Pullerits: Miks tuli teiste huvides Tartu rattarallil žongleerida?

LISATUD VIDEO!

Pika tõusu lõpus Aovere ristmikule jõudes olin vasakult liikunud pikaks veninud grupi ette. Teiste tempo langes. «Mis uimerdamine siin käib?» küsisin mehelt, kes grupi ees jala sirgu lasi. Ja otsustasin kiirust lisada.

Just sellised kohad, kus on mäest üles jõutud, kui on sõidetud pikalt vastutuult, on konkurentide ärritamiseks ideaalseimad. Tõmbasin vasakule teepoolele – jah, see oli vastassuunavöönd, aga ees sõitev mootorrattur oli liikluse seisma pannud ning sundinud vastusõitvad auto teepervel peatuma –, sest tuul puhus paremalt; ikka selleks, et tekitada võimalikele tuulde võtjaile, kui neid peaks olema palju, võimalikult napilt tuulevarju. 

Ega mingit kindlat plaani olnud, lihtsalt tundus soodne hetk, et Tartu rattaralli 60 km sõidus midagi korraldada. Mulle ei meeldi sõidud, kus lihtsalt istud suures pundis ja veered seltskonnaga kaasa – mis selle mõte on? See ei paku ju mingit emotsiooni. Emotsiooni saad siis, kui ise selle saamiseks midagi ette võtad. Teisisõnu: kui sõitu elavdad.

Pärast sain teada, et grupis eesotsas liikunud mehed olid omavahel arutanud, kas minna järele või mitte. Nad otsustasid mitte minna, sest olid mulle arutelust ettekandnu kinnitusel jõudnud järeldusele, et püüavad nagunii mind kinni.

Aga mis siis, kui grupist eralduvad veel mõned ja minuga kaasa tulevad? Sellele ma vargsi lootsin. Ja see ka juhtus.

Esmalt tuli mu selja tagant välja Karina Toming, et samuti vedamisse panustada. Mõne aja pärast tuli vasakult veel kolm meest, neist üks oli eriti uljas ja keris tempo nii kõrgeks, et läks meil koguni veidi eest. Kuid ootas järele. Plaan oli, vähemalt mul, et hakkame koostööd tegema. Teised näisid nõustuvat. Ainult viies mees vangutas eitavalt pead – tunnistas ausalt, et ei jaksa, ja jättis enda ees koha mulle, kui eest taha vahetasin.

Läksime küljetuulega ligi 40 km/h. Hoog oli päris hea. See tundus juba tõsiseltvõetav katse atrõõvi saada.

Esimest korda olin grupi võimekust ja tahet katsetanud pärast Saadjärve äärest Vedu poole keeramist, kui tuli pisike tõusu moodi küngas. Selle eel palusin Siim Rostinit, kes sõitis mu taga vasakul, et ta jätaks mulle ruumi grupi kõrvale tõmmata, sest soovisin teha väikse kiirenduse. Läbi ta mind lasi ja tuli kaasa ka. Võtsin loomulikult vasakule tee äärde, grupist eemale, et sealt poleks nii kerge tuulde hüpata.

Kui olin grupist mööda saamas, vaatasin üle õla pisut tagasi. Keegi ei reageerinud. Tuimad tükid! Lasin tempo alla, sest üksi pole mõtet ees laamendada. Lootus oli, et äkki tulevad mõned kaasa ja siis saame ülejäänutest lahti. Kuna valitses üleüldine ükskõiksus, kasutasin saadud edumaad rahumeeli joomiseks.

Rahumeeli tegelikult sõitma tulingi. Esiteks ei valinud seekord pikka, vaid valisin lühema distantsi, 60 km. Teiseks ei valinud kõige kiiremat, planeeritava lõpuajaga alla 1:45 gruppi, vaid valisin järgmise, loodetavasti vahemikus 1:45 kuni 2:00 lõpetava grupi. Ja kolmandaks alustasin sõitu selle grupi tagaotsast. Tõsi, juba kahe kilomeetri järel olin grupi peas, seal, kus noorratturid lahtivedava auto tuules passisid.

Aga ma ei plaaninudki nendega pärast tehnilist starti, kui auto eest ära kiirendas, kaasa spurtida. Olin otsustanud, et tõmblema ja rabelema ei hakka, vaid võtan rahulikult. See ju esimene formaalselt aja ja koha peale sõit pärast ligi kaheaastast pausi. Seepärast võtsin isegi lausa kolm SiSi geeli kaasa. Ja panin rattavormi alla pikad püksid ja särgi alla lausa kaks pikkade varrukatega särki ja sõrmeotsteni ulatuvad kindad tagataskusse ning rattakingadele katted peale – juhuks, kui rahulikust sõidust tuules ja vihmas külm peaks hakkama.

Grupp, mis vastutuult ja laugetel tõusudel Lähte poole liikudes lagunes ribadeks, sulas Saadjärve ja Vedu ning Kikivere vahel uuesti kokku. Seal olid ka kogu distantsi soodsaimad olud, tuul puhus enamasti külje pealt tagant. Kui Aoverre jõudsime, oli pundis kokku juba kindlalt rohkem kui poolsada sõitjat.

Paraku ei saanud pärast Aoveret äraminekust asja. Paar kilomeetrit hiljem valgus grupp uuesti selga. Enam ei näinud mõtet ees tööd vehkida, soovitasin seda ka äsjastele atrõõvikaaslastele. Liiati keeras tee niimoodi, et tuul, ja järjest valjem tuul, hakkas otse vastu puhuma.

Pärast Luunja mõisa pargi kõrvalt läbisõitmist ilmnes uus probleem: juhtrauale kinnitatud GoPro Black 7 kaamera andis märku, et aku on oma ressursi ammendanud. Olin seda ette näinud ning varuaku rattasärgi tagataskusse pistnud. Aga nüüd tuli sõidu ajal saada hakkama aku vahetamisega. See ei olnud lihtne.

Tuli avada korpus, et kaamera kätte saada. Siis avada selle alaküljel luuk, kust tühi aku välja võtta. Varuaku olin selleks ajaks taskust kätte saanud ja hoidsin seda hammaste vahel. Nüüd tuli hoida väikest kaamerat ning sellest vana aku kätte saada ja uus aku sisse panna. Kuigi vaatasin hoolega, et aku õigesti sisse paneksin, panin ikkagi valesti, misjärel tuli näha vaeva, et see sealt uuesti kätte saada ja õigeks keerata. Ja kui akude vahetus läbi viidud, tuli kaamera taas korpusesse panna ja korpus kinnitada.

Lugesite seda tükk aega, eks, aga kujutage nüüd ette, et seda kõike tuli teha sõidu ajal. Selleks jäin grupi lõppu, et juhul, kui peaks midagi juhtuma, ei tekitaks ma teistele ohtu. Õnneks ükski asi maha ei pudenenud.

Lõpuks tuli grupp uuesti kinni püüda.

Nii ma siis sõitsingi grupi lõpus läbi Kabina ja Veibri ja Ihaste. Ega kuskile kiiret olnud, olin kus olin. Alles siis, kui hakkasime Ihaste teel A. Le Coqi spordihoonele lähenema, võtsin vasakule ja liikusin aegamisi ettepoole.

Sõpruse sillal oli möödumiseks rohkem ruumi. Ainult et seal tuli murda vastutuult. Igatahes õnnestus üksjagu ettepoole saada – lõpus on seal kindlasti ohutum, oli tagamõte. 

Finišisirgel pandi küll ühiselt hoogu juurde, aga mitte väga palju: üle 42-43 km/h kiirus ei tõusnud. Ja keegi vingerdama ka ei hakanud. Aeg tuli 1:48.56 (keskmine kiirus 33,35 km/h), mis andis ligi üheksasaja lõpetanu seas 119. koha. Sama sekundi sees jõudis üle finišijoone veel kaheksa võistlejat. Sekund parema aja sai kaheksa osalejat. Seega, nagu näha, oli tihe grupp.

Kõike seda saate oma silmaga üle vaadata siin!

Foto 1: Ratturid ootamas Eesti Rahva Muuseumi B-parklas starti. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2-9: Ratturid pärast 128 km pikkuse sõidu starti ERMi taga. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Tartu rattaralli võidab 17-aastane Romet Pajur Alo Jakini ja Rait Ärmi ees. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 11: Pelotoni ratturid lõpetamas Tartu rattarallit. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas kõige tagant alustades saab atrõõve teha ehk kokkuvõte Tartu rattarallist

Nagu lubasin:

siin mu videokokkuvõte tänasest Tartu rattarallist. Seal on kõik ka seletatud, mis toimub. Vaadake sissejuhatuseks elavat pilti, verbaalne kokkuvõte kommentaaridega tuleb veidi hiljem.

Võrdluseks mu Tour of Estonia video, kui kiiresti sõidavad pärisratturid.

Foto: Tartu rattaralli 128 km sõidu algus ERMi tagant. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma Tour of Estonia Tartu GP-l otsustavaid ringe kaasa sõitsin

LISATUD VIDEO!

Lõin täna kaasa Tour of Estonia Tartu GP 164,8 km pikkuse grupisõidu (fotol paremal) viimases neljandikus, kui jälgisin kõrvalt proffidega kaasa sõites, kuidas neil see töö käib, ja võtsin värvikamad episoodid videosse. Mul oli maastikuratas, sellega oli sirgetel, nagu näiteks Vabaduse puiestee, otsustavatel ringidel ikka keeruline elukutseliste tempos püsida, eriti kui sain leistangist ainult ühe käega hoida. Teise käega tuli hoida pikenduse otsa seatud GoPro kaamerat, sest varasemad kogemused näitasid, et kui kaamera kinnitada juhtraua külge, jääb vaade staatiliseks, madalaks ja ainult ühesuunaliseks.

Loomulikult sõitsin kaasa ka kurikuulsa Lossi tänava tõusu (fotol vasakul) ja nagu näha, siis väga maha ei jäänudki. Kahjuks ei saanud Vallikraavi tänaval võistlejatega kaasa minna - nagu näete, rikkusid kõnniteedel käijad ja teised ratastel pealtvaatajad selle võimaluse.

Foto 1: Tour of Estonia Tartu GP-l osalejad võistluse alguses Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tour of Estonia Tartu GP-l osalejad ja saatemasinad Lossi tänava tõusu alguses. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Viimane aeg hakata planeerima kevadist superrattalaagrit

LISATUD VIDEO!

Koroonapandeemia ja nüüdne sõda Ukrainas on muud plaanid ära lõiganud ja ootele pannud. Kuid mitte maha matnud. Juba kolm kevadet on möödunud nii, et ei ole saanud Moabis rattaga seiklemas käia. Nüüd tuleb see uuesti plaani võtta. On huvilisi?

Ega aeg oota, sest Moab saab üha populaarsemaks, mis tähendab, et hinnad muudkui tõusevad. Alla saja dollari öö eest enam kuskilt ei leia. Kui üldse tulevaseks kevadeks midagi saada on. Näiteks peab arvestama sellega, et 2023. aasta aprillikuu esimesel üheksal päeval toimub seal suur maasturimeeste kokkutulek (fotol vasakul), mis pakub küll ägedaid vaatepilte, kui nendega samal ajal mõnele rajale satud, ent teisalt tähendab, et enamik ööbimiskohti sellesse ajavahemikku on nüüdseks ilmselt juba broneeritud. Enne seda, märtsis, on Moabi kahtlane minna, sest ilmad ei ole veel stabiliseerunud ega ole piisavalt soojad, aprilli keskpaigast tekib aga see probleem, et aprillist on tavaliselt teinud lennupiletite hinnad suure hüppe, sest siis algab kevadhooaeg. 

Nii et on, mille üle mõelda, aga mõelda ei tohi kaua. Mis ees on ootamas, selle kohta panin kokku lühikese muusikalise video, mis annab piisava ülevaate, millised on sealkandis olud aprillikuus, millised on erinevad rajad, kui rasked või kui kerged need on. Saate oma silmaga enne veenduda, kui midagi otsustate.

Foto 1: Priit Pullerits Gold Bari rajal. Kes teab, mida tähistab  kollane kriips pinnasel? Ja miks on käekella all must materjal? Foto Priit Pulleritsu erakogust
Foto 2: Maastur ja Priit Pulleritsu ratas Metal Masheri rajal. Miks ei ole rattal clipless pedaale? Ja kas siinse blogi jäljekütt oskab öelda ka selle koha nimetust? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits Canyonlandsi rahvuspargi Needlesi piirkonnas Horseshoe telkimiskohas liivakivikõrgendike taustal. Kes oskab ära arvata, kuidas ma selle pildi tegin? Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas looduskaunil ringil hooajaks kiirust arendada?

LISATUD VÄRSKE VIDEO!

Nüüd peab hakkama vist vaikselt kiirust ka suurendama. Mahtu juba tõstsin. Eile teatas Strava, et registreeris oma keskkonnas minu pikima sõidu – 34,08 kilomeetrit. Lisaks andis teada, et olen Vorbuse põikel kerkinud kohalikuks legendiks (Local Legend). Tore kuulda, sest mõni aeg tagasi jäin ühel teisel Tartu linnalähedasel lõigul sellest tiitlist ilma. Mitte et see tiitel midagi maksaks ja sellest ilmajäämine muudaks...

Aga kiirust, jah – kiirust on küll vaja. Stravas näitavad mõned mehed päris pöörast minekut, näiteks Haage-Märja 3,5-kilomeetrisel lõigul on kõigi aegade kolm esimest keskmiste kiirustega 51,7, 51,3 ja 50,3 km/h. (Tõsi, ükski neist tulemustest pole saavutatud tänavu.) Mis mul vastu panna? Eile sain tippkiiruseks 54,1 km/h. 

Kuid põnevam kui maanteel on vunkida kruusal, kas pole? Vaadake ise! Tee on kitsam ja käänulisem, kurvides on risk, et sõidad välja või sõidab ratas sul alt ära ja käid külili – väike risk ja adrenaliin on alatasa mängus. Rääkimata sellest, mis siis saab, kui nurga tagant miski või keegi vastu sööstab – auto või kohalik koer. See sunnib alalhoiuinstinkti ka kuulama, ei luba täiega hullu panna.

Niisiis, siin minu väike kevadine kiirustrenn teile eeskujuks ja innustuseks. Või leiab mõni seal taas mõne vea?

Fotod 1-3: Kruusateed Kagu-Eestis mitte kaugel Läti piirist. Kes peilib välja, kus need pildid on tehtud? Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Laskumine Tsiistre lähistel lõunasse Nopri piimafarmi suunas. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kuidas rattasõidul mind rünnanud koera omanik mind ründas

Selle vaate kohta fotol vasakul Kagu-Eestis Hürsi bussipeatusest kirdesse (noh, kas läkid ilmakaared silme ees juba sassi?) kirjutas mulle kirjandusprofessor Rein Veidemann: «Tõstsin selle suure pildi Lõuna-Eesti teest tärkava looduse keskel endale arvuti kuvarile. Hästi, et mitte öelda, meisterlikult valitud võttekoht. Tekitab nostalgiat. Idüllilise Eesti võrdkuju, mida esmalt nägin isamaaliste laulude vinüülplaadi ümbrisel (või oli see Tõnu Kaljuste Eesti Filharmoonia kammerkoori plaat?).»

Eks sai seda vaadet ka minuti jagu passitud. Just seda, et pilved õigesse asendisse liiguks ja vajalikesse kohtadesse sobiliku, kontraste loova valguse tekitaksid. Alati ei pea ju pea lenksu all kimama. 

Maastiku- ja kruusasõitudel see võlu ongi, et näeb tavaliselt rohkem kui asfalteeritud maanteedel. Noil on peamine ökonoomsus – viia võimalikult sirgejooneliselt ühest punktist teise. Aga kruusateed on vana aja jäänukid, kus on rohkem jälgitud looduse reljeefi ning oluline on väikseid kohti ja talusid üksteisega ühendada, mistõttu neilt teedelt avanevad vaatepildid on ka palju paeluvamad. Eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis.

Muidugi saab ka kiiremat sõitu teha. Pähapäeval küündis Moabis karastuse saanud Cube’i maastikurattaga kiirus paaril korral 45 km/h ligi. Tõusumeetreid kogunes 29,6 km-ga 190. Laupäeval, mil käisin taas kolmikpunkti lähedal (vt foto vasakul) – teate ju, mis see on!? –, tuli 28,9 km-ga tõusumeetreid kokku 137. Reede õhtupoolikul tegin 24 km pikkuse ringi, tõusumeetreid näitas Strava Venmemaa ja Läti piirist mööduval ringil küll kõigest 76, aga tippkiirus oli see-eest 51 km/h. Nii palju andmetest.

Peamine on aga vaheldus. Vaheldus Tartu ümbruse pähekulunud teedele ja marsruutidele. Kui palju ja mis moodi Tartu läheduses sõitmist ka ei planeeri, ikka satud igituttavatele kohtadele. Nagu väntaksid oravana rattas.

Looduses, eriti teedel, kus liiklus on minimaalne, et mitte öelda, peaaegu olematu, saab fookuse rahumeeli ümber seada. Tegeleda vaadete märkamise ja jäädvustamisega, et neid ka teistele innustuseks jagada. Kui need inspireerivad isegi paljunäinud ja kahtlemata elava kujutlusvõimega kirjandusteadlast, siis võiks jäädvustatud vaated inspireerida ka neid, kes harjunud nägema peamiselt vaid musta asfalti. Või eksin?

Sõitsin pühapäeval mitte kaugelt mööda ka sealt, kus kaks nädalat tagasi üks lahtine koer mind ründas. Ei hakanud kontrollima, kas koer jätkuvalt vabalt ringi jookseb; igatahes peremees ei ilmutanud mõni aeg tagasi vähimatki arusaamist, et midagi oleks valesti olnud.

Saatsin tolle intsidendi kohta kirja Rõuge vallavalitsuse üldaadressile ning nimeliselt kolmele isikule: vallajuhile, õigusspetsialistile ja piirkonnapolitseinikule. Elu on õpetanud: alati, kui tahta, et kirjale vastataks ja edastatud info kusagile ei ununeks, tuleb kirjutada soovitavalt vähemalt kolmele inimesele, sest sedasi saab probleemi tõesti püsti panna ja sellega ollakse sunnitud tegelema. Jätke see tarkusetera endale meelde!

Vallavanem kirjutaski mulle juba vähem kui kahe tunni pärast vastu: «Suur-suur tänu, et andsite toimunust märku. Palun, et Haanja-Misso piirkonna haldur käib juba sel nädalal teie poolt viidatud piirkonnas ja uurib, kelle koeraga võiks tegu olla. Kui omanik teada, siis saame koeraomanikele teha hoiatuse.» Kiri oli veel pikem, aga kõike ei hakka siin edastama. Huvitav oli sealt teada sada, et just nädal varem oli Rõuge vallavolikogu võtnud vastu koerte ja kasside pidamise eeskirja.

Vallavanem tunnistas, et ametnikud ei jõua käia ennetavalt hajas elavaid koeraomanikke kontrollimas, ning lisas, et «seda tehaksegi tavaliselt kellegi kaebuse peale». Mis tähendab, et kaebus läks asja ette ja seda, et koeraomanikuga juttu oli, kinnitab ka paar päeva hiljem koeraomanikult saadud kõne.

Koeraomanik helistas ja ütles, et tema koer ei ründa kedagi, sest isegi lapsed, kes on majast mööda kõndinud, on teda silitanud. Mind ta koer igatahes ründas, sööstis hambad irevil ja täiest kõrist haukudes kõva tempoga minu suunas, nii et pidin ratta seljast maha tulema ja ratta enda ette kaitseks seadma.

Koeraomanik ütles, et ma olin ise koera provotseerinud, kui end koera eest rattaga kaitsesin. Et mina olen süüdi. See oli nii idiootne jutt, et sain vihaseks. Küsisin, kas ma oleks pidanud laskma koeral endale näkku karata, enne kui midagi enda kaitseks ette võtta.

Küsisin, kust ta seda kõike teab ja võtab, sest kedagi ju kodus ei paistnud olevat. Koeraomanik vastas, et ta nägi küll, sest oli kodus. Ohoo! Tohoh! Aga miks te siis koera ära ei kutsunud, küsisin. Ta vastas, et oli eemal. Ma ütlesin, et koer ähvardas ja jälitas mind ligi kümme minutit, millise aja jooksul oleks ta pidanud tulema lähemale ja kõva häälega hüüdes oma koera taltsutama ja ära kutsuma.

Selle peale hakkas ta rääkima, et ma olin ratta üles tõstnud ja koera vihaseks ajanud. Ratta üles tõstnud?! See pole kuskilt otsast loogiline jutt, sest sedasi oleksin avanud koerale otsetee teadagi kuhu.

Koeraomanik raius edasi oma juttu, et mina olen süüdi, kui kasutasin ratast enda kaitsmiseks ja ärritasin sedasi koera. Mis on lambajutt, sest ratas oli mul risti ees turvatunde tagamiseks, ma ei teinud sellega koera suunas ühtegi ähvardavat liigutust, vaid taganesin vaikselt, sest sain aru, et vähegi ähvardava liigutuse tegemine võib koera veelgi rohkem marru ajada. 

Koeraomaniku teine korduv väide oli, et koer ei ole mind rünnanud. Selle peale küsisin, et kas ma oleks pidanud ootama, et koer kargab mulle kallale, et alles siis oleks tema arvates olnud mul õigus midagi enda kaitsmiseks ette võtta, mitte ennetavalt. Ütlesin, et siin on põhiküsimus ikkagi see, et tema koer oli lahti ning ründas ja ähvardas mind üldkasutataval teel ning sedasi on tema kui koeraomenik süüdi. Punkt. 

Seda enam, et Rõuge vallavolikogu koerte ja kasside pidamise eeskirja § 2 ütleb: «Looma on lubatud pidada loomapidajale kuuluvas või tema valduses olevas ehitises või territooriumil nii, et oleks välistatud looma omal tahtel välja pääsemine ja inimestele või teistele loomadele kallale tungimise võimalus. Loomapidaja peab tagama, et looma pidamine või looma käitumine ei rikuks avalikku korda ja heakorda ning ei häiriks ega ohustaks teist isikut või looma või teise isiku vara. Omanik kannab täielikku vastutust looma tegevuse tagajärgede eest.»

Ma ei saa aru, mida koeraomanikul minuga üldse vaielda oli. Lugegu oma valla eeskirja ja võtku teadmiseks või muidu...

Kõik fotod: Kagu-Eesti loodus, pildistatud eelmise nädala reedel, laupäeval ja pühapäeval. Kui palju kohti ära tunnete? Kõigi fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kes teab, mis moodi saab sportides krampe ära hoida?

Rein Taaramäe (fotol vasakul) tõus Etna mäe otsa tekitas huvi, kuidas on võimalik krampidega võideldes ikkagi nii edukalt sõita. Rääkisin teiste tuntud kestusalade tegijatega, et uurida, millised on nende kogemused spasmidega, ja avaldasin sel teemal tänase Postimehe spordirubriigis põhjaliku loo. Aga osa huvitavaid näiteid jäi üle, mille siin jagamisele, loodan, ei ole nende lugude rääkijad vastu.

Ain-Alar Juhanson meenutas, kuidas kord Hawaii Ironmanil, kui rattadistantsi lõpuni jäi umbes 30 km, lähenes ta ühele teistest järsemale tõusule. Hawaiil, kirjeldas mulle Juhanson, on rattarada enamasti üles-alla kulgev: pool kilomeetrit või kilomeeter tõusu ja siis teist sama palju allamäge. Juhanson ei ole just vähese kehakaaluga, mistõttu hakkas ta tolle järsema tõusu all aegsasti võimsust lisama ja hoogu üles võtma, et kergemini üles saada.

Ta sai teha vaevalt kaks tugevamat vändapööret, kui tundis, et vaat nüüd lähevad jalalihased kohe krampi.

Seal ei jäänud üle muud, kui tuli sisse lükata kergem ülekanne ja sedasi mäkke kerida. «Kui sealt üle paned, läheb jalg krampi,» rääkis Juhanson. Ja kui jalg kisub krampi, lisas ta, siis edasi on jalgu raske uuesti tööle saada. Ta lausus, et selliseid olukordi on tal mitut puhku ette tulnud.

Juhansoni näide viitab sellele, et üks kõige tõhusamaid relvi pealetikkuvate jalakrampide vastu on oskus oma keha kuulata ja tunnetada ning vastavalt reageerida. Sellest rääkisid ka mitmed teised, keda Postimehe loo tarbeks intervjueerisin.

Kõige hullem on Juhansoni hinnangul see, kui jalad lähevad krampi ujumise ajal. Tal on seda juhtunud sääremarjalihasega. Selleks tuleb õppida ujuma nii, seletas ta, et jalad lohisevad vees lihtsalt järel. Siis on loota, et mingi aja möödudes kramp taandub.

Rääkisin ka Rene Mandriga, kontinentaalmeeskonna Ampler Team mänedžeriga, kes enda teada on üks enim krampide käes kannatanud Eesti rattureid. Ta meenutas ikka üksjagu uskumatuid lugusid, mis kõik läksid leheloosse. Tal esinesid pahatihti väga erilised krambihood, millele isegi arstid ei leidnud seletust. 

Mandrit piinasid krambid enamasti reie tagumistes lihastes ja sääremarjalihastes. Ta seletas: «Väntamise ajal võib hakata reis tagant kakkuma. Kui jalg tuleb üles, tõmbab see lihast veidi kokku, ja siis ei lase lihast enam lahti, kui alla vajutad.» Tagajärg on see, et lihased ei lõdvestu ja enam ei saa täie jõuga vändata.

Tundub lihtne ja loogiline seletus? Jah, tundub. Aga kui teemasse rohkem süüvisin, tuli välja, et kui lihtne kõik ka ei paista, on asjalood palju keerulisemad ja sageli seletamatud. Suur järeldus on see, et tegelikult ei tea lõpuni keegi, miks krambid tekivad ja kuidas neid ära hoida. Või teie enda arust teate?

*

Ühe teise üle-euroopalise võistluse pihta panin täna sellise litaka.

Foto 1: Rein Taaramäe Romandia velotuuri viimasel etapil Aigle'st Villars-sur-Olloni 1. mail. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Ungari rattur Erik Fetter lükkamas ratast käe kõrval üle lõpujoone Giro d'Italia neljandal etapil Etna mäe otsa. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 3: Hispaania ratuur Juan Pedro Lopez Perez (vasakul) ja sakslane Lennard Kämna heitlemas Giro d'Italia neljandal etapi võidu eest. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Cape Town Cycle Touri osavõtja võitlemas jalakrampidega märtsis 2018. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Mis probleeme tekib Tartu rattarallil õige stardigrupi valimisega?

Sõitsin eile õhtul rahulikult Tartu raudtee äärsetel kergliiklusteedel ja mõtlesin, kuivõrd võivad rattaralli stardi uuendused tekitada segadust. Näiteks 60 km rajal, kui on esiteks lainestart ja teiseks saab igaüks eeldatava lõpuaja järgi valida, millisest lainest ta stardib.

Asja lähemal uurimisel sain teada, et kavas ei ole ainult lainestart, vaid 128 ja 60 km sõidus on ka tseremoniaalne neutraalstart, kus algul tuleb sõita rahulikult saateauto taga ja sellest möödumine on keelatud, kuni saateautost antakse märguanne, et nüüd on tehniline start ja siis võib igaüks vajutada nii kõvasti, nagu tahab. Neutraliseeritud ala pikkus on kahel pikemal distantsil tervelt 4 km. Ajavõtt käivitub igal lainel stardipaugust ning stardi läbimist kontrollitakse neutraalstardi joonest 50 meetri kaugusel oleva kontrollmati ületamisel.

Niisiis sain vastuse esimesele küsimusele, mis moodi tehakse kindlaks, millise lainega keegi rajale läheb.

Aga edasi tekkis küsimus, et lõppaeg sõltub ju ka näiteks sellest, kui kiiresti saateauto esimesed 4 km läbib ja kas tehniline start toimub kõigile lainetele täpselt samast kohast. Siin võivad tekkida märkimisväärsed vahed. Tehke katse: püüdke sõita autoga mitu korda 4 km täpselt sama kiirusega, eriti arvestades, et sel 4 km lõigul on vähemalt neli täisnurkset pööret, mille eel tuleb kiirus maha võtta ja seejärel kiirendada, ning näete, kui suured erinevused kahe autosõidu vahel tekivad. Mitte et sel erilist tähtsust oleks – vähemalt mulle mitte –, aga arvestades, kui vihast võitlust tuleb rajal iga sekundi ja koha pärast, ei saa neid erinevusi eri lainete vahel ignoreerida.

Teine huvitav küsimus on enda paigutamine 60 km stardigruppidesse. Kuna laias laastus läheb sinna ratturite teine ešelon, sh palju änksi täis noori kukki, siis oletan, et seal võib tekkida enda ülehindamisi. Kujutan ette, milline mitmekesine rahvas koguneb gruppi, mille eeldatav lõppaeg tuleb alla 1:45. Arvan, et sinna läheb ka enamik neid, kelle tegelik lõppaeg jääks võimete järgi pigem kahe tunni ligi, sest kes ei tahaks saada kiiremate tuules priid küüti. Seetõttu pakun, et alla 1:45 grupp saab olema ülerahvastatud ja väga mitmekesine, lisaks oletan, et see grupp tõmmatakse kiirelt ribadeks, sest kõvemad väntajad ei taha hakata enda tuules vedama tülikat ballasti. Ja seetõttu pakun, et 1:45 lainest startijaist paljud pudenevad järgmise laine sõitjate hulka.

Kolmas huvitav küsimus on see, kui tõsiseltvõetavad need lainete lõpuajad 60 km sõidus siiski on. Näiteks kas saab välistada, et 1:45–2:00 laine üks või kaks kiiremat nn alagruppi pole kiiremad, kui alla 1:45 laine üks või kaks aeglasemat nn alaguppi? Samuti pole võimatu, et kui laines 1:45–2:00 on kümmekond hakkajamat sõitjat, siis veavad nad suurema osa selles laines startinuist soodsate ilmastikuolude korral üle lõpujoone samuti kiiremini kui 1:45ga. Võimatu pole ka see, et 1:45 laine kümmekond tugevamat lähevad kiirelt oma teed ning järelejäänud kulgevad tuulistes oludes rahulikus tempos, toitlustuspunktides peatusi tehes lõpuni ajaga üle kahe tunni.

Niisiis tundub mulle loogikat arvesse võttes, et kes 60 km distantsil päris pühapäevasõitu teha ei taha – aeg üle kahe ning üle kahe ja poole tunni ehk kolmanda ja neljanda laine startijad –, siis neil on kõige mõistlikum liituda teise lainega, kuhu noori kukki ilmselt palju ei tule ja kus on tasakaalukama hoiakuga osalejad. Võimalik miinus selles valikus on tõsiasi, et sinna võib koguneda sõitjaid, kellel napib grupisõidu kogemust ja teistega arvestamise oskust. Ent teisalt, ega noorte kukkedega esimeses laines tõmmelda ka kuigi ohutu näi.

Selline on minu loogika. Aga milline on teie oma?

Foto 1: Ratturid 2019. aasta Tartu rattaralli stardi ootel Turu tänaval. Foto autor: Ardo Säks, Klubi Tartu Maraton
Foto 2: 2019. aasta Tartu rattaralli osalejad rajal. Foto autor: Adam Illingworth, Klubi Tartu Maraton
Fotod 3-5: Tartu rattaralli raja läbisõitjad 31. mail 2020. aastal Aura veekeskuse juures. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas ma avastasin rattasõidul lüngad Eesti piirikaitses?

Ma olen tegija tegija,
miks mind ei märgata märgata.
Ma olen tegija tegija,
mind palun märgata märgata.

Bläck Rokit, «Tegija (Eesti mees on tantsulõvi)» 1997. aasta albumilt «Itid Vol. 1»

Tegija olen nagunii, ja küsimus on ka selles, miks mind ei märgata.

Näiteks eelmisel nädalavahetusel sõitsin kahel päeval järjest otse Eesti ja Venemaa piiri kõrvalt mööda. Seal, kus Venemaa territoorium tungib kõige kaugemale läände. Sõitsin piirist mööda nii lähedalt, et kui oleks liikunud rattaga tee äärde ja käe välja sirutanud, oleks puudutanud Eesti piirile ehitatud tara. Tee kulgeb selle kõrval mitusada meetrit, enne kui taas eemaldub. Ei ainsatki hingelist nähtaval. Võib-olla piirivalve tarale paigutatud valvekaameratest keegi siiski jälgis mind. Kui jälgis, on küsimus, miks piirivalve huvi ei tundnud; ja kui ei jälginud, siis sedavõrra küsimused ainult suurenevad.

Järgmisel päeval sõitsin sealtsamast uuesti mööda. Taas ei kedagi ega midagi. Aga nüüd valisin jätkamiseks teise tee. Kui olin piiri kõrval kulgeval teel piirist veidi eemaldunud, ei võtnud ma hargnemiskohas suunda läände, nagu eelmisel päeval, vaid lõunasse. Läände keerates laskub tee nõlvast alla ning kestab umbes seitsesada meetrit noolsirgelt läbi metsa, seejärel keerab lõunasse ja kestab taas noolsirgelt ligi poolteist kilomeetrit lõunasse. 

Minu valitud lõunasuund vonkles usjalt läbi metsa, kuni jõudis lagendikule, kus värskelt ehitatud varjualuse kõrval on ristmik. Vasakule ei saanud keerata, sest seal oli piiri äärde viival teel tõkkepuu ees. Paremale keerates oleksin jõudnud sinna, kust eile juba sõitsin. Seega jätkasin otse. Aimasin, kuhu see kitsas metsavahetee viib.

See viis kolmikpunkti ehk sinna, kus kohtuvad Eesti, Läti ja Venemaa piir. 

Tee kulges kergelt üles-alla ja vasakule-paremale. Siledamad lõigud vaheldusid auklike kohtadega. Mõnes kohas oli teeperves näha lund. Aga taas polnud näha ühtegi hingelist. Kuni umbes kahe ja poole kilomeetri pärast lõpetas mu edasiliikumise tõkkepuu. Selle tagant oli kerge laskumise järel näha Eesti püstitatud piiritara.

Ma ei hakanud uudishimutsema, ammugi mitte tõkkepuust mööda sõitma, vaid keerasin otsa ringi ja sõitsin tuldud teed tagasi.

Miks ma sellest kirjutan? Aga sellepärast, et tol päeval viibisin kontvõõrana riigipiiri vahetus läheduses kokku ligi pool tundi ja mitte keegi ei tundnud minu vastu huvi. Mitte keegi – pean silmas piirivalvet – ei tulnud küsima, kes ma olen ja mida seal teen. Mis paneb mind küsima, kas me piir Venemaaga on ikka piisavalt tugevasti kaitstud.

Meenus ka Eston Kohveri juhtum – aga mis siis, kui Venemaalt on saabunud mingid tegelased ning mu röövivad, üle Venemaa piiri lohistavad ja siis spionaažis süüdistatuna vangi panevad? Kas Eesti piirivalve jõuaks pärale, et see rahvusvaheline intsident ära hoida? Või olen tõepoolest meie piiri lähedal niivõrd kõigi silme alt ära, et keegi isegi ei tea mu seal viibimisest?

Veebruari lõpus, just tollal, mil Venemaa tungis kallale Ukrainale, viibisin sealkandis – küll mitte kolmikpunkti läheduses – kokku üheksa päeva, sõitsin ringi suuskade ja rattaga, millest olen nii kirjutanud kui avaldanud videolugusid. Olen sealkandis kontvõõras. Ja ka tookord ei tundnud piirivalve minu vastu mingit huvi. Nüüd siis murrangi möödunud nädalavahetuse kogemuse järel pead, kas Eesti piirivalve ikka jälgib, mis piiril toimub.

Või äkki suutsid nad mu juba talvel tuvastada? Näiteks auto numbrimärgi järgi. Aga kuidas saab piirivalve olla kindel, et autoga sõidan mina, mitte pole see vaenlase kätte langenud? Näotuvastusse ma ei usu, eriti talvel, kui mul oli dressipluusi kaelus lõuani kinni, kiivri all suusamüts ja lisaks tuule eest kaitsev memmerätt. Enam-vähem samamoodi kaitsesin end ka eelmisel jahedal nädalavahetusel.

Muidugi ei soovi ma sellist tähelepanu, et piirivalve minu välja ilmudes auto käima paneb ning sõidab mind metsa vahele taga ajama. See oleks väärtusliku ressursi raiskamine. Kuid mida piirivalve näiteks võinuks teha – kui neil oli mu auto number, oleks nad võinud mulle kas või mobiiltelefonile helistada, et kontrollida, kas piiri ääres liigun mina, ja küsida, mida ma teen ja mis on mu kavatsused.

Mure kohe meie piiri pärast...

Foto 1: Priit Pulleritsu ratas tõenäoliselt mahajäetud talukohas Eesti riigipiiri lähedal, taamal paistmas Venemaa. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Veekogu Eesti riigipiiri lähedal, kus Venemaa ulatub kõige kaugemale läände. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tee Eesti riigipiiri lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tee Väiko-Tiilige ja Saagrimäe vahel. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 5 ja 6: Tee Missokülä lähedal aprilli lõpus. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 7: Üksik puu tee ääres Ritsiko ja Savimäe kandis. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 8 ja 10: Hino järv. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 9: Tee Väiko-Tiiligelt Missokülä poole. Foto autor: Priit Pullerits