Pullerits: Miks Moabi rattaradasid ei tohi naljaga võtta?

Mul soovitati Deadman’s Ridge’i, Surnud mehe aheliku peale rattaga sõitma mitte minna. Mitte tungivalt, aga kohaliku arvamus kõlas, et see on üksjagu tehniline, ja liiati on õhtu lähenemas. Aga kui oled päeva esimeses pooles läbinud Poison Spider Mesa Traili ehk Mürgiämbliku mäe raja, mille kohta kaks Colorado meest olid kaks päeva varem maininud, et see on kohati ohtlik, siis ei saa ju väga tõsiselt võtta manitsusi, et mingi väiksel ja madalal kivisel ahelikul kulgev rada võiks probleeme tekitada.

Colorado jõe äärest algav Poison Spider Mesa maastikurattarada kuulub Moabis raskemate hulka. See algab serpentiiniga mööda järsku lahtiste kivide ja pehme liivatolmu ja teravate astangutega maasturiteed (foto vasakul). Esimesed kolm miili on peaasjalikult tõus, ja tõusule jääb mitu eriti kurikuulsat kohta, nagu Waterfall või Wedgy või V-Notch – need on karmid lõigud, kus maasturimehed saavad oma masinad ja närvid proovile panna. Ega ausalt öeldes hästi ette kujuta, kuidas neist pöörastest kohtadest ka kõige võimsama džiibiga üles saab sõita, ilma et autot ära ei lõhuks. Paraku polnud ka õnne näha, kuidas neid lõike läbitakse, sest maastureid nägime reisikaaslase Jaanus Laidveega kogu rajal vaid mõnda üksikut. Peamiselt sõidetakse Poison Spider Mesal mootorrataste või ATVdega. Üks mootorrattur tunnistas, et oli kõrgete tumedate kivimürakatega Wedgyl enda jalale viga teinud ning pidi seetõttu otsa ringi keerama.

Ja ega Poison Spider Mesale ka rattureid peale minu ja Laidvee kuigi palju sõitnud. Nägime ligi viie tunni jooksul vaid kahte n-ö kolleegi. Kui Poison Spider Mesa rada peetakse hardcore jeep trailiks, on arusaadav, miks paljud ratturid sinna ei kipu.

Aga vähemasti on rada mitmekesine. Serpentiinist üles saanud, järgneb väiksel tasandikul ligi poolekilomeetrine hea kruusatee. Ent ühtäkki muutub see sügavaks liivateeks, mis tähendab, et mitmesajaks meetriks tuleb paratamatult sadulast ronida ja ratast käe kõrval tõugata. Siis järgnevad maasturitele tehniliselt kõige raskemad lõigud, kust, olgu tunnistatud, on ka ratastega vaevaline, või pigem võimatu üles sõita. Kuid see ei takista 1700 meetri kõrgusel vahelduseks sammhüppeid harrastamast – vaadake pilti kõrval, kui hästi võib hõredas õhus isegi vana inimene lennata.

Lõpuks, Poison Spider Mesa tipus – mesa tähendab ülalt tasast lamedat mäge – saab kilomeetri jagu või rohkemgi taas enam-vähem talutavat kruusa- ja tolmuteed sõita, misjärel algab slickrocki osa, kuid kahjuks vaheldumisi sügavate liivalõikudega, kus ratta seljast maha ronides jääb ratas liiva sisse iseenesest püsti seisma (foto paremal). Slickrock on jällegi järskude tõusudega, nii et ma ei hakanudki neist üles punnima. Erinevalt Laidveest, kes enda sõnul tegeleb siin uueks suusatalveks põhja ladumisega, aga  teeb seda karmidel tõusudel pulsiga 160 ja rohkemgi. Nagu te ilmselt aimate, olen suure osa siinsest ajast tegelnud tema veenmisega, et pulsikell on mõttetu, vähemalt siin, aga seni tulutult.

Rattafanaatikud peavad tegelikult vargsi tänulikud olema, et Laidvee (foto vasakul) maastikurattasõidust ei hooli. Ausalt öeldes ei saa ma siiani aru, kuidas ta jaksab neist pööraselt järskudest mägedest üles sõita – ja seda ilma, et ta saaks kahte kõige kergemat käiku kasutada, sest nendega hakkab ta ratta kett kakkuma ja hüppama –, mille ründamist ma ei hakka üldse üritamagi. Et miks? Aga seepärast, et mitte ennast kooma pingutada ja säilitada pigem hea enesetunne, sest kui olla viis tundi ratta peal ja seda veel tingimustes, kus päike kütab õhu 33-kraadiseks, on kurnatus kerge tekkima, eriti paksus liivas mütates.

Poison Spider Mesa 15,9-miilisel ringil (foto paremal) kogunes puhast sõiduaega kolm minutit alla kolme tunni, mis küllap iseloomustab piisavalt kujukalt siinsete karmide radade raskust. Laidvee pidi pärast oma ratta Moabi parandusse viima, ja nagu seal meistrimees meile ütles, pole selles midagi imestada, sest: «Moab damages bikes.» Ehk eesti keeles: Moabi tingimused lõhuvad rattaid.

Sellegipoolest tundsin, et tahaks veel sõita. Viisin Laidvee Moabi meie palkmajakesse Lazy Lizardi hostelis – see on ööbimispaik, kuhu koguneb üldse palju maastikurattureid – ja sõitsin ise 15 km põhja poole Bar M radadele. Seal asuvad singlid, mida Võrumaa sitke rattamees Tarmo Mõttus alias Vigurivänt oli soovitanud mul üles otsida.

Olgu kohe öeldud, et singlid on võrreldes Moabi klassikaliste radadega, nagu Amasa Back või Poison Spider, päris lihtne lapsemäng. Ja kuna Lazy EZ rada oli hirmus lihtne – kuigi seetõttu nauditav ja mõnus –, otsustasingi keerata Deadman’s Ridge’i rajale.

See oli hoopis teisest klassist rada: järsud kurvid, suured kivid ja astangud, järsud laskumised. Mitu korda pidin jalaga maapinnalt tuge otsima ja paaris kohas isegi rattaga alla jalutama, sest kui seal midagi juhtuks, siis ilmselt, oletasin, pole õhtutundidel abi kusagilt loota.

Deadman’s Ridge’i rada kulges üksjagu aeglaselt, nii et pikapeale tekkis hirm, kas jõuan selle valge ajaga läbi teha. Miilid kuluvad ikka palju vaevalisemalt kui kilomeetrid. Pidasin mitu korda endaga aru, et äkki läheks tagasi, kuid siiski jätkasin edasi väntamist lootuses, et kunagi peaks ju lõpp ka koitma hakkama. Kuni jõudsin kolmeharulise ristmikuni, kus oli posti otsas raja skeem – aga ainult skeem, mitte kaart. See ei öelnud suurt miskit.

Äkki märkasin, et sealt, kust olin just tulnud, lähenes veel üks rattur. Otsustasin ta ära oodata. Küsisin, kas ta tunneb siinseid radu ja oskab mulle öelda, kuhu peaksin suunduma, et autoparklasse tagasi jõuda. Ent siis taipasin, et igasuguseid segaseid ristumisi võib veel tulla, ning pärisin, kas tohin tema järel sõita, sest see tundub mulle kõige kindlam variant, et mitte lootusetult ära eksida. Ta oli sellega päri.

Aga ta oli minust palju osavam ja julgem sõitja. Pidin kohati nägema ikka kurja vaeva ja võtma laskumistel riskegi, et tal järel püsida. Kuid Coloradost pärit noormees oli viisakalt abivalmis: kui nägi, et vahe liiga suureks kärises, ootas mind järele. Tänu tema abile sain õige tagasitee otsa kätte. Viimased poolteist miili läksid mööda käänulist singlit juba lauluga, ja taas tulid meelde Eesti rattafanaatikud, kes saaksid Moabi radadel tõelise sõidunaudingu, kui juba minusugusele maastikusõidupõlgurile siinsed rajad meele järele on (foto vasakul).

Nii hommiku- kui õhtupoolse sõiduga kogunes puhast sõiduaega neli ja veerand tundi, miile kogunes ainult 22. Jah, ma ei tulnud siia kihutama, aga ega ma rajal päris luuslanki ka pole lasknud. Aja ja miilide suhe räägib ennekõike siinsete radade raskusest.

Kuid õhtul jõudsin veel läbi Moabi edasi-tagasi 8,4 km pikkuse jooksu teha. See läks pisut rohkem kui 38 minutiga.

Rohkem Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotosid saab vaadata siit.

Pullerits: Mis aitab välja raskest olukorrast?

Õhtupoolikul läks olukord pinevaks, isegi kriitiliseks. Et asjalood närvesöövaks võiks kiskuda, seda ei osanud küll kuidagi ette näha.

Seda enam, et päev algas emotsionaalselt kõrghelistikus. Sõitsime reisikaaslase Jaanus Laidveega autoga Moabist 30 km loodesse Bartlett Washi. Aga me eesmärk ei olnud sumbata mööda niisket ja liivast jõesängi, vaid leida üles teeots, mis viib Bartletti slickrocki rajale. See on Moabi läheduses üks lahedamaid radasid, kus maastikurattaga niisama kruiisida. Kaardid ja raamatud ei ole selle raja leidmisel kahjuks abivalmid: kaardid on liiga üldised, raamatud soovitavad, et palgake raja algusse jõudmiseks giid. Moabi turismiinfokeskuses ei osanud samuti keegi aidata.

Kuid nagu vanasõna ütleb: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kohtasime Bartletti jõesängi telkas (foto paremal) üht Salt Lake City meest ning küsisime temalt. Ta oli lahkus ja abivalmidus ise. Esiteks tegi ta kõik, et ära õppida me mõlema Ameerikas kummaliselt kõlav eesnimi, siis seletas meetermõõdustikku kasutades ära, kuidas rada leida, ja üleüldse arendasime sõbralikku vestlust. Just see mulle ameeriklaste juures meeldibki: nad on lahked ja jutukad ja näitavad sinu vastu lugupidamist juba sellega, et õpivad su nime ära. Too mees küsis me nimed veel kord üle isegi siis, kui teda tänasime ja oma teed siirdusime.

Tänu ootamatule abile ei tekkinud meil Barletti slickrocki raja alguse leidmisega mingeid raskusi. Raske oli vaid järsust nõlvast ja kõrgetest astangutest ratast üles vinnata. Aga kui see vaev nähtud, avanes laineline ja lainetav slickrock kogu oma hiilguses ja uhkuses (foto vasakul, leia pildilt rattur!).

Bartletti slickrocki rada asub ligi kolme kilomeetri pikkusel ja umbes 50-100 meetri kõrgusel heledal slickrocki-kõrgendikul, mida ümbritsevad kolmest küljest kanjonid (foto paremal). Ilm oli fantastiline: päike siras pilvitus taevas, tuult peaaegu polnud, temperatuur küündis 30 plusskraadi ligi. Lisaks üksildus ja vaikus; kohtasime vaid kahte-kolme sõitjat, nii et laias laastus oli kogu Bartletti slickrock meie päralt. Mida sa, hing, veel ihaldad! Võtsime sõitu lõdvalt ja mõnuga: liuglesime mööda slickrocki, uudistasime üle serva kanjonitesse, kihutasime läbi nõgude, ei kiirustanud kusagile. See oli imelise looduse ja muretu rattasõidu nautimise aeg. Tõsi, mõnes kohas muutusin veidi ärevaks, kui tuli sõita piki küllaltki järsku ja kitsast nõlvakut, kuid neil puhkudel tuleb hoogu ülal hoida, sest siis pole karta, et ratas hakkab külg ees kanjonisse libisema.

Kui olime kaks tundi ereda päikese käes rattaga tšillimist nautinud, tõstsime need Chevy Terraini pakiruumi, mida oleme pikendanud tagumise rea istmete allalaskmisega, ning sõitsime autoga piki liivast Bartlett Wash Roadi kruusasele Dubinky Well Roadile, kust keerasime omakorda algul võrdlemisi kivisele ja hiljem kuivanud savipinnasega Spring Canyon Bottom Roadile. Seda pidi võtsime suuna Spring Canyonisse, kuhu raamatute kirjelduse järgi viib kuristiku serval kitsas ja keerutav ja järsult laskuv tee, millel pidi lisama ohtu tõsiasi, et aegajalt sajab kaljuservadelt kive alla (foto vasakul).

Jah, see, kuidas tolmutav tee Spring Canyoni põhja keerutab, nägi tõesti hirmutekitav välja. Küsisin väikse Hummeriga alt üles sõitnud mehelt, kas tema hinnangul meie lihtne maastur suudab alla sõita. Ta julgustas, et suudab küll (foto paremal).

Üllataval kombel osutus 1,6 km pikkune laskumine kergemaks, kui raamatute põhjal kartnud olin. Tavaliselt on ikka vastupidi: et raamat ei suuda maalida adekvaatset pilti, millised raskused tegelikult teel ees ootavad. Pärast kanjoni põhja jõudmist sõitsime 3 km tumedate kõrgete kaljude vahel, kuni kanjoni suue laienes ning selle põhja ilmus rohelust. Ees voolas kõrgete kanjoniseintega sängis Roheline jõgi, Green River, mille vesi on tõepoolest roheline (foto vasakul). Kuid oma teekonna pidime jõeni jõudes lõpetama ning Hey Joe Canyonisse minekust loobuma, sest hommikul olin juhuslikult kuulnud hoiatust, et seal kasvav taimestik on sedavõrd tihe ja metsik, et kraabib kindlapeale auto kere kriimuliseks.

Spring Canyon läbi uuritud – mul tekkis idee, et nii maalilises ja vaikses ja eraldatud kohas peaks kindlasti avama eksklusiivse ülikalli kuurordi, sest liiva seal jätkub ja vett samuti –, ronisime autoga sellest välja ning võtsime suuna Canyonlandsi rahvuspargi lähedusse jääva Long Canyoni suunas. Minu kasutatav Charles A. Wellsi raamat Moabi maasturiradadest paigutab Long Canyoni džiibitee kergete kategooriasse, ehkki selle kategooria raskemasse otsa. Sedasi ei osanud ma ka midagi hullu karta. Seda enam, et lõunaeestilik sirge tee, mis kanjonile ligines, võimaldas seal arendada kiirust kuni 80 km/h.

Aga niipea, kui rada hakkas kanjonisse laskuma ja tegi 180-kraadise pöörde, tuli auto sinnasamma seisma jätta. Ees avanev vaatepilt ei olnud just julgustav. Astusin autost välja ja läksin oludega tutvuma (foto vasakul).

Kuid ma ei osanud üksinda veenvat otsust langetada, kas läbi Pucker Passi kulgev rada on meie masina võimekust arvestades läbitav. Kutsusin Laidvee appi. Uurisime raja järsku kallakut ning pinnast, pehmet ja sügavat liivatolmu, selle seest turritavaid kivikamakaid, ning planeerisime võimalikke trajektoore. Pidasime nõu. Laidvee leidis, et allasõidetav on see rada küll, aga kui allpool peaks mõni ületamatu või läbimatu takistus ilmnema, siis üles tagasi me masin eeskätt selle esiotsa madala kliirensi tõttu küll ei suudaks sõita. Vähemasti ilma kahjustusi saamata.

Meie tegevusplaan oli selline, nagu ikka neil puhkudel, kui tuleb kriitilistes kohtades tagada ohutu liiklus: liikusin tasapisi kümmekond meetrit auto ees ja andsin rooli keeravale Laidveele käemärkide ja kõva häälega teada, kuidas ta sõitma peaks. Esimesest raskest, kõrgete kividega kohast saime ilusasti üle, aga järgmises ohtlikus paigas, kus kallak läks hirmus järsuks, pinnas kohutavalt liivaseks ja auklikuks, vajus auto pehmetesse rööbastesse, kuigi proovisime seda vältida, ning hakkas esiotsaga rataste vahelist pehmet, kuid kes teab, äkki ka mõningaid kivimürakaid peitvat pinnast buldooserdama. Hüüdsin: «Stopp!» Laidvee tõmbas piduri peale, hüppas kabiinist välja, et uurida, milline on olukord.

Aga polnud seal midagi pikalt aru pidada. Ilma pikema jututa heitsin teele põlvili ning hakkasin paljaste kätega liivast-kivist pinnast auto nina eest ära kühveldama ja seda roobastesse tõukama. Polnud seal aega mõelda, et saan üleni tolmuseks, et võin kätele haiget või viga teha. Tähtis oli tegutseda, mitte oiata. Laidvee tuli appi, ja nii me seal kahekesi kühveldasime. Õnneks istus auto esiots piisavalt sügavalt liivas, mistõttu võis loota, et ega masin hoolimata väga järsust kallakust iseenesest liikuma lähe.

Ma ei oska öelda, kui palju meil kriitilises olukorras aega kulus, kuid ehk kümne minutiga saime auto ninaesise käsitsi puhtaks. Aegamööda saime sellest hullust olukorrast välja. Kuid see, nagu selgus, ei olnud viimane kriitiline lõik.

Umbes 300 meetrit allpool, kui tee viib läbi kaljule toetuva hiiglasliku kivilahkmaka alt (foto paremal) – ja mida eemalt nähes Laidvee arvas, et sealt me küll läbi ei mahu, mille peale ma ütlesin, et mahume küll, sest mul on kodutöö eeskujulikult tehtud ning ma tean, et sealt sõidavad muretult läbi palju suuremad autod (ja mul oli õigus) –, haigutasid teel suurte mustade astanguliste kivide allservas tohutud augud. Tähendab, kui me oleks neist üle sõitnud, oleksime autole tõsiselt viga teinud. Seega tuli asuda tee-ehituse kallale.

Selleks korjasime kalju servalt suuri ja raskeid kive ning hakkasime nendega siluma astangute servi ja täitma liiva sisse põrutatud sügavaid auke (foto vasakul). Samal ajal kalkuleerisime, milline peaks olema liikumise optimaalseim trajektoor. Seni kui ehitasime, tulid kanjonis altpoolt üles kaks hiidmaasturit, mida meie Chevyga ei saaks võrreldagi, ning ületasid selle kriitilise koha muretult. Meie auto on aga noist kaks-kolm, kui mitte neli korda madalama põhjaga. Sellegipoolest jälgisime, kuidas ootamatult tekkinud «katsejänesed» oma marsruuti valivad, et seejärel tee-ehituses korrektuure teha.

Oletan, et tee-ehitus vältas meil ligi pool tundi. Kuid see polnud oluline. Oluline oli saavutada tulemus, mis tagaks turvalise edasisõidu (foto paremal). Sest tagasi üles keeramine poleks andnud mingil juhul positiivset tulemust (või sobiks siinkohal öelda: väljundit?).

Lõpuks sentimeeter-sentimeetri haaval autoga laskudes saime kinnituse, et seekord suutsime täbarast olukorrast edukalt välja tulla (foto all). Nagu selgus, võib omaalgatusliku tee-ehitusega paljutki korda saata.

Kuid pikk tee-ehitus Long Canyonis läks maksma selle, et õhtupoolikuks kavandatud hõlbus rattasõit mööda Bar M Loopi tuli ära jätta. Ent see on väike kaotus võrreldes sellega, mis oleks võinud tabada juhul, kui tee-ehituses oleksime järeleandmisi teinud.


Rohkem Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotosid saab vaadata siit.

Pullerits: Kuidas me alistasime Moabi klassikalise ja raske rattaraja?

«Kuule, lõpetame selle sõidu siin ära, pilt on niigi selge!» püüdsin reisikaaslast Jaanus Laidveed veenda. Aga ta ei võtnud mind kuulda. Pigem võttis asja hasardiga.

Päeva alustuseks sõitsime piki Colorado jõe kaldapealset Kane Creek Roadi mööda lõunasse, et rünnata Hurrah Passi, mis on Moabi üks jõukohasemaid klassikalisi maasturiteid (foto paremal). Colorado jõe ja samuti Kane’i oja kaldapealne oli telkijaid paksult täis – siin on praegu kõrghooaeg. Käänulisel ja tolmusel kruusateel kihutasid nii džiibid, ATVd kui mootorrattad. Elu kihas! Hurrah Passi jalamil, kõrgete tumepunaste liivakiviseinte all läks liiklus rahulikumaks. Aga sellest rahust ei piisanud, et mu närve rahustada.

Kuigi maasturiraamatud märgivad Hurrah Passi otsa viiva tee raskusastmeks easy, kerge, polnud teeolud sugugi lihtsad: palju oli turritavaid ja lahtisi kive ning teravaid astanguid ja sügavaid auke. Ega Chevy Terraini esiots kuigi kõrge ole, tunduvalt vähem kui vaksa jagu, ja pelgasin, et põrutame esiotsaga vastu teed. Lihtsam oli autost välja astuda, kui seda närvesöövat mäest ülesroomamist iga keharakuga tunnetada. Andmaks aimu, kui raske too tee oli, tuleb tunnistada, et sain viimasel miilil enne tippu kerge sörgiga (mäest üles!) palju kiiremini edasi kui Laidvee rooli keerates.

Üleval 4700 jala kõrgusel Hurrah Passil, kus peab avarate ja võimsate vaadete pärast ära käima igaüks (foto vasakul), kes Moabi satub, ütlesin Laidveele, et ei kavatsegi temaga autos tagasi alla loksuda, vaid istun pigem ratta selga. Tal polnud midagi selle vastu; ta aitas mul koguni ratta kokku panna.

Ai sa mait, kui mõnus too laskumine oli! Mitte väga kiire, sest põrutaval teel oleksin sadulast või lahtise liivaga järskudes kurvides kuristikku lennanud, ja mitte ka üleliia tehniline, aga piisavalt mänguline: saad hoo sisse, siis pidurdad ja vaatad, kus saad üle astangute kihutada või kividest mööda põigata. Ja ümberringi milline fantastiline loodus – mulle nii kohutavalt meeldivad punasest liivakivist aastatuhandete jooksul voolitud massiivsed seinad, all kanjoni põhjas käänuline oja, mille kaldaid palistab õrn rohelus, ja taevas päike, sirav ja soe päike, ning mõnusalt jahutavad tuulehood.

Loomulikult ei olnud Laidveest auto roolis minuga sellisel rajal võrdväärset sõitjat. Mis tegi mulle vaid heameelt, sest see tähendas, et sain mööda kanjoni maalilist põhja ka ratta seljas mööda kruusateed tagasi sõita – vaat see oli alles nauding! Just sellist liikumise ja ilu ja vabaduse ja avaruse ja värvikülluse ja kevadsuvise soojusega kaasnevat emotsiooni olingi oma lemmikkohas oodanud. Ainult korra heitusin: kui kanjoni põhjas kõigepealt huilates ja tulede vilkudes politseiauto vastu sõitis, selle järel kiirabi ja tagatipuks šerif samuti. Ilmselt mingi häda või õnnetus oli juhtunud. Kuid arvestades, millise seiklusjanuga inimesed Moabi kevadel kokku sõidavad, polnud kiirabi ja korrakaitse tormiline tegutsemine üllatav.

Päeva teisel poolel ootas meid järjekordne rattakatsumus: Amasa Back Trail, mis pidi olema Moabi kohalike rattahullude lemmikrada, Moabi klassika (foto paremal). See rada algab sellesama Kane Creek Roadi äärest, kus ümberringi kõrguvad püstloodis kollakas-punased kaljud – ja kohe läheb n-ö actioniks.

Esimesed kakssada meetrit rattaga sõita peaaegu ei saagi. Kõigepealt tuleb laskuda mööda järsku lahtise liiva ja kividega rajalõiku, mille finaaliks on ligi poole meetri kõrguselt astangult hüpe liivasele pinnasele, kuni peagi jõuab Kane’i oja põhja. Sealt tuleb ratast üle mitmekümnesentimeetriste astangute ja nende vahel laiuva pehme liiva hakata kohe ülespoole lükkama. Kui ratta selga saingi, siis mitte rohkemaks kui sajaks meetriks, sest üks keeruline ja raske koht järgnes teisele. Raamatudki kinnitavad, et Amasa Back on tehniliselt väga raske, koguni ekstreemne, ja füüsiliselt kurnav. Arvan, et ei liialda, kui ütlen, et neljandiku esimesest kahest miilist tõukasin ratast käe kõrval ning vinnasin seda üle astangute ja suurte kivide. Ühes kohas tuli vastu neli võimsat maasturit, millest viimasel palusin käega osutades sõita hea pildi saamiseks üle eriti kõrge astangu, ja kui juht seda tegi, vajus ta masin õõtsudes niivõrd kaldu, et kartsin, et äkki juhatasin inimese hukatusse. Õnneks seda ei juhtunud ja mu südametunnistus jäi puhtaks (foto vasakul).

Amasa Back, mille ametlikuks pikkuseks on 11,2 miili, on tõesti hull rada. Vaatasin, et isegi mõned profivarustusega sõitjad tulid mõnes kohas ratast käe kõrval veeretades vastu. Kuid sellegipoolest ei tekkinud korrakski mõtet, et lööks käega ja keeraks otsa ringi. Mis siis, et kogu aeg tuli pressida ja pingutada, ratta seljast maha ja uuesti selga ronida, ja neis kohtades, kui sõita õnnestus, ei küündinud kiirus eriti rohkemaks kui rahulikul sörkijal. See-eest olid vaated võrratud, eriti need, mis küündisid üle liivakivimägede turritavate lumiste tippudega Henry mägedeni.

Kahe esimese miili järel, mis oli enamasti relentless climb, halastamatu ülesroomamine, sai tasapisi juba rohkem sõitma hakata. Aga mitte kiiresti, pigem ikka nikerdades. Kolme ja poole miili järel tuli uus põnev koht, kui rada jõudis kõrge kalju servale. All kõrgus keset lagendikku suur liivakivimassiiv – toda kohta nimetatakse Jackson Hole’iks. Raja kõige raskem koht saabus just sealkandis, kui kitsas tee viis üle poole meetri kõrguste kivide allapoole. Seal olid kividel näha tugevad heledad kriiped, mille olid jätnud maasturid, kuigi tunnistan, et mulle ei mahu pähe, kuidas üldse sealt mõni auto üles või alla suudaks sõita (foto paremal).

Amasa Backi tipp hakkas paistma – kuid ei tulnud kergelt. Taas astangud, taas lahtised kivid, taas küllaltki järsk tõus, taas pidev rattasadulast maharonimine. Päike küttis nii, et keha leemendas. Olin selleks ajaks ära söönud ühe Dexali geeli ja valmistusin sööma ka teist. Vett oli pisut rohkem kui kahe tunniga kulunud siiski vaid liitri jagu.

Aga me ei kavatsenudki rahulduda üksnes Amasa Backi raja lõppu jõudmisega. Sealt viis 1,6 miili pikkune rada edasi Colorado jõe käänakute vahel kõrguva omalaadse poolsaare tippu, kus pidi asuma Pothole Arch, looduslik kaar. Asusime pikemalt aru pidamata sinnapoole teele. Kuid väga kaugele ei jõudnud, sest täpset kaarti meil käepärast polnud ning tekkis kahtlus, kas valisime ikka õige raja. Kindluse puudumise tõttu otsustasime otsa ringi keerata.

Amasa Backilt laskumine ei osutunudki nii keeruliseks ja ohtlikuks, nagu tõusu järgi võis arvata. Võib-olla oli põhjus ka selles, et paari päevaga on kogunenud juba mõningad oskused ja teatav enesekindlus, mis lubab alla sõita ka pealtnäha problemaatilistest kohtadest. Peab möönma, et päris huvitav on tegeleda pasliku ja ohutu trajektoori leidmisega, ja kui siis saad alla kohtadest, mis tunduvad võrdlemisi tehnilised, annab see päris võiduka tunde. Kuid liiga söakaks ei maksa ka minna. Korra vääratasingi: esiratas sattus laskumisel prakku, milles oli liiv, nii et kiskus leistangi viltu ja lendasingi sadulast. Õnneks oli kiirus minimaalne, pea olematu, nii et haigetki õieti ei saanud. Aga see intsident tuletas meelde, kes on siinkandis kõvem, kas loodus või inimene.

Olen korduvalt mõelnud, et kui mulle, kes ma seni pole maastikurattasõidust midagi pidanud, on siinsed rajad, mis on tegelikult füüsiliselt väga rasked ja tehniliselt ääretult keerulised, andnud suure positiivse laengu, siis mida võiks öelda need, kes maastikurattasõitu kogu hingest armastavad. Kujutan ette, millises seitsmendas taevas nad siin oleksid! Moab oleks nende paradiis, meka, nirvaana – you name it!

Kokku veetsime Amasa Backi rajal, mille pikkuseks näitas kompuuter 15,6 km, kolm tundi. Sellest moodustas puhas sõiduaeg tund ja 47 minutit. Üles minekuks kulus 1:11 ja alla sõitmiseks 0:36. Ausalt öeldes ei saanud arugi, et aega kokku nii vähe kulus. Tundus, nagu oleksime rajal veetnud igaviku – sest nii palju pakkus see kõikvõimalikke emotsioone!

Õhtupoolikul sõitsime mööda Colorado jõe teist kallast lõunasse, et teha neljakilomeetrine matk Corona Archi juurde. See on võimas looduslik kaar, kõrgust üle 50 meetri ja laiust umbes 40 meetrit, paistab juba kaugelt silma (foto paremal). Läksin sinna ülesmäge joostes, et mõnedki jooksukilomeetrid kirja saada. Aga taas oli võimas loodus see, mis end imetlema kutsudes tempot maha kiskus. Ausõna, uskumatu, mida loodusjõud aegade jooksul liivakivist välja suudavad voolida.

Corona kaare juurde käik tasus end ära, sest nägime midagi erilist. Mõned inimesed ronisid kaare otsa, kinnitasid sinna nöörid ning hüppasid nende otsas kaare pealt alla. See oli neile meeletu adrenaliinilaks, sest nad kukkusid ikka täiega huilates, ja jäid siis kaare alla nööri otsas kiikuma.

Sellal, kui üks mees ülal hüppeks julgust kogus, kõnetasime Laidveega naist, kes oli äsja alla hüpanud. Selgus, et ta teab mitut eestlast, näiteks endist kaugushüppajat Kristel Berendseni, kellega õppis koos Provo ülikoolis, ja et ta on jooksnud 5000 meetrit 15.49ga ja tegeleb nüüd alpinismiga. (Amasa Backi rajal vahetasin mõned sõnad mehega, kes oli käinud hiljuti Tallinnas, ja kes mult enne oma teed minekut küsis, kuidas on eesti keeles «see you later»; ütlesin, et «hiljem näeme», ja ta püüdis seda korrates meelde jätta.) Tuli välja, et Corona kaarelt allahüppamine on päris värske ekstreemharrastus, mida ei ole just paljud teinud; tol naiselgi, kellelt grupi hulljulgete tegevuse kohta aru pärisime, oli see olnud alles esimene hüpe (foto vasakul).

Kujutan ette, et kui teadmine Moabist ja kõigest sellest, mida siinne loodus adrenaliini- ja spordihulludele pakkuda võib, rohkem üle laia maailma levib, algab siiakanti kevaditi globaalne rahvaste ränne. Arvan, et võime Laidveega vähemasti Eesti kontekstis pidada end siinkandi skautideks ja pioneerideks. Huvitav, kas Eestis leidub neid, kes on peale meie sõitnud Slickrock Traili või Amasa Back Traili või piki Bull Canyonit või Mill Canyonit?

Uskuge mind, seda kõike tasub teha, sest isegi kui mittemaastikurattasõber neid radu naudib, siis tõeliseid maastikurattasõpru tabaks siin kindlapeale hingeline katarsis.

Rohkem Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotosid saab vaadata siit.

Pullerits: Kas maailmakuulus rattarada käib üle võimete?

Ükskord saabus päev, mil tegevusplaanides jõudis järjekord maailmakuulsa Slickrock Bike Trailini. Mõne teooria järgi polevatki see õige maastikurattur, kel Slickrock Bike Trail läbimata. Vähemasti pole ta õige selles mõttes, et pole näinud kõike, mida maastikurattasõidul on pakkuda – ja ei ole näinud selle ala kõige paremat pakkumist.

Päeva esimest poolt alustasime reisikaaslase Jaanus Laidveega väikse džiibiretkega. Sõitsime tosin kilomeetrit Moabist lõunasse, sealt keerasime umbes 25 minuti pikkusele maasturiteele, mis viis Lone Rockini, mida kutsutakse mõnikord ka Prostitute Butte’iks. Seal sai nautida üksildust ja veidi ronida, kuni hommikused vihmapilved hajusid ja taevas taas päikseliseks läks. Pärastlõunal, kui Moabist idas mööda mäenõlva kaks miili üles Sand Flatsi rekreatsioonialale sõitsime – seal asubki Slickrock Bike Trail; võtsime Laidveega sinna nädala pääsme (10 dollarit) –, lõõmas päike juba kõrvetavalt.

Olen Slickrock Traili kohta vaadanud arvukalt videosid, lugenud raja kirjeldusi raamatutest, aga see, mis ees ootas, oli hoopis midagi muud. Kahemõõtmelised videod ei anna täit pilti, raamatud sisaldavad lihtsalt sõnu. Päev varem olin kohanud Gemini loodussildade lähedal sportlikke rattureid, kes hoiatasid, et Slickrock Trail on väga raske, et kui pilte teha ja vaatekohtadesse põigata, võib kuluda vabalt neli-viis tundi, ja manitsesid, et startida tuleb hommikul võimalikult varakult, sest rajal pole mingit päiksevarju ning päeva jooksul kütab päike slickrocki hirmus kuumaks, nii et kuumus ei ründa siis ainult ülalt-, vaid ka altpoolt.

Aga küllap need ratturid pisut liialdavad, sest kui hull see ligi 17 km pikkune Slickrock Trail ikka olla saab, mõtlesin endamisi. Pealegi, ära eksida seal ka ei saa, sest kogu rada on liivakivile märgitud valgete joontega.

Raja alguses on uustulnukaile umbes kolme ja poole kilomeetri pikkune Practice Loop, harjutusring, kus saab oludega tutvuda (foto paremal). Olin seda sõitnud vaevalt mõnisada meetrit, kui hing oli juba paelaga kaelas ja peas pummeldas küsimus, et kui juba harjutusring on nii kurnav ja raske, kui hull siis pärisring võib veel olla. Mitu tõusu olid nii järsud, et vaevu jõudsin üles pedaalida, ja mitu laskumist justnagu poolpüstloodis, et tunnistan ausalt: tulin sealt alla, ratas käe kõrval ja mõlemad rattad piduritega blokeeritud.

Selgus, et mitte ükski video ega ükski raamat ei suuda valmistada sind ette kohtumiseks reaalsusega.

Vaated olid võimsad: lainetavad liivakivimäed, nende vahel sügavad kanjonid, taamal lumiste tippudega ja tumedatest vihmapilvedest ümbritsetud Henry mäed, valged pilved toomas sinetavasse taevasse vaheldust, tugevad tuulepuhangud palavust jahutamas (foto vasakul). Kui ümberringi poleks laiunud seesugune kaunidus, mis ahvatles iga mõnesaja meetri järel peatuma ja pilti tegema, oleksin enda peale vihastanud. Et miks?

Sest Slickrock Bike Trail käis mulle üle võimete. Jutud selle raskusest ja ohtlikkusest ei olnud suutnud raja raskust ja ohtlikkust piisavalt edasi anda. Polnud mõtet lugeda neid kordi, kui pidin ratta seljast maha tulema – neid kordi oli kümneid! Ma ei julgenud paljudest laskumisest alla sõita – need olid nii järsud. Nagu isa mulle kunagi õpetas: parem olla elus paar korda arg, kui kogu elu surnud. Olin otsustanud kukkumisriski viia miinimumini, sest kukkumine lõpeks sellisel kõval rajal väga valusalt ning võiks nullida kõik edasised plaanid. Ja ma ei hakanud ka paljudest tõusudest üles pressima – sest need oli samuti neetult järsud. Ma ei näinud mõtet, et end kurnata.

Laidvee oli minust palju söakam ja ka jõulisem. Tema sõitis alla ka sealt, kust mina astusin, ja pressis üles sealt, kust ma ei hakanud üritamagi. Kuid ega ta mul eest sõitnud, sest me ei kiirustanud. Eesmärk ei olnud rada maksimaalse kiirusega läbida, eesmärk ei olnud trenni teha ega sportida, vaid eesmärk oli maailma kuulsaimat maastikusõidurada nautida. Ja seda me suutsime: nii harjutus- kui põhiringi läbimiseks ehk umbes 20-21 kilomeetrile kulus koos peatustega kolm tundi ja 47 minutit, puhast sõiduaega kogunes tund ja 55 minutit. Kumbki meist ei kukkunud kordagi.

Aga ma ei nõustunud päeva veel lõpetatuks pidama. Ärgitasin Laidveed minema ratastega lähedalasuvale rängale maasturite rajale Hell’s Revenge, mis viib mööda kurikuulsast Lion’s Backi mäest (foto paremal). Lion’s Back on järsk rada mööda kitsast liivakiviseljandikku, kust hulljulged varem üles sõitsid. Selle kohta leiate YouTube’ist rohkelt videolõike. Vaadake neid, sest nüüdseks on mägi maasturimeestele suletud, kuna mõni aeg tagasi juhtus traagiline õnnetus, kui üks Toyota ülevalt alla prakku kukkus. Aga pidage silmas, et video petab.

Meil õnnestus leida kõrvaline marsruut Lion’s Backi otsa ja olgu öeldud, et sealt paistab mägi ikka pööraselt hull – arusaamatu, kust võisid inimesed tulla üldse mõttele, et sellest autoga üles ja alla sõita! See kitsas mägi on hirmutavalt järsk ja lisaks ebaühtlase pinnaga, pragude ja kallakute ja kõrgendatud kohtadega. Need pidid olema kas ilma mõistuseta või püstihullud, kes selle mäe ründamise ette võtsid. Allakukkunund sinise Toyota leidsimegi mäe paremal küljel pragu täitva kivihunniku otsas (foto ülal).

Moab on linn, kus nii mõnedki inimesed käivad hullusi ja lollusi tegemas ning satuvad olukordadesse, mida hiljem kahetsevad. See on linn, mille ümbrus nõuab kaine mõistuse kuulamist. Ja minu kaine mõistus ütles, et ära sõida Slickrock Trailil alla mäest, millest sa alla sõita ei julge. Ma ei näinud ühtegi sõitjat, kes oleks seetõttu mu peale üleolevalt või põlglikult vaadanud. Ennemini võinuks nad seda teha siis, kui oleksin end ülehinnates jõudnud resultaadini, milleni jõudis Lion’s Backil sinise Toyota juht.

***
Teadmiseks: me peame siin tegema üliinimlikke pingutusi, et üldse mingigi postitus tekitada, rääkimata postituse fotodega illustreerimisest, sest internet, see traadita, on siin nii ajast ja arust, aeglane ja katkendlik, et mu reisikaaslane on iga päev näinud vaeva tugevalt üle kesköö, et midagigi välja võluda. Ja heita siinkohal ette piltide vähest järeltöötlust – andke andeks, aga see kõlab asjatundmatu ninatarkusena. Seoses internetiühenduse viletsusega ja samuti seoses sellega, et Postimehe sülearvuti wifi-osa ütles sootuks üles (mistõttu ma ei saa Postimehe veebiväljaandele ka enam reportaaže saata), ei ole mul võimalik anda kiireid vastuseid teie küsimustele. Palun teil olukorda mõista.

***
Meil on Jaanus Laidveega teile üks ettepanek: kui tahate teada, kui palju me oma jalgrataste eest maksime, siis andke, palun, teada, milline on selliste rataste letihind Eestis. Ratta pildid leiate eelmiste postituste juurest.

Rohkem Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotosid saab vaadata siit.

Pullerits: Kuidas ma seikluskaaslase peaaegu ära kaotasin?

Maasturitee, mis keris Moabi põhimaantee ääres piki tumepunase liivakõrgendiku külge üles taeva poole, ajas hirmujudinad naha vahele. Esiteks oli tee neetult auklik ja kivine, teiseks järsk ja tolmune ning tagatipuks kõrge-kõrge serva ääres (foto all paremal).

Kui poleks Jaanus Laidveed, kellega ma talvel Tartu teatesuusamaratoni ühes võistkonnas sõitsin – ja keda ma mullu Viru maratonil võitsin, kuigi seda ei taha ta väga meenutada –, siis sellest mäest poleks ma söandanud üles ronida. Ja ka mitmed eelmiste päevade teed oleks jäänud mul varakult pooleli.

Jõudsime üles mesa tippu, kus võtsime suuna Gemini Bridgesi ehk suure loodusliku topeltsilla poole. Otsustasin, et lähme neid vaatama altpoolt, mis tähendas, et pidime laskuma Bull Canyonisse ja auto selle algusse parkima, sest raamatute järgi ootas ees keskmise raskusastmega maasturirada. See, olgu öeldud, tähendab närvilist ja ohtlikkugi katsumust, sest mitmed siinsed rajad, mille raskusastmeks on raamatuis märgitud easy, lihtne, on tegelikult olnud vägagi piiripealsed, et kas saab ilma masinat lõhkumata läbi. Moabi autoteed on hoopis midagi muud kui need, millega Eestis või Euroopas harjutud. Siinseid teid on kohati raske teeks pidadagi (foto vasakul). Seetõttu otsustasime Bull Canyonisse siseneda maastikuratastega.

Kuna Laidvee otsustas enne teele asumist kõhtu kinnitada, asusin üksinda rahulikult sõitma. Andsin talle juhised, kuidas tuleb mulle järele Gemini sildadeni sõita. Võtsin rahuliku tempo. Ega paksu liivaga täidetud ja kividega palistatud maasturitee kiiret sõitu lubanudki. Alatihti tuli sadulast ronida, sest te ei kujuta ette, kui neetult raske on paksust pehmest liivast läbi pressida – võimatu!

Tegin hulga peatusi, sest kanjon oli pööraselt kaunis (foto paremal). Ja päike paistis, nii et ainuüksi vilus küündis temperatuur 22 kraadini. Kedagi teist, nagu hiljem selgus, samal ajal kanjonis polnud. Just enne minu sisenemist väljus sealt Jeep Wrangleriga seltskond, kellega infot vahetades sain teada, et ega nemad oma autoga kanjoni kivisel-liivasel pinnasel kiiremini liiguks, kui mina oma rattaga. See võrdlus üllatas, sest liikusin niigi aeglaselt.

Ootasin aeg-ajalt Laidveed järele, aga teda ei tulnud ega tulnud. Tagasi keerata tundus ka rumal, sest tee oli nagunii üksjagu kurnav (foto vasakul). Ja mida rohkem edasi ma pressisin, seda kahtlustavamad mõtted pähe pugesid. Äkki lendas ta kanjonisse laskudes astangutega langusel üle leistangi ja murdis luu? Äkki ei saanud ta juhistest siiski täpselt aru ja keeras kuskil valesti? Või äkki ründas teda mountain lion, mägilõvi, mis siis, et selle tõenäosus on väike, aga ometi on nad siinkandis olemas, ja nad ründavad mõnikord inimesi ka.

Sedasi, kui jõudsin kanjoni põhjas Gemini sildade juurde viiva matkatee alguseni (foto paremal), jätsin ratta tee lähedusse seisma ja läksin jooksuga, kiirustades, mööda liivast rada üle poole kilomeetri sildade juurde. Gemini sillad on võimsad, asuvad kõrge kanjoni tipus, aga vaatepilti ei saanud kaua imetleda, sest mure teise inimese pärast vasardas peas. Keerasin paari minuti järel otsa ringi ja hakkasin tagasi ratta juurde jooksma. Tuli oli takus.

Ja järsku, järsakust üles ronima hakates, tuli Laidvee vastu, lai naeratus näol. Mis oli juhtunud?

Tal tuli kett kaks korda maha – käiguvahetaja nõuab vististi reguleerimist. Olime hommikul käinud läbi Moabi ühest rattapoest, kus lasin reguleerida esiratta ketaspidurit, sest see kergelt vilistas, aga ketimure polnud siis veel ilmnenud. Eks see uute ratastega ilmselt nii olegi, et nõrgad kohad tulevad küll pikkamisi, ent vääramatult ilmsiks.


Et anda teile aimu siinsete radade raskusest, olgu märgitud, et Bull Canyonis kulus edasi-tagasi kuue kilomeetri läbimiseks umbes 50 minutit. Tõsi, eks selle aja sisse mahtusid ka peatused, kus sai pilti tehtud. Veel kord – siinsed rajad on kõike muud kui kerged.

Aga samas ihuvad siinsed rajad maastikurattasõidu suhtes hamba verele. Sest siin pakub maastikurattasõit tõelist põnevust ja vaatemängu ja looduse ilu (foto vasakul). Gemini sildadele ülalt lähenedes kohtasime kohalikku maastikuratturite punti, kellelt uurisin, mida nad õhtupoolikuks soovitavad. Täpsemalt: pärisin, kas maailmakuulus Moab Slickrock Bike Trail oleks õhtupoolikuks hea valik.

Ei, raputas neist kõige sportlikuma välimusega noormees pead. Esiteks seepärast, et seal pole absoluutselt varju ning päike kütab helepunase liivakivi nii kuumaks, et see lausa hõõgub. Teiseks, märkis ta, on tegemist väga-väga raske rajaga, kus on järsud tõusud ja järsud laskumised. Ja kolmandaks, lisas ta, võtab 12,5 miili pikkuse ringi läbimine aega neli-viis tundi, kui teha pilte ja ronida vahelduseks kõrgemate kohtade otsa.

Matsime Laidveega selleks õhtuks Moab Slickrock Bike Traili plaani maha. Noormehed soovitasid meile Klondike Bluffs Traili (foto vasakul). Olin selle kohta lugenud, et see on rohkem mõeldud algajaile, ja ega seal teab mis palju vaadata polevat, aga kuna sama rada oli soovitanud Salt Lake Citys mees, kes meile jalgrattad müüs, võtsime selle raja käigult plaani.

Selgus, et läksime kella nelja ajal rajale siis, kui enamik sealt lahkus. Miks nad lahkuvad, imestasin. See sai ilmsiks siis, kui tuli korraga metsik liivatormihoog, nii et kiiruga autosse varju hüppasime. See tormihoog lõi isegi rattad aia najalt pikali. Taevas tõmbus halliks. Pilved liikusid silmapiiril kurjakuulutavalt. Olin lugenud, et Klondike Bluffs, rohkem kui 1500 meetri kõrgusel asuv avatud piirkond on selline, kus lähenevate äiksehoogude ajal ei tohi mingil juhul viibida, sest seal oled sa kui piksevarras. Aga me ei näinud, et lähenevad pilved oleks sisaldanud elektrilaengu potentsiaali. Asusime loodusolusid trotsides teele.

Esimesel kilomeetril-kahel jagus kruusa ja liiva ja kive ehk kõike, mida siinsed rajad näikse külluses pakkuvat. Ja siis tuli see, mida olime oodanud – slickrock! (foto paremal). Ma ei tea, mis juttu ajas paar postitust tagasi kommentaariumis mees, kes väitis, et slickrock nõuab ei tea mis erilisi rehve ja mingit segu. Olgu kinnitatud, et slickrockist paremini nakkuvat pinnast on raske leida. Kui te vaid teaks, kui kerge on seda mööda üles vändata, kui mõnusasti rehvid sellel haagivad – nagu kerge krudin käiks kaasas. Laidvee katsus slickrocki käega – see oli tema sõnul nagu peenike liivapaber.

Sellegipoolest oli Klondike Bluffsi raja slickrocki osa raske. Tõus on kohati vägagi järsk, see kestab vahetpidamata kolm-neli kilomeetrit, kusjuures slickrock ei ole sugugi veatult sile, vaid vägagi põrutav, sest sellel on astanguid ja lohke ja auke ja pragusid jne. Saime korraliku koormuse. Viimase kilomeetri-poolteist tõusime mööda liivast ja kivist vana džiibiteed, pilved taamal muudkui kogunemas ja allpool tuuleiilid tasandikel tolmu keerutamas.

Siis sai Klondike Bluffsi rattarada otsa ja viimased pool kilomeetrit tuli käia jala. Õigemini, lasime ülesmäge kerget sörki, sest ilm oli heidutav. Kõik teised olid lahkunud, olime jäänud rajale kahekesi. Aga see sörkjooks oli pingutust väärt, sest Klondike Bluffs, nagu Laidvee kuulutas, on kõige võimsam ja ootamatum vaatepilt, mida ta siiani me seiklusreisil näinud (foto vasakul).

Aga tuul läks hirmus rajuks, ja külmaks. Kalju veerel pildistades oli mul kohati hirm, et järsku tuleb selline maru, mis meid alla kuristikku lükkab (foto paremal). Hakkas tibutama esimesi piisku. Pagan, ütlesin Laidveele, vihm on küll viimane asi, mida meil vaja on – laseme nüüd kand-ja-varvas tagasi! Vihm on siin külm, sageli väga tugev, muudab slickrocki libedaks ja pehmema pinnase läbimatuks mülkaks.

Jooksime kõrgenikult mööda liivast-kivist teed alla, hüppasime ratta selga (foto vasakul) ja vajutasime tempo põhja. Algul olime plaaninud, et teeme Baby Stepsi rattarajal väikse haagi, aga loobusime sellest käigult, sest Moabi metsikus looduses vihma ja tormi kätte jäämine oleks ränk. Meie laskumine hakkas kohati juba võistlusolukorda meenutama, kuigi kaine mõistusega hoidsin veidi tagasi, sest traumeeriv kukkumine oleks veelgi hullem kui vihma kätte jäämine.

Slickrockil laskumine (foto paremal) on siiamaani andnud sellise elamuse, mis on pannud korduvalt mõtlema, miks küll Eesti ratturid kogu aeg Hispaania vahet sõidavad. Tulge siia, saate maksimaalse elamuse, saate uutmoodi kogemuse! Mehed, uskuge, te ei tea, mida te elus veel kogenud pole – ja see ei ole siin ainult minu arvamus.

Klondike Bluffsi edasi-tagasi sõidu pikkuseks kujunes 13 kilomeetrit. Üles pressimiseks läks pisut üle 50 minuti, alla tulekuks umbes 25 minutit. Vihma käest napilt pääsesime. Elamus missugune!

Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotod.