esmaspäev, mai 31, 2010

Pullerits: Miks lõpetasin rattaralli uhkes üksinduses?

Ei mäleta enam, kes, aga keegi oli enne Tartu rattarallit õpetanud, et Riia mäest eluga üles saamiseks tuleb end soojendusel korralikult lahti sõita. Tegingi umbes 40 minutit enne starti stardikoridori ja Sõpruse silla vahel neli kiirendust, tõmbasin kiiruse üle 40 km/h. Oleks ma neid kaks-kolm tükki veel teinud, oleks süda pahaks läinud.

Aga tõepoolest, Riia mäest sain grupi 301-500 kolmandast reast startides kergesti üles. Olin paar päeva tagasi käinud proovimas, mis tempoga tohib seda võtta, et end kinni ei kangutaks. Igatahes algus hirmus meeletu küll ei tundunud. Vere maitsetki ei tekkinud kurku. Kui raudtee viadukti kõrgeima punkti eel kiirust vaatasin, oli see ainult 36 km/h - eelmine aasta oli samas punktis kiirus koguni 53 km/h. Ilmselt oli küljetuul see, mis tempot alla kiskus.

Võru maantee alguseks oli grupp valmis. Halb oli see, et paremale serva hoides jäid tuule kätte, vasakul aga ohustasid liikumist tee äärde pargitud sõidukid. Kogu grupp hoidis julmalt vasakule, ehkki minu teada on reeglites kirjas, et tuleb sõita oma sõidusuunas.

Pärast Tõrvandit tekkis väike rahunemine. Ilmselt oli vedajatel üksjagu tegemist tuule murdmisega, aga tunnistan ausalt, et nii varases staadiumis ei näinud ka mõtet ettepoole nihkuda, sest asja kainelt võttes oli selge, et ega kusagile ju minna ole ja ega üksinda ikka vastutuult gruppi kiiremini liikuma vea. Tuul pidi põldude vahel olema ees ikka väga vali, sest Tatra oru eelsel laskumisel sai vaevalt kätte üle 40 km/h. Ja ega Tatra orgu ka kuigi tormakalt sööstetud. Siiski püüdsin hoida grupi esimesse poolde, sest pikad tõusud olid ju tulemas.

Nn karjalauda tõus tuli ootamatult kergelt, ei pidanud sadulast end püstigi ajama. Sellest järeldasin, et võiks ehk pisut ettepoole liikuda: seal rahvast vähem kõrvuti ja sõita lahedam. Traumatoloog Leho Ripsi kannul võtsingi koha sisse esimese kümne hulgas, aga mitte kauaks. Nimelt ilmnes sel sõidul äraspidine loogika.

Nii palju kui ma rattaspordist jagan, siis need, kes veavad, võtavad mõne aja pärast kõrvale ja langevad tahapool puhkama. Meie grupis käis kõik vastupidi: külgedelt sõideti hoopis ette vedama. Nii vajusid need, kes ees tööd tegid, üha sügavamale. Kui ees juba liiga suur punt moodustus, tuli taas küljele saada ning end ettepoole suruda. Sai isegi mitu korda nii toimitud. Ühel korral tõmbasin vasakule hästi kõrvale ja heitsin pilgu üle õla, kui suur me grupp ikkagi on. Väga-väga suur, tuli välja.

Alates Reolast olin märganud vähem kui kilomeetri jagu eespool paarikümnemehelist punti. Vahe nondega püsis tükk aega stabiilne. Aga enne Otepääd hakkas see aegamööda vähenema. Tundus, et minu grupis keerati ka gaasi juurde. Kiirus kasvas igatahes jõudsalt üle 40 km/h. Ja Otepää tõusul, mida minu arvates võeti liigagi rahulikult, saime eessõitjad viimaks kätte. Tekkis megagrupp.

Ent megagrupp polnud midagi rõõmustavat. Kuna kuulusin taganttulijate hulka, jäin esimese grupi taha kinni. Silma järgi hinnates võis ees sõita sadakond meest. Vaja olnuks ettepoole nihkuda, aga ruumi absoluutselt polnud. Üks hetk nägin, millega üritamine lõppeda võib. Kaasvõistleja minu ees kaotas ratta juhitavuse, põrutas vasakule rohu sisse, ja kohe-kohe, tundus, kihutab ta järsust pervest käkaskaela alla. Läbi ime suutis ta seda katastroofi siiski vältida. Aga samas ilmus ta teele maantee piirdepost - sellele rammib ta küll otsa, mõtlesin. Kuid ei, ta suutis ka sellest mööda laveerida, ja sai ilusasti asfaldile tagasi. "Tubli! Püsti jäid!" hüüdsin talle tunnustuseks, kui mööda sõitsin. Etterutates olgu öeldud, oli see ohtlikem situatsioon, mida rattarallil nägin.

Siiski avanes ühel pikal laugel metsavahelisel tõusul vasakul rohkem ruumi ning seda ära kasutades parandasin mitme rea jagu positsiooni. Targad mehed on õpetanud, et esiteks varitseb tagapool alati mahajäämise oht, ja teiseks on seal kukkumise oht suurem. Aga rõõm oli, et grupis leidis mind üles hea sõber Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri pealik (kõik selle blogi fotod on Scanpixilt, nagu teate). Sättisin end tema laia kaitsva selja taha. Kuigi peab tunnistama, et seekord ei olnud hirm grupisõidu ees nii suur nagu eelmisel aastal. Võib-olla olid kindlustunnet tõstnud neli ühistrenni Tartu Velo klubi liikmetega.

Kuid pikkamisi pressisid konkurendid end minu ja Soonetsi vahele. Küllap olen liiga pehme, et oma positsiooni eest võidelda. Rattasõit nõuab aga üksjagu agressiivsust.

Pühajärve rollerirajal, kui rada läks kitsaks, olin oma arust ohtlikult taha vajunud. Tulemus oli see, et Poslavitsa tõusul jäin taha kinni ning pidin seda võtma liiga rahulikult. Järgneval s-kurvi laskumisel, muide, tundsin, kuidas pidurid hakkasid kärssama. Järve ääres oli kett juba päris pikaks veninud. See ei tähenda midagi head, haistsin. Sest ees ootas veel kaks tõusu.

Aedlinnaku tõusul leidsin vasakult vaba ruumi ja sain pisut ettepoole. Aga ainult pisut. Otepää tõusul jätkasin ka aegamööda positsiooni parandamist. Enne tippu jõudmist hakkasid vasakult ja paremalt kaks ratturit keskele, minu trajektoorile ette nihkuma, mistõttu pidin kõva häälega hüüdma: "Keskelt!" "Mis sa karjud," kuulsin vastuseks. Eelmisel aastal olin ühe mehega pannud samal tõusul küljed kokku ja tänavu ei tahtnud seda korrata, seepärast tegingi kõva häält. Hiljem nägin seda meest, kellele olin karjatanud, rajal, sõitsin kõrvale ja vabandasin ning seletasin, et röögatasin nii enda kui tema turvalisuse huvides, sest annan endale aru, et olen ju kogenematu sõitja. Ta naeratas selle peale ja ütles: "See-eest kirjutad hästi." See oli parim kompliment, mille rattarallil teenisin.

Kuid pärast Rõngu tee peale keeramist avastasin, et meie suur grupp oli tükkideks pudenenud. Minu grupi ees oli moodustunud kaks eraldi punti. Kuna laskumisel oli käinud kõva pedaalimine, siis olin liiga tühi, et esimesel tõusul ettepoole tõmmata ning kinnipüüdmist initsieerida. Järgnes laskumine, mil sai piisavalt taastuda, ning järgmisel tõusul väntasin hooga ettepoole, et kaaslastele elu sisse puhuda. Kuid vastutuules sai peagi selgeks, et püüdmine on lootusetu. Küllap said teised ka sellest aru ning kollektiivselt lasti jalg võrdlemisi sirgu. Vaat siis, mis tähendab, kui satud otsustaval ajal valesse kohta. Ainus pluss oli see, et väikses, umbes 30-liikmelises grupis oli rahulik ja muretu sõita.

Aga kiirus vajus meil hirmus alla. Ilmselt oli enamikul motivatsioon kadunud ning keegi ei tormanud intsiatiivi üles näitama. Otsustasin seda aega täita kõhu kinnitamisega. Pistsin hinge alla batooni.

Palupera laugel tõusul otsustasin, et aitab küll loksumisest ja looderdamisest. Sõitsin vasakult grupist mööda, et tempot üles vedada. Mõne aja pärast piilusin üle õla - mitte keegi ei teinud minust väljagi. Loomulikult, ega ma kavatsenud üksi eest ära sõita. Aga kiirust võinuks ühiselt ju lisada küll. Andsin siis pisut järele.

Aga pärast Elva peale keeramist kiirendasin uuesti. Enesetunne oli lihtsalt sedavõrd hea. Esialgu paistis, et üks mees tuli kaasa. Mõne aja pärast, kui hakkasime üksteise alla vahetama, paistis, et kaasajooksikuid on kolm. Hellenurmeni tegime ees tööd, siis võttis grupp meid kinni. Selge, järeldasin, paari mehega ei tee siin midagi. Ja kui grupp nagunii sind mõne aja pärast kinni püüab, ei ole mõtet jõudu nii uljalt pillata. Võtsin targu teiste varju. Aga vähemasti sain grupi tööle veetud, sest tempo tõusis ikkagi üle 40 km/h.

Kuna kiirus tõusis, hoolitsesin peamiselt selle eest, et grupis mitte päris viimaseks jääda. Seetõttu nihkusin aeg-ajalt ikka ettepoole. Seal, nagu selgus, olid mehed päris korralikult tööle hakanud. Koguni nii korralikult, et enne raudtee ülesõitu tekkis minu eest esikolmikuga lõhe. Tunnistan ausalt, et ei üritanudki seda kinni tõmmata, sest minu arvates läks liiga vara liiga suureks kihutamiseks ning oli selge, et kui ma neljandal positsioonil tempot veidi alla lasen, peab ka esikolmik hoogu vähemaks võtma. Kalkulatsioon osutus õigeks.

Läbi Elva ja Peedu kulges me väike grupp, mis ei väärinud isegi saate- ega julgestusmasinat, mõõdukas tempos. Aga Tartu maanteele keeramise järel tõsteti kiirus taas üle 40 km/h. Hoidsin paremale tee serva, seal sai päris head tuulevarju. Külitsest alates algasid väiksed kiirendused, aga need olid kõik kaootilised. Lõunakeskuse ringile jõudes olid kõik taas koos.

Siis lasin läbi taktikalise vea. Jäin üksinda paremale tuule kätte. Viaduktile sõites pidin seetõttu ilmselgelt rohkem rügama. Aga vasakule poole ei saanud tihedas rivis kuidagi võtta. Viaduktilt laskudes sai parempoolne positsioon eriti saatuslikuks. Pikas kurvis ei pakkunud keegi tuulevarju ning kogu grupp läks vasakult mööda. Lühidalt, juhtus see, mis kunagi ammu, kui sõitsin naise Optimaga veel lühikest distantsi: jäin üksinda grupist maha.

Mis siis muud kui tuli üksinda lõpuni pressida. Kuni Tarbuseni polnud vahe grupiga kuigi suur, ehk sadakond meetrit. Aga Ringtee laskumisel kärises see eriti jõudsalt. Üksinda laskudes sain kiiruse napilt üle 50 km/h, samas kui isegi lühikese maa läbijad, nagu hiljem kuulsin, olid seal kätte saanud ligi 70 km/h.

Alates vangla kurvist läks küljetuul eriti valjuks. Vaatasin, et kiirus on 36 km/h. Küsisin raja julgestajailt, kas kedagi tagant on tulemas. Ei ole, vastasid nood. Sellegipoolest ei kavatsenud ma hakata veel lõdvestust tegema. Ma ei tahtnud oma grupile väga palju ka kaotada. Kuid Sõpruse silla alla jõudes oli kiirus kahanenud juba 33 km/h-ni. Umbes sellise tempoga lõpetasingi, 27 sekundit pärast eelmist võistlejat ja 2.02 ehk pisut rohkem kui kilomeeter enne järgmist, suusatalve konkurenti Kunnar Vahit. Minu grupp tegi viimase seitsme kilomeetriga minuga sisse minuti ja 20-sekundilise vahe.

Pisut pärast lõpetamist küsisid Soonets ja Erik Pallase, endine kergejõustikuliidu peasekretär, et kas ma ka ikka sõitsin, et näost nii värske olen. Ah, mis võistlus see on, puhas mugavussport - kolm ja pool tundi istumist, vastasin. Tõepoolest, kaks taktikalist möödapanekut läksid ikka kõvasti maksma. Kui minu koht ajaga 3:30.57 oli 367. (vähemasti parem kui stardinumber 371), siis Soonets lõpetas kaheksa ja pool minutit eespool - sai 3:22.32ga 286. koha. Võitjale kogunes mul kaotust 27 minutit.

Aga peaasi, et õnnelikult, ilma ekstsessideta finišisse jõudsin. Kõik muu on boonus, nagu öeldakse. Kuid rattaralli jättis sellise mulje, et järgnenud ööl nägin seda isegi unes. Koos grupist mahajäämisega.

Foto 1: Allan Oras (paremal) kontrollib ratturite asetust Tartu rattaralli stardijoonel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu rattaralli start on antud. Vasakul kolmandas reas valges särgis Priit Pullerits. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tartu rattarallil osalejad hakkavad lähenema raudteeviaduktile. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Kiiremad võistlejad Tõrvandi kandis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits (vasakult teine valges särgis) Tartu rattarallil. Foto autor: Urmo Fuchs
Foto 6: Tõus Otepääle. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Fotod 7-9: Ratturid Tartu rattarallil. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 10: Üksik võistleja pärast rattaremonti Otepää aedlinnas. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 11: Noor ema nautimas Tartu rattarallit. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 12: Võistlejad keeravad Paluperas Elva poole. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 13: Tartu rattaralli käib täie hooga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 14: Ja päästev finiš ongi käes! Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 15: Vytautas Kaupas Leedust võidab Tartu rattaralli. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

Pullerits: Miks lõpetasin rattaralli uhkes üksinduses?

reede, mai 28, 2010

Pullerits: Kuidas sõita rattarallit nii, et terveks jääda?

Nüüd küll aitab. Eile õhtul sai Tartu Velo klubi pundiga pedaalitud Tallinna maanteel Tartust Laevani ja tagasi, kokku ligi 60 km. Minnes karussellitasid esimesed vastutuulelõigul kiiruse 45 km/h kanti, nii et grupi tagaotsas pidi keti juba suurema hammasratta peale tõstma, et jalad liiga kiiresti ei nõeluks. Tagasiteel sattusin kaheksaliikmelisse jooksikute gruppi, kes pärast nn kamanda sõitmist jala sirgu lasknud klubilistest mööda tuhises. Paarikaupa üksteise alla vedades hoidsime kiirust 37-38 km/h. Ühtekokku kulus 59 km läbimisele 1:40, mis teeb keskmiseks kiiruseks ligi 36 km/h.

Aga see on nüüd tõesti kõik. Pühapäevani ei tee ma enam ühtki treeningut. Neist ei oleks grammigi kasu, pigem kahju.

Ometi ei ole eilne treeningkiirus midagi sellist, millega pühapäevasel Tartu rattarallil esimese paarisaja hulka võiks vändata. Ent kiirusest olulisem on see, et ei juhtuks mingeid jamasid. Et ei juhtuks õnnetusi ega kukkumisi. Nende ühiseks (sic!) ärahoidmiseks pakun siin Tartu Velo klubi trennidest välja mõned tähelepanekud, millega soovitan kõigil arvestada - et me pühapäeval ikka tervena Tartusse tagasi jõuame. Loomulikult on kõik teretulnud lisama oma õpetussõnu.

1. Rule number one: kui tahad terveks jääda, arvesta teistega! Keegi meist ei sõida pühapäeval üksinda. Kui me hoolitseme lisaks enda turvalisusele ka üksteise turvalisuse eest, on suur lootus, et suudame õnnetusi ära hoida.

2. Anna oma manöövritest aegsasti ja selgesti märku! Kui kihutate kellestki näiteks paremalt mööda, hüüdke, et "tulen paremalt!". Kui otsustate suunda muuta, andke tagasõitjale käega märku! Siin ei kehti vanasõna, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Hoopis vastupidi!

3. Enne manöövri alustamist heida pilk kõrvale! Kui otsustate näiteks kellestki vasakult mööda kihutada, aga ei veendu enne, ega te vasakule võttes kellelegi ette keera, kehtib suure tõenäosusega vanasõna: õnnetus ei hüüa tulles. Samas, olen kuulnud, et ei tohi lausa üle õla taha vaadata - siis läheb suund paratamatult käest. Kogenud ratturid panevad taha vaatamiseks käe kõrvalsõitja õlale. Kes seda varem proovinud ei ole, ärgu hakaku seda rattarallil harjutama.

4. Ärge vaadake ainult eessõitja tagarehvi, püüdke vaadata ikka kaugemale ettepoole! Rattamehed on mulle õpetanud, et kui vaatate kaugemale kui pelgalt eessõitjat, siis on teil rohkem aega reageerida, kui ees peaks midagi juhtuma.

5. Vältige ülereageerimist! Arusaadav, et enamikul on närv üksjagu püsti, aga kui eespool on midagi juhtunud, peaks püüdma pidurdada ja manööverdada võimalikult sujuvalt. Järsku pidureid blokki tõmmates või jõnksuga kõrvale keerates põhjustate arvatavasti üksnes kukkumise.

6. Ärge kartke kaassõitjatele märkusi teha! Kui näete, et mõni mees sõidab rohmakalt ja teisi ohustades, on minu arvates lausa kohustus talle kõva häälega öelda, et ta nii ei teeks - et seda kuuleks tema ja teised ümberkaudsed ka. Rahmeldajate vaikides talumine võib pikapeale kõigile valusalt kätte maksta, sh rahmeldajale. Loomulikult ei maksa sõimata (sest sõim tekitab vaid liigseid pingeid), v.a juhud, kui eelnevast hoiatusest pole kasu olnud - siis loeb vist küll ainult kärkimine.

7. Ärge poogeldage ja siiberdage! Ehk teisisõnu: sõitke võimalikult sujuvalt ja ühtlaselt ja sirgjooneliselt. Kõik muu on mõttetu tõmblemine!

8. Leidke usaldusväärsed kaasvõistlejad! Kas pole mitte nii, et mida suurem grupp, seda suuremaks anarhiaks võib kiskuda? Liiati ei või ju eales teada, millise sõiduoskuse ja meelsusega on need, kes teile kõrvale ja ette satuvad. Minu arvates on oluline püüda grupis üles otsida need, kes tunduvad rattasõidu matsu jagavat ja kel näib ka kogemust olevat, ning hoida nende tuulde. See vähendab kindlasti probleemide tõenäosust. Näiteks eelmisel rattarallil sattusin Pangodist Tartu poole sõites ühel tõusul eksprofi Andrus Augi selja taha. Võtsin selle koha kohe endale, ja tundsin end võistluse lõppfaasis märksa kindlamini, sest teadsin - see mees minu ees juba katastroofi ei tekita.

9. Säilita lõpukilomeetreil kaine mõistus! Viimasel viiel kilomeetril seirab mitu ohtlikku kohta. Olen näinud, kuidas Tarbuse ees on kaks sõitjat kõmaki! külili prantsatanud. Olen näinud, kuidas Tähe tänava ristmikul on mõned mehed pidanud üle äärekivide hüppama, sest parempoolne tee äär aheneb ootamatult. Olen kuulnud kukkumistest vangla kurvis ja raudtee ülesõidul. Eelmine aasta oli suur kukkumine enne Sõpruse silda. Ja tean mehi, kes on viimasel kahesajal meetril end veristanud, eriti just piirdeaedu püsti hoidvate betoonblokkide tõttu. Viimastel kilomeetritel on tähtis liikuda sirgjooneliselt ja vänderdamata. Pigem kaotada kümneid kohti, kui sattuda haiglasse, on ju?

10. Kõik see, mis mul ütlemata jäi, ja kõik see, mis siinöeldu juures vajab täpsustamist (või suisa ümberlükkamist?), lisage, palun, kommentaari ossa! Usun, et sellest oleks kasu väga-väga paljudele. Ja levitage siinset postitust meie ühise turvalisuse nimel võimalikult paljudele pühapäevastele rattarallijatele.
******
Zion National Park, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: California velotuuri 8. etapp Los Angelese maakonnas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: California velotuuri 8. etapp Mulholland Highwayl. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: California velotuuri 3. etapp Tunitas Creek Roadil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: California velotuuri 8. etapp Los Angelese maakonnas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: California velotuuri 6. etapp Angelesi rahvusmetsas. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 6 ja 7: California velotuuri 6. etapp Angeles Crest Highwayl. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 8: California velotuuri 5. etapp Kerni maakonnas. Foto autor: AFP/Scanpix

neljapäev, mai 27, 2010

Pullerits: Miks teatud spordiala peale aega mitte raisata?

Teen lühidalt, sest vaja ju aega kokku hoida, et jõuaks teha pikki rattatrenne. Juhtusin eile "AK" spordisaates kuulma, et Eesti mängib Horvaatiaga jalgpalli. Meeldivaks üllatuseks leidsin, et ETV põhikanal selle peale oma väärt aega ei raiska. Klikkasin siis ETV 2 peale ja hakkasin vaatama. Vahtisin terve esimese poolaja ära - ja mis ma nägin? Absoluutselt mitte midagi. Mõttetu siblimine, ei midagi erutavat. Panin vaheaja saabudes teleri kinni.

Täna hommikul Postimehe online-küljel veendusin, et õigesti tegin. Seal ei juhtunud ka teisel poolajal midagi. Null-null. Võitsin hoopis mina: tund aega väärtuslikku uneaega.

Aga see pole veel kõik. Täna saabus mu lemmikajakirja Vanity Fairi juuninumber. Kaanel oli kaks jalgpallurit. Pilt on, kui kasutada Linnar Priimäe sõna, rõlge. See tuleneb sõnadest rõve ja nilbe. Vaatasin ka ajakirja sisekülgedel Annie Leibovitzi pilte jalgpalluritest. Samuti rõlged. Mehed olid lipuvärvides trussikute väel, kus see, millega arminäoline laulja Seal oli omal ajal ära võlunud saksa supermodelli Heidi Klumi, oli küll nii ja küll naa pidi sätitud, et see ikka vaatajale lausa näkku viskaks. (Nojah, pole mus vist grammigi seda pede-geeni. Slaava bogu!) Need vutistaarid, kes Vanity Fairi provokatsiooniga kaasa on läinud, on nartsissistlikud ekshibitsionistid (ja see on nende kohta veel malbelt öeldud).

Aga hea ja positiivne uudis on see, et eile toetasin olümpiapronksi Allar Levandi kauplust A&T Sport. Ostsin oma võidukale uued rehvid, ikka võistlusrehvid (spetsiaalselt Peip Reedile: ei, ma ei tea, mis marki need on, aga maksid kokku üle tuhande krooni), lasin vahetada piduriklotsid, samuti soetasin kollased rattakindad (siis paistab mu käsi suunda näidates kaugele) ja oleks ostnud ka kollase kiivri, aga kaupluse konsultandid ütlesid - kuigi mitte sõna-sõnalt, aga nende mõte oli selline -, et kollane kiiver on rõlge.

Hea, et nad mind selle rõlguse eest hoiatasid. Muidu oleksin maandunud samasse hullu kategooriasse nagu mitmed kuulsad rõlged vutistaarid Vanity Fairis. Ostsin tagasihoidlikuma, hõbedase-sinise kiivri, see on kergem ja kvaliteetsem kui senikasutatu, mis, olgu tõde päevavalgele toodud, oli tegelikult mu tütre oma (aga seda te ju nagunii teadsite, eks?).

Ja jalgpalli MMi ei kavatse ma kohe kindlasti vaadata. Pigem kulutada need ligi kaks tundi, mil 22 meest ühte palli taga ajavad, kas või rattasõidule - on ka kasu kümneid kordi rohkem. Või tõesti söandab keegi vastu vaielda?
******
Zion National Park, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tõestus, et eilne Eesti-Horvaatia mäng ei läinud suurt korda ka kaugelt maalt kohale saabunud fännidele. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Vanity Fairi juuninumber, kaanel kaks trussikutes jalgpallikuulsust. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Siin saab Eesti mees horvaadilt põlvega hella kohta. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

kolmapäev, mai 26, 2010

Pullerits: Miks mõni mees läbib rattaralli imelikult?

Kahel aastal oli Margus Merisalu osalenud Tartu rattarallil enda projekteeritud tillukese tuuletakistusega rattal, mil pedaalimine käis lamavas asendis, kui tal tekkis veelgi ambitsioonikam mõte – konstrueerida kümnekohaline ratas.

Nii kutsuski Tartu EPTs töötanud Merisalu 1980. aastate keskel, kui oli ratta joonised valmis saanud, ühel talvel appi mõned keevitajad ja treialid. Eesmärk oli ehitada midagi erilist, millega Tartu rattaralli läbimine huvitavamaks muuta.

Neljarattalisel rauast raamiga sõidukil puudusid sadulad. Mehed seisid üksteise taga, kahes viieliikmelises reas, hoidsid puusade kõrgusel käsipuust kinni ning tallasid – justkui astuks trepist üles – ühises rütmis pikki laudu, mis panidki rattad liikuma. Ja et sõit ikka tõesti lõbusalt kulgeks ning kevadilmaga janu liiga suureks ei läheks, oli rattaraami keskel alus, mis mahutas kahe õllekasti jagu pudeleid.

Tasasel maal, mäletab nüüd eraettevõtjana šokolaaditrühvleile puitkarpe valmistav Merisalu (54), sai Yalleri-nimeline sõiduriist vaevata kätte kiiruse 25 km/h. Tilleorgu sööstes võis kiirus kasvada 60 km/h-ni, mis – arvestades all ootavat järsku pööret – ajas väikse hirmu nahka. Kas võtab ikka kurvi välja? Tavaliste rattapidurite asemel oli sõiduautolt võetud hüdrauliline pidurisüsteem.

«Õnneks ei juhtunud suurt midagi,» meenutab Merisalu.

Probleeme oli hoopis sellega, kuidas raske sõiduriist järsemast mäest üles ajada. Selleks tuli kogu meeskonnal maha hüpata ning ratas tõusust üles lükata. Tehniliseks puuduseks oli seegi, et vastavalt pedaalide tallamise rütmile vedas vaheldumisi üks, siis jälle teine ratas. Sedasi läks palju jõudu kaduma.

Kolme rattaralli peale, kus Yaller kaasa tegi, jäi parimaks 1988. aastal 122 km läbimine 6:22.25-ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 19,2 km/h.

Merisalul tekkis mõtteid, kuidas sõiduriista täiustada, ent nõukogude aja lõpus jäi vaba aega üha vähemaks ning ka meeskonnakaaslaste kokkusaamine muutus järjest vaevalisemaks. Lõpuks andis ta Yalleri tööstuskoolile, kust see rändas peagi utiili. Vanaraud oli tollal hinnas.

Teise ja kolmanda Tartu rattaralli oli Merisalu läbinud nn lamaval rattal. Pea olematu tuuletakistuse tõttu sai hoida muretult tippsõitjate tempot, kuid häda oli selles, et gruppi ei võinud seesuguse ebatavalise sõiduvahendiga trügida. Oht kaasvõistlejaile läks liiga suureks. Nii tuli Merisalul pedaalida kas grupi sabas või suisa üksinda.

Ka maanteel sellise rattaga treenimine polnud põrmugi ohutu. Autojuhid ei pruugi nii madalat objekti märgata, nendib Merisalu. Lisaks pani krobeline teekate pea kuklast äärmiselt ebameeldivalt rappuma. Löökide summutamiseks asetas ta pea alla pehme padja, ent abi sellest suurt ei tõusnud. Ikka oli tunne halb. Tagatipuks, kuna selg toetus laiale alusele, ei saanud keha sõidu ajal korralikult hingata.

Nii kadus kahe rattaralli järel lamaval rattal sõitmise sportlik võlu. Ja tekkis idee luua kümnekohaline sõiduriist.

Oma ekstravagantsete ratastega osales Merisalu Tartu rattarallidel n-ö vanast rasvast. Ta oli noorena, pärast 8. klassi lõpetamist, kolm aastat tõsiselt rattasporti harrastanud. Üleliidulistel noorsoomängudel sai ta Eesti nelikuga, kuhu kuulus ka Aavo Pikkuus, meeskonnasõidus 3. koha. Siis tuli minna sõjaväkke ning pikk paus tegi ratturikarjäärile lõpu.

Esimestele rattarallidele läks Merisalu vaevalt kuupikkuse ettevalmistusega. Pikapeale sai aga aru, et nii võib tervise tuksi keerata. 1998. aastal otsustas ta minna spordiarsti juurde koormustesti tegema. See oli üks õigemaid otsuseid elus, kiidab Merisalu.

Nimelt selgus, et juba madala pulsisagedusega tekivad tal südameprobleemid. Arst hoiatas: üle 140 löögi minutis ei tohi pulssi ajada.

Nii väikse koormusega harjutamine tundus Merisalule mõttetu.

Ometi pidas ta arsti nõuandest kinni. Ja avastas, et poole aastaga oli enamik tervisemuresid kadunud. Lõpuks sai hakata koos Tartu Veloklubiga regulaarselt ja korralikult harjutama. Nüüd sõidab ta aastas 5000-6000 km.

1990. aastate algusest on Merisalu kuulunud oma vanuseklassis Tartu rattarallil pidevalt parimate sekka. Kahel korral on ta koguni võitnud. Üldarvestuses on ta neljal korral mahtunud esisaja sekka. Mullu tuli tänu peagrupis juhtunud kukkumisele Liiva mägedes ja hilisemale kummi purunemisele leppida 354. kohaga. «Need on pisiasjad,» ütleb ta nonde äparduste kohta.

Tähtsam on see, et ühe vähesena pole Merisalul veel ükski Tartu rattaralli vahele, isegi mitte lõpetamata jäänud. Tal on tunne, et vaikimisi käib võistlus, kes on see viimane, kes algusest peale kõigil rattarallidel edukalt kaasa löönud.

Selleks, et tol vaikimisi võistlusel võidule pretendeerida, tuleb rattarallil sõita targalt, teab Merisalu.
******
Virgin River, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 2 ja 4: Margus Merisalu sel kevadel Tartus Tähtvere pargis. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Vana foto Margus Merisalust ja tema erilisest rattast Eesti ajakirjanduses 1983. aastal. Repro autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

esmaspäev, mai 24, 2010

Pullerits: Mida lubab loota rattaettevalmistus?

Kui ma viie nädalaga ei suutnud jõuda arvestatavasse jooksuvormi, siis mis lootus võiks mul olla jõuda kolme nädalaga rattavormi?

Kuna ma oma jooksuvormi prognoosida ei osanud, siis oleks veel mõttetum hakata pakkuma, mida ma sadulas võiksin suuta. Aga targad mehed - ja neist siin ju puudu ei tule - oskavad kindlasti välja peilida, mida senitehtu põhjal arvata võiks.

Eelmisel nädalal väntasin kokku 269 km. Neist kaks olid grupitreeningud, vastavalt 60 ja 70 km. Aega kulus ratta seljas kokku 8:26. Pühapäeval tegin 40 km pikkuse ringi, aega läks pisut üle tunni ja 12 minuti. Sõitsin nii, et ikka enam-vähem keriksin, eest hoidsin ketti kogu aeg väiksemal hammasrattal, ei allunud kiusatusele minna üle raskema käiguga pressimisele. Jälgisin, et hingamine oleks normaalne: selleks kasutasin endaga valjusti rääkimise moodust. Keskmiseks kiiruseks sain 33,1 km/h.

Üle-eelmisel, esimesel rattasõidunädalal läbisin158 km. Aega kulus selleks 5:31. Kui teha väiksed arvutused, siis selgub, et ülemöödunud nädalal oli keskmine treeningkiirus 28,7 km/h, eelmisel nädalal aga 31,9 km/h (ärge unustage siinjuures arvestamast kahte grupitreeningut). Nendest näitajatest ei maksa mingit erilist imet järeldada, sest ega ma sõida enam ketsidega ja naise Optimaga nagu seni, vaid võidusõidurattaga. Ja selle peal, clipless pedaalid (sai see termin nüüd õigesti kirja?) jala all, on liikumine hoopis midagi muud kui päevinäinud ning laiade krobeliste rehvidega maastikuratta sadulas. Tegemist on suuresti mugavusspordiga, võiks öelda. Kui ainult tagumiku alt veresooned liiga kinni ei sooniks, nii et mõnikord tikuvad varbad koguni ära surema. Ja kui grupis sõites ei peaks väikestviisi hirmu tundma, eriti, kui grupp liiga tihedaks läheb.

Igatahes võib öelda, et tasapisi hakkab rattasõit hästi jooksva rattaga isegi huvitav tunduma. Sest, mis seal salata, rattasõit on ikka kerge ala, vähemasti kui võrrelda suusatamise ja eriti jooksmisega. Ja mõnusaks teeb selle veel tõsiasi, et siin ei ole ees mingeid treeningplaane, mida hambad ristis peab täitma, ega ajalis-kohalisi sihte, mille täitmata jätmise puhul näpuga näitajaist puudu ei tule. Nii aga ei oska ma paraku ka prognoosida, millega Tartu rattaralli lõppeda võib. Kas keegi julgeb oma pakkumise teha?
******Emerald Pools, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jalgrattur San Franciscos Golden Gate'i silla taustal. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Naisrattur Rumeenia pealinnas Bukarestis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Jalgrattur päevalillepõllu keskel Jeruusalemma lähistel. Foto autor: Reuters/Scanpix

reede, mai 21, 2010

Pullerits: Kunas vabaneb Eesti rattasport vene jäänustest?

Nüüd, kui Tartu Veloklubi sabas kaks trenni kaasa tehtud, üks 60 km 1:48ga ja teine 70 km 2:05ga, on tekkinud mitmed küsimused, millest ma hästi aru ei saa. Vaatan rattaid - kõik on uhked väljamaised. Vaatan riietust ja varustust - samuti täiesti läänest. Ja mehed ka kõik puha eesti mehed.

Aga miks on paljud terminid, mida rattaspordis kasutatakse, russitsismid?

Check it out, man!

Näiteks otrõõv/atrõõv. Brušatka ja brigitka. Või kamandat sõitma. Vist mandross/mandrass ka? Haljaava ka? Ja siis veel svoi kusok. Ja loomulikult tšainik.

Kindlasti ei ole see nimekiri lõplik. Palun täiendage!

Aga veelgi rohkem huvitab mind see, miks nüüd, mil side nõukogude rattakoolkonnaga on õige pikaks ja pea olematuks veninud, on mitmed russitsismid siiski rattakeelde pidama jäänud. Ei sõida ju ükski meie arvestatavatest ratturitest Venemaal, ei käida ka Venemaal võistlemas ega treenimas, ei ole ka siinses rattakonkurentsis venelased tooni andmas (nagu näiteks jäähokis).

Niisiis, lugupeetud ratturid, millega seletate ja õigustate russitsismide elus hoidmist meie armsas eesti keeles?
******Virgin River Narrows, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Prantsusmaa jalgpallimeeskond treenimas jalgratastel - ja kindlasti russitsismivabalt- Tignes' alpikuurordis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Ilmselt sellist nägu teeks Ameerika rattaäss Lance Armstrong, kui tema poole jalgrattarussitsisme kasutades pöörduda. Foto autor: Reuters/Scanpix

kolmapäev, mai 19, 2010

Pullerits: Millise õppetunni sain grupisõidus?

Kolleeg-kamraad Art Soonetsil on uhke Bianchi ratas, leistangi küljes koguni kaks kompuutrit - neist üks mingi ulmeline ja suure ekraaniga - ning rattakingade peal lumivalged sokid, aga ikkagi leiab ta aega minusuguse kantseldamiseks. Eile hoiatas ta targu, et kui grupp Tartu-Võru maanteelt Põlva teele ära keerab, läheb vajutamiseks.

Grupp, kellega enne Tartu rattarallit ühissõitu läksin proovima, oli ligi 40-liikmeline. Ees pedaalisid Tartu veloklubi vormis tegijad, minusugune algaja hoidis targu sappa, Soonetsi kaitsva külje alla. Lõunakeskusest mööda üle Variku viadukti ja Võru maanttee alguses kulges sõit loksudes ja törtsutades, vähemasti tagaotsas. Kiirus ei küündinud eriti üle 30 km/h. Aga Põlva teele keeramise järel juhtus tõesti see, mille eest Soonets oli manitsenud.

Selgus, et tagant on tõesti raske tuulde saada, kui ees tuurid üles võetakse. Eriti veel, kui ahelast kõrvale jääd, mis tähendab, et üksinda tuult pead murdma. Nii juhtuski paratamatu: jäin grupist maha. Vähemasti mitte üksi. Paar meest oli lisaks minule.

Aga ma ei kavatsenudki jalga sirgu lasta. Kuigi vahe peagrupiga muudkui kärises, moodustasime kolmekesi stiihilise pundi ning neelasime peagi alla suurest grupist ühe koguka pudenenu. Pressisime koos edasi, aga vahe muudkui kasvas ja kasvas. Peagi nägime eespool vaid grupi saba käänakute taha lehvimas, ei enamat.

Kuid sain kaaslastest aru, et ega nemadki püssi põõsasse tahtnud visata. Kuigi jah, mingit organiseeritust meie tegevuses täheldada ei saanud. Sõit kulges minu arust nii, et kes jaksas, läks lihtsalt ette vedama, ja kui tema tempo enam tagumist kahte - üks me algsest nelikust vist pudenes maha, igatahes ei silmanud teda enam - ei rahuldanud, läks üks neist mööda ette tuult murdma. Tuul oli küljelt vastu, ja üpris tugev.

Tasapisi hakkas vahe imekombel kokku sulama. Grupp paistis aegamööda muudkui lähemale tulevat. Loodan, et mu kaks kaaslast ei vaidlusta seda, aga vähemalt kaks kolmandikku vedamistööd tegin oma arust küll mina. Kuid see pole mõeldud siin teistele saatusekaaslastele etteheitena. Sest ega meil ju mingit kokkulepitud tööjaotust olnud.

Seal, kus Põlva maanteelt keerab kõrvale vana Võru tee, oli grupp juba käeulatuses. Vahe oli selgelt vähem kui sada meetrit. Aga seda viimast 50 meetrit, kui palju ma ka ei pressinud, ei saanud ega saanud kuidagi kinni. Õnneks tuli üks kaaslane appi ning tõmbas viimase vahe kokku. Just enne seda, kui grupp otsustas otsa ringi keerata. Nii et 16-17 km jälitustööd oli viimaks vilja kandnud.

Tagasiteel sõitsid mitmed pundid komandat ehk panid nelja kaupa punuma. Vaatasin umbes pooltega pealt. Ei, mitte et mul oleks toss väljas olnud - tagasitee algas lausa jalutades, umbes 26-27 km/h -, aga arvan, et minusugune peab enne õppima ikka grupis liiklema, kui hakkama sööste tegema. Ja grupis sõitmine näitas mulle selgelt, et sirgjoonelise trajektoori hoidmine kellegi sabas ei tule sugugi välja; et lasen ettevaatusest eesmisega liiga suure vahe sisse; et hoian tuulevarjust liiga kaugele - ikka ettevaatuse tõttu. Samuti õppisin seda, et pärast keerakuid, mille ajal hoog maha pidurdatakse, peab kõvasti tööd rabama, et grupi pea ikka kätte saada; et hirm tuleb siis, kui grupis ilmuvad mõlemale küljele ratturid; et kõige kindlamini tunnen end eesotsas, kui ei pea end kellegi teise järgi sättima. Soonetsiga tagasiteel ette saades vedasime kiiruse 37 km/h-ni ja endalegi imestuseks nägin, et suudan täiesti otse sõita - kui kedagi ees ei ole.

Soonets hoiatas, et Viljandi maantee ringilt läheb paugutamiseks. Ja läkski. Kõik sööstsid sadulast ja pistsid punuma, nagu oleks finišijoon Silberauto ukse ees või hiljemalt Neste tankla vasakpoolse tagumise kolonka kõrval. Vaatasin korraks üle vasaku õla ja ajasin ka tagumiku sadulast püsti. Aga küljetuul oli siiski nii vali - tagant lähenes äiksepilv -, et hoolimata maantee kergest langusest sai enamikul peagi vurts otsa. Mul ka. Siis tuli vaadata, et saaks end kellegi taha istutada.

Seal pisut jaksu kogunud, ajasin end uuesti spurdiasendisse ja pääsesin sedasi Ilmatsalu ringil kõigist pudenenuist mööda. (Üks noormees oli pingutusest eriti punapõskne.) Aga vähem kui kümnene grupp oli veel eespool. Nemadki olid jala sirgu lasknud - ilmselt oli neilegi spurt Tähtverre neis oludes, kus tuul suisa vastu keeras, pisut pikaks osutunud. Või kes teab - ega mina nende sõidureegleid ja rituaalne algajana tunne.

Igatahes, andku tegijad mehed andeks, aga kui ma neile sappa sain, oli mul kiirus selline, et veeresin neist isenesest mööda. Ilmselgelt ei pidanud nad mind miskiks. Sest kui otsustasin liidergrupi eest ka pisut kiirendada, ei viitsinud ega vaevunud keegi minuga kaasa tulema. Arvatavasti tegid nad juba lõdvestust. Või mida iganes. Põrutasin siis ühe jutiga Tähtvere baasi ette välja. Mõne aja pärast hakkasid ülejäänud ka kohale jõudma ja olid kahtlaselt naeruste nägudega. Mis seal naljakat oli?

Kirja läks 60 km ajaga 1:46. Millised on hinnangud ja kommentaarid?
******Virgin River Narrows, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: California velotuuri üleeilne etapp Napa orus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: California velotuuri eilne etapp San Franciscost Santa Cruzi. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: California velotuuri üleeilne etapp Napa orus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Fotod 4 ja 5: California velotuuri üleeilne etapp Napa orus. Fotode autor: AP/Scanpix

teisipäev, mai 18, 2010

Pullerits: Kuidas säästa rattasõidul elusid?

Nüüd, kui jooksud selleks korraks joostud, olen vahetanud tossud jalgratta vastu - ja mis ma näen. Vaatepilt on õudust tekitav.

Näiteks sõitsin laupäeval Tartust välja Jõhvi maanteed pidi. Päike paistis, puhus mõõdukas tuul, mis ei lasknud kehal ülekuumeneda. Paar kilomeetrit linnapiirist tuli mulle vastu kolm maastikuratastel pedaalijat. Kui ma ei eksi, oli üks neist vist naine. Aga mitte see ei köitnud minu tähelepanu - panite tähele: oli vist naine -, vaid hoopis miski muu. Kas aimate, mis?

Või teine näide. Eelmise nädala keskel väntasin Tartu külje all Tiksoja lähedal Tallinna maantee poolt Ilmatsalu tee poole. Sõitsin mööda kahest pedaalijast, kellest üks oli kindlasti naine. Aga ka see ei köitnud minu tähelepanu, et üks oli kindlasti naine, vaid sootuks miski muu. Kas taipate juba, mis?

Või vajate kolmandat näidet? Pühapäeval, kui kõvemad kihutajad olid Mulgi rattakrossil, tegin väikse, pooleteisetunnise sõidu Viljandi suunas ja tagasi. Tagasiteel, muide, jäin vihma kätte. Kõvema saju ajaks varjusin bussipeatuse paviljoni katuse alla. Ei, seekord ei sõitnud ma mööda ühestki naisest. Aga ma nägin teel mitut sõitjat, kes sellegipoolest köitsid minu tähelepanu. Nüüd mõistate küll juba kindlasti, millele ma viitan?

Ennast võivad taiplikkuse eest kiita need, kes arvasid ära, et mu tähelepanu köitis kõigil neil juhtudel kiivri puudumine sõitja peas.

Kas teie ei ole märganud, et kevad ja lähenev Tartu rattaralli on küll toonud palju sõitjaid tänavaile ja maanteedele, aga märkimisväärne osa neist ei suvatse kiivrit pähe panna? Eriti paistavad kiivrita sõitjate hulgas silma need, kes ei pretendeeri eemalt vaadates Tartu rattarallil esituhande sisse. Ilmselt on seega nende kiivriteadlikkus väiksem. Teiseks, oletan, mõtleb nii mõnigi neist, et sõidan ju nagunii aeglaselt, järelikult on kukkumisoht väike, ja isegi kui kukun, siis ega väga kõvasti end ära löö.

Empaatiavõime on ajakirjaniku tähtis omadus - ja seetõttu ei tohi lasta neil inimestel end teadmatusest või hoolimatusest sandiks sõita. Sellest peaks kirjutama. Mõtlen ikka ajakirjandust, mitte lihtsalt blogi. Sest siin käijad, usun, kannavad enamuses kõik kiivrit. Vaja oleks suures meedias inimesi hoiatada, olete päri?

Millised on teie tähelepanekud kiivrita sõitjate kohta? Miks teie arvates inimesed sõidavad ilma kiivrita? Millistest karmidest tagajärgedest olete kuulnud või milliseid kohutavaid tagajärgi lausa oma silmaga näinud? Eelmisest Tartu rattarallist mäletan, kuidas omaaegne kergejõustikuliidu peasekretär Erik Pallase oli 1 km enne finišit nii kõvasti kukkunud, et kiiver läks lömmi ja lõhki. Aga Pallase pea jäi täiesti terveks.

Teiseks, milliseid lollusi ja vigu on teil rattasõitjate juures veel silma jäänud? Kohtasin pühapäevasel sõidul meest, kellel olid muusika kuulamiseks klapid kõrvades. Aga nii ei kuule ta ju liiklust!

Kui mind oma paari tähelepanekuga aitate, siis ehk suudame ühiselt mõne inimese suurest õnnetusest ära hoida. See juba oleks midagi, kas pole?
******Orderville Canyon, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: "Meeleheitel koduperenaiste" staar Teri Hatcher valmistub Malibu triatlonil rattasõiduks. Kiiver juba ootab. Foto autor: BuzzFoto.com/Scanpix
Foto 2: Näitlejanna Teri Hatcher pedaalimas Malibu triatlonil. Foto autor: BuzzFoto.com/Scanpix
Foto 3: Näitlejanna Teri Hatcher on lõpetanud 2009. aasta septembri keskel edukalt ja tervena Malibu triatloni. Foto autor: BuzzFoto.com/Scanpix