Pullerits: Miks lõpetasin rattaralli uhkes üksinduses?
Ei mäleta enam, kes, aga keegi oli enne Tartu rattarallit õpetanud, et Riia mäest eluga üles saamiseks tuleb end soojendusel korralikult lahti sõita. Tegingi umbes 40 minutit enne starti stardikoridori ja Sõpruse silla vahel neli kiirendust, tõmbasin kiiruse üle 40 km/h. Oleks ma neid kaks-kolm tükki veel teinud, oleks süda pahaks läinud.
Aga tõepoolest, Riia mäest sain grupi 301-500 kolmandast reast startides kergesti üles. Olin paar päeva tagasi käinud proovimas, mis tempoga tohib seda võtta, et end kinni ei kangutaks. Igatahes algus hirmus meeletu küll ei tundunud. Vere maitsetki ei tekkinud kurku. Kui raudtee viadukti kõrgeima punkti eel kiirust vaatasin, oli see ainult 36 km/h - eelmine aasta oli samas punktis kiirus koguni 53 km/h. Ilmselt oli küljetuul see, mis tempot alla kiskus.
Võru maantee alguseks oli grupp valmis. Halb oli see, et paremale serva hoides jäid tuule kätte, vasakul aga ohustasid liikumist tee äärde pargitud sõidukid. Kogu grupp hoidis julmalt vasakule, ehkki minu teada on reeglites kirjas, et tuleb sõita oma sõidusuunas.
Pärast Tõrvandit tekkis väike rahunemine. Ilmselt oli vedajatel üksjagu tegemist tuule murdmisega, aga tunnistan ausalt, et nii varases staadiumis ei näinud ka mõtet ettepoole nihkuda, sest asja kainelt võttes oli selge, et ega kusagile ju minna ole ja ega üksinda ikka vastutuult gruppi kiiremini liikuma vea. Tuul pidi põldude vahel olema ees ikka väga vali, sest Tatra oru eelsel laskumisel sai vaevalt kätte üle 40 km/h. Ja ega Tatra orgu ka kuigi tormakalt sööstetud. Siiski püüdsin hoida grupi esimesse poolde, sest pikad tõusud olid ju tulemas.
Nn karjalauda tõus tuli ootamatult kergelt, ei pidanud sadulast end püstigi ajama. Sellest järeldasin, et võiks ehk pisut ettepoole liikuda: seal rahvast vähem kõrvuti ja sõita lahedam. Traumatoloog Leho Ripsi kannul võtsingi koha sisse esimese kümne hulgas, aga mitte kauaks. Nimelt ilmnes sel sõidul äraspidine loogika.
Nii palju kui ma rattaspordist jagan, siis need, kes veavad, võtavad mõne aja pärast kõrvale ja langevad tahapool puhkama. Meie grupis käis kõik vastupidi: külgedelt sõideti hoopis ette vedama. Nii vajusid need, kes ees tööd tegid, üha sügavamale. Kui ees juba liiga suur punt moodustus, tuli taas küljele saada ning end ettepoole suruda. Sai isegi mitu korda nii toimitud. Ühel korral tõmbasin vasakule hästi kõrvale ja heitsin pilgu üle õla, kui suur me grupp ikkagi on. Väga-väga suur, tuli välja.
Alates Reolast olin märganud vähem kui kilomeetri jagu eespool paarikümnemehelist punti. Vahe nondega püsis tükk aega stabiilne. Aga enne Otepääd hakkas see aegamööda vähenema. Tundus, et minu grupis keerati ka gaasi juurde. Kiirus kasvas igatahes jõudsalt üle 40 km/h. Ja Otepää tõusul, mida minu arvates võeti liigagi rahulikult, saime eessõitjad viimaks kätte. Tekkis megagrupp.
Ent megagrupp polnud midagi rõõmustavat. Kuna kuulusin taganttulijate hulka, jäin esimese grupi taha kinni. Silma järgi hinnates võis ees sõita sadakond meest. Vaja olnuks ettepoole nihkuda, aga ruumi absoluutselt polnud. Üks hetk nägin, millega üritamine lõppeda võib. Kaasvõistleja minu ees kaotas ratta juhitavuse, põrutas vasakule rohu sisse, ja kohe-kohe, tundus, kihutab ta järsust pervest käkaskaela alla. Läbi ime suutis ta seda katastroofi siiski vältida. Aga samas ilmus ta teele maantee piirdepost - sellele rammib ta küll otsa, mõtlesin. Kuid ei, ta suutis ka sellest mööda laveerida, ja sai ilusasti asfaldile tagasi. "Tubli! Püsti jäid!" hüüdsin talle tunnustuseks, kui mööda sõitsin. Etterutates olgu öeldud, oli see ohtlikem situatsioon, mida rattarallil nägin.
Siiski avanes ühel pikal laugel metsavahelisel tõusul vasakul rohkem ruumi ning seda ära kasutades parandasin mitme rea jagu positsiooni. Targad mehed on õpetanud, et esiteks varitseb tagapool alati mahajäämise oht, ja teiseks on seal kukkumise oht suurem. Aga rõõm oli, et grupis leidis mind üles hea sõber Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri pealik (kõik selle blogi fotod on Scanpixilt, nagu teate). Sättisin end tema laia kaitsva selja taha. Kuigi peab tunnistama, et seekord ei olnud hirm grupisõidu ees nii suur nagu eelmisel aastal. Võib-olla olid kindlustunnet tõstnud neli ühistrenni Tartu Velo klubi liikmetega.
Kuid pikkamisi pressisid konkurendid end minu ja Soonetsi vahele. Küllap olen liiga pehme, et oma positsiooni eest võidelda. Rattasõit nõuab aga üksjagu agressiivsust.
Pühajärve rollerirajal, kui rada läks kitsaks, olin oma arust ohtlikult taha vajunud. Tulemus oli see, et Poslavitsa tõusul jäin taha kinni ning pidin seda võtma liiga rahulikult. Järgneval s-kurvi laskumisel, muide, tundsin, kuidas pidurid hakkasid kärssama. Järve ääres oli kett juba päris pikaks veninud. See ei tähenda midagi head, haistsin. Sest ees ootas veel kaks tõusu.
Aedlinnaku tõusul leidsin vasakult vaba ruumi ja sain pisut ettepoole. Aga ainult pisut. Otepää tõusul jätkasin ka aegamööda positsiooni parandamist. Enne tippu jõudmist hakkasid vasakult ja paremalt kaks ratturit keskele, minu trajektoorile ette nihkuma, mistõttu pidin kõva häälega hüüdma: "Keskelt!" "Mis sa karjud," kuulsin vastuseks. Eelmisel aastal olin ühe mehega pannud samal tõusul küljed kokku ja tänavu ei tahtnud seda korrata, seepärast tegingi kõva häält. Hiljem nägin seda meest, kellele olin karjatanud, rajal, sõitsin kõrvale ja vabandasin ning seletasin, et röögatasin nii enda kui tema turvalisuse huvides, sest annan endale aru, et olen ju kogenematu sõitja. Ta naeratas selle peale ja ütles: "See-eest kirjutad hästi." See oli parim kompliment, mille rattarallil teenisin.
Kuid pärast Rõngu tee peale keeramist avastasin, et meie suur grupp oli tükkideks pudenenud. Minu grupi ees oli moodustunud kaks eraldi punti. Kuna laskumisel oli käinud kõva pedaalimine, siis olin liiga tühi, et esimesel tõusul ettepoole tõmmata ning kinnipüüdmist initsieerida. Järgnes laskumine, mil sai piisavalt taastuda, ning järgmisel tõusul väntasin hooga ettepoole, et kaaslastele elu sisse puhuda. Kuid vastutuules sai peagi selgeks, et püüdmine on lootusetu. Küllap said teised ka sellest aru ning kollektiivselt lasti jalg võrdlemisi sirgu. Vaat siis, mis tähendab, kui satud otsustaval ajal valesse kohta. Ainus pluss oli see, et väikses, umbes 30-liikmelises grupis oli rahulik ja muretu sõita.
Aga kiirus vajus meil hirmus alla. Ilmselt oli enamikul motivatsioon kadunud ning keegi ei tormanud intsiatiivi üles näitama. Otsustasin seda aega täita kõhu kinnitamisega. Pistsin hinge alla batooni.
Palupera laugel tõusul otsustasin, et aitab küll loksumisest ja looderdamisest. Sõitsin vasakult grupist mööda, et tempot üles vedada. Mõne aja pärast piilusin üle õla - mitte keegi ei teinud minust väljagi. Loomulikult, ega ma kavatsenud üksi eest ära sõita. Aga kiirust võinuks ühiselt ju lisada küll. Andsin siis pisut järele.
Aga pärast Elva peale keeramist kiirendasin uuesti. Enesetunne oli lihtsalt sedavõrd hea. Esialgu paistis, et üks mees tuli kaasa. Mõne aja pärast, kui hakkasime üksteise alla vahetama, paistis, et kaasajooksikuid on kolm. Hellenurmeni tegime ees tööd, siis võttis grupp meid kinni. Selge, järeldasin, paari mehega ei tee siin midagi. Ja kui grupp nagunii sind mõne aja pärast kinni püüab, ei ole mõtet jõudu nii uljalt pillata. Võtsin targu teiste varju. Aga vähemasti sain grupi tööle veetud, sest tempo tõusis ikkagi üle 40 km/h.
Kuna kiirus tõusis, hoolitsesin peamiselt selle eest, et grupis mitte päris viimaseks jääda. Seetõttu nihkusin aeg-ajalt ikka ettepoole. Seal, nagu selgus, olid mehed päris korralikult tööle hakanud. Koguni nii korralikult, et enne raudtee ülesõitu tekkis minu eest esikolmikuga lõhe. Tunnistan ausalt, et ei üritanudki seda kinni tõmmata, sest minu arvates läks liiga vara liiga suureks kihutamiseks ning oli selge, et kui ma neljandal positsioonil tempot veidi alla lasen, peab ka esikolmik hoogu vähemaks võtma. Kalkulatsioon osutus õigeks.
Läbi Elva ja Peedu kulges me väike grupp, mis ei väärinud isegi saate- ega julgestusmasinat, mõõdukas tempos. Aga Tartu maanteele keeramise järel tõsteti kiirus taas üle 40 km/h. Hoidsin paremale tee serva, seal sai päris head tuulevarju. Külitsest alates algasid väiksed kiirendused, aga need olid kõik kaootilised. Lõunakeskuse ringile jõudes olid kõik taas koos.
Siis lasin läbi taktikalise vea. Jäin üksinda paremale tuule kätte. Viaduktile sõites pidin seetõttu ilmselgelt rohkem rügama. Aga vasakule poole ei saanud tihedas rivis kuidagi võtta. Viaduktilt laskudes sai parempoolne positsioon eriti saatuslikuks. Pikas kurvis ei pakkunud keegi tuulevarju ning kogu grupp läks vasakult mööda. Lühidalt, juhtus see, mis kunagi ammu, kui sõitsin naise Optimaga veel lühikest distantsi: jäin üksinda grupist maha.
Mis siis muud kui tuli üksinda lõpuni pressida. Kuni Tarbuseni polnud vahe grupiga kuigi suur, ehk sadakond meetrit. Aga Ringtee laskumisel kärises see eriti jõudsalt. Üksinda laskudes sain kiiruse napilt üle 50 km/h, samas kui isegi lühikese maa läbijad, nagu hiljem kuulsin, olid seal kätte saanud ligi 70 km/h.
Alates vangla kurvist läks küljetuul eriti valjuks. Vaatasin, et kiirus on 36 km/h. Küsisin raja julgestajailt, kas kedagi tagant on tulemas. Ei ole, vastasid nood. Sellegipoolest ei kavatsenud ma hakata veel lõdvestust tegema. Ma ei tahtnud oma grupile väga palju ka kaotada. Kuid Sõpruse silla alla jõudes oli kiirus kahanenud juba 33 km/h-ni. Umbes sellise tempoga lõpetasingi, 27 sekundit pärast eelmist võistlejat ja 2.02 ehk pisut rohkem kui kilomeeter enne järgmist, suusatalve konkurenti Kunnar Vahit. Minu grupp tegi viimase seitsme kilomeetriga minuga sisse minuti ja 20-sekundilise vahe.
Pisut pärast lõpetamist küsisid Soonets ja Erik Pallase, endine kergejõustikuliidu peasekretär, et kas ma ka ikka sõitsin, et näost nii värske olen. Ah, mis võistlus see on, puhas mugavussport - kolm ja pool tundi istumist, vastasin. Tõepoolest, kaks taktikalist möödapanekut läksid ikka kõvasti maksma. Kui minu koht ajaga 3:30.57 oli 367. (vähemasti parem kui stardinumber 371), siis Soonets lõpetas kaheksa ja pool minutit eespool - sai 3:22.32ga 286. koha. Võitjale kogunes mul kaotust 27 minutit.
Aga peaasi, et õnnelikult, ilma ekstsessideta finišisse jõudsin. Kõik muu on boonus, nagu öeldakse. Kuid rattaralli jättis sellise mulje, et järgnenud ööl nägin seda isegi unes. Koos grupist mahajäämisega.
Foto 1: Allan Oras (paremal) kontrollib ratturite asetust Tartu rattaralli stardijoonel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu rattaralli start on antud. Vasakul kolmandas reas valges särgis Priit Pullerits. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tartu rattarallil osalejad hakkavad lähenema raudteeviaduktile. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Kiiremad võistlejad Tõrvandi kandis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits (vasakult teine valges särgis) Tartu rattarallil. Foto autor: Urmo Fuchs
Foto 6: Tõus Otepääle. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Fotod 7-9: Ratturid Tartu rattarallil. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 10: Üksik võistleja pärast rattaremonti Otepää aedlinnas. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 11: Noor ema nautimas Tartu rattarallit. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 12: Võistlejad keeravad Paluperas Elva poole. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 13: Tartu rattaralli käib täie hooga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 14: Ja päästev finiš ongi käes! Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 15: Vytautas Kaupas Leedust võidab Tartu rattaralli. Foto autor: Karli Saul, Scanpix