neljapäev, detsember 31, 2020

Pullerits: Millised olid professionaalsest vaatevinklist mu aasta parimad saavutused?

Aasta lõpus peab ju aasta jooksul tehtu kokku lööma. Nii vaatasin järele, millised mu 2020. aastal tehtud lood olid Postimehe veebis kõige loetumad. (Kahjuks ei ole arvestust nende kohta, kes lugesid mu lugusid lehes.) Ma ei tea, kas ma tohin konkreetseid klikkide arve avaldada, mistõttu tegin nii, et võtsin kõige loetuma, Aivar Mäe ja estoonlaste läbisaamise loo etaloniks, mille lugejate arvu veebis võrdsustasin 100 protsendiga, ning kõigi järgnevate lugude puhul näete, kui mitu protsenti oli neil lugejaid võrreldes Aivar Mäe ja Estonia looga.

See, et Mäe ja Estonia lugu oli loetuim, ei tohiks tulla üllatusena, sest lõppeks oli ju tegu 2020. aasta  ühe kõmulisema looga. Teisele kohale tuli umbes samal ajal tehtud reportaaž maasikate korjamisest lavatsil - kui mäletate, oli see suve hakul väga aktuaalne teema (fotol ülal vasakul). Kolmandaks tuli aga üllatuslikult minu intervjuu endise modelli Eha Urbsaluga.

Spordilugudest oli kõige loetum mu usutlus Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aavaga - minu lugude edetabelis 12. koht (fotol paremal). Kohe selle järel, 13. kohal, on intervjuu teist korda EOK presidendiks valitud Urmas Sõõrumaaga.

Kolmanda kümne keskele mahtus veel kaks spordilugu. Esiteks mu mälestuslugu kohtumistest Mati Alaveriga ning teiseks võhmameeste seas tuntud Haanja mehest Tarmo Mõttusest, kes usaldas mulle oma traagilise loo, kuidas ta pääses eluga kriitilisest olukorrast.

Iseloomulik on veel see, et järgnevad edetabelis on tervelt kümme lugu pühendatud koroonaviirusele ning kaks lugu sellega väga tihedalt seotud. See näitab ilmekalt, millise aastaga oli tegu.

Täna, aasta viimasel päeval ilmub Postimehe Arteris lugu, millega ise varjamatult väga rahule jään. See on lugu sellest, kuidas üheainsa kümnendiga jõudis viie eesti mehe asutatud ettevõte Pipedrive (fotol paremal) tänavu hilissügisel maagilise tähiseni – firma väärtus on nüüd rohkem kui 1 000 000 000 dollarit. Jah, see on üle miljardi! Ütleksin selle kohta võltstagasihoidlikkuseta: long-form journalism at its very best - at least in Estonia. (Täiendus: see lugu tõusis uue aasta esimestel päevadel mu edetabelis 10. kohale.)

100 Estoonlased lahkavad Aivar Mäed tabanud süüdistuste tagamaid

88 Inimkatse: kas maasikate korjamine liikuval laval on orjatöö või mitte?

81 Eha Urbsalu: Mida oleme kuulnud naistest ja Hollywoodist – see kõik on tõsi ja veelgi hullem

78 Eesti hoidub kriisist uisapäisa väljumast

67 Villade rajamine Hispaanias tekitas Swedbankis kahtlusi

62 Edgar Savisaar: Ärge mind kiusake Jüri Ratasega, heldekene!

61 Andmeanalüütik soovitab: laske Eesti lahti!

61 Minister Tanel Kiik: aprilli keskpaik tuleb kõige raskem

60 Eestlane proovis hoiatada Hispaaniat viiruseplahvatuse eest

60 Eelmise aasta suurim lugu: nii jõudsid eestlased nullist miljardini  

60 Õppetund, kuidas teenida kriisi ajal viie päevaga pool miljonit eurot

58 Rally Estonia peakorraldaja Urmo Aava: peaks vaatama, kas Ott Tänak on päris inimene

55 Urmas Sõõrumaa: Isegi tippsportlastel on minuga raske

55 Toidukorvis tunneb kriisi mõju lähikuudel

54 Paris Hiltoni, Donald Trumpi tütre ja teiste kuulsuste ihukaitsja leidis tõelise ilu... meie Eestis!

53 Hiina maskide tõhusus pole kindel

53 Randpere: Estonia huku uurimine tekitas tohutut umbusku

52 Koroonaviirus lõikas telesarjadel lõpud ära

51 Toomas Sulling: Osa soomlasi pidas seda häbiplekiks, et Soome inimene tuleb meile operatsioonile

51 Kuressaare haiglas on 41 töötajat andnud positiivse viiruseproovi

50 Depressiooni põrgust pääsenud Liis Velsker: emotsioonide kõikumine oli nii metsik, et ma enam ei jaksanud nendega tegeleda

50 Kriis on löönud ilutöötajad kahte leeri

47 Viirusanalüüsid jätavad küsimused õhku

46 Telekomide juhid silmitsi ennenägematu katsumusega

46 Priit Pullerits: Mati Alaver, minu kangelane

46 «Talve»-filmi käsikirja alusmaterjali ümbritsevad segased lood

45 Ootamatult ränk ööpäev lõi sitke eesti mehe jalust

45 Appi, huntide pealetung! Kas varsti lapsed neil hambus?

Foto 1: Priit Pullerits Laari Talu OÜs maasikaid korjamas ja puhkepausil joomas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rally Estonia võistluste juhi asetäitja Urmas Roosimaa kõndis rallinädala algul koos Priit Pulleritsuga läbi Rally Estonia Tartu linnakatse. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Pipedrive'i personalijuht Leelia Rohumaa. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

esmaspäev, detsember 28, 2020

Pullerits: Suusamehed, kui kaua laseme ajukääbikutest automaniakkidel end trukkida?!

Paljud on küsinud, kuidas suusatamine edeneb.
 
Tõsi see on, et rattad läksid eelmise nädala keskel keldrisse. Eks näis, kui kauaks. Aga proovi sa suusatada, kui kogu see ilm on autoga arulagedaid ja idioote täis!

Käisin pühapäeval Tartus Tiksoja lähedal metsas. Sealkandis, kus elab Tiidrek Nurme ja kus on metsa all saepurukattega rajad ning paar välivõimlat. Ja nägin, kuidas keegi oli oma autoga sõitnud mööda laia jalutamise rada metsa alla – õnneks tuli õrn puidust sild vastu ning ta keeras metsa all otsa ringi, nagu jäljed reetsid.

Nädalavahetusel kirjutas üks teie seast oma murest mulle kommentaaridesse:

«Soovita mõnel Tartu Postimehe noorreporteril külastada Vooremäge ja uurida nende kümnete ja sadade suusaraja rüvetajate käest, et mis tunne on? Mis tunne on terve perekonna ja koerte ja kelkudega jalutada keset suusarada, eriti klassikajäljes? Mis tunne on pika tõusu pealt vastassuunas kelkude ja lumelaudadega laskuda ja vaadata suusatajaid kui lollakaid, kes arvavad, et suusarada on mõeldud suusatamiseks? Ilgelt tahaks teada, mida need inimesed mõtlevad. Kui üldse. Ja mis tundega sellist lugupidamatust teiste suhtes oma järeltulijatesse edasi süstivad?»

Laupäeval suusatasin Tähtvere spordipargis (fotol paremal) hakatuseks 5 kilomeetrit. Püsisin suuskadel küll. Pühapäeval sõitsin spordi- ja dendropargis (kõige ülemisel fotol) juba 17,7 km, aega kulus 1:24. Täna, esmaspäeva hommikul suusatasin dendropargis tunni ja paaegu minuti otsa, viimaseid päevi elav Endomondo mõõtis selle ajaga 13,7 km. Aga mis mulle silma jäi!

Silma jäid dendropargi Emajõe-poolses servas võsa ääres, seal, kus kulgeb lai, kõvaks tambitud rada – see tundub praegu parima kvaliteediga rada, kus sealkandis suusatada –, järjekordsed kurve «nautinud» sõiduauto jäljed (fotol ülal vasakul ja all vasakul).

Kas kellelgi on aimu, mis osade inimestega juhtub, kui tali kätte jõuab? Ja mis teie nende vales kohas autoga sõitjatega peale hakkaksite, kui mõne sellise sündmuspaigal kätte saaksite? Palun ideid, et edaspidi ei peaks hakkama koha peal improviseerima, vaid karistusmeetmed oleks siin aegsasti läbi arutatud ja heaks kiidetud.

Suusa- ja võhmamehed, kui kaua me laseme ajukääbikutest automaniakkidel end trukkida?!

Foto 1: Tartu dendropargi valgustatud suusarada pühapäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tiksoja mets laupäeva lõuna ajal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 5: Sõiduauto jäljed Tartu dendropargi Emajõe-poolses servas esmaspäeva hommikul. Fotode autor: Priit Pullerit
Foto 4: Tähtvere spordipargi valgustatud suusarada ja lumekahurid laupäeval. Foto autor: Priit Pullerits

reede, detsember 25, 2020

Pullerits: No olid need rattavõistlused olümpial alles tsirkus!

KÜSIMUSTELE ON LISATUD ÕIGED VASTUSED!

Jõuluvana tõi Antwerpeni olümpiaraamatu. Need mängud toimusid sada aastat tagasi. Vaatasin siis jalgrattasõidu peatükki - ja mis ma näen! Vaat need olid alles huvitavad võistlused!

Maantee grupisõit oli pikk 175 km ja startis 46 ratturit. Võitja keskmine kiirus... mul vajus suu ammuli: 37,5 km/h. Ehk 1 km/h kiiremini kui kevadisel 119-kilomeetrisel sõidul Cycling Tartu noorte ratturite seltskonnas. Väga suur kiirus ju arvestades, et polnud siis mingeid karbonjookse ega isegi vist mitte alu(miinium)raame, elektroonilisest käiguvahetajast rääkimata. Ja võib vaid ette kujutada, millised olid siis teed - vaevalt kaks aastat pärast maailmasõja lõppu.

Vaatasin võrdluseks ka 800 meetri jooksu tulemusi. Võitja sai aja 1.53,4. Ma oleks oma isikliku rekordiga 1.55,9 jäänud alles viiendaks. Kuid... vaevalt ma oleks seda kohta saanud, sest finaaljooks toimus kõigest 20 minutit pärast viimast poolfinaali, mille võitis 1.56,4-ga seesama inglane, kes võitis lõpuks ka finaali. Ja vähe sellest: kui vaatasin raamatus avaldatud rajakatte pilti, siis see oli sisuliselt mudaväli.

Aga tagasi rattasõidu juurde, mis oli ikka väga kummaline.

Nüüd on teil võimalus näidata oma teadmisi.

1. Mille pärast sai maanteesõidus esimesena lõpujoone ületanud lõuna-aafriklane teise koha ning võitjaks kuulutati hoopis teisena lõpetanud rootslane?

Vastus: Kuna kuues kohas tuli ratturitel ületada raudtee ja mõned ülesõidud olid osa aega suletud, seisid ajamõõtjad igas sellises kohas ning panid kirja, kui palju keegi ülesõidu juures passis. Teisena lõpetanu, rootslane, oli rongide tõttu seisnud ja oodanud 4.01. Kui see seisuaeg tema lõpuajast lahutati, selguski, et ta oli raja läbinud kiiremini kui esialgu võitjaks kuulutatu, lõuna-aafriklane.

2. Tandemivõitluse kolmanda koha sõidus juhtus brittidel üks äpardus, mille tõttu neil ei tekkinudki võimalust medali pärast õieti heideldagi. Mis neil juhtus?

Vastus: Brittide ühel sõitjal purunes pedaal ning nad olid sunnitud katkestama.

3. Milline oli kohtunike roll selles, et 50 km trekisõidus läksid hõbe- ja pronksmedal vahetusse?

Vastus: Kohtunikud keeldusid muutmast oma esialgset otsust, kuigi apellatsioonikohus tunnistas, et kolmanda koha saanud mees lõpetas tegelikult teisena.

4. Kuidas oli võimalik, et 4000 meetri meeskondlikus jälitussõidus said britid finaalis kirja itaallastest neli kümnendikku kiirema aja, kuid pidid ikkagi leppima hõbemedaliga?

Vastus: Suurbritanniale fikseeriti parem aeg, kuigi Itaalia lõpetas nendest varem. Itaalia delegatsioon esitas vale ajaarvestamise kohta protesti ning see rahuldati.

5. Sprindi võitnud hollandlane läks olümpiaajalukku sellega, et kogu eelmise sajandi jooksul ei suutnud mitte keegi teda spordis ühe olulise näitaja poolest ületada?

Vastus: Ta on vanim olümpiakuldmedali võitja jalgrattaspordis 20. sajandil - võites oli ta 38-aastane.

Teeme nii, et te ei riku mängu ilu ära ja ei lähe neid vastuseid raamatust piiluma, vaid kasutate mnemoturniirilikku kollektiivset aju!

*

Õhtupoolikul tegi aga Tartu Postimehe noor ajakirjanik loo minu kogemustest, mis tunne on lumises linnas rattaga sõita.

Foto 1: Antwerpeni olümpia programm. Foto autor: akg-images/Scanpix
Foto 2: Belgia rattur Greg Van Avermaet (paremal) edastab 2015. aastal rattavõistlusel Belgias tšehhi Zdenek Štybarit. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Jalgrattavõistlus Antwerpenis tänavu septembris. Foto autoer: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Foto 4: Kukkumine rattavõistlusel Belgias tänavu oktoobris. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix

kolmapäev, detsember 23, 2020

Pullerits: Oh milline kuldne aeg dopingu kasutamiseks!

Lõppev aasta oli viimaste aegade parim... dopingu panemiseks. Ja kui te selle maha magasite, siis mul on hea uudis: te mahamagamine pole olnud lõplik, sest mahajäämuse saate tagasi teha ka uuel aastal.

Ma ei ole mingi New York Timesi fänn, sest see leht on end diskrediteerinud mitte ainult varjamatu vasakliberastiaga, vaid ka ajaloo täiesti avaliku ümberkirjutamise katsega - vt 1619 Project (kas tõesti on nüüd ajakirjanduse roll tegeleda ajaloo ümberkirjutamisega?!) -, aga lehe esitatud faktid kinnitavad, et lõppeval aastal oli dopinguküttidel raskusi. 2019. aastal võtsid nad esimese üheksa kuuga 231 000 vere- ja uriiniproovi, tänavu sama ajaga rohkem kui kaks korda vähem, 111 000. Eriti drastiline erinevus oli aprillis: mullu võeti sel kuul 25 219 ja tänavu ainult 576 proovi. Septembris oli erinevus 26 638 versus 17 643.

Nagu taipate, on koroonaaja piirangud piiranud ka dopinguküttide tööd. Mis on avanud head võimalused neile, kes on soovinud oma sportlikku võimekust maksimaalselt suurendada.

Kuna kevadel polnud USA dopinguküttidel Timesi sõnul midagi targemat teha, viisid nad läbi anonüümse uurimuse, küsitledes 1400 testitavat sportlast. Noist ligi 10 protsenti tunnistas, et on viimase aasta jooksul kasutanud keelatud aineid. Kaks ja pool protsenti oli neid, kes tunnistasid, et on kasutanud tugevatoimelisi aineid, nagu testosteroon, kasvuhormoon, samuti aineid, mis suurendavad punaste vereliblede arvu ja hapniku tarbimise võimet. Üle poole vastanutest arvas, et nende konkurendid kasutavad koroonapandeemiast tingitud olukorda keelatud ainete võtmiseks.

Nüüd võib küsida, et mis kasu on piirangute ajal tehtud dopingukuurist, mil nagunii on võistlusi vähe, tulevikus, kui võistlused saavad taas toimuda täie hooga. Palun, siin on vastus: Times viitab uuringutele, mis kinnitavad, et isegi ühest dopingukuurist, mille järel lahkuvad keelatud ained organismist kiiresti, võib tõusta kasu kuni neljaks aastaks. Just see on, muide, põhjus, miks rängemate dopingurikkumiste korral karistatakse nelja-aastase võistluskeeluga.

Lõpuks viskab Times õhku sellise tõsiasja: kas naiste ja meeste 5000 meetri ja meeste 10 000 meetri jooksu kaua püsinud maailmarekordite, samuti naiste poolmaratoni maailmarekordi varisemine kahel korral sel sügisel võib kuidagi olla seotud dopingutestimise raskustega maailmas?

Sedavõrd, kuidas maailm taas piire koomale tõmbab, jätkuvad võimalused kasutada dopingut senisest rohkem ka tuleval aastal.

Foto 1: Võhmameeste silmarõõmuks esineb vene tantsutüdruk Venemaa ja Rootsi hokilahingu eel Moskvas detsembri keskel. Venemaa lipp ja hümn on keelatud nii Tokyo suve- kui Pekingi taliolümpial - teadagi, mille pärast. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Papa Massata Diack, IAAFi endise presidendi poeg ja IAAFi endine turundusjuht, on seotud suurde korruptsiooniprotsessi, millest olulise osa moodustavad dopinguga seotud küsimused. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Uganda jooksja Joshua Cheptegi pärast 10 000 meetri jooksu maailmarekordi püstitamist tänavu sügisel Valencias. Eesti rekordimees Enn Sellik kaotanuks talle poolteise ringi ehk 600 meetriga. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Etioopia jooksja Letesenbet Gidey püstitamas sügisel Valencias 5000 meetri jooksu maailmarekordit 14.06,65. Ta ületas eelmise, tosin aastat püsinud maailmarekordi rohkem kui nelja sekundiga. Foto autor: AFP/Scanpix

laupäev, detsember 19, 2020

Pullerits: Tahate tõepoolest vastupidavust arendada? Siis sööge rasva!

Töödeldud süsivesikud on mürk.

Aga!

«Oskuslik turundamine on muutnud süsivesikute tarbimise sportlaste hulgas religiooniks,» loen põnevusega jooksuteemalise bestselleri «Jooksjana sündinud» autori Christopher McDougalli järjekordsest raamatust «Kangelasena sündinud». «Sportlased usuvad, et nad ei saa kusagilt mujalt energiat kui süsivesikutest.»

Kas teie olete ka üks neist?

Ta jätkab: need samad toidud, mis peaks laialt levinud teadmise kohaselt tegema tugevamaks ja kiiremaks, toimivad aeglase mürgina, muutes meid paksemaks, nõrgemaks ja vastuvõtlikumaks südamehaigustele, insultidele, suhkruhaigustele ja dementsusele.

Lihtne näide kinnitab, kuidas teid kõiki on süsivesikutega lollitatud. Vaadake neid, kes on püüdnud jooksuga liigsetest kilodest lahti saada. Enamik ei saa. Või kui saab, siis väga vähestest. Ja kui saab, tulevad need kilod kiiresti tagasi. Miks, imestate?

Alustage selle sissekande lugemist uuesti algusest.

Pilgud tuleb suunata mujale. McDougall tuletab meelde, et just loomne rasv on meid muutnud selliseks, nagu me oleme. «Kui meie esivanemad rändasid Aafrika savannidest välja, ei järgnenud nad viljasaagile,» kirjutab McDougall. «Nad järgnesid loomakarjadele. Nad otsisid liha ja kui selle leidsid, jäid paigale, hoolimata sellest, kui karm võis keskkond olla.» Teisisõnu: inimesed harjusid tarbima palju energiat andvaid rasvaseid toiduaineid, sest neid oli lihtne säilitada, need olid aeglaselt n-ö põlevad, nii et vähesest kogusest võis jätkuda terveks päevaks.

Ta tuletab meelde, et alles suhteliselt hiljuti läksime üle farmides kasvatatud teraviljadele ning oleme sellest peale näinud ülekaalulisuse ja toitumisega seotud haiguste järsku kasvu.

Rasvase toidu kahjulikkuse tõestamiseks on loodud palju teooriaid, millest värvikam on Ameerika biokeemiku Ancel Keysi torustiku teooria: kui valada peekonirasva kraanist alla, jääb see torude seinale ja lõpuks ummistab need. On ju nii?! Nõnda püstitas Keys hüpoteesi, et südamehaiguste põhjuseks on toidus sisalduv rasv. Ja kui sellele teooriale panid õla alla veel paar prominentset poliitikut, vallutas rasv-on-surmav teooria USA terviseametkonnad, kirjutab McDougall.

Edasi räägib McDougall insuliinist ja glükoosist (lk 316-317), mille jätan siin vahele, sest see on liiga spetsiifiline ja viiks teie tähelepanu peamiselt kõrvale. Ta jõuab välja sinna, et kui loobuda harjumusest tarbida süsivesikuid, võib muuta oma keha uuesti rasvapõletajaks – mis on siin kõige olulisem sõnum. Ja järgnev, mis ta kirjutab, on teile kui vastupidavussportlastele eriti tähtis:

«Kui sa oled rasvaga kohanenud, siis peaksid olema teoreetiliselt võimeline ammutama kogu oma energia rasva ainevahetusest, eriti väga pikaajalise treeningu ajal, kui tegevuse intensiivsus on mõnevõrra madalam ja peaks puuduma vajadus põletada süsivesikuid.»

Soovitan veel kord lugeda seda eelmist, jutumärkides lauset!

Seda kõike võib pidada tühipaljaks targutuseks, aga seda kinnitab praktika – praktika sealt, kus on mängus väga suur raha ja kus tervise ning sportliku suutlikkusega just seepärast ei riskita. McDougall räägib Los Angeles Lakersi korvpallimeeskonnast, kes hakkas sööma tervislikke rasvu sisaldavat toitu ja kahandama suhkru tarbimist ning nagu kinnitab raamatus tsiteeritud Kobe Bryant, olid tulemused sageli kehakaalu tõusuga kimpus mängijaile üllatavalt head. Nad said kehakaalu kontrolli alla ning suutsid seda ka kergemini vähendada.

Niisiis, lõpetage ruttu suhkru ja töödeldud süsivesikute söömine ning ärge kartke rasva! Eriti ohtlik on suhkur, mis on söövitav, kahjustab veresoonte seinu, tekitades õnarusi, kuhu takerdub katt.

Ikka kahtlete?

Triatleet Mark Allenist olete kuulnud? Ta on kuuel korral tulnud Ironmanis maailmameistriks. Tema toitumine, mis on hästi dokumenteeritud, ei sisaldanud peaaegu üldse tärklist või töödeldud süsivesikuid, kirjutab McDougall oma raamatus. Kuidas võis ta läbida maratoni 2:40ga pärast seda, kui oli 4 km ujunud ja sõitnud 180 km rattaga, küsib McDougall. Sellele oli ainult üks seletus.

«Ma teadsin, et ta pidi võistlust alustama, ilma et ta musklites oleks suhkrut või glükogeeni,» kirjutab McDougall. «Ta pidi põletama rasva.»

Vaat siis, sööge rasva, tehke selle pealt mahutrenni ja vastupidavustulemused paranevad!

Fotod 1 ja 2: Laud nagu äke! Paluveski toitlustuspunkt Tartu jooksumaratonil aastal 2017. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Puka toitlustuspunkt Tartu rattamaratonil aastal 2016. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Palu toitlustuspunkt Tartu rattamaratonil aastal 2013. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tankimine Palu toitlustuspunktis Tartu maratonil aastal 2012. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

teisipäev, detsember 15, 2020

Pullerits: Mehed, pidage piiri! Lõpetage treeningul ja võistlustel surnuks joomine!

Tim Noakes, Kaplinna ülikooli sporditeaduste ja spordimeditsiini emeriitprofessor, oli juba 1981. aastal hakanud kahtlustama, et jooksjaid meelitatakse end surnuks jooma.

«Firmad nagu Gatorade pasundasid ideed, et jooksjad peavad vedelikupuuduse vältimiseks palju jooma, neile sekundeerisid kiiresti spordiajakirjad ja võistluste direktorid, kes sõltuvad sponsorlusest ja reklaamist,» kirjutab Christopher McDougall rahvusvahelises bestselleris «Kangelasena sündinud. Lugu sellest, kuidas kamp hulljulgeid ekstsentrikuid avastas jõu ja vastupidavuse ammu unustatud saladuse». «Korraga ei olnud võimalik võistlustel kaht kilomeetritki joosta, ilma et keegi oleks sulle joogitopsi pihku toppinud.»

McDougall imestab, et mis ajast ei pea enam usaldama oma janutunnet, mis on aastatuhandeid olnud erakordselt tõhus. Ta tuletab meelde, et just sellepärast, et oleme inimestena vedelikupuudusele vastupidavad, suutsime jahti pidades loomi surnuks joosta.

McDougall kirjutab eesti keeles aastal 2016 ilmunud raamatus, kuidas Noakes hakkas uurima jooksjate harjumusi enne Gatorade’i ajastut ja avastas, et vana kooli maratonijooksjatele polnud mingi raskus joosta ilm joogita. Ta toob näiteks, kuidas Mike Gratton võitis alles nii hiljuti, nagu aastal 1983, Londoni maratoni (aeg 2:09.43) ilma ühtegi lonksu võtmata ja kuidas Kalahari kõrbes elavad sanid suudavad joosta rohkem kui 40-kraadises kuumuses üle seitsme tunni, juues vaid mõned lonksud. 

Asi on veelgi kummalisem: maailma ühel vanemal ja suurema osalejate arvuga Comradese ultrajooksul LAVis ei olnud ligi 90-kilomeetrisel distantsil esinenud kunagi dehüdratatsiooni ega kuumarabandusi, enne kui püstitati regulaarsed teeninduspunktid. Noakes küsib raamatus: «Kuidas võisid dehüdratatsioon ja kuumarabandus muutuda maratonide ja ultramaratonide suureks probleemiks pärast seda, kui sagedane joomine muutus aktsepteeritud normiks?»

Ja järjest kummalisemaks see asi läks, mida rohkem Noakes teemasse süüvis. Ta hakkas otsima kõiki neid maratonijooksjaid, kes väidetavalt jooksu ajal surid, sest ei saanud piisavalt juua – ja mis te arvate, kui palju selliseid ta leidis? Ei leidnud... mitte kedagi! Ja ta resümeeris: «Meditsiinialases kirjanduses pole ühtegi märget, mis tõestaks, et vedelikupuudus oli maratonijooksja surma ainus põhjus.»

Oi-oi-oi, lugu kiskus veelgi kummalisemaks! Noakes vaatas jooksjaid, kes jooksu ajal palju juua said, ja teate, mis ta avastas? Ta avastas laibad! Ta toob raamatus arvukalt näiteid neist, kellel juua oli maa ja ilm, näiteks Houstoni maratonilt aastal 2000, kui kümned ja kümned inimesed toimetati meditsiinitelki, ehkki iga paari kilomeetri tagant anti neile juua. Ja küsib: kui nad olid suremas janu kätte, siis miks põrgu päralt ei joonud nad lihtsalt veel üht topsitäit?

«Noakes oli segaduses,» kirjutab McDougall. «Ja siis ta taipas: nad uppusid.»

Uppusid?!

«Nad ei surnud mitte sellepärast, et juua oli liiga vähe, vaid sellepärast, et seda oli liiga palju. Nad lürpisid nii palju vedelikku, et nende vere naatriumikontsentratsioon lahjenes ja selle tulemusena tekkis ajuturse. Veemürgitus!» Meditsiiniteaduses  nimetatakse seda inglise keeles exercise-associated hyponatremia.

McDougall nendib: spordijookide gigandid olid erakordselt edukalt suutnud inimesi veenda, et erinevalt kõigist teistest olenditest maailmas – erinevalt kutsikatest ja mullikatest – on inimesed liiga lollid, et teada, millal juua.

«Kohutav iroonia peitub selles, et välja mõeldes võltsi terviseprobleemi, jõid joogitootjad hoopis tõelise,» kirjutab McDougall. «Nad tekitasid paanika, pannes inimesi uskuma, et joome liiga vähe, ja petsid meid liiga palju jooma. Surm läbi turunduse.»

Igatahes leidis Noakes tosin surmajuhtumit, mille põhjustas veemürgitus võistluse ajal, ja tuhandeid – tuhandeid! – napilt pääsemise lugusid. (Kes lähemalt soovib asjast teada, sellele soovitan Noakesi raamatut «Waterlogged», mis räägib liigjoomise tõsisest probleemist vastupidavusaladel.)

Kas tahate olla veel üks noist tuhandeist?

Kuid mul on teile veel üks jahmatav uudis McDougalli raamatust. Hollandlane, minust neli aastat noorem Asker Jeukendrup, triatleedist toitumisteadlane, enam kui kahesaja teadusartikli autor, avaldas lausa uurimuse, mis näitas, et spordijoogid on oma olemuselt platseebod: sa võid suud loputada ja sülitada ning sellest on sama palju kasu nagu allaneelamisest.

Vaat nii! Lõpetage see arulage joomine!

Foto 1: Rattavõistlustel topitakse osalejaile jooke pudelite kaupa. Eesti meistrivõistlused maantee grupisõidus 2017. aastal Lähtel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Roman Fosti haaramas jooki Rio de Janeiro olümpia maratonijooksus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: SEB sügisjooksul 2016 Tallinnas käib jootmine lausa ämbritest. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Pavo Raudsepp joomas 2009. aastal Tamsalu suusamaratonil. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Joomine oli moes juba 1990. aastate lõpus Tartu maratonil. Pildil Kuutse TP. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix
Foto 6: Joomine 1993. aastal Tartu rattaralli finišialas Tamme staadionil. Foto autor: Vello Marandi, Postimees/Scanpix
Foto 7: Joomine ja jootmine käivad katkematu hooga üha edasi. Lõppeva aasta Tartu rulluisumaraton. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

laupäev, detsember 12, 2020

Pullerits: Mis õppetunni annab teile minu kaudu endine supermodell Eha Urbsalu?

Mehed, ei saa kogu aeg higist spordijuttu ajada, näpp pulsil. Vahepeal on vaja ka midagi muid meeli erutavat. Mina näiteks võtsin ühendust meie kõige esimese supermodelliga, kes nüüd elab president Donald Trumpi lähistel, ja rääkisime huvitavatest asjadest.

Näiteks sellest, kuidas Eha Urbsalu (49, fotol paremal) teeb filme koos Nicole Kidmani ja teiste Hollywoodi kuulsustega; miks tal Ameerikas näitlejaks saamisest suurt asja ei saanud (vihje: asi on keeles; "Ma ei tahtnud võtta vastu selliseid filme, kus pakuti, et oi, ilus tüdruk, hüppa alasti vette või paneme sind voodisse."); miks ta oli Ameerikas õnnetu; kuidas käib Hollywoodis ahistamine ("Nägin Los Angeleses, kuidas naised on ennast nii odavaks teinud, kuidas nii meeleheitlikult tahavad filmi, et on tõepoolest nõus magama ükskõik kellega, peaasi et neid kellelegi tutvustataks."); miks ta läks armastuse - vale armastuse! - nimel elus korduvalt vales suunas ("Ma võiks meeste teemal, kõikidest hulludest, romaani kirjutada."); miks tal lauljakarjäär katki jäi; miks tal lapsi pole ega ilmselt tule ka ("Ma olen olnud rase ja olen proovinud ka IVFi.").

"Kui 15-, 25-aastaselt oli mul tahtmine olla filminäitleja, siis 35-aastaselt oli mu eesmärk number üks, et tahan last," rääkis mulle Urbsalu (fotol vasakul) - rääkis avameelsemalt, kui on rääkinud üheski varasemas intervjuus. "Pühendusin sellele kümme aastat. Kõik muu oli teisejärguline. Mul oli itaalia mees, aga mulle tuli üllatuseks, et tema ei tahtnud last. Olin sellest šokis ja läksimegi selle pärast lahku."

See on ääretult otsekohene usutlus, mille Urbsalu mulle Floridast andis ja mis ilmus tänase Arteri kaaneloona. Ja ääretult õpetlik usutlus! Ütleksin, et kohustuslik lugemine kõigile noortele naistele. Aga ka teil, mehed, ei jookse see mööda külgi maha, nagu jookseb higi, kui minu vestlusest Urbsaluga osa saate.

Foto 1: Eha Urbsalu anno 2020. Foto: Sasha Soin / Eha Urbsalu erakogu
Foto 2: Eha Urbsalu 15 aastat tagasi Eesti Eurovisiooni lauluvõistluse eelvoorus. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

kolmapäev, detsember 09, 2020

Pullerits: Mehed, ärge andke alla! Või muidu juhtub see, mis tuleb aasta sportlaste valimisel

Paar päeva tagasi sain küsimuse: "Keegi veel väntab kah? Hommikul vaatasin, et -4 kraadiga liikus jaaniussikeste rivi mööda sulgliiklusteed. Enamik läks tööle. Aga oli ka sportlikumas riietuses tööle tõttajaid. Priidu Endomondo on kutu. Ei tea, kas ta ikka sõidab veel tööle või on muutunud ka bensularistajaks?"

Vastan: muidugi sõidan rattaga. Ja mitte ainult tööle. Töölesõidurattaga (Trek) on see häda, et ragistab kõvasti ketti, kui vähegi tugevamalt vajutan, ja vahel viskab isegi esimeselt hammasrattalt maha, aga siis aitab õnneks enamasti see, et väntan edasi ja tõmbab keti uuesti peale. Eks see ole sellest, et aastate jooksul, just talvel, on nii hammasrattad kui kett saanud kõvasti vatti. Aga ei taha ka vastu talve veel komponentide vahetust teha, sest siis tuleks kevadel nagunii jälle uus vahetus teha.

Sõidan rattaga ka ajaviite mõttes. Näiteks eelmisel nädalal, kui temperatuur oli vaid üks-kaks pügalat üle nulli ja puhus vali tuul, sõitsin kogunisti neljal päeval. Kokku 157,7 km, aega sõitmisele kulus 5:34.20. Nagu näete, ei ole tempo olnud kiire, ainult 28-29 km/h kandis. Täna, kolmapäevalgi, paari miinuskraadiga maanteerattal 30,7 km rahulikult ajaga 1:05.54. Praegu pole ju see aeg, mil peaks kuuma andma. Praegu on see aeg, mil on mõtet veidi järele anda, lihtsalt toonust hoida. Kokku olen tänavu rattaga sõitnud 6184 km, selle sees ei ole töösõite - nood tuleks veel lisaks.

Tegin ka oma valiku aasta sportlaste ja treenerite konkursil. Pakutud valik oli nadi. Tegin siis sedasi, et panustasin sportlaste konkurentsis ainult naistele:

1. Kelly Sildaru (freestyle-suusatamine)
2. Eva-Lotta Kiibus (iluuisutamine)
3. Katrina Lehis (vehklemine)

Treenerite hulgas oli valik veelgi suuremaid küsimusi tekitav. Oleks võinud kulli ja kirja visata, keda valida, niisiis tegin sellised panused:

1. Anna Levandi (iluuisutamine)
2. Anne ja Taivo Mägi (kergejõustik, 400 m tõkkejooks)
3. Nikolai Novosjolov (vehklemine)

Te ei pruugi nõustuda. Ei peagi. Et minu valikute kaalu ja tähtsust vähendada, minge ja tehke oma valik! 

Foto 1: Vaade teisipäeva pärastlõunal Emajõele - kas teate, kust? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Allee, mis viib ühe veidi rohkem kui kolmekilomeetrise matkaringi juurde - kas teate, kus? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Sügisvärvides Tartu Toomemägi. Foto autor: Priit Pullerits

laupäev, detsember 05, 2020

Pullerits: Kuidas ma oma rattaretkedel korduvalt kurikuulsa Utah' monoliidi lähedusse sattusin

Lõpuks tekkis mulgi huvi, kus see viimasel kahel nädalal paljuräägitud Utah’ monoliit (fotol paremal) ikkagi asub. Teate ju küll, see on see kolme meetri kõrgune hõbedaläikeline kolmnurkne püstprisma kuskil minu lemmikosariigi kanjonite rägastikus. Õigemini – oli. Sest nädal tagasi tulid neli meest, tõukasid selle ümber ja vedasid tükid käruga minema.

Üllatuseks avastasin, et olin oma Utah’-seiklustel sattunud tervelt kolmel korral kummalise samba lähedusse

Ega selle samba asukoha väljapeilimine lihtne olnud, sest USA valitsusametite esindajad püüdsid monoliidi täpset asukohta varjata. Sellepärast, et tõenäoliselt tuleks varsti hakata otsima neid, kes on läinud monoliiti otsima. Sest sammas asub autosõidutundide kaugusel tsivilisatsioonist, keset inimtühja kõrbemaastikku. Aga tegin kindlaks, et monoliit asus seal, kus allpool näidatud kaardil osutab alumine pastapliiats, selle teravik.

Asukoha kindlaks teinud ja kaardil tuvastanud, nägin oma jahmatuseks, et olin monoloodi asukoha lähedale sattunud nii põhjast, lõunast kui idast. Läänest ei ole võimalik, sest seal on takistuseks Colorado jõgi.

Kaheksa aastat tagasi kevadel, sõber Jaanus Laidveega (fotol paremal) ratastel Canyonlandsi rahvusparki uurima minnes, ööbisime väikses telgis Hamburgeri kalju varjus (fotol all vasakul). Hommikul tulid mingid kutid, kes samuti telkisid, meilt küsima, kas külmusime kringliks, nagu nemad. Kõrbeööd on ju väga kõledad. Ei, polnud meil häda ühtigi.

Hamburgeri kalju asub Lockharti nõo lõunaservas. Sealt viib põhja poole 60-kilomeetrine käänuline, kivine ja astanguline tolmutee, Lockhart Basin Road, mille läbimiseks soovitavad džiibifanaatikud varuda kogunisti kuus tundi. Ja mitte mingil juhul võtta teekonda ette tavalise, linnas vuramiseks mõeldud maasturiga – too jääks jänni. Poolel maal, kus tee teeb teravpöörde läände, vedelevad tänini 1952. aastal alla kukkunud sõjalennuki rusud. Nii üksildane ja kauge on too paik lähimatest asulatest, et jäänuseid koristada pole mingit mõtet.

Kaks aastat tagasi, kui monoliit oli juba paigas – Hollandi uurivajakirjaniku läbiviidud satelliidipiltide analüüs näitab, et sammas pandi püsti neli aastat tagasi vahemikus juulist oktoobrini –, liikusin selle lähistelt mööda põhja poolt. Sõitsin rattaga piki Colorado jõe kallast mööda Chicken Cornersi džiibiteed sinna, kus kolme kümnendi taguse teekonnafilmi kangelannad Thelma ja Louise sõidavad lõpukaadreis politsei eest pagedes kuristikku. (Filmis on toda kohta esitletud Suure kanjonina.)

Chicken Cornersi teelt pöörab vadi põhjas liivane vaevumärgatav rada lõunasse (fotol vasakul; see koht on ülal näidatud kaardil tähistatud pliiatsi teravikuga) ning kaob peagi tumepunaste ja kruunide kaljude vahele. Esimesed kilomeetrid kujutavad järskude kallakute, kõrgete astangute ja kitsaste pööretega isegi kogenud džiibihuntidele peavalu. Ei hakanud rattaga toda jubedat teed uurima, sest esiteks polnud kellelgi tollal monoliidi olemasolust aimugi ning teiseks hakkas pikk päev päikse käes tekitama millegipärast külmavärinaid. Ütlen ausalt: tekkis väike hirm kõrbesse kõngeda, kui sealt kiiremas korras üle Hurrah’ kuru tagasi oma rendiauto juurde ei vänta.

Kolmandal korral sattusin monoliidi kanti aasta pärast selle tekkimist ida poolt, madala taimestikuga kaetud kõrgendikult, mille juurde viiv tee möödub hiiglasliku roosaka kivi sisse rajatud Rocklandi rantšost, mormooni mitmenaisepidajate kommuunist. Too oli perereis, mistõttu metsikusse loodusse sügavuti ei tunginud, vaid piirdusin piirkonna uudistamisega autoturistidele rajatud Needlesi platvormilt (fotol ülal paremal). Aga pilt, mis ülalt tillukesele osale Lockharti nõost avaneb, annab selge arusaamise, kui lihtne on peita kanjonite rägastikku mida tahes. Otsi seda nagu nõela heinakuhjas.

Kõigest sellest ja paljust muustki kirjutasin tänasesse Postimehe Arterisse loo.

Kes tahab näha, kuidas ma põhjapoolsemast otsast monoliidi juurde viivale teele lähenen, saab seda vaadata siit värviküllasest videost!

Foto 1: Utah' monoliit. Foto autor: Scanpix
Foto 2: Turistid Utah' monoliidi otsas ja lähistel. Foto autor: Emery House / Caters News / Scanpix
Foto 3: Jaanus Laidvee telkimisplatsil Hamburgeri kalju kõrval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee telkimisplats Hamburgeri kalju kõrval. Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 5 ja 6: Chicken Cornersi džiibiteelt paremale hargnev Lockhart Basini raske džiibitee. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Vaade Needlesi platvormilt väiksele osale Lockharti nõost. Foto autor: Priit Pullerits

kolmapäev, detsember 02, 2020

Pullerits: Vaadake, kuidas talve hakul saab maanteerattaga muudkui aga edasi sõita!

LISATUD VÄRSKE RATTAVIDEO!

Idee poolest peaks juba asfalti toksima. Mõned seda teevadki. Kardan, et nad panustavad valele hobusele.

Mina asfalti ei toksi, vaid kasutan asfalti selleks, milleks see on mõeldud. Veeremiseks. Siiski mitte nagu Kakuke.

Ilmaolud soosivad ju jätkuvalt maanteerattaga sõitmist. Seda tuleb kasutada, sest talv jääb küllap jälle vahele (või usute tõesti teisiti?) ja siis on peagi kevad ukse ees - nagu oli kevad pidevalt mullu - ning kes ratast nurka roostetama ei pane, sellel on suve hakuks teiste ees arvestatav edumaa ja eelis.

Niisiis, minu tegevusi maanteerattal:

Laupäeval 43,2 km ajaga 1:28.45
Pühapäeval 43,1 km ajaga 1:28.05
Täna, kolmapäeval 41,4 km ajaga 1:25.12

Pühapäevase sõidu jäädvustasin ka videosse. See on siin! Mõned autod, nagu näete, tegid ohtlikke ettepöördeid. 

Nädalalõpul oli väljas 1-2 plusskraadi, täna oli null. Aga ei olnud libe, üldse ei olnud. Asfalt oli ju kuiv.

Pärast ligi pooleteisetunnist sõitu jahedas tuules tuleb muidugi kuuma duši alla minna. Lasta vett nii palju ja mõnuga, et kuuma oleks luudeni tunda. Siis võib olla kindel, et keha ikka üles soojeneb. Selleks nädalavahetuseks lubab igatahes jälle soojemat ilma. Seega, paneme aga edasi!

Foto 1: Vaade Ihaste sillalt hilissügisesele loodusele Tartu lähistel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2. Kes teab, kus see pilt on tehtud? Ja kes teab, miks see koht on mulle eriline ja oluline? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Ihaste silla kergliiklustee. Foto autor: Priit Pullerits