Pullerits: Haanja maraton - see oli katastroof

Lumesadu pühapäeva hommikul oli küll viimane asi, mida soovida. Lõunakeskuse Silja Spordi määrdemehed, kes laupäeva õhtul mu Fischeritele libisemiseks HFi ja pidamiseks Rossa Speciali (0 kuni +3) alla panid, hoiatasid, et kui värsket lund peaks tulema, siis peab ilmselt pidamise osas korrektuure tegema.

Aga võta sa kinni, milliseid. Haanja suusastaadionil võimutsesid igal juhul peata kanad. Kõige esimene lause, mida registratuuri jõudes kuulsin, kõlas, et ühes määrdetelgis määritakse pulgaga ja teises pannakse kliistrit alla. Läksin siis Silja Spordi telki küsima, et mehed, mida alla panete. Ja kuulsin vastuseks, et ega nad ise ka tea, mis kõige parem on, ühed ütlevad nii ja teised naa. Nägin sooja tegemas Meelis Aasmäed ja pärisin temalt, mida ta kasutab. Ta rääkis mulle värvidest - olid need hõbedane ja lilla vist? -, millest ma mõhkugi ei jaga, aga lisas, et sealkandis, kus mina sõitma hakkan, on jälg juba piisavalt vesine, nii et vaevalt tema soovitus mulle sobib. Seejärel trehvasin Algo Kärpi ja küsisin temalt nõu, kuid Kärp ütles, et ei tema tea, mis tal suuskade all on, sest treener valmistas need ette.

Kuna jutud olid sama vastukäivad nagu Sapporo MMilt Kristina Šmiguni leerist kostnud kommentaarid (vt mu tänane selleteemaline kolumn Postimehes, "Keda kuulata", http://www.postimees.ee/050307/esileht/arvamus/248208.php), siis ei hakanud viimasel hetkel enam riskima ja läksin starti sellise määrdekombinatsiooniga, nagu Silja Spordis eilsel õhtul alla olin saanud. See, nagu peagi selgus, oli kolossaalne viga.

Aga vähemasti stardinumber, mis seal salata, oli mul uhke: tänu Tallinna maratoni 52. kohale 45. Kunagi varem polnud ma saanud startida nii eest, esimesest stardigrupist. Kui stardialasse sisenesin, võinuks suusad kas või teise ritta seada. Aga eelistasin tagumist otsa, et ässadele mitte jalgu jääda. Algul sättisin suusad paremasse äärde - eelistan servast startida seepärast, sest siis vähemalt on mureta, et üks külg on rahmeldajate eest kaitstud -, kui tuli Haanja mees Tarmo Mõttus (Art Soonetsi sõber, kes pidi Tallinna maratonil jalgadele hirmsalt tuld andma, et mulle mitte kaotada) ja sosistas kõrva, et ärgu ma seda rada võtku, see kaob varsti ära. Sättisin siis suusad grupi keskele.

Keerulistest oludest andis märku juba esimene, stardijärgne tõusunukike. Nii mitugi meest panid seal viletsa pidamise tõttu põlve maha. Mis siin salatseda, endalgi tuli kääri kasutada. Aga siis ma veel ei aimanud, et see on märk hullust seisust.

Ja neid märke tuli veel. Juba 2.-3. kilomeetril nägin, kuidas üks ca 70. numbriga mees rajalt kõrvale astus. Ütles, et suusad ei libise. Järgmisel paaril-kolmel kilomeetril tegid samasuguse otsuse veel vähemalt kaks sõitjat. Veidi hiljem panin tähele, et koguni nr 11, Andrus Kasekamp, võttis raja kõrvale. Probleeme, nagu näha, oli ilmselt paljudel, ka tugevail tegijail.

Kui veel paar kilomeetrit pärast starti olid sõidetavad mõlemad rajad, siis pärast esimest staadionilt läbikäiku muutus sõidetavaks vaid üks jälg. Teine oli n-ö sööti jäetud. See tähendas, et möödasõit muutus ääretult kurnavaks.

Aga polnud mul kellestki mööda sõita. Pigem sõideti minust mööda. Ja kui teist korda suusastaadionile tulles kurvis käpuli käisin ning Riho Mõtlep, nr 195, kes mulle ja Art Soonetsile Tartu maratonil umbes poolteist kilomeetrit enne finišit ootamatult kandu näitas, mööda spurtis ja küsis, et kas ma täna ei jõua, siis ei tahtnud hakata Šmiguni kombel kohe suuski kiruma, vaid vastasin, et täna pole ilmselt minu päev. Üritasin Mõtlepil küll järel püsida, aga tasapisi liugles ta eest.

Selleks ajaks oli rajale minu ette moodustunud umbes 15-20-meheline rong. Võtsin sappa. Hiljemalt 10. kilomeetriks sain aru, et täna head sõitu ei tule. Nädala jooksul olin püstitanud endale uue eesmärgi: sõita esimese 50 sekka. Koht 120-130 kandis, nagu olin hooaja hakul Estoloppeti klassikasõitudel sihiks seadnud, tähendas juba selget altminekut. Sisimas mõtlesin, et näiteks 37. koht oleks ju ilus tulemus. Aga olematu pidamise tõttu sain aru, et pole mõtet eesmistest kohtadest unistadagi.

Need, kes minu taga sõitsid, võisid küllap oma silmaga veenduda, et tõusudel oli mu minek lausa lootusetu. Laugetel tõusulõikudel, kus teised sõitsid vahelduvtõukega, pidin üles lükkama paaristõugetega, kusjuures sammuta paaristõugetega. Seal, kus tõusunurk läks veidi suuremaks, pidin jäljest välja astuma ja paksemas lumes sahka jooksma. Kadedaks tegi, kui eessõitjaid vaatasin: neil pidasid suusad ilusasti, müstilisel kombel läks enamik neist tõusudest, kus ma kääri ponnistasin, lausa otse üles. Aga vähemasti libisemist mul on, tundus. Ent selgus, et see vaid tundus nii. Korduvalt võtsid laskumistel taganttulijad mul keppidest kinni ja andsid kõva kiirenduse.

Laias laastus käis mu sõit nii: tõusudel kärises vahe sisse, eriti tõusude lõpuosas, kus eessõitjad said hakata juba vahelduvsammuga libistama, aga lausikul panin välja oma suhtelise trumbi, paaristõuketöö, ning püüdsin rongi tagumise otsa taas kinni. Kuni seal, kus 22 km rada kõrvale keeras, sain järjekordse psühholoogilise paugu.

Kujutage ise ette: kui te selja tagant tuleb Eesti hiljutine 50 km murdmaameister ja sõidab teist mööda, siis peab te minek ikka väga vilets olema. Aga sealt ta tuli, Sihtasutuse Eesti Terviserajad juhataja ja Eesti Suusaliidu juhatuse esimees Jaanus Pulles, Eesti 50 km meister aastast 1990 (mis siis, et uisustiilis). Ja kuidas ta tuli! Ta oli mind hommikul lahkelt oma BMWga Tartust Haanjale toonud, sest tavapärane transamees Art Soonets oli Vasaloppetil, ja nüüd sõitis minust oi kui kergel sammul mööda. Lausa naeratades, pingevabalt. See oli seda masendavam, et kahel viimasel korral, kui ma veel odavate hallide Fischeritega sõitsin, olin teda Haanjas võitnud. Ja kui pühapäeva hommikul Tartust välja sõitsime, siis ei mäleta, et ta oleks Haanja maratoniks endale uhkeid ja ambitsioonikaid eesmärke seadnud.

Sellega sai lõplikult selgeks, et ilmselt tuleb ülesanne kiirelt ümber seada: hea, kui saja hulka püsima jään. Ent ega seegi varsti kuigi realistlik tundunud. Ühel järjekordsel tõusul, kui kaks meest taas minust mööda sööstsid, luges üks mees raja kõrval kohti: 84.! 85.! 86. - blogi on 86.! Aitäh sellegi eest, et kohalugeja suusablogi on lugenud. Lõpuni jäi umbes 15 km, mis tähendas, et kilomeetri kohta rohkem kui ühte sõitjat mööda lasta ei tohi.

Aga ega see pole käskida-keelata. Peatselt tundsin kandadel klõbistamas järjekordset taganttulijat ja tema taga hingamas veel ühte sõitjat. Selge, et jäin neile ette. Võtsin kõrvale. Mööduja ütles: "Aitäh, semu! Näha on, et sul ei libise." Säh siis - ja ma olin mõelnud, et vähemalt libisemisega pole lood kõige hullemad.

Seejärel tuli laugemat rajaprofiili ning tagajärjed hakkasid paistma: tänu paaristõuketööle sain umbes 10 km enne lõppu ees sõitnud 20-25-mehelise rongi kätte. Aga väikest rõõmu ei jätkunud kauaks. Järgnesid tõusud ja neil ei olnud mul taas midagi teha. Lootusetu - pidamine oli ümmargune null.

Viimase toitlustuspunkti järel otsustasin hakata jõuvarusid mobiliseeriuma. Esimesel pikemal tõusul, kui kaks eessõitjat hakkasid astuma, jooksin neist mööda. Panin käed tugevamalt tööle. Metsa vahel, umbes 5 km enne finišit, jooksin kergel laugjal tõusul veel ühest mööda. Ja otse enne kurikuulsat mõrvaritõusu, selle jalamil, pressisin veel ühest ettepoole, et seinast üles rühkides ei peaks eesronija järgi oma sammu seadma, vaid saaks vabamalt, omatahtsi astuda. Tõusu lõpuks jõudsin veel ühele neljasele pundile järele.

Siis panin viimase käigu sisse. Seda võimaldas tõsiasi, et pärast mõrvaritõusu muutusid sõidetavaks kaks rada - täpselt nii, nagu olin vargsi lootnud -, mis andis võimaluse möödumiseks. Seinatõusule järgenud tõusunukil sain veel kahest-kolmest mehest ette. Ees paistis Tartu mees Kalle Kiiranen (nr 90), keda olin sügisel näinud korduvalt Tartu dendropargis hoogsal sammul imitatsiooni tegemas. Olin Viru maratonil talle parasjagu alla jäänud ja otsustasin nüüd revanši võtta. Tõukasin täie jõuga, mõeldes, et 3 km lõpuni on ju ainult 3 km, see ei ole mingi pikk maa, ning panin kopsud korralikult ja rütmiliselt tööle, nagu Arena jõusaalis head mehed olid õpetanud: hinga jõuliselt välja siis, kui pingutus on kõige suurem. Ehk iga kord, kui kepid jõuga lumme surusin, tegin tugeva väljahingamise. (Remargi korras: ega väga jõuliselt tõugata saanud, sest alalõpmata vajus üks kepp vaat et poolenisti lumme - One Way keppidel on Haanja maratoni pehme raja jaoks liiga väiksed kulbid.)

Viimaseks kaheks kilomeetriks jäi 50-70 meetri kaugusele ette veel üks nelja-viieliikmeline grupp. Selle sabas, kui ma nüüd ei eksi, sõitis veel üks Tartu mees, Roman Kattai (nr 83), kes oli umbes 10 km enne lõppu kepi murdnud, kuid viimase toitlustuspunkti eel raja kõrvalt asenduskepi saanud. Mulle tundus, et ta pelgas, sest ta vaatas lõpu eel korduvalt üle õla tagasi. Sellest polnud kasu - ühel lühikesel, aga kääri nõudval tõusujupil sain eessõitjaile sappa ning seejärel lükkasin neist paaristõugetega mööda.

Tunnistan, et olin adrenaliini endal üles ajanud, ja seda tänu suusaveterani Karin Laine pojale, kes imekombel jõudis rajal nelja-viide punkti ja alati, kui ma mööda sõitsin, siis ta ergutas. Ja kui ta lõpu eel taas raja veerde ilmus ja hüüetega hoogu andis, siis vastasin, et nüüd läheb andmiseks - ja uskuge, see enesepiitsutamine aitas.

Viimasel laskumisel, kui rada läks soisele alale, jäi ees püüda veel üks mees - Riho Mõtlep (nr 195), kes Tartu maratonil mulle kandu oli näidanud. Paaristõugetega sain talle järele ning haudusin peas kiirelt välja plaani: püüda tõusu algul temast mööda spurtida. Sest siis saan tõusu võtta oma rütmis ning kui ta tagant ründama peaks, olen eespool ja saan vastavalt reageerida. Lisaks tegin taktikaliselt veel ühe õige liigutuse. Mõtlepi ette jäi üks lühema raja sõitja ja kui ma kõrvalt, olgugi küll viletsamas jäljes tulin, siis ei jäänud tal muud üle kui mind mööda lasta. Aga ta oli üllatunud, et talle järele jõudsin. "Pullerits, kurat!" hüüdis ta.

Kuid teada on, et tollele käärtõusule järgneb pikalt lauge tõus, kus Mõtlep sai sõita ja libistada, aga mina pidin jooksma. Ega mul muud üle jäänud kui jalgadele valu anda, sest teada ju on, et metsast väljudes tuleb laskumine ja siis saab hinge tõmmata. Kuid igal juhul tuleb ette jääda, sisendasin endale. Kruvisime tempo päris heaks, sest ootamatult saime eespool kätte veel ühe sõitja (oli see Peep Kaljuvee, nr 163? - ei jõudnud kõigest jõust pressides ta numbrit korralikult fikseerida), keda ma varem polnud eespool silmanudki.

Aga tol viimasel laugel tõusujupil enne staadioni, kui pidin taas hakkama olematu pidamise tõttu kääri jooksma, jõudis Mõtlep mulle kõrvale. Möönan, et olin peaaegu juba käega löömas, kui märkasin, et Mõtlepi valitud rajal liigub eespool üks lühikese raja sõitja. See aitas: rehkendasin, et kui pingutan lühiraja aeglase sõitja kõrvale, jääb Mõtlep tema taha kinni, kurvis hoian lühirajasõitja kõrvale ja saan seejärel rahulikult oma paaristõukerütmi paika seada ning siis jääb vaid üle finišijoone lükata. Nii tegingi. Mõtlep kaotas 0,8 sekundiga.

Selline lõpp võttis päris hingeldama. Rohkem kui ükski teine maratonifiniš. Aga kohe ilmus välja Tarmo Mõttus, kes küsis kavalalt naeratades, kuhu ma nii kauaks jäin. Tõepoolest, kaotasin talle 7.20 ehk täpselt sama palju, nagu Art Soonets mulle Tallinna maratonil. Mõttus oli 30. Ent mul ei olnud talle midagi mõistlikku vastata.

70. koht polnud muidugi see, mida olin Haanjasse jahtima tulnud. See oli mulle hooaja tähtsuselt teine võistlus peale Tartu maratoni, sest varasemad kogemused näitasid, et just Haanjas oli mul sõit kõige paremini välja tulnud. See julgustas suuri sihte püstitama. Aga seekordne Haanja maraton oli kohutavam kui ükski teine. Ei tahaks siin šmigunilikult suuskade üle nuriseda, mistõttu ütleks nii, et sedapuhku ei sõitnud ma ootustepäraselt. Ja minu lugupidamine kõigile neile, kes mind edestasid, ja tänud neile, kes rajal kõva konkurentsi pakkusid, ja vabandused neile, kellele liiga pikalt jalgu jäin. Ja erilised tänud neile, kes rajal mind ergutasid - neid oli üllatavalt palju. Aitäh, see andis raskes seisus palju jõudu!

Positiivsest: lõpus suutsin kiirendada ja oluliselt kohta parandada. Kaotus võitnud Algo Kärbile 18.03 on väikseim, mille Estoloppeti sarjas esikohaomanikule on tulnud. Pidades silmas, et Kärp võitis teiseks jäänud Meelis Aasmäed nelja ja poole minutiga, võiks ju luua lausa illusioone, et esiotsa mehed polegi enam mägede taga. Arvestades, et Kaarel Toss ja Aivar Käesel, kes mulle Tallinna maratonil mitme minutiga kaotasid, olid Haanjas 40. ja 41., võiks ju spekuleerida, et vargsi eesmärgiks seatud 37. koht ehk polnukski parema õnnestumise ja suutlikkuse korral võimatu.

Küsisin supisabas Algo Kärbilt, mis imesuuskadega ta küll sõitis, et rada lahti ajades järgmisi nii pikalt võitis. Kärp ütles, et ta sõitis ilma pidamiseta, ja täpsustas, et ta suuskadel on spetsiaalne karestatud või krobeline (täpne sõna ununes meelest) põhi. Libisemismäärde kohta ei osanud ta midagi öelda, sest treener oli suusad ette valmistanud. (Ja ega ta rada päris lahti ka ajanud. Ta rääkis, et tema ees olid selleks mingid mehed sõitma pandud.) Aga ta oli ilmselgelt äärmiselt rahulolev ja õnnelik, et oli teinud hea sõidu. Ja mul on tema üle hea meel, sest hoolimata sellest, et eesmärk pääseda Sapporo MMile Eesti teatemeeskonda jäi tal täitmata, on ta maratonide järgi otsustades saavutanud korraliku sõiduvormi.

Järjekordne ebaõnn tabas kaitseminister Jürgen Ligi. Ta tunnistas, et on vilets laskuja - seda on tema kohta märkinud teisedki sõitjad -, mistõttu kasutab sahka, ning oligi ühel laskumisel oma vea tõttu ühe kepi puruks sõitnud.

Kui Jaanus Pullesega, kes võitis mind sedapuhku 1.43ga ja oli 55., Tartusse tagasi sõitsime, märkis ta, et peaksin oma tehnikat sättima. Nimelt olevat ma liiga ettepoole kaldu, mistõttu tõuge ei minevat mul päris enda alla, vaid tahapoole. Seega siis: kui nüüd on soetatud uus ja hea varustus, kui on elukutselise treeneri Kalmer Trammi plaanide järgi trenni tehtud, tuleb edasiminekuks rohkem tehnika lihvimisele panustada. Ja igaks juhuks Silja Spordi määrdemehi ka noomida, nagu soovitas Tarmo Mõttus.

***
Samal ajal kui mina Haanja maratoni sõitsin, pingutas Art Soonets Vasaloppetil. Tema läbielamistest saab loodetavasti lugeda homme või ülehomme. Seniks aga tema muljed reedesest päevast, mil Vasaloppeti stardini jäi kaks päeva:

Nonii, käisime siis täna Vasa rada proovimas. Ilm oli karm, +1...+3 päikese käes ja väike miinus metsavahel. Igatahes oli suuskade pidamasaamine tõeline tsirkus. Proovisime küll seda ja toda, kuid päris õiget lahendust ei leidnudki. Mul ja Ivaril (Ain-Ivar Tupp, Soonesti sõber) korjas ikka selliseid pakke alla, et lase aga olla. Polegi alates puusuuskadest midagi sellist tundud ja näinud.

Rada on karm. Esimene kilomeeter läheb siledal maal ja siis tõmmatakse kogu see porukas 3 km järjest mäkke, mille kõrval Harimäe tõus on kõigest «eestlaste traagika». Kui suuskade pidamine on nigel, siis selle tõusu lõpuks oled läbi nagu läti raha, kuid siis ju alles sõiduks läheb.

Sõitsime täna 8 km piki rada edasi ja siis keerasime otsa tagasi. Kui edasisõiduks kulutasime ca 1 tund (koos kaassõitjatega pildistamise ja suhtlemisega ning suuskade puhastamise ja esimesest tõusust ülesastumisega), siis sama maa peale tagasisõites kulutasime kõigest ca 30

minutit! Tõeliselt mõnus oli 3 km jutti mäest alla «veereda»!

Pani tõsiselt mõtlema, mis küll saab, kui peaks ka põhisõidu päeval sarnane nulli ümber sulane-tatine ilm olema-tulema. Aga õnneks juba nüüd, vastu õhtut, on temperatuur miinustesse liikunud ja lubatakse pühapäevaks ca -10 hommikul Säleni ümber (tegelik start asub ju Bergas) ja ca -5 Mora ümbruses. Kui nii oleks, siis oleks ideaalne.

Rajajälg, mis täna stardisirgele sisse lõigati (ca 30-50 jälge kõrvuti), igatahes oli vastu õhtut muutunud mõnusaks kõvaks renniks, mis lubab karmi libisemist ja kiiret sõiduaega. Aga eks vaatame, mis tegelikult saab.

Nagu eelmine kord kirjutatud, oleme laupäeval Ivariga mustikasõidul (tegelikult küll ajakirjanike ja sponsorite sõit Vasa viimasest toitlustuspunktist Eldrisest finišipaika). Vasa üks peasponsor, Stadiumi spordipoodide kett, oli avanud stardikohas ka oma poe, mis oli juba täna tihedalt kliente täis, kes kulutasid seal ohtralt oma rahanatukest. Jah, ei salga, mõnedel kaupadel olid vägagi head hinnad. Näiteks Salomon s-lab (pilot tallaga) klassikasaabas maksis vaid 1400 SEK.

Kõik määrdefirmad muidugi kiitsid ja pakkusid oma toodangut (Toko, Swix, Rode, Ski-Go...) ja jagasid ka prognoose koos oma määrdesoovitustega. Väike näide: Toko (ka üks peasponsoritest Vasal) pakkus täna täismäärdeteenust hinnaga 950 SEK suusapaari kohta! Meil on, kuhu areneda. Ja mis siis saab, kui tulemus ei rahulda sõitjat?

Foto 1. Algo Kärp tänavusel Otepää MK-etapil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2. Meelis Aasmäe mulluse Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3. Jaanus Pulles Vooremäel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4. Priit Pullerits tänavuse Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5. Art Soonets ja Ain-Ivar Tupp lootusetuna näivate stardinumbritega kaks päeva enne Vasaloppetit. Foto autor: Scanpix
Foto 6. Ain-Ivar Tupp ja Teet Reedi eliitgrupi stardijoonel kaks päeva enne Vasaloppeti põhistarti. Foto autor: Art Soonets / Scanpix
Foto 7. Selle märgi juures keeras Art Soonets igaks juhuks tagasi. Aega selleni jõudmiseks kulus kulus tal koos kõigi kõrvaltegevustega ligi tund. Foto autor: Scanpix
Foto 8. See foto on petekas, teatab Art Soonets, sest tegelikult läheb rada teises suunas. Ain-Ivar Tupp ja Teet Reedi püüavad siin Soonetsi väitel inimesi eksitada. Foto autor: Art Soonets / Scanpix
Foto 9. Teet Reedi peale Vasaloppeti rajaga tutvumise trenni võimlemas. Foto autor: Art Soonets / Scanpix