reede, märts 30, 2007

Šmutov: Jelle Goes läheneb viletsaima välistreeneri tiitlile

1996. aasta 16. veebruaril jooksid Eesti jalgpallikoondislased Aserbaidžaani meeskonna vastu väljakule islandlase Teitur Thordarsoni juhendamisel. Tegemist oli väga tähelepanuväärse kohtumisega, sest Eesti jalgpallureid juhendas esmakordselt välistreener (pärast taasiseseisvumist). Toona suudeti Küprosel vastasega viigistada, lõpptulemuseks jäi 0:0.

Hollandlase Arno Pijpersi debüütkohtumine 2000. aasta 15. novembril oli veelgi edukam – Kuressaares alistati 1:0 Kõrgõzstan. Võib öelda, et Pijpersi esiktulemuse trumpas üle tema kaasmaalane Jelle Goes, kelle juhendamisel tegi Eesti Lätiga Riias 2:2 viigi – mängupildilt oli Eesti Lätist selgelt üle ja tegemist oli maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonimänguga.

Edasi pole Goesi meeskond aga väga ülevaid hetki pakkunud, kui kõrvale jätta koduväljakul saadud 2:1 võit Läti üle, mis on tõenäoliselt Eesti meeskonna läbi aegade parim mäng. Lisaks Läti võidule on Goesi juhendamisel suudetud EM- või MM-valikmängus alistada ka kaks Euroopa nööpriiki - Lukesmburg ja Liechtentein.

Sellega positiivne saldo piirdub. Ülejäänud kaheksa kohtumist on kaotatud. Kuid mitte lihtsalt kaotatud – alistutud on selliste tulemustega, millega Goes läheneb hirmvõimsa kiirusega Teitur Thordarsoni, kelle juhendatud koondis ja toonane olukord pole võrreldav praeguse meeskonnaga, keskmistele tulemustele ja nii mõneski negatiivses kategoorias on Goes ülikindel liider.

Kõige viletsaimad tulemused on Goesil (Eestis olnud välistreenerite võrdluses) viigiprotsendis ning löödud väravate keskmises arvus ja praktiliselt ka kaotusprotsendis. Keskmises punktide arvus on ta kohe Thordarsoni kandadel ja Pijpersist päris pikalt maas. Juhul kui Eesti kaotab Goesi juhendamisel ka oma järgmise valikmängu, on Goesi ja Thordarsoni keskmine punktiarv sisuliselt võrdne. Siinkohal ei maksa unustada, et Eesti järgmised vastased on Horvaatia ja Inglismaa (mõlemad juunis Tallinnas).

Kuid jalgpallihuvilistel ei maksa väga kurvastada, sest Goesi ajast on muidugi nii mõndagi positiivset samuti – näiteks on Eestile löödud keskmiselt vähem väravaid.

Ametlikud valikmängud


Treener

Mänge

Võidu %

Viigi %

Kaotus %

Väravate suhe

Punkte kesk.

Teitur Thordarson

20

20

15

65

0,95-1,65

0,75

Arno Pijpers

16

25

25

50

1-1,87

1

Jelle Goes

14

21,4

14,3

64,3

0,71-1,57

0,79


Goesi toetajaid ei aita aga argument, et tal on valiksarjas tulnud kohtuda väga tugevate riikidega, sest viletsad on ka tema üldtulemused. Siinkohal RÕHUTAN, et tegemist on kontrollimata andmetega, sest Eesti koondis on mänginud ka ilma peatreeneri juhtimiseta ja nii võib statistika olla paari mängu võrra vildakas. Viimati pallis koondis näiteks Ivo Lehtmetsa juhendamisel 2004. aastal Bankokis, kus saadi viik ja kaotus ning need kohtumised ei lähe loomulikult Jelle Goesi arvestusse. Samas on selliseid kohtumisi olnud varemgi, kuid Eesti Jalgpalli Liidu ametnikud ei suutnud vastavale küsimusele kohe vastata. Seega olgem ettevaatlikud!

Kuid tabelis on numbrid näha ja siingi on kõik suurema selgitamiseta selge.

Kõik mängud (HOIATUS: mitteametlik statistika!!!)


Treener

Mänge

Võidu %

Viigi %

Kaotus %

Väravate suhe

Teitur Thordarson

57

22,8

29,8

47,4

1,12-1,59

Arno Pijpers

59

29,1

25,4

45,5

1,05-1,6

Jelle Goes

25

20

20

60

0,76-1,64


Kuidas edasi? See on väga tõsine küsimus, sest kohati on Eesti jalgpallikoondis (eriti mõlemad mängud Läti vastu) näidanud hiilgavat mängu, kuid nendele esitustele on järgnenud väga viletsad etteasted.

Jelle Goesi kohta on tavaliselt öeldud, et mängupildilt on Eesti koondis arenenud. See on muidugi vahva, kuid mängupilt ilma tulemuseta on küllaltki mõttetu. Sama hästi võiks harrastada viie-kuue ründajaga taktikat ja öelda, et me oleme ründav meeskond, kuid samal ajal topivad vastased meie enda puuri palle täis. Lisaks ei maksa unustada, et väga paljud koondislased mängivad juba välismaal, mistõttu on nende tase tõenäoliselt tõusnud ja mängupildi paranemine võib tuleneda just sellest ja mitte siis Jelle Goesi nõuannetest.

Rõhutaks sedagi, et minu jaoks on täiesti mõttetud jutud stiilis «Eesti näitas Iisraeli vastu 0:2 seisul täitsa ilusat mängu» või «70. minutini olime Venemaaga viigis». Esimesel juhul on ju täiesti selge, et juhtiv meeskond ei pea enam pressima ja nad saavad enda edu kaitsma hakata, mistõttu ongi kaotusseisus oleval meeskonnal vabamad käed tegutseda. Teisel juhul – andestage, kuid kaotus on kaotus.

Ehk kokkuvõttes - mingil ajal peaks koos arenguga saabuma ka tulemused. Siin ongi võtmeküsimus. Kui pikk see aeg on? Eesti endine peatreener Roman Ubakivi käis Eesti Päevalehes välja sellise mõtte: «Suurtel jalgpallimaadel pole probleemi, millises stiilis mängitakse. Seal pole koondise treenereil vaja kasvatada potentsiaali, vaid ainult resultaat välja pigistada. Eestis oleks tarvis filosoofilisemat lähenemist – valida vähemalt 10–15 aastaks üks tee, mida mööda jalgpallivankrit vedada. Hea, kui leiaks koondise etteotsa Eesti treeneri, kellele saaks töötamiseks piisavalt aega anda.»

Tuletame meelde, et Goes on koondist juhtinud 2004. aasta oktooobrist ehk ta pole tüüri juures olnud kolme aastatki. Ehk tuleks tõesti anda vähemalt sama palju aega veel? Kuid kes julgeks sellist riski võtta, sest jalgpalli tase ja huviliste ootused on juba niivõrd kõrgele kruvitud, et iga kaotust on ebaõnnestumine. Lisaks on viimased mängud olnud ka väga trööstitud ja Euroopa meistrivõistluste valiksarjas oleme kindalt punase laterna rollis. Sellisel auväärsel kohal ei taha olla ju ükski riik.

Muide, tänases lehtedes oli mitu päris põnevat nüanssi. Jalgpalli tagatubades räägiti Aivar Pohlaku ja Indrek Kanniku tuli eel ja ajal, et üheks põhiküsimuseks on Pasi Rautiaineni määramine koondise peatreeneriks – et siis Flora treener oleks samal ajal koondise loots. Tänases SL Õhtulehes teatas Pohlak aga, et Pasit ta koondise ees pigem ei näeks ja samuti välistas ta Kasahstanis kogemusi omandava Janno Kivisilla ning väitis, et pilk suunatakse mujale, sest soovitakse leida mõni tiitlitega treener. Väga huvitav valik oleks näiteks praeguse Jamaika lootsi Bora Milutinovići sarnane mees. Bora Milutinović on siis treener, kes on MM-finaalturniiril mänginud viie erineva meeskonnaga ja neist neli esimest on MMil jõudnud alagrupiturniirist edasi (Mehhiko, Costa Rica, USA, Nigeeria ja Hiina).

Kust või kuidas selline mees leida on muidugi paras pähkel, kuid eks näis.

Foto 1: Pildil on Teitur Thordarson. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 2: Pildil on Arno Pijpers. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Jelle Goes. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 4: Pildil on Mart Poom ja pall väravavõrgus. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 5: Pildil on Pasi Rautiainen. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix

neljapäev, märts 29, 2007

Šmutov: väike nimemuutus ja tormame võistlusse

Jõudsime siis Priiduga otsusele, et veebilehe aadressi ei hakka me muutma, sest inimesed on suusaga tõenäoliselt juba harjunud ja täiesti uut blogi, mille sisuks oleks küll suvine tegevus, kuid siiski ka suusahooajaks valmistumine, poleks mõtet teha. Nii on ju lihtsam - kõik ühes kohas.

Seega muutunud on vaid blogi nimi ja sissejuhatav tekst. Ehk muudame veidi värvi ka, muutume näiteks roheliseks või millekski suviseks. Kuid see pole peamine ega ka oluline.

Uued eesmärgid ja teemad on sissejuhatuses kirjas ehk nüüd vaatame spordile veidi laiemalt.

Ja lõpetuseks: võtame siis ka osa Eesti parima või huvitavaima ajaveebi elik blogi võistlusest. Kui arvate, et tegime midagi toredat, siis võite kenasti hääletada. Hääletusvormini saab pildile klikates. Võistluse lehekülg on aga: http://2007.ajaveeb.ee/.

esmaspäev, märts 26, 2007

Pullerits: Mis saab edasi?

Nüüd, kui suusatamise MK-sari sai Falunis läbi; kui isegi Tehvandi kunstlumerajal pidi saama läbi häda sõita vaid mõnesajameetriseid lõike; kui Eesti meistrivõistlused jäävadki lume haihtumise tõttu enamikul suusaaladel pidamata; ja kui isegi Kristina Šmigun, kahekordne olümpiavõitja, kuulutab, et tema hakkab nüüd kevadet nautima - vaat siis ei aita koguni see, et noored lähevad Põhja-Soome talve pikendama; ega ka mitte see, et Peeter Kümmel ja Kaspar Kokk lähevad koos sakslaste ja rootslastega magusa pakkumise peale Türki võistlema.

Vaat siis tuleb suusahooaeg lõppenuks kuulutada.

Seda enam, et juba üle-eelmise nädala lõpus panin suusad kõrgele kapi peale (loomulikult lasin need enne suvise parafiiniga katta, ja uisusuusatajaile hoiatuseks: uued võistlus-Atomicud on ka uut hooaega ootamas, et vahetada välja uisus ebaõnnestunud Fischerid [pealegi veel alla tuhandekroonised, nagu mul seni olnud]) ja alustasin jooksmisega - eelmine nädal kogusin silgates juba 60 km. Vaatasin mulluseid märkmeid, siis suusatasin Tartu dendropargis (kuhu tänavu õhukese lumekatte tõttu kordagi sõitma ei läinud) veel 27. märtsil. Nüüd käisin nädalavahetusel lühikeste pükstega jooksmas.

Kaasblogija Martin Šmutov ütles, et tema on vastiku haiguse küüsis vaevelnud. (Ärge käige palja pea ja nabaga!) Igal juhul kindel see, et tema ka rohkem ei suusata.

Ja Art Soonets - tema on hoopis nelja tuule poole kadunud. Ilmselt murrab pead, kuidas küll juhtus nii, et tema, kes ta võitis mind alles aasta tagasi igast asendist, nüüd meie viimasel ühisel võiduajamisel Tallinna maratonil mulle rohkem kui seitsme minutiga alla jäi. (Pea murdmine ei aita, Art, trenni tuleb teha!)

Sedasi püstitubki nüüd suurele ringile suur küsimus: mis siin blogis teie arvates edasi peaks saama ja toimuma? Kas suvepuhkus? Kas sujuv üleminek mõne muu ala blogiks? Äkki peaks hoopis formaati või lähenemist muutma?

Andke, palun, kommentaarides teada, millised on teie ettepanekud!

Igatahes kõigile teile, kes te minu ja Martini toimetatud blogi lugemas käisite, olgu siinkohal nii mult kui Martinilt edasi öeldud suur ja siiras tänu. Ilma teie, lugejate huvita ja kaasaelamiseta oleks see blogi vaevalt nii jõudsalt elus püsinud, et isegi karismaatiliste superpoliitikute veebipäevikud ei suutnud loetavuselt meiega konkureerida - meie kõigiga. Suur aitäh!!!

Foto 1: Selline lumesadu tabas Austria lääneosa möödunud teisipäeval. Foto: Reuters / Scanpix
Foto 2: Niimoodi üritasid Eesti kaitseväelased tagada võistlustingimusi eelmisel nädalal Haanjas sõjaväelaste MMil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildike eelmisest teisipäevast Müncheni pargis. Foto: Reuters / Scanpix
Foto 4: Eveli Saue võistlemas eelmisel nädalal Haanjas sõjaväelaste MMili kaitseväelaste abil elus hoitud suusarajal. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix

laupäev, märts 24, 2007

Mati: «Ei olnud kõige viletsam päev, jah!»

Nädalavahetuseks pakuks tõsise postituse asemel väheke meelelahutust. Igatahes on netiavarustes liikumas video, mis kas siis innustab, kopeerib või hoopiski parodeerib Matit (peaosas Kristjan Oolo). Filmis nähtavad suusatajad on Fatih (tõenäoliselt Andruse rollis) ja siis «mingi türklane» (Jacki elik Jaagu rollis).

Kusjuures mina polnudki seda ETV lugu varem näinud, mistõttu oli täitsa vahva näha, kuidas asjad rajal tegelikult käivad.

Alustuseks on soovitav vaadata seda videot: http://etvsport.ee/index.php?0&popup=video&id=1886

Ja siis seda: http://www.youtube.com/watch?v=v7VEx9d39Q0

neljapäev, märts 22, 2007

Pullerits: Kas hakata peaministriks?

Ei hakka seekord kulminatsiooni kinni hoidma, nagu eelmises sissekandes, vaid ütlen otse, et Edgar Savisaar, kes oma blogis tituleerib end suusasõbraks (sic!), tegi mulle ettepaneku, et hakaku ma peaministriks.

Sellele mõttele tuli ta ilmselt siis, kui olin teisipäevases Postimehes tõmmanud kaks nädalat pärast riigikogu valimisi ja suusahooaja lõpu lävel joone alla meie duellile, kumma blogi võidab rohkem lugejaid (http://www.postimees.ee/200307/esileht/meedia/250848.php). Siinkohal on mul hea meel kõiki selle blogi lugejaid õnnitleda, sest selle duelli oleme võitnud MEIE (sic!), kõik ühiselt - tänu teile, head lugejad ja kaasaelajad, on meie kõigi ühisel suusablogil üle kahe korra rohkem lugejaid kui Eesti poliitika ühel kõige kangemal ja karismaatilisemal tegelasel (jäägem siinkohal apoliitiliseks, ärme laskume madalale ega ärme hakkame kedagi sõimama, eks!). Aitäh kõigile, see on meie ühine võit! Ja seda võistluses, mida ei algatanud mina ega Martin Šmutov, vaid mille käivitas Savisaar, kui ta oma blogi avades kuulutas, et "eks aeg näitab, kes selle maratoni võidab". Ta pidas silmas seda, kumb blogi kogub rohkem lugejaid.

Ja ilmselt nähes, et suusablogi populaarsus ületab tema oma mäekõrguselt, tuligi ta tõenäoliselt mõttele, et peaks selle populaarsuse kuidagi enda poliitiliseks eduks pöörama ja esines eile oma veebipäevikus ettepanekuga: "Pullerits peaministriks!" Tõsi, sissekande lõpus avaldas ta kahtlust, et minust saab "kõigest peaminister Kadastiku valitsuses". Mart Kadastik on Postimehe vastutav väljaandja, kelle parimaid sõpru on peaminister Andrus Ansip.

Midagi ei ole öelda - Savisaar ilmutab kolossaalset läbinägemisvõimet! Vaadake nüüd veel tänase sissekande avapilti: kust ta küll teab, et mul on nende kahe tüübiga SAS Radissonis, Postimehe toimetuse külje all, tähtsaid asju ajada?

Et mis sel kõigel suusatamisega pistmist? Aga vaadake, mis juhtus Ansipiga, kui ta peaministriks hakkas. Esimesel aastal ses ametis suutis ta veel mingisugustki suusavormi näidata, isegi Vasaloppetist osa võtta, aga sel talvel oli ta otse öeldes nõrk. Suusatajana oli ta sama hästi kui olematu, ümmargune null. Kas ma tahan, et mind tabaks sama saatus? Ei! Mitte mingil juhul.

Aga olgu, aitan Kadastikul selle valitsuse kokku klopsida, et siis pöörduda ikka põhitegevuse ehk suusatamise juurde tagasi.

Sest suusatamises on ka väga huvitavaid arenguid pooleli.

Head inimesed on mulle rääkinud leppetrahvidest, mida suusaliit nõuab lepingujärgselt neilt, kes peaks koondise liikmena vahetama suusatamise mõne muu ala, näiteks laskesuusatamise vastu. Olen saanud paarilt allikalt selle kohta päris huvitavat teavet. Usun, et seda blogi käib lugemas ka üksjagu neid, kes sellest asjast veelgi rohkem pajatada võiks. Neile on mul palve: palun võtke minuga ühendust meilitsi priit.pullerits@postimees.ee või helistage 5145319 - iga infokild on teretulnud.

Samuti on huvitav, mis saab pärast seda, kui Piret Pormeister ja Tatjana Mannima täitsid naiste A-koondise normi, naiste A-koondisest edasi. Seni kuulus sinna vaid Kristina Šmigun. Kas nüüd lähevad Pormeister ja Mannima Anatoli Šmiguni käe alla? Kas nüüd luuakse kaks A-tiimi, üks Šmiguni tiimi ja teine ülejäänud naiste A-tiim?

Mis saab minu treenerist, senisest naiste B-koondise peatreenerist Kalmer Trammist? Kas talle jääb edasi ainult B-koondis, nagu senine leping ette näeb, või hakkab ta juhendama ka A-koondist? Kui hakkab, siis on ta pääsenud kõrgema tasemega koondise etteotsa ning peaks saama ka palgakõrgendust - oleks ju loogiline.

Ja mis saab autodest, neist präänikutest, millega suusatajaid seni on motiveeritud? Kas naiste A-koondis saab senisele mikrobussile veel midagi lisaks, et olukord oleks vähegi võrreldav meeste koondisega? Kas Pormeister ja Mannima saavad samuti auto? Ja kui, siis millise? Lisaks, kas suusaliidu kulu ja kirjadega auto saab ka Timo Simonlatser, kes seni sõidab mu talvise mälupildi järgi pisikese Hyundaiga, vahtraleht klaasi all? Ja kas Erkki Jallai, kes tänavu teinud vaid ühe stardi, ja sellegi ebaõnnestunult, jääb nüüd oma autost ilma?

Tänases Postimehes vahendas kolleeg Deivil Tserp eile sprindi MK-etapil 53. koha saanud Anti Saarepuu pettumust, kus ta nimetas end sitaks vennaks. Arvan, et Saarepuu ei peaks enda vastu nii karm olema. Andku endale rahulikult aru, et pärast pikka vinduvat haigust ei saagi paremini sõita. Isegi minusugune asjaarmastaja saab sellest aru. Nii et, Anti, take it easy - ära põe ning lase nüüd vaim ja keha mõneks ajaks vabaks, et uuele hooajale uue hooga vastu minna. Ei - ikka peale lennata!

Foto 1: Siim Kallas (vasakult), Priit Pullerits ja Mart Kadastik SAS Radissoni hotellis konsultatsioonidel. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 2: Tatjana Mannima Sapporo MM-võistlustel 10 km vabatehnikadistantsil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3. Timo Simonlatser oma Hyundaiga Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

kolmapäev, märts 21, 2007

Šmutov: Kohe lumele mürama! (muide, 100 täis!)

Eelmine neljapäev oli tähenduslikult väga võimas päev. Läksin päris üksinda suusatama, lootes Lauluväljaku tagusel ringil mõned tiirud teha. Oli ju Priitki rääkinud, et täitsa võimalik. Saabudes oli kõik veel ilus – rada oli valge ja kedagi ei sõitnud ehk saanuks rahulikult üksinda madistada. Sai siis rajale koperdatud, suusad alla pandud ning liikuma lükatud. Viimane väide on küll veidi vale, sest lükkasin küll, kuid liikuma ei saanud või, noh, seda ei saa just liikumiseks nimetada. Niimoodi ma siis seal punnitasin, kuid pärast esimest sirget otsustasin lõpetada, sest suusad olid nagu kleeplindiga lume külge kleebitud või siis kuidagi naelutatud. Eriti nõme nagu. Seda veel mitmekordselt seetõttu, et ma tavaliselt ei viitsi üksinda midagi teha – näiteks joosta või siis tõesti suusatada. Olen ikka meeskonnasportide fanaatik.

Kuid alla ei tahtnud ka anda. Helistasin kohe treener Jaak Teppanile, et pärida, kus Eestis suusatada saab. Nüüd ja kohe. Ega see nimekiri eriti pikk polnud, kuid Otepää peale võis lootusi panna. Teppan aga ei viitsinud kaasa tulla. Haarasin teise õlekõrre ja proovisin Priitu tabada, kuid seegi katse ebaõnnestus. Nii ma siis istusin autosse ja hakkasin tusatsema, sest jooksutosse polnus ma samuti kaasa võtnud. Nii küpses otsus hoopiski nina viltu võtta ja raha peale kaarte taguda – kõne sõbrale, kellelt selles vallas võib tuge saada, kuid tema nentis, et enne kaardimängu käib ta veel trennis ära. Mis trennis? Jalgpallis! Loomulikult. Ega minulgi midagi muud üle jäänud – palusin luba liituda. Ehk suusatamisele tõmbasin paksu kriipsu peale, aitab. Suvi on peale tulnud ja nüüd tuleb pallima hakata tõeliseid spordialasid.

Seda enam imestasin, kui reedeses treeningkavas oli Teppan kirja pannud suusatamise. Mismõttesnagu? Kuid tuleb välja, et saab küll, kuigi lumega kaetud ala pole teab kui avar. Igatahes on sealsamas sprindiküngaste vahel veel hokiväljaku suurune plats, kus on võimalik teha tehnikaharjutusi ja mängida kulli või ameerika jalgpalli, suuskadel loomulikult.
Niimoodi on siis möödunud viimased kaks treeningut – reedel töötasime vabatehnika kallal ja ma hakkasin nendest erinevatest nüanssidest juba aru saama ehk kõige aluseks on ikkagi tasakaal ja libisemine.

Esmaspäeval toimusid siis lumel igasugused suusamängud nagu suuskadel kull, suuskadel pallikull, suuskadel ameerika jalgpall jms. Kaks märkust: esiteks ärge kunagi sõitke jäisel lumel ilma kinnasteta, mul käelabad praeguseni valutavad, sest see kurivaimu lumi lõikab lihasse ikka päris rämedalt. Teiseks – mängud on maailma lahedaimad asjad, sest ma pole vist kunagi nii ohtlikult ja oskuslikult sõitnud ehk sellel lumelapil toimunu aitas tasakaalu ja raja valimise ning kiirenduste tegemisele ikka väga võimsalt kaasa. Sellest tulnuks ehk isegi alustada, kuigi sügisel muidugi lund polnud. Tõesti tundsin, et oli kasu ja kujutage vaid ette, kui Priit ning Art üksteist suuskadel taga ajavad, sellele saaks ehk isegi pileteid müüa :).

Ahjaa, laupäeval käisin ma päris ise jooksmas. Üksinda. Klapid panin küll kõrvadesse, et muusika vähemalt seltsiliseks oleks, sest muidu tundus jõeäärne rada pime ja kõle. Äkki peaks endale ka selle kaevurimütsi ostma, mis rajale valgust näitab. Tõenäoliselt muidugi ei pea, sest ilmaennustuse kohaselt on lund veel ehk nädalaks ja siis saab juba tavalisel ringil liduda.

Igatahes tundub, et olen suutnud vahepealse loiduseperioodi lõpetada ja täna õhtul tuleb taas trenni minna, kavas mingi pikem matk. Vahva, kuigi mina panustaks veel lumel hullamisele, sest kauaks seda lõbu enam pole ja siis tulebki jalg- ja korvpalli juurde suunduda.

Ning lõpumärkusena: see on selle blogi sajas postitus. Head juubelit meile kõigile!

Foto 1: Martin Šmutov Tartu suusasprindi eel. Foto autor: Tiia Teppan

teisipäev, märts 20, 2007

Pullerits: Milles peitus paaristõuke trump?

Enne, kui edasi loete, vaadake tähelepanelikult neid kahte pilti!

Siin blogis on läbi talve olnud üks saladuslikumaid küsimusi, milles peitub ikkagi see paaristõuke nipp, mida Kalmer Tramm, Eesti naiste B-koondise peatreener, mulle õpetas.

See on üks väheseid asju, mida olen hoidnud kiivalt enda teada, sest nagu kogemused näitasid, oli tollest nipist väga palju kasu. Ja nii suur altruist ma ka siiski ei ole, et oma trumbid konkurentidele vabatahtlikult kätte mängin.

Kuid nüüd on talv läbi ja võib nipi kõigile teatavaks teha. Ehkki nii mitmedki kommenteerijad said sellele nõksule juba varakult pihta - kuid nagu seni lubasin: ma ei hakka midagi kinnitama ega ümber lükkama, kas keegi sai jälile õigele või valele asjale.

Niisiis, ega siin midagi keerulist olegi. Ja küllap teab iga vähegi suusatamisega tegelenu seda nippi ammuilma. Ent üks asi on teada, teine asi see teadmine ellu viia. Vähemasti Estoloppeti maratonidel - aga ka MM-võistlustel, nagu näitas norralaste Odd-Björn Hjelmeseti ja Frode Estili tasavägine finiš 50 km ühisstardist sõidus - pole neid, kes seda lihtsat nõksu järgivad, kuigi palju.

Kui te ikka veel ei ole aimu saanud, millest jutt - kas ma ei oska kulminatsiooni hästi kinni hoida, mis? -, siis nipp peitub lihtsalt selles, et paaristõukelises sõiduviisis tuleb enne keppide lumme löömist tõusta pöidadele. Vaadake veel kord pilte! Ja kui telepildist mäletate, siis Hjelmeset tõusis paaristõugetega lõpuspurdi ajal pöidadele, Estil aga mitte. Hjelmeset võitis, Estil kaotas.

Asi on selles, et pöidadele tõustes ei vajuta ta keppidele ainult käte ja õlgade jõuga, vaid ka keharaskusega. Kui suure eelise see annab, nägin Tartu maratoni sirgetel lõikudel - niipea, kui hakkasin end pöidadest üles sirutama, läks tempo palju kiiremaks ja eessõitjad hakkasid eriti jõudsalt selg ees vastu tulema.

Asja miinus on selles, et kuigi tegu on pealtnäha väikse pöidadest sirutusega, kulutab see üllatavalt palju energiat. Pulss läheb kohe palju kõrgemale, kui ainult kätega lükkamise ajal. See seletab ka, miks vähemasti minu tasemel mehed seda lõpmatuseni sõita ilmselt ei suuda. Kuid kiirendusteks on see tõhus relv.

Nonii, nüüd siis teate, mille kallal järgmisel talvel tööd teha. Jõudu!
Foto 1. Norralane Odd-Björn Hjelmeset (vasakul) lööb Sapporo MM-võistluste 50 km klassikasõidu lõpuspurdis kaasmaalast Frode Estilit. Foto: AFP / Scanpix Foto 2. Priit Pullerits harjutamas paaristõukelist sõiduviisi Tehvandi MK-etapi rajal. Foto autor: Kaarel Zilmer

esmaspäev, märts 19, 2007

Pullerits: Koondislased, andke aru!

Eelmises sissekandes sai näidatud, et hooajaks võetud eesmärgid said mul sajaprotsendiliselt täidetud. Ja mis siin võltstagasihoidlikkust etendada: eesmärgid said ligi poole võrra koguni ületatud. Loodetavasti annab see mingisugusegi õigustuse võtta nüüd kirbule Eesti suusakoondislased ja vaadata, kuidas nemad oma eesmärkidest jagu said ilma, et online-kommentaariumides suuri sõnu tegevad anonüümikud taas kisama võiks hakata, et mis ma teiste kallal nokin, näidaku parem, millega ise hakkama saan.

Niisiis, kuigi mõned MK-etapid on veel ees - kolmapäeval Stockholmis sprint ning nädalavahetusel Falunis suusavahetusega ja teatesõidud -, tuleb siin pisut enneaegselt selle talve viimane kohtupäev (sest kodumaine talv on ju sama hästi kui lõppenud ning kes see enam märtsi lõpus viitsib uurida, kes kui edukalt hooajal esines).

Aga et asi pisutki tasakaalustatud oleks, loen kokku, kui täpselt õnnestus mul 17. novembri blogisissekandes prognoosida, kes koondislastest oma eesmärgid täidab ja kes mitte.

Kristina Šmigun - võita üldarvestuses MK-sari.

Eesmärk täitmata. Praegu asub ta 12. kohal ning esikoha püüdmine muutus juba ammuilma võimatuks. Skoor koondislaste täidetud ja täitmata eesmärkide vahel - 0:1.

Minu prognoos: eesmärgi täidab. Eksisin - 0:1.

Andrus Veerpalu - kõrgeimad kohad MMi 50 km klassikasõidus ning Lahti ja Holmenkolleni MK-etappidel.

Eesmärk täitmata. Põlvevigastus segas startimast. Skoor - 0:2.

Minu prognoos: eesmärgid jäävad põlvetrauma tõttu täitmata. Panin täkkesse - 1:1.

Jaak Mae - teha MMil elu parimad etteasted 50 km ja suusavahetusega sõidus ning mitte rahulduda MK-sarjas 15 km klassikasõitudes vähema kui poodiumikohaga.

Eesmärgid täitmata, v.a MMi 8. koht (senine 50 km parim koht oli tal 9. aastast 2003 Holmenkollenis). Ei hakka siin komakohaga punkte jagama, mistõttu skoor - 0:3.

Minu prognoos - 50 km-s teeb elu parima sõidu, kuid skiatlomis neljandaks ei tule; Otepää MK-etapil jõuab pjedestaalile, teistel etappidel mitte. Eksisin vaid Otepää-etapi osas, muus osas panin täkkesse - 2:1.

Anti Saarepuu - jõuda MK-sarjas sprindi üldarvestuses esikümnesse.

Eesmärk täitmata. Praegu on ta 34 punktiga 37. kohal. Kümnendal kohal asub norrakas Oeystein Pettersen 148 punktiga. Seega ei jõua Saarepuu isegi Stockholmi sprindietappi võites eesmärgini. Skoor - 0:4.

Minu prognoos - täidab eesmärgi. Eksisin - 2:2.

Priit Narusk - võita sprindis MK-etapp ja jõuda MMil esikümnesse.

Eesmärgid täitmata. Skoor - 0:5.

Minu prognoos - eesmärgid jäävad täitmata. Skoor - 3:2.

Kaspar Kokk - sõita MMil üle Torino olümpia tulemused ja ületada senine MK-etappide parim koht, mis on 16.

Eesmärgid said osalt täidetud. MMi 11. koht 50 km maratonis on parem kui Torino olümpia parimaks jäänud 20. koht suusavahetusega sõidus. Kuid Sapporos jäi ta suusavahetusega sõidus 29. kohale. See-eest oli tema 31. koht Sapporo MMi 15 km sõidus parem kui 36. koht samal alal Torinos, ehkki Jaapanis oli sõidustiil vaba, olümpial aga klassika. Kuid tunamullust Otepää 15 km MK-etapi ja mullust Oberstdorfi MK-etapi suusavahetusega sõidu 16. kohta tal tänavu MK-sarjas üle lüüa ei õnnestunud. Punktide jagamine läheks siin matemaatiliselt hirmus keerukaks, mistõttu teen kiriku keset küla ja annan Kokale pool punkti. Skoor - 0,5:5,5.

Minu prognoos - eesmärgid jäävad täitmata. Mõned jäid, mõned said täidetud. Skoor - 3,5:2,5.

Peeter Kümmel - pääseda MK-sarjas sprinterite kuuma gruppi ning MK-etappidel sprindis alati 30 hulka.

Eesmärgid said osalt täidetud. Enne viimast MK-etappi asub ta sprinterite arvestuses 92 punktiga 24. kohal. Kolmekümnes on poolakas Janusz Krezelok 58 punktiga, mis tähendab, et 30 parema sekka ehk kuuma gruppi pidama jäämiseks on Kümmelil kasulik viimaselt etapilt igaks juhuks veel korralikku punktilisa hankida. MK-etappidel on ta eesmärgi täitnud viiel korral, kuid kolmel etapil on puudu jäänud - Düsseldorfis oli ta 53., Kuusamos 34. ja Drammenis 42. Ilmselt on siin mõistlik taas punkt poolitada (sest ta rõhutas, et tahab alati jõuda 30 parema hulka). Skoor - 1:6.

Minu prognoos - kuuma gruppi pääseb, aga kõigil etappidel 30 hulka ei jõua. Panin täkkesse, skoor - 4,5:2,5.

Aivar Rehemaa - jõuda MMil 50 km-s ja suusavahetusega sõidus 20 parema hulka.

Eesmärgid täitmata. 50 km-s oli ta 34. ja suusavahetusega sõidus 42. Skoor - 1:7.

Minu prognoos - eesmärgid jäävad mõlemal distantsil täitmata. Skoor - 5,5:2,5.

Erkki Jallai - peaasi, et tervis püsiks korras ja saaks treenida.

Eesmärk täitmata. Pärast MK-sarja avaetapi 60. kohta Düsseldorfis pole ta müstilise haiguse tõttu rohkem rajale tulnud. Skoor - 1:8.

Minu prognoos - hooaja eesmärgi täidab, sest enam tagasihoidlikuna ei ole võimalik seda seada. Ometi eksisin. Skoor - 5,5:3,5.

Seega siis: Eesti A-koondislastest suutsid hooaja eesmärgid poolenisti täita vaid Kaspar Kokk ja Peeter Kümmel ning väikses osas ka Jaak Mae.

Arvestuses, kui paljude koondislaste eesmärgi täitmise või mittetäitmise ma õigesti prognoosin, jäin peale 5,5:3,5. Ehk teisiti öeldes: mingid etteaimamisvõimed mul suusatamises siiski ilmselt on, sest kogenud ennustajad teavad, et enam kui 50-protsendiline täkkesse panek on sellises tänamatus töös nagu prognoosimine enamasti väga kõva tulemus. Mul õnnestus saavutada 61-protsendiline tabamus.

Foto 1: Kristina Šmigun pärast hooaja edukaimat võistlust, Lahti MK-etapi 10 km klassikasõidu võitu. Foto: Reuters / Scanpix.
Foto 2: Andrus Veerpalu Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix.
Foto 3. Jaak Mae Sapporo MM-võistlustel teatesõidu teisel etapil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix.
Foto 4. Kaspar Kokk tegemas Sapporo MMil 50 km distantsil oma hooaja parimat sõitu. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix.
Foto 5. Peeter Kümmel Sapporo MMil 4x10 km teatesõidu avaetapil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix.

reede, märts 16, 2007

Pullerits: Kui kaugel on tipud?

Mu isa, kes on keemik, rääkis, et tema kolleeg Tartu Ülikoolis, Jaak Arold, keda paljud tartlased teavad sitke treenijana, olla öelnud, kui oli mind Tähtvere spordipargi ringil sõitmas näinud, et uisutehnika jätab mul soovida.

See on ju hea uudis! Nüüd vähemalt tean, mille arvelt järgmine aasta edasi areneda võiksin ja millele panustama peaksin. Arold märkis, et näiteks äratõuke ja keppide töö kallal võiksin vaeva näha.

Aga esmalt tuleks siin üldsusele aru anda, kuidas see hooaeg läks. Kas eesmärgid said ikka täidetud? Et enne, kui hakkan Eesti tippsuusatajaid arvustama - seda järgmise nädala algul, olgu ette hoiatatud -, peaksin enda tulemustest kriitiliselt üle käima: kas need tulid ikka sellised, nagu sai planeeritud?

Meeldetuletuseks: eesmärk oli tulla Tartu maratonil vähemalt 400 sisse ja Estoloppeti klassikamaratonidel 120-130 hulka.

Aruanne:

Tamsalu maraton, 44 km (vaba): 186. koht, aeg 2:35.48,2, kaotus võitjale 40.10 ehk 34,7 %.

Viru maraton, 42 km (vaba): 132. koht, aeg 2:25.33,2, kaotus võitjale 32.50 ehk 24,4 % (mullu 41,5 %).

Tartu maraton, 63 km (kl): 213. koht, aeg 3:34.16,2, kaotus võitjale 51.49 ehk 31,9 % (tunamullu 50,9 %).

Tallinna maraton, 48 km (kl): 52. koht, aeg 2:41.07,6, kaotus võitjale 31.47 ehk 24,6 % (mullu 35,2 %).

Haanja maraton, 40 km (kl): 70. koht, aeg 2:37.32,3, kaotus võitjale 18.04 ehk 12,95 % (mullu 34,8 %).

Seega said hooaja plaanid sajaprotsendiliselt täidetud ning edasiminek võrreldes mullusega, kui võrrelda kaotusprotsente võitjaile, on samuti märgatav. Järelikult on Kalmer Trammi, Eesti naiste B-koondise peatreeneri juhendamisest kasu olnud, mis omakorda tähendab, et Postimees ei ole raha minu koolitamisse sugugi mitte tulutult paigutanud.

Muide, õhtul enne Tartu maratoni helistas üks sõber ja kolleeg, kes on mulle varem igasugust huvitavat suusainfot tilgutanud, ja pakkus hea konjaki peale kihlvedu: kui tulen 400 parema sisse, teeb tema välja, ja kui ei tule, teen mina. Esiteks, ma ei harrasta kihlvedusid, sest enamasti ei aita need tulemust paremaks teha. Ja teiseks, konjak ei ole küll selline asi, mis mind pisutki erutada võiks. Siis pakkus sõber - ja nagu mulle tundus, oli ta pisukese auru all -, et kui tulen 400 sekka, kingib ta mulle 500 krooni eest asju. No mis mul sai selle vastu olla.

Tegin eesmärgi teoks. Aga ega ma lähe tema käest noid asju sisse nõudma, sest piisab täiesti sellestki, et eesmärk sai täidetud.

Kuid mis nüüd edasi saab? Jaak Arold, nagu märkisin, soovitas uisutehnikat parandada. Helistasin ka suusaõppejõud Kaarel Zilmerile, kes lausus samuti, et tehnika kallal võib lõpmatuseni tööd teha. Lisaks mainis ta, et edaspidi võiksin vormitipu seadmisele rohkem rõhku panna, sest raske on sõita läbi hooaja ühtlaselt. (Sel hooajal alustasin uisumaratonidel targu rahulikult, mida näitavad ka viletsad kohad teises sajas ja võrdlemisi suur kaotusprotsent võitjale.) "Vormiseadmine on ka lõputu asi," ütles Zilmer. "Seda võivad teinekord nurjata väikesed tegurid, nagu paar minutit jutuajamist hea sõbra Art Soonetsiga, endal märg särk seljas."

Hea, et häid nõuandjaid on palju tekkinud, aga ennekõike tuleb nõu küsida ikka oma põhikohaga treenerilt Kalmer Trammilt. Tema teab ainsana kõige täpsemalt, mida ta minuga seni on teinud ja mida edasi võiks teha.

Küsitav on aga see, millele panustab mu põhirivaal Art Soonets. Tundub, et väga imelikele võtetele. Eile helistas Rootsist mu vend, kes töötab seal arstina - ja siinkohal meeldetuletusena Mati Alaverile: mu vend on kõva allergoloog ja oskab igasuguseid nina-neelu asju ka palju konservatiivsemalt ravida kui suusaringkondades jumaldatud Mart Kull, kes pidi käima ringi, käärid käes sügelemas, et saaks need vaid kellelegi kurku või ninna ajada - ja vend kurtis, et pärast seda, kui ta luges suusablogist Soonetsi muljeid Vasaloppetilt, ilmus ta arvuti ekraanile põhipildiks Soonetsi foto, ja mis eriti hull, ta ei ole suutnud seni sellest ka kuidagi lahti saada. See on Soonetsilt küll originaalne rünnak, aga ma sügavalt kahtlen, kas see aitab teda suusatajana paremaks teha.

Ahjaa, lubasin ju kirjutada, et kuidas suusatamine tuleb kasuks potentsile ja kuidas mittesuusatamine seda kahjustab. Nimelt kirjutab meditsiiniajakiri American Journal of Medicine värskest uurimusest, mis toob välja tugevad seosed kehalise aktiivsuse ja impotentsuse vahel. Nimelt, neil meestel, kes vaatavad päevas vähemalt viis tundi telerit (ja suusaülekanded on ju enamasti oi kui pikad!) või viljelevad üldse väheaktiivset eluviisi (ehk ei suusata, mis nõuab suurt kehalist aktiivsust), esineb kolm korda suurema tõenäosusega (viisakalt ja teaduslikult öeldes) erektiilset disfunktsiooni kui neil, kes elavad aktiivselt. Samuti tuli uurimuses välja, et 18 protsendil rohkem kui 20-aastastest Ameerika meestest esineb potentsiga probleeme.

Vaat siis, kus leidub põhjus, miks tuleb suusatada ja üleüldse sporti teha.

Foto 1. Ajakirjanikud Tarmo Tiisler, Priit Pullerits, Jaan Martinson ja Veiko Visnapuu usutlemas mullusel Saku Suverullil võitjat Kristina Šmiguni. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 2. Suusablogi sagedased tegelased Art Soonets (vasakult), Ivar Tupp ja Priit Pullerits tänavuse Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

neljapäev, märts 15, 2007

Pullerits: Kuidas saboteerida meistrivõistlusi?

Kõigepealt, nagu ütles Stirlitz, materjal dlja razmõšlenija:

laup. 17 km (v), 1:04
pühap. 25,5 km (v), 1:20
esmasp. 17 km (v), 1:01
teisip. 17 km (kl), 1:10
kolmap. 17 km (kl), 1:11
neljap. 25,5 km (v),
1:32

Siit võib välja lugeda puhkepäevade puudumist, treeningute ühetaolisust ja kiiruste aeglustumist. Kuid see kõik on kolmandajärguline, sest suusahooaeg on ju võistlustasandil sisuliselt läbi ning nüüd võib sõita omatahtsi oma tempos. Siit on tegelikult puudu ühed olulised näitajad (aga ärge arvake, et jutt käib pulsisagedusest), et te saaksite välja lugeda seda, millele tahtsin viidata.

Puudu on nimelt treeningute toimumise kellaajad. Need on kõik hommikupoolsed ajad, ka tööpäevadel.

Nii – need inimesed ei mõtle riiklikult, kes ei küsi siinkohal, kuidas mul on võimalik tööajast hommikuti treenida. Ja kas Postimehe ülemused ikka teavad, millega ma mis ajal tegelen?

Teavad küll. Teavad väga hästi, et ajakirjanikutöö pole mu ainus töö, vaid suusatamine ka, ja suusatamise kiiluvees – seda kevadel; talvel pigem tuules – tehtav suusablogi. Ega nüüdsel multidimensioonilisel multimeediaajastul piisagi enam lihtsalt lehe väljaandmisest. Väljaande nähtavuse suurendamiseks tuleb käiku lükata kõik hoovad. Sealhulgas, olgu ennast korrates veel kord öeldud (või nagu vene kroonus öeldi: dlja osobo netolkovõh eštšo raz objansnjaju): suusatamise baasil tehtav suusablogi.

Tegelikult, kui me tahame ennast ikkagi suusarahvaks pidada, peaks igas endast lugupidavas vähemalt 200 töötajaga ettevõttes (Postimehes on koos venekeelse lehe ja reklaamitoimetusega üle 250 töötaja) olema vähemalt üks poolprofessionaalne suusataja, kes firma lippu talvel kõrgel hoiab. Nagu on Hansapangas Rait Pallo. Ja nagu seni oli Postimehe kontsernis Art Soonets, kuni sel talvel…

Aga Soonets, nagu juba eile märkisin, ei saa seda lippu kanda, sest ka täna polnud teda Tähtvere spordipargis suusarajal näha. Kuigi tegin eile kõik endast sõltuva, et temasuguselgi, kellel alati peab kogu varustus, suusakepi käepidemetest ratta käiguvahetajani olema n-ö viimse peal, kõlbaks kevadisel rajal sõita. Ehk teisisõnu ja otse öeldes: tuli minna Eesti meistrivõistlusteks varutud kunstlume kallale.

Nimelt võtsin pärast eilset treeningut ühendust Tähtvere spordipargi juhiga ning tegin ettepaneku, milliseid rajalõike võiks kohendada, et jätkuvalt sõita kõlbaks. Sain lubaduse, et veel samal õhtul lähevad mehed ovaalringi lappima. Ja lund selleks, sain kuulda, pidid nad võtma hunnikust, mis on varutud seetarvis, et see 27. märtsiks kavandatud Eesti sprindimeistrivõistlusteks maha laotada.

Kui küsisin täna keskpäeval suusaliidu peasekretäri Jüri Järve käest, mida ta Eesti meistrivõistluste seesugusest saboteerimisest arvab, vastas ta naeruga pooleks: "Jube kaval vend oled!" Ja lisas: "Pärast ütled, et mina ei tea midagi, et ma olen kõigest ajakirjanik, keda aeg-ajalt parafraseeritakse." Nagu aru saate, võttis ta asja huumoriga, sest mis tal ikka teha, kui ilm lund tapab ja nn eestikate toimumine üha ebatõenäolisemaks, kui mitte öelda, et lausa võimatuks muutub.

Täna hommikuks oligi Tähtvere spordipargi ovaali stardi-finišiala korralikult lumega kaetud. Jõudsin vaevalt tosin ringi läbida, kui nägin, et traktoriga kohale sõitnud noormees on taas suure labidaga kunstlumemäe kallal. Viskas lund kärule ja sõidutas selle siis raja kriitilistesse kohtadesse. Olin talle nõuga abiks, kuhu seda laotada. (Jõuga abiks ei läinud, jõu kulutasin suusatamisele.)

Nagu spordipargi juht mulle eile ütles, on tõesti mõistlikum seda natukest lumevaru kulutada linnakodanike suusatamisvõimaluste parandamiseks, sest sprindi meistrivõistlused jäävad nii kaugesse tulevikku, et ilmselt on mõttetu kunstlumemäge tolle ürituse jaoks säilitada. Usun, et kui lähipäevil vihma ei tule, siis saab Tähtvere spordipargis ilusasti suusatada vähemalt nädalavahetuse lõpuni. Siin üks soovitus: minge rajale varahommikul külmakraadidega, siis on libisemine kiire; kui päike välja tuleb, läheb lumi parajalt nätskeks ja selle libisemisomadused vähenevad tuntavalt iga ringiga.

Veel üks väike, kuid kõnekas detail. Olen varem kiitnud Mati Alaveri Eesti meestekoondise liikmete äärmiselt viisakat käitumist. Eile sain sellele taas kinnitust. Kui soovisin spordiparki harjutama tulnud Kaspar Kokale head libisemist Holmenkolleni MK-etapils, ütles ta selge ja kõlava häälega: «Aitäh!» Mitte ei poetanud midagi moka otsast. Võib-olla ainuüksi selle viisaka aitäh pärast teen tänavu erandi ja – siin tuleb nüüd küll üksjagu karm ülestunnistus – vaatan sel talvel esimest korda telerist suusatamist. (Oih, üks täpsustus siiski: ühe pooliku ülekande olen siiski vaadanud, Lahti MK-etapi sprindi.) Seni pole seda teinud, sest esiteks on ajakulu liiga suur ning teiseks ei näe, mis moodi saab suusatamise vaatamine teha mind paremaks suusatajaks.

Ja liiati, ega selleks, et suusatamisest kirjutada, pea suusatamist tingimata oma silmaga nägema. (Tean, tean, Kristjan-Thor Vähi vaidleks siinkohal resoluutselt vastu.) Piisab, kui ise suusatada. Siinne blogi on selle elavaks kinnituseks. Või vaidlete sellele vastu?

Foto 1. Priit Naruski kurvitehnika mullustel Eesti meistrivõistlustel sprindis Tähtvere spordipargis. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2. Mulluste Eesti sprindimeistrivõistluste A-finaal Tähtvere spordipargis: Anti Saarepuu juhtimas Peeter Kümmeli ja Pavo Raudsepa ees. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3. Kahe nädala tagune suusasprindivõistlus Tähtvere spordipargis. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix

kolmapäev, märts 14, 2007

Pullerits: Oi, küll on mõnus!

Esiteks, kes ütles, et talv on läbi? Ja teiseks, miks tänane sissekanne nii hilja tuleb?

Aga sellepärast, et talv ei ole läbi. Hommikul pärast ärkamist jooksin esimese asjana Tartu Tähtvere spordiparki, et vaadata, kas kannatab veel suusatada. Veendusin, et kannatab küll. Ja Kaspar Kokk kinnitas peagi, et mu veendumus polnud ekslik – aga temast pisut hiljem.

Tegelikult oli mul eile tunne, et just siis tegin viimase suusasõidu. Läksin hommikul kell pool üheksa rajale. Päike ajas end taeva alla. Ja kuna öösel oli termomeetri näit püsinud plusspoolel, polnud rada kiire ja jäine, vaid pisut kitine, nii et uisusammu kakkus kogu aeg kinni. Lükkasin siis oma määrimata odavaid rahva-Fischereid klassikajäljes. Seal jooksid need paremini. Üllatus küll, aga samal ajal tulid talvest viimast võtma veel paar inimest, ehkki kollase kombinesooniga mees piirdus minu meelest vaid ühe ringiga. Tõsi see oli, et uisku oli imeliku lumepinnase tõttu võimatult raske sõita.

Tegin pisut vähem kui tunni ja kümne minutiga rahulikult 20 ringi ehk umbes 17 km. Kui lõpetasin ja suusad alt võtsin, ise kergelt higine, aga ümberringi roheline kevad, linnud siristasid, taevas sinine-sinine ja päike heledalt ergav – see oli nii hea tunne, et ei saanud jätma täiest kõrist üle pargi hüüdmata: «Kurat, küll on ikka mõnus!»

Kui koju jõudsin, helistas Art Soonets ja ütles, et just oli tulnud teade, et Alutaguse maraton, mille toimumise kohta peakorraldaja veel eelmise nädala lõpul kindlat veendumust avaldas, jääb ära.

