Paljud tegid üllatusest suured silmad, kui Tanel Kangert tõi oma eestkostega äsjasele Tour of Estoniale UCI WorldTeami meeskonna BikeExchange-Jayco. Nii kõva punti ei olnud sel võistlusel veel nähtud, mistõttu võis arvata, et profitiim tuleb ja paneb kõik teised mängeldes paika. Ja seda, et nad ei tule Eestisse lihtsalt lõbu või trenni tegema, kinnitas võistluseelsetes intervjuudes ka Kangert, kui rääkis, et võistkonnal on punkte vaja.
Aga BikeExchange-Jayco meeskond ei võitnud sisuliselt mitte midagi. Ei ühtegi etappi, ei koondarvestust individuaalselt ega meeskondlikult. (Ainus lohutus: Kaden Grovesi esikoht punktide arvestuses.) Kuidas siis nii?
Altmineku seletas ära keegi, kes ütles, et UCI WorldTeami meeskond ei ole harjunud
nii kaootilise võistlusega, nagu toimus teisel etapil Tartu linnaringil. Minu meelest tabas see ütleja kümnesse.
Tartu GP on tõepoolest olnud peaaegu alati kaootiline ja ettearvamatu võistlus. Ka tänavu, kui «varjusurmast» ilmus viimasel ringil Norman Vahtra, kes kaks kevadet tagasi mind Rene Mandri organiseeritud
Tartu rattaralli treeningsõidul poolel distantsil enda tuules suurde gruppi tagasi vedas. (
Video tollest sõidust on siin.) Tänavuse GP ajal ta enne otsustavaid sündmusi ju suurt välja ei paistnud ja tooni ei andnud. Küll paugutasid seal teised, näiteks Hugo Forssell ja Peeter Pruus.
Tartu GP võlu selles ongi, et seal võib olla kaks-kolm ringi enne lõppu rohkem kui minutiline, vaat et kaheminutiline edumaa, aga
see sulab ometi kiiresti kokku, nagu juhtus näiteks mullu. Tartu GP-l on alati olnud palju atrõõve ja jooksikuid, aga eales ei tea, mis neist saab, ja võitja võib ilmuda kaardipakist nagu jokker. Ütleksin, et see ei ole mitte ainult kaootiline, vaid loogikavaba võistlus – ja sellepärast ongi see huvitav.
Võrrelge Tartu GP-d näiteks Giro d’Italia (fotol paremal) või Tour de France’i mõne keskmise, mitte ultramägise etapiga – kui igavad nood enamasti on. Asi käib laias laastus ühe tüüpmalli järgi. Mingil hetkel saab punt jooksikuid eest ära, siis liigub liidrisärki kaitsev meeskond peagrupis ette ning hakkab raadio teel saadud juhiste järgi tempot kontrollima, et vahe püsiks selline, et jooksikud liiga kaugele eest ära ei saaks ja et neid liiga vara kinni ei püütaks, sest siis järgneks ilmselt peagi mõni uus rünnak. Tavaliselt hakatakse suurtuuridel korralikumalt võidu sõitma 25-30 km enne lõppu, misjärel hakkavad ka sprinterite meeskonnad üles rivistuma. Ja nii käib see tavaliselt etapist etappi, kõik on paigas nagu kellavärk.
Võrreldes Tartu GP kaootikaga – igav! Spordi teevad huvitavaks ettearvamatus, üllatused, ootamatused. Suurtuuridel on neid võrreldes üheainsa Tartu GP-ga minimaalselt.
Mul oleks Tartu GP-d korraldavale Klubile Tartu Maraton vaid üks soovitus: kui Toomel saavad teetööd ükskord tehtud, palun lisage rajale ka Kroonuaia ja Jakobi mäe tõus. Vaat sellest tuleks alles võistlus, kui ringil oleks kolm tõusu: Jakobi, Lossi ja Vanemuise. Kui tänavune kahe tõusuga võistlus oli mõne arvates – ja õigustatult arvates – kaootiline, siis kolme tõusuga ring muudaks selle võistluse heas mõttes Browni liikumiseks.
Huvitav oleks näha, mida UCI WorldTeami meeskonnad sellise raja kohta ütleksid ja millised oleksid siis tulemused. Mis te arvate?
Fotod 1-4 ja 6: Tänavuse Tour of Estonia Tartu GP sõit. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Korrektne ja korrapärane võistlejate rivi 2020. aasta Giro d'Italial. Foto autor. AFP/Scanpix
25 Kommentaarid:
Olen selle osaga nõus, et kontrollida raske.
Sõidu käigu muudaks teistsuguseks see, kui osaleks juba 3 WorldTouri tiimi. Praegu kõik jälgisid ühte meeskonda ja nende kohustus oli nö sõidu käiku dikteerida. Kui juba paar tugevat tiimi rohkem, siis vastutus jaguneb ning Normani sugustel kordades raskem heal positsioonil püsida ja selliseid avantüüre ette võtta. Palju jõudu kulub juba selle peale ära. (Norman oli muidugi tugev ja igati vinge sõidumees.)
Teiseks, et siin tahaks ka tulevikus WorldTouri tiimid sõita, siis peaks ring olema oluliselt pikem. Velotuuri raames 16x10 km ringi sõita on jabur. (Sõita iga 10 km järel seda munakivi lõiku ei soovi tegelikult keegi ega see Belgia klassik pole). Nii lühikesel ringil reeglina korraliku tasemega UCI sõite ei sõideta.Ring peaks olema vähemalt 15 km. Varasemalt ka nii oli. Jakobi tõus võiks kindlasti sees olla.
Aga vaatasin ka ise sõitu ja vägev oli.
Tour of Estonia rattasõitu kui sellist on minu meelest parem võrrelda ühepäevasõitude ja nn klassikutega. Suurtuurid on brutaalsed distsipliinid kui Bradley Wigginsi hinnangut laenata - 3 nädalat karmi sõitu. Taoliselt paugutades, nagu Tartu GP-l võis näha, oled 1. nädala lõpuks hiljemalt küpse.
Suurtuure kajastatakse ka piirkonna tutvuse eesmärgil. Turism on tulu. Eriti hästi õnnestub see prantslastel. Ka rattasõidu jooksvat ülevaadet ja analüüsi teevad nad fantastiliselt hästi. Traditsioonid.
Kanks ütles, et ta nimeka tiimi rattamehed olevat kiitnud Eestit kui vaat et Šveitsi. Ärgem laskem välismaalaste viisakusest ennast petta. Tartu GP trass läbi Ropka on kõike muud kui ilus ja hiilgav. Vastupidi - kole, kõle, ilma konkreetsete tänavapiireteta auguline asfalt, tee ääres parkima jäetud erinevad haagised. Sõit prügi-, transpordifirmadest mööda, autoaiad ja kummiboksid. Aga Tartu olevat ilus linn.
Ambitsioon võiks olla Eesti Velotuur viia nädala pikkuseks, seal sees võiks Tartu kriteerium kui olulisim etapp. Üle Eesti sõites peatvaatajaid praktiliselt pole (võrdle suurtuuride meluga), vähemalt Tartus tulevad mõned kümned seda vaatama. Palju on korraldajad ja ratturid teinud (Jass ja Kanks meelitamaks kõvu meeskondi siia), rohkem on veel teha.
Velotuuri võiks Moabis puumade radadel korraldada. See oleks äge. Tartus oli GP rajal sama palju pealtvaatajaid kui Moabis on raja ääres puumasid rattureid ootamas.
Kas Moabis ka rajal mehikesed, kes liputavad punast lippu, kui puuma oht?
Kui puuma suure käraga kraavi kargab siis kindlasti lehvitavad.
Te mehed ei tunne puuma psühho antropoloogilist käitumise mustrit. Kui puumale otse silma sisse vaadata siis läheb ta taltsaks nagu lambuke. Laseb ennast kaissu võtta ja siis raksaki murrad pea otsast ja soristad vere ämbrisse.
Kuulge, siin on ainult ühel mehel puumaga silmsideme kogemus. Tema räägib kas ja kuidas raksata. Teadagi kes.
Tubli Kontaveit, saatis venelase minema. Oli aru saada meedias kajastatu tagant, et ta venelane oli peast ikka venelane, ilmselt ka putinlane.
