Pullerits: Kuidas Ameerikas Eesti abil maastikuratast osta?

...ja see juba enne müümist uuesti maha müüa?

Et pole võimalik? No kuulge, Ameerikas on kõik võimalik.

Olin aegsasti valinud välja olümpialinna Salt Lake City kaks suuremat rattapoodi. Variante, millega tuli arvestada, oli kolm. Esiteks, osta korralik ratas ja tuua see lennukiga Eestisse; aga ratta lennutransport USAst KLMiga maksab 225 dollarit. Teiseks, osta korralik ratas, aga püüda see kolme nädala pärast maha müüa. Ja kolmandaks, osta odav või kasutatud ratas ning kui keegi seda tagasi ei osta, siis jätta see lihtsalt kuskile maha.

Esimeses poes nimega Bicycle Center pakuti odavamas klassis 420-dollarilist Specializedi. Järgmine hinnatase oli 600-dollariline Specialized, mida pood oli nõus müüma 550ga. Ja siis, veelgi kõrgemal tasemel, hüppasid hinnad juba 900 dollari ligi. Aga kunagi ei tohi võtta vastu esimest pakkumist ning otsustasime Jaanus Laidveega, kellega kuulusime Tartu teatesuusamaratonil ühte võistkonda, et vaatame ka teise suurde rattapoodi, Salt Lake City kesklinnas asuvasse SLC Bicycle Companysse.

Tegime omal käel hindadega tutvust, kui viisakalt astus ligi umbes minuvanune mees, kes küsis, nagu tavaks, kuidas ta saab aidata. Loomulikult oli meil abi vaja, sest kumbki meist pole mingi rataste asjatundja. Ja nagu ikka sellistel puhkudel, kui Ameerikas on tunda, et teine pole ameeriklane, küsis ta, kust me pärit oleme.

Kuulnud, et oleme Eestist, ütles ta, et ta naaber on eestlane. Minu imestuse peale, et tohoh, kuulsin seletuseks, et tolle eestlase vanemad panid juba 1970. aastatel NSV Liidust plehku, ja et ta on IT-mees ja umbes 60-aastane. Eesti connection on siinkandis üleüldse märkimisväärne: eelmisel päeval olin ühes bensiinijaamas kohanud leti taga ligi kahemeetrist noormeest, kes rääkis, et tema cousin oli Eestis missioonil. Küsisin, kas ta on sõjaväelane, mille peale ta täpsustab, et ei, tegemist oli mormooni kiriku misjonäritööga.

Eestlaseks olemine tegi kesklinna rattapoe esindajaga, kes, nagu selgus, oli kaupluse omanik, suhtluse usalduslikuks ja ladusaks. Küsisime temalt, kas keegi võiks me rattad pärast kolmenädalast kasutamist tagasi osta. Ta vastas, et ei tea, et keegi siin sellise äriga tegeleks. Seletasin, et Eestis on see minu teada küll üsna levinud, et hooaja sõitnud rattaid müüakse poele tagasi, ja pärisin, mis tema pakutud Trekide eest võiks saada – kas näiteks 50 protsenti alghinnast? Igatahes jõudsime päris kiiresti sinnamaale, et Brent – nii oli tema nimi – hakkas tõepoolest kukalt kratsima ja meie pakkumise üle aru pidama. Just nii ta ütleski endamisi vaagides: et ta mõtleb valjusti.

Avameelse mõtlemise käigus jõudis ta järeldusele, et kaalutav tehing võiks olla kasulik meile ning küllap kasulik ka temale. (Olgu võrdluseks lisatud: maastikuratta rentimine Moabis maksab tervelt 45 dollarit ööpäevas.) Ja lõimegi põhimõtteliselt käed.

Poole tunniga sättisid ta töömehed rattad sõidukorda: kinnitasid spidomeetri (mul näidud miilides, sest kaardid on miilide järgi, ja Laidveel kilomeetrites, et näitajad oleks meile kõnekamad) ja joogipudelite hoidjad, samuti varusime igasuguseid varuosi. Meil oli ju siht võetud Moabi, mis on, nagu paljud ei tea – aga võtke nüüd teadmiseks! – mountain biking capital of the world. Brent kirjutas tšekile koguni, et tegi meiega leppe osta müüdud rattad mai algul 50 protsendi alghinna eest tagasi, ent tingimusel, et rattad on mõistlikus seisukorras: in reasonable condition, used but not abused. «It sounds like poetry!» tegin tema leppe tekstile komplimendi.

Üksjagu probleemi valmistas see, kuidas kaks Treki maastikuratast Chevy Terraini pakiruumi ära mahutada, kusjuures sinna pidid mahtuma ka kaks suurt kohvrit. Lasime tagumise istmerea seljatoed alla, võtsime ratastel küljest esiratta ja sadula ning tõstsime need püstiselt pagasiruumist sisse ning surusime kohvrid rataste vahele.

Moabi sõit võttis pool päeva. Enamik teest oli võrratu, lai ja vonklev maantee läbi orgude ja üle mägede, meeleolu loomas Ameerika-teemaline CD, mille olin lasknud tütrel spetsiaalselt koostada. Siin on esmaspäevane playlist:

The Mamas & The Papas: «Monday Monday»
Neil Diamond: «Coming To America»
Bruce Springsteen: «Born in the U.S.A.»
The Mamas & The Papas: «California dreamin’»
Madonna: «American Pie»
Beach Boys: «Surfin’ USA»
Westlife: «Uptown Girl»
Scott McKenzie: «San Francisco»
Terry Jacks: «Seasons in the Sun»
Phantom Planet: «California»
Bruce Springsteen: «Streets of Philadelphia»
Band of Horses: «The Funeral»
REM: «All The Way To Reno (You’re Gonna Be A Star)»
Beach Boys: «California Girls»
Sting: «Desert Rose»
Petula Clark: «Downtown»
The Bee Gees: «Massachusetts»
Lee Greenwood: «God Bless the USA»
Bangles: «Manic Monday»

Enne Moabi jõudmist käisime keset trööstitut kõnnumaad peidetud White Wash Sand Dune’e vaatamas. Meil oli seal vaja teatud katsetused läbi viia (mitte rattaga). Kahjuks varjasid pilved päikese, mis värvide mängu paraku kärpis. Mõned noormehed kihutasid seal krossiratastega, teised ATVdega, lipud painduva varda otsas kõrgel püsti. Ja siis Moabi!

Moab... Seda peate ise nägema ja tundma, mida sellele linnale lähenemine tekitab. Tee ääres vaatasin huviga silte – need rääkisid nii paljust ja nii kutsuvalt: Blue Hills Road, Mill Canyon Road, Klondike Bluffs, Willow Springs Road...

Kui jõudsime OK RV Parki, kus meil on camping cabin, võttis Ron, kellega mitu kuud tagasi telefonis rääkisin, mind juba kaugelt hõisates vastu: «Ooo, Estonia!» Kutsus kohe sisse ja ütles, et näete, siin on tema naine, ta on Eestis käinud. Ja naine, kes oli kahes ülikoolis olnud haridusteaduste professor, aga kui jäi pensionile, otsustas kolida koos mehega Moabi, sest siin pole lumist talve, rääkis meile, kuidas ta oli kohtunud 1992. aastal Eestis Toompeal haridusministriga, kuidas tal polnud pikast reisist jäänud ministrile üle kinkida midagi muud kui seepi, mis tekitas temas piinlikkust, aga kui ta sellegipoolest oli seebi ministrile kinkinud, oli too liigutatusest pisaraid valanud, sest ta väiksel lapsel oli nahk mähkmetest nii hell ja punane, sest korralikku seepi polnud lihtsalt saada. Too seep oli maksnud kõigest dollari. Siis ütles Ron meile, kui naine korraks selja pööras, et ta võib meile päev aega Eestist rääkida, aga me tulime ikkagi Moabi - ja nüüd on vaja meile näidata, kus siin miski asub. Ütlesin, et pole hullu, saame hakkama, sest olen siin juba kolm korda käinud. Õnneks enamik pole veel Moabi avastanud. Aga ettekandjaneiu, kes poolel teel Salt Lake Cityst Moabi meid Price'i linnas Main Street Grillis teenindas, tunnistas, et on näinud viimastel aegadel juba palju-palju sakslasi ja prantslasi Moabi poole suundumas. See oleks küll hull, kui teadmine Moabist nii laialt maailma leviks ja see mingiks seiklusjanustest ülerahvastatud väikelinnaks muutuks.

Kuid palju rohkem on üllatanud see, kuidas pea igal inimesel, kellega siin trehvanud oleme, on mingi side Eestiga.

Õhtul läksime Moabis jooksma. 28 minutit jooksime allamäge ja 30 minutit ülesmäge tagasi. Kokku umbes 11 km. Nii et esimene trenn siin 1200 meetri kõrgusel on ka kirjas.

Homme on aeg rattaid katsetada.

Foto 1: Salt Lake City Bicycle Company Salt Lake City kesklinna vanas ajaloolises telliskivihoones. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kaks maastikuratast ja kaks suurt kohvrit Chevy Terraini pakiruumis. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Chevy Terrain White Wash Sand Duneside juurde viival kõige raskemal ja järsemal lõigul. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Chevy Terrain White Wash Sand Duneside juurde viival teel. Lehvitab Jaanus Laidvee. Fotode autor: Priit Pullerits