Pullerits: Kas sõita ees või taga?

Kas teate, mis oli laupäeval, päev enne Tartu maratoni, Postimehe veebiküljel loetavaim lugu? Õige vastus: "Suusatreener hoiatab Tartu maratonil lolli initsiatiivi eest". (Tean seda seetõttu, et loetavuse üle peetakse meil üksikasjalikku arvestust.) Nimetatud tõsiasjaga võiks ju rõhutada, kui oluline sündmus too suusasõit eesti rahvale oli, või arutleda teemal, kuidas teha löövat ja paeluvat pealkirja. Aga süüvigem asja sisusse!

Uudises rääkis Eesti naissuusatajate B-koondise peatreener Kalmer Tramm: «Psühholoogiliselt on oluline, et kui sõidate nelja-kuue-liikmelises pundis, siis hindaksite oma taset ja seisundit õigesti. Et te ei teeks hetkeajendil kiirendust ega jääks seejärel piltlikult öeldes lumega üksi, nii et enda ees pole näha ühtki selga, aga taga on kõik hagijad.»

Selle asemel soovitas Tramm otsida eessõitjate püüdmiseks ja nendest möödumiseks hea libisemisega reljeef. «Kui grupis selget tööjaotust pole, ei ole mõtet lolli initsiatiivi üles näidata,» manitses ta.

Uudise autor: Priit Pullerits. Üks neist, kes sellest soovitusest maratonil täht-tähelt kinni ei pidanud: Priit Pullerits.

Muus osas, pean tunnistama, olen jälginud Trammi retsepte küll sõna-sõnalt. Kui ta soovitas, et teeksin teiperit, tegin teiperit. Kui ta soovitas, et maratonihommikul teeksin kümneminutilise sörgi, tegin sörgi, ehkki uni oli juba poole öö pealt läinud. Pidasin hoolikalt kinni ka tema treeningplaanidest, mida ta alates septembri keskpaigast mulle koostas (kuigi, tunnistan üles, et harjutasin siiski pisut rohkem, kui ta ette kirjutas - aga mitte oluliselt [tean, tean, et see pole tark tegu - ärge hakake nüüd sellepärast siin tänitama]). Ainult üks kord vist treenisin vähem. See oli kaks päeva enne maratoni, mil plaanis oli poolteist tundi suusasõitu kiirendustega. Tegin tunni ja viis minutit, sest millegipärast tundus, et too lisapooltund ei anna midagi olulist juurde.

Ja siis, pärast pikka ja põhjalikku ettevalmistust, läksin starti ning eirasin võistluse ajaks ühte tema olulisimat soovitust - ära hakka lolli initsiatiivi üles näitama.

Ärge tehke siin kiirustades vale järeldust, nagu üritaksin jätta muljet, et tahan uhkelt ja ülbelt soolot teha. Ei, asi on hoopis selles, et mulle ei istu grupis sõit. Kohe seletan.

Küllap on igaühel võistlusteks oma taktika ja oma väljakujunenud sõiduviis. Minu taktika üks põhimõtteid on see, et pole mõtet hakata tõusudel võimu demonstreerima, vaid võtta need võimalikult väikse energiakuluga, ja panna käiku juurde seal, kus teistel sageli pärast tõusu hing juba niidiga kaelas. Tõusudel rabalemine on mu meelest üks mõttetumaid energia pillamisi, mida Tartu maratonil esines naeruväärselt palju.

Kujutage nüüd ette, kui kellegagi grupis ehk karjas sõita - siis pean ka karja kombel käituma. Kui tõusudel kihutatakse, siis kaasa kihutama. Kui sirgetel, kus saaks paaristõugetega jõuliselt lükata, hakatakse vahelduvtõuget loksutama, siis samuti kaasa loksuma.

Tartu maratonil oli selgelt näha, et nii kui gruppi võtsin, läks oma sõidurütm käest. Esiteks, kuna suusad olid tänu Lõunakeskuse Silja Spordi määrdemeestele väga kiired ja pidamine ideaalne, siis sõitsin laskumistel paljudele grupis tagant sisse. Kui laskumisele järgnes kohe tõus, libisesin eessõitjale sedavõrd kandadele, et pidin tõusul seisma jääma - ja kui tõusul hoog raugeb, siis on ju raske seal end korralikult jälle liikuma saada. Ülejäänud tõusudel, kui eessõitjad hakkasid kääri jooksma, pidin jäljes üles minnes ikka tempot alla laskma, sest kääritajad võtsid rajal enamiku ruumi endale. Lühidalt: grupis sõitmine tekitas palju lisaprobleeme.

Seetõttu valisingi alati grupi otsa sattudes kõrvalraja - seal oli hea omas tempos kulgeda, keegi ees ei seganud, ja ausalt öeldes on väga innustav, kui saad pikast rongist kõrvalt mööda sõita. Ka siis, kui peakonkurendi Art Soonetsiga umbes 20 km enne lõppu kokku saime, tegin vedamistööd peamiselt mina. Või siis sõitsime kõrvuti radadel. Ainult ühel lõpueelsel pikemal laskumisel võtsin Soonetsi tuulde, sest tal on minust ligi 20 kg suurem mass ning tema taguotsa varjus oli hea kükitada - ei jäänud maha nagu siis, kui kõrvuti radadel laskusime.

Loomulikult olen initsiatiivi näitamise eest aegade jooksul ka vastu pükse saanud. Esimest korda kaks aastat tagasi Viru maratonil, kui otsustasin 25 km enne lõppu kiirust lisada ning minu taha haakis pikk rong, kes 10 km enne lõppu mööda läks. Ja tagantpoolt tuli neid möödujaid muudkui veel ja veel. Või ka selle aasta Viru maratonil, mil enne lõputõusude algust umbes kuue-seitsme-meheline rong joones mööda vihises. Aga eks need vastu pükse saamised ole eeskätt tingitud ikka sellest, et ise oled nõrk.

***

Ma ei saa hästi aru neist, kes kurdavad, et maratonil kadus pidamine ära. No kuidas saab pidamine ära kaduda? Andke andeks, ma käisin veel eilegi maratonipidamisega sõitmas, tegin 15 km ja suurepäraselt pidas - ei mingit vahet pühapäevaga võrreldes. Tekkis koguni mõte, et kui nii hästi lippab ja peab, ei tea, kas ongi mõtet lasta enne Tallinna maratoni suuski ümber määrida.

Minu meelest on neile pidamise ärakadumise juhtumitele kaks seletust. Esiteks, kui suusatajad hakkavad ise määretega plötserdama ega vii suuski spetsialistide kätte. Tegin ausalt öeldes suured silmad, kui nägin enne Tartu maratoni suuski kiirkorras määrimas - täpselt sama algeliselt, nagu mina seda 25 aastat tagasi keskkoolipoisina tegin - täiesti ontliku sportlasvälimusega mehi. Ma ei imesta, kui niimoodi amatöörlikult ettevalmistatud suusad ei pea.

Teiseks, kui treenitus on väike. Kui ikka tõusul ei jõua enam suuski kinni vajutada ja kätega töötada, siis on loomulik ja inimlikult arusaadav selles suuski, mitte niivõrd iseennast süüdistada.

***

Lõpuks pisut suusaintriigi kah. Jaanuari algul küsisin Kristina Šmiguni mänedžerilt Kristjan-Thor Vähilt meilitsi kuue spekulatsiooni kohta, mis pärast Šmiguni tagasihoidlikku hooaja algust olid ringlema läinud. Kuuest spekulatsioonist neli puudutasid tema motivatsiooni. Need olid järgmised:

1. Kristinal puudub pärast kahte olümpiavõitu piisav motivatsioon, et sel hooajal maksimaalseid tulemusi näidata.

2. Kristina motivatsioon langes peale seda, kui sai selgeks, et MK-sarja ta ei võida.

3. Kristina püüdis endale selleks hooajaks tekitada kunstlikku motivatsiooni MK-sarja võitmise sooviga, kuid ajapikku sai aru, et tegelikult see teda väga ei motiveeri.

4. Kristinal puudub sel hooajal sportlik viha ja maruline saavutusvajadus.

Kristjan-Thor Vähi teatas nende väidete peale lühidalt:

Tundub, et oled suusatamisest väga kaugeks jäänud, sest kirjutad siinkohal sellist jama, mida ei suuda lugedes isegi uskuda. Neile küsimustele ei ole lihtsalt vastata võimalik. (Igale küsimusele saaks lihtsalt öelda BULLSHIT või JABURDUS).

Lugesin eile SL Õhtulehte. Seal tunnistab doktor Mihkel Mardna, Šmiguni nn ihuarst, et kahekordsel olümpiavõitjal on olnud sel hooajal tõesti keskendumisraskused: «Hooldemehed nägid kõrvalt, et Kristina polnud treeningutel ja võistlustel tavapäraselt särtsakas ja innukas. Probleeme oli motivatsiooniga. Aga nüüd on ta suutnud end kokku võtta.»

Nüüd tahaks teada, keda ja mida ma uskuma pean? Kes oleks see tark, kes aitaks leida neis vastukäivais tsitaatides õige jälje?

Foto 1. Priit Pullerits Tartu maratoni finišis. Foto autor: Nikolai Järveoja
Foto 2. Konkurendid Priit Pullerits ja Art Soonets Tartu maratoni finišis. Foto: Scanpix