Kas härra Pullerits avaks kaarte, mis Aavikuga juhtus? Reede saates "Muuli ja Aavik" polnud ühtegi vihjet, et esmaspäevast on töötu
Meie peatoimetaja on üks ja ainus Padre juba pikki aastaid. Blogi püsib edukalt - kvaliteetne sisu, lojaalne kogukond, väliskorrespondent toomas uudiseid UKst, vasakpoolsed saavad regulaarselt pasunasse - rahavood võimsalt mühavad. Loodetavasti loetakse seda kommentaari Tartu maanteel ja tehakse omad järeldused, kes ja mis on ühe meediumi edu võti.
12:12 väga nõus teie kommataariga. Kui Padre on peatoimetaja siis mühiseb ja kohiseb, kommarid saavad pasunasse ja puumad kotti. Karamba!
Kust oli aru saada et Kontaveiti treener oli putinlane?
Kogukond tahaks rohkem infi saada muidu pole viga. Kuhu kadus Soonets? Kuhu kadus Kägu?
Kontaveiti selgitus treeneriga lepingu lõpetamise kohta:
https://sport.err.ee/1608620785/kontaveit-tursunov-ei-saa-viisaprobleemide-tottu-minuga-turniiridel-kaia
Samas kui Tursunov on juba umbes veerand sajandit elanud USA-s, peaks olema olnud küllalt võimalusi pätiriigi passi väljavahetamiseks.
oi oi. https://arvamus.postimees.ee/7538986/intervjuu-postimehe-uus-peatoimetaja-priit-hobemagi-ka-usaldusvaarne-ajakirjandus-peab-tekitama-emotsioone
Juba see jutt tekitab emotsiooni. Jääb mulje nagu Ristiisa teeb uuele bossile pai. Nüüd on aeg panuseid teha. Kaua kestab uue tuhast tõusva emotsioonisädemetega linnu lend?
Jah oi oi oi nüüd läheb panemiseks.
Kuidas te suhtute mehesse, kes hüppab ühest erakonnast teise? Aga sellesse, kes hüppab ühest meediamajast teise?
Hõbemägi kiitis raadios meeletult Harjut. See on täna Eesti ajakirjanduse tase. Peale paari Kuku saate ja selle blogi ei maksa Eesti ajakirjandusega kontakti hoida.
Hõbemäed tulevad ja lähevad aga suusablogi kestab nagu tuhandeaastane Moabi liivakivi aja proovile vastu kommunistid seda vahel urgitsevad aga ilma tulemuseta
Aru ma ei saa neist noortest, kes nutavad taga Kontaveidi treenerit. Nad nutavad kehtestatud sanktsioonide eest ja nende meelest on paratamatu grand finale tuumasõjaga väheolulisem kui mõni Anetti võibolla saamata jääv turniiri võit, millest nad ise ei näe sentigi. Hõbemägi peaks sellised lillelapsed kuhugi nurka pühkima, et nad peavoolus nina alla ei satuks, seniks kuni mõistus pähe tuleb.
Kontaveiti Tursunovi asi on väike suures plaanis, kuigi kahjuks puudutab see meid, kui nad sobisid siis väga kahju et nii läks.
Et venelastel mängida ei lasta selle tõttu nutavad pisaraid Nadal Djook Mcenroe Navratilova Billie Jean King ja teised tennisemaailma suured, katsu Kontaveiti nende kõrvale panna, pealegi oli tegu treeneriga. Kui meie poisid vene ja ameerika koondisel suuski määrisid oleks võinud ka vinguda et nä nä nä nä
Väga hea kommentaar, 08:26!
See, et vene treenerid enam reisida ei saa, peab saama üleüldiseks normiks, 09:40. Lisaks vene treeneritele muidugi ka vene sportlased.
Meie poisid peaks kõigil suuski määrima, ka kongo ja iraani koondisel siis on võrdne
Siin midagi ei klapi. Vene tennisistid lendavad oma vene passiga mööda maailma ringi nigu poole asigi. Kuidas siis Tursunov ei saa? Las uuriv ajakirjanduguru Pullerits uurib välja kes siin nahleebitseb
Arvan, et see oli hädavale, et Anetti treener ei saa Vene passiga reisida. Arvan, et seal on pigem see, et tegemist võis olla Putini poolehoidja ja Vene sõjaväe õigustajaga, arvestades, kuidas sportlased on enamasti olnud sealse võimu poolt kodustatud. Vt Team Putin, Bolšunov, J. Välbe, Ovetškin, õed Averinad.
Postita kommentaar
<< Esileht