Pullerits: Kas lasta vana ratas remontida või osta uus?

Ühel hiljutisel õhtupoolikul helistas mulle Kalle Kirsiaed (fotol vasakul), keda olümpia- ja Rahutuuri võitja Aavo Pikkuus on nimetanud maailma üheks juhtivaks rattamehaanikuks. Varem möllas Kirsiaed rattapoes Tähtvere pargi serval, mõned aastad tagasi kolis minu juurest kilomeetri kaugusele üle raudtee. Olin viinud tema Velotandemi rattaärisse oma Treki, mille olin ostnud kevadel üksteist aastat tagasi taliolümpialinnas Salt Lake Citys.

Aastaid tagasi oli Kirsiaed Trekki juba uuendanud. Paljud kuluosad nõudsid väljavahetamist. Nüüd sundis tema juurde minema see, mille oskasin isegi tunde järgi tuvastada: keskjooks oli omadega õhtul. 

Talvel olin kahte ülejäänud ratast, mis seisid keldris, juba lasknud põhjalikumalt hooldada. Nende eest hoolitses varem Kodanik Männik, aga tema kolis Tartust ära Tallinna kanti, et avada Viimsis oma rattaäri. (Viimsis on vist raha?) Ta soovitas, et viiksin edaspidi oma Scotti maanteeratta ja Cube’i maastikuratta Kurmo Neemela (fotol paremal) hoole alla. Neemelagi on asukohta vahetanud: ta kolis talvel endanimelise Kurmo Rattaäri Vaksali ja Riia tänava ristmiku lähedale. Sinna on minu juurest kaks kilomeetrit.

Neemela tegi Scotti ja Cube’i korda, kokku läks see maksma ligi kakssada eurot. Mingid jupid vajasid ka vahetamist.

Viisteist kilo kaaluv Trek (fotol vasakul) saab Scottist ja Cube’ist palju kõvemini vatti. Kasutan seda küll ainult töisteks liikumisteks Tartus, vahel ka Tallinnas, kuid see-eest olen sellega sõitnud kogu aeg ka läbi talve. Tõsi, lõppenud talvel kasutasin Trekki korduvalt ka trennisõitudeks. Ent talv teeb rattale palju kurja. Eelmine kord, kui Kirsiaed seda hooldas, läks mul mälu järgi umbes 170 eurot. Nüüd ta siis helistaski mulle, sest oli kõik eeldatavad remordikulud kokku löönud, ning sai koos töörahaga 206 eurot. Küsis, kas olen sellega päri või hindan summat nii suureks, et pigem uus ratas osta.

Tegelikult 206 euro eest vist mõistlikku ja vastupidavat ning piisavalt võimekat linnasõiduratast ei saa. Trek (fotol paremal) aga on vastupidavust küllaldaselt tõestanud. Isegi kui ostaksin 300–400 euro eest uue maastikusõiduomadustega ratta, vajaks see paari aasta pärast, arvestades, et talvesõitudest pole sel pääsu, samuti paarisada eurot maksvat hooldust. Pealekauba, kui mõelda ka loodussäästlikult, siis miks visata minema ratas, millel pole sisuliselt midagi viga, ja panustada liigsesse tarbimisse? Tagatipuks on Trekil ka emotsionaalne väärtus.

Niisiis ütlesin Kirsiaiale, et tehku ratas ikkagi korda. Ta tegigi. Vahetas keskjooksu, hammasrattad, keti, midagi ka esipiduri juures, nipet-näpet siin-seal veel.

Umbes kahe tunni pärast helistas tagasi. Valmis, teatas ta.

Trek jätkab usinalt minu teenimist.

Foto 1: Kalle Kirsiaed velotandemi rattapoes. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kurmo Neemela 2007. aastal Hawaii Expressi rattamehaanikuna. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kohe teeb Priit Pulleritsu Trek oma esimese sõidu. Tusher Tunneli raja alguses 2012. aasta kevadel Moabi lähedal. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Priit Pulleritsu Trek Bulli kanjonis 2012. aasta kevadel Moabi lähedal. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kõva harrastaja valusad õppetunnid ja Tanel Kangerti kasulikud nõuanded

Üle-eelmise kümnendi lõpus Mallorcal seenioride rahvusvahelisel rattanädalal lõppes neli päeva kestnud tuur Eero Kiskonenile (fotol vasakul), Eesti rattaparemikku kuuluva Siim Kiskoneni isale, lennuga n-ö külakuhja. Ta maandus sinna nii õnnetult, et eespool kukkunud ratturi esimene hammasratas lõikas tema vasaku sääre väliskülge. Nahk läks puruks. Kiirabi korjas ta üles ja viis haiglasse.

Seal ütlesid arstid, et enne nad teda lappima ei hakka, kui pole selge, kes maksab. Loomulikult polnud Kiskonenil rattasärgi tagataskus pangakaarti, sularahast rääkimata. Ja mis veel hullem: kaasas ei olnud ka mobiiltelefoni, kuhu oli salvestatud teda finišis ootama pidanud sugulase number.

Kiskonen (fotol paremal) ei armasta telefoni võistlusele kaasa võtta. Kord Itaalias võttis – see kukkus maha, ekraan sai viga ning helistada enam ei saanud. Veel ühel korral Itaalias võttis, pani telefoni sadulakotti – aga sõidu ajal tuli paduvihm, nii et ekraanipilt muutus tummaks; läks seegi telefon loojakarja.

Viimaks suutis ta Mallorcal, suheldes haiglatöötajatega vene tõlgi vahendusel, sugulase numbri meelde tuletada. Helistas talle, palus võtta katkestajate bussist ära oma ratas, otsida kotist pangakaart ning sõita sellega haiglasse. «Hädaolukorras inimene ületas oma mõtlemisvõimet,» lausub Kiskonen muigega.

Tosin õmblust läksid maksma 180 eurot.

Nii algab ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeimas numbris mu järjekordne lugu omanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde», kus enda kogemusi keerulistes olukordades tutvustab Eero Kiskonen. Ülal vahendatud juhtumi järeldus kõlab: kui telefoni võistlusele kaasa ei võta, olgu taskus paberile kirjutatud number, millele häda korral helistada!

Ajakirja viimases numbris on ka tosina lehekülje pikkune intervjuu Tanel Kangertiga tema 14 profiaastast. See on kohustuslik lugemismaterjal igaühele, kes rattasõidust pisutki huvitub ning tahab sel alal targemaks saada. Kui loete, saate kümnete asjade seas näiteks teada, mida profid nimetavad omavahel bitch fightiks ja kui vajalikuks hindab Kangert ratturile jõutreeningut. Lõpuks jagab ta soovitusi, kuidas teha edukas profikarjäär («Mitte joosta igale poole ja igaühe sabas.»).

Muud teemad ajakirjas:

-oma eesmärke sel hooajal tutvustavad WorldTouri mehed Rein Taaramäe, Martin Laas ja Madis Mihkels;
-lugu talvisest rattasõidust Nursipalu metsades;
-rattasõidust Aasias: eestlased muljetavad kohapealt;
-võistluste korraldaja Mihkel Reile räägib hiiliva bürokraatia kahjulikust mõjust;
-Janelle Uibokand räägib, kuidas ta sai sportlaseks saatuse kiuste;
-kuidas on sõita Soome öös 300 kilomeetrit (Saimaa Cycle Tour);
-mis on ameeriklaste National Cycling Leaque, kuhu läheb sõitma Oskar Nisu.

Ühtlasi leiab ajakirjast üksikasjalise hooaja võistluskalendri, kust igaüks leiab loodetavasti endale sobivad sõidud. Tõsisem kihutamine läheb lahti kuu aja pärast, kui aprilli viimasel nädalal ootavad ees Fitri temposarja avaetapp Sakus, VI Otepää GP ja IV Otepää rattaralli. Seni on aega veel treenida.

Fotod 1 ja 2: Eero Kiskonen soojal maal. Fotod Eero Kiskoneni erakogust
Foto 3: Eero Kiskonen jooksmas üles treppidest Rakkes. Foto Eero Kiskoneni erakogust
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimase, järjekorras juba 36. numbri esikaas. Kaanepildi edastas ajakirja toimetaja Vahur Kalmre

Tehisintellekt paljastab: Priit Pullerits on osalenud mitmetel kulturismivõistlustel ja saavutanud seal häid tulemusi

Isegi jooksuhuvilised ei pruugi täpselt teada, mis on Eesti rekord 800 meetri jooksus - 1.45 lõppu küll, aga kas sajandikke oli 86? -, kuid aegade jooksul on igale vähegi tõsisele jooksuharrastajale pealuu sisse kulunud, mis on minu rekord 800 meetri jooksus. Seda ei pea siin isegi kordama. Mind huvitas, kas seda teab ka viimastel kuudel palju kõneainet pakkunud tehisintellektil põhinev juturobot ChatGPT. Niisiis esitasin talle küsimuse:

"Mis on Priit Pulleritsu rekord 800 meetri jooksus?"