Ausalt öeldes, ega ma eriti kurvastanudki. Põhjus on selles, et hooaeg tuleb ju lõpetada positiivse noodiga. Kuigi Haanja maratoni 70. koht oli kõike muud kui see, mida olin lootnud, siis teades, kui palju läks mul sealsetes mägedes kaduma absoluutselt pidamatu suusa tõttu, usun, et tegin ikkagi tubli sõidu. (Peamine ongi ise endasse uskuda, kas pole?) Kuid olulisem on see, et nädal varem olin võitnud pearivaali Art Soonetsit Tallinna maratonil ligi seitsme ja poole minutiga. Seda on palju, on ju? Ja oleks rumal, kui läinuksime nüüd Soonetsiga kahtlaste oludega Alutaguse maratonile ning ma oleksin talle seal ükskõik mis põhjusel kaotanud. See oleks kogu talvele hapu pitseri vajutanud.

Aga see ei tähenda, nagu ma Soonetsit väldiks. Kaugel sellest. Helistasin talle täna hommikul kell 8.21 ja kutsusin trenni – et teeme veel mõned kõvad sõidud, kuni lund jagub. Aga ei tast olnud tulijat. Tõi põhjenduseks, et on Tallinnas.

Niiviisi ei saa ma teda enam ju tõsiselt võtta. Pärast seda, kui ta Vasaloppetil ära käis, on ta minu teada ainult vegeteerinud, leiba luusse lasknud ja pöidlaid naba kohal keerutanud. Pole vist kordagi suuski alla pannud. Ja see on mees, kes veel eelmisel nädalal lubas, et võtab sügiseks paar kilo alla – minu mäletamist mööda on ta seesuguseid kaalu langetamise lubadusi ka varem loopinud – ja hakkab ka trenni tegema, sest on minu näite varal veendunud, et trenni tegemisest sünnib siiski kasu. See näib üksjagu küsitav lubadus, kui ta isegi kevadise kauni ilmaga ei taha välja tulla, et suusatamist nautida.

Tänane sõit pakkus libisemise poolest suuremat naudingut kui eilne. Võib-olla seetõttu, et panin alla Haanja maratoniks kliisterdatud võistlus-Fischerid. Nendega tegin pelgalt viie klassikaringi järel tiiru sisse härrasmehele, kes oli suusatama sõitnud Soome numbrimärgiga autoga. Pärast tema lahkumist tulid kilgates Tartu Suusaklubi noored spordipoisid.

Kui päike kõrgemale tõusis, muutis see libisemine küll nätskemaks, ent ometi jäi tunne, et kui vihma ei tule, siis saab Tähtvere pargi kunstlumerajal suusatada veel nädalavahetuselgi. Kui vaid raja hooldajad oma traktori välja ajaksid, et stardi-finišiala peale ning Emajõega paraleelseks keeravale kurvile lund juurde lükata. Mujal on lumekihi paksus igati korralik. Tegin taas tunni ja kümne minutiga 20 ringi, ikka mõnuga, kiirustamata.

Seda, et Tartu rada veel harjutamiseks kõlbab, kinnitas Kaspar Kokk, kes samuti treenima saabus. (Sedakorda küll mitte Dodge’i, vaid BMWga.) Küsisin, et miks ta Otepääl ei sõida. Ta ütles, et seal on treenimiseks liiga raske rada. Ta tuli Tähtvere spordiparki, et timmida vormi laupäevaseks Holmenkolleni 50 km eraldistardist sõiduks. Lisas, et läheb sõitma pingevabalt, sest pärast MMi Sapporos, kus ta sai 50 km ühisstardist 11. koha, pole tal vaja enam midagi tõestada.

Õige kah: pole tal vaja kevadel enam kõrgeid eesmärke seada, sest oluline on ju, et hooaja saaks lõpetada positiivses võtmes, ja MMi 11. koht annab seda positiivsust kindlasti. Nagu annab ilmselt Kristina Šmigunile tema MK etapivõit Lahtis ja Jaak Maele tema 5. koht sealsamas.

Kõigil teistel Eesti koondislastel on veel üht-teist tõestada. Kas või seepärast, et peagi saabub siinsamas blogis aeg lugeda kokku, kuidas neil õnnestus hooaja eesmärkide täitmine ning kas minu prognoosid nende kordaminekute-äparduste kohta läksid täkke või metsa.

Nii et ärge arvake, et talv on läbi ja suusablogi samuti.

Foto 1. Ilus kevadine suusailm Alpides. Foto: AFP / Scanpix
Foto 2. Kristina Šmigun sõitmas kevadisel MK-etapil Lahtis 10 km klassikavõistluse võidu poole. Foto: AFP / Scanpix

teisipäev, märts 13, 2007

Šmutov: Kuhu kadusid harrastajad?

Liigume ajas tagasi kaks nädalat. Kohaks on Lauluväljaku tagune sprindirada ja sündmuseks Tartu Suusasprint 2007, mille üheks osaliselt oli au minulgi olla. Elu esimene sprindivõistlus, kus sarnaselt Tartu maratoniga oli eesmärgiks läbimine, et järgnevatel aastatel annaks tulemusi varasemate saavutustega võrrelda. Seetõttu polegi teab mis üllatav, et medalikonkurentsi ma tugevamatele harrastajatele ei pakkunud ning Anti Saarepuu minekut meeste klassis võisin vaid suu ammuli jälgida.

Ehk midagi säravat ma ei saavutanud – ajasõidu ajal püüds esimene harrastaja mu kinni juba esimese tõusu keskpaigas, sest see tõus kujunes kuidagi rõvedalt raskeks, teistel päevadel harjutades suudan sealt täiesti rahulikult üles liuelda. Võibolla on võitlusärevuses kõik liigutused nagu peast pühitud ja seetõttu rahmeldan täiesti suvaliselt ning seega kulutan lihtsalt energiat.
Ajasõidus sain kindlalt viimase koha, ajaga 3.56,8 ning kohaks oli 15. Parima ajaga läbis kilomeetri Marko Ani (2.17,8). Minu suusatrennis käijatest oli parim Janek Bahovski, kes ajasõidus sai viienda aja – 2.33,4.

Finaalis läksime rajale meetriste vahedega ja Janek tegi päris tubli sõidu ning oli kokkuvõttes neljas. Hiilgavalt esinesin minagi, sest tõusin samuti ühe koha võrra, kuigi see on tegelikult tingitud sellest, et finaalsõitu üks ajasõidu läbinu ei tulnud.

Kiirendusvõistlusel, kus kiirust mõõdeti politseiradaritega, sain ma sisse 25 kilomeetrit tunnis, Anti Saarepuu tippkiiruseks mõõdeti näiteks 36 kilomeetrit tunnis ehk polegi väga hullu, vist.
Kokkuvõttes oli kõik väga tore, üritus oli hoogne ning tegevust jagus. Kuid üks asi tekitas kurbust, nimelt harrastajate vähesus. Kokku registreerus harrastajate võistlusele 17 sõitjat, kuid rajale suundus neist 15. Ehk oli põhjus selles, et võistlus toimus kolmapäeval ja algas juba kell 16, mistõttu ei pääsetud töölt-koolist tulema.

Ma ise pelgan, et pigem on õigus ühel kommentaatoril, kes Postimees Online’is ilmunud üleskutse pealt kirjutas nii: «Nende nn pühapäevasuusatajate tase on nii kõrgeks läinud et ei julgegi end kuhugi kirja panna, vastik lihtsalt vaadata kuidas «pühapäeva suusatajad» mööda lendavad.». Minul on selles mõttes suva, et ma ei püüa nagu väga tulemust, vaid tahan end lihtsalt testida, mistõttu võin sprindivõistlusel rahulikult naistelt pähe saada, kuid võibolla oleks tõesti vaja neid klasse natuke enam laiendada. Samas ega seegi tõenäoliselt aita, pigem on vaja inimesi kuidagi ikka sportimise juurde tuua.

Siinkohal meenub mulle üks Power Pointi presentatsioon (mille võib leida siit, tuletage minevikku meelde), kus enne 1978. aastat sündinud inimesi peetakse kangelasteks, sest nad tegid asju, mis tänapäeval oleks mõeldamatud – sõitsid ilma turvavöödeta, jõid mahlaautomaadist, kasutades sama kruusi, kaklesid ja tagusid tänaval jalgpalli ning on ikka veel terved, ilusad ja ka kõhnad. Kuigi ma olen hiljem sündinud, siis mäletan seda aega isegi – need mahlaautomaadid olid superlahedad, maaliinide jaama minnes võtsin alati kruusikese või kaks kihisevat mahla. Igatahes, siis olin ma ikka kümneid kordi liikuvam, praegu aga suuresti arvuti taha ja tooli aheldatud. Seega tulebki leida viisid, kuidas inimesed nendest toolidest välja rebida ja sportima saada.

Loomulikult on võimalik ka kolmas variant – selline harrastajate kogus on igati hea tulemus ja muretsemiseks pole üldse põhjust, sest üritus toimus harrastajate jaoks ju esimest korda ning seetõttu pandi paika alles alguspunkt, kust saab nüüd edasi liikuma hakata.

Igatahes – kõik sportima! Ma loodan ka täna õhtul suusa- või jooksurajale minna, sest eile oli samasugune plaan, kuid siis murdis hiinapäraselt valmistatud kana ning kaks pudelit lahjat (naistekat) õlut mind maha ja vedelesin niisama. Pärast Tartu maratoni läbimist on üldse motivatsiooni leidmisega raskusi olnud, kuigi uued sihid on jooksu- ja rattamaratoni näol tegelikult olemas. Kui nüüd vaid jälle joonele saaks.



Foto 1 ja 2: Martin Šmutov sprindivõistlusel. Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix
Foto 3: Martin Šmutov Tartu maratoni rajal. Foto autor: www.sportfoto.ee

esmaspäev, märts 12, 2007

Pullerits: Kuidas ma Kaspar Kokal kannul püsisin (ja tema koeral ka)

Laupäeval ei olnudki ma Tähtvere spordipargis parim suusataja. Aga möödunud neljapäeval, arvan, et küll. Õhtul oli temperatuuri langedes libisemine nii hea, et paar korda nägin, kuidas normaalsed inimesed heitunult eest hüppasid, kui kuulsid-silmasid mind tagant tulemas. Kevadise raja rõõmud, mis muud.

Laupäeval oli lugu sootuks teine. Veel eelmine päev oli plaanis minna Kekkose sõidu võistlusele, aga kui korraldajad tunnistasid, et mõnes kohas on lumekiht sedavõrd ära sulanud, et võistlust läbi viia ei saa, siis loobusin. Ei leidnud vähimatki motivatsiooni minna Käärikule lihtsalt matkama. Selle asemel otsustasin, et lähen teen oma suusasõidu laupäeva hommikul laululava tagusel ringil. Ja nagu ilmnes, oli see paganama õige ja hea otsus.

Sest niipea, kui olin suusad alla saanud ja hakkasin keppe kätte sättima, tuli tagant ilusa hooga üks professionaalse sõidumaneeriga suusamees, heitis möödudes pilgu üle õla ja hüüdis: "Tere!" See oli Kaspar Kokk - samal ajal kui teised Eesti koondislased Lahtis ponnistasid, lasi tema kodulinnas kergelt liugu.

Ei hakanud talle järele tormama, vaid ootasin ära, millal ta oma ringi lõpetab ning haakisin seejärel sappa. Tõsi, üks saatja tal juba oli: isane labrador Porthos. Ja Porthos, nagu selgus, oli üks hiiglama sitke saatja.

Punane rihm valgete Šveitsi lipu ristikestega kaelas ja keel ripakil, üritas kahe ja poole aastane Porthos meie tempot hoida. Kokk rääkis mulle sõidu ajal, et on oma koeraga - kellel on temaga täpselt ühel päeval sünnipäev, 3. augustil - juba sest ajast saadik trennis käinud, kui too sai kuue kuuseks. Nüüd ongi Koka väitel koera kaks lemmikkäsklust "suusatama!" ja "jooksma!".

Hooaja algul, kui intensiivsused olid veel väiksed, oli Porthos teinud Kokaga kaasa koguni kolmetunniseid treeninguid. Selliseid, mis lähevad kirja matkana - kus jooks ja kõnd vahelduvad. 25-30 km läbi kihutada - see ei pidanud Porthosele olema mingi probleem, kinnitas Kokk. Mõni aeg tagasi olid nad läbinud Käärikul kaks Kekkose ringi ehk 30 km kahe tunni ja 20 minutiga. Enne Sapporosse MMile sõitu olid nad kahekesi teinud kahe ja pool tunnise trenni.

Kokk sõitis laupäeval aktiivse puhkuse tempos. Pärast naasmist Sapporo MMilt, kus ta saavutas 11. koha 50 km ühisstardist klassikasõidus, tundis ta kurgus kerget kipitust. Eks hooaeg ole olnud pikk ja väsitav, lisaks pikk lennureis otsa, pakkus ta kurguhäda põhjuseks. Aga sellegipoolest kinnitas, et kavatseb minna esmaspäeval, s.o täna Albusse Jaak Mae karikavõistlusele ning seejärel Rootsi ja Norra kahele MK-etapile. Selleks, et taastuda, võttiski ta MMi järgset nädalat treeningutel kergelt.

Ja küllap seetõttu saingi tal kerge vaevaga tuules püsida. Loomulikult ka seetõttu, et algul sõitis ta ühe kepiga ja seejärel sootuks keppideta. Miks nii, uurisin. Ta seletas, et sedasi saab esiteks jalgu tugevdada ning teiseks rütmi paremini ajastada, sest kehaga ei saa kaasa nõksutada. Igatahes panin hoolikalt tähele, mis harjutusi ta teeb ja kuidas neid teeb, et parandada tulevikus oma uisutehnikat - selles sõiduviisis on mul palju arenguruumi. (Olin Viru maratonil alles 132.)

Ärge nüüd pahaks pange, aga ma ei hakka siin ette laulma kõiki neid nõkse, mille Koka sabas omandasin, et tuleval aastal Art Soonetsile ka uisustiilis kandu näidata. Lõppude lõpuks oli ju Soonetsil samuti võimalus hommikul varem üles tõusta, et koos Kokaga trenni minna ja temalt midagi kasulikku õppida. Ei pea nädalavahetustel poole päevani põõnama. Liiati, kes treenimiseks vähegi pead kasutab, pidi ju teadma, et laupäeval tuleb trenni minna varakult, sest päevaks oli ilmaprognoos lubanud sadu. Just nii läkski: lõpetasin trenni pisut enne keskpäeva vihmasajus. Soonets, nagu ta eile mulle tunnistas, oli tulnud sõitma pärastlõunal, aga nägi, et rada oli selleks ajaks viletsas seisus ja keeras joonelt otsa kodu poole tagasi.

Pealekauba olen veendunud, et edaspidi kahandab Soonetsi edulootusi tõsiasi, et kavatsen oma alla tuhande kroonised Fischerid vahetada võistlussuuskade vastu. Käisin juba Silja Spordis uurimas, mida head neil pakkuda on. Esmalt tahtsid nad mulle näidata Fischeri uisusuuski, aga ei hakanud neid vaatamagi. MMil said Fischeri uisusuusad ju ainult kriitikat. (Ja esimest korda sain omal nahal ja kujukalt aru, kui tähtis on ikkagi, kes milliste suuskadega ja kui edukalt esineb ning kuidas see mõjutab ostjate valikuid.) Madshusi võistlussuuski polnud neil Silja Spordis pakkuda. Küll aga Atomicu uisusuuski, pikkus 192 cm ja paine soft. Atomicuga on nii mitmedki hakanud korralikke tulemusi tegema, näiteks MK-sarja üldliider sakslane Tobias Angerer. Kellel on mu valiku kohta midagi kriitilist öelda (arvestades, et mu pikkus on 187 cm ja kaal umbes 70 kg)?

Laupäeval tegi Kaspar Kokk Tähtveres pooleteise tunniga 31 ovaalringi, seega pisut üle 26 km. Porthos ei jäänud temast palju maha, Kokk pakkus, et tema kilometraažiks kujunes 23-24 km. Ja tegi peast kiire arvutuse, et tolleks ajaks oli Porthosel nädalaga kogunenud juba 90 km. Lööge nüüd oma treeningnäitajad kokku ja vaadake, kui mitmel talvenädalal olete harjutanud rohkem!

Pakkusin trenni lõpus, et Porthos on ilmselt oma treeningnäitajate poolest Eestis esimene, ning ega Kokk vastu ajama hakanud, vaid soostus, et tõenäoliselt vastupidavuse poolest ta koerale Eestis vastast ei leidu.

Enne kui Kokk oma punasesse Dodge'i istus, ütles ta, et hooaja lõpus on kavas ka Eesti meistrivõistlused, muuhulgas sprint. Too sprint peaks toimuma 27. märtsil sealsamas Tähtvere spordipargi ringil. On see võimalik?

Eriti ei usu, et on. Käisin eile, pühapäeva õhtul seal taas sõitmas. (Kutsusin ka Art Soonetsit kampa, aga ta ei tulnud. Selgus, et ta oli parajasti Tallinnas, kus ta tütar Kristel sai 60 m tõkkejooksus 7. koha. Pole paha! Minu tütar on showtantsus Baltimaade teine.) Kui kella viie ajal rajale läksin, oli seal veel neli-viis harjutajat, aga kui päike loojus ja prožektorid tööle lülitusid, jäin rajale üksi. Ovaalil oli hea sõita, tundus, et seda oli traktoriga isegi vahepeal tasandatud. Aga sisemisel tõusude-laskumistega sprindiringil oli kõige kaugemas kurvis, millele järgneb stardi-finišiala, maa juba täiesti paljas. Sedasi oli tagasipöördekaar toodud umbes 50 meetrit ettepoole.

Pärast päikese loojumist läks libisemine hirmus kiireks. Emajõega paralleelsel sirgel polnud vaja õieti töödki teha, suusad lendasid iseenesest. Läbisin 30 ringi ehk 25,5 km absoluutselt määrimata vanadel odavatel Fischeritel tunni ja 20 minutiga. Sellise tempoga jätkates poleks 1978. aasta Lahti MMil meeste 30 km sõidus kuldmedalit just saanud (võitis Sergei Saveljev 1:32.56ga), aga hõbe- ja pronksmedali peale oleks tulnud Nikolai Zimjatovi ja Josef Luszczekiga juba tõsine heitlus.

Seega, nagu näha, hakkab vorm talve lõpul juba päris heaks minema. Kahju ainult, et lumi ära tahab sulada. Eile nägin Tähtveres jooksjaid pea sama palju nagu suusatajaid. Aga Alutaguse maraton peaks siiski veel laupäeval toimuma, pakkusid eelmise nädala lõpus nii võistluse peakorraldaja Robert Peets kui Silja Spordi mehed, kes tolle kandi lumeoludega kursis.

Foto 1. Kaspar Kokk Sapporo MMil 50 km sõidu finišis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2. See pole küll Kaspar Koka labrador, aga labrador kui selline siiski. Foto: Reuters / Scanpix
Foto 3. Kaspar Koka stiilinäide Sapporo MMil suusavahetusega sõidu kurvis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4. Priit Pulleritsu algne uisustiilinäide Tähtvere spordipargis kaks talve tagasi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5. Atomicu suusavarustusega sõitev sakslane Tobias Angerer Sapporo MMil 15 km vabastiilisõidu finišis. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

reede, märts 09, 2007

Art Soonets: Atonen sai Rootsis nuga... tehtud!

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama sellest, et jäin Vasaloppeti reisiga suures plaanis vägagi rahule.

Ja kõigile, kes pealkirjast loevad välja mingit suuremat ja hästi varjatud intriigi, pean kahjuks teatama, et juriidiliselt korrektne (JOKK) olnuks väljenduda, et Meelis Atonen (just, just, riigikogu liige) sai Rootsis nn mustikasupi sõidul (toimub päev enne Vasaloppeti põhisõitu) auhinnaks Vasa logoga noa. Tegelikult ilkusin kohe pärast autasustamist tema kallal, et Priidule kindlasti meeldiks suusablogis pealkiri à la «Atonen sai nuga», mida ta ise küll palus ikka parandada, et kui, siis pigem: Atonen sai noa.

Tegelikult ta saigi... noa. Mul ei jäänud suurest kadedusest muud üle, kui küsida talt, kuidas ta sellega lennukile loodab pääseda.

Muuseas, niimoodi vist ajakirjanduses imetaksegi välja lugu teemadest, kus lugu tegelikult ei olegi. Eks ma ka õpin veidi, olles otsapidi sama süsteemi tagatubadega veidi tuttav.
Pealkiri peab ju intrigeerima... seda enam, kui sisu pole suurem asi teos.

Seega, kes otsis intriigi, siis just siin see lõppes ja võite edasise lugemise unustada, sest edasi tuleb tavakodaniku mõttevool toimunud maailma suurimast suusamaratonist.


Kasutades ära head võimalust kogu
da nädala jagu mõtteid möödunud nädalast, lugeda teiste mõtteid ja teha enda jaoks järeldusi, tegin puhtalt subjektiivse järelduse: «Loll võit olla, kavval peat olema!»

