Pullerits: Kuidas me alistasime Moabi klassikalise ja raske rattaraja?

«Kuule, lõpetame selle sõidu siin ära, pilt on niigi selge!» püüdsin reisikaaslast Jaanus Laidveed veenda. Aga ta ei võtnud mind kuulda. Pigem võttis asja hasardiga.

Päeva alustuseks sõitsime piki Colorado jõe kaldapealset Kane Creek Roadi mööda lõunasse, et rünnata Hurrah Passi, mis on Moabi üks jõukohasemaid klassikalisi maasturiteid (foto paremal). Colorado jõe ja samuti Kane’i oja kaldapealne oli telkijaid paksult täis – siin on praegu kõrghooaeg. Käänulisel ja tolmusel kruusateel kihutasid nii džiibid, ATVd kui mootorrattad. Elu kihas! Hurrah Passi jalamil, kõrgete tumepunaste liivakiviseinte all läks liiklus rahulikumaks. Aga sellest rahust ei piisanud, et mu närve rahustada.

Kuigi maasturiraamatud märgivad Hurrah Passi otsa viiva tee raskusastmeks easy, kerge, polnud teeolud sugugi lihtsad: palju oli turritavaid ja lahtisi kive ning teravaid astanguid ja sügavaid auke. Ega Chevy Terraini esiots kuigi kõrge ole, tunduvalt vähem kui vaksa jagu, ja pelgasin, et põrutame esiotsaga vastu teed. Lihtsam oli autost välja astuda, kui seda närvesöövat mäest ülesroomamist iga keharakuga tunnetada. Andmaks aimu, kui raske too tee oli, tuleb tunnistada, et sain viimasel miilil enne tippu kerge sörgiga (mäest üles!) palju kiiremini edasi kui Laidvee rooli keerates.

Üleval 4700 jala kõrgusel Hurrah Passil, kus peab avarate ja võimsate vaadete pärast ära käima igaüks (foto vasakul), kes Moabi satub, ütlesin Laidveele, et ei kavatsegi temaga autos tagasi alla loksuda, vaid istun pigem ratta selga. Tal polnud midagi selle vastu; ta aitas mul koguni ratta kokku panna.

Ai sa mait, kui mõnus too laskumine oli! Mitte väga kiire, sest põrutaval teel oleksin sadulast või lahtise liivaga järskudes kurvides kuristikku lennanud, ja mitte ka üleliia tehniline, aga piisavalt mänguline: saad hoo sisse, siis pidurdad ja vaatad, kus saad üle astangute kihutada või kividest mööda põigata. Ja ümberringi milline fantastiline loodus – mulle nii kohutavalt meeldivad punasest liivakivist aastatuhandete jooksul voolitud massiivsed seinad, all kanjoni põhjas käänuline oja, mille kaldaid palistab õrn rohelus, ja taevas päike, sirav ja soe päike, ning mõnusalt jahutavad tuulehood.

Loomulikult ei olnud Laidveest auto roolis minuga sellisel rajal võrdväärset sõitjat. Mis tegi mulle vaid heameelt, sest see tähendas, et sain mööda kanjoni maalilist põhja ka ratta seljas mööda kruusateed tagasi sõita – vaat see oli alles nauding! Just sellist liikumise ja ilu ja vabaduse ja avaruse ja värvikülluse ja kevadsuvise soojusega kaasnevat emotsiooni olingi oma lemmikkohas oodanud. Ainult korra heitusin: kui kanjoni põhjas kõigepealt huilates ja tulede vilkudes politseiauto vastu sõitis, selle järel kiirabi ja tagatipuks šerif samuti. Ilmselt mingi häda või õnnetus oli juhtunud. Kuid arvestades, millise seiklusjanuga inimesed Moabi kevadel kokku sõidavad, polnud kiirabi ja korrakaitse tormiline tegutsemine üllatav.

Päeva teisel poolel ootas meid järjekordne rattakatsumus: Amasa Back Trail, mis pidi olema Moabi kohalike rattahullude lemmikrada, Moabi klassika (foto paremal). See rada algab sellesama Kane Creek Roadi äärest, kus ümberringi kõrguvad püstloodis kollakas-punased kaljud – ja kohe läheb n-ö actioniks.

Esimesed kakssada meetrit rattaga sõita peaaegu ei saagi. Kõigepealt tuleb laskuda mööda järsku lahtise liiva ja kividega rajalõiku, mille finaaliks on ligi poole meetri kõrguselt astangult hüpe liivasele pinnasele, kuni peagi jõuab Kane’i oja põhja. Sealt tuleb ratast üle mitmekümnesentimeetriste astangute ja nende vahel laiuva pehme liiva hakata kohe ülespoole lükkama. Kui ratta selga saingi, siis mitte rohkemaks kui sajaks meetriks, sest üks keeruline ja raske koht järgnes teisele. Raamatudki kinnitavad, et Amasa Back on tehniliselt väga raske, koguni ekstreemne, ja füüsiliselt kurnav. Arvan, et ei liialda, kui ütlen, et neljandiku esimesest kahest miilist tõukasin ratast käe kõrval ning vinnasin seda üle astangute ja suurte kivide. Ühes kohas tuli vastu neli võimsat maasturit, millest viimasel palusin käega osutades sõita hea pildi saamiseks üle eriti kõrge astangu, ja kui juht seda tegi, vajus ta masin õõtsudes niivõrd kaldu, et kartsin, et äkki juhatasin inimese hukatusse. Õnneks seda ei juhtunud ja mu südametunnistus jäi puhtaks (foto vasakul).

Amasa Back, mille ametlikuks pikkuseks on 11,2 miili, on tõesti hull rada. Vaatasin, et isegi mõned profivarustusega sõitjad tulid mõnes kohas ratast käe kõrval veeretades vastu. Kuid sellegipoolest ei tekkinud korrakski mõtet, et lööks käega ja keeraks otsa ringi. Mis siis, et kogu aeg tuli pressida ja pingutada, ratta seljast maha ja uuesti selga ronida, ja neis kohtades, kui sõita õnnestus, ei küündinud kiirus eriti rohkemaks kui rahulikul sörkijal. See-eest olid vaated võrratud, eriti need, mis küündisid üle liivakivimägede turritavate lumiste tippudega Henry mägedeni.

Kahe esimese miili järel, mis oli enamasti relentless climb, halastamatu ülesroomamine, sai tasapisi juba rohkem sõitma hakata. Aga mitte kiiresti, pigem ikka nikerdades. Kolme ja poole miili järel tuli uus põnev koht, kui rada jõudis kõrge kalju servale. All kõrgus keset lagendikku suur liivakivimassiiv – toda kohta nimetatakse Jackson Hole’iks. Raja kõige raskem koht saabus just sealkandis, kui kitsas tee viis üle poole meetri kõrguste kivide allapoole. Seal olid kividel näha tugevad heledad kriiped, mille olid jätnud maasturid, kuigi tunnistan, et mulle ei mahu pähe, kuidas üldse sealt mõni auto üles või alla suudaks sõita (foto paremal).

Amasa Backi tipp hakkas paistma – kuid ei tulnud kergelt. Taas astangud, taas lahtised kivid, taas küllaltki järsk tõus, taas pidev rattasadulast maharonimine. Päike küttis nii, et keha leemendas. Olin selleks ajaks ära söönud ühe Dexali geeli ja valmistusin sööma ka teist. Vett oli pisut rohkem kui kahe tunniga kulunud siiski vaid liitri jagu.

Aga me ei kavatsenudki rahulduda üksnes Amasa Backi raja lõppu jõudmisega. Sealt viis 1,6 miili pikkune rada edasi Colorado jõe käänakute vahel kõrguva omalaadse poolsaare tippu, kus pidi asuma Pothole Arch, looduslik kaar. Asusime pikemalt aru pidamata sinnapoole teele. Kuid väga kaugele ei jõudnud, sest täpset kaarti meil käepärast polnud ning tekkis kahtlus, kas valisime ikka õige raja. Kindluse puudumise tõttu otsustasime otsa ringi keerata.

Amasa Backilt laskumine ei osutunudki nii keeruliseks ja ohtlikuks, nagu tõusu järgi võis arvata. Võib-olla oli põhjus ka selles, et paari päevaga on kogunenud juba mõningad oskused ja teatav enesekindlus, mis lubab alla sõita ka pealtnäha problemaatilistest kohtadest. Peab möönma, et päris huvitav on tegeleda pasliku ja ohutu trajektoori leidmisega, ja kui siis saad alla kohtadest, mis tunduvad võrdlemisi tehnilised, annab see päris võiduka tunde. Kuid liiga söakaks ei maksa ka minna. Korra vääratasingi: esiratas sattus laskumisel prakku, milles oli liiv, nii et kiskus leistangi viltu ja lendasingi sadulast. Õnneks oli kiirus minimaalne, pea olematu, nii et haigetki õieti ei saanud. Aga see intsident tuletas meelde, kes on siinkandis kõvem, kas loodus või inimene.

Olen korduvalt mõelnud, et kui mulle, kes ma seni pole maastikurattasõidust midagi pidanud, on siinsed rajad, mis on tegelikult füüsiliselt väga rasked ja tehniliselt ääretult keerulised, andnud suure positiivse laengu, siis mida võiks öelda need, kes maastikurattasõitu kogu hingest armastavad. Kujutan ette, millises seitsmendas taevas nad siin oleksid! Moab oleks nende paradiis, meka, nirvaana – you name it!

Kokku veetsime Amasa Backi rajal, mille pikkuseks näitas kompuuter 15,6 km, kolm tundi. Sellest moodustas puhas sõiduaeg tund ja 47 minutit. Üles minekuks kulus 1:11 ja alla sõitmiseks 0:36. Ausalt öeldes ei saanud arugi, et aega kokku nii vähe kulus. Tundus, nagu oleksime rajal veetnud igaviku – sest nii palju pakkus see kõikvõimalikke emotsioone!

Õhtupoolikul sõitsime mööda Colorado jõe teist kallast lõunasse, et teha neljakilomeetrine matk Corona Archi juurde. See on võimas looduslik kaar, kõrgust üle 50 meetri ja laiust umbes 40 meetrit, paistab juba kaugelt silma (foto paremal). Läksin sinna ülesmäge joostes, et mõnedki jooksukilomeetrid kirja saada. Aga taas oli võimas loodus see, mis end imetlema kutsudes tempot maha kiskus. Ausõna, uskumatu, mida loodusjõud aegade jooksul liivakivist välja suudavad voolida.

Corona kaare juurde käik tasus end ära, sest nägime midagi erilist. Mõned inimesed ronisid kaare otsa, kinnitasid sinna nöörid ning hüppasid nende otsas kaare pealt alla. See oli neile meeletu adrenaliinilaks, sest nad kukkusid ikka täiega huilates, ja jäid siis kaare alla nööri otsas kiikuma.

Sellal, kui üks mees ülal hüppeks julgust kogus, kõnetasime Laidveega naist, kes oli äsja alla hüpanud. Selgus, et ta teab mitut eestlast, näiteks endist kaugushüppajat Kristel Berendseni, kellega õppis koos Provo ülikoolis, ja et ta on jooksnud 5000 meetrit 15.49ga ja tegeleb nüüd alpinismiga. (Amasa Backi rajal vahetasin mõned sõnad mehega, kes oli käinud hiljuti Tallinnas, ja kes mult enne oma teed minekut küsis, kuidas on eesti keeles «see you later»; ütlesin, et «hiljem näeme», ja ta püüdis seda korrates meelde jätta.) Tuli välja, et Corona kaarelt allahüppamine on päris värske ekstreemharrastus, mida ei ole just paljud teinud; tol naiselgi, kellelt grupi hulljulgete tegevuse kohta aru pärisime, oli see olnud alles esimene hüpe (foto vasakul).

Kujutan ette, et kui teadmine Moabist ja kõigest sellest, mida siinne loodus adrenaliini- ja spordihulludele pakkuda võib, rohkem üle laia maailma levib, algab siiakanti kevaditi globaalne rahvaste ränne. Arvan, et võime Laidveega vähemasti Eesti kontekstis pidada end siinkandi skautideks ja pioneerideks. Huvitav, kas Eestis leidub neid, kes on peale meie sõitnud Slickrock Traili või Amasa Back Traili või piki Bull Canyonit või Mill Canyonit?

Uskuge mind, seda kõike tasub teha, sest isegi kui mittemaastikurattasõber neid radu naudib, siis tõeliseid maastikurattasõpru tabaks siin kindlapeale hingeline katarsis.

Rohkem Priit Pulleritsu ja Jaanus Laidvee fotosid saab vaadata siit.