tea, kust ajalõik algab ja kus lõpeb. Eks see annabki põhjust pikemalt pingutada. Kuid kes arvab, et viimse välja panin, see eksib. Arstid on andnud ammuilma soovituse, et seda teha ei maksa.

Pärast siis vaatasin tulemusi. Rahinge järve (fotol all vasakul) tõusu võtmiseks kulus mul 45 sekundit, millega jäin napilt, kõigest üheainsa sekundiga, Strava 160 konkurendi arvestuses esikümnest välja. Minust sekund kiiremad on seal olnud Rein Taaramäe (fotol ülal vasakul) ja Peeter Tarvis, samuti profiratturite seas arvestatava kiirusvõimekusega Martin Laas (fotol paremal). Eesti ilmselt teravaim jalaga spurtijaks tõusnud Madis Mihkelsile oli allajäämine juba suurem, neli sekundit. Temaga olekski hobiratturil, kes sõidab nädalas heal juhul sadakond kilomeetrit, ausalt öeldes mõttetu konkureerida.

Kuhu too sekund siis kadus? Kas tõesti ainult küljelt puhuva vastutuule kätte? Ilmselt, nagu sellistel puhkudel tavaks, seisab ees tõsisem analüüs.

Hahahaa, see oli mõeldud irooniana! Liiga palju räägivad meie sportlased, kui on kaotanud, et nüüd tuleb teha suur analüüs. Ega see enam tulemust muuda! Analüüs tuleb teha ikka enne võistlust: millised on olud, kes on vastased, mis on nende tugevused ja nõrkused, millised on su enda plussid ja miinused, kuidas taktikaliselt tegutseda jne. Tagantjärele tarkus on teatavasti täppisteadus. Fikseeritud tulemusi silmas pidades paraku tarbetu teadus.

Fotod 1 ja 4: Rahinge järv. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe (keskel) kaks suve tagasi juunis jalgratturite liidu pressikonverentsil Pirita spordikeskuses. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Martin Laas finišeerib mullu maikuu lõpus Toomemäel Tartu GP võitjana. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix