Pullerits: Miks Strava veab otsustaval ajal alt ning mis kaitseb meid venelaste eest?

LISATUD UNIKAALNE VIDEO!

Võiks ju raporteerida sellest, kuidas on aasta viimasel nädalal edenenud suusatamine. Näiteks, et esmaspäeval 53.50ga 12,8 km ja teisipäeval 48.30ga 11,7 km, mille peale ilmselt mõned küsiks, et miks mitte rohkem – aga sellepärast, et talv alles algas ja tuleb hoida värskust, mitte nagu mõned mehed, kes käisid Livignos ja kühveldasid seal iga päev 30 kuni 40 km. Nad ainult arvavad, et see kõik tuli emotsioonide pealt ja nad said superemotsiooni. Jah, küllap tuligi ja küllap saidki, aga mida nad ei adu ega märka, on tõenäoliselt see, et iga lisanduva kilomeetriga akumuleerub tüdimust ja väsimust, mis hooaja otsustavateks nädalateks on nii suur, et siis võivad nad imestamisi üksnes küsida: huvitav, trenni sai nii palju tehtud, aga miks küll vormi ei ole?

Võiksin raporteerida ka eilsest suusasõidust, kui läbisin 1:01.35ga 16.2 km, mis teeb mõnus-mugava tempo kohta juba üsnagi korraliku keskmise kiiruse. Aga ma ei usu seda. Ei usu sellepärast, et kui te mu Strava kontot vaatate – soovitan jälgida! –, siis silmate isegi, et Emajõe ääres sõites, sealkandis, kus teisele kaldale jääb Kvissentali uusrajoon (muide, elasin oma elu esimesed viis kuud Kvissentalis – muidugi mitte mingis uusrajoonis, mida siis, 1965. aastal, polnud), teeb marsruudi punane joon üle põldude sirge edasi-tagasi jõnksu Tartu-Tallinna maantee suunas ja tagasi.

Aga seal ma ei käinud, ausõna. Seal, Emajõe-äärsel rajal, tegin korraks peatuse ja panin Strava rakenduse seks ajaks seisma. Ilmselt siis, kui selle taas käima lülitasin, hakkas rakendus otsima mu asukohta ning kuna läksin liikvele, läkski otsing ekslema. Nüüd on küsimus selles, kas too jõnks – edasi-tagasi, pakun, et ligi poolteist kilomeetrit – tõi mu üldkilometraažile lisa, ilma et oleksin seda maad tegelikult läbinud. Kui tõi, peaks see Strava koostatud analüüsis kajastuma ka meeletu lühiajalise kiirendusena, mida aga graafikul näha ei ole. Teisalt, ei tahaks uskuda, et läbisin eile kilomeetreid keskmiselt 3.48 ehk oluliselt kiiremini kui seni kogu talve jooksul, näiteks päev varem 4.09ga. Kes teab õiget vastust?

Jah, see on keeruline küsimus ja võib aju krussi ajada. Seepärast pakun aasta lõpu eel hoopis meeleolukamat vaatepilti. Eelmise sissekande kommentaaride osas erutas enamikku, mis ikkagi juhtus Kagu-Eestis, kus kohtusin jõululaupäeval piirivalvuritega. Palun väga: siin on sellest autentne ülevaade! Preemiaks näete, mis eraldab meid kurjuse maast ja rahvast.

Foto 1: Priit Pulleritsu ratas ja suusad kolmapäeval Tähtvere spordipargi hooldemaja ees. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Jaanus Kunts kolmapäeval Tähtvere spordipargi hooldemajas tööhoos. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Emajõe-äärne suusarada. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu vari jõululaupäeval Kagu-Eestis Kiviora lähedal pärast kohtumist piirivalvuritega. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kes mind jõululaupäeval ootamatult rajalt maha võtsid?

Olin jõululaupäeval kurjuse riigi piirist vaevalt kilomeetri kaugusel (fotol paremal), kui nägin juba eemalt, et puude tagant miski liikus – ja siis seisatus.

Seni ei olnud ma umbes kümne kilomeetri jooksul näinud mitte hingelistki. Isegi mitte ühtegi autot. Ainult ühtesid autojälgi öösel õhkõrna kirmena maha langenud lumel. Aga sellest lumest oli kohutavalt kasu. Kaks päeva varem olin alustanud sel teel Eesti kagunurgas rattaga sõitmist, kuid vaevalt 700 meetri järel keerasin otsa ringi. Tee läikis äärest ääreni kuidagi kahtlaselt. Kui siis jala maha panin, sain aru, et kogu kruusatee oli kaetud kiilasjääga.

Õhulisest lumekirmest (fotol vasakul) oli jõululaupäeva keskpäeval nii palju kasu, et see muutis rehvide haakumise teel palju paremaks. Muidugi ei tohtinud teha rumalusi, näiteks veidigi järske keeramisi või pidurdamisi. Kord mittepidurdamise reegli vastu eksisin, kui tahtsin peatuda, et pilti teha (fotol all paremal), ja kuna kasutasin esipidurit – sest kümne aasta vanuse Treki maastikuratta tagumine pidur külmas millegipärast ei töötanud –, läks esiratas all viltu. Sain küll parema jala maha toetada, aga paremale kaldunud Trek oli sedavõrd juhitamatu, et kukkusin põlvega maha. Veidi valus oli küll ja hiljem avastasin, et isegi vere kraapis välja, ent siiski oli kukkumine sedavõrd õnnelik, et põlve painduvad ja liikuvad osad jäi puutumata.

Muu seas sõitsin mööda ka kohast, kus tee kulgeb ligi poole kilomeetri pikkuses mööda piiriäärset turva- ja julgestustara. See on koht, kus kurjuse riik ulatub kõige kaugemale läände. Sealt ligi pool kilomeetrit hiljem, taevas sinine, teeääred lumivalged, ümberringi vaikus, märkasingi tõusu otsas puude tagant midagi sellist, mida polnud eales varem näinud.

Nii palju sain aru, et see oli suvise maskeeringu värvi. Roheline.

Mäe otsas (fotol vasakul) liikus puude tagant teele inimene. Nüüd polnud enam kahtlust, et olin huvi äratanud. Ilmselt juba tükk aega tagasi, sest kuidas muidu teadsid see inimene ja veel kaks, kes temaga kaasas olid, mulle vähekasutatud kõrvalteelt läheneda ja vargsi peatuda. Tõenäoliselt olin kuskil kaamerasse jäänud.

Väntasin mäe otsa ja kui keset teed seisva piirivalvurini jäi umbes 20 meetrit, hüüdsin, et panen parema käe korraks taskusse sellepärast, et võtan sealt telefoni ja vajutan Strava rakenduse kinni. Muidu äkki arvavad, et hakkan relva krabama ja jään tule alla.

Kui piirivalvurini jõudsin, pidasin kinni. Ma ei hakka siin üksikasju paljastama, kuidas ja millest vestlus kulges. Mul tekkis väike probleem, aga see sai kiiresti lahendatud. Ütleme nii, et jagasin neile mitmesugust informatsiooni. Piirivalvurid tegid mu isiku kindlaks ja kõik oli hästi. Küsisin, ega nad ometi minu pärast kordonist välja sõitnud. Nad ütlesid, et ei, nad patrullivad kogu aeg ringi. (Olen alates tänavusest veebruarist Eesti kagunurgas rattaga sõitnud kümneid kordi ja sadu kilomeetreid, aga see oli esimene silmast silma kohtumine piirivalvuritega.)

Küsisin, kas oleks hea, kui annaksin neile teinekord enne, kui jälle sinnakanti (fotol vasakul ja ülal paremal) sõitma tulen, teada, et neid mitte asjatult tegutsema panna. Ei ole ju vaja, et nad oma ressursse mõttetutele väljasõitudele kulutaksid. Nad kirjutasid mulle telefoninumbri, millele sel puhul helistada. Loodan, et mu edasised helistamised ei muutu neile tüütuks.

Enne kui lahku läksime, andsin piirivalvureile teada, kust kaudu edasi sõidan, et neil oleks ülevaade olemas. Piirivalvurid soovitasid hästi ettevaatlik olla, sest tee on libe: nende rohelist värvi maastur oli muudkui ujunud üles-alla kurvilisel teel. Ütlesin, et tean, et tee on libe, ja tean, et kurvides tuleb hoida võimalikult sirget trajektoori ja ühtlast kiirust ning pidurdada ei tohi.

«Pidurid on kiiruse surm,» lausus piirivalvur, tõmbas autoukse kinni ja läinud nad olidki. Umbes 20 minutit hiljem jõudsin oma n-ö staapi (fotol paremal; leia pildil Fischeri auguga suusad!).

Kõigi fotode autor 24. detsembril 2022: Priit Pullerits

Pullerits: Minu treeneri mälestuseks: Heiti Annus (10.02.1940 - 12.12.2022)

Arvan, et esimest korda pani Tartu kergejõustikutreener Heiti Annus (fotol vasakul) mind tähele, kui olin 2. keskkooli 10. klassi poiss. Ega ma selleks ajaks midagi erilist korda saatnud olnud. 9. klassi sügisel jooksin kooli neljakandilises õues 800 meetrit 2.30ga ja hüppasin kaugust 4.69. Võib-olla kõige parem tulemus tuli kõrgushüppes, kui kooli libeda põrandaga aulas ületasin karjapoisi tehnikaga 1.45. Suusatada oskasin ka, kuid Tartus jäin parematest kaugele: endavanuste seas tulin linna meistrivõistlustel 5 km klassikatehnikas sõidus 22.08ga 22. kohale. Oma kooli poistest, kes dendropargis koolisisestel suusavõistlustel alati «lõikama» tikkusid, olin selgelt parim. (Isegi kuulitõukes leidsin oma resultaatide märkmikust märke, et 9. klassi poistest on ainult minu tulemus õige, sest teised tegid parema tulemuse ja hinde nimel sohki.)

9. klassi kevadel võisin Annusele esimest korda silma jääda, kui sain linna meistrivõistlustel 800 meetri jooksus 2.17,5ga neljanda koha. Võitis 2.11ga Aivar Veri (fotol paremal), hiljem Eesti tasemel viievõistleja, kes nüüd osaleb talitriatlonidel ja on käinud mul loendamatu arv kordi torutöid tegemas. Trennis, olgu lisatud, ma ei käinud ega olnud ka kunagi käinud. Sellele vaatamata julgesin minna isegi 300 meetri tõkkejooksu starti. Sain viienda koha 47,0ga.

10. klassi sügisel olin juba selgelt Annuse huviorbiidis. Tamme staadionil, kus toimus Tartu koolide teatejooksu päev, jooksin 2. keskkooli eest 4x800 meetri avavahetust. Lõpetasin selle vist kolmandana, täpselt ei mäleta, küll aga on vanas märkmikus kirjas aeg – 2.13,2. Vend ütles hiljem, et olin 600 meetri kandis teinud nii hea kiirenduse, et talle tundus, et lähen kõigist mööda. Oma kooli nelikust jooksin kiireima vahetuse. Püsisime pärast hiljem arstiks õppinud ja meditsiiniettevõtjaks saanud Ivar Värsi teist ning nüüdse riigikohtuniku Hannes Kirise (fotol ülal vasakul) kolmandat vahetust (ajad vastavalt 2.15 ja 2.18) endiselt kolmandal kohal, kuid viimase vahetuse jooksja ei suutnud kiiremini kui 2.32 ja nii tuli leppida kuuenda kohaga.

Aga umbes nädal hiljem, mäletan, tuli Annus minuga juba konkreetselt juttu tegema. See juhtus Tartu lauluväljaku ülaserval. Lauluväljaku ümbruses toimusid koolinoorte meistrivõistlused krossijooksus ning üllatuslikult tulin seal võitjaks. Kuigi võit 1000 meetri rajal oli napp: teiseks jäänud Ivanovi-nimelist poissi edestasin vaid kahe kümnendikuga (minu aeg 2.58,5). Olgu ausalt öeldud, et mul vedas, sest tegelikult jooksis tol päeval kiireima aja Värsi (me ei olnud ühes jooksus), aga kuna ta jooksis ühes kohas rajast mööda, ta diskvalifitseeriti. Omakorda umbes nädal hiljem tulin 1000 meetri jooksus Tähtvere pargis kooli meistriks ajaga 2.53. Kiris jäi teiseks 3.00ga, paralleelklassis õppinud Marcel Vichmann (fotol ülal paremal), hilisem tuntud ettevõtja, tuli 3.01ga kolmandaks ning meist aasta vanem Urmas Sule (fotol all vasakul), hilisem Pärnu haigla peaarst ja juht ning Terviseameti kriisistaabi juht, jäi 3.04,5ga neljandaks.

Tolle esimese linna meistritiitli järel tuligi Annus ilusa päikselise sügisilma käes rääkima. Küsis, mida teen, ja kutsus trenni. Aga ma ei mäleta täpselt, miks mul minemata jäi. Ju jäi otsustavusest puudu, oletan. Igatahes mäletan seda oma esimese sisulise kohtumisena Heiti Annusega, kelle juures hakkasin harjutama alles kaks aastat hiljem, Tartu Ülikooli esimese kursuse ajakirjandustudengina.

10. ja 11. klassi poisina käisin sellegipoolest jooksuvõistlustel osalemas ja ilmselt rääkisin alati ka Annusega, kes enamasti mul huvi pärast vaheaegu mõõtis. Eriliselt on meelde jäänud 1000 meetri jooks Tartu kilehalli 150-meetrisel ringil 10. klassi talvel, kui sain linna koolide võistlustel küll alles viienda koha, aga aeg tuli korralik, 2.51,8. Võitis Maseri-nimeline noormees 2.42,1ga. Samuti on meeles üks talvine 800 meetri jooks – sellepärast, et ringide lugemine läks sassi, spurtisin 150 meetrit liiga vara ning jäin seetõttu lõpuks 2.14ga kuuendaks. Kevadel käisin Elvas Eesti meistrivõistlustel krossijooksus, kus sain sealsete mändide all 1000 meetris ajaga 3.04 umbes 30. koha. Seal kuulsin esimest korda sellise imeliku nimega Kohtla-Järve poisist nagu Valdek Apivala (fotol ülal paremal), kes võitis 2.43,8ga. Ta oli teistest toona selgelt parem. Hiljem sai Apivalast alla 1.50 jooksja 800 meetris, kuid treener Raimond Lutsu sõnul rikkus ärihimu noore paljulubava jooksumehe edasise karjääri.

Heiti Annuse juhendamisel harjutades jõudsin ülikooli esimese kursuse lõpuks 800 meetris tulemuseni 1.58,2. Lootsin, et see aitab mind veidigi lähemale pääsule spordiroodu. Kahel korral see lootus tekkiski, kuid ka purunes. Kui tulin pärast kahte aastat okupatsiooniarmees tagasi, olin tosin kilo ülekaalus ja suutsin 800 meetrit joosta suure surmaga 2.10ga. Kulus terve aasta, et vormi pisutki taastada, kuid teise kursuse järel alla kahe minuti joosta ei suutnudki. Kuid kolmanda kursuse kevadel püstitasin Tallinna-Tartu linnavõistlusel Kadrioru staadionil isikliku rekordi 1.55,9. Pärast ööksin puu alla üle poole tunni.

Aasta hiljem jooksin Kääriku (fotol paremal) staadionil 1.56,0, mis tuli üllatavalt kergelt, kuid isiklik rekord siiski enam ei paranenud. Viienda kursuse sügistalvel käisin koos hilisema politseijuhi Aivar Otsaltiga (fotol all vasakul) veel Annuse juures trennis, kuid detsembri alguses lõpetasin ära. Vaja oli valmistuda ülikooli lõpetamiseks ja edasiseks eluks. Ilmselt olin ka aru saanud, et seniste mahtude ja intensiivsustega olen oma potentsiaali 800 meetri jooksjana realiseerinud ning edasiminek, kui see üldse toimuks, oleks väike ning selleks kulutatav aeg ja vaev tulemust arvestades ebaproportsionaalselt suur.

Annusega kohtusin aeg-ajalt hiljemgi. Siis, kui nullindate algul üritasin 800 meetris 37-aastasena comebacki, aga ahhilkad ei pidanud vastu; ja mitmetel sporditeemalistel üritustel, viimati tänavu oktoobri teises pooles endises kinos Ekraan jooksjate konverentsil, kus mul oli ettekanne. Mitte miski ei viidanud siis, et vähem kui kahe kuu pärast Annust enam meie seas ei ole. Ta oli alati naeratav ja nägi välja nooruslik. Ma poleks eales osanud arvata, et ta oli 82, kui viimati nägime.

Aitäh, Heiti Annus, minusugusele aega ja tähelepanu pühendamast!
Kui Heiti Annus poleks mind jooksma kutsunud, oleks ka mu parimad tulemused jäänud sündimata.

Foto 1: Heiti Annus veteranvõrkpallurite treeningul Tartu Ülikooli spordihoones 2000. aastal 60-aastasena. Foto autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 2: Aivar Veri noorpõlves viievõistlejana. Foto autor: Postimees / Scanpix Baltics
Foto 3: Hannes Kiris kohtunikutee algul. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix Baltics
Foto 4: Marcel Vichmann 2013. aastal. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Urmas Sule Postimehee stuudios eelmise aasta veebruaris. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 6: valdek Apivala Otepää golfi mängimas 2007. aasta suvel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Valter Kalami mälestusvõistlused 2018: 800 meetri jooksu võidab 1.51,60ga Rasmus Kisel, edestades Sten Ütsmütsi 0,05 sekundiga. Kolmandana lõpetas Enari Tõnström 1.51,99ga. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 8: Kääriku spordikeskus Valgamaal. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix
Foto 9: 400 meetri jooksja Aivar Otsalt, kellest sai hilisemas elus politseijuht, oli Heiti Annuse paremaid õpilasi. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix

Pullerits: Plindrisse sattunud Eesti sportlased on leidnud uue eneseõigustuse

Eesti sportlased, kellel on esinenud ebameeldivusi, on avastamas uut põhjendust, millega seletada, miks nad on etteheidete, kriitika või süüdistuste laviini alla jäänud. Õigemini, see ei ole niivõrd põhjendus, kuivõrd ennast õigustav vastusüüdistus. Ja süüdi on... ajakirjanikud – aga muidugi, kes muu! –, kes ei ole nendelt varem ebameeldivuste kohta küsinud.

Enamasti on see vale väide. Väide, mida on kerge esitada, sest ega keegi rahva seast ju järele kontrollida saa, kas ajakirjanikud küsisid mõni kuu või aasta tagasi, kui tekkis vigastus või jäädi dopinguga vahele, sportlaselt intervjuud, et ta asju seletaks. Võin kinnitada, et alati on ajakirjanike hulgas neid, kes küsivad. Asi on aga selles, et ebameeldivuste järel poevad sportlased tavaliselt peitu. Ja kui nad siis intervjuud ei anna, ei jäägi ajakirjanikel üle muud, kui uurida asju teistest allikatest, kes ei pruugi kõike teada või kõige pädevamad olla, sest rahvas ju ootab infot – ning ajakirjanike kohustus on seda ju välja kaevata. Pärast on peitu pugenud sportlased muidugi plindris, kui nende kohta esitatud poolikud tõed, oletused või spekulatsioonid on avalikkuses juba kinnistunud, s.o muutunud sama hästi kui faktiks. Ise süüdi! Aga ärgu süüdistagu ajakirjandust.

Just sedasi on talitanud suusatamise kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu. Tartu Postimees kirjutas selle nädala algul seoses spordireporter Lembitu Kuuse elulooraamatu esitlusega Tartus nii:

«Küll aga on uudisteoses [Veerpalu] suust või sulest tekst, millest võib järeldada, et tema ei näe Eesti suusatamise ajaloo kõige mustemas peatükis vastutust mitte niivõrd endal kui tigedatel ajakirjanikel. Seejuures ei pea ta paljuks kirjeldada meie seast ligi kuus aastat tagasi lahkunud Kuuset inimesena, kes võinuks Eesti suusatamist kaitsta, kui muu meedia seda mustas. «Kindlasti oleks Lembitu suutnud suusatamist massiivsete ja kohati puhtast hasardist teravaks muutunud meediarünnakute eest kaitsta ning ehk siis poleks me nüüd olukorras, kus Eesti lippu suurvõistlustel enam ei märka,» ütleb Veerpalu raamatus.
Fakt, et Veerpalu pole arvukatest ettepanekutest hoolimata nõustunud talle osaks langenud süüdistusi avalikult kommenteerima, jääb raamatus mainimata.» Sel teemal on Tartu Postimehes ka igati asjalik Rannar Raba ja Kristofer Seema kommentaar.

Jah, tean kinnitada, et Eesti spordiajakirjanikud on tahtnud Veerpalu intervjueerida nii pärast seda, kui ta andis ise positiivse dopinguproovi, kui ka pärast seda, kui sama tegi tema poeg Andreas.

Aga seda ennastõigustavat väidet, et minult pole küsitud, on kasutanud teisedki. Juba 2013. aastal ütles kihlveopettuse kahtlustusega Tallinna Kalevi jalgpallimeeskonnast välja heidetud kaitsja Sander Karu, et sel teemal «minuga pole keegi rääkinud ega arvamust küsinud».

Kolm aastat hiljem, 2016. aasta suvel, kui Venemaa sportlased olid jäänud massiliselt vahele dopinguga, põhjendas EOK president Urmas Sõõrumaa EOK vaikimist sel teemal väitega, et keegi ei ole EOK seisukohta küsinud (mistõttu see on välja kujundamata).

Eelmise aasta veebruaris kirjutas Delfi Eesti suusakoondise endisest peatreenerist Anti Saarepuust, kes tunnistas, et talt küsitakse siiamaani, et kuidas ta ei teadnud, et hoolealused tarvitavad dopingut. Ta mainis, et ju ta siis oli rumal või liiga heatahtlik ning lisas, et keegi ei ole temalt isegi ühtki intervjuud küsinud. Saarepuu rääkis juba vahetult Seefeldi skandaali järel veebruaris 2019, et tema kui peatreeneriga pole keegi instantsidest ühendust võtnud ega midagi küsinud.

Kokkuvõttes ja tasakaalustuseks: oletame, et isegi kui ajakirjanikud pole ebameeldivate juhtumite kohta tõepoolest küsinud või tahtnud küsida (mis, nagu mainisin, on väheusutav, sest kes ei tahaks saada «räägin kõik ära»-intervjuud Veerpalult!), ei keela miski, mitte miski sportlasel võtta ise initsiatiiv ja pöörduda mõne ajakirjaniku või ajakirjandusväljaande poole ettepanekuga, et kuulataks ära ka tema. Vean kihla, et ükskik ajakirjanik ega ajakirjandusväljaanne ei ütleks sellest pakkumisest ära.

Fotod 1-6: Andrus Veerpalu selle nädala esmaspäeval „Lembitu Kuuse elulooraamatu esitlusel Rahva Raamatu kaupluses Tartu Taskus. Lisaks piltidel Aivo Pärn (1 ja 6), Mati Alaver (2 ja 5) ja Heli Kuuse (4). Fotode autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 7: Prantsusmaa jalgpallikoondis ja selle mängijate päritolu. Foto edastas: Art Soonets

Pullerits: Mis informatsiooni sain kohtumistelt kuulsate sportlastega?

Jaanus Teppan, kes saanud kuulsal Vasaloppeti maratonil 5. koha, ütles, et nii rasket küsimust ei ole talle juba tükk aega esitatud. Nimelt palusin tal end panna Eesti parima meeslaskesuusataja Rene Zahkna olukorda. Päev varem oli Zahkna tabanud MK-etapil 10 km sprindis kõik märgid, aga saanud ikkagi alles 35. koha. Uurisin, kas Teppan seenior saab aru, miks Zahkna endiselt nii tõsiselt sporti teeb, kuigi pikki aastaid on näha, et tulemusi ei tule ega tule. Ta sättis parajasti minema Tähtvere spordipargi (fotol ülal paremal) sprindiringile, kus üks ta noor hoolealune hakkas nõlvadel lõigutrenni tegema.

Üle pika aja nägin Tähtvere spordipargi hoolderuumides ka Vahur Teppanit. Temalt küsisin, kas ta oskab seletada, miks Tartu maratoni rada (fotol vasakul) ei ole veel täies pikkuses sisse aetud, miks pole raja põhjasid valmis tehtud, kuigi lund on küllaga. See oli küsimus, millega oli minu poole pöördunud üks tugev harrastussuusataja, kes oli kuulnud, et asi olla kulude kokkuhoius, õigemini raha puuduses. Teppan juunior oletas, et asi on siiski selles, et Klubi Tartu Maraton peab hoolitsema selle eest, et saaks toimuda Tartu maraton, mitte aga radasid suvalisel ajal suvalistele inimestele ette valmistama; seda võiks tema sõnul teha pigem kohalike omavalitsuste esindajad.

Kolmapäeval nägin Tallinnas Ott Tänakut. See oli sama päev, mil tuli uudis, et Tänak liitub M-Spordi meeskonnaga. Õhtupoolikul saabus ta koos paljude teiste nimekate meestega, kelle hulka kuulus ka olümpiamedaliste, Eesti väikse elektriauto EEV (fotol paremal) kontseptsiooni esitlusele. Pääsesin sinna ainsa Eesti ajakirjanikuna – ühelt poolt tänu tutvustele ja eestkostele, teiselt poolt tänu aastatega tekitatud usaldusele, et ajan asju alati korrektselt. Nimelt oli osalemise tingimuseks see, et autot pildistada ei tohi ja üksikasju selle kohta avaldada samuti mitte. Sain seal pikalt rääkida mitme WRC ja Le Mansi kogemusega inseneriga, kes on tulnud appi EEVi arendama.

Tol üritusel astus mulle ligi üks rahva poolt armastatud olümpiamedalist ja avaldas toetust sellele, et olen võidelnud Vene sportlaste võistlustelt eemale hoidmise eest. Ta ütles, et jagab minu seisukohta. Üllatas aga see, mis ma järgmiseks kuulsin. Nimelt, et üks suusaringkondades hästi tuntud mees, kes veel kevadel, pärast Venemaa kallale tungi Ukrainale, oli püsinud Venemaa palgal ja kui siis lõpuks Eestisse saabus, avastasid ta sõbrad, et mehel on pea asemel televiisor. Eluga kursis mehed teavad, mida see tähendab.

Täna, pühapäeval, oleks tahtnud suusasõidu teha, aga sain juba laupäeva õhtul aru, et sellest ei tule midagi välja. Kõhul lõi kaane totaalselt alt ära. Sees käisid häälekad käärimisprotsessid. Teatud hetkedel pritsis altotsast nagu juga välja. Öösel passisin viis korda pikalt poti peal. Kui hommikul perearsti nõuandetelefonil helistasin, kuulsin, et mul on hästi läinud: mõni käib praegu leviva viiruse tõttu potil kümme korda tunnis. Huvitav, kuidas nad vastu peavad? Mul tekkis küll öösel küll mure, et kui nii palju vett välja lasen, siis äkki olen hommikuks kokku kuivanud.

Foto 1: Tähtvere spordipark laupäeva keskpäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Pilt Tartu maratoni rajast 6. detsembril. Foto autor: Klubi Tartu Maraton
Foto 3: Fragment Eesti väikse elektriauto esiotsast. Foto: Andrei Ozdoba
Foto 4: Suusarada Tartu servas Emajõe ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Lumine Tähtvere linnaosa Tartus. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas toidulisanditest on spordis kasu või hoopis kahju?

Mehed, ettevaatust: oma peaga mõtlejad puhuvad teile hambasse, ajavad pada ja kärbseid pähe!

Te ju mäletate neid nn tarkpäid, kes aasta ja kaks tagasi rääkisid nii enesekindlalt, mida kõik teadusajakirjad väidetavalt räägivad ja mida teadlased meie eest peitvat. Sama muster kehtib selle kohta, mis on teist paljude kapis või riiulil – toidulisandite kohta.

Ma vestlesin meditsiiniteaduste doktori Margus Annukiga ja ta seletas väga lihtsalt ning veenvalt, kuidas igasugused isehakanud tarkpead kasutavad ära teadusartiklite valet tõlgendust. Näiteks väidavad nad, et mingid looduslikud toidulisandid on vähivastased ja see on teaduslikult tõestatud. «Kui minna süvitsi, tuleb välja, et see on totaalne vale,» selgitas Annuk. «Artiklist selgub, et vähirakud on kasvatatud katseklaasis ning ühele osale neist on valatud peale mingisugust seeneleotist ja teisele mitte ning nenditud, et rakud pidurdusid. Siin on kaks viga. Esiteks, vähirakku saab käsitleda ikka sümbioosis organismiga. Kui ta on sealt välja võetud, on ta kergesti haavatav. Teiseks, me võime võtta köögist sooda, äädika ja sinepi ning saada samasuguse efekti.»

Hästi levinud on viimasel ajal väited, et üks või teine preparaat tõstab immuunsust. «Olen ise olnud ühe suurema covidi ravimi protokolli autor ja tunnen immuunsüsteemi mõjutamist – aga et see käib toidulisanditega, on täielik bluff,» rääkis Annuk. «Kujutame ette, et inimene on kõrbes ja janusse suremas; selge see, et ta neerufunktsioon kannatab ja ka immuunsus kannatab. Seda saab parandada ämbri veega. Nii et vesi võiks ka olla sel juhul immuunsust parandav, on ju loogiline?»

Sellist jama esitatakse teile tonnide kaupa – nii et olge hoiatatud.

Küsisin Annukilt konkreetselt enda kohta ka. Nimelt, mul tekkis paar aastat tagasi põlvevalu, oletan, et osalt kõhrede kulumisest. Võtsin kaks kuud toidulisandina müüdavaid apteegist ostetud kapsleid ja probleem taandus. Mu küsimus: järelikult oli neist kasu või on võimalus, et põlved lihtsalt paranesid, sest vähendasin ka koormust neile?

Annuk vastas: «Alati on võimalus, et mingid asjad langevad kokku. Teiseks, lugupeetud sisehaiguste professor, nüüdne manalamees Vello Salupere rääkis loengutes, et 75 protsenti sisehaigustest paranevad ise, aga kui me satume õigel ajal võtma toidulisandit, läheme nõia või posija juurde, siis kindla peale kuulub tänu raviefekti eest just neile.

Kõikide liigeste tervis oleneb laias plaanis kõhre kvaliteedist. Kui vaadata veelgi sügavuti, siis kõikide hädade n-ö ämmaemand on verevarustus. Kõhre verevarustus ja toitumine käib läbi luu ja liigesevedeliku. Neid kumbagi ei toeta tugev verevarustus. Kui toidulisandis sisalduv toimeaine peab läbima mao ja pidama vastu maksaensüümide rünnakule, mille käigus toimeaine tehakse juppideks, et seda väljutada, siis tekib küsimus, kui palju seda ainet jõuab vereringesse ja kui hästi see jõuab kõhre. Kas selliseid uuringuid on tehtud, et on punkteeritud põlveliigest ja vaadatud, kas lubatud aine on sinna jõudnud või mitte?

Ma ei vaidle vastu, et glükosamiinid ja mõned teised toidulisandid mängivad liigestes rolli, aga seal on ka teisi tegureid, kas või kahanenud liikumisaktiivsus, mis vähendab valu.»

Et siin mitte liiga pikale minna – keda teema pikemalt huvitab, lugegu mu laupäevast intervjuud Annukiga – olgu lõpetuseks talt see mõtlemapanev mõte: «Teaduskirjanduse üks viga on see, et seal ei avaldata ebaõnnestunud uuringuid. Võiks ju näidata, kui palju on püütud leida teatud seente või muude taimede efekti, aga ei ole leitud. Kindlasti on seda uuritud, aga tulemusi pole avaldatud, sest suure tõenäosusega on saadud vastuseks null: lisandid on platseeboga võrdsed. Nad ei konkureeri tavameditsiiniga, kus näeme, kui palju me doseerime, milli- või mikrogrammides, ja saame teha kohe vereanalüüsi, et vaadata, kas olukord paranes või mitte. Aga taimsete preparaatide puhul jääb see kõik ära.»

Kes minu juttu ei usu või kellel on kahtlusi, võtku otse dr Annukiga ühendust ja saate teid huvitava lisandi toime kohta täpsemalt järele küsida!

Foto 1: Meditsiiniteaduste doktor Margus Annuk. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 5: Priit Pullerits suusatamas pühapäeval Tähtvere spordipargis 1 km ringil. Fotode autor: Aivar Veri
Foto 3: Lumine Koidula tänav Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Suusatajad üle-eelmisel pühapäeval Tartus Emajõe ääres. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kas iga väikse trauma pärast tasub võistlusest loobuda?

Kui õpetajana töötav Maris Kaarjärv, kes on tulnud cyclocrossis veteranide Euroopa meistriks, alustas osalemist olümpiakrossi (XCO) võistlustel, olid rajad märksa lihtsamad, kui nüüd, mil tuleb valmis olla hüpeteks ja suurte kivide vahel ukerdamiseks. Neljakümnendates eluaastates pole lihtne nende muutustega kohaneda, tunnistab ta.

Neli aastat tagasi Rakveres suutis Kaarjärv esimest korda läbida raja mööda A-liini ehk kõige otsesemat, kuid samas kõige riskantsemat trajektoori. Paraku lõppes tema võistlus teisel ringil. Ühes keerulises kohas tõmbas ta liiga järsult pidurit ning... lendas näoga otse vastu kivi. Esimene mõte, mis peast läbi käis: «Kas siin lõpetangi?»

Veri ninast jooksmas, läks ta finišialasse arsti juurde. Arst soovitas minna otsejoones Rakvere haigla  EMOsse. Kaarjärv mäletab sealsete arstide reaktsiooni: «Kui rõve! Päris kole pilt!» Nahk oli ninalt maas. Röntgenipilt näitas ninaluu murdu. 1. septembril ei söandanud ta kooligi minna – pelgas enda sõnul, et lapsed ehmatavad teda nähes surnuks.

Aga juba kahe päeva pärast istus Kaarjärv taas ratta selga. Kuus päeva hiljem osales Jõulumäe rattamaratonil. Tõsi, seal, kus rada raputas, oli tunne vastik: «Nagu nõelad jooksid ninas,» kirjeldab ta. «Hingata sain vaid suu kaudu.» Sellegipoolest oli ta naistest kiireim.

Kaarjärv oli hiljemgi luumurruga võistelnud. Hobune astus tal väikse varba luu katki. Kümme päeva hiljem osales ta Eesti meistrivõislustel cyclocrossis. «Kui läheb võistlemiseks, ega sa siis enam midagi tunne,» ütleb ta.

See on üks kasulikke tõdemusi – et iga väikse trauma pärast ei pea võistlust ära jätma – mu järjekordses loos ajakirja Ma Olen Jalgrattur endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde». Rattaajakirja selle aasta viimases numbris leiab ka sellised lood:

Rein Taaramäe räägib Vueltast, enne kui koroona selle talle katkestas;
Janika Lõiv, kelle hooaeg käis üles-alla, otsib uut profitiimi;
viis Eesti rattaharrastajat räägivad oma muljetest Gran Fondo maailmameistrivõistlustelt;
kolm päeva kruusa ja kive Rootsi graveli kuningriigis – gravel kogub populaarsust;
Haanja100 – pikk teekond peast veidi imelikele;
mägiteede kuninganna Stelvio vallutamine;
rattakohtunike sarjas räägib Kuldar Põder;

kokkuvõte Ampleri tiimi aastast, mis sai hindeks kolm tugeva plussiga;
ootamatult meie seast lahkunud spordi- ja olümpiamuuseumi teadur Kalle Voolaid kirjutab Sergei Utotškinist, Odessa lendurist, kes oli ka kõva jalgrattur;
ja see pole muidugi kõik...

Ajakiri jätkab ilmumist ka uuel aastal, kinnitas mulle selle toimetaja Vahur Kalmre. Kellest või millest võiksin teile seal kirjutada?

Foto 1: Maris Kaarjärv kivisel laskumisel mõni kilomeeter enne kukkumist, mille tagajärjel murdis ninaluu. Foto autor: Marius Kaarjärv
Foto 2: Maris Kaarjärv jooksmas Itaalias poris Euroopa meistritiitli poole. Foto autor: Mari-Liis Mõttus
Foto 3: Maris Kaarjärv saamas jahutust pärast sõidu lõpetamist tänavu Tšehhis maastikurataste maratoni EM-il. Foto autor: Marius Kaarjärv
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur esikülgede kollaaž. Foto edastas Vahur Kalmre
Foto 5: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur tänavune viimane, kokkuvõttes aga juba 35. number. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre