Pullerits: Kuidas vältida traumasid?

Teeks nüüd nii, et lähen puhkan ka pisut ja kosutan vaimu, te aga õppige siin minu kogemuste põhjal, kuidas mitte trenni teha. (Originaalis ilmus lugu ajakirja Jooksja teises numbris.)

Oli see nüüd allajäämine Kalle Muulile 110 meetri tõkkejooksus, Andrus Nilgile 400 meetri või Villu Zirnaskile 1500 meetri jooksus, aga seitse aastat tagasi Kärdla staadionil ajakirjanike kümnevõistluse järel sai kaotustest mõõt täis. Tosin aastat pärast aktiivse sportimisega lõpetamist otsustasin taas tõsisemalt jooksma hakata.

Aga jooksurajale tagasitulek osutus vaevarikkamaks, kui oskasin arvata. Tagantjärele vaadates sai tehtud ridamisi totraid samme, mis valusalt kätte maksid. Tarkadel on järgnevalt võimalus õppida rumala vigadest.

Nii nagu vanasti, nõukogude ajal, polnud korralikke jooksutosse eriti valida, ei osanud ma taasalustadeski pöörata jalanõude kvaliteedile erilist tähelepanu. Ja kuna naasmine sporti jäi sügistalve peale, sai lombise, libeda ja lumise teeperve asemel enamik trenne tehtud kindlamat jalgealust pakkuval, ent põrutaval asfaldil.

Kui kevadel 2003 hakkasin kiiruse kogumiseks jooksma ülesmäge 200-meetriseid lõike, jäid kannakõõlused ühtäkki valusaks. Esialgu ei osanud midagi hullu kahtlustada. Rahustasin end: ju see on märk sellest, et treeningud on läinud pinge poolest täkkesse.

Tulemused süstisid mõõdukat optimismi. 10 km krossi läbisin 37-aastasena 37 minuti algusse ning 400 meetrit 54,65 ja 800 meetrit 2.07,30ga. Need olid resultaadid, millele Muulil, Nilgil ega Zirnaskil polnuks midagi vastu panna.

Hoolimata valutavatest jalgadest andsid indu juurde võistlustel trehvatud treener Andres Nirk, kes veenis, et aeg alla kahe minuti pole 800 meetris mingi probleem, ning tollane Postimehe kolleeg Deivil Tserp, kes lubas seesuguse tulemuse saavutamise puhul kirjutada minust leheküljese loo.

Nõnda, auahnusest tiivustatuna, harjutasin soojendusmäärete ja venitusharjutuste abil valu trotsides edasi. Kuid sügiseks olid ahhilkad nii tundlikud, et lasin spordiarst Aalo Elleril teha kõõluse ja sääre sidekelme vahele põletikuvastase süsti. See lükkas kõõluse põletikulistest liidetest lahti ning kaks nädalat hiljem sain taas normaalselt joosta.

Ilus jooksuaeg, millele aitasid kaasa spetsiaalsed, pikivõlvi ja kanna positsiooni toetavad tallad, kestis pool aastat. Siis kohtasin maratoonar Pavel Loskutovi juhendajat Harry Lembergi, kes mainis, et kiiruse arendamiseks pean pikkade krosside järel tegema paar sajameetrist lõiku. Muidu harjuvad lihased aeglase tööga liiga ära.

Juba nädal hiljem pärast soovituse kuulda võtmist tulid valud paremasse kannakõõlusesse tagasi. Sain uuesti süsti, määrisin valutavat kohta salvidega, käisin magnetravil ja isegi Urmas Heinmetsa juures nõelravil, pidasin pikka pausi, aga terveks jalg enam ei saanudki. Kuni Aalo Eller ja tema kolleeg Toomas Tein otsustasid: tuleb lõigata, puhastada kõõlus põletikulistest liidetest.

Taastusravi füsioterapeut Margus Mustimetsa juures kujunes vaevaliseks. Paljus seetõttu, et alustasin alles kolmandal nädalal peale lõikust, mitte koheselt. Üle kahe nädala kulus üksnes selleks, et saada lahti operatsioonijärgsest tursest ja kangusest ning õppida taas inimese moodi käima.

Kevadel 2006, aasta pärast lõikust, olin taas stardis. Mõistsin, et keskmaajooks on keskeas välistatud ning pühendusin pikematele distantsidele. Rohkem kui 40-aastase lihased ja kõõlused pole ju enam nii elastsed nagu 20-aastasel ega kannata kiireid trenne.

Ostsin Rein Valdmaa näpunäidete järgi tipptasemel Asicsi tossud ning kevadel 2007 palusin treeningplaane koostama Meelis Minni. Elu oli liiga valusalt õpetanud, et omast tarkusest ja tahtmisest harjutades sünnib rohkem kahju kui kasu.

Minni juhendamisel hakkas lõpuks kohale jõudma – parem hilja kui mitte kunagi –, et jooksjana arenemiseks pole vaja iga treeningkorda muuta võistluseks iseendaga ega harjutada alalõpmata anaeroobsel lävel. Sellegipoolest tegeles Minn enamik aega ikkagi sellega, et mu treeningtempot, mis ei tahtnud sugugi minna aeglasemaks kui 4.40/km, veelgi vaiksemaks tõmmata.

Pärast napilt kolmekuulist harjutamist Minni kavade järgi olin nii enesekindel, et läksin Tallinna sügisjooksule saavutama 10 km aega 36 minuti algusse. Pettumus oli suur, kui suutsin vaid 37.23 (52. koht). Paratamatult mõtlesin, et ju olen kiiremini jooksmiseks lihtsalt liiga vanaks saanud.

Kandsin osati jooksulootused maha ning hakkasin sügisel Eesti naiste suusakoondise juhendaja Kalmer Trammi käe all valmistuma Estoloppeti suusamaratonideks. Lumevaese talve tõttu toimus vaid kaks maratoni, kuid kevadel avastasin, et jooksuvorm polegi kurta. Ju oli ettevalmistuse mitmekesistamine vilju kandnud. Ümber Viljandi järve jooksul ei jäänud palju puudu, et jõuda esisaja sisse (107. koht 44.44ga) ning SEB Tartu jooksumaratonil, mu elu pikimal jooksuvõitlusel, sain 1:37.13ga 63. koha. Isegi Aivar Rehemaa jäi ligi minutiga maha.

Sel kevadel, kohe pärast suusahooaja lõppu, hakkasin hooga jooksma, et mulluseid tulemusi veelgi ületada. Aga nagu välja tuli, läksin ühelt alalt teisele liiga hoogsalt üle. Pärast kolme 10-12-kilomeetrist treeningut jäi vasak ahhilka valusaks. Jätsin jooksmise jalamaid katki.

Valu tekkest on nende ridade kirjutamise aegu möödas kolm kuud. Mu kanda on vaadanud kolm spetsialisti, nende seas doktor Mihkel Mardna, kes kõik on andnud väärt soovitusi, kuid paranemist veel märgata pole. Füsioterapeut Mustimets, kes kõõlust ja sääremarjalihast oma sõrmedega uuris, hakkas naerma ja küsis, kas selliste lihastega olengi trenni teinud – nii kanged olevat need.

Niisiis, olin küll õppinud aeglasemalt harjutama, soetanud kvaliteetsed tossud, teinud enne ja pärast trenne venitusharjutusi, aga see, millest ilmselt puudu jäi, oli massaaž.

Inimene õpib kogu elu, aga jookseb ikka lollina.
******Olmsted Point, Yosemite National Park, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Näide näitleja Jennifer Anistoni jooksustiilis New Yorgis Brooklyni linnaosas. Foto autor: BuzzFoto/Scanpix
Foto 2: Keenia jooksjad Nairobi rahvuspargis Sotokoto safarimaratonil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Sydney poolmaratoni start. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Hiina müüri maraton. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Koer Praha maratonil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Flora Londoni maraton invaliididele. Foto autor: Topshots/AFP/Scanpix
Foto 7: Üle Seven Mile Bridge'i jooks Florida Keysi saarestikus Marathoni linna lähistel. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kuidas rattamehed uuel alal tervist ohtu seadsid?

Mõnikord teevad igati mõistlikud inimesed tont teab millepärast asju, millest neil õrna aimugi pole.

Üleeile õhtupoolikul oli Tähtvere spordipargis üks selline kord.

Üks tegijast oli Tartu linnapea Urmas Kruuse.

Ahvatlus, millega sai kümme teatud mõttes diletanti peadpööritavasse ja kaelamurdvasse – ja tundmatusse! – ettevõtmisse meelitatud, on laululava taha valminud Eesti esimene BMX-rada.

Mitte keegi, kes pahaaimamatuks katsejäneseks soostus tulema, polnud seesuguse rajatise jõnkse ja põntse eales tunda saanud. Sest kui pole rada, ei saa Eestis olla ka ühtegi BMXi ehk trikirataste krossisõitjat. Erinevalt Lätist, kus radu on seitse ja litsenseeritud sõitjaid 150.

Tartu 350 meetri pikkuse kolme viraažiga ja kolm miljonit krooni maksma läinud raja disainija lätlane Artūrs Matisons, Euroopa eksmeister, rääkis, et kui ta kodulinnas Valmieras hommikuti kodurajale harjutama läheb, on ta leidnud mõnigi kord mõne künka tagant tumepruuni laigu. Öiste hulljulgete veri, mis muud.

Kuulnud nädala algul mu kavatsusest korraldada uuel rajal Eesti ajaloo esimene BMX-võistlus, andis 24-aastane Matisons kaasa soovituse: ärgu mingil juhul küngastel hüpatagu, vaid surutagu hüpped maha.

Seda, et tegemist on ohtliku alaga, näitab pikk õmmeldud arm musklis ülakehaga Matisonsi parema rangluu kohal. Seda on ta murdnud kahel korral. Tänavu kevadel lendas ta nii valusalt õlale, et ei saa siiamaani võistlustel kaasa lüüa. Ja Pekingi olümpial, kus võidutses tema kaaslinlane Māris Štrombergs, kustutas Matisonsi medaliunistused kukkumine poolfinaalis.

Ühena kümnest soostus osalema Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia-ortopeedia arst-õppejõud Leho Rips, sitke harrastusrattur. Tema kutsumise tagamõte: et medabi oleks häda korral omast käest võtta. Aga stardieelsel päeval raja servas visuaalset luuret teostades – ja silmadega Matisonsi kuuemeetriseid õhulende saates – reetis ta ilme isegi läbi tumedate prilliklaaside kõhklust, kas ahvatlevale kutsele järeleandmine oli ikka mõistlik otsus.
Ilmselt saab suurim vaenlane olema hasart, tunnistas ta.

Ent võistlusel valitses esialgu, ajasõitudes, siiski kaine mõistus. Vaid kaks meest, downhilli-klubis Freedown rattal kiirlaskumist harrastav Magnus Maramaa ja trikirattur Ingvar Neumann, on varem BMX-ratta sadulas istunud (ent mitte BMX-krossi sõitnud) ning suutsid seetõttu pisut gravitatsioonijõudu trotsida. Teised hoidsid targu nahka ja luid. Peale Art Soonetsi, Scanpixi fotoagentuuri juhi, kes sai juba teisel nukil sadulaga sellise paugu hargivahesse, et paar kõrvaltnägijat oma silmad õudusest kinni katsid.

Maksu- ja tolliametis töötaval Laura Lehtmel oli eriti suur põhjus end hoida: tal on homme pulmad. Tulevane kaasa oli lugenud sõnad peale, et hoidku end tagasi. Võib-olla seepärast kaotaski ta oma piirivalves töötavale õele Kadrile kümnendiku.

Ajasõitude neli kiiremat said tulemuste järjekorras valida endale veerandfinaali mees-mehe vastu sõiduks ise vastase. Viimasena lunastas koha kaheksa parema hulgas linnapea Kruuse, kes pidi selleks alistama lohutusringis õed Lehtmed.

Maramaa tegi konkurentidele teene ja otsustas teise vähegi oskaja, Neumanniga sotid varakult selgeks klaarida. Ülejäänud paaridest pääsesid nelja parema sekka ortopeed Rips, Läti profirattatiimist Rietumu Banka masu tõttu koondatud Raivo Maimre ja Olavi Mõts Haanja Rattaklubist.

Kuna peale Maramaa olid kolm ülejäänut kõik võhmasõitjad, surusid nad reeglitesse käigult muudatuse, et poolfinaalid jäägu ära ning võitja selgugu ilma puhkepausita üksteise järel peetavas kolmes sõidus, kus iga sõidu viimane langeb välja.

Lõpuks said raja äärde kogunenud huvilised näha ka seda, mida hing salamisi ihkas. Esimeses finaalsõidus läks Mõtsal esiratas ootamatult viltu. Ta prantsatas rajale ning veristas põlve ja sääre. Tasuks neljas koht.

Teises finaalsõidus jäi jaksust enim puudu Ripsil. Hiljem avaldas ta, et tundis end sama kurnatuna nagu pärast kurikuulsat 209 km pikkust maanteesõitu Alpides. «Samamoodi oli pilt eest ära,» lausus ta.

Enne otsustavat sõitu, kus vastamisi jäid Maramaa ja Maimre, kurtis Maimre: «Pole elus nii koomas olnud. Pump on punases. Vesi keeb.»

Aga ta oli saanud sinasõbraks spetsiaalse, madala sadulaga BMX-rattaga, mida Extreme Spordi kaupluse omanik Ain Sinikas oli kolm tükki katsetamiseks kohale toonud. Need, mil raamil ilutseb tähepaar GT (ja hind 4000-7500 krooni vahel), on igati maailmatasemel, veenis Sinikas, ise surfaja.

Maimre, kes Eesti maastikukrossidel on kaotanud laskumistel parimaile koguni minuti, teadis, et mida rohkem sõita tuleb, seda suuremaks paisuvad tema šansid tehniliselt vilunuma, ent vähema võhmaga Maramaa vastu. Aga ta pani mängu ka taktikalise arsenali, tõrjudes rivaali viimases viraažis nii ebamugavasse olukorda, et too kaotas lõpusirgeks vajaliku hoo. Võit oli tema.

«Elus pole ükski võit nii raskelt tulnud,» tunnistas Maimre lõõtsutades. «Täiesti läbi... tõsiselt.»
Pole hullu, sügisel saab puhata. Siis pidi ta minema Inglismaale kartuleid võtma.
Maramaa märkis päev pärast kaotust, et tal pole jalad veel kunagi nii läbi olnud.
Kohe pärast Postimehe võistluse lõppu tuiskas mäest alla rajale kiivrita noormees, kes maandus esimesel künkal näoga leistangile. Ajas end küll püsti, tuikus pisut, ja vajus siis mullahunniku jalamile. Talle tuli kutsuda kiirabi.

Traumatoloog-ortopeed Rips oletas, et tema nägu tuleb õmmelda vähemalt tund aega.
Foto 1: Eesti esimesest BMX-krossist osavõtjad. Esireas vasakult Art Soonets ja Ain Sinikas, tagareas Magnus Maramaa, Leho Rips, Kadri Lehtme, Raivo Maimre, Laura Lehtme, Ingvar Neumann, Urmas Kruuse ja Olavi Mõts. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 2: Läti BMX-sõitja Arturs Matisonsi stiilinäide Tartu BMX-rajal. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 3: 5.-10. koha sõidu start. Vasakult Ingvar Neumann, Ain Sinikas, Laura Lehtme, Urmas Kruuse, Kadri Lehtme ja Art Soonets. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 4: Magnus Maramaa (paremal) ja Ingvar Neumanni duell veerandfinaalis. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 5: Art Soonets jälitamas veerandfinaalis Raivo Maimret. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 6: Magnus Maramaa juhtimas teist finaalsõitu Raivo Maimre ja Leho Ripsi ees. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas peaminister tegi rattasõiduga niru PR-triki?

Täna kell kuus saab õhtul kino. Käisin eile uut BMX-rada vaatamas. Kaugelt paistab kõik ilus ja lihtne. Aga kui tasahilju sõita proovisin - oi-oi-oi, need, kes on andnud nõusoleku mu tänaõhtusest šõuvõistlusest osa võtta, ei tea, milleks nad oma nõusoleku on andnud. Targu kutsusin osalema ka ortopeed Leho Ripsi, päris kõva rattasõitja, et juhul, kui midagi hullu juhtub, oleks arstiabi omast käest võtta. Rips vaatas eile rada kõrvalt ja ta ei varjanud, et hakkas juba tasahilju kahtlema, kas see oli ikka mõistlik, kui ta osalemiseks oma jah-sõna andis. Nentis ainult, et suurimaks vaenlaseks tõotab saada hasart.

Uurisin raja konstruktorilt lätlaselt Arturs Matisonsilt, kes, nagu ta ise täpsustas, on BMXis Euroopa meister 2006 ja pronksiomanik 2007 ning võitis mullu MK-etapi Madridis, kuidas algaja peaks BMXi sõitma, ja ta ütles, et rahulikult, mitte hüppama. Oma katsesõidul panin tähele, et niipea kui pisutki pedaale vajutad, tikub ratas ise kargama ning kui sa ei oska äratõukeid ja maandumisi ajastada - ja muidugi ei oska, kui sõidad esimesi kordi -, siis on kukkumised kerged tulema.

Näis, millega see võistlus täna õhtul lõpeb, igatahes mu esimene meeldetuletus osalejaile saab olema, et olete kõik siia tulnud vabatahtlikult. Mul on peamine see, et saaksin vahva loo, kus on nii nalja kui draamat. (Ohh seda Eesti ajakirjandust, kõik müügiks, veri ja higi ja pisarad?)

Peaminister Andrus Ansip korraldas ka ühe omamoodi võistluse, nagu viimasest Kroonikast lugeda sai, aga kas see on siis tõesti peaministri tase? Kuidas võib teha nii haleda ja mannetu PR-käigu? Kas tema suhtekorraldustiim tõepoolest ei viitsi pingutada?

Kui paljud teist Ansipi reedesest rattasõidust mööda Piibe maanteed Tallinnast Tartusse enne eilse Kroonika ilmumist teadsid? Tema väimees Erik Pallase rääkis mulle, et kümneliikmeline rattaseltskond oli startinud kella kahe ajal ja kella kaheksaks olid nad päral, kokku 195 km uksest ukseni kuue tunniga, vastutuult, sees vaid üks kuusepeatus ühe u-ga. Minu meelest väga kõva sõna - palju kõvem sõna kui minu BMX-võistlus -, aga kuidas saab sellise Euroopa, koguni kogu maailma valitsusjuhtide seas võimsa kangelasteo sooritada nii, et see saab nõnda nappi ja marginaalset kajastust?

Oleks ma Ansipi asemel olnud, oleks ma kutsunud mõned ajakirjanikud kaasa sõitma, sest sellest oleks saanud tõeliselt vahva reportaaži. Aga kuna ta seda ei teinud, jääbki tal leppida lühida sattumisega Kroonika veergudele, samas kui mina, kes ma olen mitte keegi, suudan väiksest BMX-võistlusest teha Postimehe vahendusel selle nädala teises pooles igati korraliku ja suure kajastusega meediasündmuse.
******Olmsted Point, Yosemite National Park, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: BMXi 2006. aasta Euroopa meister lätlane Arturs Matisons eile Tartu uuel rajal testsõitude vahel hinge tõmbamas. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kaupluse Extreme Sport üks omanikke ja juhataja Ain Sinikas (paremalt) ja Tartu BMX-raja ehitaja esindaja Arne Kukin kuulamas eile õhtupoolikul BMXi 2006. aasta Euroopa meistri lätlase Arturs Matisonsi nõuandeid ja õpetussõnu tänaseks võistluseks. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix
Foto 3: Arturs Matisons oma võistlusriietuses ja võistlusrattaga Tartu vastavatava BMX-raja taustal. Foto autor: Andres Ehrenpreis, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks autojuhid on rattasportlaste vastu ülbed?

See ei olnud bluff. Eesti esimene BMX-rataste võistlus saab mul tõesti ülehomme läbi viidud. (Vähemasti milleski olen esimene. See lause, muide, tuletab mulle meelde aastat 1995, kui osalesin Newsweeki toimetuses USA kõige kallimate kõrgkoolide ebetabeli koostamisel ja helistasin ma-ei-mäleta-enam-mis-ülikooli, ja saanud teada, kui palju kogu krempel aasta jooksul maksab, ütlesin vastajale, et selle summaga lähete küll esikohale, mille peale too vastaski: "At least we are number one in something." Aga see selleks.) Raja ehitamise eest vastutava Arne Kukiniga on kokku lepitud, samuti SA Tähtvere Puhkepargiga ja Ain Sinikasega Extreme Spordist, kes lubas spetsiaalrattad kohale tuua (millise rattaga keegi sõita tahab, on igaühe enda otsustada), ja loomulikult kõigi võistlejatega.

Täna hommikul helistasin ka lätlasele Arturs Matisonsile, kes kuulub sel alal maailma paremikku, ning ta lubas homme kella kolme paiku rada proovida ja mõned nipid ette näidata (mulle, mitte võistlejaile; et ma vähemasti teoorias tark oleksin).

Ise sain nädalavahetusel siiski nii palju aega, et lasin sugulaspoisil rattaketile õli panna - ja kohe oli minek hoopis teine. Tegin naise Optimaga Jõgeva maanteel 2x30 km maale ja tagasi linna, aega kulus kummalgi otsal paar sekundit üle 58 minuti. Profimad lugejad siin sõidavad muidugi üle 40 km/h, aga minu jaoks on ka pisut rohkem kui 30 km/h üksinda saavutatuna päris korralik tulemus. Täna oli veel organismi salasoppides (südames?) tunda, et olin üle tüki aja pingutanud. Lasin perearstil isegi vererõhku mõõta. Ta ütles, et kõik on absoluutselt normis.

Tartu peal on teatud tüübid, kes hirmsalt närvi ajavad. Kui sõidan hommikul tööle ja Jakobi mäest alla tulen, kiirus umbes 45-50 km/h, juhtus täna juba vähemalt neljandat korda viimase kuu jooksul, et Baeri tänavalt keeras auto, mis minust paarkümmend meetrit eespool laskunud teise sõiduki läbi lasi, mulle julmalt ette. See oli hall BMW kabriolett, numbrimärk 439 THD. Selline tunne oli, et põrutaks talle täiega sisse, kui ise vaid haiget ei saaks. Paar nädalat tagasi sõitis mul, kes ma tulin mööda peateed, Tähtveres julmalt kõrvalteelt eest läbi Volvo. Sain taas vihaseks ja mõtlesin, et ei oleks pidanud pidurdama, vaid oleks pidanud talle külje pealt sisse sõitma. (Millegipärast arvan, et süüdi oleks ikkagi tehtud mind, et miks ma kinni ei pidanud ja otsasõitu ei vältinud, kas on nii?)

Aga midagi vist hakkab selliste ülburjuhtide vastu muutuma. Risto Mets, Tartu Postimehe veebireporter ütles, et politsei on tal paar korda palunud, et pangu netti üles teade, et otsitakse pealtnägijaid juhtumile, kus rattur on autole mõlgi äsanud ja siis putket teinud. Mets ei ole ühtegi sellist teadet üles pannud. Põhjendus: ju siis autojuhid on oma mõlgi asja eest saanud.

Mis te arvate, kuidas ülbeid autojuhte karistada? Ükskord sõitsin ühest sellisest ettekeeranud Volkswagen Golfist Jakobi mäe all mööda, keerasin talle ette, vaatasin üle õla ja koputasin oimu kohale andmaks talle märku, et ta on debiilik ja idioot. Kas ta sellest aru sai? Ohh vaevalt, lasi vaid lõbusalt signaali vastu.
******
Tunnel View, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Naiste BMX-võistluse finaal Pekingi olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Kukkumine naiste BMX-võistluse poolfinaalis Pekingi olümpial. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: See ei ole Priit Pullerits, vaid tundmatu rattur Saksamaal Dresdenis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Kukkumine naiste BMX-võistluse poolfinaalis Pekingi olümpial. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kuidas ässad enda heaks ratast sõitma panna?

Suvi on parim aeg töö tegemiseks, mitte sportimiseks, kas pole? Eile näiteks intervjueerisin õhtul poole kaheteistkümne ajal ühte viimastel nädalatel aktuaalset multimiljardäri, meil läks kella üheni, siis vormistasin materjali ära ja saatsin kella kuue ajal hommikul peatoimetusse, viskasin kolmeks tunniks pikali, siis tõusin üles, et hakata asju ajama viimasel nädalal aktuaalse rahvusvahelise investeerimispankuriga - ja te küsite, et millal ma trenni teen? Pole mul aega ratastki õlitada, kriuksub teine juba päris kõvasti. Ja kui ise endast sõidumeest pole, siis tuleb teised enda heaks sõitma panna.

Aga eriliselt sõitma panna.

Nimelt olen saanud SAst Tähtvere Puhkepark loa korraldada seal peagi avataval unikaalsel BMXi rajal ajakirjanduslikul otstarbel šõuvõistlus. Midagi selles laadis nagu eelmisel sügisel enne Tartu rattamaratoni, mille võitis ortopeed Leho Ripsi ees pärast pikka ja rasket pingutust Allan Oras.

Nüüd on kavas sedalaadi üritust korrata, ja võistlus tõotab tulla kõva. Aja ettesõitjaks on lubanud tulla lätlane Arturs Matisons, neljakordne maailmameister (vt matisons.com), kuuldavasti Tartu raja peakonstruktor - aga ta on nii kõva tegija, et teda ei tohi teistele osalejatele näidata. Tema aja ettesõidu pean vaikselt esmaspäeval või teisipäeval läbi viima, nõusolek on selleks olemas.

Võistluse pärisosalejate seltskond tuleb ka värvikas ja mitmekesine. Nõusoleku on andnud endine rattaproff Raivo Maimre ja Tartu linnapea Urmas Kruuse... aga kõiki osalejaid ei kavatse ma ka siin paljastada, siis ei ole võistlejatel endalgi enam huvitav, kui nad teavad, kes neile vastu tulevad.

Eriti põnevaks tõotab võistluse teha see, et vist keegi osalejaist ei ole BMX-ratast varem proovinud. Seetõttu olen palunud neil kohale tulla oma MTBdega, kuid Ain Sinikas, kes parajasti Hiiumaal Ristnal surfab, lubas Extreme Spordist tuua spetsiaalsed BMX-rattad, kui keegi peaks soovima nondega sõita.

Kas mõni tunneb, et on põhjendamatult sellest võistlusest kõrvale jäetud? Kui jah, siis andke teada põhjendus, miks, ja luban kaaluda. Ürituse sportliku värvingu mitmekesistajad võiks olla ju teretulnud.

Kolmapäeva õhtupoolikul kell kuus peaks minema actioniks.
******
Olmsted Point, Tenaya Canyon, Yosemite National Park, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Lätlane Arturs Matisons (paremal) Pekingi eelolümpial juhtimas BMX-võistluse poolfinaali. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Arturs Matisons (paremal nr 114) Pekingi olümpial BMX-võistluse veerandfinaalis. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Miks suvel suusatamisega liialdada?

Käisin eile, nagu viimasel ajal tavaks saanud, harrastamas taas tüütussporti. (Ja ärge tehke siin nägu, et te ei tea, millest räägin.) Pedaalimine oleks tõesti väga tüütu olnud, kui ma poleks Jõgeva maantee äärsel ja Raadi kergliiklusrajal näinud kokku kaheksat rullsuusatajat. See ei ole normaalne. Kohe seletan, miks.

Kui jätta elukutselised suusatajad arvestusest välja - ja minu silma järgi polnud eile kohatud küll mingid professionaalid -, siis on suvi paslik kõigeks muuks, olgu või tüütusspordiks, ainult mitte rullsuusatamiseks. Sest see, kes vähegi sügisel-talvel korralikku suusatrenni teinud, teab hästi, et niipea, kui talve hari mööda saab (ja see möödub enamasti Tartu maratoniga, mille järel aga jagub korralikku talve korral lumikatet veel tervelt poolteist kuud), tikub võimust võtma tüdimus ja vaimne kurnatus. Suusatamist saab lihtsalt liiga pikalt liiga palju. Vähemasti mina tundsin küll eelmise talihooaja teisel poolel - ja väidan, et need, kes sama ei tundunud või seda ei tunnusta, tegelevad suurejoonelise enesepettusega -, et kihk ja hoog pole enam sama särtsakad nagu talve hakul.

Aga kujutage nüüd ette, milline tüdimus võib juba talve hakuks saabuda, kui hakata suusatama südasuvel.

Parem tõesti sõita kas või rattaga. Eelmine nädal tuli mul sadulas treeningaega 7:25, millest rohkem on sel kevadsuvel kogunenud vaid Tartu rattaralli nädalal - 7:50. Palju suurem erinevus on kilometraažis: lõppenud nädalal oli see näitaja 196, Tartu rattaralli nädalal 268,5. Vaat siis, mis vahe tekitavad võistlusolukord ja korralik võidusõiduratas.

Ent rullsuusatamine - tänan, ei! Ennemini võiks isegi ujuda. Ja üleüldse võiks Tartu nelikürituse korraldajad planeerida, et kahest rattasõidust jätta arvesse vaid üks ning teine asendada hoopis teistsuguse vastupidavusalaga, ujumisega. Mitte et ma ujumises äss oleksin - väga kaugel sellest, ma ei lähe basseinis kuidagi edasi nagu kuuldavasti Kaspar Kokkki (nii ta mulle kunagi avaldas), aga vähemasti leiaks siis motivatsiooni ettevalmistust ühe ala võrra mitmekesistada. (Lisaks pidi vesi karastama, mida ei ole keegi väitnud ühegi teise vastupidavusala kohta.)

Nelikürituse korraldajate võimalikud vastuväited, et ujumist ei saa kavva võtta, sest on raske tagada, et mõni osalejaist ära ei upu, ei pea lihtsalt vett. Panen siia juurde kaks pilti massiujumisest Šveitsis Zürichis, kus üle sealse järve ujus 1800 inimest, mis näitab, et saab küll läbi viia ujumises rahvaspordivõistlust. Ja nagunii on Tartu nelikürituse alade puhul võistlusjuhendis klausel, et osalemine omal riisikol. Sama klausli saab panna ka ujumisvõistluse juhendisse ja probleem lahendatud. Või pole?
******El Capitan, Merced River and Cathedral Rocks, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti koondise rullsuusataja mullu septembris Tehvandi rajal. Kes teab, kes see on? Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Massiujumine üle Zürichi järve Šveitsis, osalejaid 1800. Fotode autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Miks sportlased kaeblevad ja kurdavad?

Eesti Televisiooni juunikuised videolõigud Bergenist võistkondlikelt Euroopa meistrivõistlustelt kergejõustikus olid naljakad, kui need poleks olnud ka kurvad. Sportlaste antud kommentaaridest vormus paratamatult mulje, et Eestit käisid esindamas rohelised diletandid, kes millegagi hakkama ei saa, nii et pärast jääb oma naha päästmiseks üle ainult vabandusi otsida.

Sportlased, eriti tippsportlased, kes kodumaad esindavad, ei peaks kurtma ja kaeblema. Ometi jäi teleekraanilt kõrvu, et Eesti koondis oli kui hunnik õnnetust. Eks veenduge ise.

Anna Iljuštšenko, kes jagas kõrgushüppes 1.86ga 2.-3. kohta: «Rasked tingimused ja tuul oli vastu ja treenerit kaasas ei olnud. Nii et raske.» Kas tingimused polnud kõigile siiski ühesugused?

Marek Niit, kes sai vastutuulega 200 meetri jooksus 21,28ga 4. koha: «Siis tuli 170 peal sein ette ja sinna ta läkski.» Kas tuul puhus tõesti ainult tema rajal?

Andres Raja, kes sai 110 meetri tõkkejooksus 14,14ga 5. koha: «Enne starti mõtlesin, et ma ei tee kindla peale valestarti. Stardi taha jäi päris palju.» Kas rivaalid läksid siis valestarti tegema?

Moonika Aava, kes tuli odaviskes 54.97ga teiseks: «Kogu keskendumine sai kahe katsega otsa, sellepärast et pidime nii kaua ootama. Kõik jahtusid maha.» Kas ikka veel on 30-aastasel sportlasel kogemusi hirmus napilt?

Tiidrek Nurme, kes lõpetas väljalangemis-süsteemis peetud 3000 meetri jooksu 8.06,69ga kolmandana: «Olin päris küpse omadega raja peal. Ring enne lõppu oli juba tunne, et ei tea, mis siin küll saama hakkab.» Kas konkurentidel oli uudse viimase mehe jooksu kogemusi oluliselt rohkem?

Mihkel Kukk, kes sai odaviskes 77.92ga 4. koha: «Esimene katse kindla peale, teine oli juba nibin-nabin, suhteliselt närvide mäng, ega ta tulemust väga soosi.» Kas vastased said oma tulemuse tegemiseks rohkem katseid?

Lisaks esindas Eestit mitu sportlast, kes võitlesid ülekoormuse või vigastusega. Sirkka-Liisa Kivine, kes võistles kolmel alal, tunnistas pärast kaugushüppes 6.39ga saavutatud 4. kohta: «Tundsin, et viimased kaks hüpet ei jõudnud üldse enam hüpata.»

Põlvetraumaga kimpus Jaanus Uudmäe sai 4. koha nii kolmik- kui kaugushüppes (16.01 ja 7.58) ning lausus pärast kolmikut: «Juba hoojooksu lõpus tundsin, et enam ära tõugata ei saa, et põlv ei võimalda rohkem hüpata.»

Ksenija Balta jäi 100 meetri jooksus 12,08ga eelviimaseks, 11. kohale, ja seletas: «Mul hakkas jalg valutama, haigusest kindlasti on tingitud selline nõrgem seisund. Nüüd, ma ei tea, tuleks loota seda, et jalg annab järele.»

Püüdmata põrmugi olla kuri, ei saa ju võhikulegi jääda märkamata Eesti kergejõustliklaste massiivne vabanduste ja õigustuste otsimine. Nagu häirinuks just ainult neid rasked tingimused, löönuks rööpast uudsed reeglid ja seganuks vigastused.

Ent oleks ülekohtune siinkohal üksnes kergejõustiklaste suunas osundada. Tuleb teistegi alade tegijate suust väljaütlemisi, mis viitab nende nõrkusele. Ujuja Jane Trepp, kes võitis äsja Eesti meistrivõistlustel viis esikohta, ütles hooaja tähtsaima jõuproovi, MMi suunas vaadates: «Mul on juba selline märk eestikatelt käes, et isegi kui ei õnnestu kuskil midagi, on see aasta korda läinud.» Kas see pole juba ette vabanduse otsimine ja allaandmine?

Suusataja Aivar Rehemaa märkis pärast Norra liustikulaagrit: «Veits tundsin, et lõpus läks vähe raskeks, et algul natuke liiga innustusin.» Kas ikka veel ei ole saanud küpsesse ikka jõudnud suusamehel selgeks, et suvel ei tohi üle pingutada?

Kogenute hädaldamis- ja nõrkusejutud on hakanud ka noortele külge. Kümnevõistleja Mikk-Mihkel Arro, kes on võtnud sihikule jõuda Berliini MMile, rääkis pärast tagasihoidliku 7461 punktiga lõppenud Eesti-Soome-Rootsi maavõistlust: «Eile soojendusel tundus vorm väga hea. Mõned kontrollnäitajad tegin rekordi peale. Aga ei tea, kas natuke külm ilma pärsib kiirust või... ei oska öelda.»

Ei oska, jah, öelda, kust on Eesti sportlased saanud külge virilad kombed. Nii palju nagu nemad ei kurda küll ühegi teise eluala esindajad. Kurdaks ehk pensionärid, aga nemad ei saa ajakirjanduses kuigi palju sõna. Sportlaste õnneks.
******Half Dome from Glacier Point, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Anna Iljuštšenko. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Sirkka-Liis Kivine koos elukaaslasest treeneri Ivo Kalaga Tartus Toomemäel. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Ksenija Balta ja Jelena Novikova (paremal) mai lõpus Jõgeval. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jane Trepp. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kuidas vale vorm toob häda kaela?

Mu igipõline konkurent Art Soonets, Scanpixi fotoarhiivi pealik, sai rattavõistlusel oma esimese trahvi – ja kui te vaid teaks, mille eest!

Soonets luges juuni keskel Tartu Velo Tuuril esimese päeva proloogi järel finišiprotokollist, et peab maksma 50 krooni vales võistlusvormis sõitmise eest. Tõsi mis tõsi: tal ei olnud seljas Haanja Rattaklubi roheline, vaid Postimehe sinine vorm. Põhjus peitus selles, et ta oli HRK püksid kevadel katki kukkunud ja uus vormitellimus Poolast polnud veel klubini jõudnud.

Aga see juhtum pole nii lihtne, nagu paistab. Soonetsi väitel sõitis vales vormis veel mitu võistlejat, kuid karistada sai pärast proloogi lisaks temale vaid üks. Mitte et Soonets oleks kade, miks teised karistada ei saanud, vaid, nagu ta ütles: «Kui reeglid kehtivad, siis kõigile, ja kui ei kehti, siis ei kehti mitte kellelegi.»

Teisel võistluspäeval otsustas Soonets vea parandada ja vahetas võistlussärgi klubi särgi vastu. Püksid jäid paraku samaks, Postimehe kirjaga. Ta maksis peakohtunikule eelmise päeva karistusena määratud trahvi 50 krooni ja küsis, kas võib startida Postimehe pükste ja Haanja klubi särgiga ilma, et järgneks uued sanktsioonid. Vastuseks kõlas, et ei, nii ei sobi.

«Pidasin kohtunikega väikese diskussiooni tuuri osalejate hulga, rattaspordi propageerimise ja kohtunike suhtumise üle,» rääkis Soonets, «ning otsustasin sellise kohtunike üleoleva ja mulle ülekohtusena tundunud suhtumise tõttu protesti märgiks tuuri katkestada. Lasin oma numbri maha võtta ja tagastasin kohtunikele.»

Soonetsil tekkisid mõistagi küsimused. Ta tunnistas, et pole UCI reegleid kaanest kaaneni läbi lugenud ega pruugi kõigi nüansside ja rakendusdetailidega kursis olla, ent ega küsija suu peale ole ilus lüüa.

Esiteks, kas karistuste määramisel kehtivad UCI reeglid kõikide osavõtjate suhtes või on see kohtunike suva, kellele määrata karistusi, kellele mitte? Teiseks, kas peab paika, et 3. kategooria võistlustel klubi vormi nõue ei ole kohustuslik, kui on tegu individuaalvõistlusega? Kolmandaks, kas üritus säilitab oma 3. kategooria, kui sinna registreeritakse ka ilma litsensita võistlejad (antud tuuril oli neid vähemalt 2-3)? Neljandaks, kas kohtunikud peaks karistuse määramisel viitama ka võistlusmäärustiku punktile, mille vastu osaleja eksis? Viiendaks, kas kohtunikud või korraldaja peaks määratud trahvi tasumise tõestamiseks väljastama tšeki või kviitungi (Soonets seda ei saanud)?

Ei löödudki küsija suu peale. Soonets sai vastuse Rein Solnaskilt, EJL kohtunike kogu juhatuse esimehelt, kes oli saanud tuuri peakohtunikult Merit Veltbachilt intsidendi asjus ettekande. Solnaski sõnul oli Veltbach lähtunud võistluse juhendist, mille järgi litsentsiomanikul on kohustus täita UCI ja EJL määrustikku ning võistlusreglementi, ja EJL võistlusreglemendi punktidest 4.1 ja 4.2 (puudutab võistlusvormi). «Kuna Merit Veltbachile oli see võistlus ühtlasi tema B-kategooria tasemele jõudmiseks praktiline osaeksam,» lisas Solnask Soonetsile saadetud vastuses, «siis käitus ta äärmiselt seaduskuulekalt ja siin ei saa talle mitte midagi ette heita.»

Ühtlasi esitas Solnask oma nägemuse, mida saanuks teha teisiti, et vahejuhtum poleks nii inetuks läinud.

Esiteks, tema hinnangul võinuks juhendipõhiselt olla velotuuri osavõtjate määratlus laiem, s.t mitte ainult litsentsiomanikud, vaid kõik sõita soovijad. See andnuks kohtunikele vabamad käed reeglite tõlgendamisel, ehkki ta möönis, et reglement nõuab siiski EJL kalendrivõistlustel osalejatelt klubivormi kandmist vaatamata sellele, kas tegu on individuaalse või võistkondliku jõuprooviga.

Teiseks, märkis Solnask, on teisele võistluspäevale eelnenud nn diskussiooni kohta jõudnud temani kaks erinevat versiooni, mis annab tunnistust sellest, et pooled ei saavutanud teineteisega ühtset keelt. «Pean siin silmas seda,» täpsustas Solnask, «kas kohtunikud andsid sulle [Soonetsile] võimaluse mingitel tingimustel edasi sõita, näiteks Postimehe reklaami pükstel kinnikatmise järel, või olid nad lõpuni järeleandmatud.» Soonets lausus mulle, et kohtunikud olid soovitanud tal enne starti osta Postimehe pükste asemele reklaamikirjadeta neutraalsed retuusid.

Solnask vastas ka Soonetsi küsimustele.

Miks ei koheldud kõiki võistlusvormiga patustajaid võrdselt? «Karistatuid oli tuuri peale kokku kolm, üks neist kahel võistluspäeval. Karistamata jäeti võistleja, kes kandis oma klubi eelmise aasta vormi.»

Kas EJL võistluskalendri 3. kategooria võistlustel on klubi võistlusvormi kandmine kohustuslik? «Võistlusreglemendist nähtub, et on kohustuslik. Kuigi kohtunikud lähtuvad mõnikord seisukohast, et tegu on rahvaspordiüritusega ja siis vaatavd ehk läbi sõrmede. Näiteks Tartu rattaralli oli varasematel aastatel nii tõsine rahvaspordiüritus, et puudus EJL võistluskalendrist. Kuigi käesolevast aastast lülitati see kalendrisse, ei seadnud seal keegi endale ülesannet kontrollida EJL litsentsiomanike klubi võistlusvormi vastavust EJL sekretariaadis registreeritule.»

Kas üritus säilitab 3. kategooria, kui sellele registreerub ka ilma litsentsita võistlejaid? «Jälle samasugune laia määratlusega piirkond, nagu eelmises näites välja tõin. Tegelikult on see rahvaspordiüritus ja see saab olla ainult positiivne, kui osavõtjaid on rohkem – seega 3. kategooria jääb igal juhul püsima. Jõuamegi tagasi minu kõige esimese punktini: võistlusjuhend ei peaks sisaldama osavõtjate sedavõrd täpset määrangut.»

Kas kohtunikud peaksid karistuse määramisel viitama ka võistleja poolt rikutud võistlusmäärustiku punktile? «Jah, peavad. Seda Veltbach tegigi. Viide rikkumise punktile on toodud UCI määrustiku järgi (UCI CR 1.3.072 p.1) ja see on nähtav protokolli lõpuosas, lisaks esitab ta vastava aruande UCI karistuslehe põhjal. Üldiselt kogub trahviraha kokku EJL sekretariaat, kes selle kohta ka kviitungi väljastab. Siin näitas Veltbach üles agarust ja kogus selle oma kätte, mille hiljem EJL-i edastas.»

Soonetsi üks tuttav iseloomustas Solnaski seesugust vastust: «Tahan olen pirn ja kui pirniks muutun, siis äkki tahan olla juba õun, aga seda vaatan õunte pealt, kas ma seda ikka tahan olla.»

Ka mina ei oska siin kõrvalseisjana lõplikuks kohtumõistjaks olla, aga laias laastus jääb mulje, et kui kohtunikud otsustavad ajada jäika liini, siis peab see olema jäik lõpuni ja kõigi suhtes, mitte nii, et ühes detailis ollakse järeleandmatu, aga teise detaili osas vaadatakse läbi sõrmede. Ambivalentsed reeglite käsitlused külvavad vaid seesugust suurt segadust, mille ohvriks Soonets langes.
******
Yosemite National Park, California. 17. juuli 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3: Art Soonets mulluse Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: EPO pruukimise tõttu võistluskeelu saanud Hollandi rattur Thomas Dekker tunamullu Tour de France'i proloogil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Art Soonets (vasakult kolmas) mullusel Tartu rattarallil. Foto autor: Allan Leppikson, Scanpix Baltics

Pullerits: Appi, neeger uisurajal!

Tegin eile tööjärgset 32 km pikkust rattaringi, kui juba kaugelt jäi silma miski, mis tegi ettevaatlikuks. Jõudsin lähemale ja mis ma näen - ongi neeger Tartu Raadi rulluisu- ja rattarajal. Must kui öö. Ja just "on" on siin see õige verb. Sest ega ta liikunud, kakerdas nagu puujalgadel, toetus kramplikult teise, valge tüübi käsivarrele.

Mõistate nüüd, mis mind ettevaatlikuks tegi? Kui seesugune neeger ette jääb või teele risti maha prantsatab, siis otsasõidu korral on pauk ikka meeletu. Mõelda vaid - sõita keset Eestimaa valget suve musta mehe otsa.

Muidugi on see väga tore, et neegrid ka rulluisutamist on hakanud harrastama - nad lisavad kindlasti kahvanäolistele võistlustele värvi ja eksootikat. (Solaariumipruunide rullitšikkide päevitus on ju enamasti fake ja ajutine.) Aga kas pole juba liiga palju juttu olnud, et kergliiklusteed, kus tegijate kiirused küünivad üle 30 km/h, olgu rattal või rullidel, pole õiged kohad rulluisutamise õppimiseks? Kujutage nüüd ette, et algaja neeger peaks õnnetuse põhjustama - milline sõimlev rassismipuhang võiks sellest puhkeda. (Etteruttavalt neile, kes siinset kirjatükki uisapäisa rassistlikuks tikuvad tembeldama - saage oma paranoiast ja foobiatest juba ükskord lahti; ja kui ise ei saa, siis lugege selle postituse lõpust, miks te kahtlustused on maniakaalsed ja debiilsed.)

Aga rohkem kui neegeruisutaja köitis mu tähelepanu eile kiilaspäine valgenahaline rullsuusataja. Konkurendid järelikult ei maga! Eile hilisõhtul sain teate, et 2. augustil toimub Tallinnas Pirital Lillepi pargis Nevene rullsuusamaraton, distantsid 40 ja 20 km. Aga öelge nüüd, kui nii varakult, keset suve hakata suusatamist treenima, kas siis on lootust, et talveks suusatamisest juba villand ei hakka saama? Mitmekülgne ettevalmistus pidi ju olema õige harrastaja edu pant.

Teine edu pant, nagu on mitut puhku kinnitanud Gerd Kanteri tiim, ei ole mitte harjutada teistest rohkem, vaid teha midagi hoopis teisiti. See tähendab siis ka treeningtingimustega "mängimist", kui midagi muud originaalset välja ei oska mõelda. Jaanipäeva järel käisin Hiiumaal luurel ja avastasin mitu paslikku paika, kus suvel võiks vormi timmida. Vaadake lisatud pilte: näiteks männimetsaalused suusarajad Leemetis või 6,5 km pikkune kergliiklustee Kärdlast Malvaste teeristini või mõnusad matkarajad Rebastemäel, Vanajõe orus või Orjakul. Vaheldus missugune ju.

Ent tagasi neegri teema juurde. Kirjutasin nimme seesuguse alguse nagu kirjutasin, et paljastada rassismitondist ärapööranuid. Kui tähelepanelikult loete, siis näete ise, et rassismist pole haisugi. Ma ei ole toda neegrit põrmugi halvustanud. (Risti vatupidi: tema harrastus kui selline saab kiita.) See, et ta uiskudel sõita ei osanud, on fakt. See, et ta tegi oma õpitööd sobimatus kohas, on fakt. See, et ta kujutas teistele ilmselget ohtu, on fakt. See, et ta on neeger, on samuti fakt. Ja neeger Eestis rulluiskudel - see läheb ilusasti uudise kriteeriumi "eriline" alla.

Kõik, kes läksid õnge ja hakkasid oma sõgeduses nägema siin rassismikolli, on haiglased multikulturalistid. Nende enda arvates on multikulturalistiks olemine midagi üllast, kuid tegelikult on see täpselt sama mis marksistslik-leninlik internatsionalism.

Milleni see multikulturalismi edendamine spordis välja viib? Selleni, et Eesti tõstmisrekordeid hakkavad tegema türklased, jooksurekordeid neegrid ja araablased, lauatennises hakkavad Eestit esindama hiinlased ja riistvõimlemises jaapanlased. No kuulge, see on ju absoluutne mõttetus! Parem olgu Eesti pikamaajooksutase selline, et 5000 meetrit läbivad paremad oma mehed 14 ja poole minutiga, kui et tuleb keegi Ibrahim Mohammed või Mike Biwott, kes teeb seda rohkem kui minut kiiremini. Ja oh õudust, kui mõni neist peaks suutma seda teha poolteist minutit kiiremini ja veel mingi tähtsa medali tooma. Siis tuleb talle hakata veel meie raske tööga teenitud raha jagama. Täiesti absurdne, kas pole?
******Silver Apron, Merced River, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kergliiklustee Hiiumaal Kärdla-Kõrgessaare maantee ääres Ristimäe kandis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Sääretirp Kassaris. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Suusaradade sildid Leemetis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kaleste rand. Foto autor: Priit Pullerits