Ja üks tõsine märksõ
na veel: pidamisega sellel Vasal probleeme polnud; pidamist lihtsalt ei olnud!

Kuna kõik eelnevad sõnavõtjad on peamiselt kirjutanud oma elamustest rajal, siis otsustasin pöörata peatähelepanu just sellele, mis selle sõiduga muuhulgas paratamatult kaasneb.


Mis siis mulle silma ja mällu jäi?

Esiteks. Vasale minekuks pead aegsasti plaanid tegema ja ennast ära regama (soovitavalt kohe peale lõppenud maratoni, kui avatakse järgmise aasta registreerimine), sest muidu ei pruugi lihtsalt sattuda «valitute» listi. Meie (vähemalt mina ja sõber Ivar Tupp) regasime ennast 2006. aasta kevadel peale mullu toimunud Vasat ja maksime 149 eurot per nase.

Teiseks. Aja võimalusel kokku hea seltskond, leia mugav transpordivahend, soovitavalt mikrobuss ja/või suusaboksiga suurem keskklassi auto. Lennukiga minnes ei saa kunagi kindel olla, kas ka pagas tervelt ja õigeaegselt järele jõuab (eriti suusad). Selle aastani oli see ka kindlalt kõige kallim transpordiviis kombinatsioonist auto-laev-auto.

Kasutasime auto- ja laevatransporti otse Stocki ja seltskonna (Ivar, Teet Reedi, jootja ja sohver Kalvi Kitsnik, minu tütar Kristel ja mina) mahutasime edukalt Toyota Avensisesse vaatamata sellele, et kõik pagasi paigutamiseks ettenähtud kohad olid pagasit paksult täis, sh suusaboks.

Samas, meil oli ka kaasas k
a kõik pea nädalaseks eluks vajalik varustus, sh söök, jook, jne, jne. Kui minnes tundus auto päris ülekoormatud, siis tagasi tulles oli auto pepu päris ilusti juba püsti. (Vahemärkusena: mina, Ivar ja Kalvi olime esimest korda sellel üritusel, vaid Teedule oli see vist juba viies kord.)

Hea seltskond lisab üritusele kindlasti palju emotsionaalselt positiivset meeleolu ning kui juhtub kokku veel huumorilembene seltskond, siis garanteerin kõigile meeldiva elamuse. Seda ka juhul, kui sõit ise peaks veidi ebaõnnestuma.
Siinkohal tahaks tänada reisikaaslasi, kellega oli tõesti lõbus ja meeleolukas reisida ning mis põhiline, meil ei olnud virisejaid! (Tuletaks siis meelde oma kaaslastele ühe märksõna... Kaie Kõrb.)

Peab arvestama, et Rootsis tuleb ratastel olla kokku 1000-1200 km sõltuvalt sellest, kuidas korraldada logistilised skeemid stardi ja finiši vahel. S*** seltskonnaga oleks see reis kindlasti kurnav ja raske.


Kolmandaks. Soovitav on kohale jõuda mõni päev enne põhistarti. Meie jõudsime Sälenisse läbi Mora, kus lunastasime oma stardimaterjalid ja viisime ennast kurssi ürituste ajakavaga, neljapäeva pärastlõunal. Kõikide materjalide kättesaamine ja ka stardigrupi muutmine käis imelihtsalt, ilma mingi sabatamiseta. Ja õhtul Säleni ümbrusesse saabudes selgus, et Kläppeni suusakeskuse registratuur oli juba alates kella 18st (kohalik aeg, Eesti aeg 19)
suletud! Mul jooksis juba mingi veider mõte läbi, et kus ja kuidas me siis ööbime, kuid «vana kala» Teet Reedi teadis täpselt, millises kastis ukse taga on meie majakese võtmed ja muu vajalik info. Täpselt nii ka oli. Tõeliselt professionaalne korraldus. Samuti selgus, et tööajast kinnipidamine ja puhkeaja endale jätmine on heaoluühiskonnas vägagi hästi endale selgeks tehtud, mitte nagu eestlased, kes ei suuda ennast töö juurest eemale rebida ning siis kannatavad selle all kõik: inimene ise, tema tervis, sõbrad-tuttavad, pere, jne. Õppigem oma aega jaotama töö- ja puhkeaja vahel ning meis oleks vähem sappi ja loodetavasti ka kadedust.

Neljandaks. Veid
i varasem saabumine jättis aega rajaga tutvumiseks ja endaga olemiseks ning ka Vasa melust ja kaubandusest osasaamiseks. Meie tugistruktuur (Kalvi Kitsnik, kellele tahaks siinkohal veel kord suured tänud edasi anda) sai mäe peal ennast lauaga välja elada, et õigeks päevaks olla õiges konditsioonis ja õigetes kohtades.

Viiendaks. Endale võetud eesmärgid:
miinimum: Vasa lõpetamine;

normaalne: alla 6 tunni läbimine;
maksimaalne: medal (kaotus võitjale kuni 50 %) -
TEHTUD!!!

Kuuendaks. Kui keegi oleks mulle enne starti öelnud, et pean 90 km klassikalises tehnikas läbima sisuliselt ilma pidamiseta, oleks ma selle kodaniku saatnud nii roppu ja musta kohta, mida eesti keeles ei oleks olemaski. Kuid tänaseks päevaks on selge, et inimvõimetel ei ole piire.
Jah, libisemise üle kurta küll ei saanud (tänud Ivo Tupele, kes oli Ivarile kaasa pannud hea pulbermixi).


Jah, eks need pidamatud suusad vanduma panid (eriti tõusudel) ja oma naiivsusest üritasin isegi korra ümber määrida, kuid mida ei t
ulnud, see oli pidamine. Tuli umbes neli minutit mõttetult kulutatud aega, mis võis lõpus valusalt kätte maksta.

Aga hää, et niigi viil läits. Väidetavalt olla olnud ka rekordiline katkestajate hulk sel aastal.


Julgelt pool teed vasardasid mul peas Raul Olle sõnad Teet Reedile, et ega sa vist viimased 40 km paljalt käte toel läbi ei lükka. Ise püüdsin hoopistükkis ligi 90 km sedasama teha ja... õnnestus. Ega 94-95 kg läbivedamine sellelt rajalt pole ka sama, mis umbes 70 kg läbivedamine. (Priit Pullerits, toimetaja: see viimane lause oli vist viide minule.)


Ja erandina Pulleritsust ei ole ma käinud jõusaalis ega ka imitatsioonitrenni teinud.


Nagu Ivargi, pidasin ka mi
na mingit aja-arvestust enda jaoks. Kui lõpuni oli 45 km, vaatasin kella ja selgus, et selleks on aega umbes kolm tundi. Sel hetkel tekkis mõte sõita-kakerdada kuue tunni raamidesse. Tol hetkel oli muidugi selgusetu, kas see aeg ka medali annab, kuid kaks eesmärki kolmest oleks saanud ikka täidetud.

Otsisin punktides ja ka kerge vaevaga leidsin ainult juua. Geelid olid endal kaasas ning paljuski tänu nendele ja nende osalisele psühhotroopsele efektile sai rada lõpuni kulgetud. Suutsin rajal juua pea kõike, mida organism oli valmis vastu võtma: jõujooki, vett, korra mustikasuppi, jälle jõujooki ja viimases punktis, Eldrises, isegi kohvi. See kohvi oli vist veidi varane (umbes 9 km enne lõppu), kuid pole hullu. Kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks...

Enne viimast tõusu (600-700 meetrit enne lõppu) õnnestus mul isegi alakõhus krampe tunnetada, kuid muu keha oli vinks-vonks krambivaba olnud terve sõidu.

Seitsmendaks. Kuradima mõnus on ikka sõita selle lõpuvärava alt läbi ja näha tüdrukuid medalitega sinu poole tulemas. Ja siis vaatad aega, alla kuue tunni! Jess, käib hingest väike värin läbi, kolmest kolm!


Kaheksandaks. Kalvi, kes rajal väärtusliku infoga mind ja Ivarit varustas, oli ka suutnud ennast väga nutikalt finiši lähedusse parkida ning me Ivariga ei pidanud kasutama suusahoidla (mis paistis töötavat laitmatult) ega ka «sauna-pakibussi» teenuseid. Meil oli selleks oma mees. Ja kuna ka meie pesemine oli samas finiši kõrval, siis saime nautida kõiki hüvesid täiel rinnal, sh väike õlu, mis läks tõesti nagu kerisele.


Kokkuvõttes. Nuriseda saab alati, kuid peale tõeliselt puusse pandud ilmateate ei oskagi millegi üle viriseda. See, et määrida ei suutnu
d, oli oma mure; see, et stardijärgsel tõusul troppi kinni jäin ja astudes-kulgedes umbes 2 km jooksul Ivarist kaks minutit maha jäin, puhtalt kogemuste ja nahaalsuse ja õnne puudumine. Shit happens!

Lähen kindlasti Vasale ve
el, kuid siis juba teadlikult sõitma kas aega alla 5:30 või puhtalt nautima reisiseltskonda ja rada. Aga üks moment on küll oluline: olen nõus sõitma seda sõitu edaspidi vaid pidava suusaga. Sellist kakerdamist enam kogeda ei tahaks. Õppisin rajal selliseid kummalisi (suusa)samme, mida ma eal varem pole teinud, v.a ehk varane noorus, millest ma ei mäleta paraku suurt midagi.

Krt, see följeton läks nüüd küll liiga pikaks. Ja kindlasti on siin sees ka palju seosetut juttu, sry! Need olid vaid uitmõtted, mis meelde tulid-jäid.

Foto 1. Art Soontes Vasaloppeti stardis. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix
Foto 2. Ivar Tupp ja Art Soontes Vasaloppeti stardis. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix
Foto 3. Art Soontes Vasaloppeti rajal. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix
Foto 4. Kalvi Kitsnik koos Vasaloppeti maratoni legendaarse mitmekordse võidumehe Mora-Nisse vahakujuga. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 5. Art Soontes läheneb Vasaloppeti lõpujoonele. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix
Foto 6. Art Soontesi diplom, mis tõendab Vasaloppeti maratoni läbimist alla kuue tunni. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix
Foto 7. Art Soontes ja Ivar Tupp õnnelikena ja medalitega pärast Vasaloppeti lõpetamist. Foto autor: Kalvi Kitsnik, Scanpix