ChatGPT: "Priit Pullerits ei ole spordimees ja seetõttu ei ole tal ka ametlikku rekordit 800 meetri jooksus. Ta on tuntud Eesti tele- ja raadioajakirjaniku ning saatejuhina."

Mida kuradit?! Terve internet on täis, et mu rekord on 1.55,9, siin blogis on seda mainitud kümneid ja kümneid kordi, see on kirjas ka Postimehes - no kui raske saab seda olla üles leida? Hämmeldununa küsisin:

"Kui hea murdmaasuusataja on Priit Pullerits?"

ChatGPT: "Kuna Priit Pullerits ei ole avalikkusele teadaolevalt tegelenud murdmaasuusatamisega, siis ei ole võimalik hinnata tema oskusi ja taset selles spordialas. Ta on tuntud pigem tele- ja raadioajakirjaniku, saatejuhi ning spordikommentaatorina."

Jeerum küll! "Ei ole avalikkusele teadaolevalt tegelenud murdmaasuusatamisega." Võtab lausa sõnatuks. Nüüd tekkis juba hasart, et mida ChatGPT veel ei tea. Küsisin:

"Millised on Priit Pulleritsu tulemused jalgrattaspordis?"

ChatGPT: "Kahjuks ei ole Priit Pulleritsu jalgrattasõidu tulemused avalikkusele teada. Kuigi ta on olnud aktiivne rattasõidu edendaja ja propageerija Eestis, pole ta ametlikel võistlustel osalenud ning tema tulemusi selles spordialas ei ole kuskil fikseeritud. Ta on aga osalenud mitmetel kulturismivõistlustel ning saavutanud seal häid tulemusi."

Sama loll jutt tulemuste kohta, nagu suusatamise teemalgi. Takkapihta väide, et olen osalenud edukalt kulturismivõistlustel - kust ta selle võttis?! Nii haige jutu järel otsustasin küsida midagi õige lihtsat:

"Mida on teada Priit Pulleritsu jalgrattasõitudest Moabis Utah osariigis?"

ChatGPT: "Kahjuks ei ole avalikult teada, kas Priit Pullerits on osalenud jalgrattavõistlustel Moabis, Utah osariigis või mitte. Samuti ei ole teada, kui edukalt ta seal võistelnud on, kuna tema jalgrattaspordi tulemused ei ole avalikult kättesaadavad. Me teame, et Moab on tuntud kui üks maailma parimaid koha mägijalgrattasõiduks, kuid kui Priit Pullerits on seal osalenud, jääb hetkel teadmata."

Kuradi lollpea, tee kodutööd! Jah, ma ei ole osalenud Moabis rattavõistlustel, sest neid korraldatakse seal vähe, aga seda, et olen käinud korduvalt Moabis sõitmas, saab kerge vaevaga leida siit blogist, Postimehest ja teistestki väljaannetest, sh ETV arhiivist. (Ja vaat, mis huvitava intervjuu leidsin, mille Marko Reikopile andsin!) Nüüd otsustasin, et uurin, kas tehisintellekt leiab seda, mida on tõesti kerge leida ning pärisin:

"Millised on Priit Pulleritsu silmapaistvamad artiklid spordi teemal?"

ChatGPT: "Priit Pullerits on kirjutanud mitmeid silmapaistvaid artikleid spordi teemal. Mõned tema tuntumad artiklid on:

“EM-finaalis ei olnud meil kohta, kuhu joosta” – artikkel, mis analüüsib Eesti jalgpallikoondise mänge 2016. aasta Euroopa meistrivõistlustel.
“8 head põhjust teha SportID-ga koostööd” – artikkel, mis tutvustab SportID teenust ja selle eeliseid spordiklubidele ja nende klientidele.
“Kuidas muuta oma treening efektiivsemaks?” – artikkel, mis annab nõuandeid treeningute planeerimiseks ja läbiviimiseks ning treeningute tulemuste parandamiseks.

Need on vaid mõned näited Priit Pulleritsu artiklitest spordi teemal ja tema kirjutisi leidub ka teistes spordiajakirjades ning -portaalides."

Tehisintellekt on vist purjus olnud. Ma ei ole kirjutanud ühtegi kolmest nimetatud artiklist. Ja minu paremad lood on hoopis muudel teemadel. Kui ChatGPT isegi nii avalike allikatega hakkama ei saa, mis siis veel keerulisematele küsimustele vastuseks loota võib? Igatahes ei lasknud uudishimu mind lahti ja uurisin:

"Kas Priit Pullerits on kohtunud Sebastian Coe'ga?"

ChatGPT: "Kuna selle kohta infot ei ole kuskilt võtta, siis ei saa ma kahjuks anda konkreetselt vastust sellele küsimusele. Võib eeldada, et kuna Sebastian Coe on spordimaailma tippjuht ning Priit Pullerits on samuti tuntud spordiajakirjanik ja analüütik, on neil olnud võimalus üksteisega kokku puutuda spordi teemadel või üritustel. Kuid kindel vastus selle kohta on võimalik saada vaid Priit Pulleritsi endalt."

Kindel vastus on, et jah, olen kohtunud küll ja Coe'd intervjueerinud. Infot selle kohta on samuti võimalik leida. ChatGPT suhtes lootuse kaotanud, otsustasin talle anda viimase, lihtsa võimaluse oma maine päästmiseks ja küsisin:

"Kas Priit Pullerits armastab või vihkab jalgpalli?"

GhatGPT: "Priit Pullerits on tuntud spordiajakirjanik ja jalgpalli suur austaja ning ekspert. Ta on korduvalt väljendanud oma armastust jalgpalli vastu ning teinud seda nii sõnades kui tegudes. Pullerits on ka kirjutanud mitmeid artikleid ja raamatuid jalgpalli kohta ning selle taktikast, ajaloost ja mängijatest. Seega võib kindlalt öelda, et Priit Pullerits armastab jalgpalli väga ning see ka peegeldub tema töös ja kirevates arvamustes spordiväljakutel ja meedias."

Idioot! Pane end põlema, tehisintellekt!

Foto 1: Priit Pullerits 1980. aastate algul Mullaveres kodusel 193-meetrisel ringil jooksmas. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 2: Priit Pullerits 2010. aasta Tartu maratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (kõige ees kollase kiivriga) 2014. aasta Tartu rattarallil Riia tänava tõusul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits 2012. aastal Moabis Fins & Things rajal. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Priit Pullerits 2012. aastal Moabis Poison Spider Mesa rajal. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 6: Priit Pullerits tänavu jaanuari algul Võrus Tamula järve ääres. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scxanpix
Foto 7: Priit Pullerits intervjueerimas 2013. aasta oktoobris Tallinnas Sebastian Coe'd. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits (keskel) tähistamas 2002. aasta mais Tartus Raekoja platsil Postimehe päeval Postimehe toimetuse ja Tartu Rocki korvpallimeeskonna jalgpallimängus löödud väravat. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas nüüd tuleb teha kiire sõiduvahendi vahetus?

Trek on ikka traktor. Üle 15 kilo. Aga talvel, lumega, ajas asja igati auga ära. Rammis peaaegu kõikjalt läbi ja püsis oma raskusega kindlalt rajal, koguni jäisel. Aga eile, pühapäeva keskpäeval, tekitas kõhklusi.

Valikuvõimalusi on keldris kolm. Seesama Trek, lisaks Cube ja siis ka Scott. Trek on käinud Ameerikas kaks korda – sealt päritki – ja vastu pidanud. Cube on käinud Ameerikas korra ja ka vastu pidanud. Scott ei ole Ameerikas käinud ja ei lähe ka. Ometi tekkis tahtmine valida just Scott.

Aga Cube’ist hakkas kahju. Täpselt nagu Chrysler Pacificast (fotol paremal), mille paar tundi hiljem maha müüsin. Tegin ühe telefonikõne, leppisin Turu tänaval koha kokku, kuhu tuleb ostja, ta vaatas üle, jäi hinnaga nõusse, kandis raha üle ja Transpordiameti küljel sai digitaalselt omaniku vahetus ka tehtud ning oligi kogu lugu. Ei mingit pikka müügiprotsessi auto24.ee kaudu või platsil konutamist. Asi käis isegi liiga kiirelt, nii et tõesti hakkas kahju.

Pacifica (fotol vasakul) oli mind ikkagi tosin aastat truult teeninud. Väga hea auto oli: ruumikas, istud kõrgel, mitte ei kraabi taguotsaga asfalti. Lasid tagumise istmerea alla ning viskasid Treki pagasiruumi, isegi esijooksu, muust rääkimata, ei pidanud küljest võtma. Ja paaril korral läks Scott ka veel talle seltsiks – ikka ilma, et peaks miskit koost võtma. Või teinekord läks juurde suvine väljasõiduvarustus, alates telgist kuni lamamistoolideni. Kogu elu sai kaasa vedada ja ruumi jäi veel ülegi.

Nii nagu Pacifica müük läks hooga, tundus, et ühe ropsuga peaks tegema ka «ülehüppe» Trekilt Scotile. Suured teed olid juba teist päeva täiesti kuivad. Väikseid teid, mida katab veel sulalume niiskus, saab ju ometi vältida. Kummatigi otsustasin Scoti asemel Cube’i kasuks. Miks küll?

Sellepärast, et kohe ei läheks kiirused suviselt suureks. Kui istud talve- ja töörattalt, Trekilt, otse võidusõiduratta selga, võib tekkida tunne, et tahaks lennata. Aga kuhu? Kuhu on kiiret? Kui juba märtsi teise poole algul «punn» põhja vajutada, mis siis mais ja juunis saab? Seepärast otsustasingi, et võtan rahulikult: istun kõigepealt Cube’i sadulasse. See tähendab, et tuli jalga panna ka rattakingad ning nende peale mõistagi katted, sest soojakraade oli väljas ikkagi napilt. (Trekil sõitsin talvesaabastega.) Rehvidesse lõin ka korraliku rõhu sisse, näidik pumba küljes näitas 2,2. Ja minek!

Oli küll palju parem ja kergem kui Treki seljas. Trekiga sai heal juhul linna kergliiklusteedel keskmise kiiruse 19 km/h kanti, Cube’iga tuli hooaja avasõidu keskmiseks kiiruseks 23,5 km/h. Piisav ju. Scotiga oleks arvatavasti liiga järsust kvaliteedimuutusest, liigsest lennukusest tulnud keskmine kiirus 30 km/h ligi. Seda, tunnistagem, olnuks 19. märtsil veidi palju. Sest kuhu sealt edasi?

Vastuväited?

Foto 1: Kes tunneb ära, kus see pilt Tartu lähedal on tehtud? Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 3: Chrysler Pacifica. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4 ja 6: Kes tunneb ära, kus need pildid Tartust põhja pool on tehtud? Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tähtvere linnaosa 15. märtsil. Foto autor: Priit Pullerits

Laidvee reportaaž Vasaloppetilt: Miks mind mentaalselt töödeldi ja kuidas ma ajalugu tegin?

Suusasemude tunnuslauseks on «Double or nothing» ning klubikaaslaste poolt algas surve avaldamine juba neljapäeval, mil Rootsi lendasime, et ma (fotol paremal) sõidaks 90 km pikkuse Vasaloppeti läbi ainult paaristõugetega ehk ilma pidamiseta suuskadega. Nii nagu ülejäänud kuus suusasemu, kellega koos maailma vanimale, suurimale (registreerimise piir on 15 800 osalejat, sel aastal pani end kirja 15 199 suusatajat) ja kuulsaimale suusamaratonile suundusime. Eeskõnelejaks ja teema pidevas fookuses hoidjaks loomulikult klubi President Taavi (Kaiv – P.P.).

Kuna ma vanast heast klassikalisest sõiduviisist väga lugu pean, siis mõte sellest loobuda ei tundunud kuidagi ahvatlev. Pealegi oli mul kaasas kaks paari klassikalisi (pidamisalaga) klassikasuuski.

Kui aga reedel ja laupäeval suuski vanal, kiirel ning jäisel lumel testisime (fotol vasakul), hakkas mulle järjest rohkem selginema tõsiasi, et nendes oludes (rõhutan: n-e-n-d-e-s o-l-u-d-e-s) pole pidamismäärdega nagunii palju teha. Pean silmas, et kui libisemine on niivõrd hea ja rada kõva, siis isegi pidamismäärdega lükkaksin ma paratamatult ka kõik laugemad tõusud paaris üles ja pidamist kasutaksin ainult järsematel nukkidel. Samas hakkab suure tõenäosusega jäljepõhi sellise ilmaga kiirelt läikima, mis tähendab, et väga head pidamist nagunii olema ei saa, välja arvatud juhul, kui alla panna kanget pidamismääret, mis aga kirjeldatud oludes ei tundu eriti arukas variant, sest määrde efekti kasutaks ma väga väiksel osal rajast ja ülejäänud distantsil oleks kange määre korralikuks piduriks.

Seega tegin laupäevasel suusatestil otsuse, et läbin seekordse Vasaloppeti ilma pidava suusata ehk ainult paaristõugetega – esimese maratoni üldse elus! Oleksin ebatäpne, kui jätaksin ütlemata, et klubikaaslaste nägudelt peegeldus vastu siiras rahulolu ja tunnustuski.

Seda muret, kust leida sobiv suusk, õnneks polnud, kuna kamba peale oli meil kaasas üle 20 paari suuski, millest ainult minu kaks olid klassikalised klassikasuusad. Laupäeval testisime suuski koos Emeriga (Lepp – P.P.) ja sõelale jäi kolm paari, millele Emeri õhtul ööbimiskohas Sälenis veel viimase lihvi andis. Otsus sai selline, et hommikul enne starti teeme viimase testi, mille põhjal siis kahe parima paariga läheb sõiduks.

Vasaloppeti start antakse kell 8, kuid stardikoridorid avatakse müstiliselt vara, juba 5.30. Mõtlesime, et seekord võiks startida oma stardigrupi eesotsast, mitte nii nagu tavaliselt umbes kella 7 ajal väravasse jõudes, kui vähemalt 1000-liikmelises stardigrupis on end võimalik positsioneerida ainult paarile viimasele reale. Et läheme kohale varem, umbes kella kuueks.

Kell 6.05 olime autoga parklas kohe II stardigrupi kõrval ja nii uskumatu, kui see ka oli, siis pikad järjekorrad olid juba stardigruppide väravates. Mina ja Tiit (Arus – P.P) startisime II stardigrupist (kohad umbes 1500–2500), ülejäänud suusasemud kas esimesest või eliitgrupist. Seisime väravas peaaegu kümme minutit, enne kui sisse saime. Kell 6.15 jõudsime esimese vaba reani, kuhu suusad maha panna, ning selleks oli alles üheteistkümnes rida… Jäljepaare oli stardikoridoris 49 ehk 500 suusatajat oli juba ka selles grupis minust ees. Uskumatu tung ikka varahommikul! Seal nähtu põhjal ei imestaks vähimatki, kui ka juba enne poolt kuut olid järjekorrad värava taga.

N-ö stardikoridorisuusad oma kohale asetatud, oli käes aeg võistlussuuskadega viimane test teha. Võtsime Emeriga kaasa kolm paari ja suundusime stardikangast mööda, raja esimesele kilomeetrile. Halvaks üllatuseks polnud rajamasin jälgi öösel üle sõitnud ja seetõttu nii stardikoridoris kui esimesel kilomeetril valitses jääväli – jäljepaarid ja ka nendevaheline ala olid kõik kõleda tuule käes muutunud puhtaks jääks. Suusatest nendes oludes osutus pehmelt öeldes farsiks ehk ükskõik, mille oleks võinud jala alla asetada – kõik libises! Sisuliselt viskasime kulli ja kirja ning viisime ühe paari (võib-olla parima) autosse tagasi.

Kui prognoos lubas sõiduks lumeta, päiksepaistelist ja küllaltki tuulist ilma, siis umbes pool tundi enne starti hakkas hoopis lund sadama (üleval platoo peal oli sadanud juba ka öösel) ning temperatuurgi oli lubatust mitu kraadi soojem, -2...-3 kraadi. Mis tähendas, et eelmisel päeval vana, kuiva ja jäisema lume peal testitud suusad ei pruugi olla nendes oludes väga hea valik.

Startisin teadlikult kõige vasakpoolsemast jäljest, et kui midagi ees juhtub ja tekib tropp, siis jääb võimalus äärest ikkagi edasi liikuda. Sealt oligi väga okei minna, kuid rajaserv oli kohati pehmem ja tuli olla tähelepanelik, et kui vasak kepp liiga sügavale vajus, siis seda mitte pooleks murda.

Tõsiasi on aga see, et umbes 2000. kohalt startides on liiga palju rahvast ees ja sõita oma tempoga ei saa, tõusul tuleb uimerdada pikas sabas ja teosammul mäest üles liikuda. Esimene tõus on ka raja kõige järsem ja viib kõrgeima punktini (kõrgus 528 meetrit üle merepinna).

Palju tuli end lihtsalt käte jõul paigal hoida, et mitte alla tagasi libiseda. See kummargil olek kurnas triitsepseid ja kõhulihaseid päris korralikult ning kui üles jõudsin, andsid need ennast rohkem tunda kui näiteks Tartu maratoni finišis. See mind siiski ärevaks ei teinud, sest teadsin, et platool järgneb pikk lauge osa, kus kehal on võimalik alguse stressist ja ülekoormusest taastuda, lisaks andis kindlust piisav (paaristõuke)treenitus.

Üles sain kadudeta, tõusu otsas nägin teiselpool paremal rajaservas meiega kaasas olnud suusatreenerit Riho Roosipõldu, kellele olime igaüks andnud varu kepipaari, et kepi purunemise korral kiire ja õige asendus saada. Hõikasin talle tervituseks, mille peale hõikas Riho vastu, kas kõik korras. Jaa, kepid terved, vastasin.

Esimesel tõusul oli aga päris palju katkiseid keppe maas, lisaks üks suur joogivöösüsteem poole tõusu peal kohe vasakul rajaservas. See oli huvitav leid, tavaliselt neid küllaltki kalleid mehhanisme ära ei visata, aga ju oli siis kinnitus lahti tulnud või purunenud.

Esimese tõusu otsast 3. kilomeetril – milleni jõudmiseks kulus tihedas rahvamassis 21.17 – platoole suundudes sai kiirelt selgeks, et klassikajäljes sõita ei saa, sest jäljepõhju kattis öösel ja enne starti sadanud kerge lumekiht, millele keskmisest tugevam tuul lagedatelt lisa tõi. Sellised olud ei sobinud eelmisel päeval valitud suusa- ja määrdevariandile. Seega sõitsin peaaegu kogu maratoni kahe jäljepaari vahel, seal, kus oli jäisem (eriti distantsi esimene ja külmem pool) ja värske lume vabam pinnas. Nagu eeldada võis, siis nii kõhu- kui käelihased lõdvestusid mõne kilomeetriga sedavõrd, et peagi enam ennast ebameeldivalt tunda ei andnud. 

Mis oli oluliselt erinev kõikidest mu varem sõidetud klassikamaratonidest – need olid loomulikult järsemad tõusud ja nendel liikumine. Eks paaristõukeliigutust on elus tehtud sadu tuhandeid kordi, kuid järsematel tõusunurkadel mitmekümneid või sadu meetreid järjest mitte, seetõttu oli esimestel tõusudel tegemist, et neid sobiva tõuke pikkuse ja sagedusega võtta. Varasematel sõitudel sai ju neil kohtadel alati jalad tõukamiseks appi võtta ja spetsiaalselt ma n-ö järsu tõusu tehnikat eriti harjutanud polnud – puudus vajadus ja motivatsioon. Julgen öelda, et sõidu teises pooles tuli see juba märksa paremini ja sujuvamalt välja, kui esimestel kilomeetritel. Vilumus tõusis.

Sõitsin Vasaloppetit teist korda. Kui esimesel korral aastal 2013 ajasin läbi ainult oma geelidega, siis sel korral mõtlesin kasutada Everviti pakutavat joogi- ja geeliteenust. Vasaloppeti kodulehelt ostsin selle juba eelnevalt 500 Rootsi krooni (46 eurot) eest ära. Teenus sisaldas vastava käepaelaga võistlejate jootmist-söötmist viies punktis. Lisaks geele, tablette ja joogipulbrit tarbimiseks enne ja pärast maratoni. Soovitan kasutada! Mulle sobis väga hästi ja ei pea ise nii palju geelide kaasa tassimisega / kehale paigutamisega mässama.

Enerviti geelipunktid ei asunud ametlikes TP-des, vaid alati nende vahel kilomeetritel 29, 41, 56, 66 ja 77 ning kokkuleppeliselt paremat kätt, vastava märgisega 200 meetrit enne punkti. Esimeses Enerviti punktis 29. kilomeetril juhtus kohe ka väike äpardus. Jootmiskoht tuli liiga vara kätte ja ma polnud ennast veel kõige parempoolsemale rajale ümber reastanud. Sealt kaugemalt kahe kaasvõistleja vahelt küünitades kaldus tasakaal liialt paremale ja suusk libises alt ära ning panin parema külje maha. Kepp õnneks kuhugi alla ei jäänud ja sain kiiresti edasi liikuma, küll oli aga enamus geeli minema lennanud. Osa sellest ka kindale, mis tähendas, et mõni kilomeeter tuli sõita ebameeldivalt naksuva kepihoidega, enne kui geel ära külmus ja maha kulus.

Kuna vähesest geelikogusest olulist kasu tõusta ei saanud, siis järgmises ametlikus TP-s Risbergis 35. kilomeetril tarbisin oma geeli, mis oli vöökotis kaasas ja millele jõin peale TP-s pakutavat spordijooki. Spordijooki jõin igas ametlikus TP-s ja kahes neist ka kaks topsi. See jäi aga ainukeseks korraks, kui oma geeli pidin võtma – kaasas oli mul neid kolm –, sest järgmistes geelipunktides sain alati maha keeratud korgiga geelipaki probleemideta kätte ja ära tarbitud.

Enesetunne oli kogu sõidu vältel väga hea ja ühtegi rasket hetke ette ei tulnud, samuti ei jäänud kuskilt kangeks ega tekkinud krampe (neid pole mul tegelikult kunagi esinenud).

Jäljest väljas töötas suusk hästi umbes 55 kilomeetrit, kuid mingil hetkel peale Evertsbergi TP-d (48. km), kus rada päikese ja ilma soojenemise tõttu järjest pehmemaks ning kohati ka pudruseks muutus, ei töötanud enam ka seal. Vahe tuli eriti selgelt välja laskumistel, kus must mindi mööda nii vasakult kui paremalt nagu postist. Ei hakka salgama, et see tõmbas motivatsiooni ikka täiega alla. Veel umbes 10 kilomeetrit üritasin tuuleveskitega võidelda, aga isegi mitmete kergemate meestega võrreldes oli libisemise vahe laskumistel niivõrd suur, et ühel hetkel loobusin tõusudel selle tagasi sõitmise ponnistustest ja otsustasin edasi sõita eeskätt päeva ja ilma nautides. Seda enam, et ilm oli selleks ajaks jälle imeline – päike koos mõõduka taganttuulega. Sest mis vahet seal on nendel kohtadel, kus sõitsin (1000–1200), kui selle käigus kaotan suurusjärgus paarsada kohta. Mitte mingit. Mõeldud, tehtud – viimase 20 kilomeetri keskmine pulss oli 130 lööki minutis. 

Ilus on see Vasa rada sealsete jõgede, järvede, pinnavormide ja omanäoliste külakestega, seda eriti päikeses sillerdava paksu lubivalge lumevaiba kihi all, nagu sel aastal.

Enne viimast, Eldrise TP-d (81. km) libisemine sealses suureteralises, sõmeramas lumes (tõenäoliselt kunstlume põhjaga segunemise tõttu) jälle paranes, kuid päeva olulised otsused olid kõik juba tehtud ja ei näinud vähimatki põhjust nende muutmiseks.

Finišikaare alt Moras – millele on maalitud Vasaloppeti tunnuslause «Tulevikuvõitude nimel meie esiisade jälgedes» (I fäders spår för framtids segrar) – sai läbi sõidetud ajaga 5:09.57 ja kohal 1227.
Elu esimene paaristõukemaraton ja ajalugu said tehtud! Seda saavutust pidasid korraldajad vajalikuks premeerida ka kuldse äärisega medaliga. 

Medalitega on Vasal aga kaunikesti huvitav lugu. Kui pikka aega jagati medalid ainult nendele, kes kaotasid võitjale ajaliselt vähem kui 50%, siis alates 2020. aastast antakse medalid kõigile lõpetajatele, eesmärgiga, nagu korraldajad ise ütlevad, «tugevdada finiši tseremoniaalsust ja pöörata igaühele tähelepanu, mida nad väärivad».
 
Vahet siiski tehakse, ajaliselt alla poole võitjale kaotanud saavad medali kuldse äärisega, mida nimetatakse saavutusmedaliks. Ülejäänud saavad lihtsalt osavõtumedali, ilma kuldse ääriseta. Tõenäoliselt siin liigsest võrdõiguslikkuse teemast väga mööda vaadata ei õnnestu…

Väikseks üllatuseks mulle polnudki keha finišis väga väsinud. Tunda andsid küll käed (triitsepsid) ja eriti just käelaba osa piirkonnas, kust jooksis käerihm – eks tõusudel oli koormus niipalju suurem võrreldes vahelduva tehnikaga –, ning kõht, kuid otseseid väsimusmärke mujalt ei tundnudki. Näiteks jalad olid märksa värskemad, kui Tartu maratoni lõpetades.

Vaimne töötlemine ei täitnud aga selles mõttes oma eesmärki, et tegu polnud mitte põhimõtete muutmisega, vaid nendes heades ilma- ja rajaoludes väikse n-ö kõrvalhüppega. ;) Hoian edaspidi siiski klassikalist sõiduviisi au sees (eriti raskemates, pehmemates ja vähemlibisevates oludes), sest selles on oma ilu ja võlu.

Fotod 1 ja 3: Jaanus Laidvee Vasaloppeti stardialas.
Foto 2: Suuskade testimine.
Fotod 3 ja 5: Suusad varahommikul Vasaloppeti stardialas.
Foto 6: Suusasemude võistkonna liikmed Vasaloppeti eel.
Fotod 7-9: Jaanus Laidvee paaristõuketöö Vasaloppetil.
Foto 10: Jaanus Laidvee stardinumber ja Everviti pakett.
Foto 11: Jaanus Laidvee ja Taavi Kaiv Vasaloppeti eel.
Foto 12: Emeri Lepp Vasaloppeti eel.
Foto 13: Jaanus Laidvee hakkab ületama Vasaloppeti finišijoont.
Foto 14: Tiit Arus Vasaloppetil.
Foto 15: Vasaloppeti kuldse äärisega medal.
Foto 16: Jaanus Laidvee (paremal) ületab Vasaloppeti finišijoont.
Kõik fotod Jaanus Laidvee erakogust.

Pullerits: Viimane fantastiline võimalus võtta talvest ratta seljas viimast

LISATUD VÄRSKE VIDEO!

«Kas valmistud Tartu rattamaratoniks?» küsis Klubi Tartu Maraton üritustele pikka aega olulist teenust osutanud mees eile varasel pärastlõunal Tartus Toomemäel.

«Ei, lihtsalt äge on!» hüüdsin talle üle õla, kui olin ligi 11 aastat tagasi olümpialinnast Salt Lake Cityst ostetud Treki maastikurattaga temast mööda sõitnud.

Kui teda mõni aeg hiljem Inglisilla juures uuesti kohtasin, hõikasin lähenedes: «Milleks minna kuskile metsa, kui keset linna on nii suurepärased võimalused!»

Olud Toomemäel oli eelmise nädala lõpus tõepoolest fantastilised – neist tegin ka video, et võiksite oma silaga veenduda ja kui täna veel mahti on, siis minna ja ise järele proovida, sest homsest läheb ilmaprognoosi järgi sulale ja hakkab ka vihma sadama. Siis on sellel lustil ja pillerkaarel lõpp.

Aga täna, eriti pärast öist lisandunud paarisentimeetrilist lumekirmet, saab veel Toomel rattasõitu nautida ja kel pikemad plaanid tehtud, siis hankida ka kogemust, mis tunne on sõita liivakivisel raputaval pinnasel (sest tahkeks tambitud rajad on Toomel kergelt muhklikud, nagu pole enamasti peegelsile ka maailmakuulus ratturite lemmik, ideaalselt rehve haarav liivakivi) ja samuti liivas (sest Toomel on palju ka lahtise lumega kohti, kust annab läbi vingerdada ja pressida).

Hea treening igal juhul, ainult et mitte Tartu rattamaratoniks – seal pole Toomel saadavate oskustega suurt midagi peale hakata. Vaadake, kas mõni tahab vastu vaielda?

Fotod 1-3: Tartu Toomemägi eelmise nädala lõpus. Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Mis on C väitel vahekorra kohta pistmist EKJLi uurimise ja otsusega?!

Kergejõustikuliidu distsiplinaarkomisjoni otsuses on punkti 11 sisse peidetud lause, mida millegipärast on peetud kõige plahvatuslikumaks. See on kirjas nii: «C väiteil oli ta korduvalt M. Viruga seksuaalvahekorras.» Vestlesin sel teemal ühe teemas sees oleva inimesega, kes teab, kes on C, ja küsisin temalt:

«Isegi kui usume, et C väiteil on tõepõhi all, siis kas C oli väidetavate vahekordade ajal alaealine?»

«Ei,» tuli lühike vastus. (Vanused ja koostöö algus on lihtsasti kontrollitavad. – P.P.)

«Kas otsuses on mingi viide sellele, et need väidetavad vahekorrad olid pealesunnitud või vägivaldsed või oli koguni tegemist vägistamisega?»

«Ei,» tuli teine lühike vastus.

Siis ütlesin teadjamehele, et kujutagu nüüd ette Ameerika filme, kus advokaat (mina) on lõpetanud tunnistaja (tema) ülekuulamise ning pöördub pärast oma kahe küsimuse esitamist kohtuniku poole: «Thank you, your Honor. No more questions.» Ehk: «Aitäh, teie kõrgeausus. Rohkem küsimusi ei ole.»

Ei olegi. Ma ei saa tõesti aru, miks on see C väide lisatud kergejõustikuliidu otsusesse. Mis on kahe inimese omavahelisel asjal pistimist kogu selle teemaga? Kui keegi väidab, et on, sest tegemist on väidetavalt treeneri ja treenitava vahekorraga, tekib mul küsimus, miks ei ole kergejõustikuliit alustanud sel juhul uurimist Andrei Nazarovi ja Ksenija Balta suhtes, Mikk Pahapilli ja Remigija Nazaroviene suhtes, Eha Rünne ja Vello Palmi suhtes? Neid näiteid treeneri ja treenitava lähisuhetest on Eesti spordis küll ja veel, nii et uurimist jätkuks aastaiks. Kuna tegemist on massilise ilminguga, peaks siin minu meelest sekkuma mitte ainult alaliidud, vaid lausa Eesti Olümpiakomitee, veel parem, kui kultuuriministeeriumgi, kelle haldusalasse sport kuulub, ning sealt jõuab asi otsapidi juba valitsuse tasandile, et piirid, keelud ja karistused võiks saada lausa seadusega paika panna.

Aga leidke kõigepealt lahendus minu eelpool kujuteldavale tunnistajale esitatud küsimustele! Jõudu!

Foto 1: Kunstisaalis, kunstisaalis... Helen Beard, "I Reflect on My Reflection", 2019. aasta näitus "It s Her Factory" Londonis. Foto autor: JOR / Capital Pictures / Scanpix
Foto 2: Remigija Nazaroviene ja Mikk Pahapill 2011. aasta veebruaris Eesti kergejõustiku sisemeistrivõistlustel.Foto autor: Mikhel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andrei Nazarov kallistab Ksenija Baltat 2017. aasta vaabruaris Eesti sisemeistrivõistlustel pärast 60 meetri jooksu. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Saabusid teravad küsimused Mehis Viru kaasuses!

Sain alljärgneva kirja Mehis Viru kaasuse asjus. Kuna paljud asjaolud, millele kirja autor viitab, langevad kokku sellega, mida olen oma uurimistöö käigus tuvastanud ja täheldanud, leian, et see kiri väärib avaldamist. Ja levitamist.

*

Olen endine kergejõustiklane, kelle õigustunnet riivab tugevalt viis, kuidas Eesti kergejõustikuliit (EKJL) püüab Mehis Viru kaasuses koos EADSEga enda jõupositsiooni ära kasutada. Edastan endapoolse analüüsi ja mõningaid huvitavaid punkte Mehis Viru kaasusest tuginedes avalikele allikatele, juhenditele ja määrustele, majandusaasta aruannetele ning eraviisilistele vestlustele kergejõustiklastega. Nagu näete, siis küsitavusi antud kaasuses, selle menetluses, otsuses ning kommunikatsioonis on palju.

Ma ei arva, et Mehis Viru ei ole kunagi valesti käitunud, aga mulle tundub (minule teadaoleva informatsiooni põhjal), et sellist karistust ta ei vääri ja siin on midagi isiklikku tema vastu.

*
EKJL korraldas Mehis Viru kaasuse otsustamise ja pressikonverentsi ajal, kui nad olid teadlikud, et Viru oli välisvõistlustel. Teades, et Viru on palganud end esindama Maria Mägi-Rohtmetsa, siis väidetavalt ei kutsutud ka teda pressikonverentsile, et ta ei saaks ajakirjanikele avaldada Mehis Viru seisukohti.

*

EKJLi juhatus otsustas 15. veebruaril toimunud koosolekul, et Mehis Viru suhtes tehtud distsiplinaarotsuse lisa ei avaldata avalikkusele. Samal koosolekul olevat just Erich Teigamägi olnud see, kes nõudnud Mehis Virule maksimumkaristust, isegi kui teised juhatuse liikmed olid valmis kaaluma leebemaid variante. 16. veebruaril võttis Erich Teigamägi üksi vastu otsuse, et see otsuse lisa tuleb siiski avaldada. EKJLi juhatuse neli liiget on seetõttu väidetavalt kaalunud tagasiastumist.

Distsiplinaarkomisjoni otsuse lisa väidetavalt ei saadetud Mehis Virule koos 15. veebruaril saadetud otsusega. Ta nägi lisa esimest korda meedia vahendusel.

Väidetavalt otsustas EKJLi juhatus ka, et distsiplinaarkomisjoni otsuse lisast tuleb eemaldada Kersti Virule viitav punkt. Otsuse lisa avaldati siiski koos selle punktiga.

*
Väidetavalt on Andreas Hantson, Andri Matrov ja Raido Mägi kõik eravestlustes kinnitanud, et nende tsitaadid [distsiplinaarkomisjoni otsuses] on kontekstist välja rebitud, et jätta asjaoludest negatiivset muljet. Hantson ja Matrov on sellest kirjutanud ka Kristel Berendsenile, aga neid ignoreeriti.

Samuti liigub ringi jutt viisist, kuidas koguti tunnistusi Audentese treeneritelt. Väidetavalt kutsuti nad vestlusele, kus nende käest küsiti suunavaid küsimusi selle kohta, mida nad nägid Cali [U20 MMi] reisil olevat valesti Karmen Bruusi ja Mehis Viru suhtluses (mitte nad kõik ei teinud avaldusi) ja paluti pärast EKJLi poolt avaldus allkirjastada.

*

Pärast esimest kohtumist Karmen Bruusi ja tema vanematega lubas menetluskomisjon väidetavalt nendega nädala jooksul uuesti kohtuda, et võtta nende ametlikud seisukohad. Kuu aega hiljem saatsid Karmen Bruus ja tema vanemad oma seisukohad ise kartes, et neil muidu ei tekigi võimalust neid esitada.

Mehis Viru allkirjastas oma ärakuulamisel protokolli, mis lubati saata talle ja tema esindajatele. Seda ei ole siiani tehtud, sest väidetavalt tuleks sealt välja, et distsiplinaarotsuses väljatoodu ei lähe kokku protokolliga.

Mehis Virult, Karmen Bruusilt ning tema vanematelt ei ole pärast nende seisukohtade esitamist väidetavalt küsitud menetluskomisjoni poolt ühtegi küsimust. Enamikust distsiplinaarkomisjoni otsuses väljatoodud süüdistustest (sh seksuaalvahekordadest) sai Mehis Viru teada meedia vahendusel otsust lugedes.

Karmen Bruus edastas väidetavalt menetluskomisjonile kirjalikud avaldused enamikult teistelt Cali koondise liikmetelt, kes EKJLile avaldust ei teinud. Kõik kinnitasid, et ei näinud mingit ebasobivat käitumist Karmen Bruusi ja tema treeneri vahel. On selge, et neid ei võetud arvesse. Miks?

* 

Kaks allikat kinnitavad, et Erich Teigamägi palkas 17. veebruaril EKJLi selles kaasuses esindama PR-ettevõtte Meta Advisory ja Andreas Kaju. (Vastab tõele, et Kaju esindab EKJLi, seda küsisin temalt üle ja ta kinnitas seda, kuigi lisas, et võttis esindamise üle kolleegilt, kes parajasti viibis puhkusel. – P. P.) Erich Teigamägi lubas väidetavalt selle kulu katta «muudest vahenditest». Isiklikest?

Kui uurimine oli korrektselt läbi viidud ja otsus kommunikeeritud pressikonverentsil, milleks on vajalik PR-firma palkamine? Kas sellepärast, et Erich Teigamägi tundis, et avalikkus ei usu nende menetlusse ja otsusesse?

Alates 17. veebruarist on nii Õhtulehes kui ka Delfis ilmunud hulk EKJLi otsust toetavaid artikleid. Lisaks on pandud kinni kommentaariume ja kustutatud kommentaare, mis ei olnud EKJLi suunas positiivsed. Delfis on sellele väidetavalt kaasa aidanud Urmo Soonvald.

Mitu korda olete näinud Delfis või Õhtulehes viidet EKJLi juhtide poolt Karmen Bruusile alkoholi pakkumise kohta? See oleks iseseisvalt suur skandaal, aga mingil põhjusel ei Delfi ega ka Õhtuleht kajasta seda. Miks?

*

Erich Teigamägi on alates aastast 2006 olnud EKJLi president ja alates aastast 2020 EOK asepresident. Seeläbi kontrollib ta kokku enam kui 7,5 miljoni euro suurust eelarvet, millest on otseselt sõltuvad sportlased, treenerid ja muu personal.

EKJLi juhatus (vastavalt põhikirjale) määrab toetusi ja stipendiume. 2021. aastal jagas EKJL välja umbes 619 000 eurot sportlastele, treeneritele, noortespordile ja treeningtoetusteks. EKJLi samal aastal saadud annetused ja toetused olid kokku 4,5 miljonit eurot.

Ligi nelisada Team Estonia liiget (sportlased, treenerid, tugipersonal) sõltuvad oma rahastuses otseselt Team Estoniast, mida kontrollib Erich Teigamägi EOK asepresidendina. Team Estonia eelarve oli 2021. aastal kolm miljonit eurot. Otsused võtab vastu EOK tippspordikomisjon, aga Erich Teigamäel on nende üle kindlasti mõjuvõim.

Erich Teigamägi kontrollib sportlaste, treenerite ja tugipersonali otsest sissetulekut ja ettevalmistuseks kuluvat eelarvet. Väidetavalt on konfliktid temaga või talle lihtsalt mittemeeldimine viinud toetuste mittesaamiseni.

*

Erich Teigamägi on enda ümber ehitanud õukonna, kes tegutseb vastavalt tema soovidele. EKJLi juhatus koosneb Erich Teigamäele lähedal seisvatest isikutest. Väidetavalt oli just Teigamäel suur mõjuvõim, miks Urmas Sõõrumaa valiti EOK presidendiks.

EKJLi peasekretär aastast 2008 on Sirje Lippe. Ta kuulus Mehis Viru kaasuses nii menetluskomisjoni (uurija) kui ka distsiplinaarkomisjoni (kohtumõistja).

Erich Teigamägi ja Sirje Lippe on koos kuulunud nii MTÜ Tallinnmeeting juhatusse kui ka asutanud koos läbi EKJLi SA Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused. Mõlemad, Teigamägi ja Lippe, kuuluvad samuti EKJLi eelarvekomisjoni.

Kristel Berendsen, kes on nii EKJLi saavutusspordi kui ka noortespordi komijoni liige, on Erich Teigamäe elukaaslane. Kristel Berendsen osales koos Remo Perliga menetluse läbiviimises ja oli ka EKJLi juhatuse koosolekul, mis otsustas Mehis Viru saatuse. Samas ei kuulu Kristel Berendsen EKJLi juhatusse ega ka menetluskomisjoni.

EKJLi juhatuse pädevuses on töögruppide moodustamine. Nii moodustati ka distsiplinaarkomisjon ja menetluskomisjon. Kes maksab, tellib muusika?

*

Kas Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus on ikkagi nii eetiline ja sõltumatu, kui nad väidavad?

EADSE on Mehis Viru kaasuses täielikult ignoreerinud nii Mehis Viru, Karmen Bruusi kui ka Bruusi vanemate seisukohti. Kas sellepärast, et need ei sobinud nende süüdimõistva narratiiviga? Lugesid ainult kolmandate osapoolte arvamused. Kas siin ei ole laste ombudsmanil mingit arvamust selle kohta, et Karmen Bruusi kui [Cali MMi ajal] alaealise seisukohtadega ei ole antud protsessis arvestatud?

Samal ajal sobisid EADSE-le hästi A, B ja C seisukohad süüdimõistmiseks ja ei sobinud Mehis Viru teiste õpilaste seisukohad (sest neid ei küsitudki). Küll aga avaldati need nende enda poolt hiljem meedias.

Vanemuurija Remo Perli seisukohad menetlusest (edastan nii, nagu need mulle saadeti):

Neid konflikte on hästi palju olnud. Ma ikkagi saan aru, kust need tuuled puhuvad, mitte siis astuda kuhugi auku sisse, mis on piltlikult öeldes kaevatud. Ma ikkagi julgen arvata, et mingi kogemus mul on ka ja ma ei lase ennast sellega ära rääkida.

Mis puudutab eetikat, siis me ei võrdle seda kohtumenetlusega, kus me lähme detailidesse. Spordis ei ole niimoodi. Meil ei ole ühtegi selliseid õigusi menetlemiseks, nagu on politseil.

Eetika puhul spordis me ei hinda siin mingit aegumist, me näitame ära lihtsalt need mustrid, mida on täheldatud. Me ei saa võistelda mingi kohtumenetlusega.

Kui teile tundub, et need süüdistused on solvavad, siis te lähete selle inimese [kes need tegi] vastu kohtusse või kuhu iganes ja siis on selle inimese asi, kuidas ta seda tõendab. See ei ole EKJLi ega ka praegult meie asi. Ju siis tema tõendab seda, kas see on õige või mitte.

Suheldes Karmen Bruusiga kui alaealise ohvriga, püüdis Perli talle enda loodud narratiivi peale suruda treeneri ebatervest perekonnast (millest Karmen Bruus justkui peaks teadma) ja rõhudes, justkui teaks sportlane rohkem, kui välja näitab, ja soovitades tungivalt ka neile asjadele mõelda.

EADSE enda välja töötatud käitumisjuhend näeb ette:
Ära sea lapse ütlusi kahtluse alla: see võib takistada last tõeseid ütlusi andmast, pannes ta arvama, et keegi teda nagunii ei usu.
Väldi toimepanija halvustamist lapse ees – see võib olla isik, kellest laps tõeliselt hoolib.
Kuigi väärkohtlemine tuleb hukka mõista, võib lapse ees tema lähedase halvustamine väärkohtlemise mõju veelgi süvendada.
Ole teadlik, et lapse ütlustes kahtleva või süüdistava käitumise, hoiakute või väljaütlemistega võidakse põhjustada taasohvristamist kannatanule ning tema perele, samuti kannatanu treeningukaaslastele.

Kas ülalmainitule tuginedes on kellelgi üldse võimalus õiglasele menetlusele? Kui EKJL või EADSE saab avalduse, siis neil ei ole kohustust kontrollida selle tõepärasust. Küsides teise poole arvamust, seda ignoreeritakse, kui see ei vasta süüdimõistvale narratiivile.

Huvitav oleks teada, kui mitmes sellises kaasuses on EADSE süüdistatava oma menetlusele tuginedes õigeks mõistnud. Ma arvan, et see number on null.

Lisaks on EADSE pigistanud silma kinni nii EKJLi juhtide poolt Karmen Bruusile alkoholi pakkumise kui ka tema kahel välisvõistlusel võõra täiskasvanuga ühte tuppa majutamise osas (millele juhtis Karmen Bruus tähelepanu oma kirjalikes selgitustes). Mõlemad on tõsised rikkumised nende enda koostatud väärkohtlemise juhendi alusel:

«Näited võimalikest kokkulepetest: treeneril ja muul spordipersonalil on keelatud tarvitada alkoholi koos sportlastega (väljasõidud, võistlused, laagrid jm); alaealist sportlast ei majutata treeneri või muu spordipersonaliga ühte tuppa; ...»

EADSE osales Mehis Viru kaasuses nii menetleja kui ka distsiplinaarkomisjonis kohtumõistja rollis. Pärismaailmas peaks eksisteerima võimude lahusus.  

Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus on EOK poolt avalikes huvides ning heategevuslikel eesmärkidel asutatud eraõiguslik juriidiline isik. EADSE juht Henn Vallimäe on ka EKJLi distsiplinaarkomisjoni liige. Sirje Lippe on sama komisjoni esimees. Erich Teigamägi on EOK asepresident.

*

[Treener] Heiko Väädi selgitused meediale on naeruväärsed. Iga koolitus väärkohtlemise osas ütleb selgelt, et isik, kes seda märkab, peab koheselt sekkuma. Väät oleks saanud aru pärida nii Bruusilt kui ka Virult. Samuti Nazarov ja Kaukis.

Aga kuidas sai Väät üldse midagi näha? Koondise juhina (vastavalt koondise juhi juhendile) on tal kohustus olla staadionil koos esimese sportlasega ja lahkuda koos viimasega.

Väät vastutab isiklikult ka Karmen Bruusi majutamise eest võõra täiskasvanuga ühte voodisse Pariisi vahemaandumise ajal. Samuti nagu Kristel Berendsen vastutas selle eest Oregoni MMi ajal. Mõlemad on rikkunud EADSE juhendit.

EADSE juhendist: «Näited võimalikest kokkulepetest: treeneril ja muul spordipersonalil on keelatud tarvitada alkoholi koos sportlastega (väljasõidud,
 võistlused, laagrid jm); alaealist sportlast ei majutata treeneri või muu spordipersonaliga ühte tuppa; ...»

Vastavalt EKJLi kodulehel väljatoodud (noorte)koondise juhi ülesannetele peab koondise juht «lahendama kohapeal koondislaste majutuse- ja vajadusel transpordiküsimused ning omab infot koondislaste hotellitubade jaotuse üle». Vastutus selle juhtumi eest on Väädil.

Miks ei ole EKJL ja EADSE neid juhtumeid uurinud, kui need olid selgelt välja toodud Karmen Bruusi kirjalikes selgitustes? Mehis Viru karistati viidates just sellele samale EADSE juhendile.

Kas tänutäheks EKJLile lojaalne olemise eest sai Väät EKJLi soovitusel Euroopa kergejõustikuliidu treeneri auhinna 2022. aasta sügisel?

*

Miks ei uuri Mehis Viru käitumist politsei ega ka prokuratuur? Sest ta ei ole rikkunud ühtegi Eesti Vabariigi seadust, olgugi et EADSE ja EKJLi esindajad proovivad oma segaste selgitustega meedias jätta teist muljet.

A, B ja C olid kõik täisealised, kui väidetavad juhtumid aset leidsid. Karmen Bruus on kinnitanud, et tema ja tema treeneri Mehis Viru suhetes ei ole olnud midagi, mille pärast tema või treener peaksid häbenema. Jabur on väide, et Karmen Bruus ei saa aru, et teda väärkoheldakse.

C valeütlus on täpselt selline, mille pärast ei alustata kriminaaluurimist. Uurimine tähendaks, et C peaks oma ütlusi tõestama. Distsiplinaarkomisjon määras Mehis Virule maksimumkaristuse kõigi väidetavate tegude eest. Siin heideti ette ainult samal ajal abielus olemist. Miks?

*

A ja B väidetavad juhtumid on tänaseks juba üle kümne aasta vanad (mõlemad olid täisealised sellel ajal). Oletame, et need süüdistused vastavad tõele, siis:

safeguarding reeglid, mida Mehis Virule ette heidetakse ning hetkel jõuga rakendatakse üldise treeneri eetikakoodeksi alla, töötati välja aastaid hiljem.

Mehis Viru sai oma esimese treenerikutse (kus defineeriti ka treenerite eetikakoodeks esimest korda) jaanuaris 2006 (vastavalt kutsekoda.ee andmetele). Selleks ajaks oli A juba treeninggrupist lahkunud. Seal defineeriti treenerite eetikat järgmiselt:

Treenerid peavad austama põhilisi inimõigusi, mis on võrdsed õigused igaühele, ilma diskrimineerimiseta soolise, rassilise, nahavärvi, keelelise, religiooni, poliitika, rahvusliku või sotsiaalse eripära, rahvusvähemuse või millegi muu alusel.

Treenerid peavad austama iga indiviidi väärikust ja tunnistama nende panust. Nad peavad kindlustama, et ümbritsev keskkond oleks ohutu ja vajadustele vastav. See vastavus võtab arvesse sportlase vanust, küpsust ja oskuste taset. See on eriti tähtis noorte ja vähese ettevalmistusega sportlaste puhul.

Võrreldes neid punkte distsiplinaarkomisjoni otsusega, ei ole Mehis Viru kumbagi neist rikkunud A ja B puhul. Eetikakoodeks, millele viidatakse distsiplinaarkomisjoni otsuses, kehtib selles sõnastuses alates 2014. aastast – ajast, mil A ega ka B ei olnud enam Mehis Viru treeninggrupis. Väärikuse austamist on antud juhul komisjon meelevaldselt enda kasuks tõlgendanud.

*

A ja B osas on antud kaasuses selgelt segamini aetud treeneri nõudlik käitumine sportlase suhtes tippspordis ning ahistamine ja väärkohtlemine, mida menetluses jõuliselt narratiivi surutakse.

Treener pühendub, et saavutada parim tulemus – treener ahistab.

Treener nõuab distsipliini – füüsiline ja vaimne ahistamine, seksuaalse alatooniga käitumine.

Treener püüab sportlasele piltlikult midagi selgeks teha – seksuaalse alatooniga käitumine.

Treener arutab sportlasega kahekesi olles tulevikuplaane ja eesmärke – seksuaalse alatooniga käitumine ja ahistamine.

Treener kingib sportlasele motiveeriva meene – ahistav ja seksuaalse alatooniga käitumine.

Sportlane on armunud treenerisse, treener ei vasta samaga – treener ahistab ja väärkohtleb.

Treener ei pühendu samal määral, kui sportlane enam ei pühendu – treener on sportlase hooletusse jätnud, vaimne ja füüsiline ahistamine.

Treener ütleb, et ei treeni sportlast enam – väärkohtlemine.

Sportlane vigastab end järgmise treeneri juures – eelmine treener on süüdi üleforsseerimises.

Sportlane tunneb aastaid hiljem, et pidi liiga palju pingutama – ahistamine.

Treener koostöös sportlasega keskendub maailmameistrivõistlustel olles kuldmedali võitmisele – treener ahistab sportlast vaimselt ja füüsiliselt (kolmandate osapoolte arvates).

Treeneri ja sportlase vahel ei ole lepingut, mis hoiaks sportlast treeneri juures. Sportlane võib lahkuda, millal iganes ta seda soovib. Treener annab 30+ aastat endast kõik, et sportlastel oleks võimalik saavutada maksimum.

Treener saab selle eest väidetavalt vähem kui 400 eurot kuus palka.

Kas treeneritöö risk ja tulusus on ikka tasakaalus? Siin on ka põhjus, miks uusi treenereid peale ei kasva. Ma ei imestaks, kui selle kaasuse tulemusel 5–10 aasta pärast ei saavuta me kergejõustikus tiitlivõistlustelt ühtegi medalit.

* 

Hüpoteetiline lugu ühest C-st – täiskasvanud naine, osav manipulaator:

C on aastaid edukas sportlane treeninggrupis.

C saab enamuse treeneri tähelepanust.

C-l on hea läbisaamine treeneriga ja omavahelised naljad ületavad vahel piiri. (Treener hiljem kahetseb seda.)

C kõrvale tekib uus talendikam sportlane.

C tunneb, justkui saaks keegi teine rohkem tähelepanu.

C saadab kaks anonüümkirja talendikama sportlase vanematele, proovides sportlase ja treeneri vahele kiilu lüüa.

C proovib manipuleerida treeneri abikaasaga, et see samuti aitaks lüüa kiilu treeneri ja talendikama sportlase vahele.

C tunneb end talendikama sportlase varjus olevat ja see tekitab temas ängi.

C käitumine tekitab treeninggrupis negatiivse õhustiku.

Treener otsustab C-ga koostöö lõpetada, aga aitab C-d siiski edasi treeningplaanidega, kuni C endale uue treeneri leiab.

C silmis on tal tekkinud treeneriga konflikt.

C on solvunud ja täis naiselikku viha.

Inimestele, kes püüavad C-d aidata tema järgmiste sammudega, kinnitab ta, et treener on tark ja hea ning ta ei taha treenerile halba.

Samuti kinnitab ta inimestele, kes püüavad C ja treeneri vahel tekkinud konflikti mõista ja lahendada, et midagi seksuaalset ei ole tema ja treeneri vahel kunagi olnud.

Samal arvamusel on ka C-ga samal ajal treeninggrupis treeninud meessportlane.

C otsustab, et temaga on ülekohtuselt käitutud ja näeb võimalust treenerile kättemaksmiseks.

C-d toetab kättemaksu väljatöötamisel liidus töötav sõbranna.

C fabritseerib süüdistused korduvatest seksuaalvahekordadest ning kohatutest ja seksuaalsetest puudutustest.

C loodab anonüümsusele, mida liit talle lubas. C tunneb end oma valedega puutumatuna.

C süüdistused sobivad ideaalselt narratiivi, mida liit treeneri vastu kokku paneb.

C süüdistustel saab olema oluline kaal treenerile tähtajatu keelu määramisel ja treeneri avalikul mustamisel.

C-l on terve see aeg elukaaslane, kes arvatavasti ei tea midagi C tegudest.

C ei tea, et treener on valmis nende valesüüdistuste vastu kohtusse minema. C nimi saab avalikuks ning kohtus peab C tõestama oma väiteid. Kehtib süütuse presumptsioon, mis ei ole kordagi kehtinud liidu poolt treeneri vastu suunatud protsessis.

Kui C ei suuda kohtus süüdistusi tõestada otseste tõenditega, saab C karistada valeütluste andmise eest. Liidu eeskiri näeb valesüüdistuste eest ette sama karistust, nagu rakendati treenerile.

Mida peaks C antud olukorras tegema?

Liiduga koos menetlust läbi viinud organisatsiooni on väidetavalt teavitatud, et C andis valeütluse.

Foto 1: U20 MMil kõrgushüppes kuldmedali võitnud Karmen Bruus ja kolmikhüppes pronksmedali saanud Viktor Morozov saabuvad 9. augustil 2022 Tallinna lennujaama. Vasakul treener Mehis Viru. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi 15. veebruaril Eesti kergejõustikuliidu pressikonverentsil, kus tegi teatavaks juhatuse otsuse määrata kergejõustikutreener Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemise keeld. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mehis Viru ja karmen Bruus mullu 10. veebruaril Tartus Martin Kutmani mälestusvõistlustel TÜ spordihoones. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Suhtekorraldaja Andreas Kaju. Foto autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kergejõustiku EM 2022 Münchenis. Võistlusnumbrid said kätte Gedly Tugi ja Karmen Bruus. Paremal EKJLi juht Erich Teigamägi. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Eesti kergejõustiku GP-sarja 5. osavõistlus. Naiste 100 meetri jooks. Pildil vasakult Kristel Berendsen, Mirjam Liimask ja Ebe Reier. Foto autor: Lauri Kulpsuu, Postimees/Scanpix
Foto 7: EADSE juht Henn Vallimäe 2019. aasta veebruaris saates «Otse Postimehest». Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees/Scanpix
Foto 8: Treener Heiko Väät 2008. aasta detsembris Tallinna spordihallis koos Andrus Värnikuga. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 9: Karmen Bruus eelmisel nädalal Istanbulis Euroopa sisemeistrivõistlustel kõrgushüppe kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 10: Kergejõustiku Kuldliiga 2008. aasta veebruaris TÜ spordihoones. Naiste 60 meetri tõkkejooks. Pildil vasakult Mirjam Liimask ja Jekaterina Shtepa. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 11: Mehis Viru 2014. aasta detsembris. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 12: Mehis Viru mullu suvel Müncheniis kergejõustiku EM-il Pildil paremal 400 meetri tõkkejooksja Marielle Kleemeier. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix