LISATUD DRAMAATILINE LÕPP!Ma ei teadnud Xdreami nimelisest ekstreemvõistlusest mitte midagi, ja ei tahtnudki teada. Olin kuulnud, et mõned on fanaatikud, aga kuna tegemist pole olümpiaalaga, siis pole vaevunud sellesse süüvima. Kuni ühel päeval sain Tõnis Ermilt osavõtukutse Tamsalu etapile.
Vana kamraad Art Soonets (Scanpixi pealik) õnnestus mul nõusse rääkida kahel tingimusel: esiteks läheme lühemale ehk B-rajale ja teiseks pärakut me välja rebima ei lähe, asja tuleb mönuga vötta. Kolmanda liikmena tõi Soonets kaasa äsja kaitseväest tulema saanud 22-aastase Viljar Kannimäe, kes on spetsiaalse rattatrennita sõitnud Tartu rattarallil esisaja piirile.
Aga mul oli veel üks tingimus: mina orienteerumise kaarti oma kätte ei võta ega ürita sellega mingit suhet tekitada. Selleks on ju Soonets, kes koolipõlves mütanud metsas üksjagu arvestataval tasemel. Kuid nüüd tuli välja, et tal polnud kompassigi. Õnneks sai selle osta enne starti.
Stardi eel anti veel üks tihedat teksti täis paber, kuhu kästi alla kirjutada. Huvitav, kas keegi seda kunagi läbi ka on lugenud? Tõenäoliselt on seal kirjas, et kui surma saan, siis ise olin loll ja korraldajatel, kes tegelikult surma toonud ürituse organiseerisid, pole selles vähimatki süüd. Postimehe
juristid avaldasid arvamust (tõsi, seda paberit nägemata), et vilunud advokaatide abil saab tõestada säärase paberi õiguskehtetust.
Paraku tuli kohe stardis selle neetud kaardiga ise hakkama saada. Ja juhtuski see, mis juhtuma pidi: 30 meetri järel olin eksinud. Mitte ei saanud neist kärbselaiba suurustest piltidest ja seosest tekstiga (PAREMALE. Kaduv jalgrada) aru: kumba tuleb lugeda enne ja kumba pärast. Aga õnneks oli minusuguseid segadusse sattunuid hulganisti teisigi, ja siis tegin seda, mida kriisiolukordades peab tegema: keegi peab ohjad enda kätte võtma. Ei, selleks ei pea olema kõige targem; peab olema keegi, kes stiihilist massi juhib ning laseb veidigi teadlikel häältel maksvusele pääseda. Korra panime ühiselt veel valesti, aga kolmandal katsel leidsin kahe abimehe toel lõpuks padrikust kontrollpunkti üles. Ja suur rodu osalejaid koos meiega.
Kuid seejärel tekkis kaardi pildi arusaamisest taas segadus: mis suunas minna? Arvamused läksid lahku nagu KP neli rada. Siis vaatasin legendi lõpuni - tuleb jõuda suusatunneli juurde. Selge! Kuradile see kaart, ütlesin teistele, ma tean Estoloppeti maratonidest küll, kuhu poole see tunnel jääb, hakkame m
inema. Nii vedasingi oma kamba põllu veerde, sealt edasi maantee äärde ja lõpuks suusatunnelisse. Kaardi järgi liikudes pidanuks mu individuaaletapp olema 1,27 km. Ja teate, kui kaua mul selle läbimiseks kulus? Peaegu 25 minutit. Kannimäe, meie nobedaim, ütles, et ootas mind kokkusaamiskohas 15 minutit. Küsisin seejärel, ega rohkem individuaallõike tule. Ei tule, vastas Soonets. Siis voltisin oma kaardi kokku ja toppisin tasku. Et seda sealt enam mitte kordagi välja võtta.
Soonets, tundus, et teab, mida teeb. Eriti siis, kui keeras esimest ühist KPd otsides metsateel võssa sissetallatud rajale ja seletas mulle targa näoga, et näe, seda kutsutakse lohaks. Aga mida sügavamale võpsikusse me sukeldusime, seda rohkem neid lohasid tekkis. Ja neil lohadel käis siia-sinna vilgas Browni liikumine. Enam polnud ma üldse kindel, et Soonets teab, mida teeb. Muutusime samasugusteks Browni osakesteks nagu teised tiimid. Kuni lõpuks sattusime mingis augus vajaliku KP peale. Kulunud oli veel 18 minutit, aga vähemasti tõusime B-rajale registreeritud 173 võistkonna konkurentsis 124. kohalt 108ndaks. Edenemine seegi.
Edasi läks asi pisut rõõmsamaks. Vähemasti, kui aeg-ajalt Soonetsilt ikka kontrollisin, kas ta teab, kuhu läheb, andis ta kõhklemata vastuse, et teab-teab. Kuna leidsime järgnevad KPd ilma üleliigsete seiklusteta, siis võisin veenduda, et ega ta bluffinud. Kui viimaks metsast vä
lja pääsesime, olime 86. kohal. Koos individuaallõiguga kulus kaardijärgse 5,3 km läbimiseks seitse minutit üle tunni - pöörane tempo, kas pole?
Ratta seljas hakkas hoopis meeldivam tunne. Soonets oli kodunt üles leidnud isegi kaardialuse, mis veeretas kogu vastutuse õige suuna leidmise eest veelgi tugevamini tema kanda. Liiati võis sadulas olla enam-vähem kindel, et enam metsa ragistama ei küüditata. Aga kahjuks ei lubatud rattaga õiget hoogugi sisse saada, kui need kästi põllu servas maha jätta. Ja siis, kujutage ette, tuli viis minutit järjekorras seista.
Seesugused sunnitud pausid tekitasidki kõige rohkem küsimärke. Et mis mõtet on üldse pisutki pingutada, kui kogu pingutuse nullivad igasugused seisakud; või kui ajad metsas mitu minutit mingit tobedat KPd taga, tammud sinna-tänna nagu karuott. Kui on kestussport, olgu kestussport: pauk käis, anna minna, finišis näeme. Aga vahepealne jokutamine...
Järjekord tekkis selleks, et puuklotside järgi puuliike määrata. Ütlesin tiimikaaslastele kohe, et ei ole mõtet mõistatama hakata, paneme huupi, sest tõenäosus pihta saada sellest ei muutu. Kuid Soonets ja Kannimäe tahtsid nii väga tõestada, et nad pole loodusest veel väga võõrdunud. Ja mis te arvate, kui palju puuliike nad õigesti määrasid? Ühe! Kujutage ette - ainult üheainsa. Jooksime siis vihmast libedaks muutunud rajal viis 250-meetrist trahviringi. Aga see polnud veel kõik.
Asjatu oli mu lootus, et nüüd saab uuesti ratta selga. Ei, nüüd saadeti uuesti metsa. Jutt käis mingist joonorienteerumisest. Mis see veel on? Aga ma ei hakanud oma pead vaevama, sest polnudki ju millegagi vaevata - kaart oli taskus ja tasku kindlalt lukus. Igatahes müttasime taas tükk aega lohasid pidi. Mingi ime läbi leidis Soonets kuskilt mingid KPd. Aga viimast ei tahtnud ega tahtnud leida. Ja nagu selgus, paljud teised olid samas seisus. Keegi teadis öelda, et kui punkti võtmata jätad, saad 45 minutit trahvi. Otsime ikka edasi, käisin peale. Kuni järsku Soonets viipaski - siia! Mul pole aimugi, mida ta nägi, aga paarkümmend meetrit eemal leidis ta risu seest joonorienteerumise viimase KP.
Kui viimaks tagasi rataste juurde jõudsime, paistis, et neid ei ole seal enam kuigi palju järel. Protokoll näitab siiski, et olime esisajas - 99. kohal.
Seejärel otsustas Soonets, et keerame ratastega lõunasse, sõidame mööda kruusateed Uudekülla ja sealt mööda asfalti Porkuni järve äärde. Kruusateel läksime rahulikult matkates, aga asfaldil hakkasid mu sitketest rattameestest kaaslased järsku pressima, nii et tõstsid kiiruse 41-43 km/h peale. Mu naise vana Optima kiiruse maksimum peaks olema
ca 35 km/h peal. Andis üksjagu nikerdada, et Kannimäel täpselt tuules püsida. Ent kujutage ette - hoolimata sellest
kiirusest saime etapil alles 106. koha. Kuidas nii?
Aga vaat, miks nii. Sest me ei tormanud jalgsi läbi vee hüppetorni jalamile KPd võtma. Panime esmalt päästevestid selga, istusime kannuusse ja sõitsime ikka enam-vähem kuiva jalaga kohale. Kui mõttetuks see osutus, selgus poole tunni pärast.
Positiivne üllatus oli see, et elu teisel kanuusõidul (esimene oli aastaid tagasi kadunud Urmas Praakliga Ahja või Võhandu jõel) ei tikkunudki alus ümber minema. Kuna Kannimäe istus kõige ees, jäi tema ülesandeks KPde võtmine. Kahe esimesega sai ta hästi hakkama, kolmandaga tekkis probleeme.
Kolmas KP asus saarel. Seal oli veetaimestikus ummistanud randumiskoha umbes kaks tosinat kanuud. Kuidas maale pääseda? Kuigi ise olin meie võistkonnas põhimõtteliselt tarbetu ballast (mu ainus kasutegur oli metsajooksul joogipudelit kanda, ja seda ei läinud seal vajagi, sest vett tuli ülevalt muudkui juurde), jagus mul vähemasti väärt mõtteid (ajakirjaniku asi... suuga leiba teenida). Ütlesin Kannimäele, et kasutagu meie ees seisvaid kanuusid randumissillana. Seda ta tegigi ja pääseski saarele.
Aga siis otsustas Soonets, kes luges minu seljale päästevesti vöö vahele kinnitatud kaarti, samuti näidata, et temalgi leidub väärt mõtteid. Ta nimelt avastas, et järgmine KP asub sama saare
teises otsas. Ja otsustas minna Kannimäele järele, et utsitada teda korraga ka teist KPd võtma.
Muidugi jätsid nad mõlemad kaardi maha. Tulemuseks oli see, et passisin neid kanuus umbes veerand tundi. Teine punkt jäi saarepealses võsas leidmata. Kannimäe ütles, et oleks võinud kohe edasi sõita, sest erinevalt enamikust teistest, kes saarel müttasid, oli ta õnne kombel leidnud esimese punkti kümne sekundiga.
Teise saarepealse KPga ei läinud lugu ainult dramaatiliseks, vaid otsa pidi suisa traagiliseks.
Randusime. Kitsalt maaribalt hüppas Kannimäe seejärel kohe põlvini vette. Seejärel kadus taimestiku keskele. Ootasime Soonetsiga. Üks mees tühjendas kalda ääres põit. Üks naine tammus kannatamatult kanuu ninas, et kuhu küll kaaslane on jäänud. Aeg kulus ja kulus. Üle kümne kanuu oli passimas, aga kedagi saarelt tagasi ei tulnud ega tulnud.
Siis üks naine tuli. Ta olemus väljendas meeleheidet ja lootusetust. Ta mainis midagi sellest, et kui teised mehed ei aita, siis KPni ei jõua. Asi pidi ikka hull olema. KP olla keset vett üksiku kase küljes.
Järsku vaatasime, et Kannimäe tuleb. Lõdisedes. Kui ta kanuuni jõudis, saime aru, et ta tilkus veest. Lugu olnud päris dramaatiline.
Nimelt üritanud ta KPni jõudmiseks toetuda mingile 2x2 m saarekesele, aga see vajunud tema alt ära. Siis ei jäänud muud üle, kui kaseni jõudmiseks üleni vette minna. Vesi oli üle pea. Väljas vaevalt 10 kraadi sooja. Taevas tumehall. Tuul puhumas. Vihma tibutamas. Tahaksite sellistes tingimustes riietega vette minna?
