Smutov: Suusaamööbi esimesed pingutused

Olen esmaspäeva õhtust suusaentusiast. Läbitud on esimene ametlik treening ja õppisin imiteerima suusastiile. Või oleks õigem öelda suusasamme? Ega ma täpselt tea, sest tegelikult olen paras suusaamööb.

Bioloogiaga kursis olevad inimesed ehk teavad, et amööb on ainurakne ja ta justkui muudab pidevalt oma keha kuju. Mul on suusatamisega sisuliselt sama lugu – esiteks pole ma isegi veel arenema hakanud ja teiseks on iga minu suusasamm eelmisest erinev.

Kuid võttes arvesse, et ma pole ühtegi liikumist ega sammu enne esmaspäeva eales harjutanud, siis pole hullu ja aaab hakkama küll. Ehk ongi parem õppida, kui varasemad teadmised peas ei trummelda.

Tartu suusaklubi täiskasvanute trenn oli iseenesest päris lõbus, sest ma olin seal nagu võõrkeha - katkistes jalgpallitossudes, 60ndadest pärit suusamütsiga ja suusavarustust pole mul sendi eestki. Õnneks on suusklubi sellistele isenditele mõelnud ja nii saab treeninguteks laenata nt. suusakeppe.

Trenn algas soojendusega, milleks oli 15-minutiline jooks. Minu jooks kestis umbes kuus minutit. Loomulikult olin tunnike enne trenni kõhu täis puginud ja jooksu ajal kepslesid kaks verivorsti kõhus paremalt vasakule ning andsid endast igal sammul märku.

Edasi läks enesetunne aga üha paremaks. Ei hakka praegu erinevatest harjutustest ja uutest teadmistest jahuma, kuid trenni lõpuks higistasin nagu loll Ivan tulikuumaks köetud ahju kohal. Samas lõpetada ka väga ei tahtnud. Mis siis, et suusasammud tundusid endiselt krobelised ja arvatavasti tulnuks mul ahjuga ratsutamine paremini välja.

Üllataval kombel sain treener Jaak Teppanilt aga tihti kiita ja tõele au andes – kui ta kiidusõnad olid lihtsalt ergutamiseks, siis oma ülesande täitsid nad ideaalselt. Ootan kolmapäeva.

Foto: Pildil on Tartu laululava ja selle ümbrus. Just seal toimus Martin Šmutovi esimene suusatreening.
Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix.

Pullerits: Raske nädal

Toimetaja Vahur Kalmre, kellega kahasse oleme Tartu-Tallinna maanteel välja haudunud nii mõnegi spordikommentaari, mis minu nime alla ilmunud - ja mille eest olen oponentidelt kõvasti võtta saanud -, imestas hiljuti, kust ma küll võtan aja, et pärast tööd trenni teha. Kusjuures tööpäev tavaliselt enne poolt seitset või seitset lõppema ei kipu.

Siin tulebki appi treeningplaan, nagu eelmises sissekandes lubasin põhjendada. Kui plaan on ees - ja eesmärgid, millest lähtudes plaan koostatud, on selged -, siis see sunnibki end mobiliseerima ja aega võtma, kas või jõuga.

Lihtne oleks ju mängida Thomas Wassbergi: võtta õhtupimeduses jalad selga, aga lüüa pärast viit-kümmet minutit käega, et ahh, ei ole siin mõtet ponnistada, täna ei tule midagi välja, ja minna koju tagasi. Seda võis endale lubada pika staazhiga Wassberg, aga seda ei saa lubada endale see, kel esialgu eesmärgid seatud vaid ühe hooaja peale.

Nõnda töö kõrvalt harjutades tikuvad päevad muidugi väga pikaks venima. Näiteks möödunud kolmapäev: kella seitsmeks koju, süüa ja riided vahetada, kaheksaks trenni, seal poolteist tundi klassikarolleritega, siis koju tagasi, kümneks pestud-küüritud, misjärel vaadata läbi film "Kõik müügiks", et valmistada ette järgmise päeva intervjuu Jaak Kilmi ja Andres Maimikuga, ning tagatipuks planeerida hommehommikune seminar ajakirjandustudengitega, mis algab juba 8.15. Pärast 12 magama, 6.40 maast lahti.

Pole siis ime, et pühapäeva õhtuks, kui olin pärastlõunal teinud Tartu dendropargi nõlvadel poolteist tundi suusaimitatsiooni - ainult tõusud ja laskumised, ei mingeid tasaseid lõike -, saabus totaalne väsimus. Lugesin nädala treeningtunnid kokku. Sain seitse ja pool. Algo Kärp, kes tänavu harjutab koos meeste A-koondisega, oli mulle rääkinud kümmekond päeva tagasi, et kui tal on kergem nädal, koguneb treeningtunde 12-13, aga raskeil nädalail üle 20. Ehk ka taastava harjutusrezhiimiga nädalal treenib ta pea kaks korda rohkem kui mina üksjagu pingelisel nädalal.

Muidugi, see-eest pole tal palgalist päevatööd. Tema töö on ainult trenni teha. Kusjuures tema 20 tundi nädalas on rohkem kui kaks korda vähem, kui minu tööaeg Postimehes. Sellegipoolest pole ma kindel, et vahetaksin oma elurütmi tema oma vastu. Sest spordis loeb ainult võit. Kärbi töö on viljakas vaid siis, kui ükskord tulevad ka medalid, ja mitte Eestis, vaid ikka rahvusvahelisel areenil.

Õnneks pole ajakirjanduses võimalik ega vajalikki tõestada, kes on Eesti või maailma parim sulemees, mis teeb elu tunduvalt kergemaks. Aga kui kunagi hakataks ka lehemehi ametioskuste järgi reastama, tuleb vist küll kõigist kõrvalharrastusist loobuda. Nagu on Kärp suusaedu nimel loobunud vähemasti esialgu õpinguist, rääkimata igasugusest palgatööst.

Foto: Pildil on Eesti suusakoondise 2004. aasta treeninglaagris rassinud Priit Pullerits.
Foto autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix.

Smutov: Sprinterid hakkavad paugutama

28. ja 29. oktoobril teevad hooaja esimese stardi Eesti suusasprinterid. Düsseldorfis lähevad loodetavasti rajale Priit Narusk, Anti Saarepuu, Peeter Kümmel, Erkki Jallai, Timo Simonlatser, Piret Pormeister, Tatjana Mannima ja Kaili Sirge.

Miks loodetavasti? Asi on nimelt selles, et tegelikult võib Eesti kvoodi kohaselt rajale minna vaid neli meessuusatajat. Eesti Suusaliidu ametnikud loodavad aga, et korraldajad leiavad koha ka viiendale eestlasele.

Kindlasti saavad rajale kõik kolm naissuusatajat. Paarissprindi koosseisus selguvad pärast esimest võistluspäeva.

Meenutame lühidalt ka möödunud hooaega. Meeste konkurentsis esines sprindis kõige paremini rootslane Björn Lind, kes kogus 586 punkti. Teise koha sai 443 punkti kogunud Lindi kaasmaalane Thobias Fredriksson. 423 punktiga oli kolmas Tor Arne Hetland.

Eestlastest sai Anti Saarepuu 102 punktiga 20. koha. Temast koha võrra maas oli 97 punkti kogunud Priit Narusk. Peeter Kümmel sai 28 punktiga 46. ja Andrus Veerpalu 16 punktiga 52. koha.

Naiste tipp oli mullu ühtlane: norralanna Marit Björgen kogus 394, Ella Gjömle 388 ja Beckie Scott 376 punkti. Kristina Šmigun kogus 36 punkti ja sai 38. koha ning Õnne Kurg jagas ühe punktiga 126. kohta.

Tänavu on meeste stardis Düsseldorfis neli korda võitnud Peter Larsson. Naiste arvestuses tõstetakse FISi koduleheküljel esile aga Katerina Neumannovat.

Foto: Pildil on Anti Saarepuu ja Priit Narusk.
Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix.

Pullerits: Algatuseks eesmärkidest

Aeg-ajalt, just pärast spordikriitilisi kirjutisi, võtavad mõned anonüümikud sõna, et mida see ajakirjanik õiendab, pigem mingu ja vaadaku omal nahal järele, mis tunne on sporti teha ja tulgu siis ütlema.

Ent niisama, omast tarkusest, pole põhitöö ja pere kõrvalt mõtet vaba aega spordile kulutada. Mati Alaver, vaadanud 2004. aasta suvel, mil veetsin neli päeva Eesti suusameestega treeninglaagris, mu vere- ja laktaadinäitajaid, ütles pikemalt mõtlemata, et olen valesti trenni teinud. Seega siis: pole mõtet omapäi lahmida.

Nii otsustasin algavat hooaega viimaks tõsisemalt ja teaduslikumalt võtta.

Ega aega nagunii eriti jäänud ole. Vanus 41 aastat tähendab, et sportlike tulemuste parandamisel seisab kõrge sein ees, ja see läheb aina kõrgemaks, mida rohkem vanust lisandub. Ent lootust annab kaitseminister Jürgen Ligi, kes mulle talve lõpus tunnistas, et tema hakkas Tartu maratonil korralikke tulemusi, 200 piirile ja alla selle, saavutama alles 42-aastaselt.

Seega, kui Ligiga võrrelda, on mul tippvormi jõudmiseks veel tubli talve jagu reservi.
Nii nagu olen suusatajailt nõudnud hooaja eel aru, mis on nende sihid, olgu siinkohal välja öeldud ka minu talvised eesmärgid: Tartu maratonil vähemalt 400 sisse ja Estoloppeti klassikamaratonidel 120-130 hulka.

Lootust peaks olema. Alaver ütles umbes kolm suve tagasi, et 400 sisse peaks minusugune vähegi korraliku treeninguga igal juhul mahtuma. Kui viitasin, et mitte just maailma võimsaim õlavöö võib seejuures takistuseks saada, vastas ta, et see ei sega - sest ega Andrus Veerpalu õlgadest teab mis laiem ole.

Igatahes olen nüüd, pärast 906. kohta Tartu rattamaratonil (alla 4000-kroonise Optimaga), viis nädalat Eesti naiste B-koondise peatreeneri Kalmer Trammi plaanide järgi talvehooajaks vundamenti ladunud.

Miks on plaani vaja ja mida see annab, sellest edaspidi. Püsige jäljes!

Foto: Postimehe päev Tartu Raekoja platsil. Pildil Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits.
Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Smutov: Tagasi suusarajale

Ma olen 24-aastane ja viimati suusatasin umbes seitse aastat tagasi. Kirjutasin toona lugu ühele tänaseks hingusele läinud ajakirjale. Lugu oli Tartu suusamaratonist ja täpsemalt selle läbimisest.

Enne starti olin uurinud, mida maratonilt oodata võib. Et jutustused olid karmid, valmistusin hoolega – laenasin umbes keskajast pärit suusavarustuse (kepid oli sihukesed kollased ja nagu roost tehtud), käisin suuski määrimas, toppisin selga pea kõik dressipluusid ja kampsunid ning kaasa võtsin seljakoti, et ma rajal nälja ei sureks või janusena hange ei langeks.

Suusarajal selgus, et kaheksat kihti riideid polnuks vaja olnud ja seljakott segas samuti liikumist. Mõttetus. Suusavarustuse osas mul kaebusi pole, sest edasi ma liikusin. Vaevaliselt (samas tempos sõitis umbes 7-aastane tütarlaps koos oma isaga), kuid liikusin.

Kõige enam ajab hinge täis aga see, et ma ei sõitnud maratoni lõpuni. Fotograaf tahtis kiiresti Tartusse sõita ja ma otsustasin temaga kaasa minna. Sõidu lõpuni oli siis veel umbes 15 kilomeetrit ehk maratoni selgroog oli juba murutud, vähemalt minu arvates.

Ma pole seda rumalat otsust endale siiani andestanud ja olen pidavalt plaaninud uuesti rajale tormata. Sellel aastal saab see siis loodetavasti lõpuks teoks ja erinevalt eelmisest katsest kavatsen ma seekord maratoni jaoks isegi trenni teha. Loodetavasti Tartu suusaklubis. Eks sellest kirjutab hiljem.

Foto: Pildil on 35. Tartu suusamaratoni rada.
Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix