Pullerits: Kuidas spordivõistlused elama panna?

Olgu targu öeldud, et järgnev võib mõningaid šokeerida. Aga kui olete kinos vaadanud "Näljamänge" ("The Hunger Games"), millest Eestis kriitika on kahetsusväärselt loonud mulje kui mingite teismeliste tüdrukute linateosest, ja selle üle veidi sügavamalt järele mõelnud, siis küllap mõistate, et mu järgnevad ettepanekud, kuidas spordivõistlusi publikuhuvi rahuldamiseks elavdada, ei ole sugugi päris laest võetud.

Lühidalt, film on sellest, kuidas valitakse loosiga välja kaks tosinat 12-18-aastast noort, sõidutatakse nad pealinna, kus neid uhkelt vastu võetakse, kus neid üles mukitakse ja kus neile õpetust jagatakse, sest neid valmistatakse ette suureks telešõuks. Täpselt nii, nagu enamikus neis reality-saadetes, olgu nad paksudest, kes peavad tagumiku trimmi tantsima, või peenikestest, kes loodavad saada supermodelliks. Ka "Näljamängude" telesõus selgub võitja. Võidab see, kes ainsana, viimasena ellu jääb.

See on terav kriitika nüüdisaja vaatemängude ja publiku adrenaliinijanu pihta. Ka spordil, muide, on etendada sel eluareenil äärmiselt oluline roll. Filmist hargnenud mõtete najal kirjutasin spordis levivast trauma ja tervise, elu ja surma piiride pidevast kompamisest ja nihutamisest, just nihutamisest, Tartu Postimehes oma järjekordse kuukommentaari. Aga mõned mõtted, kuidas sporti veelgi vaatemängulisemaks, veelgi adrenaliinirohkemaks, veelgi põnevamaks, veelgi kaasakiskuvamaks muuta, jäid üle.

Vaatame näiteks murdmaasuusatamist, üht konservatiivsemat ja igavamat spordiala. Mis on olnud uuendused, millega ala publiku silmis elus hoida? Meenub uisustiili kasutuselevõtt 1980. aastate keskel. Siis sprindi lisandumine. Siis ühisstardist sõidud. Siis suusavahetusega sõidud. Siis lucky loseri reegel sprinterite ergutamiseks. Siis Tour de Ski ja suuskade vahetamise võimalus 50 km sõidus. Mõned etapid linnatänavail. Tundub, nagu oleks uuendusi palju, aga kvalitatiivset nihet pole toimunud. Suusatamine on jäänud endiselt igavaks suusatamiseks. Kahju kohe neist, kes vahivad 50 km sõitu algusest peale. Tavaliselt ei toimu 43-45 km midagi otsustavat. Ja ammugi ei toimu midagi närvekõditavat.

Aga vaadake "Näljamänge", millist etendust publik januneb. Ja seda, et publik januneb ekstreemset vaatemängu, näitab tõsiasi, et "Näljamängud" tegi ju maailma kinolevis juba esimese nädalavahetusega väga võimsa tulemuse. Niisiis, kui suusajuhid tahavad, et suusatamine elujõus püsiks, et keegi seda mõne aja pärast üldse vaataks, tuleb teha kardinaalseid muudatusi.

Näiteks võiks alustada sellest, et lubatud on kehaline kontakt ja vastase tehniline häirimine. Viimatinimetatust - see juba toimub, näiteks sprindis, kus murtakse keppe, aga kaootiliselt ja juhuslikult. Selline tegevus tuleb muuta läbimõeldumaks, süstemaatilisemaks. Kuidas, seda näitas kaks aastat tagasi kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu Eesti meistrivõistlustel sprindis, kui üritas poolfinaalis tõusu algul vasaku suusaga Kristjan Oolo suusakeppi puruks lüüa. Meie oma sangar näitab kätte, kuhu suusatamine võiks areneda - miks keegi teda ei kuula?!

Ja mõelge, kui huvitavaks läheks suusatamine, kui vastast võiks rajalt välja nügida. Esimesed 2-3 km võiks kehtida tõuklemiskeeld, et kõik saaks positsioonid sisse võtta. Seejärel aga on kõik lubatud. Jääb läbirääkimiste küsimuseks, kas tõugata tohib käega või küünarnukiga või õlaga või ainult suusaga ja kas suusakepiga tohib ainult lüüa või võib ka torgata. Kindlasti tuleks siin mängu ka meeskonnataktika, et näiteks kolm meest kaitsevad oma liidrit. Aga kujutage ette, kuidas selline võitlus publikule, kes nõuab ju üha paeluvamaid vaatemänge, võiks meeldida! Telereitingud tõuseks taevasse, ja koos telereitingute tõusuga tõuseb ka reklaamist saadav sissetulek. Ja saavad tõusta ka auhinnasummad. See ei ole mitte win-win, vaid see on lausa win-win-win olukord.

Televisiooni tähtsust ei saa siin eitada. Kõik spordialad võitlevad ju selle nimel, et olla telegeenilised. Samas on selge, et just televisiooni tungimine spordiareenile on see põhjus, miks sport on muutumas üha jõhkramaks, adrenaliinist pakatavamaks. Asi on selles, nagu isegi mõistate, et televisioon tõi spordi rahvale elutuppa. Rahva asemel võib siin kasutada ka sõna pööbel. Pööbel tahab aga just vaatemängu, ja mida hingematvamat vaatemängu pakkuda, seda rohkem pööbel pöördesse läheb. Võidab publik, võidavad telejaamad... sport on siin vaid vahend nonde kahe huvide teenimisel ja ihade rahuldamisel.

Paraku, tunnistagem, jäävad mu pakutud murdmaasuusauuendused lahjaks, sest nende võimaluste vastu, mida pakub laskesuusatamine, pole võimalik saada. Te saate aru küll, eks ju, kuhu nüüd arengustsenaariumid osutavad. Nagu "Näljamängudes" olid vibud ja nooled ja odad, nõnda on laskesuusatamises püssid. Ja "Näljamängude" kassamenu näitab, et publik on ekraanil valmis taluma inimeste langemist. Sellele isegi kaasa elama. Ses mõttes, nagu hoiatasin, on "Näljamängud" mõtlemapanev film.

Niisiis, laskesuusatajaile püssid selga ja rajale! Kui tiire on neli, siis ei lähe salve mitte 20 padrunit, vaid näiteks 23. Kes on täpne laskja, sel jääb padruneid üle. Mõistate?

Kuid publikut ei tohi mängust välja jätta. Publik tuleb mängu kaasata. Interaktiivsus - see on nüüdisaja võtmesõna. Selle olulisust rõhutas ka "Näljamängud". Publikule tuleb anda võimalus võistluse ajal hääletada. Parajasti enim hääli kogunud võistlejat ei tohi kirbule võtta. Rahval peab olema õigus oma lemmikut ju kaitsta. Rahva lemmik ei tohi langeda, sest siis rahvas pettub ja enam seda vaatemängu ei vaata.

Aga ärge arvake, et sellisest võistlusest saab arulage kõmmutamine. Ei saa. Nagu "Näljamängudes" muutus taktika oluliseks juba esimesest sekundist - pange tähele, mida soovitab peategelasele tema nõuandja enne, kui ta stardipukile asub -, saab taktika vägagi määravaks ka uuendatud laskesuusatamises. Näiteks võib sisse kirjutada reegli, et enne kolmanda tiiru läbimist ei tohi hakata omavahel arveid klaarima. Et selga võib panna tinavesti ja pähe kiivri - aga see tõmbab ju kiirust alla, kui eesmärk on laskeulatusest välja sõita. Valik on igaühe enda teha. Muidugi võib võistluse ajal kaitsvast lisavarustusest loobuda - aga seda juurde küsida ei saa. Ja mis saab siis, kui kiirustad laskmisega ja pärast teist tiiru ei ole sul enam ühtegi lisapadrunit (sest vähemalt 20 padrunit tuleb märklauda kihutada)? Millega sa siis ennast kaitsed? Millal võtta säästetud padrunid arvete klaarimiseks kasutusse? Juba pärast kolmandat tiiru või alles neljanda tiiru järel? Aga kui lisapadrunid enne neljandat tiiru ära kulutad, ent neljandas eksid ja pead minema karistusringile, mis tähendab, et muutud kergeks saagiks ja sul pole võimalust end kaitsta, mis siis saab?

Sellest, nagu aru saate, saab pöörane taktikaline ja adrenaliinirohke ala. Ala, mis meenutab ikka kordades rohkem seda tegelikkust, mis laskesuusatamisele aluse pani - patrullsuusatamine tõeliste pättide tabamiseks, kes võivad tõepoolest vastu tulistada -, kui seda lakeeritud roosat maailma, kuhu ohtlikust eluvaldkonnast väljakasvanud ala on surutud.

Ma saan aru, et paljud võivad olla šokeeritud. Aga veel kord: vaadake "Näljamänge" ja mõelge kaasa, millele see film ikkagi osundab, ja mõelge kõigile neile tegureile, mis on kujundamas nüüdisaja spordimaailma, ja mõelge sellele, mida inimkond oma ajusoppides, kuhu paljud piiludagi ei julge, aga millele "Näljamängud" samuti osundavad, tegelikult võib ihaldada.

Nüüd küsite, kas ma ise tahaks sellistest võistlustest osa võtta. Vastan: ei, ei taha. Ma ei sooviks osa võtta isegi eelkirjeldatud murdmaasuusavõistlustest. Aga! Ega "Näljamängudes" ka enamik vabatahtlikult võitlusse kippunud.
******
Campo Road (Highway 94), California. 6. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida kaks korda pildile.)

Foto 1: Laskesuusatamise MK-etapp Venemaal Hantõ-Mansiiskis. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 2: Katniss Everdeen (Jennifer Lawrence) astub "Näljamängudes" võitlusareenile. Foto autor: AP/Scanpix