Mina küll ei tahaks. Aga Kannimäe läks. Võttis KP ära. Aga see, mis järgnes, tegi mind hirmus murelikuks.
Kui Kannimäe kanuusse istus, vappus ta külmast. Ei, ärge saage minust valesti aru - ta ei lõdisenud, vaid vappus. Külm oli tal luudeni tunginud. Tegelikult ta lausa tõmbles. Mul oli hirm, et ta paneb pildi tasku. Ütlesin talle, et paneme nüüd käed tööle, siis saab sooja. Ta üritas panna, aga sooja ei saanud. Ta oli üleni nii kange. Vahepeal ta isegi loobus mõlaga tõmbamast. Hüüdsin, et ärgu jäägu seisma, et isegi kui ta tõmmata ei jõua - küll me Soonetsiga aerutame -, siis vähemasti liigutagu oma aeru sümboolselt. Ta proovis, aga muudkui vappus.
Küsisin Soonetsilt, kas tema oleks ka vette ujuma läinud, kui oleks Kannimäe asemel olnud. Ta vastas, et oleks küll. Tunnistan ausalt, et mina nii vapper pole. Oleksin tagasi tulnud ja öelnud, et lähme kanuuga tiiruga kohale, mina niisugused külmas ujuma ei hakka.
Ja siis ütles teise lisaülesande kohtunik, et ehitage kümnest sinisest õllekastist torn ja
üks meist ronigu selle otsa. Kuna mina olin kolmest kõige kuivem, jäi akrobaatika minu teha. Aga mis moel suudab Kannimäe, kel oli tegu enda keha taltsutamisega, talitseda kümnekastilist torni, nii et ma selle otsast alla ei saja? Selleks ilmselt tuligi algul allkiri anda, et kui ennast sandiks kukun, siis saavad korraldajad käed puhtaks pühkida: olin ju nad vastutusest vabastanud. (Huvitav, kas seesugusele ekstreemsusele pannakse ka piir, arvestades seda, mis juhtus nädalavahetusel Põhja-Eesti süstamaratonil?)
Suutsin kastihunniku otsa ronida vaid seetõttu, et usaldasin sada protsenti Soonetsit. Seni kui nägin, et ta käsi hoiab tugevasti kinni kõrgeimast kastist, olin veendunud, et ohtu pole. Ei olnudki.
Ja siis tuli uuesti veele minna. Kahes kohas kanuu üle kuiva maa vedada. Veel kaks KPd võtta. Kui lõpuks randa jõudsime, oli Kannimäe omadega minu arust täitsa läbi. Poolsurnuks külmunud. Mõtlesin, et annan talle järgnevaks rattaetapiks kilejope selga, et ajab end pedaalides soojaks ja siis peab kile sooja kinni. Paraku oli kile nii läbi vettinud, et seda poleks isegi tahtnud peale tõmmata. Õnneks oli Soonets oma kile paremini ära pakkinud. Ajasime selle kahekesi Kannimäele selga, sest temast endast polnud ajajat.
Temast polnud õieti ratta selgagi istujat. Ihuliikmed lihtsalt ei paindunud. Hoidsin tema kõrvale, kui liikuma hakkasime, et julgestada, kui ta ümber peaks kukkuma. Maanteel ajasin keha nii püsti, kui sain, et Kannimäed kõva vastutuule eest kaitsta.
Tasapisi hakkas tal elu sisse tulema. Rattasõit ju tema ala - see andis sooja. Peagi märkasin, et hakkame eespool kulgejaile järele jõudma. Siis koguni neist mööduma. Ja siis möödus minust ka Kannimäe - ta tundis end juba palju paremini. Kriitiline aeg paistis möödas olevat.
Pärast karjääriäärse KP võtmist tegime oma arust päris korralikku sõitu. Möödusime 7-8 tiimist. Sellal kui teiste tiimid olid lagunenud, säilitasime meie ilusasti tuulessõidu formatsiooni. Paraku jooksis rattasõidu normaalne töö peagi vett vedama.
Viimane ülesanne oli leida üles individuaallõigu see KP, kus lehvis Salomoni lipp. No kes seda enam mäletas? Otsisime üles ühe KP - pagan, seal on Swedbanki lipp. Siis teise - seal oli Nike' lipp. Keegi väitis, et tema oli käinud ka kolmandas punktis, ja vandus, et seal küll Salomoni lippu pole. Ei, ta ei teinud tünga, sest ta otsis oma tiimiga ka toda Salomoni plagu.
Lõpuks otsustasime, et vaatame oma pilguga tolle kolmanda lipu siiski üle. Ja mis me leidsime - muidugi oli seal Salomoni lipp. Soonets oli väga kuri, ütles, et see ülesanne oli sama hea kui sada meetrit enne 50 km suusamaratoni lõppu öeldaks, et nüüd minge ja otsige üles see raja punkt, kus seisis kollane buss, vaadake ära tolle number ja tulge siis uuesti finišisse.
Protokoll näitab, et saime 5:24.05ga 101. koha. Võitjaile kaotasime 1:55ga. Mees
te tiimide arvestuses olime 64ndad. Kuraditosin naiste võistkonda jõudsid meist varem kohale.
Kriitiline analüüs: kuhu kadus tulemus? 15 minutit kadus minu tõttu esimeses KPs. Ligi 10 minutit kadus teises KPs. 5 minutit kadus lisaülesande järjekorras. Umbes 10 minutit kadus joonorienteerumise viimases punktis. Ilmselt kadus umbes 5 minutit ka pikal rattasõidul, kui valisime järve äärde pikema marsruudi? 15 minutit kadus saarel pärast esimese KP leidmist teist KPd asjatult otsides. Usun, et 10 minutit läks kaotsi tänu sellele, et Kannimäe oli pärast suplust ja eriti rattasõidu, oma trumpala algul alajahtumas. Ja 15 minutit kulus toda Salomoni lippu otsides. See teeb kokku 1:25. Järele jääb neli tundi. Tolle ajaga oleksime saanud 22. koha.
Ja-jah, see on kõik oleks. Oleks teistel paremini läinud, oleks nad veelgi kiiremad olnud. Aga vähemasti näitab see ajaarvestus, et reservi oleks meil küll ja küll. Või vaidleb keegi vastu?
Iseasi, et praegu ei näe keegi meie kolmikust mingit vajadust seda üritust uuesti kaasa teha. Aga kes teab, mis tulevik toob - kõik oleneb sellest, millised on meile tehtavad pakkumised.
Vaadake ka Viljo Pettineni (Fotoluks) pilte:
http://www.fotoluks.ee/?op=body&id=7&art=570******
Wire Pass Wash, Paria Canyon-Vermilion Cliffs Wilderness Area, Utah. 25. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)
Foto 1: Xdreami start Tamsalus. Foto autor: Viljo Pettinen, FotoluksFoto 2: Xdreami Tamsalu etapi algus. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks
Foto 3: Xdreami Tamsalu etapi osalejad ootamas avalõigu järel kaaslasi suusatunneli juures. Foto autor: Viljo Pettinen, FotoluksFoto 4: Xdreami Tamsalu etapi algul on rahvast murdu koos. Foto autor: Viljo Pettinen, FotoluksFoto 5: Enne kanuuetapi algust tuli võtta kontrollpunkt hüppetorni jalamil. Foto autor: Viljo Pettinen, FotoluksFoto 6: Kanuud Porkuni järvel, taamal saar, millel asus kaks kontrollpunkti. Foto autor: Viljo Pettinen, FotoluksFoto 7: Kanuud Porkuni järvel. Foto autor: Viljo Pettinen, FotoluksFoto 8: Teine lisaülesanne: ehitada õllekastidest torn ja ronida selle otsa. Foto autor: Viljo Pettinen, FotoluksFoto 9: Midagi sellist, mida vähemasti B-rajal tegema ei pidanud. Foto autor: Viljo Pettinen, FotoluksFoto 10: Lõpp hea, kõik hea. Jääb vaid muda maha küürida. Foto autor: Viljo Pettinen, Fotoluks