Pullerits: Kuidas saboteerida meistrivõistlusi?

Kõigepealt, nagu ütles Stirlitz, materjal dlja razmõšlenija:

laup. 17 km (v), 1:04
pühap. 25,5 km (v), 1:20
esmasp. 17 km (v), 1:01
teisip. 17 km (kl), 1:10
kolmap. 17 km (kl), 1:11
neljap. 25,5 km (v), 1:32

Siit võib välja lugeda puhkepäevade puudumist, treeningute ühetaolisust ja kiiruste aeglustumist. Kuid see kõik on kolmandajärguline, sest suusahooaeg on ju võistlustasandil sisuliselt läbi ning nüüd võib sõita omatahtsi oma tempos. Siit on tegelikult puudu ühed olulised näitajad (aga ärge arvake, et jutt käib pulsisagedusest), et te saaksite välja lugeda seda, millele tahtsin viidata.

Puudu on nimelt treeningute toimumise kellaajad. Need on kõik hommikupoolsed ajad, ka tööpäevadel.

Nii – need inimesed ei mõtle riiklikult, kes ei küsi siinkohal, kuidas mul on võimalik tööajast hommikuti treenida. Ja kas Postimehe ülemused ikka teavad, millega ma mis ajal tegelen?

Teavad küll. Teavad väga hästi, et ajakirjanikutöö pole mu ainus töö, vaid suusatamine ka, ja suusatamise kiiluvees – seda kevadel; talvel pigem tuules – tehtav suusablogi. Ega nüüdsel multidimensioonilisel multimeediaajastul piisagi enam lihtsalt lehe väljaandmisest. Väljaande nähtavuse suurendamiseks tuleb käiku lükata kõik hoovad. Sealhulgas, olgu ennast korrates veel kord öeldud (või nagu vene kroonus öeldi: dlja osobo netolkovõh eštšo raz objansnjaju): suusatamise baasil tehtav suusablogi.

Tegelikult, kui me tahame ennast ikkagi suusarahvaks pidada, peaks igas endast lugupidavas vähemalt 200 töötajaga ettevõttes (Postimehes on koos venekeelse lehe ja reklaamitoimetusega üle 250 töötaja) olema vähemalt üks poolprofessionaalne suusataja, kes firma lippu talvel kõrgel hoiab. Nagu on Hansapangas Rait Pallo. Ja nagu seni oli Postimehe kontsernis Art Soonets, kuni sel talvel…

Aga Soonets, nagu juba eile märkisin, ei saa seda lippu kanda, sest ka täna polnud teda Tähtvere spordipargis suusarajal näha. Kuigi tegin eile kõik endast sõltuva, et temasuguselgi, kellel alati peab kogu varustus, suusakepi käepidemetest ratta käiguvahetajani olema n-ö viimse peal, kõlbaks kevadisel rajal sõita. Ehk teisisõnu ja otse öeldes: tuli minna Eesti meistrivõistlusteks varutud kunstlume kallale.

Nimelt võtsin pärast eilset treeningut ühendust Tähtvere spordipargi juhiga ning tegin ettepaneku, milliseid rajalõike võiks kohendada, et jätkuvalt sõita kõlbaks. Sain lubaduse, et veel samal õhtul lähevad mehed ovaalringi lappima. Ja lund selleks, sain kuulda, pidid nad võtma hunnikust, mis on varutud seetarvis, et see 27. märtsiks kavandatud Eesti sprindimeistrivõistlusteks maha laotada.

Kui küsisin täna keskpäeval suusaliidu peasekretäri Jüri Järve käest, mida ta Eesti meistrivõistluste seesugusest saboteerimisest arvab, vastas ta naeruga pooleks: "Jube kaval vend oled!" Ja lisas: "Pärast ütled, et mina ei tea midagi, et ma olen kõigest ajakirjanik, keda aeg-ajalt parafraseeritakse." Nagu aru saate, võttis ta asja huumoriga, sest mis tal ikka teha, kui ilm lund tapab ja nn eestikate toimumine üha ebatõenäolisemaks, kui mitte öelda, et lausa võimatuks muutub.

Täna hommikuks oligi Tähtvere spordipargi ovaali stardi-finišiala korralikult lumega kaetud. Jõudsin vaevalt tosin ringi läbida, kui nägin, et traktoriga kohale sõitnud noormees on taas suure labidaga kunstlumemäe kallal. Viskas lund kärule ja sõidutas selle siis raja kriitilistesse kohtadesse. Olin talle nõuga abiks, kuhu seda laotada. (Jõuga abiks ei läinud, jõu kulutasin suusatamisele.)

Nagu spordipargi juht mulle eile ütles, on tõesti mõistlikum seda natukest lumevaru kulutada linnakodanike suusatamisvõimaluste parandamiseks, sest sprindi meistrivõistlused jäävad nii kaugesse tulevikku, et ilmselt on mõttetu kunstlumemäge tolle ürituse jaoks säilitada. Usun, et kui lähipäevil vihma ei tule, siis saab Tähtvere spordipargis ilusasti suusatada vähemalt nädalavahetuse lõpuni. Siin üks soovitus: minge rajale varahommikul külmakraadidega, siis on libisemine kiire; kui päike välja tuleb, läheb lumi parajalt nätskeks ja selle libisemisomadused vähenevad tuntavalt iga ringiga.

Veel üks väike, kuid kõnekas detail. Olen varem kiitnud Mati Alaveri Eesti meestekoondise liikmete äärmiselt viisakat käitumist. Eile sain sellele taas kinnitust. Kui soovisin spordiparki harjutama tulnud Kaspar Kokale head libisemist Holmenkolleni MK-etapils, ütles ta selge ja kõlava häälega: «Aitäh!» Mitte ei poetanud midagi moka otsast. Võib-olla ainuüksi selle viisaka aitäh pärast teen tänavu erandi ja – siin tuleb nüüd küll üksjagu karm ülestunnistus – vaatan sel talvel esimest korda telerist suusatamist. (Oih, üks täpsustus siiski: ühe pooliku ülekande olen siiski vaadanud, Lahti MK-etapi sprindi.) Seni pole seda teinud, sest esiteks on ajakulu liiga suur ning teiseks ei näe, mis moodi saab suusatamise vaatamine teha mind paremaks suusatajaks.

Ja liiati, ega selleks, et suusatamisest kirjutada, pea suusatamist tingimata oma silmaga nägema. (Tean, tean, Kristjan-Thor Vähi vaidleks siinkohal resoluutselt vastu.) Piisab, kui ise suusatada. Siinne blogi on selle elavaks kinnituseks. Või vaidlete sellele vastu?

Foto 1. Priit Naruski kurvitehnika mullustel Eesti meistrivõistlustel sprindis Tähtvere spordipargis. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2. Mulluste Eesti sprindimeistrivõistluste A-finaal Tähtvere spordipargis: Anti Saarepuu juhtimas Peeter Kümmeli ja Pavo Raudsepa ees. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3. Kahe nädala tagune suusasprindivõistlus Tähtvere spordipargis. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix