Šmutov: Jelle Goes läheneb viletsaima välistreeneri tiitlile
1996. aasta 16. veebruaril jooksid Eesti jalgpallikoondislased Aserbaidžaani meeskonna vastu väljakule islandlase Teitur Thordarsoni juhendamisel. Tegemist oli väga tähelepanuväärse kohtumisega, sest Eesti jalgpallureid juhendas esmakordselt välistreener (pärast taasiseseisvumist). Toona suudeti Küprosel vastasega viigistada, lõpptulemuseks jäi 0:0.
Hollandlase Arno Pijpersi debüütkohtumine 2000. aasta 15. novembril oli veelgi edukam – Kuressaares alistati 1:0 Kõrgõzstan. Võib öelda, et Pijpersi esiktulemuse trumpas üle tema kaasmaalane Jelle Goes, kelle juhendamisel tegi Eesti Lätiga Riias 2:2 viigi – mängupildilt oli Eesti Lätist selgelt üle ja tegemist oli maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonimänguga.
Edasi pole Goesi meeskond aga väga ülevaid hetki pakkunud, kui kõrvale jätta koduväljakul saadud 2:1 võit Läti üle, mis on tõenäoliselt Eesti meeskonna läbi aegade parim mäng. Lisaks Läti võidule on Goesi juhendamisel suudetud EM- või MM-valikmängus alistada ka kaks Euroopa nööpriiki - Lukesmburg ja Liechtentein.
Sellega positiivne saldo piirdub. Ülejäänud kaheksa kohtumist on kaotatud. Kuid mitte lihtsalt kaotatud – alistutud on selliste tulemustega, millega Goes läheneb hirmvõimsa kiirusega Teitur Thordarsoni, kelle juhendatud koondis ja toonane olukord pole võrreldav praeguse meeskonnaga, keskmistele tulemustele ja nii mõneski negatiivses kategoorias on Goes ülikindel liider.
Kõige viletsaimad tulemused on Goesil (Eestis olnud välistreenerite võrdluses) viigiprotsendis ning löödud väravate keskmises arvus ja praktiliselt ka kaotusprotsendis. Keskmises punktide arvus on ta kohe Thordarsoni kandadel ja Pijpersist päris pikalt maas. Juhul kui Eesti kaotab Goesi juhendamisel ka oma järgmise valikmängu, on Goesi ja Thordarsoni keskmine punktiarv sisuliselt võrdne. Siinkohal ei maksa unustada, et Eesti järgmised vastased on Horvaatia ja Inglismaa (mõlemad juunis Tallinnas).
Kuid jalgpallihuvilistel ei maksa väga kurvastada, sest Goesi ajast on muidugi nii mõndagi positiivset samuti – näiteks on Eestile löödud keskmiselt vähem väravaid.
Ametlikud valikmängud |
| |||||
Treener | Mänge | Võidu % | Viigi % | Kaotus % | Väravate suhe | Punkte kesk. |
Teitur Thordarson | 20 | 20 | 15 | 65 | 0,95-1,65 | 0,75 |
Arno Pijpers | 16 | 25 | 25 | 50 | 1-1,87 | 1 |
Jelle Goes | 14 | 21,4 | 14,3 | 64,3 | 0,71-1,57 | 0,79 |
Goesi toetajaid ei aita aga argument, et tal on valiksarjas tulnud kohtuda väga tugevate riikidega, sest viletsad on ka tema üldtulemused. Siinkohal RÕHUTAN, et tegemist on kontrollimata andmetega, sest Eesti koondis on mänginud ka ilma peatreeneri juhtimiseta ja nii võib statistika olla paari mängu võrra vildakas. Viimati pallis koondis näiteks Ivo Lehtmetsa juhendamisel 2004. aastal Bankokis, kus saadi viik ja kaotus ning need kohtumised ei lähe loomulikult Jelle Goesi arvestusse. Samas on selliseid kohtumisi olnud varemgi, kuid Eesti Jalgpalli Liidu ametnikud ei suutnud vastavale küsimusele kohe vastata. Seega olgem ettevaatlikud!
Kuid tabelis on numbrid näha ja siingi on kõik suurema selgitamiseta selge.
Kõik mängud (HOIATUS: mitteametlik statistika!!!) |
| ||||
Treener | Mänge | Võidu % | Viigi % | Kaotus % | Väravate suhe |
Teitur Thordarson | 57 | 22,8 | 29,8 | 47,4 | 1,12-1,59 |
Arno Pijpers | 59 | 29,1 | 25,4 | 45,5 | 1,05-1,6 |
Jelle Goes | 25 | 20 | 20 | 60 | 0,76-1,64 |
Kuidas edasi? See on väga tõsine küsimus, sest kohati on Eesti jalgpallikoondis (eriti mõlemad mängud Läti vastu) näidanud hiilgavat mängu, kuid nendele esitustele on järgnenud väga viletsad etteasted.
Jelle Goesi kohta on tavaliselt öeldud, et mängupildilt on Eesti koondis arenenud. See on muidugi vahva, kuid mängupilt ilma tulemuseta on küllaltki mõttetu. Sama hästi võiks harrastada viie-kuue ründajaga taktikat ja öelda, et me oleme ründav meeskond, kuid samal ajal topivad vastased meie enda puuri palle täis. Lisaks ei maksa unustada, et väga paljud koondislased mängivad juba välismaal, mistõttu on nende tase tõenäoliselt tõusnud ja mängupildi paranemine võib tuleneda just sellest ja mitte siis Jelle Goesi nõuannetest.
Rõhutaks sedagi, et minu jaoks on täiesti mõttetud jutud stiilis «Eesti näitas Iisraeli vastu 0:2 seisul täitsa ilusat mängu» või «70. minutini olime Venemaaga viigis». Esimesel juhul on ju täiesti selge, et juhtiv meeskond ei pea enam pressima ja nad saavad enda edu kaitsma hakata, mistõttu ongi kaotusseisus oleval meeskonnal vabamad käed tegutseda. Teisel juhul – andestage, kuid kaotus on kaotus.
Ehk kokkuvõttes - mingil ajal peaks koos arenguga saabuma ka tulemused. Siin ongi võtmeküsimus. Kui pikk see aeg on? Eesti endine peatreener Roman Ubakivi käis Eesti Päevalehes välja sellise mõtte: «Suurtel jalgpallimaadel pole probleemi, millises stiilis mängitakse. Seal pole koondise treenereil vaja kasvatada potentsiaali, vaid ainult resultaat välja pigistada. Eestis oleks tarvis filosoofilisemat lähenemist – valida vähemalt 10–15 aastaks üks tee, mida mööda jalgpallivankrit vedada. Hea, kui leiaks koondise etteotsa Eesti treeneri, kellele saaks töötamiseks piisavalt aega anda.»
Tuletame meelde, et Goes on koondist juhtinud 2004. aasta oktooobrist ehk ta pole tüüri juures olnud kolme aastatki. Ehk tuleks tõesti anda vähemalt sama palju aega veel? Kuid kes julgeks sellist riski võtta, sest jalgpalli tase ja huviliste ootused on juba niivõrd kõrgele kruvitud, et iga kaotust on ebaõnnestumine. Lisaks on viimased mängud olnud ka väga trööstitud ja Euroopa meistrivõistluste valiksarjas oleme kindalt punase laterna rollis. Sellisel auväärsel kohal ei taha olla ju ükski riik.
Muide, tänases lehtedes oli mitu päris põnevat nüanssi. Jalgpalli tagatubades räägiti Aivar Pohlaku ja Indrek Kanniku tuli eel ja ajal, et üheks põhiküsimuseks on Pasi Rautiaineni määramine koondise peatreeneriks – et siis Flora treener oleks samal ajal koondise loots. Tänases SL Õhtulehes teatas Pohlak aga, et Pasit ta koondise ees pigem ei näeks ja samuti välistas ta Kasahstanis kogemusi omandava Janno Kivisilla ning väitis, et pilk suunatakse mujale, sest soovitakse leida mõni tiitlitega treener. Väga huvitav valik oleks näiteks praeguse Jamaika lootsi Bora Milutinovići sarnane mees. Bora Milutinović on siis treener, kes on MM-finaalturniiril mänginud viie erineva meeskonnaga ja neist neli esimest on MMil jõudnud alagrupiturniirist edasi (Mehhiko, Costa Rica, USA, Nigeeria ja Hiina).
Kust või kuidas selline mees leida on muidugi paras pähkel, kuid eks näis.
Foto 1: Pildil on Teitur Thordarson. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Arno Pijpers. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Jelle Goes. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 4: Pildil on Mart Poom ja pall väravavõrgus. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 5: Pildil on Pasi Rautiainen. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix